Tere hommikust, oktoobrikuu läheneb lõpule, aga rahvateenrite saade jätkub hoolimata külmenevatest ilmadest. Võib olla isegi tänu sellele. Meil on stuudios täna Vallo Toomet Eesti päevalehest, tere. Rein Veidemann postimehest ja Tartu ülikoolist. Tere hommikust. Ja Ardume, lasen sedakorda siis selle jutu edasi viimas. Ühtlasi ma tahaksin esitleda mõlemat vestluskaaslast, kui reservohvitseri. Hanseni no Vallo puhul kindlasti on see legitiimse, ma ütleksin niimoodi, kuna me siin enne enne saatesse tulekust tulekut selgus, et kolleeg on Eesti vabariigi reservohvitser. Mina seda ei ole. Ma olen Eestit okupeerinud nõukogude armee reservohvitser, aga auastmed vist enam-vähem samad. Mina olen reservkapten ja Vallo leidmist, aga no igal juhul on see tasemelt võrdsustav siis ohvitseri staatus. Ja küllap see ei ole sinu süü, sest Eesti vabariik lihtsalt ei ole käivitanud seda reservi süsteemi ohvitseridega. Küll, aga mina olen juba sellest vihast väljas ja mina Selle läbi käinudki, et tegelikult ma olen ju teeninud nõukogude armees põhjas kaks aastat ohvitserina selle Remorskist, mis oli siis põhja ringkonna staap, nii et mul on olemas ka nii-öelda reaalse tegevuse kogemus olemas täiesti. Aga see on, tähendab vabatahtlik Eestis pärale. Veekursuslased Võrus ja peale seda anti mulle siis Eesti vabariigi leitnandi au, Graz. Ja mina teenisin Nõukogude armees 1965 68 ja siis õhutõrje raketivägedes erinevatesse positsioonidesse ja minu sõjaline karjäär jõudis siis vanemseersandina välja ja hiljem siis nii-öelda täienduskursuste kaudu. Suviti ülikoolis jõudsin siis ohvitseri paadini astme ohvitser astmeni ja 65 kuni 68 jääb siis maailma ajalugu, kui Euroopa ajalukku ja Nõukogude Liidu ajalukku mitmete relvakonfliktidega, seejuures nendest kaks suuremat ja tõsisemat oli siis Amuuril Vene-Hiina konflikt siis ja teine, Tšehhoslovakkia okupeerimine Nendes kahes konfliktist on võimalik valida nüüd kuskohal, siis oli võimalik sattuda lisaks lisaks kolme aasta jooksul hulk manöövreid raketipolügoonid, katsetamisi, ühesõnaga võimalusi näha surma lähedalt oli väga palju ja saigi nähtud. Vallal ei ole olnud. Ei, minul seda ei ole olnud, aga ma tahaksin seda rõhutada, et kui nüüd ilmselt ka Reinol on sama asi, et ega Vene armeesse videoarmeesse me vist kumbki vabatahtlikud ei läinud, et see oli ikkagi selline kutse alusel ja ja seal ei olnud midagi teha. Lihtsalt mul peale TPI lõpetamist tol ajal, kui lihtsalt oli üks komisjon, kus määrati inimesi tööle, siis oli seal selline süsteem ja küsiti, kuhu tahate minna, siis ma tahaks minna kuhugi Rakverre või kuhu iganes selle peale öeldi, et teil on siin üks kutse muidugi, mis ma teadsin, et oli armeesse ja seal ei olnud võimalust mulle öelda, et ei, ma ikkagi sõbrad, ma ikkagi ei lähe, mul tuli minna kogu lugu, et noh, selles mõttes nagu see eesti armee valik oli täiesti teadlik, et sinna ma läksin küll niimoodi, et ma tahtsin minna, seal on mingit asja. Aga mis surma puudutab, siis? Tega teenistuses olles ikkagi sa näed selles mõttes mitte surma niivõrd lähedalt, kuid kui ka meie sõjaväeosas oli juhtumeid ja need ei olnud muidugi lahingutegevusega seotud, noh lihtsalt ma ühe või ära rääkida oli see, kus kus sõdurid, üks on Eestis nii-öelda vanake, teine oli juba vanake tähendab, siis ta oli juba poolteist aastat teinud üks mees oli siis aasta ja siis noormees oli pool aastat teeninud, otsustasid siis nagu viina võtta, nii-öelda viina võtta. Ja mis toimub, seas on see noh, võetakse tegelikult igast surrogaat sisse ja, ja nad sattusid antifriisi otsa. Mis tähendaks reaalselt seda, et nad jõid antifriisi. Puhas mürk, aga kuna ta lõhnas nagu alkohol, siis seda joodi ja, ja tugev tulemus oli väga kurb, et, et see noormees, kes nii-öelda sai kõige vähem, kuna ta oli kõige niuke nooreme, tema jäi pool klaasi, tema siis pääses ehmatusega haiglas keskmine vend ja need keskmise aja teeninud, siis jäi pimedaks ja see, kes oli vana, kes võttis nii-öelda nagu ka temale kuuluv värgiga rohkem, siis see kahjuks suri ära. Nii et seda selliseid juhtumeid meil oli midagi teha. Hannes rongidena kirjutab just sellest samast, et surm kuulub sõjaväe juurde. See ei ole jälle see surm, et seda niimoodi nimetada. Jah, me oligi sujuvalt üle läinud, tähendab, ja ilmselt see sissejuhatus juba saatejuht andis sellega märku, et. Et me oleme nagu kompetentsed ei räägi nii, ma ei ütleks, et mõnikord kompetents olema ka seda. Mis puutub, et surm kuulub vallade köie täpsustus on nõndanimetatud õnnetud ja on, on hooletusest, on bardakk, segadus tähendab mis tulenevad asjaolud. Mis puudutab manöövreid ja millest on juttu olnud ka selle teema suhtes, millega me täna tegeleme rahvateenrite saates, nagu ma aru sain. Et, et kukkumine lahingus manöövrites arvestatakse sõjaväelaste poolt teatava protsendina tõenäosusprotsendine sisse juba ette tõepoolest, seda tihti sellest ma olin teadlik siis, kui ma teenisin ise Nõukogude armees, kui manöövlitele mindises ohvitserid ütlesid. Ma ei saa praegu öelda, mis oli see promilli protsendimäär, aga, aga sellega oli sisse arvestatud juba ja nii ka läks. Muide. Ma ei taha muidugi sellega öelda, et Iraagis on ka ka tähendab sealne sissisõda ei ole ju mingi traditsiooniline vana sõda, kus Eesti rindejoonel teineteise vastu ja ka need juhtumid, mis on teinud eesti poiste elud, ei ole ju olnud noh, otseselt suunatud nende konkreetsete inimeste vastu, vaid selle väe, mida nimetatakse ka okupatsiooniväeks. Selle esindaja Ta vastu kõigepealt ma tahaksingi öelda seda siis tõepoolest endise sõjaväes teeninuna. Et kus magad olnud, ei ole kokkupuutes olnud eesti sõjaväelastega Nõukogude armees või, või hiljem ka Eesti vabariigi väeosades kuma poliitikuna. Tsiteerisin, olen, kohtume teiste ohvitseridega, meie oma Eesti ohvitseridega erinevates olukordades. Ma olen tundnud kogu aeg uhkust, muide majandust, tundsin uhkust meie eesti poiste üle ka siis, kui me Vene armees Nõukogude armees. Ja selles mõttes ma olen absoluutselt nõus, et eestlased on tublid sõjamehed ja, ja nõukogude armees hinnati eestlasi väga kõrgelt, nad olid eliitväeosades, nad olid strateegilistest rakettidest