Kalamehejutud. Ahoi täna kutsun teid kuulama sarja neljandat saadet. Minu vestluskaaslaseks on Tallinna huvikeskuse Kullo kalastusringi juhendaja Harri Nurk. Me hakkame Harryga rääkima sellest, kuidas temast sai kirglik kalamees. Mis need tõuge oli, mis Harris lapsena kalastamispisiku istutas. Ja muidugi kuulame ka, millised on olnud Harry senise elu eredamad kalastuselamused ja räägime ka sellest, kuidas ja miks ta omakorda noorte seas kalastamist populariseerib. Olen saate autor Arp Müller ja soovin head kuulamist. Kalamehe. Head kuulajad, seda juttu tulin salvestama Jõgevamaale Kaiavere järve veerde. Siin on kokku tulnud üks noorte laste kalastuslaager. Ja seda kalastuslaagrit veab elupõline Kalamees. Harri Nurk. Tere Harry. Tööpäevast. Kui palju lapsi, poisse, tüdrukuid siin koos on? Praegu on koos lapsevanematega kokku 18 inimest ja nendest on viis, on täiskasvanud. Kaks tüdrukute ühendpoisid. Kuidas tänapäeval on, kas nutitelefonid tuleb lastel käest ära lausa korjata või kuidas see kala püüdmine nutitelefoni kraapimisega konkureerib? Joon tegelikult Kullo kalastusringiga ja kalastushuviliste laste poiste-tüdrukutega ja õpetajad. Üks selline aspekt on ka, et kuidas natukene süstida seda stimuleerida lastud leida lihtsalt selline püügikoht, kus mitte keegi ilma ei jääks, eks ju. Et siis tekib ka selline nagu väike stiimul ja siis unustatakse nutitelefon ära jaagu kala Emäka, no siis tuleb nutitelefon esimese asjana meeldekohaga. No praegu ma vaatan siin ringi, mõned lapsed on paatidega järve peal ilusti päästevestid seljas, teised loobivad spinningu kusagil veidi eemal. Mis need tegevused on, mis siin üheaegselt praegu toimuvad? Üks paatkond tegeleb trollimisega, et siin vaadatakse ahvenat, haugi ja kindlasti koha, siin on järves, on kalaliikide poolest, on suhteliselt liigirikas järv, teine paatkond, kes seal rohtude ääres siis on nagu roomavad alantidega minna spooni näiteks. Et siis saagu sellest väikest väikest kupu vahti, ütleme sellist kilo kilo-poolteist lauge autoga. Aga need, kes tiikide peal püüavad, et see on nagu linnaski püük, sissesöötmine, põhjaõngepüük ja muidugi, mis praegu edukalt oleva täiesti niimoodi, et ketti on särg, ahven ja, ja roosärge hästi ilusat roosärge. Ma vaatan, sul on endal ka siin ridvad sinu enda telgi ees väljas, mida sa nendega püüad? Vladislav Koržetsi sõnadega, et kalastajad jagunevad nelja kategooriasse. Esimene kategooria on see, et saax ükstapuha mida saaks hästi palju. Järgmine kategooria on siis juba natukene edasijõudnud, et saaks hästi palju. Kolmas kategoorias on selline, et nagu mina ütleme, kes on spetsialiseerunud teatud mingi kalaliigipüügile, kes püüab seal lõhet, kes ajab seal meriforellide, aga mina olen, ütleme noh, ütleme nii, lugeda ennast profikarpkalapüüdjaks. Ja neljas etapp elutsüklis on selline, et saaks ainult kodunt välja. Et mina tegelikult jah, püüan nende rippidega pea siin hetkel pean karpkala. Kuidas hästi on läinud, ausalt öelda, kuigi üks läks minema, palju ka seal, mitte ühtegi, aga see ei olegi kõige tähtsam, aga ma selle, kui me kala tahame saada, siis põhimõtteliselt me saame neli-viis korda odavamalt kala osta poest või turult. Aga me, milleks me üldse kalal käime? Me käime selle adrenaliini pärast just selle fiilingu pärast pidama. Seda on võimatu osta. No mis see filosoofia või maailmatunnetus on, mida sa noortele poistele-tüdrukutele soovid edasi anda? No ma ei taha mõõduke tsiteerida kunagisi kommuniste, sellised, et igalühel oma võimete järgi ja igalühel tema saavutuste kohaselt. Aga tarbimismentaliteet inimesel on inimesele väga urbanist, eks ole, sest et noh, ületarbimist hästi palju ja täpselt võtke selle järgi, et paljudel vajal võtke endale, võtke oma perele ja tegelikult on põhiprintsiip, mida me siin nagu lastele selgeks teeme, kätsenerliis püüa ja vabasta. Ära võta rohkem, kui vajan. Lase rahal elada. Kui palju te välja püüate ja mis te nendega teete, kellede kätte saate, kas nemad lähevad pata? No ütleme niimoodi, et tegelikult on pata läinud täna kolmas päevade Pata Pata läinud, mitte ükski kala ei ole pataljoni suitsuahjust käisid läbi üks linas korralik üks haug. Et poistel on summad kaasas sumada sügavamas vees. Kõik, ütleme kala tegelikult vabastatakse päeva lõpus. Nii et kalastuslaagris hoopis konservi, mitte siin püütud kala. No tegelikult ta niimoodi tuleb välja. Kas see on taotluslik, on see ongi nii mõeldud ja kui, siis miks? No tegelikult on üks päeval arvestatud selle peale ka, et me saaksime oma püütud kala ka süüa, et kas seda suitsetada või siis suppida. Aga noh, tegelikult ütleme üks selline suur õnnetus nende kalastuslaagrite juures on see, et isegi kui ütleme siin õpetajana või kokana ideed selle menüü paned paika, siis see menüü kõik lendab aia taha, lapsed on vee ääres ja lastel on lastel on kalastuskirg ja siis see söömine jääb üldse kolmandajärguliseks, et kalastus on nagu selline esmajärgulise tähtsusega. Nii et ma ei oska öelda, et paraku jahedana näiteks hommikul ja siis jälle olid kartulipuder oli ja siis kes veel tahtis, siis eilsed makaronid olid ka lihaga toitumist jätkab aga täitsa lastele täiesti neli korda päevas süüa. Kuidas selline asi nagu noorte kalastusring üldse on tekkinud praegu kullas, tean ma õigesti, on see üldse ainus Eesti tegutsev kalastusring? Tegelikult tegutseb küll kalastusringi veel, ütleme siin Hannes Otteri käe all on Tartus on näiteks ütleme, Kalakratid