Vihm on lakanud, tuul on vaibunud ja järsult mäenõlvalt hoovab kerget jahedust. Taamalt kostab sünget kose müha. Koske ennast pole näha, ent selle lähedalolek on tajutav. Päike vajub taha, kuid valgustab eredalt läänekaare pilvi. Valgus on mahe ja varjudeta. Kuuldud kirjeldus on Ingmar Bergmani romaanist erakõnelused. Kirjeldatud on õhtud seal Skandinaavia tiigri kuklas rõõmsadali fjordi ääres seisvas Molde linnas. Kõvasti lõuna pool. Rootsis Kattegati väina ääres seisvasse jälbaka linnakeses 100. sel õhtul ikka veel päris tublisti. Kui läksime vaatama väikesele väljakule paigutatud Ingrid Bergmani skulptuuri jää tillukest väljapanekut Ingridi suvedest siinsamas, seal pakas fotostendid seisid keset lilli, taustaks ilmatu kõrge kaljune mäesein. Ingmar Bergman kirjutas oma romaani väikesel saarel meresaarel Rootsi rannikust idas. Ingrid suvitas läänerannikul kuulsad filmimaailmanimega aimud armastasid koduma, suvesid. Päris uskumatu, kui palju põnevaid paiku võid avastada väikesel ringreisil Lõuna-Rootsis idarannikult läände Kattegati äärse saarestik koni välja. See ring võib kaardil suhteliselt väike tunduda, aga kui sõitma hakkad, tuleb kokku tuhandeid kilomeetreid. Asugensis teele. Ammune Rootsi suvelaul, saateks. See suvelaul jõudis meilegi mäletatavasti eelmise sajandi kaheksakümnendatel, kui Ring reisis mööda Rootsit, võis vaid unistada. Ilusat pühapäeva, siis taaskord vikerraadio Helgi Erilaid jäika Aja jälg. Pool riideklubi. Shira vist saigi sõidetud natuke ka mööda seda Eeenneliaga tähistatud maanteed, mille ääres seisab lastes Stefan bändile ilmselt väga tuttav kohvibaar. Soome Rootsi maanteed on kohati juba ise vaatamist väärt, sest nende kõrval kulgeb nii madal vähemaid kui kõrgemaid. Nii järske kui liug jäid kaljuseinu, mis võivad üpris uhked ja maalilised olla. Kuid põnevate paikade leidmiseks oli sel reisil kodutööd tehtud ja sellised paigad ei asu mitte suurte maanteede ääres. Tuleb teada, kust neid otsida. Ülikoolilinna ups, ela maakonnas võid oma üllatuseks avastada väikese lumivalge ilma tornita Härkellerga maa kiriku 13. sajandi algusest. Tagasihoidliku altari kohal on kolm kõrget ja kitsast terava kaarealist gooti akent altarite eespool rippuv võlvitud laest suur rist risti löödud kujuga arvatavalt maavana kui 15. sajandil laiendatud kirik ise mille kõik laevõlvid, poolsambad ja seinad on kaetud uskumatult toredate freskodega. Ronid nii mahedad otsekui loodusest kopeeritud palju rohelist, pruuni heledat beeži, hall, rohelist, sinakasrohelist, kollast Kawalkijaid, taustu kannatavad Kristust toetavad tumedad inglid. Jumala poeg on oma taevasele ronil KOOS pühakutega, palvetajaid õnnistamast ja kirikust kaubitseja ei välja ajamas. Ühel laevõlvil tapab Püha Jüri draakoni, teisele on päikesekiirtest ümbritsetud madonna lapsega. Seintel on näha vahvaid tantsivaid onupoegi, nagu ka deemoneid ja eriskummalisi loomi. Võlvkaari ehivad väänlevad taimed enam-vähem kõikide stseenide taustu, aga toredad väikesed tumedad õied. Sa oled sattunud väikesesse iidsesse võluvasse pastellsesse ja kummaline küll, mõned tegelased siin kiriku seintel kipuvad pisut meenutama vanema Peeter broigeli talupojas stseenide seltskonda. Aga see seltskond tekkis Madalmaades alles 16. sajandil. Härke Berga kiriku võlvid ja seinad kattis freskodega ka üks tuntumaid keskaegseid Rootsi maalikunstnikke Alberto