ketivägedes, nad olid Afganistanis, nad olid siis paistsid silma oma külmaverelise rahumeelse ja kindlusega selle Tšernobõlis, kuhu saadeti samuti siis kuidas kõigis neis konfliktides, kuhu eestlased sattusin, ma võiks öelda, et alates Türgi sõjast 19. sajandil, eestlased on kogu aeg olnud väga ustavad nii lahingutes ja erinevatel pooltel, siis ma võiks isegi öelda nii saksa poole, Vene pool, aga aga antud juhul ja, ja kogu aeg, me oleme olnud ohvrid. Mitte ainult ohvreid, vaid ma tahtsingi, sulle öeldakse, türgi maailm ei ole veel väga hea, samamoodi hukkusid eestlased Vene-Jaapani sõjas ja igal pool mujal. Eesti ei ole ühtegi sõda riigina ju alustanud. Ma tahtsin ka Reinostin edasi veel korra minna, et, et ma olen puutunud ka nüüd viimasel ajal ikkagi noh, nii mõneski kohas kokku Eesti armeega ja ise ka ise ka nii-öelda Erna retke läbi teinud paar korda, et noh ja nähes seda, kuidas on organiseerinud tellitud mis inimesed liiguvad, kuidas nad käituvad, mida nad mõtlevad kogu sellest sellest niisugusest sootsiumis, ma tean küll ühe järelduse, nende inimeste ja ma austan neid, inimesi on väga palju. Aga kes teenivad armees, kes juhivad seda armeed, ma näinud nende tahtekindlust ja see, see ei ole pelgalt kiitused, ma nüüd siin peaks seda tegema. Ei noh, ma võin olla kriitiline, aga mul ei ole väga palju kriitilist ja ja selle vihje peal paar asjaolu, et esiteks on armee armee prestiiž elanikkonna hulgas väga kõrge, praegu ütleme ausalt öeldes panna see on isegi pretsedenditult kõrge armeed austatakse ja teiseks, kui te vaatate, kuidas noored käituvad, siis väga paljud noored tahavad minna, kuid nad ei saa armees enam minna. Sellepärast et et armeel on juba võimalus valida targemaid, tugevamaid intelligentsemaid inimesi, mis tähendab just seda, et armee on prestiižne koht. Aga see ongi just kurb loogika, et samal ajal kui armee on prestiižne, siis Eesti osalemine Iraagis ei ole rahva hulgas prestiižne ja siin tekibki see pingega nendesamade Eesti sõjaväelaste jaoks, mis väljendub näiteks kas või täna Postimehes kapten Väli arvamusavalduses ja intervjuus. Ja, ja tegelikult on ju see on selles, et neid teie olete olnud nagu kutsealused. Te olete olnud omal ajal nõukogude ajal kutsealustena vägisi sõjaväkke võetud. Praegusel juhul on tegemist ju vabatahtlik. Aga mina-Mariga vabatahtlik siiski minnes eesti armee kursustele, olime vabatahtlik, see ei olnud kutsealune. Ma tahtsin teha sind olulise täpsustuse ja mulle tundub, et siin on, siin, on, nüüd hakkab need suured retooriliselt segadused pihta mille mis, mis heidavad teisest varju Eesti poliitikutele ja muidugi ka julgeksin öelda Eesti nende sõjaväelastele, kes on siiski juba hakanud poliitilise avalduse tegema, mida nende õigus teha, seda ei ole. Nemad täidavad käsku. Ma pean ütlema, et Eesti siis. Siis kaitseväe esindus Iraagis on mõnes mõttes kutsealuse tasandil, sest et nad on ikkagi need on. Nad on läkitatud sinna meie poliitikute otsuse põhjal ja nad on kutsutud sinna, sest nad teenivad tõepoolest Ameerika Ühendriikide väekontingendi koosseisus. Ja muide, kapten Väli tõdeb. Ka seal lõpus, et kui keegi ei tahaks, eks ju siis võib ta ära minna, kui arh nüüd. Nüüd ongi küsimus selles, see teine asi, mis on retoorilist segadust põhjustanud, et nad on vabatahtlikud, kogu aeg rõhutatakse. Nad on tõesti kutselised sõjaväelased ja kutse. Aga nad ei ole mitte mingi. Nad ei ole palga sele armeenlast, nad ei ole nii-öelda palgasõdurid. Kui nad oleksid palgasõdurid, siis, siis on see tõesti täielikult nende endi vastutuse peal ja nende endi riski peal. Kuidas nad seal kolleege antud. Palgaarmee ühe ükskõik, ühe, kahe, kolme Eesti sõduri hukkumine ei ole enam nende ise nende asi, vaid see on avalik asi. See on nüüd tõepoolest kogu Eesti asi. Ma natuke vaidleks siiski vastu, ükskõik kuidas me käsitleks seda vabatahtlikkust või kutsealuse kutse aluseks olemist, siis jah, siin kapten väli on ka öelnud, et et tal on alati võimalus võimalus kirjutada avaldus admiral kõutsilt ja valuda mitte saatanast, seina ja tegelikult, et see on tema õigus ja kindlasti tagasi saadetaks. Aga siis ta nagu oleks nagu nii-öelda argpüks see viimane väljend, noh, mul natuke panime ehmatama. See ei ole argpüks, juhus kui inimene, sellise otsuse. Selles ma, seda ma nagu tahaks rõhuda. Teisalt ma tahan rõhutada, see on ikkagi vabatahtlik, sinna minek. See, et me räägime teemal, et nad on valinud elukutse, see on vabatahtlike esiteks ja teiseks neil kõigil enne minekut siiski võetakse teatud dokumentide allkirjad. See ei ole niimoodi, et sa pead minema, sa ei pea minema. Jah, siis tekib üks küsimus. Kas ma jätkan Eesti armees või ei, aga ma arvan, et keegi ei sunni neist lahkuma. Et seega see väide siin, mis on aeglaselt läbi läinud, et siis sa peaksid nagu sõjaväest lahkuma, seda ka ei pea tegema. Lihtsalt sa oled siis positsioonis, kui sa oled keeldunud minemast Iraaki teenimast ja tead teenistusülesannet täitmast. Kuid see on vabatahtlik. Minu siiras arvamus on täiesti vabatahtlik. Vot siin tulebki mängu südametunnistus, tegelikult ju ka kapteniväli seal ju avaldab ju toetust riigi poliitikale samal ajal, kui me mäletame ja me teame, et alati on ühe demokraatliku riigi puhul tahtis lahus hoida sõjalist võimu ja riigivõimu, tsiviilvõimu ja sõjalist võimu ja selles mõttes ükskõik kuidas keegi sõjaväelastest oma hinges riiki toetaks. Ta peab alati lähtuma käsust sõjaväelises käsust käsuliinist, tähendab, tema puhul ei ole see lõppude lõpuks tähtis, kas ta toetab riiki või mitte. Tema peab alluma oma sõjaväelastele komandöridele. Et siin tekib nüüd küsimus sellest, et et kas me nagu mingil määral ei klorrifitseeri seda konkreetset operatsiooni või aktsiooni, mida meie sõjaväelased Iraagis läbi viivad üritades, nii nagu mina olen öelnud. Iraagi operatsioonis võrdkuju sinimägedel. Tähendab noh, usun, et kapten oli antud juhul see seisukohavõtt oli rohkem emotsionaalset laadi, kindlasti kapten väli teab, et tema poliitilise seisukohti võtta ei tohi ja tema ei, tema ei saanud nii-öelda niisugust lauset oleks kahetsusväärne, kui Eesti valitsus tooks Iraagi Iraagist Eesti siis sõdurite