Toredat nädalavahetust teile kõigile head raadiokuulajad. Ooperigurmaanid on tegemast algust järjekordse saatega, kus saatejuhi Neeme Kuninga külaliseks ja erakordselt võluv vitaalne positiivne optimistlik daam tuntud akvarle. Nüüd ma oleksin kui eksinud selle sõnaga, kuidas akvaar. Velli akvarellliist, aga mitte ainult akvarell-is, ma lõpetasin tegelikult monumentaalmaali, nii et ma ikka monumentaalmaali ja Karelist. Nii et kuule juba aimas, et minu külaliseks on täna Valli Lember epogatkina tere tulemast, tere. Tere. Meie saate pealkirjaks on Ooperigurmaanid, ehk siis see on saada inimestest, kelle jaoks on ooper osa nende elulaadist mõnikord vajadus, mõnikord kohustus. Milline suhe on teil olnud ooperiga, sest teid siia sellesse saatesse kutsuda pean tunnistama, ei olnud üldse keeruline. Kuna teades ka tausta, mis teid seob Estonia teatriga on teil sellel teemal tegelikult väga-väga palju huvitavaid mõtteid ja mälestusi. See on täitsa tõsi. Kas te teete mitte ainult Estonia teatriga mind tegelikult Ta on juba lapsepõlvest peale ikkagi nagu Veet linnud, rohkem niisugune tõsisem muusika ja pean ütlema, et kui ma esimest korda sattusin lapsepõlves Estonia teatesse, ma ei mäleta isegi, missugune etendus oli, aga see oli ka mingisugune tõsine etendus. See läks mul niivõrd südamesse, et see võib olla nagu panigi, võib-olla nagu minule niisuguse armastuse, selle tõsise ooperimuusika vastu. Teiseks oli veel niisugune asi, et kui käisin riigi kunsttööstuskoolis, ma lõpetasin dekoratiivmaaliosakonna ja meil oli vajadus just, et nagu mingisugust niisugust. See ei olnud, diplomitöö, aga osa töid. Me tegime Estonia teatris, meid saadeti maalimas sinna dekoratsioone. Sellel ajal töötas seal veel see frits maid tuntud maali tema käe all. Me maalisime dekoratsiooni ja tegime Papemmašees sealt siis igasuguseid inglid. Ja sellel ajal oli just seal lavastati juba vene ooperit doneesinit ja mingisuguseid ma ei mäletagi, aga no mingid niuksed just oopereid sellel ajal. Ja pean ütlema, et me istusime rohkem Priit saalis, kus seal üleval maalimispritsimati juurde. Sest see oli niivõrd mõnus istuda ja kuulata seal harjutusi, kuidas just inimesed mitte ei ole esietendusel, vaid kuidas nemad just harjutavad. Seda on ka väga huvitav vaadata. No kindlasti jõuame veel tänase saate jooksul nende teemadeni, mis puudutavad seda kuulsat Estonia laemaali ja samuti pannoo, mille teie mosaiik ja usun, et ei, ei jää tulemata ka teatavate üllatavad faktid. Nii selle valmimisest kui ka praegusest saatusest ja tahaks teada teie hoiakuid, aga kõigepealt tahaksin teie käest küsida sellist asja, et te olete kunstnikuna tuntud akvarell listina, mis on üks selline hõrk ja ja selline peen kunst, kus värvid sulanduvad vaimukalt teineteisesse milline või kas on olemas sellist võiks olla selline mõiste nagu akvarell igne ooper. Ja kas neid tuleks teile meelde, mis mingi on teid isegi inspireerinud? Kas te teate, et ma pean teile ütlema, et et ma olengi akvarell-ist maalinud muusikat ja kõige huvitavam minu esimene töö oli? Ma maalisin esimese väikseid siis, kui minu sugulane Urmas Taniloo lõpetada desoreliklassi ja tema õpetaja oli siis Ja professor Leppnurm ja ma tegin esimese väikese niisukese musikaalse