spektor, maalija Albert. Tegelikult oli ta Albertus, inven house on nimelt oli kunstnik pärit Saksamaal Hesseni asuvast immelhooseni linnast Rootsis Realo dokumentides leidub tema nimi alates aastast 1465. Nimelt kolinud Stockholm ja võtnud endale ühe siitilmast lahkunud Rootsi kunstniku töötoa. Jaga leseks jäänud naise Alberto Spector, olnud mitte ainult viljakas ja päris mitmekülgne maalikunstnik, ka orelimängija ning teinud osavalt kauneid tikandeid. Teda kutsutudki teinekord ka Albrojekt pärsticare pärli, tikija. On kirjutatud, et Härkeberga kiriku rikkalikud pastelsed lae ja seinamaalid Itaalia Albert valmis ühe ainsa suve jooksul nüüd siis juba rohkem kui 500 aasta eest ja need on siin seisnudki oma algkujul, kõik nad viis sajandit Albertust hektari maale leidub, mitmetes arvatud on, et isegi 37. vanemas Rootsi maakirikus läbi kiriku seinal mängivad mees ja surm omavahel malet ja Maal inspireerinud Ingmar Bergmanni filmi seitsmes pitser loomisel 1957. aastal. Selles filmis mängib rüütel malet, surma endaga. Laused on väga suured, ka meister Albert Uspektor ise Elmo filmis rüütli teenriga juttu ajama ja kiriku seintele freskosid maalima. Aga hüvasti nüüd väike võluv Härke Berga kirik, vurame edasi rebriog linna poole. Jälle Rootsi suvelaulude klassika möödunud sajandi 90.-test. Tal on lilled juustes, laulab siin Anders kleenmark ja Lillian rootsi suvi täis. Eriti uhkes ehtes on väikelinnad. Jälme areni järve lähedal järve voolava väikese saarteni jõe ääres seisev hõõre pruu ei ole just väga väike linn, ta on suuruselt seitsmes linn Rootsis. Oluline kaubalinn juba keskajast peale. Nimi rebru tähendavat õieti üüride silda. Rootsi on ju kroonide jööride maa. Linna keskel. Kaarel, keset sfäärtani jõge seisab vägev kindlusloss. Põline ja kivine. Lossi kõige vanema osa ilmatu suur, paksude müüridega kaitsetorn on 11.-st sajandist ringlus üha kasvas kuningas Gustav esimese Vasa, Vaasa Nastja rajaja valitsemise ajal sai sellest juba uhke hallidest kividest loss. Neli kõrget korrust katusekorrus jäigal nurgal, vägev pooli mar nurgatorn. Rohkem kui seitse sajandit seisab ta siin jälgides igaüht, kes astuks. Aust valvab suur värviline Vasade vapp. Selle kohal on võitlusvalmis kivised lõvid lossi rasketes pimedates maa-alustes vangikongides on hoitud igat masti kurjategijaid, ka sõjavange, vargaid ja nõidu. Kõrgematel korrustel aga kuninglike pidusid peetud. Järgmisel hommikul sajab vihmalinn näib lausa inimtühjana ja tuleb loobuda kunagise vormesta mõisa otsimisest, kus elas 1944 kuni 1961 meile nii tuttav kirjamees August Gailit. Ta puhka pöörebru põhja kalmistul musta hauakivi ees on palju lilli mõeldud põhjala lühikesed suved on ikka üleni lilli täis. Üks raudteejaam tuleb nüüd üles otsida, ongi tilluke jaama hoone lausa keset metsa, tilluke ootesaal ja pileti meie kilu. Teisest luugist antakse kohvi ja veel üht-teist. Jäse võid jaamahoone koduses kohvikus Ruumis vihmavarju leida, akendel pits kardinad ja imepärast värvi oranž, roosade õitega potililled. Kõik on siin ehtsalt vana ka väikesest saksakambrisse, diivan ja toolid. Pitslina laual, pildid seintel, piltidel ka jaama elu kõrghetki. Ükskord käis kuningas ise siin külas puulõigetega kaunistatud kapid. Peegel noh, enam-vähem selline tuba oli ükskord ammu maal vanaema juures. Aga siis kostab helevile ja vägev Puhkimine, sa ei usu oma