tagasi või paigutaks nad ümber, sest et seal Iraagis isenesest ei ole ühtegi ohutamat kohta. Ma mõistan ka kapten Väli ja tema taga seisvat kõrgemat eesti ohvitser, konda Eesti siis armee staapi, tähendab Eesti sõjaväe eliit juhindub sellest, see tuleb kahe kirjandus muide väga hästi välja juhindub sellest, et Iraak kujutab endast sõjatandril tegemist, me oleme sõjas sõjatandrina just nimelt seda ehedat kogemust, kus siis nii-öelda Eesti sõdurid ja ohvitserid läbides omandavad siis vahetu sõjalise kogemuse, mille alusel tulevikus Eesti sõjaväelaste karjääris nende endi karjääris kogu Eesti sõjaväe funktsioneerimist võime öelda, et jah, meil on teatud osa Eesti siis siis staabist kujutavad endast vahetu sõjalise kogemusega inimesi ja see tuleb ka välja tänases Postimehe juhtkirjas, kus öeldakse, et 140 meest on läbi käinud, sealt sõjast läbi käinud, pange tähele, läbi käinud, kaks on ainult hukkunud, eks ole. Mis iseenesest on väga küüniline avaldus, mistõttu ma muidugi oma kodulehega sellisel juhul juhtkirja tasemel nõustuda ei saa, aga see on militaristid, lähen ma saan neist aru. Muide, kui palju on haavatuid olnud? Hukkunud on see kõige hullem. See militaristid lähenes ja selles mõttes ma mõistan neid, aga. Vallas on, ma tahaksin tegelikult tasutule Toomas Väli juurde tagasi ja ja ma saan temast ka mõnes mõttes aru, kui ta ütleb. Ja ta viitab nagu ajakirjanduse peale tegelikult ma tahaksin öelda, endale tuhka pähe raputada kui ajakirjanduse esindajale. Et me oleme tõenäoliselt teatud eetika piire ületanud, kirjutama sellel teemal. Aga me ei ole teinud väga selget vahet poliitikuga, et ja nüüd juba siis ka sõjaväelaste vahel. Me oleme nad pannud kõik ühte patta ahjuks ja Välil on täiesti õigus väljend tõesti õigus, poliitikud on nad sinna saatnud, nad ei ole, seal on vabatahtlikud. Ja nüüd see ja see ei ole nende nemad teevad oma ausad tööd seal ja nemad ei ole tõesti ameeriklase tallalakkujad, kes iganes ei nimetaks neid, see on väga häbiväärne nimetus, nii sa neid nimetada. Nüüd kui me räägime poliitilisest tasandist, siis võib ajakirjandust teha täiesti avaldusi, mis on võib-olla natukene piiripealsemad ka ameeriklase tallalakkumise, aga see on suunatud poliitikutele. Mingil juhul ei saa suunata neid sõjaväelastele ja sõduritele, see on nendel ja neil on väga raske seda taluda, kui kodus hakkab selline noh, selline retoorika peale, kes te seal olete, nemad on ausad sõdurid oma tööülesande täitjad ja teevad seda väga hästi. Ja see on väga huvitav, kuidas samal ajal see sõjaväeline retoorika kantakse üle tegelikult Eesti poliitika peale, noh, seesama minu oma kodulehe juhtkirjas öeldakse, sest ei saa käituda nagu väike nahahoidja taevas appi siis ja nüüd nüüd tähendab umbes vaat siin näedki jumala õigus, nüüd lähevadki need risti, tähendab sest see kantakse kohe üle. Nüüd vanasti oli umbes niimoodi, et kui me võtame vastu otsuse, et ja, ja, ja, ja teeme selle otsuse täiesti kindlas veendumuses, et Eesti antud juhul, et seal võõras sõda, et see on väga hämarate asjaoludel. Meie jaoks võib-olla, et see on ainult sõjaline eksperiment, kus eestlased saavad kogemusi. Siin alles NATO sanktsioon tuli hiljem ÜRO sanktsiooni pole üldse olemas, et NATO teised riigid nagu Norra, Sloveenia ei osale, mitte keegi pole väärikust kaotamata, Hispaania on lahkunud. Filipiinid on lahkunud ja, ja ükski nendest riikidest pole oma väärikust kaotanud, vaid on täiesti dialoogi võimelised maailma poliitika, see asi, aga meie anname kohe hinnangu meie ajakirjanikud, siis anname hinnangu ka poliitikutel, mis tähendab seda, et me oleme müüdavad või, või mängime kokku. Ma tahaksin meelde tuletada õige mitu aastat tagasi enne seda, kui Eesti ühines selle või õieti, kui ta oli parajasti ühinema, siis me anname seda, on korduvalt arutanud, kui segastel asjaoludel see tegelikult toimus Vilniuse 10 avalduse Vilniuse avaldusega ühinemine, keegi ei ole ju siiamaani lõpuks selgeks saanud, kes siis kes siis selle otsuse langetas, tollal vähemasti president ei olnud sellest teadlik, nagu on korduvalt öeldud enne selle otsuse langetamist. Aga me ju siis ka siin arutasime seda, et et ühest küljest me nagu saame aru sellest ühinemisest, kuid teisest küljest me ütlesime ka siis välja selle kohe olukord ju muutub, niipea kui keegi eestlastest seal langeb. Nüüd on ju juba teine juhtum, eks ju, tähendab ma ei näe, siin häirib just see nahahoidja ja selline jutt, eks ju, ja samal ajal me loeme postimehest, et on ikkagi ettevalmistamisel mingi plaan vaikselt äraminekuks umbes või noh, et meie mehed hakkavad tegelema seal õpe õpetamisega Iraagi armee õpetamisega, nad viiakse nagu suure tule alt välja ja ma ei saa aru ikkagi sellest, see on nagu niisugune lapselik hoiak, et noh, et me peame kuidagi niimoodi mao säilitama ja sealt lahkuma niimoodi. Kas me riigina siis ei saa ka kunagi näiteks otsustada tõesti nii nagu ütleme, Hispaania tegi, et noh, meie jaoks ei ole meie sõda ja meie selles kaasa ei mängi ja, ja mida me siis kardame kaotada antud juhul et see on minu jaoks kõige problemaatilisem ja just selles mõttes nagu võrdleksime meie osalemist osalemisega mõne mõnes teises varasemas olukorras okupatsiooniarmeede koosseisus. Et siin siin nagu see piir läheb ja mis puutub meediasse, siis, siis tõepoolest noh, kui sa siin Reinu tutvustasid Hispaania kirjandusteadlast, Manuel kas järjessanssestis tema ju siin ka teeb ette heita eelkõige meediale ja ajakirjandusele, kes nagu ei näe üldse alternatiivi tihtilugu sellele sellele, mida on valitsus otsustanud, mida poliitikute otsustel küsimus pole sellest, aga ajakirjandus ei hakka kunagi poliitikute eest otsustama. Ajakirjandus peab alati pakkuma alternatiive. Ja ta peab olema uuriv ajakirjandus, kui ta tahab kvaliteetajakirjanduse tõepoolest, minu meelest nagu sa pühitsesid, on ikkagi kogu selle 10 oli see 10 avaldus. Selle tagamaad kogu on, on, on läbi uurimata niisamuti on see otsuse mehhanism. Kuidagi. See, mis seadis meid toimunud fakti, et ja mis nüüd teeb meil nii raskeks sealt lahkuda ja tuletame meelde, et see oli veel eelmise valitsuse, mitte selle vale. Mina, mina olen