teose, kus ma nagu kujutasin orelimuusik, et ma huvitav, et ma olin juba küllaltki suures vanuses, aga vanni närveerisin ja kui ma siis viisin selle töö sellel teemal Töötamise puhul oli siis noh, alati niisugune koosviibimine, kus oli ka härra Leppnurm ja kujutage ette, mina kuulsin, kui ta vaatas seda tööd, siis tema ütles. Kuulge, aga see on ju muusika. Ja see läks mulle niivõrd südamesse, see andis mulle hoogu pärast just akvarell-is teha veel muusikateoseid ja ma olen viimasel ajal tõesti teinud kahjuks mitte ooperialal. Ma olen maalinud tänu Erna Saarele, kes mängib väga hästi klaverit, kes armastab pääni ja listi ja tema on mänginud spetsiaalselt minu jaoks on mänginud just shopaania listi ja ma olen neid teoseid teinud Jesponeerinud viimasel ajal päris palju. Aga olla ma jõuan ükskord, kas sinnamaani, et ma hakkan ka ooperiaariaid võib-olla kuidagi omamoodi tõlgendama ka, ütleme sest on võimalust. No aga siinkohal ma tahaks teha ühe sellise suhteliselt lihtsa eksperimendi teiega siin täna stuudios, minule isiklikult akvarell assotsieerub, veerub võib-olla rohkem sellise prantsuse muusikaga sellise peenemaitselise ja, ja sellise hajuva lihtsa kohelisusega mille, mille üheks esindajaks on ka meil küll väga harva mängitud Mosmee ja talaneks võluv ooper, mille nimi on Thaiis, mis jutustab ka tegelikult ühest kunstnikust ja selles ooperis, mida ei ole Eestis kunagi mängitud, on üks meditatsioon mida siiski kontserditel suhteliselt tihti esindate. Ja see on ka ooperimuusika, et äkki teeme niimoodi, et me kuulame seda meditatsiooni ja teie pära. Kirjelda, millise akvarell, lina näeksite. Kirjeldad MRO maalide kirjeldada, teeme proovi, kõlab siis meditatsioon ooperis Daiis. Jötebori sümfoonikuid, dirigeerib Neeme Järvi. Ma ilmselt tundun uskumatult provokatiivse, no kui ma nüüd palun teil kommenteerida seda lugu ja, ja äkki teil on mingisugused nägemused ning suudabki kirjeldada milline siis visuaalne teos võiks selle loo puhul sündida? Teate, ma olen tõesti seda muusikat vähe kuulnud, aga nüüd see esimene kuulmine, mis ma praegu, et midagi luues selleks on tarvis ikka mitu korda kuulata, aga teati niisugune esimene mulje. Mul on nii et niukestest tumedates toonides täpsulama allapoole kuidagi minema mingist voolav voolavad jooned, mis omakorda tõusevad jälle ülespoole ja siis on, lähevad hästi tugev tahaks ja siis mingisugune tilkadena peab alla vajuma, sest vahepeal on seal niisugune nagu, nagu, nagu oleks mingisugused nagu vihmapiisad, kaheksa alla tulnud. Ja kõigist sellest peaks läbima üks niisugune peen peen joon vist nagu näiteks seda viiulimängu, eks ole, ja ja see joon peaks ülesse ja alla kuidagi ja, ja lõppema niimoodi, teate kuidagi. Lõpus. Aga teate, ta peab kaunis värv. Ei, ta ei tohi väga tugevates toonides olema, ta peab olema helesinised ja omakorda, mis lähevad roheliseks, kollaseks ja eks ole, tumedad toonid oleks isegi natuke sinine, mis läks lilladesse toonidesse mõttes on esimene mulje niisugune ja siis läheb niimoodi nagu kollastes toonides, vaat kui need kollased toonid on, peaks olema siinsete pitsat ja läbi sellele oleks nagu niuke peen peen joon, aga see peaks olema nagu, nagu, nagu, nagu niimoodi sisse pressitud see peen joon, mis kujundaks