silmi, näed, et metsast hakkab paistma mööda kitsast rohtukasvanud raudteed reipalt lähemale tossutav vanake, auruvedur, suur latern ees põlemas ja isegi neli vagunit järel. Rong on saabumas rootsi maa vanimasse, Järle raudteejaama. Aeglaselt ja üha aeglasemalt, kuni lõpuks jääb väsimusest Uhkiv vana vedur seisma ja usu või mitte, rahvas ronib vagunitest välja. Järle pikk madaljaamahoone ehitati siia metsade vahele Rootsi esimesele raudteeliinile 1854. See veteran, rong, mis siin suvel rahva rõõmuks paarijaama vahel tossutab küll vist nii vana ei ole, aga on ikkagi päris vana. Arvata võiks, et möödunud sajandi algusest pärit ehtsa auruveduri ja stiilset demagunitega, millel seest kätt punasest sametist istmed. Kui rahvas on maha roninud ja mõned kohvile läinud, algab etendus Puhkides ja uskumatult palju tossu välja ajades manööverdab pisike vedur ennast mööda kõrvalliini vaguniterivi teise otsa, et järele jaamast metsade vahele mingisse salapärasesse paika tagasi sõita. Aga kiire ei ole, kõik jõuavad Rootsi vanimas jaamas ringi vaadata, piltidelt selle ajalugu uurida ja kohvi juua. Kuni lõpuks kõlab ärasõidukell ja koostab vedurivanakese tuttavat uhkimist. Just täpselt nii. Rahvas ronib vagunitesse tagasi, vedur saadab välja veel vägeva portsu suitsu ja aurupilvi korstnast, kui rataste vahelt liigub vähehaaval paigast vaguniterivi järel ja kaob metsade rohelusse. Järle jaamas jääb kõik vaikseks, kuni järgmise korrani. Meiegi rännak võib meid jätkuda. Piinas. Üha kaljusemaks muutuvad need rootsima teed, kohati on kaljuseinad lausa mõlemal pool. Külades on majad tavaliselt rõõmsalt rootsipunaseks võõbatud. Valged uksed ja aknaraamid ja katuse noored, kõik see keset südasuve rohelust. Aga oleme ajalugu otsimas, leiame ka. Leiame iidse reise Berga tsistertslaste nunnakloostri varemed kunagisest suurest rikas kloostrist lausiku künka tipul annavad tunnistust pikad, kohati astmelised, kõrgemad ja madalamad alusmüürid. Ning eks ainus kividest laotud kitsa ja kõrge Kaknaga Sein kloostri valmimisaastaks on antud 1180 siis askeldasid suures kirikus, kapiitlisaalis ja teistes hoonetes mustvalgetes rõivastes nunnad. Kui valitseja Birgerbroosa 1202. aastal suri, säilis kuningannast Birgitast riisi aga tähtsaim on rikas. Kloostris elati lahedalt kuni aastani 1527, kui reformatsioon ka Rootsimaale jõudis. Väikese suusabee külas seisab tähtis hoone Rootsi esimene toomkirik pärit juba 10.-st sajandist. Selle kirikuga kaevul olevat 1008. aastal ristitud Rootsi esimene kristlasest kuningas Olof sköötgong nii peas, kuid on teada, et siinseid maid valitsesid noil ammustel aegadel Olaf nimegandnud Norra kuningad aga Huusab. Kirik näeb iidne ja uhke välja, väidetavalt on see esimene rootsi määrama romaani stiilis kirik paksude müüridega. Hoone on kolmeastmeline. Kahelt poolt toetavad vägevat nelinurksete otsa torni veel poolümarad toredate kooniliste kiivritega tornid. Keskmise nelinurkse tornikiiver tõuseb kõige kõrgemale House püügi rikk silmapaistvalt suur ja seisnud siin rohkem kui 1000 aastat. Teekond kulgeb madalal maal, maalilised järvesilmad, kord ühel, kord teisel pool, mõnikord mõlemal ja siis ilmub nähtavale tõeline järv, väänereni järv. Vägev kui meri, neemede ja poolsaartega. Järve edelatipus seisab linn, väänerzborg, kindlus, ERMi järve ääres. Kindlus ehitati siia linna kaitseks. 