Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on sõjaks, aga Isamaa, võta mulle eesti mõõk, eesti lugu. Tere, eestlased Brasiilias. Millal jõudis esimene eestlane Brasiiliasse? Millal ja miks hakati hulgakaupa minema? Kui suur oli eesti diasporaa Brasiilias enne teist maailmasõda ja kui palju pärast teist suurt sõda juurde rändas, selle saame kohe teada, räägib Tallinna Ülikooli doktorant Sander Jürisson. Saate toimetaja Piret Kriivan. Esimesed teated eestlaste kohta Brasiilias. Need on ikka üle-eelmisest, sajandist. Jah, need on tõepoolest, oleks teistkümnendasse sajandist. Noh, ega me nüüd päris täpselt teada ei ole, millal esimene eestlane Brasiiliasse jõudis, ilmselt esimene Eestist Eesti aladelt pärit, milline oli inimesed, jõudsid Brasiiliasse, külastasid esimest korda Brasiiliat ilmselt koosnenud Sterni ümber maailmareisi ajal, kui 1803 Sis maabuti Brasiilia rannikul oli seal paar nädalat ja aga millal nüüd päris esimene eestlane Brasiiliasse jõudis, ei oska, ilmselt oli peremees. 1860.-test aastatest on teada Jüri Jürisson, kes siis samuti sõitis ümber maailma Corvet asfaldil pardal kroonlinnas Vladivostoki ja tema siis teekonnal riiuleil Kairos ka tükk aega peatus ja noh, miks te tahaksite, tasub mainida, et seal on väga põneva reisikirja autor, et see on siis üks esimesi autentseid reisikirju eesti keeles ja selle oma reisikirjas, sest sa räägid väga pikalt-laialt sellistest tuntud Rio de Janeiro maamärkidest, suhkrut, pääst, mida ta võrdleb kalevipojaga ja, ja siis näiteks ka väga kuulsast botaanikaaiast. Päris mitu lõiku räägib seal ja noh, see on ka Loomingu Raamatukogu VII olete aastatel ilmunud, et huvitav, huvitav lugu ümber maailmareisist. Teine, kes siis natukene pikemalt Gruusiast, kui Jüri Jürisson peatusid ilmselt lühiajaliselt Brasiilias, aga kes siis natukene pikemaks paikseks jäi, oli Hans stiisma, misjonär kes varasemalt oli, oli olnud, mis neil nii Aafrikas kui Palestiinas. Ja tema siis 1875. aastal siirdus Santla gruusia asundus Lõuna-Brasiilias, kus ta siis mitu aastat tegutses kiriku õpetajana pastorina seal, aga ka tema, sest siiski 1008.-ks 84. aastal tuli Eestisse gaasi ja kaks aastat hiljem siin suuri mis on hästi kahju, et kui Anstiismannama, palestiina kogemusest Ida-Aafrika kogemusest mõlemast andis välja reisikirjad, kirjeldused, siis kahjuks Brasiilia eluolust nähtus ta ei jõudnud trükis midagi avaldada. Küll aga, aga ajakirjanduse kaudu teada tõsisemad niuksed mõned kõnekoosolekut pidas ja kus ta siis rääkis Brasiiliast nähtus, et see kindlasti väga-väga huvitav niisugune maailma avardav info toonasele eestimaalasele. Esimesed andmed brasiillasest pikemalt elanud vaikselt elanud eestlaste kohta tegelikult pärinevad alles tunded 800 90.-test aastatest ajakirjanduse vahendusel. Meile jõudnud selle uudised, kuidas seal 1891 näiteks keegi Bergi nimeline oli juba mitu aastat Brasiilias elanud, kõigepealt Sisemaal saeveskisse järel, rannikul kuskil kaubalaos, töötades samal aastal saamega ajakirjanduses infot selle kohta, kuidas üks eestlane loed postimehest Brasiilias Öelge, kuidas Postimees temani jõuab, sinna aga aga vähemalt selline infokilluke nano olemas. Ja noh, suure tõenäosusega võib ka arvata, et seal esimesed Veerandil siis sajandi lõpupoole sellega näiteks teada üks, üks Jaak Jänes, kes oli 1800 