seda viiulimängu. Vaat see oli esimene arvamus, aga ma ei tea. Mitu korda kamatult, huvitav sellepärast et ja muusika on ajaline kunst, aga sellised teosed, mis ripuvad seinal mida imetletakse kas siis kodudes või näitustele, et, et nad on võib-olla pigem sellised, mis sellist meditatiivsust. Inimeses peaksid ärgitama ja see oli, see oli, see oli tore kirjeldustele. Teatavad niimoodi mul see vihmapiiska piiskade prelüüd, mida ma olen teinud ja see on paljudel näitustel tulnud ja huvitav, et inimesed on sellest aru saanud ja, ja tajunud seda kõige rõõmsam oli veel selle, et niisugused noored lapsed said sellest aru ja on seda väga hinnata. Ja tegemist oleks siis pigem nagu sellise abstraktse No kindlasti ja, ja vaat mina ei kujuta muusikat, mõned kunstnikud on kujundanud nagu noote, siin jaan kujutanud mingist viiuleid ja kõik minema. Ma ei kujuta, mul on niisugune tunne, et muusika peab olema ka täiesti kus värv voolab teise värvi sisse ja mingisugused abstraktsed jooned võib seal olla. Näiteks ma teeksin seda Phukat, maalisin Watson tugevate toonidega ja mul on niisugune tunne, et huuga trügib nagu ülesse pool, eks ole, ja mul on ka niimoodi jätta võrdub, eks ole, see on niisugune või jälle siin näiteks sonaat, mis koosneb kolmest osast ja sadamale ka püüdnud värvides edasi anda esimene osa, kus on need negatiivsed toonid ja siis need segunevad teises osas koos nende positiivsete toonidega ja siis nad lähevad tagasi, kahjuks läheb oma juurde nagu ülevalpool on siis need positiivsed heledad toonid ja sekunevat, vot see on ka niisugune huvitav. Aitäh, aga kas te loojana ei tunne kadedust nende muusikute vastu ja heliloojate vastu, kes loovad ning kellel on võime ja võimalus luua siis helisid nii-öelda ajalises kunstis? Teie teete oma oma taiese näol siis siiski ühe sellise dokumendi mida, mida enam ei ole võimalik interpreteerida. Kui neid just ei paljundada ja. On üks vaimustav ooper, mida te kahtlemata teate ja tunnete mille puhul tahaks ka selliseid seoseid tuua seal Putšiini opertosca. Kolm kolm põhilist tegelast, siis nimitegelane Tosca, kes kehastab tegelikult lauljanna artisti ja Cavardossi, kes on just nimelt käärimaalikunstnik ja, ja huvitav kombel seal just nendes suhetes just Harmony meenuvad need need kaks kunsti, need kaks inimest vaimustavad teineteisest ja peavad lugu teineteiseandest ja ja valdkonnast, millega üks või teine tegeleb ja siis sinna jõhkralt ilus ooperssekkub Scarp ja kes on siis sellise? Ja ja Tiit Kuusik laulis kohutavalt hästi ja mitte ei laulnud, vaid ta mängis ka seda osa väga hästi. Mäletan negatiivseid osasid on alati, olete. Ei tea, Georg Ots või ainult mängis ju neid positiivseid osa seisu väga hästi ja ta nägi laval on niivõrd hea välja kõik temasugused, just nagu esimese armastaja osad, nagu tema mängis laval, need olid ju võrratud. Georg otsani kindlasti me jõuame ka tänase saate ju ei jookse, kuna isiklikult temaga kohtunud olin huvitavaid mälestusi sellest aga, aga et illustreerida meie jutuajamist ka siis muusikaga ooperis, siis kuulaks äkki Kirydekanawa esituses ühteid oskama Maarjat vissi tarte mis just nimelt kirjeldab seda, kuidas Tosca siis kunstnikuna on selle selle jõhkra poliitikaani ees ning anub teda. Et ta mõistaks