seal on muidugi vanusegrupp peale piiratud, et seal võib olla laps, võib olla seitsmeaastane laps, võib-olla ka 22 või 23 aastane täiskasvanud inimene. Meil on muidugi, kahjuks on asendage väike vanusepiirang, mis tegelikult ei loe, et meil on 90 15 ja tegelikult Kullo huvikeskuse Kullo ütleme, kalastusring on ainukene, ütleme selline ametlik praegu, mis üldse Eestis toimibki, et sellepärast, et noh, Tallinna haridusamet nõuab ka seda ütlema, et et siis sa pead olema diplomeeritud, et nagu ma siin enne mainisin ka, et, et ma ei ole enam saksa filoloog, et tegelikult maleva hoopis kalastusringi õpetaja. Paraku elu on läinud niimoodi. Kaua kullas kalastusring koos käibima. Kullo kalastusring toimib juba seitsmendat aastat ja mis ma pean praegu poiste kohta öelda, näiteks et siinsamas laagris viibiv Martin arm, kes on näiteks taliga vastase noorte Eesti parim. Ja tegelikult ütleme huvitav oli see mulle endale, kui õpetajale meeldib niimoodi väga see et Erastvere järvest, mis toimus, et see talv toimusid Eesti meistrivõistlused talipüügis siis kolme esikohta läksite taga ajama kuus sõpra, kulla kalastusringist kuus poissi ja siis nad omavahel otsustasid, kes need kolm parematele, kas kolm viletsamat on? Et see on nagu õpetajale päris suur kiitus. Vaid kaks kohta on Eestis Tallinn ehk siis Kullo ja Tartus ka üks võimalus, kus siis need poisid ja tüdrukud, kelle vanemate või sugulaste või perekonnatuttavate seas ei ole tuttavaid kalamehi. Mujal Eestis ei olegi võimalust kalastamist õppida, kui sul, muide, ema, isa või, või sugulase teisele. No paraku ta niimodi, Hannes eks kalastusringi seal on, ütleme, selle idee on ka tekkinud. Tegelikult idee algataja promootor juhiks oli mul hea sõber, ladislav korsad ja kuidagi seal see õpetajate valikul läks kuidagi üle kivide ja kändude ja siis ma ei tea, kuidas mul niimoodi kinni kiilus olnud, siis ma hakkan seda vedama ise. Ja nüüd tuleb välja, et ma pean 107 vastad lahti ei saa ja isegi ütleme niimoodi. Mis on mul tõesti, et vahepeal on, see koormus on väga suur, sellepärast et laste arv on teinekord kuskil 30 ja füüsiliselt ütleme, ei jõua selles suhtes, et need noh, töö toimub nagu laupäeviti ja pühapäeviti. Et seal põhimõtteliselt iseendale, et pluss veel teine töö ka, eks ole, et siis nagu ei jää ühtegi vaba aega. Aga tegelikult on, kuidas sa üldse tekib selles suhtes, et lapsed pannakse kalastusringi ja see on see vanemate kättesaamatud jäänud unistused, eks ju. Mida nad ei ole, nagu elus realiseerub järgnenud ütleme, kellel on töökoormus suur, kes on kontoriinimene, kes raiutakse ja tema võib-olla tahab ka puhataja kala püüda ja siis pannakse laps kalastusringi ja see on väga hea ettekääne perekonnale, eriti abikaasale koos lapsega kalal käia, eks ju. Et isadele näiteks ja niimoodi nad on või siis ütleme, üks sõber kuulab teise sõbra käest. Oi, ma sain nii suure kala. Kuule, ma käin kullas. Ma tahan ka sinna tulla. Ja meil on, tegelikult on niimoodi, et ütleme aasta kaks, siis on terved pered, püüavad. Kuidas siis on, et ikka peres on mingisugune kalastamise alge või kalastamise viirus juba sees või kui palju on neid lapsi, kes tõesti ise on tahtnud tulla ja kelle vanematel ei ole, ei ole mingit kalastamise, pisikut. Kajastus püsib, tegelikult peab olema kuskilt päritud või on, kas ta nüüd sõprade käest saadud, aga no ütleme noh jah, see on paratamatus, elusatame teatud vanuse, vanuseklass, see otsib midagi, otsib oma kohta elus see, mis vanemad soovitavad, see ei sobi, ütleme, tuleb laps kalastusringi vanemad jälle samas ütlevad mulle nurga taga, et kuule, võta seda asja hästi rahulikult, kuu-kahe pärast on ta siit läinud, mõtlesin, miks nii. Aga tal on kodus juba Oki keebid sisaldav tennisereketid, suusad, ratas, eks kõik on need soiku jäänud. Ja noh, paraku on, et kui ma olen suutnud lapse pidama, tekitada temas huvi, siis ta jääbki pidama ja ja mis ma ütlen, et tegelikult, et kõik lapsed on ülimalt andekad. Aga iga lapse andekus tegelikult avaneb teatud ajatsüklis ja mingitel mitte just ütleme lavastuses ta võib olla ka mingi jumal tegevusega selle pärast, aga noh, kõike väga andekad. Aga ikkagi, miks sa hakkasid seda kalastusringi vedama, sa kirjeldasid jah, et kuidas, Vladislav Koržets käis selle idee välja ja ja nii edasi, aga ikkagi su enda sisemine sund selleks pidi ka ju olema. Ja kust see tuli, mis, milles see seisnes? Tagariiuli seal kuklas, kes selle plõks ära, et kui ma vaatan oma näiteks, ütleme seal olemasolevat konkurente, kes inimene ei saa sõna suust välja, eks mis õpetaja asemel oledakse ja kuna minu jaoks võtame kalastus on täielikult, ütleme no kellel on, ütleme, Harley-Davidson minule kalastamine elustiiliks ja nii ta oligi, nii ma andsingi oma, nagu öeldakse käe ja nüüd ma terve kehaga, nagu öeldakse, seal. Kui üks noor tuleb Kullo kalastusringi millest temaga siis tuleb alustada, mis A ja B on. A ja B ahned jälle ma siis ma saan öelda, et eestlased on väga vähe kalastusraamatut välja anda, eriti viimasel ajal yangetsemine ongi, et seal on loss, Vladislav Koržetsi autori näidates on ülimalt ja see on tegelikult kalastusringile annen meile aabits, eks aga alustame teooriatundidega, teooriatunde on ülimalt vähe ja esimene asi, mis tuleb selgeks teha, ütleme kalaliigid, keeluajad, veekogud, Nad kindlasti sõlmed. Et seal on nagu siin põhiteooria ja kuna lapsed on, ütleme, päevade viisi istuvad koolis tundides seal matemaatika, füüsika ja