kaheksakümnendatel aastatel põgusalt aasta kaks elas Brasiilias ennem enne Argentiinasse siirdumist. Tema on siis üks esimesi Argentiina eestlasi, ka. Eestis on üldse Brasiilia eestlasi väga, suhteliselt põgusalt uuritud, tunduvalt rohkem on uurinud oma kogukonda Brasiilias, lätlased näiteks. Ja lätlaste puhul on ka need arvud mõnevõrra täpsemalt mõnevõrra rohkem teada. Et arvatakse, et ennem esimest maailmasõda vist Brasiiliasse rännata, kuskil 2000 lätlast ja selline suurem mingi grupiviisiline ränne algas juba 1800 üheksakümnendatel aastatel. No selle loo, kui andis päris palju 1888. aastal ilmunud brošüür Brasiilia läti keeles, mis siis Petteri sahtlis, Karlis Paloodise poolt välja antud, selline noh, ülevaade Brasiiliast, klimaatilistes, diagraalsest oludest ja ka sellest, et seal on etnilistel gruppidel enesemääramisega õigus. Et see võis ka siis soodustada seda väljarännet. Ajalehest Sakala sõime näiteks lugeda 1891.-st aastast, kuidas siis umbes sadakond lätlast hakkab Brasiiliasse välja rändama, et kui tsiteerida, siis väljarändajaid arvavad, et need Brasiilias piim ja mesi ees ootab. Aga samas siis võivad petetud saada, et kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Et niisugune väikene hoiatussõnum oli, siis ka lätlaste väljarändega kaasneb Sakalas. Noh, need Läti Läti kogemust arvestades, Me olime Liivimaa kubermang, oli seal, elas eestlasi, lätlasi, eks ole, et et võib arvatigi. Veerandsada või isegi sadakond eestlast, selle statistika põhjal võis ka eestlasi 19. sajandi lõpus Brasiiliasse jõuda. Nüüd selline suurem ränne algas tegelikult alles peale 1905.-te aastat. Seal revolutsiooni nahk, aga ütleme sellist üldist. Kui vaadata üldist väljarändekõverat või sellist protsessi, et siis seal on võitjate kolmeks etapiks seda jaotada laias laastus 19. sajandi keskpaik. Sajandi lõpp, kui mindi Kaukaasiasse siseVenemaale Siberisse ning kolmas siis algasid seal kuskil 1000 906907. Ja eelkõige sellises Peipsi taha ja Siberisse, aga aga mingi osa siis leidis oma teiega Brasiiliasse Eesti aladelt ja mitte ainult Eesti alale tegelikult vaid ka päris palju mujal Venemaal asunud eesti asundustest. Siis mindi juba hulgaga, siis mindi juba rohkem ja seal 1906.-st aastast me näiteks teame, et need olidki just Eesti asunduste Venemaalt, on teada seal mitu perekonda rest Pukri asundusest Novgorodi kubermangus näiteks siirdus Brasiiliasse siis tänasest kortostani vabariigi pealinnast Ufahast rändas Brasiiliasse mitu perekonda. Et need sellised seal kuskil 1906. aastal just algaski, selline on mõnevõrra suurem ränne ja võib-olla noh, ütleme, et see ka selline, mille kohta meil rohkem andmeid on. Järgnevatel aastatel see ränne kasvas nii Eesti aladelt jällegi kui ka eestiasutustest mujalt Venemaalt Novgorodi kubermangus, Krimmis, Peterburgis, Kaukaasias, ja see siis vältes kuni esimese maailmasõja, mis siis pani sellise selge piiri peal, et et ränne pidurdus sellega tõsiselt. Kui palju nüüd rändas enne esimest maailmasõda Brasiiliasse, seda on väga keeruline kindlaks teha, ma ise allikaid analüüsides võiksin neil üldse arvata, et see võis olla kuskil 500 kuni 1000 inimest. Et sinna vahelise võiks jääda. Mõningaid andmeid annab meil seal immigratsiooni, päevakeskus saab aulas, kus siis on ahjul ka? Sabal oli põhiline sihtpunkt, kuhu siirduti saabuval osariik