kunstniku hinge. Kiride Kanama. See oli siis ilus lugu kunstist ja sellest, kuidas siis üks artist väljendas ennast poliitiku või võimuri ees ja anus seda kunsti mõistma. Ja siit ongi tore minna nüüd üle ühe sellise intrigeeriva teema juurde. Kui Estonia pommitati 44. aastal ja ligemale viis aastat toimusid taastamistööd, siis uus Estonia või ütleme, uue teistsuguse täidetud Estonia visuaalses mõttes valmis 49. aastal ja, ja teie käsi on seal päris kõvasti mängus, kui mitte öelda ka Stalini käsi. Kuulge, mada hoopis rääkida sellest, et teate, ma olin väga õnnelik, kui mul, ma sain selle tellimused teha sinna mosaiiki, ma sellel ajal oli just ennem seda valmis saanud, truudi Timi kuidagi mosaiik oli siis nagu, nagu väga järsku tõusis nagu au sisse ja ma olin väga õnnelik, mul muidugi. Aga siis vastus vahele muidugi Keskkomitee ja kuna mul oli taevas küll mõeldud kollasele Paluti mul teha, et taevas peab olema sinine ja peavad olema punased lipud ja ja mina muidugi teates kohe olin sellega väga nõus, sellepärast et ei julgenud vastu hakata. Teisest hoolimise asi siis ei olnud, sest Stalini käsi on pikk lugu, ma ei tahagi sellest, lähevad jutustada, ma räägin parem palju toredamad praegult siis kui taastati uuesti, nüüd restaureeriti see minu mosaiik ja, ja pandi Ta ülesse praegult sinna laululava taharuumidesse teete seal seoses sellega oli väga paljusid probleeme, ühed olid selle poolt, et seda taastada ja uuesti nagu rahvale näitamiseks ja osa inimesi oli selle vastu seal kohta nagu prügimäel, eks ole, niisugused jaga. Tema oli see, teate, mida mina tahaks jutustada, mulle väga meeldis. Kui peale selle taastatud oli, käisid niisugused kõik jutud, üks vanahärra tuli minu juurde tudisema niukse kätega, ütlesin proua, ma tahan teiega rääkida. Ja ma ütlesin, no milles küsimus, ma tahan selle mosaiigi kohta teiega rääkida, kõik räägivad, Te, olete teinud sinna nisukesed, punased lipud, Stalini lipud, aga teate, need ei ole ju seal ei ole ühtegi sirp ja vasar, vaat need on ju punased lipud. Ja mina tahan teile öelda, et punased lipud on armastusse lipud ja siis ma sain aru teateid, mis ma olen teinud, et ei olegi. Need on armastuse lipud, mis seal peal on. Ja kui ma nüüd lähemalt vaatasin, ma vaatasin tõesti, et seal ei ole ühtegi sepavasarat endale punastel lippudel ja mul oli ka hea meel, et see vanahärra nägid don armastuse lipud. Aga seoses selle Stalini portreega sunnib piik lukku. Ma ei taha seda praegult rääkida. Aga legend sellest, kuidas Estonlased aitasid teil seda üles panna. Ma räägin väga hea meelega, kas te teate sellele, tähendab, kui ma tegin seda mosaiiki, ladusin, ma sain tuttavaks kõigi nende näitle tol ajal näitleja alates 1000 Tiit Kuusik, kus ma ütlen siis elas ju veel Martin Taras ootele veikad siis naised nagu meta Kodanipork, siis muidugi sellel ajal kõik need lauljad, kes seal olid valt sellel Luts, Georg Otsast rääkimata juba eks ole. Ja kõige toredam, kui, kui nad nägid mind seal seda töötla tuumas kõik tahtsid tulla ja panna ka ühe mingisuguse mosaiigi tükikese minu töö siis ja siis ta nii rõõmuga panid ka kivikesed ütles, et las jääb see mälestuseks, et mina olen ka siia midagi sisse pannud ja ja tõesti tagantjärgi mõeldes kõik tutvus mul