küsissi, küsiksin noh, et et kas me nüüd aga hakkab peamiselt lahkuma, et see, see on nüüd nagu minul järgmine niisugune küll retooriline küsimus, aga ta on olemas ja ja, ja ma lihtsalt mõtisklen niimoodi umbes, et, et kuna on olemas ikkagi riigikogu otsusega sinna ei mindud lihtsalt niisama, et kellelegi tund äkki pähe ja, ja saadan oma sõdureid sinna. Tegemist on riigikogu otsusega, kes on legitiimne võim Eesti vabariigis? Andis, tegi selle otsuse. Tagantjärele siiski? Jah, tagantjärele okei. Okei, samas tagantjärele tõest ja, aga ta on olemas ja ja seda otsust plagud täidetakse ja ja tõsiasi ongi see, et nüüd on kaks hukkunud, mis on väga kurb. Et ja nüüd siis iga kord tõesti on ka selline kume, kui ma situatsioon, et kui selline traagiline sündmus juhtub, siis taaskord kerkib kõik see nagu uuesti ülesse ja noh, mind nagu ses mõttes nagu. Ja jälle kord ma pean ütlema, et ajakirjandus võib-olla käitub kuidagi kummalised, siis me oleme küll nii-öelda eesliinil ja kirjutame sellest palju ja vahendame igasuguseid avaldusi. Ja natuke aega läheb mööda, siis rikk vaibub, tegelikult see diskussioon peaks ikkagi kanduma väga teravalt üles Riigikokku ja, ja ta tuleb taskud läbi arutada ja, ja mina arvan, et kui riigikogu võtab vastu ühe või teise otsuse, siis ma pean sellega nõus. Et kui riigikogu arutab tõsiselt selle asja läbi uuesti, kui väliskomisjon või kaitsekomisjon ja siis, kui nad otsustavad, et, et see on nagu noh, avalikult arutada ja on kasulik Eesti riigi mainele Eesti tulevikule, mille, millele iganes, siis noh, mina nagu aktsepteeriks seda, kuigi ma kuulaksin ära nende positsioonid, miks nad nii arvavad. Aga meie kohustuseks survet avaldada? Ja mitte ainult siis, kui mingi traagiline sündmus vaid ka vahepeal kogu aeg kogu aeg jalakesi arutleda sellel teemal kogu aeg seal ja siis on ka rahva nagu rahvana, kui rohkem arusaamist sellest, mille baasilt otsuseid tehakse, mis on see taust, tagamaad, nii kui me räägime praegu ja ma saan aru rahvast, et inimestest, kes ütlevad, et igal juhul saab välja tuua, kuna noh, inimestel surma jah, muidugi. Aga kui palju on inimesteni jõudnud tegelikku tausta tegelikku aru saama sellest, mis seal toimub, miks toimub oleme siis okupandid ei ole see kõik tuleb ikkagi pidevalt hoida mingis niisuguses ütleme tules, et, et see on ju väga kuum teema igal juhul aeg, sõltumata sellest Ajakirjanduses on katseid olnud, ma isegi trükkisin välja 15. märtsil sel aastal Jaan Kaplinski kirjutanud eestlaste võitlus islamiriigi ees, kus ta üsna selgelt tõestab ära, et tegelikult ameeriklasi, sest ega koos kui ameeriklased võitlevad seal tegelikult Saudi Araabia huvide eest Iraagis sugugi mitte niivõrd trammirežiimi vastu, et tõepoolest noh, see ei pruugi olla objektiivne seisukohta, aga, aga miks siis keegi ei arutle selle üle, miks me oleme niivõrd kindlad, et just nimelt Ameerika Ühendriikide Bushi administratsioon on see, kes ajavad ainuõiget poliitikat ehk sellel taustal, et Ameerika ühendriikides sugugi kõik nii ei arva või võiks öelda, et isegi juba enamik rahvast nii ei arva. Ja on ju tulemas järgmisel teisipäeval presidendivalimised USA-s, mis võivad ka muuta absoluutselt olukorda Iraagis sest ei ole välistatud, kui Kerry ja demokraadid valitakse, siis USA näiteks tõmbub tagasi sellest konfliktist. Nojah, minu kolleeg Enn Soosaar kirjutab värskes vist sirbis oli jah, viimases sirbis seda, et keri valimine ei muuda tegelikult asja ja Ameerika Ühendriikide nii-öelda poliitika jääb endiseks, sest Ameerika ühendriigid on peajagu üle Militaarses majanduslikus, võimes kogu maailmast ja seetõttu noh, ta annab mõista isegi et on see meile meeldib või mitte meeldiv, aga Ameerika Ühendriigid jäävad dikteerima maailma poliitika, et noh nii-öelda see univateraalsus on nendele sisse programmeeritud. Kuid see sisaldab muidugi minu meelest ka väga suur juht ja just nimelt seetõttu, et et et samal ajal on kerkimas maailmapoliitikasse mitmed teised suuremad jõud nagu India ja Hiina ja ja, ja, ja, ja Euroopa Liit ise tegelikult peaks hoolitsema selle eest, et ta ise oleks võimeline kaasa rääkima. Ja ka Soosaar viitab sellele, et tegelikult Euroopa Liit peaks tegelema just nimelt oma kollektiivse kaitseväe ja mitte ainult apelleerida sellele, et Ameerika ühendriigid on siin esindatud ja kujutavad osa Euroopa Liidu julgeoleku siis sellest struktuurist. Mina, fenofiilina ei saa ühest asjast aru. Tõsi, ma olen lennukis, ma pean sulle ütlema, aga ma ei saa aru, kui me räägime Põhjala dimensioonist, miks, miks ikkagi Eesti tahab mingisugust nuh mängida kogu selles selles ansamblis mingisugust võrdlemisi ausalt öeldes päris naeruväärsed solisti rolli ja selle asemel, et vaadata, kuidas kõige lähimad naabrid on tegelikult hakkama saanud nii oma julgeolekupoliitika ülesehitamisel kui ka samal ajal oma väärikust riiklikku väärikust säilitades. Ja ma pean silmas Soome, Soome on praegu üks kõige kõrgemini koteeritumaid riike rahuvalvetagamisoperatsioonides ja, ja, ja ma tahaksin, et Eesti oleks valinud täpselt samasugune tee samasuguse tee. Eestlased on valinud, nad ju osalevad Kosovos olime, eks ole. Afganistanis oleme, nii et ikkagi see toob meid tagasi selle vana küsimuse juurde, meil ei olnud vaja minna Iraaki. Mina ütlen selle välja ja jään oma seisukoha juurde. See on hea, et sa meenutasid Euroopa liitu, iga lugeja võiks vaadata ja uurida, missugused Euroopa Liidu riigid peale nüüd liitunute veel osalevad Iraagi operatsioonis. Siis saab veidi selgemaks see koht, mille on need uued liitunud riigid ise selles Euroopa liidus valinud. Aga ma ei tahaks sellel teemal rohkem peatuda, sest see on lõppkokkuvõttes nii kurb ja, ja me keegi ju ei tea, mis meie meestega seal edasi saab. Veri on paksem kui vesi, kuigi me võiksime ka öelda, et nad on lihtsalt osa multiemotsionaalsetest jõududest. Seal võib juhtuda kellega tahes ja pantvangi võetakse seal ka inimesi, kes ei ole seal üldsegi mitte relvaga, nii et me selles mõttes ei, ei ei tea mitte midagi ette. Homse päeva osas. Ma siiski ühe paralleeli võib-olla veel tooks, et et sa manitsus korraks ka Afganistani ja meie inimeste sealolekut ja, ja