Tavaliselt käivad teadlased väritöötajal ekspeditsioonidel, suvel aga Saaremaa rannikumeres müttavad mehed lausa hilissügisel. Merebioloog Ivar Jüssi, mida te praegu siis siin teete? Plaan on. Saaremaa rannavete põhiliselt Lääne-Saaremaale uputada natukene kõrgtehnoloogiat, nimelt üritame esmakordselt siis Eestis, aga ka Läänemere põhjaosas katsetada selliseid akustilisi seadmeid, mis registreerivad delfiinide, kajalokaatori signaale, see tähendab, et Saaremaa vetes on delfiinid või vot seda me tahamegi teada, kas need siin on. Kunagi oli neid siin möödunud sajandi esimesel teises pooles oli neid palju ja neid nähti Eestis ikka iga aasta mõnda kuni isegi kümmet, aga selle kohta on väga vähe andmeid järgi ja siis sajandi teises pooles Läänemere prind. Suur Concebringer ongi seesama väike delfiin on maailma kõige väiksematel siin, kasvab ainult kuni pooleteise meetri pikkuseks, aga ta on Läänemerepõhiasukas olnud aastatuhandeid ja põhiliselt on ta siis rohkem levinud taani Saksamaa vetes vajaliku Poola vetes ja Rootsi lõunaosas. Aga tänu kampaaniatele, mida näiteks on rootslased ja soomlased korraldanud just Läänemere põhjaosas on nemad neid näinud viimastel aastatel? No ikka iga aasta üsna palju ja nemad on põhiliselt siis kasutanud ja seda, et nende inimesed armastavad väga palju oma puhkust veeta paatide jahtidega merel ja ja tõepoolest, Soome ja Rootsi rannas on neid suve teises pooles, nädalavahetustel tuhandeid, kui mitte kümneid ja sadu tuhandeid paate väljas. Ja tõenäosus, et neid delfiine ka näha, silmata seal on tunduvalt suurem, meil neid maantee nii palju väljas pole ja selleks me peame kasutama, siis selliseid automaatselt registreerivad seadmeid. No enne veel, kui me väljast tuppa tulime, sest väljas lihtsalt rääkida ei saa, tuul on siin nii vali ja see nüüd tänase päeva jättis vahel aga vaatamata sellele, et on hilissügis ikkagi merede lähetaja, need kallid seadmed siis Peavad vastu ei ole mingit kartust, et tormi ja tuule ka need võivad sõna otseses mõttes uppuda, nagu siin alguses juttu oli. Ei no sõna otseses mõttes upuvad. Sellepärast, et me uputamegi nad vee põhjaankrud paneme põhja niimoodi, et sinna veepinna peale igaks juhuks mitte midagi räägi. Mis oleks siis siis lainete ja tuule meelevallas on kuskil 10 meetri sügavuses ja see kas on hilissügis või, või on suvi, ega siis, ega siis need loomad ei, ei küsi sellest ilmast. Ja Saaremaa lääneranniku me just valisime selleks selleks talviseks uurimisperioodiks, et siia ei tule. Näed nii kiiresti kui teistesse mereosadesse, et meil on võimalik, et aastavahetusel korraks välja võtta, kontrollida, vaadata ja siis otsustame, kas me jätkame siin või jätame lihtsalt kuni märtsikuuni aprillini, kui kui on kindel, et, et me pääseme uuesti merele jätame nad lihtsalt korraks kuivale. Seda kartust ei ole, et torm ankro lahti sikutab ja olete oma aparaatidest ilma. Seal on ikka ikka mitukümmend kilo kilo on seda ja ega need aparaadid ei ole sugugi mitte suured ja rasked need, et vees nad ei kaalu, peaaegu mitte midagi. Enne kohtumist ma tegingi natukene kodutööd ja võtsin lahti siis Eesti entsüklopeedia ja seal on märgusõna pringel all kirjas, et on perekond vaheldasi, lühikese pea ja ümara koonuga delfiinlasi, kes asuvad salkadena parasvöötme rannikumeredes. Need on neli liike ja oli meil siin pikkustest mõõtudest juttu. Eesti vetes on haruldane. Kas te olete nüüd kaluritega rahvaga rääkinud, on see äkki keegi juhtunud selliseid elukaid nägema? Mitte just sel aastal, aga noh, parem, Ja üldiselt kõige viimane nii-öelda tõestatud leid Eestist ongi 88.-st aastast gotlandi kandist, kui üks noor noor loom jäi ühe kalamehe võrku kinni. Ütleme, et gotlandi küla nimi kah Saaremaal, mitte Atlandi saar Rootsis ja, ja seda ma mõtlengi, et Saaremaalt atlandilt, aga näiteks Lätis jäi üks lõhe võrku selle aasta veebruaris ja teine möödunud aasta oktoobris niimoodi, et nad liiguvad siin siin ringi loomakesed küll ja küll. Noh, on juba saadud ka kindlaks teha, mis liigiga siis tegu siin ütleb entsüklopeediat neli liiki ja noh, muidugi on palju alaliike entsüklopeedia annab teada ka seda, et kõige pisem pringel noh, kuni kolmekümnekilone elab mustas meres. Jah, seal. No need on jah, seal nii-öelda kunagi siis sellest maailma verepopulatsioonist. Ma usun, et miljoneid aastaid tagasi eraldunud ja California lahes elab üks omaette alamliik ja ka vaikses ookeanis on üks omaette alamliik. Aga meil on ikkagi tegemist selle selle parasvöötme liigiga, kes on siis Atlandi ookeani põhjaosas. Ilmselt kõik teavad, et delfiin on väga tark elukas ja teda annab õpetada igasuguseid trikke tegema ja nii edasi ja nii edasi. Kuidas pringliga loodan? Olen näinud ise kuidasmoodi tähendab trikke tegema Taanis, kus neid on siis akvaariumites või siukses suurtes delfinaariumis, kus neid peetakse täitsa rahumeeli. Samamoodi hoiavad palju nina peal ja hüppavad veest välja ja ja teevad igasuguseid muid asju, mis neile õpetatud on. Kusjuures looduses näiteks needsamad pringlite veest välja ei hüppa, aga neid on võimalik. Õpetaja niimoodi, et nad võivad hüpata kahe-kolme meetri kaugusele täitsa vabalt. No mida see uurimine nüüd annab, kui te tõesti siin märkad ja aparaadid registreerivad, et pringrid on meie vetes, mis edasi saab? Siis oleme me ära tõestanud ikkagi, et selle liigi esinemise, kes on juba kogu aeg tegelikult Eesti loomastiku liikide loomaliikide nimekirjas ta on muidugi Läänemerel, alamliik on üleüldse rahvusvaheliselt äärmiselt range kaitse äärmiselt range kontrolli all. Ka meil on ta looduskaitseseaduses nii-öelda kolmandas, lisas, mis ei sätesta mingit väga ranget kaitset, aga, aga kolmandas on ta sellepärast, et lihtsalt tema kohta ei ole praktiliselt mitte midagi teada. Et kui me nüüd teda siit leiame ja, ja see on regulaar tarne, siis me oskame võib-olla nende piirkondadele rohkem tähelepanu pöörata kuidasmoodi, neid kas siis kaitsta või majandada ja, ja just nende tulevaste, näiteks merekaitsealade planeerimisel oskame arvestada ka selle liigi nõudmisi.