mul ei ole need tunde mõtet niimoodi noh, nagu klassis läbi viia, sellepärast et tegelikult lapsed lähevad kalale ja viimased aastad ongi niimoodi. Õppetöö on 99 protsenti, on puhas praktika. Praktika sellepärast et kui me täiskasvanud inimene areneb, ka jõuab, nagu mingil määral järgi jõuab see kuulmismälu, siis lastel on ülimalt arenenud nägemismälu. Ja kui ta selle ühe korra ära õppida, selle teise korraldatakse kolmandat korda, teeb seda ise. Ja kuna ütleme, siin on vanusega, oletame, et mõni on üheksa minema, 10, mõni on 14 15 teadimat poisid, meil on meeskonnatöö. Vanemad aitavad noori. Et selles suhtes lihtsustatakse ka minu tööd, aga noh, selleks tuleb ka kõigepealt vaeva näha. No see on ka ju päris suur vaev leida need kohad ja võimalused, kus siis praktiliselt neid kalastusringi tunde läbi viia. Väga lihtne on koguneda klassi, aga kus seda praktilist tundi läbi viia? No selleks tegelikult on õudselt hästi tundma Eesti vee kogused, et muidugi me võime klassis olla ja sallutame, varustatud, varustas juba valmis ja vaadata, võtta eesti kaarte, torkavad näpuga, targema sinna läheme sinna läheme hoopis sinna, eks. Aga kui me kala sealt ei saa. Põhimõte on selles, et, et kõik saaksid ja keegi jääks ilma. Okei, need, kes on vanemad, nende, kes on targemad, nendega seal rohkem käinudki, kogemusi, neil on parem varustus, jah, nad saavad rohkem. Aga noored Nemad ei, ei tohi ilma jääda. Vaat siin ongi see, et sa pead, teinekord tuleb see topelttöö ära käia. Et sa pead, ütleme, leidma selle vaba momendi mõni tunnikene ühes kohas käia, mõni tunnikene, sõita 100 kilomeetrit eemale ja leida need resultatiivset kohad, kala kontsentratsioon ja siis alles ütleme nagu ütleme valmistoidule ja poisid sinna peale ära siis paugutavad. Nii et teil on peaaegu iga nädalavahetus siis väljasõit Tallinnast või praktiliselt jah, välja arvatud, ütleme, selline suvekuud, kui seal on lastel on koolivaheaeg. Ja siis meil on tavaliselt üks kuni kaks kalastuslaagrit. Aga talvel, kui väljas on külm ja jää kaanetanud veekogud Nalja teed, Me oleme ka miinus 25 miinus 80 28-ga väljas käinud, sellepärast et noh, nagu ütleb, ei ole olemas viletsat ilma, on väga valesti valitud riietus, nii et väljas. Me käime praktiliselt, ütleme eriti kui võistlusperiood talvel on, siis praktiliselt niimoodi, et kõik nädalavahetused Nii et lastele õpetajatega püüki jää pealt Ja Kullo kalastusringi poisid on praegu Eesti parimad. Enne sa juba mainisid. Siin kalastuslaagris ei ole ainult poisid, vaid kaks tüdrukut on ka nii, et see kalastamine enam ei ole ainult meeste asi, nagu meie saatesarjas varem on ka juba läbi käinud. Meil on ka ühe kala naisega saade saade olnud. Mis tüdrukuid toob kalastusringi. Tüdrukute kalastusringi, vaata, meil on siin aastad kuidagi niimoodi toimunud see elu, et jagatakse äravad, sa oled meeste töö ja seened, naiste töö ja, ja öeldakse, et palju meil ikka räägitakse kala, naised, enamus kalamehed, eks ju, aga ütleme, neid kalainimesteks siis niimoodi. Ja tüdrukutel ütleme, see on ka eneseteostus, ütleme, et võistelda nende poistega. Ja näiteks ütleme, meil on siin kümneaastane, ütlen kohed, Serena puu, kes siinsamas Kaiavere ääres talvistel viimastel võistlustel pani mõningad Kullo poisid päris häbenema. Millega ta hakkama sai, siis ta võttis noorteklassis kolmanda koha. Miks te praegu siin olete, Kaiavere järve ääres? Esiteks, Kaiavere järv on minu kodukandi järv, sellepärast et mul isa tuunagi töötas endistel Kaiavere kalavandi siin maadel. Järve ma ise tunnen, järv on väga kalarikas. Noh, ütleme, omanik on sõber, no siin on kõik need asjad kokku liita ja seal selles suhtes ka, et siin on võimalus, ütleme, eestlased on tegelikult raske privaatsust leida. Aga siin on sellised ideaalsed asjad, mis klapivad ja neid on elus väga vähe, mis kõik klapib omavahel. Et kõik need kokku liita, siis ongi ideaalne koht tegelikult selleks. No siin sellel järvel on ka ajalooline taust olemas. Minu ajalugu selle järvega seostub alates aastast 1966. Ja siit järvest ma viieaastasena seal meie selja taga asuvast tiigist. Püüdsin oma esimese karpkala, et see oli ka päris lõbus ja huvitav lugu. Aga siin nõukogude ajal toimus lausega kala kasvatamine või. Ja see oligi nõukogude ajal, see oli aastal 1966, juhtus selline situatsioon, et praegu me istume siin järve ääres, selja taga on meil karpkalatiigid, juhtus selline asi, et teisest tiigist kalamehed võtsid välja järelkasvu, sellist ütleme 300 500 grammist, mis alustada teistele Eesti järvede, mulle anti mingi bambuspilli rakett, pandi sinna mingi veinipudelikorgist, me selle hanesulge läbi topitud mingi mutrali otsese suur konks, kuhu pandi meiega läbi immutatud saiakuul. Ja öeldi, et nüüd viskas vette. Noh need hakkasid siis noote vedamata ja siis lõpuks hakkas, tulite kisa peale kohale, mina viieaastane laps kuskil kümnegi kala otsas, kes tahab mind vette tirida. Mehed muidugi naeravad, minu surmahirm, äike, laps, sandaalid on juba kord pori sees, jalad kinnitatakse kala hirmutki, sikutab Isabel tagant õpetab ka poiss jumala eest. Õnge ei tohi lahti lasta õnge. Muidugi pärast võtsid välja kala kaalus peaaegu 10 kilo. Et see on, ma ütlen ausalt öelda, peale seda ma kartsin, karpkala kui vanakuradit. Aga mis nüüd aastate möödudes on minu lemmikkala ja ja ma seda püüan ja ma olen selle kala peale spetsialiseerunud, et see on nagu selline huvitav vaatepilt selle ajalukku, ütleme selle järve