1644. Linna vapil on kuldne laev ja kaks Rootsi lipulaev. See on oluline viide 1778 ehitatud kuningas Karli nime kandev avas V-d väänerzborgija troll hätteni vahel, mis tähendas laeva, teeb ka edasi vesternijärve ja mere vahel väänesborgis sadamalinna Göteborgi välja. Troll, hätten, trollimüts, tore nimi. Need olid kõik trollid oma mütsid pähe pannud ja lõuna poole puhkama sõitnud, selle standrolhetenis võrratult kaunis kõrgete kallastega Göta jõe org, kus on ka vägev kärestik. Ja just sel ajal, kui meie sinna sattusime, oli suur osa jõe veest tammide taha kogutud ega pahisinudki võimsa Kosena kärestiku ste alla. Siin seisev suur elektrijaamade süsteem watenfal kosk näis lausa väljasurnuna tule hapnena tunduva silla. Ühelt kaldalt teisele sõites võis näha, kui ime kõrge ja ebaMay. Meil oli see tohutu kärestikualaga kuivana. Helde loodus ja inimlik loodusest lugupidav tarkus suudavad üheskoos mõndagi korda saata. Ainult et inimlik tarkus oleks võinud meie rõõmuks kas või korraks ka veed valla päästa. Rõõmsa pluusi saatel edasi Rootsi ma lääneranniku poole ja ka lõuna poole koostutava täie õega debargi lähedal kohtub viimane Nordre jõega. Ja siin ühel teeristil paiknev hallidest kividest ja tellistest. Ilmatu vägev. Ohus ei kindlus kuuluse alguses Norra kuningriigile. Praegune Rootsi Lääne rannik moodustas siis Norra kuningriigi kagunurka. Ja siin seisis eks Põhjala uhkemaid kantse ohus, mille ehitamist alustas Norra kuningas Haakon viies Magnusson umbes 1308. aastal. Rogosi kindlust piirasid peaasjalikult rootslased 14 korda vallutada, aga seda ei suutnud. Vägev on see kindlus tõesti, nagu jutustab kunagisele siseõuele paigutatud makett. 40 meetri kõrguselt kaljult tõusid paksud tugevad kividest laotud välised. Kaitseme müürid. Nende vahel seisis kõrge uhkete nurgatornidega kindluse hoone ise. Selle keskele ehitati keskajalga loss, kus elas aadlikke ja kuningaid. Maketilgi on näha sakilise katuseääri, toredaid lippudega, tornikesi ja kõrgeid suitsevaid korstnaid. 350 aastat kuulus kohusekindlus Norrale ja Taanile. Alles 1658. aastal määrati see rovskilde lepinguga Rootsile. No annab ikka ronida sinna üles vooruse kindluse esimese värava juurde ja nõuab head kujutlusvõimet, et siin varemete vahel rännates kunagist kindlust ja lossi selline ette manada. Ka see, mis siin veel järel on, jutustab kindluse vägevusest ja väärikusest. Kividest laotud mitme meetri paksused. Müürid on ikka veel ähvardavad, kuid kunagi tõusid nad lausa 10 meetri kõrgusele. Uhkelt seisab tohutu ümartorn farss, hat, isa kübar, mille keldrites olid keskajal Resked vangikongid, kus virelesid sõjavangid ning ketseritakse nõidadeks tunnistatud õnnetud ja kuhu iial ei paistnud päevavalgust. Ars mässa, kuid sellest on kahjuks vaid alumine müüriosa järel ja nii sa rändad siin madalaks jäänud raskete torni ja müürivaremete vahel rahulikul rohelisel murul. Kunagi võisid asuda kuningliku renessanss lossisaalid ning rüütlid lahutasid aadlidaamide meeli. Kuid ohusi kindlus jutustab hoopis rohkem siin ajaloo jooksul peetud lahingutest ja piiramistest, kahuri paukudest ja mõõkade tärinast. On alles imelised vaated siin Rootsi, ma läänerannikul ja vesi on kohati sama vapustavalt sinine nagu Vahemeres. Lugematu hulk väiksemaid ja suuremaid kaljusaari, suurematel ikka need rootsipunased majad, enamasti ühekorruselised, teravate katuseviilude, valgete