No nii, selge, siin pole enam midagi, siis teeme ühe perepildi. Tulge. Pere filmida, kuulata teine kuulamist. Laborandi less palun kogunev kus ema on oma selge tähelepanu köita. Nardoderne SUP modell ei mõjuta jah, no nii, tema tähelepanu. Tere hommikust. Tere. Stuudios on Tiina Vilu, Toomas Tross ja Viljandimaal perepiltnik Andres Noormets. Perepilt toob teieni järjekordse loo õe ja venna kokkusaamisest. See lugu on nagu India filmist või nagu Mehhiko seebiooperist, aga tegelikult otse perepildilt. Muuseas, Toomas, ma olen sinu õde ja mina sinu vend. Mis seal on, pruunid silmad, mul on hallid silmad, ei loe mitte midagi. Viljandist jätkab meie perepiltnik Andres. Olen endale. Mikrofoni juurde meelitada kolm toredat jõmmi. Mis teie nimed on? Romi Herta Katainen. Kaks 601 viiene, kõik niisugused parajalt toredad tegelased. Rääkige mulle niisugust asja, miks inimesed tahavad koos perekonnas elada. Seepärast, et siis sepa sööki süüa ei pea, üksi. Siis ei hakka igav. Aga kas te olete seda mõelnud, kui te suuremaks saate, kuidas teil siis olema hakkab, kas teil hakkab ka mingisugune perekond olema või või kuidas see võiks välja näha? Ees on naine ja lapsed ka endal. Mis te arvate, kust tulevad need lapsed ja mehed ja kuidas see kõik nagu organiseerub? Munarakust nii, aga kui palju neid lapsi nagu võiks perekonnas olla, et kui palju on hästi või kui palju on halvasti või kas üldse saab olla hästi või halvasti üks, kaks või kolm. Mis sa arvad? Et võiks üks vähem tööd lapsega kaksikud, et hinnad mängivad rohkem omavahel. Aga kas te kujutate niisugust asja, et teil on niisugune tore perekond koos aga siis järsku minnakse kuidagi lahku või laiali? Niimoodi, et mees ja naine tähendama siis tuia värki, Kellide lõpuks lähevad lahku. Sees õnn peres ei jookse, siis võib minu terves riigis hoiaks. Et ema-isa rähvatell ja siis isa või ema läheb kodust ära ja Agatki majas elama ja teine teises majas. Aga miks siis niimoodi täiesti te kujutate ette, et võiks olla mingisugune põhjus, miks niimoodi tülli võiks minna, mis niimoodi võiks siis olla? Leitnant ongi, mõnikord võib niimoodi ka juhtuda, et kui andur kaks last ise võtab ja naine mõlemad nagu ja telefon vähemalt teistesse Aga kuidas siis need lapsed ennast võivad tunda siis, kas nad on ikkagi edasi õed ja vennad või kuidas nad siis on, kui nad niimoodi üks? See on aga aga enne peavad, üks seisis näetegi. Sellevõrra pole enam väiksed seepärast väiksemad on alati koos, aga kui nad suureks ese, nad hakkad üksi elama oma mehe või naisega. Aga mis te arvate, kas selline olemine näiteks, kui mingisugused perekonnad lahku lähevad, kas see on, on see hästi või halvasti, on see kurb või kuidas, kuidas te seda tunnete? Ikka moodi, aga kuidas teil on tunne, kas meil siin, ütleme Eestis on, on nagu palju niimoodi, kas te teate ka lapsi, kellel on niimoodi kodus, et, et isa, ema koos elavad? Palju suht palju vähem. Ja nüüd meie saate peategelaste juurde. Tiina jutukaaslasteks on õde-venda haide ja Mike, kes kohtusid esmakordselt alles täiskasvanutena. Täna olen oma mikrofoni ette. Palunud Haide, sest temal on ka üks lugu, mis on seotud õdede ja vendadega. Haide, kui palju sinul on õdesid-vendi? Teadaolevalt teadaolevalt on mul kolm venda ja, ja üks õde nendest nii-öelda poolikuid on kolm või kuidas seda nüüd, kuidas poolitud inimest, kui kui ikka isa on üks ema üks, siis on ikka tegemist õega vennaga, eks ole, aga sa kasvasid koos, kellega neist kasvasin koos oma vanema vennaga Haveriga, kes poolteist aastat vanem, kellega meil on ühised vanemad ka. Ja siis on mul noorem vend, kes ka minuga koos kasvas, aga siis oli juba isa teine. Aga minu jaoks nagu tema isa oli ka, rohkem mul ei saa, sest mu oma isa läks ära juba, kui ma olin üks viie-kuue aastane. Nii et üsna kaua aega elasid seal teadmises, et sul on üks vanem vend ja üks noorem vend ja teil on kolme selline pere. Meil on kolmelapseline pere, aga mu isa lahutas emast ja sealt on mul siis nüüd