osas. Kas selle juhtumi pärast saigi sinust Kalamees vä? Põhimõtteliselt ütleme küll niimoodi sellepärast et kuna isa siin sõitiski auto peale, siis vedas teid, ütleme, võrke ja kalameeste kalurite paate, vedas. Ja mul oli mööda Eestit, oli võimalus isaga nõukaaeda rasked ajad. Isa ka hästi palju ringi liikuda, õnge tali tahate isal stuude Beckeri kabiinis, siis, kui mehed tegelesid nagu kohvipüügiga või ütleme selle kutselise püügiga, siis mina nagu püüdsin harrastuspüügikatsel, laps pidi kuidagi omal aega veetma ja nii ta on, pisike on jäänud ja ütleme isaga ja ütleme, et meil on terve see perekond on nende ema ja omal ajal sai ikka igal pool käidud, et kui ka võimalus oli veerde minna kala püüda, siis seda ala No tegelikult kala saab püüda igal pool ja mitut moodi. Kala saab püüda siseveekogudel, kala saab püüda mere peal. Kala saab püüda hobi korras landiga kala võib püüda suurel hulgal võrgu või, või mõrraga. Kuidas sina oma selle kala meedee oled seadnud? No ütleme niimoodi, et selle võrgutamise muud etapid, et need malle ammu läbitud Aga aga oled käinud ka ikka võrguga mere peal ja mõrraga? Jaa, olen küll selles suhtes maraga, pole kunagi püüdnud ja mõrraga liiga palju sebimist, aga tegelikult ütleme, võrgulaadal on omal ajal võtnud ja siin veel mõned aastad tagasi võtsin, aga need jäid realiseerimata. Miks siis nii, miks see võrguperiood selja taha jäi? Tead ei paku huvi absoluutselt, seal ei ole seda otsest tunnetust otsast kontakti kalaga. Saan kuidagi selline passiivne püük ja ütleme selleks, kui ma tahan kala süüa näiteks, siis ma mulle piisab sellest, mis ma püüangi, et aga noh, vaata, ma olen ookeanidel käinud püüdmas Norras olen väga palju töötanud, väga kaua töötanud Norras püüdnud Eesti on läbi käidud, Läti, Leedu. Ma ei tea, ütleme näiteks karpkala, käin siin püüdma Ungaris, Slovakkias, Poolas, Lätis, Leedus. Noh, ma ei tea, eks igaüks mingisuguses elustiili juurde elustiili leiab ja selle noh, selle juurde nagu jääb. Aga räägi natukene nendest paikadest, kus sa välismaale Eestist väljaspool oled püüdmas käinud. No mul üks lemmikkohta on muidugi ütleme, meil mul endise tööandja on natukene Norras on Arvikist narrikest on selline hinna ja saar ja seal ütleme selline väike linnakene, selline armas linnakene sadama linnakene nagu on, eks ju, et see on mul nagu üks lemmikkohti. Teine lemmikkoht on, ütleme muidugi salstraumen omakeeriste tõuna tõusu ja mõõnadega, et seal on nagu selline lemmikkoht seal Straumen on, tegelikult on kohanemi aga kord ja samad tõusud-mõõnad seal tohutud veekeerised mitmemeetrised et seal seal jälle omapärane vaatepilt ja ütleme sealt Jordides kala püüda, et seal on kuidagi niimoodi külge jäänud, aga ütlen ausalt, et kui saad ikka üheksa aastat töötanud ja iga päev praktiliselt saad veel kalaga püüdage siis kuidagi enam ei kisu sinna tagasi. Ta ikka noh, kodu on kodu ja siia tahaks alati taga see siia tahaks jääda. Et sealse püüdsid ikka Ateena kala. Ei, tegelikult seal ei olnud, ütleme niimoodi, et see oli töökohustustest oli väga kaugele, sellepärast et tegu oli transpordifirmaga. Aga kuna me vennaga ühes samas transpordifirmas töötasime, mõlemad olime kalamehed, siis kasutati meie neid sellist huvi. Ära ütle seda küll, et meil on juba koorem ootamas, siis öelda, sellega ei ole midagi koormolikese nädalaga hädasi. Püüdke poisid, kala, püüdke endale. Püüdke mulle, püüdke oma sõpradele-sugulastele. Kui seal kõik on tasuta käes, miks siis mitte püüda, aga see ütleb ka lõpuks ära kohta, keda sa seal püüdsid. Lange saida tursk oli põhimine, Baltus 56 kilo, praegu nagu kõige suurem, seal sinu rekord. See on minu rekord ja aga rohkem 56 kilo kala. Jah, kõigest 56. Eestlaste rekord on praegu 150, kuskil. Millega püütakse 50 kuuekilost kala? No siin on need püügivahendit valdse peale ükstapuha, sa võid pilkeri peale saada tasa võtta, meeletu, suure, ütleme, kummikala peale saada trollides, ütleme see on 56 kilone kala, see ei ole tegelikult väga suur. Vene pool tundi läheb väljavõtmisega. Kirjelda palun raadiokuulajatele, kuidas võetakse välja 50 kuuekilost kala, kes ei taha sealt veest välja tulla. No kui kala on tegelikult ütleme ka väga suur, siis tegelikult lüüakse talarpoon sisse, harpuuni küljes on köisa Anne poid ja kala tegelikult ise ujub ja väsitab ennast ise ära. Aga sellise väiksema kala pool kas enda kehakaalust natukene väiksemaks läheb, siis on lihtsalt lüüakse harpuun sisse ja ja kui paadi paras, väga kõrge pole, siis tõmmatakse lihtsalt kahemäega üle paadi parda sisse ja jah, eks ta tegu on nagu jäetakse lestalaadse kalaga kala kümnetes ja kümnetes kordades suurem. Mis sellest 50 kuuekilost kalast sai? No tegelikult see 56 kilone kala oli selline võimalus, et Eesti rekkafirma oli külmikutega kaks autot olid Eestisse ja trofeekalana saatsin ma on õigus saada trofeekala Eestisse külma pakituna ja kahe selle euroaluse peal, siis kala jõudis Tartusse. Edasi tegeles sellega juba ema, ema sõbrannad. Mis sellest kavast edasi, seda ei, seda ma ei tea, vähemalt mina sellest kalast tekigi söönud ei ole. Aga räägime nendest kaladest, millest sa oled tükke või rohkem söönud. Mis on sinu lemmik kala söömiseks? Ja see on ausalt öeldes naeruväärne, kuna ma asja karpkala pliiane põhimõtteliselt 99,90 90 protsenti skaalast läheb tagasi. Et Lätist jah, ütleme, olen toonud karpkalad, meeldib karpkala, süüa, aga lemmikkalad, noh, see on naeruväärne küll, aga tegelikult on