aknaraamidega. Väikeste sadamasildade ääres seisavad purjepaadid ankrus, mõned on merelgi ja meri on vaikne ja sile, niiet praamireisile ühelt saarelt teisele ei saagi aru, et seal mere peal sõidad ikka kaljud ja lahesopid ja tõeline väikeste saarte rägastik. Mitmed neist on maanteedega ühendatud. Sa ei oska aimatagi, et oled juba jälle uuel saarel. Ja tundub, et meri on kord ühel pool maanteed, kord teisel pool need liikkonnaga juba põhja poole ja päris kaugele. Falbaka on Stockholmis 520 kilomeetrit loodes. Karus õllega ei tundugi enam nii rõõmus, sest vees on tumedad pilved. Õieti olemegi juba nende. Ja kui eff jälbakasse jõuame, kallab vihma kui oavarrest, aga küllap paistis päike seal 1958. aasta suvepäeval, kui maailmakuulus rootsi näitlejanna Ingrid Bergman esimest korda Felbakasse tuli ning veetis koos oma värske abiga NASA produtsent Lars Schmidti ka siin hulga toredaid suvesid. Inglid armastas seda paika nii väga, et pärast tema surma 1982 puistati tema tuhk merre siinsamas arhipelaagist kis asuva tan Holmeni saare ümbruses. Selline oli Ingridi soov. Kunagine väike kaluriküla jälbaka on juba 18.-st sajandist tuntud paik. Siin püüti nimelt eriti suurepäraseid heeringaid ja siit viidi heeringaõli õige kaugetesse paikadesse, nagu näiteks Pariisi linna tänavalampide põletusaineks. Aga on aeg põigatega selleks päevaks ka Norrasse nimemaagia ja Norra traditsionaali abil. Just Knud. Kõik Stad. Tooming. Ma veel üleluu ja köik jaani. Toome. Norra linnas Fredrik Stahlis ongi pidu päikesepidu kuigi selle põhjamaa saatus on kohati päris pilvine olnud. Norra, Rootsi Taani vahel sõlmiti 1397 10 riigi liit, Kalmari uni, joon et end ühiselt laieneva saksa riigi rünnakute eest kaitsta. Kui taani püüdis ikka aeg-ajalt ka teist põhjamaad oma võimu alla saada. Ning 1563 alistatigi Taani kuninga ja riiginõukogu otsusega Norra Taanile ja Taani kuningas Fredrik teine asutas 1567. aastal klomma jõe suudmealale linna. On teada, et veebruaris 1569 kirjutas kuningas Friedrich kirja, milles nimetas uut linna esmakord selt Fredrik staadiks. Aga on see alles uskumatu paik, millest me äkki ennast leiame selles Norra linnas Fredrik Stahlis. See paik õitseb sõna otseses mõttes kitsad vanad tänavad, madalad puumajad, mis pole kaugeltki värskelt värvitud. Aga iga ja seisab keset vapustavat aedamiseni üleni õites õitsevad puud, õitsvad, põõsad kasvavad vanadest äradest läbi kibuvitsad, ilmselt kajas miinid minuga. Annika teadmised ütlevad siin üles. Ja muidugi kõik kohad on lilli, täisroniroosid ja vapustavad veoletsete õitega taimed täidavad terveid väikeste majade seinu. Südasuvi vaikus. Jaanus ja õied. Aedlinn. Tundub, et rohkem aed kui linn. Selline oli kogemata avastatud päris muinasjutuline nurka vanast Fredrik sfäärist. Paari kilomeetri kaugusel on vee ääres vanalinn ise. Nii on kirjas, aga pole ta sugugi nii vana. Keskväljakul seisab postamendil kivine kuningas Fredrik ise, kes kunagi oma nime kandva linna uhkete müüride ja bastionidega ümbritses. Praegugi on näha, kui võimsad need olid eriti merepoolses küljes, kus kindlate vahemaade taga seisavad iidsete väravate vägevad poolkaared. Mitte kaugel Friedrich Stahlist näitab vaatamisväärsust tähistav märk otse metsamärgil on kiri huni kiviringid. Tohoh, hunnid olid sõjakad aasia hõimud küll, kes juba teisel sajandil läände hakkasid rändama Euroopas surma ja