õde, keda ma teadsin kogu oma teadliku elu, et on õde ja käisime vaatamas, kui tita sündis ja nii et isa abiellus uuesti. Aga nüüd, kuhu me reisime, on see, et mul on ka üks poolvend, kes mind üsna hilja üles otsis ja kelle olemasolust meil meie perel ei olnud nagu mitte mingisugust aimu. Ja, ja see poolvend on minust ainult aasta jagu noorem mis tähendab, et ta oli nagu väga pikka aega olemas, nii et meie teda tema olemasolust midagi ei teadnud. Tere, Mike, räägi mulle kõigepealt, kui palju sul õde ja vendi on? See vajab arvutamist. On kaks venda ja õde, kellega ma olen koos üles kasvanud. Ja on kaks õde ja üks vend. Kelle ma siis nüüd olen üles leidnud. See tähendab seda, et sina kasvasid neljalapselises peres õndsas teadmises, et teid on kokku kolm venda, üks õde. Jah, esimesed viis aastat kasvasin kahelapselises, peres võimul, ema abiellus teist korda, siis mees, kes meie perre tuli, minu nii-öelda isaks sai. Tema oli kaks last kaasas. Minu ema ja minu uus isa omavahel lapsi ei saanud. Ja mina teadsin üsna väiksest peale, et mul on kuskil veel vennad-õed minu bioloogilise isa kaudu. Kuidas sa seda teadsid, kes rääkis? Minu armas ema rääkis ja teadsin oma pärisisast kõike, teadsin oma vendadest-õdedest, olen pilte näinud oma isast. Ja ühel hetkel siis tuligi mõte, et tahaks nagu oma silmaga neid näha. Tähendab oma isa kaasa koos olla pole saanud. Nii kurb, kui see ei ole, nägin oma isa esimest korda kirstus oma bioloogilist isa. Meil oli küll vennaga ehk siis selle kellema üles leidsime vennaga plaan, et me läheme ükskord talle külla, mängime seal mingeid elektrikuid või midagi. Ja, ja siis nagu et sest minu isa ju mind ju ka täiskasvanuna näinud ei olnud. Ja siis tutvustame, aga ta jõudis enne ära surra. Nii et minul temaga mingeid sidemeid ei olnud. Kaheaastaselt ta vist tahtis mind korraks ära varastada või midagi sellist nii-öelda koju viia. Kui palju seal lapsepõlves mõtlesid selle peale, et ei tea, mismoodi need teised minu õed ja vennad elavad? Päris lapsepõlves ikkagi nagu eriti ei mõelnud, siis on laste rõõmud ja mured. Mingi pereasjade peale nagu vist ei tule. Et eks ma hakkasin selle peale mõtlema põhimõtteliselt mingi paar aastat enne seda, kui, kui ma nad üles otsisin. Ehk siis enne sajandivahetust Nii et sul on siis juba rohkem kui kaheksa aastat olemas veel õdesid-vendi. Ja 98 aasta oktoobris võtsin aidake ühendust. 10 aastat. Aga räägi mulle seda, kuidas sa siis selle kohtumise või kokkusaamise oma vanema õega korraldasid. Eks ma siis võtsin julguse rindu ja helistasin talle ühel päeval et tahaks teiega rääkida. Olen Tallinnas, kus võiks kokku saada ise mina, miks ma viivitasin, et see oli see niisugune väga eestipõhine ja inimlik põhjus? Mina kartsin nendega ühendust võtta ainult ühe asja pärast. See oli see väga keerulised ajad, olid majanduslikult just nimelt igat moodi siin that esimesed 10 aastat tagasi oli. Ja ma kartsin, et nad arvavad, et ma olen mingisugune suller ja pätt. Et ei ole neil mingit venda olemas, et ma olen mingi sihuke tüüp, kes tahab neile külje alla pugeda või mingisugune hull, onju. Nii et see kartsid, et nad peavad sind kellekski teiseks. Esiteks, ma kartsin seda ja teiseks, et kui nad oleks ka mind isegi vennana niimoodi aktsepteerinud, siis äkki ta tahab nüüd raha laenata või midagi sellist, et noh, et nüüd püüab end kuskilt kaugelt, et mis siis katki, vend, onju, ma ju ei teadnud nende suhtumist, et ma kartsin, et et tõugatakse kohe eemale. Okei, ole trenn, kunagi isa tegi midagi, okei, mis siis teha, noh et aitäh väga meeldivat ütlesid ja aega siis kartsin nagu seda momenti kõige rohkem. Sest nemad ei teadnud sinu olemasolust mitte midagi. Kuidas leidmine käis? Me tegime oma mehega saadet kilpkonn kipsi lastekas ja mul oli seal auväärne kala roll täita ja tänu sellele kalarollile võiks öelda, olen ma siis saanud vennal võrra rikkamaks. Sest selgus, et sellel vennal oli nagu pikka aega teadmine, et meie oleme olemas, aga meie