ka muid rahuvalveoperatsioone, kus me oleme olnud. Et tunnistagem ausalt, ega needki ei ole väga. Et sellised kohad, kus on väga rahulik olla ja ka seal on oht olemas, et ärme, ärme seda nüüd nagu arvad, et kusagil nendest koht, kus eestlased on varem olnud või ka hiljem lähevad kustel, räägitakse rahuvalvest. Et, et seal on lihtsalt täiesti seiske seal, mitte midagi ei toimu ja neil on nagu nagu hästi mõnus olla, kindlasti mitte. Ja ma tuleksin Afganistani juurde, et miksima. Ma arvan, et näiteks seal on vaja kindlasti osaleda Iraaki lagunugi, tooks üldse jess, aga miks Afganistanis me väga hästi teame, kuidas narkootikumid liiguvad, kus nad liiguvad ja kuhu nad liiguvad. Ja võib-olla see on nagu noh, niisugune suurel nagu praegu ütlen, et meie osaleme Afganistanis võib-olla natuke aitab kaasa sellele, et Tallinna tänavatele jõuab päev narkootikum. Võib-olla see on nii, aga ma tahaksin seda uskuda. Et kusagil on ikkagi ka need piirjooned, mida me võib-olla täpselt ei tunneta üldises mille eest eestlane kusagil siis nagu võitle või mida ta kaitseb. Ja mina arvan niimoodi, et see eestlased on Afganistanis, on võib-olla väike osa sellest, me aitame kaasa sellele, et narkootikum kuidagi jõuab maailma vähem, seesama oht varitseb seal narkootikumid, oht varitseb meid samas õue peal kusagil edasi on on arutatud ka niimoodi, et, et me räägime kolmas maailmasõjast, on arvata, et see on tegelikult vaikselt juba alanud. Et olemas terrorism on olemas suured imperialistlikud riigid või mis iganes riigid ei ole suured suurvõimud ja nende vahel kuidagi mingitel põhjustel on see juba alanud. Me oleme seal sisse kistud. Küsimus on selles, mis poolene valima. Kui nii arutleda, et see, see ja siin ma tahaksin nagu küsidagi sedasama asja jällegi kui Afganistanis me ootaks, et seal OK, Kosovos oli väga hea. Ja nüüd ma tõesti Iraagi juurde tagasi, et noh, mis siis täpselt toimub, et mina ei võtaks niivõrd selget seisukohta, mina ei ole otseselt. Kas koeraga ja ma teeksin ühe korrektiivi veel, tähendab mina arvan, et ajakirjandus ei saa siin antud juhul. Nüüd kui ta tahab tõeliselt olla uuriv ajakirjandus ja ikkagi olla avaliku arvamuse mingisugune peegeldus siis ta ei saa võtta nii-öelda ennetavaid seisukohti, et juhul, kui nüüd Eesti valitsus kaalub ja, ja kas vastavad Taani pakkumised Eesti siis nii-öelda kaitseväe esindusse haagis liitub siis nii-öelda võib-olla pealtnäha siis nii-öelda teisejärgulisema ülesandega, et see umbes naha hoidmine tähendab väga solvab, kui, kui Eesti ajakirjand sisus asjale kaasa läheb. Vastupidi, Eesti ajakirjandus peab tegelikult erinevaid positsioone muidugi valgustama, aga teiselt poolt antud juhul ta, ta peaks ikkagi lähtuma nendest tõsiasjadest. Mis on, mis moodustavad selle Iraagi sõja konteksti ja vot see on see oluline. Nii et me ei tohiks tormata niimoodi Eesti valitsuses, me oleme kohe nahahoidjad, kui me nüüd anname oma poistele käsu, et jah, minge taanlastega, liituge nendega hakake tegelema välja väljaõppega niisugust hoiakut võtta ei tohiks. Nojah, see hakkab juba natuke Veenutava vaikivat ajastut enne teist maailmasõda kui ka ajakirjandust üritati suukorvistada. Aga muide, see Ameerika presidendivalimine sellest oli ka meil eelmisel korral, kui samas oli siin stuudios palju juttu ja ma mäletan, ma pean endale nüüd küll kõvasti tuhka pähe raputama, et mina toetasin tollal Bushi valik valimistest vabariiklasi ja ja see näitab veel kord, et siit vaadatuna analüüsides olukorda ainult noh, ütleme tollal me nagu vaatasime, kes võiks olla meie suhetes Venemaaga parem variant ja siis me jäime nagu seisukohal, et võib-olla siiski Bush siis, siis see näitab veel kord, kuivõrd mitte ordinaarne või mitte ühe mõõta, millele on see olukord ja, ja ütleme suhetes Venemaaga ei ole ilmselt suurt vahet, kas on seal vabariiklased või demokraadid võimul, see suht sõltub märksa rohkem Venemaa sisemisest arengust. Ja meie meie suhted Venemaaga sõltuvad sellest. Nii et me peaksime ikkagi kaassiin. Nüüd eelistades kedagi mõtlema ikkagi meie ja Ameerika Ühendriikide suhete arengule, ehk siis sellele, missugune võib-olla tulevik vabariiklaste missugune demokraatide valimise puhul. Aga, aga tänasel päeval, Ma jälle julgen nii nagu sina, ütlesid Reim öelda, et sina oled Iraagis osalemise vastu, siis mina julgen olla Kerry poolt. Nii nagu New York Times son Kerry poolt Aga mida sina, Vallo majandusinimesena majandustoimetajana arvad, kas presidendivahetus ja noh ka selle tõttu näiteks Iraagi operatsioonis või kuidas me seda nüüd nimetame, toimuvad muutused ja sellega kaasnevad näiteks nafta hinna muutused. Mida need võivad kaasa tuua maailma majanduses, on teada, nafta on ju maailma majanduse veri, võiks öelda. No ma kõigepealt alustaks sellest, et kas, kas ja kui palju minu arvates üldse tuleb muutusi kaasa Ameerika poliitikas majanduspoliitikas, välispoliitikas, no ütleme ausalt, et see nii suur riik, et ega seda nüüd kohe teistpidi keeraja teisele poole sõitma ei hakka, et ma nagu väga väga ei usu kohe midagi seal toimuma hakkab muidugi kaasa kõik, mis puudutab Iraakima, väga ei usu, kui Kerry võidab, et ta kohe järgmine päev toob väed välja ja mis iganes, major, selles üldse veendunud, et seda seda, selliseid samme ma ei usu, ütlen ausalt ja see võib toimuda veidi kiiremini võib-olla teatud teatud kiirendatud marsi korras või mis iganes ja need valimised seal Iraagis tuleb siiski läbi ja kõik see kõik see protest tuleb ikkagi nagu paika panna, pooleli jätta oleks ka kummaline. Ma ei usu sellesse, et kõik kohe kiiresti muutunud, mis tähendab seda, et me ikkagi oleme seotud mitte just ei kirjega Bushivaid, administratsiooniga, kes iganes seal ka ei ole nende arvamustega laiemalt ja nende nii-öelda nägemustega, see on üks asi, mis puudutab neid nafta asju, siis tõsiasi on see, et nafta hind on tõesti teinud kogu aeg nagu hästi suuri rekordeid oma hinna poolest ja kogu aeg kerkib ja kerkib ja kerkib. Iga autoomanik märkab seda. Ja praegu on tõesti niimoodi, et Eestis Ta ei jõudnud siis tasemele, mida ta kunagi veel isegi olnud ei ole ja, ja eks ta mõjutab natukene majandust, nii et ja seal