hävingut külvasid, aga nii kaugele põhja nende pahateod ometi ei ulatunud. No ongi õige, hunn on tegelikult vaid kohanimi siin Lõuna-Norras päris väikeseks koha nimi. Aga suurel metsalagendikul seisab siin keset rohelist vaikust, üheksa päris müstilist piklikest kividest moodustatud ringi mõte läheb Stonhinsile. No siinsed kivid on küll vaid umbes poole inimkasvukõrgused, mõned kõrgemad, aga üheksa ringi, müstilist, maagilist ja salapärast. Iga ring koosneb 12-st kuni 15-st kivist, mis seisavad üksteise kõrval vähemalt paarimeetrise vahega. Mis kummaline paik see on? Aegade hämaruses moodustas kiviring kohtusaali. Kurjategija seisis ringi keskel, kohtunikud istusid ümberringi, igaüks ühel kivil, aga see on vaid legend. Arheoloogid kindlaks teinud, et tegemist on rauaaja matmispaikadega ja see aeg võis siin alata umbkaudu 500 aastat enne Kristust. Kas on võimalik, et need piklikud erikujulised ränkrasked, kivid on seisnud siin vaikuses oma kaks ja pool 1000 aastat? Kuidagi tuleb nüüd pääseda sellest hunni kiviringide loomusest ja iidsete aegade müstikast. Naalasse tuleb appi. Nii juba on kirde ja me oleme jõudmas seik dünasse, mis asub õige lähedal ühele tuttavale kohale Arlanda lennuväljale. Sigtuna kohta on öeldud. Paikust Rootsimaa algab, siin elab rohkem kui 1000 aastat ajalugu, oma kirikute, losside ja varemete. Ka on see esimene ja ainus linn, kus kunagine iidne linna põhiplaan tänaseni alles. Edumeelne Norra kuningas, võidukas Eerik tahtis endale uhket kuningriiki ja leidis kõige õigema koha, kuhu ehitada oma pealinn Sigtuna. See juhtus aastal 970 uus kristlik kirik parasjagu siinkandis juuri ajamas ning võiduka Eeriku eesmärgiks oli olla mitte üksnes kuningas, vaid ka kirikupea, kristlik kuningriik. See oli aegadel siinsete elanike jaoks mõte, mis vajas harjumist. Kuid Eerik teadis, kuidas asja ajada. Ta kinkis rikkamale rahvale maatükke uues linnas ja leidis endale liitlasi. Linna keskne tänava äärde tõusid kaupmeeste majad ja poekesed. Sellest annavad tunnistust arheoloogilistel väljakaevamistel umbes kolme meetri sügavusest avastatud leiud. Seik tunnest kujunes üpris kiiresti juba 11.-ks sajandiks märkimisväärselt rahvusvaheline kaubalinn leitudeni jälgibetsansist Venemaalt, Poolast ja Ukrainast pärit kaupadest. Sigtuna sõlmiti ka esimesed Rootsi mündid. Kuningas Eeriku poeg Olof sköödkonong. Tuttav nimi tõi umbes aastal 995, et leidnud Inglismaa reisilt kaasa nii hõbedat kui ka mündimeistreid, kes Sigtuna tööle hakkasid. Mentide ühel küljel oli kuningas Olofi reljeef. Pilt ümbritses ladinakeelne tekst. Olof Rex svee voorum. Mündi teisel küljel oli rist. Üks Sigtuna-ga seotud lugu jutustab Olof sketconungi tütrest olustaterist, kes läks mehele normanni pärit Jaroslav targale. Viimasest sai aastal 1019 Kiievi suurvürst hinge keeldist suurvürstinna hilisem õigeusu kiriku pühak Püha Anna kuid aastal 1187 Rootsi vanim linn, õitsev Sigtuna vallutati, rüüstati ja süüdati põlema. Seda tegid paganad, ütleb ajalugu ja ütleb veel mõndagi, et Norra prints Erik purjetas 1185. 86.