lihtsalt temast midagi ei teadnud. Tema helistas TV ühte ja küsis, et kas Hayden nimeline töötab seal ja kas tema telefoninumbrit on võimalik küsida. TV1 võttis minuga ühendust, küsis, kas nemad võivad minu telefoninumbri välja anda, kui küsitakse ja kõik nimed olid kõik mängus ja selles mõttes, et mingid anonüümsed küsimist ei olnud. Mõtlesin muidugi muidugi esialgu mõtlesin, et noh, kui nagu kala kohta küsitakse, et siis ilmselt kas on mingisugune tööpakkumine seoses kalaga või? Jaa, kohe kui su telefon number oli välja antud, kohe tuli mulle kõne, ütles, et ja oleks tarvis kokku saada ja et meil on üks jutt. Ethani jutt on sinu, hea küll, et kui ei ole telefonijutt, et saame siis kokku. Leppisime kokku olümpia hotelli all, kohvikus läksin sinna, see oli nagu üsna üsna ruttu sai seal toimuma. Tema ütles, et me oleme just Tallinnas, muidu me oleme Tartu inimestega. Me oleme Tallinnas. Saime seal, kui mina jõudsin veel ennem võtsin kohvi, istusin maha, mul ei olnud aimugi, millest juttu saab olema. Vaatan, tulevad sisse, siis üks meesterahvas ja naisterahvas kahekesi. Tulevad siirduvad minu laua poole niimoodi väga kindlameelselt, teadsid, kellega kokku tulevad saama. Ja siis ütlesin veel. Oh, ma lähen võtan kohviga, võtta kohvi ja istuvad siis maha ja siis küsib toredasti, et ega sul vist ei ole aimugi, millest me rääkima hakkame. Tõepoolest ei ole mul mingit aimu. Igaks juhuks küsin su käest, et mis su isa nimi on. Aa no hea küll, siis pistis käe põue, võttis taskust välja pildi, kus tõepoolest oli minu isa peal koos ühe naisterahvaga, no aga noh, ikka noorepõlvepilt. Aga tunnistasin oma siltsikalt ja ja on see sinu isa, mõtlesin, et muidugi on, et valdumis Valdur. Haide ehmus ära, et see on küll jah, kas temaga midagi juhtunud või? Ma ütlesin, et juhtus küll, aga kunagi ammu, et näed, mina juhtusin. Siis ta vaatas mulle suurte silmadega otsa, küsis, mis see tähendab. Nüüd läheb siis mehhiko seebiks. Ma olen su vend, ma ütlesin, et majandusvend. Täpselt nii ta ütles. Edasi läks kõik nagu täiesti ootustele vastupidiselt. Sellest hetkest, kui ma talle otsa vaatasin, ei olnud mul nagu mitte mingisugust kahtlust, et tegu on just nimelt Valduri pojaga, sest minu meelest tunda veel kõige rohkem valduri nagu meist kõigist kolmest. Haide karges püsti, kallistas mind. Tere, mis su nimi umbes ja, ja väga-väga lahe suhtumine, et ma olen selle käigu üle väga õnnelik, et mul 10 aastat olnud juba toredad vennad-õed. Lisaks nendele, kes mul ennem olid Pärast esmakohtumist õega sai Mike kokku oma uue vennaga. Ja lisaks sellele on teil veel vanem vend. Ja paar aastat vanem vend, keda oli ka väga tore kohata temaga, me saime meeste üritusel mootoreks kokku esimest korda. Ja kaugelt ei olnudki kunagi teineteist näinud ja kui aver tuli üle saali minu poole kõndides ma teadsin täpselt, et see ongi over Haveretset, tema tundis minuga kohe ära, meil oli ühesugune kitsas habe ees ja huvitav, et me nägime enam-vähem suhteliselt sarnased välja. Kas see oli kokku lepitud kohtumine haide kaudu kokku lepitud kohtumine ja ma sain aru, et teistel saanud üks suur ühine pere ja ma olen jõudnud asja nii kaugele isegi viia, et hoida ja Avery ema osa temaga väga hästi läbi. Et ja ma kutsungi, nende emad kutsun isegi oma teiseks emaks või no ma ütlen talle ka ema, kui ma lähen nende poole noh, hästi fantast nagu perekond oli ja mul on hea meel, et niisugune vastuvõtt leidis ja muidu oleks ta tõenäoliselt ära vajunud. Ei oleks ma praegu siin. Nii et paraku see, kes teid seob, isa, osasin sidumise, see ei ole küll rohkemat kui see, et teil on ilma loodud ühel hetkel. Omavahel olete te ise kokku saanud ja omavahel olete ise neid sidemeid hoidnud. Mida sinu jaoks tähendab see, et sul on nüüd rohkem õdesid ja vend kui suur elumuutus see sinu jaoks oli? See tähendab minu jaoks rõõmu. Meil on ühiseid huve ja mitte kindlasti mitte mingeid kohustusi. Vahest on nagu endal väga kiire, niimoodi siis see on nagu