hakkaski sellel ajal nendega nagu, nagu edasi arenema siiamaani ma olen paljudega, kes oli elus, on siiamaani, suhtleme nendega. Aga mida ma tahaks ka veel meenutades seda öelda, et sellel ajal käis väga ilus laste per doktorayboliit ja selle tohter, Aipoligi kunstnik oli, võtame Natalie Mei suurepärane kunstnik, kes kes tõi lavale just nisukesed, kostüümid, lastekost või laste, tulid kostüümid, mis sul on siiamaani südamelähedased. Ja teate, mulle ka meeldis kohutavalt see muusika, mis oli sellel ajal sellel ajal veel mitu aastat käis, kui minu lapsed juba olid kolme nelja aastased materjalist ruttu-ruttu ooperisse ka seda kuulame otsadest muidugi sellel ajal üldse aru ei saanud. Aga vähemalt ma vedas need ka siis sinna last ooperit vaatama. Tulles tagasi selle pannoo juurde, mis oli valges saalis, siis aasta ja aastakümneid. Kui teie tegutsesid valges saalis ja panite seda pannud kokku, kas siis juhtisite kokku saama ka selle selle trioga, kes tegutses samal ajal suures saalis. Ta ei olnud samal ajal hulgas ja seda küll ma olen nendega väga hea tuttav, olen olnud ja kõik, aga teate ei olnud ühel ajal. Ja see oli kuidagi niimoodi või vähemalt ma olin seal valges saalis ja nemad nüüd meie kuidagi nagu ei puutunud kahjuks kokku. Jõudsimegi parasjagu sellesse ajastusse ja, ja mitu korda on vilksatanud läbi ikkagi meie armastatud Georg Otsa nimi ja kuuleksime äkki ühte sellist lugu tema esituses. Väga tihti raadios ei lasta, kuid mis oli üks tema tipprolle, nimelt Jevgeni Joneegin ja see on, see on üks ajalooline salvestus, mis on tehtud avalikult esinemiselt ja kus siis Georg Ots avaldab imestust selle üle, kuidas Tatjana muutunud. Niimoodi siis interpreteeriks Georg Ots üht maailma kuulsamat ooperit Jevgeni Joneegin. Aga Georg Otsaga on olnud teil kokkupuuteid väga palju ja mulle teadaolevalt olete te kujutanud tegelikult väga mitmeid Estonia artiste teinud nendest portreesid, aga mis siis juhtus, et Georg Ots kuidagi teele modelliks ei sattunud? Ma isegi siiamaani mul on väga kahju, sest me olime tõesti temaga kohe perekondlikult suhted, need olid. Me käisime sageli nende juures külas Georg Ots, kes meie juures külas, kes minu ateljees ja kõigil seal oli veel sellel ajal meil olid mõlemmitele autod, kui autosid oli veel väga vähe ja tema sõitis sageli sinna autoga just tund anda ja mina tulin oma autoga nõmmelt Tallinnasse. Me saime rahumäel kokku ja me olime nii laisad, et kumbki ei tulnud autost välja, tema tegi oma ukse lahti ja mina tegin oma ja me rääkisime uudiseid, aga kõige toredama ootused olid niivõrd katsuge nüüd peatada autod ja rääkida läbi läbi ukse teise ikka noh, see selleks. Rääkimata Georg Otsast, et mul on väga, väga kahju, sest tõesti ma tahtsin teda maalida ja kogu aeg mõtlesin, noh, aega veel küll aega küll küll jõuab ja tema ootama muidugi Harris hais oli, siis ei olnud juba enam mõtetki seda seda teha. Kas nüüd jutustab seda, kuidas ma laulsin talle oma plaadilt? No mina arvan, te võiksite seda jutustada, et kuidas teie esinesid lauljana ja, ja teisest küljest on ju ka teada, et Georg Ots oli ka ju ise kunstnik ja võiks öelda, et ikka ise mitte harrastuskunstnik täiesti ostja näitas oma hinnanguid nii-öelda tema temaga kunstnikule ja tema