räim lest. See on need kalad, millest me mitte kunagi ära ütle igal moel. Räime püüad ka ise. Ja Tallinnas palun väga Katariina kai peal Linnahalli taga, seal, kus käivad need Käroline neete katamaraanid, seal on ju isegi praeguses endise Seniaalne räimeõngega. Teinekord kui hea võtta, seitse, kaheksa üheksa tükki otsas ja mul svingi poisid, õpilased Keio kase näiteks. Need praktiliselt teinekord iga iga õhtu seal kaks, kolm, neli, viis kilo räime võtta mõne tunniga välja nalja teha. Uskumatu, mina käin sealsamas lähedal Tallinnas kalaturul laupäeva hommikuti raha eest räime ostmas, aga aga see, et sealtsamast kõrvalt võib ise selle räime püüda, see on mulle küll uudiseks. No see on jah, selles mõttes on see laisa inimese mentaliteet, eks turule võiksime me kõik käia tegelikult etenduse kalastused kui turult, nemad võtame räime pool, tegelikult tuleb mul see asi odavam. Aga ma tahaksin kuskile näiteks meriforelli minna püüda, siis mul on lihtsam tegelikult poest võtta, aga mõtlesin just nimelt selle tunnetuse pärast. Kui sul on ikka seitse, 809-ga tsiplevat räimi otsas, õnge, kas kõik väriseb käes, eks ju, ja see üles kiskuda, mõni muidugi kukub merre tagasi osastavat vange, et son, see feeling, siis on see nauding, et see on selline elamus, mida turult osta ei saa. Millega sa räime püüad? Räim on, see on ainukene tegelikult Eestis lubatud trügivad Eestis, ütleme nagu kalastusseadus ütleb, et on lubatud kuni kolme püügivahendiga mille igalühel on kuni kolm konksu. Räimeõng on ainukene erand, kus on 10 konksu ja tegelikult kõik on ühe, ühe liini õnge peal. Ja mille peale räim tuleb? Tegelikult räim ei tulegi, mille mitte millegi peale, sest räimeõnge mitte kunagi söödestata, vanasti pandi seal ütleme, hõbepaberit pandi. Aga meil on praegu ütleme nii, palju on, et kalastusvärke kalastuspoodides on asjad edasi arenenud, et neil on täiesti, ütleme selline nikeldatud ja valged, ütleme, kroomitud konksud tegelikult tavaliselt seal konksu peale ja konksude vahel on, ütleme sellist kakskolm, metalllipikut, mis meenutavad ka nagu räime seal nagu ühe liini peale seotud ja seda võngutatakse Salla. Ja see tekitab ka nagu, ütleme sellist efekti ütleme räimeparvel. Et nagu keegi juba rabaks seda sööta, mingit konksu ja no ja siis tasin, haaramine toimuks, on väga omapärane püük, kes on, seda peab ise nägema, ise tundma ja tunnetama, eks ju. Et see on selline ainulaadne, kurat, kus üldse sööta otsa ei panda. See tekitab minus lausa huvi, mida ma peaksin tegema või mis loa peaksin võtma, et ma võiksin minna Tallinnasse linnahalli juurde või Katariina kaile räime püüdma. Selleks, et tegelikult ütleme, sinu pool on see, et saad ikka natukene vanem poiss kui 16 ja sabad harrastuspüügiõiguse eest tasuma teha seda, ütleme üheks päevaks teda seal teha kuuks ajaks, sa võid teda aastaks ajaks teha, ütleme siis juba vaatad algusest endale siin mingist nädalaks võib-olla hakkab meeldima, teen endale aastaks. Et see on üks asi, mida sa pead kindlasti tegema ja kui sa ütleme näiteks oled, lähed lapsega sinna, siis last laps püüab sellest, et temal ei ole, ütleme, kuni seal 16 ei ole selle harrastuspüügi eest vaja. Arste, kes peab tasuma, see on Eesti seadus. Minu vestluskaaslane siin Kaiavere järve ääres kalal on elupõline Kalamees, Harri Nurk aga, aga me teeme siia jutu sisse väikese pausi. Ja ma teen ettepaneku, et võiks kuulata ühe loomis kalastamisega või, või veel olemisega või veel olemisega seondub sinu valikul, mis võiks olla? Kui on meri hülgehall ja sind ründamas suur Kui on meri hülgehall ja sind ründamas on suur hall, nõnda. Nõnda siis QS, kel ranna oli ja meer ääres väike maa ja oota ma soo. Nii niigi ja. Kalamehejutud. Head kuulajad. Me jätkame vestlust Huvikeskuse Kullo kalastusringi juhendaja Harri nurgaga. Läheme tagasi selle karpkala juurde, mida sa oled terve elu püüdnud alates viiendast eluaastast. Kuidas sa karpkala valmistad, mis sa teed temast? Nagu ma ütlesin niimoodi, et tegelikult 99,99 protsenti karp rahadest läheb noh, minu poolt nad saavad pai musi ja kindlasti ma teen pilti ja eestist ma kala ei võta, sellepärast et karpkala. Esiteks nad on nii toredad, nii armsad, näevad, elavad nii vanaks ja kuidagi, et säilitada siin Eestis seda populatsiooni, ütleme noh, kuna meil on, me oleme ikka põhjapoolne rahvas või kuuluma sinna varvama, sinna kuuluvad siis meil karpkala, ütleme need kudemised on ka. Et üks kord viie, üks kord 10 aasta jooksul korda lähevad, sellest marjast võib-olla koorub ka ainult üks-kaks protsenti. Aga tegelikult ütleme, kust ma kalale on tõesti toonud, on Lätist toonud, olen, olen võistlustel käinud, oled, ütleme niisama hobi korras käinud. Karpkala on ainukene kala, näiteks, millest saab teha ideaalset šašlõkki. Räägi, palun, kui need teised minu karpkalafännid ja proffid nüüd mind kuulevad, siis ma siin väga vabandan, nimelised ma ei ütle, aga need ässad tunnevad mind väga hästi. Mina tunnen ka kõiki. Et ma ei ole nüüd hirmus karpkalasööja, nagu mõni mees siin arvab. Aga tegelikult ütleme, karpkala liha on väga omapärane liha, et kui me poest võtame karpkala, mis on selle kahe-kolmekilone, siis ütleme, vanema kalavanemal kalal on tegelikult liha, on nagu loomaliha taan tumepunane ja ta on kergelt kiuline ja ta absoluutselt ei meenuta kalaliha. Ta pigem ütleme niimoodi sellise struktuuri poolest meenutab kanaliha või linnuliha. Ja tänu sellele ütleme, et ta on selline, noh, Ta ei ole