piinlik, et ei ole ammu ühendust võtnud, kuigi, kuigi ei, ei, meil ei ole niisugust asja, et me ei ole ammu ühendust võtnud ikkagi pidevalt näeme ja ma olin vahepeal mitu aastat siin Tallinnas koolis ja väga tihedalt Ok mõne vahepeal Averyt tihedamini kui oma Tartu vendane. Ja, ja käime siuksed, kohustuslikud värgid ikka kõik sünnipäevad, asjad käime ikka läbi ja ja vahest ka nädalavahetustel niisama. Kuiower istub autos, sõidab Tartusse. Ja Hayden on praegust lastega palju tegemist ja ja töö ja asjad, et temaga ma saan nagu natukene vähem kokku, aga mitte niimoodi, et, et selle üle peaks piinlikkust tundma, kõik on korras ja, ja mul on väga hea meel, et, et niimoodi on. Tegelikult ma tagantjärele mõtlen, et siis ma imetlen tema julgust sest sa ju iial ei tea, mis inimestega sa kokku satud, kui sa naguniisuguse pika aja tagant püüad kedagi üles leida ja ütelda talle noh, näiteks sellise väita, et ma olen su vend. Aga, aga teades oma isa ma nagu väga imestanud ainuke asi, mis imestama pani, on see, et et isa suutis elada kaksikelu sellel ajal, kui ta oli minu emaga abielus ja mis sai ka sellele teisele perele, ehk siis nüüd minu venna perele saatuslikuks. Minu venna ema, kas siis ka ikkagi tahtma kokku saada lapse vanavanematega, ehk siis minu isa-emaga. Aga aiakord oli mingi põhjendus olemas, miks seda teha ei saa, nii et noh, lõpuks lõpuks nagu kaua sa siis valetad, tuli tal see ikkagi välja rääkida, et tal on teine pere ja kaks last ja kui Briti ajaloolised sõnad, et nüüd läheb Mehhiko seebiks ja oli selge ka, et kokku on saanud vend ja õde, mis te tegite ekste vaikisite, kätlesid kallistasite, tead, kuna me istusime laua taga kohvikus, on ju siis mina hindades nagu naerma, muigama ja õnneks on ta ka väga hea huumorimeelega meesterahvas. Ja meil siis kõik olime, noh, eks nemad ootasid, minu reaktsioon ilmselt rohkem, et missugust nemad juba teadsid, nemad tulid eelteadmisega, et mida nad mulle ütlema hakkavad. Aga tegelikult ma mäletan, esimene emotsioon oli see. Oota nüüd, et võtsin kohe kõne Alaverile oma vanemale vennale, ütlesin, et mul on sulle üks uudis. Ja no igatahes sellest hetkest saadik on eriti vennad on nagu väga tihedalt lävinud. Minul, noh, mis seal salata, suurelapselise pere emana nagu natuke vähem võimalik kokku saada ja niimoodi, aga ikka üritame ka sünnipäevad ja kui vähegi on, siis saame ikka kokku. Kas sa mäletad mingisuguseid oma tundeid seoses üksteise leidmisega isa suhtes siia lisama, vot niisugused asjad kahjuks on ise meie kokkusaamine siiski suts hilja, sest üsna pea väga õnnetul moel sai mu isa otsa või meie isa sai otsa, nii et et siis see, minu hilja leitud poolvend nägi teda juba noh, ütleme ta läks teda tunnistama kohtuekspertiisi. Ja nägi siis oma isa, keda ta siis noh, kunagi, kellest tal muidugi mingit mälestust eriti aimu ei olnud, midagi väga-väga õnnetus seisus ja pärast ütles ta ka, et et noh, tal oli see tahtmine, ta tahtis sinna minna, läks koos onuga, ehk siis isa vennaga kellega ta sai ka esimest korda kokku tegelikult oma onuga. Läksid sinna siis teda tunnistama, jaa, jaa. Ta ütles pärast, et oleks ta vähegi aimu olnud, et see nii hull olnud, siis ta ei oleks kindlasti läinud. Tal oleks tahtnud, et talle jääb see pilt, seesama pilt, mis ta põuest võttis, eksju mulle näitas, et aga aga noh No isaga mõtlesin jah, et pärast mõtlesin, et oleks nüüd olnud see võimalus, et need, kõik need lapsed kokku võtame, läheme ta juurde, sest peab ütlema, et üsna üksikuna või noh, niimoodi suri. Et ega tal ju oli meid nii palju, kui meid oli kokku lõpuks tema poolt, siis ega meil väga-väga tihedat sidet temaga ei olnud enam. Nii et kahju isast, aga teie laste jaoks oli see loodetavasti rõõmus kokkusaamine, vennad-õed omavahel. Aga kuidas emad seda vastu võtsid? Ega see ei ole kerge, sugugi mitte. Jah, vaata seda, ma mõtlengi, tegelikult on ju inimesi igasuguseid, eks ole, ja ja noh, ütleme aeg haavad parandab, eks ju. Minu ema oli isast lahus olnud