andis hinnanguid teile lauljale. Kuulge, no see oli väga omapärane juhus, see oli peale sõda, siis oli see korraldati Mil kaunis huvitavaid, niisuguseid suuri kas pallideks seda nimetada või kuidagi niuksed õhtud meie kunstihoone suures saalis ja seal tihtipeale esinesid ka meie noh, see oli nagu koostiaatril rahvaga ja ja ka arhitektidega ja kõik esinesid seal. Ja mina tahtsin ka kangesti esineda ja oligi niimoodi, et ma leidsin ühe plaadi, kus laulis vene niisugune huvitav laulja Allasele koova koloratuur, shop, Roland laulis bukets, vetoffi, sünnitse. Ma õppisin sellelegi Metsast Helles impliitsast. No seal ma õppisin selle žestidega niimoodi, et ma muidugi liigutusi läinud suudi liigutasin käsi ja tegin seda niimoodi, et kõik uskusid, get, mina laulan, kujutage kõige toredam, ma hakkasin ise ka uskuma, et ma laulan. Ja kui ma siis niimodi esinesin seal meie kunstihoones õhtul ma sain, mitu armastuskirja sellel õhtul oli, siis oli nii, et meie kunstnik Reindow tuli imestust avaldama, mul ütles, et kuulge, kuidas on see võimalik, te räägite ju nii madalalt ja laulab teen niivõrd kõrgelt, kuidas on üldse võimalik. Võib-olla loomakene võiks motiivi sellest, sellest noh, kuul. Selle ma võin rääkides nüüd bukett Switafis, Nizz üpris laotlemini, Napomlinodonstranits, vuhh nii, vaat see oli algus. Nonii, ei, ma ei julge laulda, sest et see on umbes niimoodi ja oligi niimoodi, et Georg Ots tuli ateljeesse, minu mees ütles. No kuule, laula Georg Otsale ka nüüd ilusti ette ja ma hakkasin järsku pabistama nagu mingisugune päris lauljama punast siin ja Tšingistasin, aga lõpuks vaid ka laulsin talle. Panime plaadi mängima, jummal liigutasin suud. Georg Ots lääris niivõrd südamest temal pettusest aru, teema sai võiduv sellest pettusest aru, aga see oli temale ka niivõrd uudiseks. Teate, et tema plaksutas mulle minu ateljees, kui mina laulsin, siis oli võrratu ja nii ma siis pärast esinesid kaunis paljudel õhtutel kunstnike, mingist sünnipäevadel vaadates oma plaati kaasa, saime juba päris populaarseks ja siis juhtus see, mis juhtuma pidi. Ma ise istusin oma plaadi otsa ja laplaat läks katki ja enama kuskilt seda plaat. Lauljakarjäär lõppes sellega. Nüüd Georg Otsast kunstnikust tehteda, näitas meie joonistusi, minu mees oli ka kunstnik. Me vaatasime tema joonest ja meil lihtsalt kiitsime, sest tõesti temal see joon oli. Teate, ta joonistas seal portreesid ja kõike, mida ta joonistas, ta joonistas sööda ja pliiatsiga. Ja teate, tal oli niisugune võluv, võluv joon oli temal ja. No küllap oli, tegemist on väga mitmekülgse andega, sest siiamaale on imetlusväärne noh, näiteks kas või tema sõnade selgus ja mõttetäpsus seda mitte ainult muusikast, vaid ka. Väljend ühemõtteliselt ja temaga oli alati väga huvitav vestelda üldse. Kas te teate? Me kohe armastasime neid õhtuid, kui me istusime koos ja, ja vestlesime temaga, võis mitmetel teemadel rääkida. Öelge palun veel seda jäädes nüüd teemal Estonia juurde, et lisaks otsale olete ka mitmed tolleaegseid ning, ning ka praeguseid artiste kujutanud portredena ja just nimelt nende rollides. Ei tead, oli, oli niiviisi, et, et alguses ma nagu üldsegi mõelnud, et sellest midagi nagu teha, lihtsalt sellepärast ta mulle meeldis, et teate, ma