selline kergelt lagunev, siis ütleme, karp kalastamine, sašlõkk näiteks ütleme siin, mis mulle väga meeldib, on Korea. Hiina, Taiwan on karp kalastajad tegelikult, mis on tooret karpa ribadest valmistatakse hästi, selline vürtsikas toit. Tal on ideaalne, ütleme, praadida, kartul on ideaalne ahjus teha suitsetatud karpkala, väga maitsev. Vaat suppi pole proovinud. Kuidas luudega on? Noh, jah, ütleme niimoodi, et siin nuga peale ei hakka. Et siin on ikka sellised tõsisemad köögivahendid peavad olema. Ja ega kalade puhul on see ka midagi suuremaks, kala kasvab, seda rohkem kasvatada liha ja luud tegelikult, ega neid luid juurde ei tule, luud lähevad lihtsalt suuremaks. Paljud inimesed tegelikult kardavadki kala või ei osta kala eriti poest, sellepärast just kartes luid ja ainuke, mida ostetakse, ongi võib-olla filee. Kas luid peab kartma? Luudega tuleb ettevaatlik olla, sellepärast et ma tean väga palju inimesi, kes ütleme, tavaliselt kala ei söö, aga näiteks armastavad seda kuivatatud särge nokkida, seal on täpselt samuti luud tegelikult kalana, ainult kuivatatud. Ja kui hirmsasti sele kala on kartus nende luude pärast, siis olge head, võtke teada 15 20 minutit rohkem ahjus fooliumi sees. Ja põhimõtteliselt ühtegi pindluud enam ei ole. Et ei ole mitte mingisugust ohtu selles suhtes. Aga ole hea, räägi millised sinu Kalamehe jutud on, mida sa armastad rääkida nendele, kellega kokku satud, et neid võib-olla oleks tõmmata või või niisama. Teate, kuidagi on elus niimoodi läinud, et terve minu elu on üks kalamehe jutt ja kogu elu ümber ümber rääkida neid seiklusi ja see on paratamatult võimatu. Aga noh, kalamehed muidugi, ütleme seal. Kala, so käed kokku ja siis ta lõikab käed laiali, et näed, kalasilm oli selline, mul sellist ei ole, sellepärast et mul on, ütleme, internet on pilte täis. Ja mul pole mõtet juurde panna midagi. Et tegelikult ma olen kuidagi elu suhteliselt hästi läinud ja ütleme noh, palju Eestis on inimesi, kes ütleme, ma peaks tegelikult olema väga õnnelik inimene. Ma saan palka oma hobi eest. Palju inimesi, selliseid elu siin Eestis on? Väga vähe. See on tegelikult uskumatu vedamine, elusa, mina arvan küll. Milline on sinu elus olnud selline kõige uhkem või lahedam kalalkäik, kui sa mõtled või meenutada aastakümnete jooksul? Ühest sellest sa juba rääkisid, jah, kui sa viie aastaselt karpkala püüdsid, aga aga hiljem No on eksel Radota järv Euroopas olemas ja seal oli tegu 26 kilose karpkalaga. Et noh, mul on ka selline põhimõte, et õppige inimesed Eestis kala püüdma, siis minge väljamaale ja ma ei pane isegi, ütleme väljamaal tehtud pilte üles, kui keegi kellegi kaudu midagi lekib. Et see on selle kalaga selline jah, selline huvitav situatsioon, et järvest minu arust kuskil, ütleme, 140 150 meetri kaugusel oli selline kunagi on olnud, et tegu oli tehisjärvega on puutüükad, olid püsti ja need puutüügast alused, need juured olid tühjad ja kala lihtsalt, et kuna ma jõudnud telgist õigel ajal ritv ade juurde, Ace lööki ära teha, siis kala läks sealt alt läbi ja see on ainukene kala, mida ma olen võtnud välja ligi kolm tundi kaldal olles 26 kilo-lise karpkala Tegoli nahkkarbiga. Ma saan Nacarpol selline karkass, millel nagu soomlased peale ja see on nagu pool peegelkarp on peegelkarp on. Ja siis ootame, meil on see nagu minul ütleme, lemmik kaasa saan seal nagu metsik sellega ka. Et see on ainukene selline jah, et neid elamuse muidugi rääkida, et see on, kus ligi kolm tundi võtad kala välja. Mis sa tegid kolm tundi selle kalakeses, maadlesid? Tegelikult ausalt öelda kuskil ligi kaks tundi hoidsin kala ainult pinge seto juurikate vahelt lihtsalt tänavu lõpuks annab väsimuse tundemärke ja hakkab järgima nagu minu tahet, et mina muutun nagu domineerivaks ja siis need saanud naise tema tuldud Veepide ta tagasi tuua, et see on, ütleme siin, meil linaski püügil on täpselt samuti kalapoed rohtu kalapoe valada sellisesse kohta, kus tal on varjunud, ta tunneb oma järves on tema kodu, eks ju. Et see on selline ainulaadne juhus, et pärast oli niimoodi, et tal ausalt öelda, mul käed-jalad kõik värisesid, kõik lihased valutasid täitsa uskumatu elamu sellega. Aga kalast kalast sai pilte tehtud. Kalale sai musi antud, ära kaalutud, järve tagasi lastud. Kui tähtis kalapüügi juures varustus üldse olla, jällegi alustasid juttu sellest, kuidas peaaegu ei millegagi viie aastaselt suure karpkala kätte said. Kas see siis tähendab, et varustus ei ole tähtis? Varustus on ülimalt tähtis, et kui ma võtan näiteks kas või kalastusringi järgi siis ütleme, kui lapsega Preisidest ütleme, nagu vanem tahab teinekord lahti saada, tehakse suur viga, ostetakse lapsele üks mingisugune väga odav, hästi raske ritta, et see laps päevas mingi viis, kuus seitse korda sööma, et ainult seda ritva üleval hoida, eks. Aga siin ongi selline lihtne õpetussõnad. Teate inimesed 10 eur ei ole mingi raha max 10 euri saate tunduvalt paremast. Kas komposiitmaterjalist süsinik ridva? Et kui teil endal tekib huvi, siis sellesama ridvaga, mida te ostsite lapsele, saate ka seda kalapüüki nautida ja ütleme, siin mõelda. Varustus on ülimalt tähtis, sellepärast et ma ei saa minna, ütleme seal mingisuguse ultralit ridvaga, minna kuskile Koola poolsaarele, võtame Venemaale taimerit taga, mis kaalub seal 20 25 kilo. Et see läheb kohe prakt puru, et siin on ülimalt tähtis ja iga kalal püügile igale vastavale kohale igale kalaliigile tegelikult peaks olema