juba väga pikka aega selleks ajaks, kui ta seda teada sai, aga eks see muidugi kui nüüd ütelda, siis eks ta võib olla samamoodi mõtteliselt, et väga palju imestada ei olnud, sest tema tundis seda meestel pikemat aega kui meie. Ja niisugune. Kuidas siis öelda, need ta meeldis, naistele tundub mulle. Et millest siis nii mitu, mitu peretan jaa, jaa. No eks ema ehmatas ära, aga suutis ta ka varjata suhteliselt. Ja, ja noh, kuidas nüüd öelda ei saa öelda kõige toredam või, või ütleme, et isa suhtes võib öelda, et võib-olla oligi tore, et tema matustele tulid kokku kõik tema naised, kes siis on vähemalt teadaolevad naised. Ja me istusime kõik koos selle minu venna pubis Tartus tema nii-öelda ärasaatmise päeval ja ja siis minu ema ja, ja siis venna ema said kokku ja rääkisid neiut, tead, kus tõesti. Sest, et eks nad teadsid seda, kes siis, kui pikalt ja kui palju ja noh, nad loopisid vahel ja peab ütlema, et nad said üsna sõbrannadeks. Teades oma ema ja teades nüüd siis venna ema ei imesta, kui hästi haruldaselt hea huumorimeelega mõlemad ja, ja noh ega mis siin ikka utsitada enam tagantjärele ja, ja kui mõelda veel, kui, kui kurvalt läks, eks ju, teise pere jaoks mu venna pere jaoks. See Ma ei saa öelda, kaks läks kurvalt, tema sai endale kasuisa ja ja õed ja, ja et noh, selles mõttes, et tal oli oma elu, ega ta sellest isast puudust tundagi. Et tema jaoks seal teine isa olemas. Aga mida sinu jaoks tähendab nüüd see Ühe venna juurde saamise ütlesid üsna sagedasti suhtlete. Kas sa tunned sellist teistmoodi sidet kui lihtsalt mõne toreda inimesega, kellega elu jooksul tuttavaks saada? No vot, ma tean, mul on see teadmine, et on mu vend ja ma tean, noh nii nagu teised vennad on, kelle peale võib-olla kui alati kindel olla, siis, siis on mul tunne, et mul on, nagu iga kelgumadelega helistaksin, juhul mingi mure on, siis ta tulekski Tartust kohale ilmselt. Et tundub, et on nagu sama masti mehed kokku sattunud. Et muidugi on mul hea meel juba seegi, et mul varem ei olnud mul kus ühtegi kedagi, kelle juurde minna, siis nüüd alati kui Tartusse satun, siis, siis on raudselt ma lähen läbi pubist ja kui teda ka seal ei ole, siis ma saan tema näiteks võib-olla ta ema seal või tema naine või kellega me ju kõik suhtlema ja tal on kaks toredat last ja ja noh, selles mõttes, et pere suurenes nagu ootamatult. Mike, kas sul omal ka laps on? Minul on lapsi omal ka, kuidas sa ise isana oma isa peale mõtled, kellega sa ei saanudki kunagi koos olla? Ma ei tea, sellepärast et ma nagu ei mõtlegi, ma ei ole teda näinud, ma ei minu jaoks oli ikkagi isa, see, kes mind kasvatas, mitte, kes sigitas. Võib-olla on kahivad, oleks tahtnud ikkagi elusalt ära näha ja ja et kui ikkagi nii laheda seltskonna ta suutis nagu organiseerida, keerida nagu haide Averyana, noh, minu vend, õde ja mina ise ka-le. Et siis et siis oleks tahtnud näha teda ennast ka juuda pidis lahe mees olema, tegelikult ma tean nii palju oma ema juttude järgi, et ta oli väga puhas ja korralik aga, aga ei mõtle tema peale peaaegu üldse. Sest see isa, kes mind kasvatus, oli nagu super. Ülivõrdes ka tema on nüüd muidugi ära võetud kõik siuksed, head inimesed kutsutakse kaasa ju neid mujal vaja ka see isand, kes mind kasvatas seal jah, nii niivõrd hea isa, et ma kahjuks ei olnud aega mõelda oma bioloogilise isa peale. Kas sa iseennast kujutaksid sellises olukorras ette, et sul on mõned lapsed siin ja mõned on kusagil mujal ja nad omavahel väga hästi ei teagi. Jaa, kujutaks küll, et elud ju lähevad, vahest niimoodi? Ma ei kujuta ette salatsemist. Eks ma olen natukene oma bioloogilisaga selles mõttes sarnane, et ma olen ka ennem olnud ühe korra abielus ja mul on üks laps veel, kes elab Saksamaal uues perekonnas. Aga meil ei ole mingit saladust, tema teab minule, sest minu lapsed teavad temast me kõik omavahel teame teineteist? Ei ole küll. Minu praegused lapsed ei ole oma esimese naise lapsega küll kokku saanud aga küll see aeg tuleb samamoodi. Et