-le aastal mööda Läänemerd itta ja rüüstas Eesti Saaria rannikut ja et selle rüüsteretke eest maksid eestlased kätte. Õieti pigem saarlased. No on alles ja linna linna servale tallu segava hullu möllas. Saarlased, sest nagu mitmed uurijad väitnud, vaid neil oli piisavalt jõudu ja laevu, et minna Rootsi keskust tugevat Sigtunat ründama. Ja et just eestlased Sigtuna 1187. aastal hävitasid, võib lugeda näiteks 16. sajandi Rootsi ajaloolase olevus Petri kirjutistest. Petri on jutustanud ka sellest, kuidas eestlased juba varemgi tulid oma mereröövlilaevadega McLareni järvesuudmesse ja tekitasid seal palju pahandust. Kuid see pole ainus teooria on ka selline, mille kohaselt vallutasid Sigtuna tollased Rootsi pea vaenlased karjalased, venelased ja kuralased. Ent oma põhjalike uurimustes väitnud professor Hain Rebas ja ajaloolane Enn Tarvel. Õige mitmetele Rootsi allikatele toetudes said Sigtuna ründajat, eks olla vaid eestlased. Väga tõenäoliselt saarlased. Niinimetatud Uppsala naalid teatavad, et 1187. aastal tapsid paganad peapiiskopi Ahanni ja süütasid põlema Sigtuna linna olaus. Petri aga mainib, kui vahvalt eestlased Sigtuna all võitlesid. Kapitaalses Rootsi keskaja ajaloos on kirjas, et Sigtuna põletasid 1187. aastal maha just nimelt eestlased. Selline oli elu noil ammustel aegadel ja see killuke ajalugu on jätnud jälgi ka eesti kultuurilukku. 1886 ilmus Karl August Hermanni jutustus aulane ja Ülo Ülo mõrsjjata uulast hoidi Sigtuna vangis ja Eesti maavanem Ülo käis seal teda vabastamast. See jutustes andis ainet Evald Aava ooperile Vikerlased mis oli lugu Sigtuna sõjaretkest August Mälgu seiklusromaan. Läänemere isandad räägib saarlaste sõjaretkest Sigtunasse. Aga Sigtunat ei hävitatud 1187. aastal sugugi täielikult ega lõplikult. Linn ehitati uuesti üles, kuid selle õitseaeg oli lihtsalt möödas. Rootsi riigi raskuspunkt nihkus merele lähemale. Sigtuna väike võluv linn vanalinnapea tänavas Tooragaateni ääres seisavad rootsilikult värvilised paarikorruselised majad. Siin on tillukesi poode, tänava kohale riputatud siltidega ja tänavakohvikuid. Igal pool on lilli ja lühike, allamäge juhtiv tänav viib jahisadamas asuvasse laevrestorani. Punastest tellistest rootsi kootikate esindava Püha Maarja kirikuaed on õhtusel ajal vaikne ja varjuline ja siingi saab imetleda ruunikive, millest Sigtuna ümbrus nii ootamatult rikas on. 170 kivi. Neist 40 asub Sigtuna linnas. Pruunimärkidega kivide püstitamise traditsioon on pärit juba neljandast sajandist need kohati lausa inimkasvu või kõrgemadki piklikud kivid meenutasid siit ilmast lahkunuid ja paigutati tavaliselt haudade lähedusse. Need olid mälestuskivid, mille kaks poolt olid täis kraveeritud jooniseid. Ruunimärke salapärased Nonii kivid, mida Rootsimaal näha õnnestus, olid kaetud kummaliste, üksteisest läbipõimunud väänlevates jõuglevate kujutiste ja märkidega. On teada, et siinsed ruunikivid värviti eredate värvidega üle kuid aeg on nad kiviselt halliks muutnud. Selline on aja komme see olevalt Sigtuna elanud friiside Gildi ruunikivi Gildi vennale torkelile seisab Püha Maria. Kirikuaias ei jutusta varajaste ruunide seosest kristlusega. Kirik ehitati lihtsalt iidse matmispaiga lähedusse. Rohelises rahulikus ja madalas Sigtunes on vähemalt kolmes kohas näha vägevaid varemeid. Tahes-tahtmata mõtled, kas see võis olla eestlaste, õieti siis saarlaste töö või on tegemist hilisemate varemetega. Kõik juhtus siin nii ammu, rohkem kui 1000 aastat tagasi. Sinna aega sega, jääb üha kaugemale ja ega ei saadagi iial teada, mis tegelikult toimus. Aja vastu ei saa tagasi minna ei saa ainult edasi. Ei. Sa. Näeblee. Ei sopanoos. Ja. Zopp. Liik ja. Lenda rebotto londi. Nakkum Arena.