Mõntu sadamast rulluvad kõrged valge harjalised lained kaldapealsele Tuulsasid puude ladvus ja sakutab inimesigi mantlihõlmast pinda pikani. Ütlesite äsja siin mälestuskivi juurest, et enam-vähem samasugune kuri ilm oli ka 60 aastat tagasi kui surulasi käsutati kodudest, sest välja ja sunniti minema laevale. Ees ootas teekond, ei tea, kuhu teie olite siis laps, aga mäletate seda päeva või õhtut imehästi. Ja oktoobrikuu oli umbes samasugune, kui praegu tänavu aasta oktoobrikuu vihma 100., tormid möllasid ja ka sell päeval, kui mind oma väikese vennaga endale kuueni minale 12-ni võeti karuste külas. Marist raudtee kinni sealt ja sealt öösel 12 ajal hakkasime minema ümber sääre häbare külasse ja, ja siis teekond hakkas minema Mõntu sadamast windamisse. Mõntu sadamasse on paigutatud mälestuskivi neile surulastele, kes sellelt ränkraskelt teekonnalt enam tagasi ei pöördunud. Kirjanik Ülo Tuulik. Teie võtsite oma saatusekaaslased nii-öelda ette natuke rohkem kui 30 aastat tagasi ja otsustasite selle ränkraske loo raamatusse raiuda. Kuidas see otsus sündis? Otsus oli intuitiivne ja emotsionaalne, ühel ajal ma olin mitu head aastat töötanud noore ja Eesti ulatuses ehk isegi suhteliselt eduka ajakirjanikuna ja mind ootas ja töö ja edukas karjäär sellel alal. Aga ma ometigi tundsin, et minu mingisugused nii-öelda varjatud võimalused või loovad võimalused on ikkagi veel avaldamata ja kuskil minus olemas. Ja ma tahtsin selle realiseerimiseks leida niisugust ainet, niisugust sündmust, sellist ajaloo osa, mis oleks oma sisult tõsine ja raske ja traagiline mida ei saa kergelt lahendada juba selle tõttu, et teema ise on sedavõrd tõsine ja saatuse tahtel selliseks teemaks osutuski. Sõrulaste sund. Võtame ja 1944. aasta sügisel, mille üheks osaliseks oli siis ka meie perekond, kes meid küüditati ära samast külast, mida Linda just praegu rääkis, see tähendab kaduste külast, kus minu isa kaadel tuulik oli kooliõpetaja ja meilegi anti sel õhtul täiesti ootamatult ainult kaks tundi aega oma tarviliku nodi kokkupanekuks, mida oli võimalik kaasa võtta ja kui peres on kolm alla viie aastast last, siis loomulikult tuli mõelda nende riiete peale nende toidu peale. Ja kaks tundi on erakordselt lühike aeg, kui inimene kistakse välja traditsioonilisest elurütmist elupaigaks täielikku tundmatusse, nii et paljud sadulast on hiljem tunnistanud, et mõnigi ei suutnud teha ühtegi realistlikku tarvilikku otsustavaid, istusid kodu akna haljunud nagu alati, selliste suurte tragöödiate puhul on perekondi, kes kaotavad kõik oma lapsed, ma tõin täna kudestades näiteks perekonnad, kes jätsid neli last Saksamaamulda. Ja samal ajal tuletasin ma sõdulastelega meelde vanad laua, Johanna pärnad, kes oli Saksamaal meiega koos ühes laagris. Üheksa lapsega. Minu jaoks on see ikkagi päris ettekujutamatu asi, sõja Segadikus üksinda hoida nii-öelda oma seelikusabas üheksa last vaadata, piides oleks nad oleks toidetud, et nad ära ei kaoks, et nad hinges oleksid. Tuua naasis läbi purustatud Euroopa Eestisse tagasi, kus kodu oli kadunud küla lõhutud küla ei olnud olemas ja sööta joota need lapsed koolitada, kõik kasvatada hästi kasvatatud kodanikeks, soliidseteks inimesteks, nagu me neid ütleme oma riigi väärikatest kodanikeks. Nii et selles sõja Segadikus põimusid ja eksisteerisid üheaegselt niisugune õnnetus, viletsus, pehmus, mehisus, tragöödia, niisugune Winskus ja mis mind alati võlusse sõdulaste ülesaamatu tagasi, tahtmine sellele vaesele tuulealusele maale, kus meid oda viidi. Siin tõite ühe näite, rääkides saatusekaaslastega, mida ütles ohvitser, kes sõdisid saksa poole peal ja kes käis avamas mälestustahvlit Sõrve