sa ikkagi hoiad neid sidemeid ja see on oluline sinu jaoks, et sinu lapsed teaksid üks teiste sind ka, et nad kõik tunneksid mingis mõttes ühise perena. Oluline on ikkagi ausus. Et kas nad ühise perena, mina ei tahaks hakata seda peale suruma? Ei ole normaalne, sa pead saama läbi täpselt samamoodi, nagu ma ise tegin selle valiku, et haide Avery üles otsimiseks, siis, siis peavad minu lapsed omavahel ise selle selgeks rääkima ja las nad kasvavad natukene. On ka veel lapse asjad ja mul on lapsed 911 aastane, küll neil on aega. Aga lisaks isale oli seal isa ümber ju veel teisi pereliikmeid, vendasid-õdesid vanavanemaid. Kuidas nendega suhted olid, oli neid üldse? Mina sain aida ja Haveriga kõiki ülejäänud ka kaasa. Enne sul neid ei olnud ja mingit kokkupuudet ka ei olnud, et sai oma isast ja tema emast-isast ei teadnud midagi. Jah, täpselt nii, mul on väga kurb, lapsena võte, küsiti isa mõtlemise kohta, siis, siis isast ma väga ei tundnudki puudust selles mõttes mul oli kihvt isa olemas, aga mul ei olnud vanaema ja vanaisa. Ja nüüd ma sain endale koos Averi haidega ka väga väga šeff vanaema kes on tõeline süstik siiamaani. See on siis sinu isa ema viinud täiesti päris vanaema ja täpselt, kuidas tema sellesse suhtes, et lapsed kokku said ja ta näeb oma poja kõiki lapsi. Väga hästi, väga hästi suhtus ta, ma mäletan, tal tuli täitsa pisar silma, kui ta meid nägija. Ja küll ta kallistas mind ja oleks ma vähe väiksem olnud, siis ta oleks tõenäoliselt mu sülle võtnud, hommikumantli taskust kommi andnud. Aeg on nii palju edasi läinud, mina tema sülle võtma üldse selles mõttes minul on õudselt vedanud, et see perekond kuumann sisse trügisin. On siis väikestest lastest minu vendade-õdede ja vanaemadega lõpetades hästi nagu positiivselt suutunud minu minu tulekust nende ellu kaasa arvatud ju Haide Avery lapsed, nemad ka peavad ikkagi onu Mike'i väga. Tere, alati nagu kargavad sülle. Endal kolm armsat väikest last ja lisaks on teie peres veel vanem õde, kes ei ela küll alaliselt teiega koos, aga ta on tee pere, laps. Kui kergelt see selline mitmete perede koosolemine toimub või kui kerge neid sulandada? No ma pean ütlema, et meie peres on see küll nüüd olnud üsna kerge selles mõttes, et või on mul lihtsalt nii vedanud, et me oleme nagu kuidagi väga tolerantselt inimestega kokku sattunud, keegi ei ole ühestki asjast numbrit teinud, et minu ema ja isa võtavad minu mehe tütre, keda mina muidugi olen tundnud juba imeväikesest peale ja kes mitte, ta mind kurjaks võõrasemaks kutsuks, eks ju, et mina olen ikka haide ja, ja tema on mulle marja ja ta on meie pere lahutamatu osa, kui ta vähegi meiega koos on. Ja, ja samamoodi on minu vanemad on temale nagu vanavanemate eest, et ja kõik on 11 nii omaks võtta, Nad ja ja ütleme ka, et kui ma saan oma mehe eksnaisega kokku, siis me ikka kallistame ja telefoni teel saame ilusti kõik räägitud, ilma et keegi toru ära viskaks ja nagu et meil on küll see suhe nagu väga-väga normaalne või. Taanis käisime siis. Me oleme Taanis õppinud ja kaks aastat elanud, siis seal oli nägu, vot niisugune asi nagu väga normaalne. Et umbes nii, et sa oled oma pere juurest ära läinud, aga noh, sa ikka elad seal veel edasi, mis siis, et tal on juba Usmi ja, ja võib-olla seal natukene nagu isegi liiga tolerants läks, see asi oli nagu liiga vaba. Et noh, näha oli seal, et mõni pere nagu leidis, et võiks mees oma asjad juba kokku korjata ja hakata minema, sest et lõpp on juba ammu tehtud ja uus pere on loodud, eks ju. Aga Ma pean ütlema, et mul on ikka väga hästi läinud. Aga miks see mõnikord nii väga keeruline on, kas sa sellest oled aru saanud, miks juhtub nii täiskasvanute maailmas, et ei saada omavahel kuidagi rahumeelselt läbi, kannatavad lapsed see on, ma ei tea, see tuleb ikkagi kuidagi kodust kaasa või suhtumisest kaasa või või noh, sellestki, et kui palju me omavahel räägime, kas me, kas me saame asjad räägitud omavahel, sest tihtipeale just asi jääbki selle taha, et