edasijõudnud tal juba selline, et ei ole ühtset, et mul on ka elus kogemus olnud. Et ei ole ühtset varustust, et noh, tuleb inimene ka, ütleme näiteks ütleme et kunagi ma töötasin väga pikka aega, töötasin salmo poes ja tuleb inimene sisse. Teate, ma tahaks ühte sellist õnge. Ja katseõng peaks olema selline vasak sellega lanti loopida ja ujukiga püüde. Vot see on väga vale arusaam, et selliste asjade õnge pole olemas, eks ju, et saad aru, teine küsimusele missugune on kõige parem haugilant? See on, pistad käe selja taga, võtad esimese ettejuhtuva ja ja ütled, et see ongi. Aga miks te ei vaadanudki? Te ütlesite, te tahtsite kõige paremate, peate uskuma sellesse, mis teil käes on, eks ju. Et kui kõige paremat haugi lanti müüa, siis siis tegelikult kõik poed müüks, mitte ühtegi anti, ainult eks ju, sellepärast et see on kõige parem haugilant, eks vaata, siin on see kasutavad oskus kasutada oma püügivahendeid oskusi, kasutada, need landid mängima ja tööle panna. Noh, et see on tegelikult ajapikku tuleb, ei ole ühte ja kõige paremat. Et jah, varustus peab olema tegelikult suhteliselt rikkalik. Nii kui üks poiss või tüdruk tahab hakata kalapüügiga hobi korras tegelema. Kas need kulutused on suured, need esmased kulutused, mis tuleb teha? No talipüügi osas on kindlasti meil ütleme selline huvikeskus Kullo aitab väga palju kaasa aidata või mis on kõige raskem on, asjad, on nagu noh, mis nagu kallimad korralik aastus, kast, jääpuur, eks ju. Et riided lapsele, muidugi, see on ka ülitähtsad, et sellel tegelikult seal vanemate rida. Aga tegelikult kulutused ei ole suured, ütleme niimoodi, et kui ütleme täisvarustus ujukid normaalne, et võtame 50 kuni 100 euri, see on, see on juba sellised vahendid, ütleme, millega te saate ka ise kalapüüki nautida, et tegelikult see ei ole noh, nii hirmus kallis. Et sellised ekstreempüügid, ütleme siin nagu minul, ütleme karpkalapüügivarustus, et kui ma praegu vaatan ringi, et kuskil neli, 5000 kõik maksab kokku, eks ju. Et see tasuks kedagi kedagi kohutada, sellepärast et ütleme, siin Mingeelsete Kobofissingusse või mingi kütterisse või mingi kuskil salmosse. Teadjad mehed seletavad teile ära, et tegelikult 10 korda mugavamat asjadega saab ka. Et see ei ole niimoodi, et noh, ma olen ka ütleme siin inimestega väga palju kokku puutunud, siis küsitakse, et palju seal telgi vettpidavus mõtlesin 12000, mis ta maksab 600 eurot. Issand, jumal hoidku küll, eks mina küll karpkala püüdma püüdke, karpkala, püüdke sõbrad, püüdke alati kala, sellepärast et tegelikult see on luksus. Te saatega tavalise telgiga kalal käia ja saata tavalise pingiga ka käia, te võite ka kalastuskasti peal istuda, kell ei pea olema reguleeritava jalgadega ja selline pool lamamistool ütleme seal, mis maksab 100 euri. See on, kõik on luksus, tegelikult see tuleb vajalik tegelikult ütleme, kalastustarvete poodides on meeletu valik ja alustage mitte nullist vaid alustage ühest, mitte kõige sellest viletsast mingeid samme edasi ja nautige. No me oleme siin istunud juba ligi 40 minutit. Need õnged, mis sina siin oma telgi ees oled, oled püsti pannud, siin mingit liikumist ei ole toimunud. No üks asi on särjepüük ja teine mõlemad on tegelikult karp kalalised, aga teine asi on karpkalapüük ja ütleme, minu esmane söötmine toimus, ütleme alles tegelikult eile, et kuna siin laagriga ma olen päris kõvasti hõivatud kuskil 10 kilo 15 kilo sööta oleks sisse. Aga ega see karpkala ei ole nagu särg. Et tegelikult ei pakukski naudingut, kui ma iga siin veerand tunni tagant peaks punnitama, seda kalaga ütleme 20 30 minutit. Et mul teinekord läheb poolteist kuni kaks päeva. Ma istun täiesti tühjalt, söödan, söödan, söödan ja kui ma ükskord selle kala otsa saada, see on ju kaif. Ja muidugi ma ütlen ausalt öelda, ma olen väga sellist noh, ebameeldivalt ka sõimata saanud, kui pärast kõrvalt vaadatakse omasele kala tagasi, lasen katakse. Sa oled, istusid kaks päeva ära, said ühe kala ja lasid sellega tagasi. No vot, siin on see, et kalamees, kalamees tunneb ja sellest peab ka aru saama, et missugune kala, kala, inimeste nagu mõtlemisviis kujutatakse. Et selline ta paraku on, et võib-olla ma ootan veel päevakese, aga ma usun, et selle oma ühe ma saan alati kätte. No praegu on kalastuslaager ja ja sa ei pea siin lihtsalt istuma ja ootama, sa ei saa lihtsalt istuda ja oodata, vaid sa pead poisse tüdrukuid juhendama ja, ja õpetama, aga kui sa ise oled, oled kala lihtsalt sellesama telgi all. Mis sa teed selle? Kaks päevaga sul igav ei hakka istudes ja seda hetke oodates, kui kahe päeva pärast võib-olla lõpuks keegi sul otsa tuleb. Tead, vaata, mehed on ka teatud vanuses muutuvad uuesti lastaks, ütleme, kes seal poleerib oma autot või kes seal ütleme, ostab tsiklile uusi juppe juurde. Mina näiteks võtan oma varustuse lahti, vaatad, et karpkala liipsud, need on vanad. Aga näed, siin on mingi uus tehnoloogia siis mõistud, need nokitsen neid, eks siis ma mõtlen jälle mingit, võtate kombinatsioone välja. Siis ma käin, ütleme munas enne raadio teel juhitav laevu, ütleme millel on peal kajalood, mis näitab kalal ära, et kalaleidja variant on sinna, samas ma saan panna kaks, kaks, pool kilo, vaatame siis ma sõiduta seda laevukest mööda veekogu seal niimoodi, et ta püügikoha peal ei oleks. Otsin uusi püügi kohta, et see on sellised meeste mängud, meeste mänguasjad, sellised, sellega ma tegelengi ütleme, vaba ajavahepeal tahaks süüa ka ja võib-olla kuna