sääre Ritter? Jah, hädalit. Terri, jättes meile kõigile kõige sügavama mulje mees, kes oli sõdinud siin Saksa poolel sõna otseses mõttes mõttetult kaitstes siin selles kaotatud sõjas ühte maalappi, mis ei kuulunud Saksamaale, mis ei kuulunud venelastele, kes täitis siin oma soldati ja ohvitseri kohustus sammada titt ütles väga ilusti, et katsume neid ammu möödunud sündmusi meelde tuletada ilma pateetikalt, ilma viha rahulikult analüüsivalt ja kuidas ütelda, tasasel meelel. Niisugune lähenemine asjadele on alati elu. Vaadake see annab meile niisugust mõistmist rahulikuste filosoofilist leplikkust ajaloo suhtes, mis on toimunud, mitte midagi ei muuda mitte midagi, võta tagasi. Aga ainult aina täpsem ja selgem analüüs kõigele sellele, mis on juhtunud, saab meile kasuks olla. Ilmselt loob lõplikust ka suure saksa riigi praegune suhtumine. Surulased on saanud. Oma valuraha, me oleme ühed kõige viimased, kes selle volvo taha saavad Saksamaal kinni maksnud kogu juudi rahva kannatused, Saksamaarahadega on suuresti üles ehitanud Iisraeli riik. Hiljaaegu kirjutas saksa alla lõppdokumendi, et nendel on klaaritud kõik halvad suhted. Poola lahkus liigiga. Minu meelest tänas selliseid suuri omavahelisi modaalseid. Klaadimisi on liigliigutav ühe suure riigi poolt, et hoitakse meeles sellist tillukest inimrühma mõnda tuhandet sõdulast. Kes häda viidi, et kes kuidas osas ellu jäid, kes kaotas vanakesi lapsi tõepoolest küll. Ja nendele inimestele veel 60 aastat hiljem makstakse value vaha kaks inimpõlve hiljem inimeste poolt Saksa liitvabariigis, kellel selle sõjaga ei ole mingit tegemistega asja. Ma loen seda eetiliselt modaalseks väga oluliseks testiks Euroopa südames paikneva suure riigi poolt. Proua Linda pikeni ja härra Ülo Tuulik või sobiks seda lugu lõpetada ühe optimistliku looga, kui me siin rääkisime, et väga paljud surulased ei tulnud enam tagasi Nad puhkavad võõramaamullas siis on ometi ka neid surulasi, kes sündisid võõral maal ja on ennast näidanud nüüd oma kodumaal eriti ärksate meestena. Jutt on ühest tuntumast Saaremaa ärimehest Prits liblikus, kes sündis tol saatuslikul ajal Saksamaal ja kes seal vahepeal isegi ära varastati. Teie, Ülo Tuulik, olete temast kirjutanud oma romaanis, aga kordame selle toreda seiga veel üle. Prits Liblik käis hiljaaegu Saksamaa liitvabariigis Holden purgis, kus ta sai kätte ametliku dokumendi oma sündimise kohta Goldenbecki linnas üheksandal novembril 1944 kell pool kaheksa hommikul ja tema vastuvõtjaks oli haigla arst perekonnanimega Debešenko, kes kahtlemata kuulus Venemaalt toodud sõjavangide hulka. Me olime kõik koos tagasiteel Saksamaalt 45. aasta maikuus läbi Poola ja poolakad, kes oli selle sõja kõige suuremad kannatajad suhtusid halvustavalt kõigesse, kes sel ajal võõrastada liikusid. Selles riigis ööbisid neid nii palju, kui võimalik oli. Nende suhtumist viha ja laevu tuleb tunnistada ja austada ja meie sattusime nende ohvriks. Sugulased olid ise oma väikese nodiga juba paljad ja vaesed, kuid ühel öösel meie vagunist varastati ära liblikute perekonnale kuuluvat kaks kohvrit ja üks pamp. Ja selles bambus oligi napilt pooleaastane Prits Liblik ja need Poola röövlid panid nende kolme asjaga jooksma mööda laudteed ja neid hakkasid taga ajama minu kooliõpetajast isa ja kaks Sõrve kalurit põllumeest. Üks nendest väidetel kirvega tegid palju häälte jooksid poolakate. Ilmsesti hakkas see väikene pakikene ka vääks oma, nii et selle viskasid nad raudteele ja lasid oma kahekohtadega jalga. See päästis meile Prits Liblik, kes on olnud üks kange ja väärt mees ja viimastel kümnenditel saadema nimel osalema kasuks ikka tõesti palju hädadega.