kui on mingi suhe juba lõhki läinud, ütleme see ongi läinud lõhki, selle vastand ei ole saanud räägitud omavahel ja pärast takkajärgi ütleme, üks võtab telefoni ja kõne lõpeb üsna ruttu, sest kellelgi kannatus otsa. Ja kui see kannatus niimoodi lõpeb, siis jäävadki jutud, rääkimata, juba järgmine kõne piisab sellest, et sa vaatad telefoni, sa näed, kes helistab ja sa ei võtaks seda vastu, sest sa tead, millega see lõpeb. Et millegipärast kardan, et see asi just nii ongi, et inimesed nagu ei andesta väga-väga kergesti. Et selle andestamise taga vist ongi hästi palju ja kinni, et ja see on meile vist ilmselt lapsepõlvest saadik kaasa tulnud, sest et väga raske on öelda, palun vabandust. Seda me püüame oma lastele algusest peale, et ütle, ütle palun vabandust, sul on endal kergem olla pärast ja ja te saate edasi mängida, muidu jääb vimm püsima ja sama suurte inimestega ka, sest ega see palun vabandust üle huulte ja väga kergesti ei tule. Kui tegu on niisuguste suurte asjadega nagu uus pere või tihtipeale muidugi vabandamise käib, ei pääse ka sinu, minu ja meie lapsed just nimelt sinu, minu ja meie lapsed ja kui see asi on juba niimoodi läinud. Ja noh, laste koha pealt ma leian, et meie peres on nagu ikka väga hästi, et Marial on isa alles tänu sellele, et meie saame hästi läbi omavahel. Sest et väga palju on selliseid peresid, kellel tänu sellele ütleme, et keegi on nüüd uue naise leidnud või, või, või siis naine on leidnud endale uue mehe. Lapsed kannatavad, sest et ei lasta neid omavahel enam kokku saada. Aga kas te pidite nagu palju pingutama vaimses mõttes seni ladusalt välja kujuneks? Ei, ma ei tea küll, et ma oleks midagi pingutel, on, tead. Ma arvan, et see on inimeses kinni nii nagu sa noh ega ma ju ei oska arvata, kui, kui raske tegelikult Maria emal oli, seda ma ju noh, ma võin ainult oletada, kui raske tal oli, sest kui sa oled noor naine, sa käid koolis? Sul on, ma ei tea, pooleteist aastane laps, sa saad teada, et su mehel on teine suhe, eks ju. Et see, see, ma kujutan ette, et see oli väga-väga raske, aga noh, samas jälle juhtus see, et aeg parandab haavad ja inimene sai aru, et eluga peab edasi minema ja tal on ometigi lihtsam, kui ta meiega edasi suhtleb, sest siis on ka võimalus, et marja saab meie juurde. Ükskõik millal tal vaja on või lasteaeda järgi minna või et kui sa nagu jagad oma raskusi, et siis on nendest nagu kergem üle saada. Mis sa arvad, mis see oleks muutunud, kui te oleksite palju väiksemana? Koja tuttavaks saanud, et kui nagu emad oleksid juba organiseerinud seal jah, või sa ise aha, ma ei tea. Ma arvan millegi pärast, et siis võib-olla ei oleks läbisaamine isegi nii hea. Kui isa oleks hakanud siin kokku meid viima, siis oleks, on seesama asi, mida ma ennem rääkisin, enda vastast. Et see ei pruugi head tulemust tuua. Et see oleks nagu pealesunnitud ikkagi peab siin kupli all isada jõudma selle otsuseni, et tahaks kokku ja ma ei, ma ei, ma ei usu, et see hea mõte oleks olnud see, mis praegust on andnud, see on ikkagi parem kui selline pealesunnitud. Ma ei tea, võib-olla ma elaksin siis kuskil mujal ja teistmoodi, seda. Seda me ei tea kunagi, aga siiski. Ma arvan, et see variant oli parem, mis praegu juhtus. Kui isa meid kokku oleks viinud. Kui sa mõtled oma isa peale, mis sulle kõigepealt meenub, mis sulle seostub isaga kõigepealt. Noh, ainult see, mis ma olen temast kuulnud ja, ja pilte näinud, ega mõju teda elusalt näinud ei ole. Meenub, et juttude järgi räägitud, see oli puhas ja nii piltide pealt vaadates suurt kasvu, ega mul muud ei olegi, tema kasvatusmeetodeid ei tea ja ma ei ole seda küsinud ka. Esimene asi ja kui te ütlete, et isa, siis, siis mul tuleb meelde, et mees puhaste küünealustega Ja Haveri, haide isa isegi võib-olla mitte minu isa, vaid Averyaide isa. Mismoodi sina, kui isa tahaksid oma poega kasvatada niimoodi, et, et kui tema satuks elus keeruliste valikute ette, et siis see kokkuvõttes oleks ikkagi sõbralik see mingisugune