maalisin neid artiste, kellega ma olin nagu rohkem tuttav. Meil oli aega mulle poseerima tulla ja jäigi niimoodi paberile. Kõigepealt muidugi minu sõbranna Ita kass, kes oli mul sõbranna ja siis huvitav, et Estonia teatris oli hingepõder tants ja tema oli ka nagu minu sõbranna. Temast on mul portreed ja niimoodi läks järjestikku mitte sellepärast, et ma oleks tahtnud neid nagu midagi nendest pärast hiljem tuli see idee. Ja siis ma hakkasin juba joonistama ja palusin tulla neid juba riietuses minu juurde poseerima. Ja mul oli rõõm nüüd nagu nagu meelde tuletada, et kõik tulid suure rõõmuga. Mulle ja kõige toredam. Mati Palm tuli Estonia ja kunstihoone kaunis kõrvuti. Ta tuli Estonia teatris Krimmiga tuli tänava peale, tulid Krimmiga minu juurde kõik vahetused, muidugi, mis lahti. Ta tuli uhke näoga, poseerivad otile rollis. Ei, Attila rollis poseeris mulle. Maiste Palm olid, on toodud alluvuses ja Phillip, mis asja ta ja ma teab, tegin teda isegi kaks korda, tema poseeris loomulikult, aga ma tahaks veel öelda, et väga huvitav oli see seoses nüüd Mati Palmiga, ma nägin esimest korda elus, tal oli tehtud ju niisugune teine ninad niuke vale nime all on niisugune, nii nagu siis, kui ta lõpetas ära Jeskondselt, vallikastel ei ole niiti. Mina mõtlesin, et issand jumal, mida, milleks tal õnnitleda värvid ja siis ta võttis selle niidi tõmbas niuhti omale niimoodi nina otsast ära. Vot see oli küll väga. On see vääriks ühte järjekordselt portreed, kuidas siis artist vabaneb Krimmis? Kuulge, nojah, aga mis puutub nüüd Teo Maiste, siis tema küll ei tahtnud seda tila Krimmi nüüd omale teha, ta ütles, et tead, see võtab pool tundi aega, aga tema esines televisioonis ja ütles, kui tahate mind joonistada, siis palun väga, tulge televisiooni ja kujutage ette, ma võtsin suure paberi kaasa, läksin televisiooni ja vaheajal, kui tema ta laulis selle vahel ma joonistasin selles portree Attile osas televisioonis. Sellest muusikast, mis te olete ise pakkunud, välja valinud meie saate jaoks on just nimelt Attilast üks duett, kus siis aids just ja atriat laulavad. Tiit Kuusik ja Teo Maiste mõlemad meistrit, kellega te olete vahetult kokku puutud. Võrratud lihtsalt sellepärast, no nagu te ise teate, et Attila oli esmakordne lavastus, mille Estonia teatris ennem seda polnud ja see oli kohe üllatuslik ooper. Eks ole, kuidagi nagu sealt tundus, just nagu nagu kõik kindlad tuleviku Verdid oli seal tunde selles Attilas ja muidugi Tiit Kuusik laulis seda osa kohutavalt juhtumeid Rooma väejuhti ja vaat see on mul nagu üks lemmikteoseid kohe. No ta oli ka omas ajas selles mõttes huvitav teos, kuidas siis barbarid tulid ja tsivilisatsiooni ära hävitasid, nii et küllap tol ajal oli ka mingisuguseid assotsiatsioone, nagu hiljem viiuldaja katusel. Laulis ja mängis ju seal meie noor Jürjo parala varalahkunud Jüri klõburjookov, keda ma ka tahtsin kangesti osa, mis teha, aga portree sai tehtud mul, kui ta oli täiesti noorukene ja Jüri Krjukov, sest mul on portree, kuid oli täis. Ta oli minu noorema poja väga hea sõber koos selle tema oma sõbraga Urmasega ja Urmas Kibuspuu. Aga kuulakem siis juba ette kiidetud totti Attilast, kus Teo Maiste Tiit Kuusik siis laulavad ühte võimsat doi. Ooperigurmaanide külaliseks