taga on ka Iraagi sõda kindlasti ühe ühe argumendina, sest ütleme nii, et eks Ameerikal on huvid seal naftahuvid. Ameerika ju, mis on põhiline, on see, et ta kogub endale reserve. Ega siis Ameerika on selles mõttes kaval, et ta eelkõige tarbib mujalt naftat ja hoiame nii-öelda enda naftat ja püüab igale poole viia oma ärimehed sisse, et sealt tõmmata välja siis nii-öelda naftat, nii kaua, kui on siis kui enam ei ole, siis on meil ega pange tähele, see on üks nendest strateegia väga selgelt. Tõsiselt, ma räägin, anna andeks, katkestan, siis, see toob mulle meelde, mida me kodus arutanud. Eestis on üks väga ilus muinasjutt. Ma arvan, et seal rahvusvahelises päritus suurest vennast ja suurest Peetrist ja Väikse reedest, et kõigepealt sööme ja siis selle ühise poti tühjaks ja siis saab igaüks oma kotis. Siinse paralleel on üsna õigustatud, nii et selles mõttes see nafta hinnatõus on olemas ja see mõjutab kindlasti meieni. Mitte küll väga palju, et, et eks see tarbimine ikkagi jääb. Huvitav on see, et Soomes näiteks ei ole tarbimist absoluutselt vähendanud, sõltumata sellest ka neil kogu aeg, kas see on inimesel sees ja see lihtsalt sõidetaks sellesse kohta, kuhu vaja ja ka tööstusettevõtted ja firmad, noh, ei, ei anna tegelikult selle järgi, nii et see nafta on selline kummaline asi tõesti, et selle pealt kokku ei hoita. Nüüd kui on õigus ennustustele, et 40 aasta pärast või 50 aasta pärast nafta nii-öelda lõpeb otsa, siis siis ma ei tea, mis saab. Et see on päris niisugune kole perspektiiv praegu minu jaoks. Ja ühes siinsamas Eesti raadios olnud vist ühes vestlussaates, kus Hardo Aasmäe sedasama teemat käsitles, siis tema hõõrus käsi ja ütles, et temal on suur lootus elada. Loodab ta, elab nii kauaks, seda tõesti oma silmadega näeb. Mis saab siis, kui see nafta sellest suurest ookeanist on järele jäänud ainult üksikud nired. Et jaa. Ma arvan, et siis saab see tegelikult seda naftat ikkagi kusagil on, aga selle hind on selline, mille, mida enam meiega näiteks osta ei jõua ehk teisisõnu, see võib anda väikestele riikidele gelato ennast endale üldse ei ole. Nendele väga suure majandusliku ja ela elatustaseme tagasi. Kuigi järgmine 30 aastat jällegi oletatakse, et liigutakse edasi gaasiga, tähendab ja mingisuguste hübriidkütustega nafta moodustab võib-olla ainult kümnendikku, tähendab. Termotuumareaktsioonini, eks ju, noh, see on see lõpp, aga Vaide Vallo, ma tahtsin veel ühele aspektile tähelepanu juhtida Ameerika majanduses, globaalmajanduses, see, sa viitasid Ameerikaga, ütleme selle naftavarudega, eks ju, et endale tehakse tohutud varud. Enam-vähem sama olukord on ju ka kogu muu ameerika riigi majandusega. Me teame, et Ameerika majanduse defitsiiti eelarve defitsiit on kolossaalne, eks ju. Tähendab, järelikult Ameerika ühendriigid sisuliselt ju elavad teiste kulul, ütleme niimoodi, aga seda tasa kaalustatakse, millega maailma majanduses käibe valuuta on ikkagi endiselt dollar, exuse dollarite kogus on niivõrd suur, et selle tõttu ameeriklased võivad elada defitsiidis, mida näiteks Eesti ei saa endale kunagi lubada, et me oleme ju raudselt kinnitanud, et meie oma eelarvet defitsiiti ei vii, eks, aga ameeriklastel seal neutriljonitest dollarites. Jah, aga seal on vist nagu kogu see makromajanduslik makromajanduslik, niisugune vaatepunkti, et on seal defitsiiti siia-sinna. Teema, see defitsiit ei ole kogu sellesse nende majandusse ja suhtarvud ei ole väga suured, et see ei ole nii väga ohtlik ja sul on õigus tegelikult Ameerika majandus mingil määral toetab ikkagi kogu maailm, et ega seal midagi öelda ei ole. Ameerika on samal ajal investeerinud Ja välismaale ja kombel ja, ja ütleme, et see kunagised teooria nagu oli nagu okei, mulle tundub, praegu ta hakkab kaotama oma sellist adekvaatsus, kuna maailmas on nii akantsid seostuma ja siin tekib tegelikult puhul ma ütlen sulle ausalt ma mina ei saa aru sellest. Meie niisugusest väga rangete eelarvepoliitikast, mulle tundub see mingil määral mäng väikeste numbritega, mis ei peegelda adekvaatselt seda olukorda, mis tegelikult Eestis toimub ja kuidas Eesti areneb, kuhu ta liigub, et meil on seotud juba tema maade, eks ole, majandustega ja siin kui kardetakse, et eksport, väike import suur ja meil on seal mingi defitsiit kusagil olemas, et see aina kasvab ja kahaneb ja 13 protsenti ja nii edasi kogu selles arutluses on nagu väga niisugune minu arust veidi naiivne see värk, et noh, kui me näeme, kuidas Eesti inimeste elu läheb kuidas majandusel elu läheb, et see on nagu see baas, mida ma jälgin, palju rohkem, kui see, kas sissevedu on suurem või väiksem ja kui palju see protsentuaalselt kasvab või kahaneb, et et ma ei, ma ei ole nagu väga veendunud selliste teooriate teooriate niisugune pooldajaid, kõik peab väga rangelt olema niisuguses. Ma just tahtsin, et sa seda ütleksid sina kui majandustoimetaja, sest mulle kohati tundub, et et noh, selles teatavas liberaalses mõtteviisis on ka nagu tulnud ette niisugune Pariaar ja saad aru, et me oleme globaalmajandusest, kus me ei saa paljusid asju vaadata ainult nii-öelda Eesti piiridega ümbritsetud majandusega, meie majandus ei ole enam ainult Eesti piiril. Kes kauem ei ole enam Eesti majandus, vaid noh, ütleme, ta on ikkagi globaalne majandus samamoodi nagu on kõik muu maailma majandus ja ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkame suhtlema kuhu iganes ja hästi-hästi nii-öelda kiirete liigutustega, nii et selles mõttes noh, praegu juba Soome majandust on, vaata kui palju soojamajanduse seotud, ütles juba Aasiaga. Eestisse tulevad juba Aasiast väga palju kaupu, mille sa midagi ei tea, kogu ütleme kuulsad näiteks Baltika Klementi tellivad oma riidetoodangu juba seal suurel määral, see tuleb konteineritega, iga nädal tuleb sealt mingit kaupa, siis see, see on juba läinud selliseks, nii, nii laialdaseks globaalseks. Ma ei nagu ei karda, selliseid. Ma ei karda nagu seda defitsiidi küsimus, et võib-olla see on tähtis natuke, aga sest ekspordi-impordi vahekorda, et eksport on, on tunduvalt väiksem kui import, et ma nagu seda eriti ei karda. Ja mis on nagu oht oleks, seega eksporteid ei kasvaks, see on