lahendus meile peab siis tegema? Nagu kogu minu elufilosoofia tõenäoliselt on, et kõik hea tuleb kunagi nagunii ise otsib sind ülesse. Ei ole vaja väga palju selle aks teha, kui sa ise elad õigesti ja teed õigeid asju. Tee selliseid asju, mis sa tahad, et sulle tehakse. Hommikul tõused, siis naerata ja hinga sügavalt nina kaudu, siis päev tulebki nagu ning Songsna. Samamoodi ma arvan, et poeg peakski käituma ja kui ta tahab, siis tulevad tema juurde vennad-õed, kus ma arvan, et ma küll rohkem ei ole neid talle pakkuda, kui see üks ja ja tulevad igasugused muud head asjad ka juurde. Põhiline ongi see, et ära tee halba ja siis ongi kõik ülejäänud hea tuleb sinu juurde ise kõik asjad nagu leiavad su üles niikuinii, et sa ei saa selleks midagi teha. Aitäh. Mis teisiti oleks olnud, kui te Lennaga oleksite juba varem kokku saanud? Vaata, mis ma oskan ütelda selles mõttes, et ega ma arvan, et eriti palju ei oleks teisiti olnud, sest tema ajas Tartus meie elasime Kohtla järvel tookord, eks ole, ju me oleme, oleks ilmselt elanud lihtsalt edasi jälle selle teadmisega, et meil on. On üks vend, sest mul on ligi pooled ei saa poolt, eksju, kellega me suhteliselt harv kokku saime, nüüd saame üldse harva, sest tema on läinud ära Inglismaale elama. Tead, ma olen mõelnud hoopis seda, et minu vanaema, isa ema kaotas oma poja, minu isa ja sai asemel endale kohe ühe lapselapse, kellest tal aimugi polnud. Ja ta nägigi tõepoolest siis minu venda esimest korda isa matustel vanaema tädi tunud, nägid venda esimest korda isa matustel. Aga noh, lihtsalt meil on nii suurepärane perekond ja suurepärased inimesed, et sellest nagu mitte mingisugust küsimust ei tekkinud ja, ja noh, eks ma muidugi hoiatasin ette ka, et niisugune üllatus on tulemas. Ja, ja näed, vanaemal on nüüd 13-l lapselapse asemel neilist lapsed. Meie saate lõpetavad Romi, Herta, Katariina ja Andres. Aga kuidas teil on tunne, kas meil siin, ütleme Eestis on, on nagu palju niimoodi, kas te teate ka lapsi, kellel on niimoodi kodus, et et isa, ema koos ei ela palju suht Baiendi. Et miks see ikkagi siis niimoodi on, et seda on suht palju ja seda noh, ei saa kuidagi paremini teha, kui see kõik on kurb ja mitte hästi. Mida tegema peaks, et see nagu paremini oleks? Ja ära leppima, nii arvan ka, et need on täpselt samamoodi. Et inimesed nagu ei ole leplikud ja tülitsevad ja on, võtavad liiga palju tööd, siis endale või miks nad on niisugused, et nad nad ei suuda ära leppida. Kuidas teil on siin, kas te lähete ka vahepeal omavahel tülli? Eriti palju ei lähe, aga vahepeal lämme natuke jäänud tihti Liisiga tülli, sellepärast et vahepeal vajadusel vahepeal ei ole. Kuidas pappi teel uksed oli v silmu kogu? Käisime lee, pani oma kapiukse minu kapi peal, nii et ma ei saanud isegi riideid vahetada. Kuidas siis need asjad ära lahendada. Kasvatajad võtsin nüüd kapiuksed eest ära. Muidu hakkasin täpselt see aeg kapi Augustki näitama üksteise. Aga kuidas teie tülide ära lahendate siin omavahel? Nii ma ei teinud ma ette, et keegi mees Et õue mängima ja siis lõpuks ongi epites. Sõprusega saab ära lahelineda. Targem annab järele. No vot, need on väga head soovitused vist ka täiskasvanutele. Lapsed, kes on viie, kuue, teavad juba väga hästi, kuidas tülid asjad ära lahendada. Aitäh teile väga, see oli väga huvitav jutuajamine. Aga tegelikult on ikkagi niimoodi Tiinat, meie ei ole sinuga õde-venda, vähemalt me ei tea sellest mitte midagi. Aga ootame teie kirju ja lugusid aadressile perepilt, et ERR punkt. Ee või posti teel aadressile perepilt. Vikerraadio, Gonsiori 27 15. Null 29, Tallinn. Tänase saate tegid Tiina Vilu, Andres Noormets ja Toomas Tross. Helipildi volikokku Maristomba. Järgmisel laupäeval tuleme teile külla. Kuulmiseni. No nii, selge, siin pole enam midagi, siis teeme ühe perepildi, tulge. Koguperefilm, mida kuulata. Teine kuulamist. Laborandi less, palun kogunev kus ema oma väga selge tähelepanu köik nardoderne SUP modell ei mõjuta loni ema.