on kunstnik Valli Lember, Bogatkina. Teie olete nüüd küll üks unikaalne inimene siin Eestimaal, kes on olnud vahetult seotud nii ooperiga, ma mõtlen nii tema majaga, tema inimestega olete käinud meie etendustel ja teie käest oleks küsida sellist asja mida on sageli ka minult näiteks küsitud, et kas ooper, see on niisugune anakronism, mis varsti sureb välja või on see midagi niisugust, mis teie arvates võiks nagu väärida vääriks edasi ja arendamist. Ja vahetevahel tema külastas. Kuulge, kui tee nüüd, kui mina nüüd julgen oma arvamust avaldada, siis mina tahaks öelda niiviisi. Minu arvates ooper ei sure mitte kunagi ära. Ja teate muidugi, teda võib arendada siiapoole ja sinnapoole, aga teate, minu arvates jääb klassik, selline ooperi jääb alati püsima, teda võib alati kuulata. Olenevad muidugi, kes laulab ja kuidas teda tõlgendab ja kuidas laulab. Aga minu arvates ooperimuusika ei jää just nendele inimestele, kes armastavad ooperit, see jääb minu arvates. Nii nagu ei kao ilmselt mitte kuhugi ka Michelangelo ja. Selles klassika, eks ole, ja nii on ikkagi ooper. Ja, ja kes armastavad oopereid ja kes armastavad klassikalist ooperit ja, ja ma arvan, et see jääb püsima igavesest ajast igavesti. Sageli arvatakse ka ju ooperi puhul seda, et, et see on üks selline surmigav ja kohutavalt tõsine värk. See on ju ka koomilisi oopereid, kus saab väga palju nalja, aga kindlasti saab ka väga palju nalja. Mitte väga palju, alati aga saab mõnikord ka nalja siis, kui just nende surmtõsiste asjadega tegeleda. Ja, ja ongi teatud seoses selles, et ma olin paljude näitlejatega tuttav ja nemad tõesti niimoodi koos olles sageli jutustasid, et on juhtunud just niisuguste tõsiste ooperit puhul oli juhtunud naljakaid lugusid. Just Tiit Kuusik sageli jutustas, niimoodi. Õhtul ütleme kohvilaua juures, kuidas tema on mitu korda kukkunud lava peal ja kuidas tal on mõõt purunenud ja kuidas ta valesse kohta torganud ja kuidas Ta on seinast läbi käinud, et igasuguseid naljakaid juhtu. Asju on juhtunud seoses tõsiste ooperite samuti Georg Ots on jutustanud sellest ja on jutustanud sellest teised näitlejaid, need juhtub ka niisuguste tõsiste. Jaa jaa. Midagi naljakat, mis on juhtunud siis, kui te olete mõnda mõnda ooperisolisti joonistanud või? Oya kuulge, tõesti juhtus niisugune tore lugu just selle Puuradega Puura poseeris mulle just kostüümis selles mustlasparunnisteta väga korralikult ennast riietes, iga kord tulijad riietas ennast täpselt isegi kõik sukad pani omale jalga ja kõik täpselt nii, nagu selleks oli vaja. Ja siis, kui tuli ennast valmis riietunud, tuli mulle ette poseerima, vaatasin talle otseselt, kas te teate, ta enam ei joonistame kässi sellepärast? Jah, ta oli nii kohkunud, aga ma panin riidesse. Väga pettunud, eks ole, ta pool tundi panin riidesse ja siis ma ütlesin, aga teate mul käed joonist täna ihulist kässi. Sellise toreda parkaroolse akvarell iga toreda mõttega tahangi teid tänada. Kunstnik Valli Lember Bogatkina tulemast saatesse ooperigurmaanid ja parkaroolist sai vihjamisi siin räägitud Jacques ohvem Bachi parkarool, mis on andnud ratsioonide mitmele nähte tööle. Kas sobib, kui, kui just nimelt see meloodia jääb meie saadet. Ojja ojja täiesti sobiv. Suur aitäh teile, padrun.