nagu halb näitaja. Kuna ta kasvab, siis. Aga ma tulen selle nafta juurde tagasi ja, ja selle tähendab belgia kandjate juurde tagasi tähe. See on siin huvitav, me näeme seda oma siinsamas kas või läheb uksest välja ja kohe hakkame tankima ja näeme, huvitav seda sel määral, et, et nagu konkurents, see, mis mida meil on kogu aeg, on mulle nüüd meile sisendatud, et kapitalismi kõige suurem väärtus on selles, et ta on konkurents ja et see peab, nagu öeldakse, on see see mootor ja see peab hoidma mingit tasakaalu. Aga, aga tasakaalu ei ole, vastupidi, kõik nad rühivad kohe koos nagu üks kuskil tõstab hindadesse. Miks tähendab põhimõtteliselt jah, alus see tooraine kallineb, olgu, see väheneb, selle väljapumpamine kallineb. Aga nüüd need tootjafirmad ei loobu kahest asjast. Muidugi kasumist on niikuinii, aga see on loomulik, hästi mõista nikku kapitalistide, aga millest nad ei loobu, nadi loobuga miskipärast oma nii-öelda enda, selles tootmiskuludest, et seal need tehnoloogiad püsivad paigal. Et, et kui meil teistel öelda võtke kokku ametnike vähemaks siis see, see, selle tegemine ei tasu ära, lõpetage ära või, või vähemalt jõudu. Aga eraettevõtluse stiihia viitab ikkagi sellele. Ma tahan öelda, et võib-olla ma muidugi ei eksi, ma olen humanitaaraga, see viitab sellele, et, et minu meelest konkurentsist rääkida on silmakirjalik, sest tegelikult konkurents lõpuks viib ikkagi suurte määratute monopolina jaekaubanduses ilmselt ongi natuke kartellilepped huvitav. Huvitav, kas Eestis ära ütle nüüd, et kartellilepet siis me Eesti raadio kohtusse v aga seda vallavalve alaliselt asunud humanitaartreilereid. Kartellilepet, kuigi ütleme kusagil midagi kunagi on räägitud, aga, aga, aga ma arvan, seal ei ole kartellileppeid muljet, aga mis on selge arusaam, et meie bensiin siin on tulnud tegelikult Venemaalt. Ja kas Leedus ka leelede ökoloog? Ja kuna Eestis müüda bensiin on läbi Leedu tulnud, sõdalased ostavad, kõik müüvad, eks ole, siis nüüd millele sa vihjasid ennast, huvitan see, et noh, nüüd kompaniisid vaatestaator näiteks kõrgemate oma kuludega, kuna tal on palju, eks ole, nii-öelda kauplus bensiinijaamu mehitatud ja mehitada bensiinijaamu, tal ilmselt on ka natuke suurem staff kusagil, kes mingeid otsuseid ja nendega oma kulud on kõrgemad ja siin ütleme, neste on läinud selgelt selle peale kulusid mahtuma. Selles mõttes ma natuke vaidlen sulle vastu ikkagi, nad hoiavad kulusid ka kusagilt kokku, nad näevad, kuidas toimib ja bensiini jaeturu see äri ja neste on hakanudki kokku hoidma ja neid mehitatud jaamu likvideerima, mis on okei ja täiesti korralik trend, et noh, kes ikka seal nii väga osta midagi ja nii edasi. Nii et see ikkagi mingil määral toimib. Milles on sul kindlasti õigus, on see, et nad väga hästi teavad, et kui me läheme teatud piirist alla, siis meil on kee kasumit ei teeni seda piirinud alla ei lase. Jõuad teatud hetkel mingil hetkel panna nii-öelda nullkasumiga. Aga alla nad tõenäoliselt suure tõenäosusega ei lähe. Ja kui me vaatame, eks ole nüüd aastaaruandeid, siis nad kõik teenivad ikkagi kasumit. Selles mõttes on sul õigus selles, et kasu, mis nad ei loobu, kartellikokkuleppeid ma väga sellisel kujul, et nad täpselt ütlevad, et ärme nüüd seda, seda tee ei ole. Ada sisemine, sisemine ärimehe tunnetus. No, ega ma olen nõus, et ei ole, seda tunnistab kas või seeria. Tagune päris naljakas juhtum oli Statoili ja ja teiste bensiinijaamad vaheldus, tato hüppas, eks ole, 25. 30 senti ja teiste Tilenud järgi ja siis oli väga nendele väärikalt taganeda, laskis tagasi õgima. Siinkohal natuke ka vallale vastu vaielda, selles mõttes et tegelikult on ju meil bensiini jaemüügiturul on selline olukord, kus, nagu öeldakse, kõik on peaaegu, et rahul selle turusituatsiooniga, kõik, kes siin tegutsevad, vaatame, mis toimub meil näiteks kaubanduses, eksju kus pidevalt on tulemas uusi odavmüügikette ja, ja võitlus kliendi pärast on ikkagi väga-väga suur ja, ja selle tõttu on ka ikkagi hinnad alla läinud. Et noh, tegelikult me ei räägi. Kartellistage Ma räägime teatavast nii-öelda vaikivat kokkuleppest, et me ei, ei, ei seda praegust turusituatsiooni ei kavatse nagu häirida. Jah, noh, ma ütlen, et ega meil on veel selles mõttes hea, et meil on mingeid väikseid tegijaid ka jaemüügiturul bensiin. Suhteliselt väga väiksena, ega neil ei lasta eriti kasvada, ei mäletanud enam raskeid juhtumeid Alexela ja teistel, aga nad on olemas. Ütleme niimoodi, et meie, kes mobiilsed inimesed oleme, Paddar, tarbime bensiini ja see on oluline osa tõepoolest meie nii-öelda võib-olla isegi tööülesannete täitmise kvaliteedi seisukohalt, võimaluse seisukohalt, aga aga varem või hiljem ja ma arvan, et pigem varem peegeldubki see lakkamatu hinnatõus ka energiakandjatest, ka teistes tootmissfäärides, elusfäärides, bussid lähevad kohe bussinud, tõstavad rindu ja nii, aga nüüd see juba puudutab väga palju ja elanikkonna nüüd minu jaoks tekib küsimus, kuna masin on rahva teener, et et et inimesed, pensionärid, kes sõidab bussidega loomulikult, nende väljaminekud on suuremad. Ja siin nüüd tekib küsimus, et enam kuna tulge elab oma elu, aga inimeste sissetulekud ei suurene, nende võimalused oma sissetulekuid suurendada on peaaegu et piiri peal. Seda räägivad kõik statistiliselt. Viimane sotsiaaltrendide analüüs näitab, et tegelikult Eesti teatri osa elanikkonna võimalused on vähenenud viimase kümnekonna aasta jooksul. Suurenenud, et missugused oleksid need puhvermehhanismid, mis nüüd ikkagi mille peale tegelikult riik ja poliitikud peaksid mõtlema, et mitte seda. Nüüd sa saad kindlasti vallu põhjendada sellega, et läheme need elektri hind ikkagi tõuseb, nii paljuga. Elektriline. Kuidagi siin põhjendada hinnatõusuga ei saa midagi siin põhjendamis, puudutab nafta hinnatõusu, et aga ma peas Rein vastama väga ausalt, et ma ei näe väga suuri võimalusi poliitikute riigil väraduseks, võimalus väljendada üks võimalus, kas teatud kompensatsioonimehhanismid luua, mis on hästi keeruline, raske ja suured tõenäosusega ei anna seda tulemit, mida me loodaksime saada. Teine võimalus on siis kui me räägime pensionäridest, püüda tõsta siis pensione, mingil