mul siin väga huvitav asjandus on olemas. Et kuna ma olen elektroonilised, ütleme, signalüsaatorida ritva tee peal. Ja mul on siin, ütleme, vastu võtta selle panen taskusse. Nii et mind absoluutselt ei häiri, ma võin minna maasikaid korjama ka 100 meetri kaugusel, eks. Aga kui see mul taskus ikka piiksuma hakkab, siis ma ikka olen nagu sprinter. Nagu taier teiega, jooksen Vitvade juurde. Kas enamasti käidi üksinda kalal või, või ikkagi seltskonnaga? Tegelikult ausalt öelda, karpkalapüük on selline suht individuaalne püüki, ütleme mul on siin paar head sõpra ja oma abikaasa Marikatena, kellega ma tean alati, et seal ei ole kisa, seal lärmi, seal ei ole ka mööda kallast jooksmist, eks. Aga jah, ütleme kui ma tahan kuskile näiteks ütleme, kevade järele minna, jumal hoidku, siis ma kas või viiekümnekohalise bussiga minna sinna Kuke jõe äärde, näiteks öeldakse seal särge püüdma seal seal nagu seda ei ole, aga seal ütleme jah, minu ütleme selle huviala, et see on rohkem selline individuaalne rahulik, püüki omaette ja tegelikult tegu on, ütleme, kolmest kuni viie päevani, kus sa oled põhimõtteliselt üksinda või kahekesi oled kuskil täiesti eraldatud kohas ja ootad nüüd seda ühte ja ainukest, seda, seda kalavõttu. Millest mehed omavahel räägivad, kui nad kalale lähevad? Kõige huvitavam see kardad, kalast, räägitakse vähedalt, räägitakse naistest millegipärast autodest räägitakse ja tööst räägitakse, aga kalast millegipärast kuidagi räägitakse väga vähe, sellepärast et me oleme ju kalal. Mis sul sellest kavast ikka räägime, eks muidugi seal, oi näed, eile võttis nii palju ja, ja nahku kala ei saa, siis, aga homme võtab jälle kaetaksegi. Aga rohkem jah, ka mingitel muudel teemadel, sellepärast et kui mehed on kalal, siis kala nagu kuidagi millegipärast ja teisejärgulisele plaanile. Kui palju sa oma elus tulevad niimoodi kalal olles istunud? No kõik oleneb sellest, millega ma tegelenud olen, aga ütleme niimoodi, et viimased kolm aastat või neli aastat on mul niimoodi, et tegelikult olema kalal kuskil 100 150 päeva aastas. Tohoh, see on pool aastat praktiliselt. No ütleme, sinna kalasöötade väljatöötamine aktsiaseltsis Balzlecersaalsen testiperiood, kus on erinevatel veekogudel, erinevate ilmastikuoludega erinevatel aastaaegadel sa pead katsetama, neid söötasid ja kord korduvalt mitmetel ütleme sisevetel ütleme siis ka voolu vetel. Et see on juba selline asi, noh, see on tegelikult, et päris selline noh, raske, raske töö, et seal muudadeid söötasid koha peal, siis testid, need jälle siis nagu loomsen. Teine variant, Nad on, ütleme noh, lastega kalastusringiga, et võimalikult ruttu näiline teisema esmased, ütleme, teadmised teooria kätte anda. Et siis on, alati on poisid oodatud, poisid täitsa nõuavad, et kui sa lähed karpi püüdma, kui sa lähed kuskile forelli püüdma või meriforelli meriforelli muidugi natukene raskem, sellepärast et noh, seal ütleme seal kahanes pükse, nii väikseid ei toodeta. Aga kuigi lähed kuskil latikas püüdma linaskid püüdma, siis on alati muuta meid kaasa, võtta meid ka kaasa, mida me siin kodus istuma, eks ju. Et siis on mul alati lapsed kaasas oodatud, et noh, seal ütleme niimoodi, et noh, muuks nagu ma ei kujuta oma elu teistmoodi ette. Ütleme, see on, see on minu elustiil, see on minu elu ja seal kalastus on minu elu. Aga mida sulle see noortega tegelemine pakub? Ütlen? Tegelikult ma maksan elu võlga. Et see on see, mis on kunagi jäänud tegemata oma lastega. Nüüd annad võõrastele. Nii meil seal loodus siin ümberringi sumiseb, mikrofoni on ka ilmselt kuulda mida või keda sa siin teelgi all istudes nende paari päeva jooksul olete kohanud. Sa enne kui mikrofoni avasime, rääkisid, et nägid ära lausa luikede elu ja surmavõitluse. Ja see oli täiesti selline omapärane, et saaks seda kuidagi niimoodi ütleme pildina edasi anda. Et seda on vist praktiliselt võimatu jäetud, ma olen ka ikka elus natukene elanud rohkem kui 10 aastat, aga sellist asja ma olen elus esimest korda näen, kus ütleme, sissetungija luigeperre. Samal ajal tuleb ka poegade appi. Ja siis seda sissetõrjujat. Ma ei taha öelda, et ikka topitakse vee alla ja tahavad öelda, et uputatakse, sissetungija oli, kes teine noor isasluik. Aga ta tuli lihtsalt, et nagu noh, tead, kuidas loodusesse värk olen, ma ei oska seda seletada, aga ütlen ausalt öelda, looma linnuriigi osas on siin väga siin kajakatest, räägi väga huvitav on see, et siia ära eksinud mõned merekajakad merest taasume päris kaugele, eks. Siis on kits, käis hommikul kahe tallega, käis rebane oli telgi taga kuskil 10 meetri kaugusel laagriplatsi peal käis Rebane et leidis sealt kuskilt mingi kala pea sellega kapas minema, siis haigrodan, mitmed olnud ja mis kõige huvitavam või väga rõõmustas, ma nägin kalakotkast. Täna hommikul varahommikul kuskil kella nelja paiku. Kuidas linnalapsed looduses ja telgis hakkama saavad? Kätt südamele pannes öelda, et lapsed, et ma olen niimoodi, et teadarry ma pole tükk aega nii hästi maganud. Värske õhk, loodus linnulaule häiri. Superkalamehe. Te kuulsite Kaiavere järve kaldal kalastuslaagris salvestatud usutlust Tallinna huvikeskuse Kullo kalastusringi juhendaja Harri nurgaga. Kui kellelgi tekkis nüüd huvi, siis lisainfot kalastusringi koos kalale tegevusest leiate veebilehelt Kullo punkt e. Mina saatejuht Arp Müller, aga tänane kuulasite ning sarja järgmises saates teeme kalajuttu kalamehest kirjaniku Olavi Ruitlasega kuulmiseni. Kalamehe.