hetkel läks, mis kompenseeriks, seda? Kolmas röövel siis, kuidas laenude arvel? No mis arvelt? Riigieelarvest ja kolmas võimalus mobilisatsioonireservi. Võimalus on siis läbi mingite süsteemide toetada nende jaemüügifirmade ütleme niisugust tegevust Ameerikas, muide seal on vist rentide ja nende seal minu arust hoitakse ka riigi poolt püütakse hoida bensiini hinda, Eesti on nii all kui võimalik, et seal teatud selline süsteem toimib. Nemad on uhked selle üle, et nende bensiin on hästi odav ja, ja kuna Ameerika on hästi autol automatiseeritud autoseeritud, mis iganes riik, siis siis mina nagu elutähtis ja see, kui seal ikka hind tõuseb, aga ta on tõusnud ka sealne, see on valitsuse seisukohast hästi tähtis, hästi tundlik küsimus meelde, muidu nii ei ole. Käibemaksu näole selle reguleerimise, sest mis on mõeldud tarbimisele, aga samal ajal Tarbamis tarbimist samal ajal piirab niikuinii. Seerum maksude alandamine teatud sektoris kindlasti aitab seal kaasa, aga aga siis on see valitsuse ja riigikogu otsus. Loomulikult see on üks võimalus. No muidugi on igasuguseid muid alternatiivseid võimalusi Noh, on indekseerimise võimalus, see tähendab seda, et tähendab kogu see elukalliduse indeks ikkagi peab läbima nii-öelda inimeste sissetulekud, alkasin, eksam, palga saajad, viimase viimane eeldab jällegi tugevat ametiühingut olemasolu. Viimane eeldab tegelikku tegelikult teatud sõlmimist, mida Eestis ühtegi tasandit esindatud. Jah, aga selle peale tahaks küsida, kas kõigel sellel on üldse enam mingit mõtet, kui me siin eelnevalt rääkisime globaalmajandusest, kus lõppude lõpuks kõik need rahvuslikud lahendused, mida väiksem riik, seda vähem efektiivsed, sellepärast et meist sõltub üha vähem sellest miljonist pooleteistkümnes, kes siin elab, eks ju, et see ongi ju tegelikult kogu selle arengu nii-öelda globaalse arengu teatav niisugune paratamatus või kurblooluse, miks siis Eesti Euroopa Liiduga ühines just selleks, et see, tema väiksus üha vähem mõjutaks siinse majanduse ja siinse elanikkonna elu ja elatustase? Pigem ikkagi sellepärast ka, et olla suures majandusruumis, mis on kindlasti Eestile kasulik, ma olen sellest ikkagi endiselt veendunud ja ja just kasvõi need abirahasüsteemid, mis, mis, mis on nagu Euroopast pakutud praegu kus raha tuleb Eestisse, mida siin kasutatakse, jääb Eestisse, mis jällegi kortesta meie nii-öelda elatustaset, nii et Euroop paga liitumises Mannuv kasutanud seda ühinenud anumate reegli, sellist näidet, mis võib-olla naiivne, aga, aga mingil määral ta siiski, ma arvan, töötab, et Eestis on väga raske mõtelda selle peale, meie elatustase langeb kui Ida-Euroopas, kas püsib paigal? Natuke tõuseb. Ma ei kujuta seda situatsiooni hästi ette. Ma siiski arvan, et, Kokkuvõttes Eesti eelarve, kas millest on võimalik teatud kompensatsiooni või kompensatsioonisüsteemi lüüa, on igal juhul kiirem protsentuaalselt kui Euroopas. Majanduskasv. No igal juhul ma olen sinuga päri ja omal ajal, kui ma siin olin, suur Euroopa Liidu liitumise keest võid, sa oled seda kogu aeg olnud just nimelt selles mõttes, et need ressursside ümberjaotamiseks isegi sel juhul, kui Eestile pudenevad seal raasud, tähendab, meie arvestades meie väiksust meie jaoks on see mägis ja see, mis on, ütleme, teistes mõõtkavades, võib-olla rahas, aga saab õieti mainisid sellest ühisest majandusruumist ja kindlasti see aitab osaliselt kaasa, kuid kuid siin võib-olla nüüd mängib kaasa minu teatud niisugune maailmavaateline seisukohta. Me oleme väga kidameelsed ja kidakeelsed. Euroopa ühise sotsiaalruumi nii-öelda mängureeglite ülevõtmiseni. Nagu me teame, ju valitsus hiljaaegu olles otsustas, et ei ole vaja ikkagi ühineda kõigi sotsiaalharta punktidega, et meil ei ole see jõukohane. Ta hakkabki mängimas rahvuselt poliitikat. Kui me ütleme globaalses majanduses saame üha vähem kaasa rääkida, siis me saame üha rohkem rääkida kaasa selles missugune on meie siinsete inimeste elu, kuidas me siin sisemiselt neid rikkusi ümber jagame. See Vallo väide, mis ta ütles, seda, et see majandusruum varem igal juhul kogu aeg nii-öelda oma selles taktis toob Eestile ja veab Eestit nagu ülespoole, et see on, seda on raske uskuda, et see teistmoodi oleks, et meil elatustase läheks nagu allapoole, kui mujal tõuseb. See on optimistlik väide, aga see toetab veel ühte, mina teen ühe optimistliku järelduse. Vabandab mind, vabandage, kolleegid ja vabandavad ka kuulajatele ühekülgsuse eest. Aga see optimistlik järeldus, viibinud järeldused, et Eestis ütleme näiteks selle maksureformi muutmine ei muudaks ka midagi, igal juhul me nihkuksime Euroopale järele, et me võime tegelikult lubada endale ka natukene. Ütleme siis jah, ma ütlen välja võime lubada siis tõepoolest kõrgemaid makse, mis suurendaks võimalust avalike teenuste ja avaliku sfääri saadavate nii-öelda hüvede jagamist. Ja ma ei kahtlegi selles, et meil järgmisel aastal maksud tegelikult tõusevad. Kaudsed maksud eks ole õigemini. Ei vähene mitte mingil juhul, kuigi ütleme tulumaks väheneb, eks, aga mitte mingil juhul ka kogu maksubaas ei vähene, see on kaudu maksta. Aga kas sa kurdad mulle veel kord seda, et majanduse pärast meil üldiselt siiski muretseda? Makromajanduslikult ei, ei ole põhjust, kuna me Euroopa liidus majandusega Ning seda kindlasti, aga vene sisemajanduse kasvutempo on siiski olnud jätkuv ja üsna soliidne, iseasi, et kas piisav. Aga meie aeg läheneb lõpule järgmise aasta alguses kindlasti mind väga huvitab üks näitaja, nimelt see, kui palju me ikkagi oleme suutnud Euroopa Liidu struktuurfondid. Ta ta siin, sest see on minu meelest see kriitiline küsimus, me võime ju planeerida väga, said arve. Aga kui palju me oleme ikkagi siinpool valmis oma ideede, oma projektide ja oma kaasfinantseerimisega neid toetama? See on minu meelest niisugune kriitiline küsimus. Absorbeerimine võime. Sorteerimisvõi muud sellist pole, seal on, viimasel ajal on hea. Kui me ootame, aitäh, Vallo Toomet, Rain Veideman, Martin vallas oli saatejuht ja järgmisel laupäeval siis juba Aarne Rannamäe juhtimisel vaadatakse üle Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste tulemusi. Kuulmiseni.