ja see enamasti toimus läbi Santose sadama, mis on värav saabal osariiki. Ja, ja seal on siis säilinud sadamaraamatud ja sadamaraamatute põhjal siis mingit infot saab, saab kätte, siis on küll selline küllalt vaevaline töö neid läbi töötada, aga, aga noh, 1908. aastaraamatu ma olen seal mõned aastad tagasi läbi uurinud ja, ja sealt ma siis sain sellist andmed, kui lugesin, et 282 eestlast läbis Santose sadama, ollakse kaheksandal aastal. Need ei ole kindlasti lõplikud andmed ja 100 protsenti täpsed andmed, sest et seal ei ole inimeste nimedega rahvusena märgitud eestlane, vaid enamasti Russod vahel arvega russo eest on jaanud või lätlaste puhul russo leto. Ja siis peab appi võtma just isikunimede analüüsinud, noh samas ka see ei pruugi alati abiks olla Brasiilias, tal oli selline sadam, ametnikel selline komme muukeelseid nimesid siis kohandada vastavalt portugali keelele Peetritesse Pedrodi ja jaan siis Tšuaal. Et ka see ei pruugi alati abiks olla, aga sellise analüüsi tulemusena siis 282 eestlast sealt tuvastasin, kes siis 1908 Santose sadama Ma läbisin, samas ei ole ka selles mõttes lõplik arv. Et teistest allikatest on teada, näiteks perekonnanimesid, kes pidasid sellest Santose sadamaraamatus, ei ole, et kes on siis kas riieteison Eero kaudu või mingi muu sadama kaudu Brasiiliasse sisenenud? Kui kaua niisugune ühe aasta läbikammimine võtab aega? Päevasel käin seal niukseid, digitaalseid lahendusi, selliseid Brasiilias ülemäära palju arhiivides ei Ale, nüüdse sealne arhiivisüsteem on võrreldes Eestiga vähemalt küllalt lapsekingades. Et seal minevikule nagu niivõrd rõhku pöörata täna, et need on rohkem selline tänases ja võib-olla homses elav rahvas. Et see on küllalt aeganõudev ja et noh, kui oleks aega piiramatult, siis võiks, eks ole, ja kõik kõik sadamaraamatuid läbi töötada. Aga ma just valisin, kuna ma teadsin muudest allikatest, 1908 oligi ja üks aktiivsema rändega aastaid, siis siis sellepärast ma saan selle läbi, vaatasin, seal miksis mindi. Rände põhjused, motivaatorid olid, noh, eks ta laias laastus oli, oli mis Siberisse mujale Venemaapiirkondadesse rändajaid ikkagi maa maaomanikuks saamine. Noh, mis on jällegi huvitav, eks ole, et kui toimus edasiränne eesti asundustest Vene tsaaririigis, et sel juhul oli, võis olla, eks ole, mingi muu põhjus on mingi muu motivatsioon, sest et seal inimesed enamasti ikkagi olid maaomanikud. Et allikatest saame enamasti perioodi, kas saame lugeda, kuidas müüdi oma maha näiteks mõnes asutuses? Vähemalt et perioodikavälja toodud ka selline Vene-Jaapani sõda ja selle mõjud, 1905. aasta revolutsioon põhimõtteliselt Brasiilia puhul ei ole see nagunii nii suurt mõju avaldanud. Küll on üks, üks huvitav rühm või grupp, kes, kes seal enne esimest maailmasõda Brasiiliasse siirdus, olid aktivistid kes siis alustasid 1908. aastal oma teekonda Brasiiliasse ja sinna tilkus juurde kuni maailmasõjani. Ja eks selline juhte oli nendel siis Hanskrabi küllalt põnev tegelane eesti kultuuriloos, kes oli seal-Läänemaal usulise ärkamise üks eestvedajaid ja tema sellise jääda ja, ja, ja õhutuse tulemusena siis olla eestlased Brasiiliasse siirdunud. Noh küll ei olnud see grupp ilmselt väga suur, et ma ei saa seda. Mul ei ole andmeid, kui suur ta oli, aga ta kindlasti olnud jäi sinna juba 10 protsendi piiresse. Kuigi ka ka laiemalt vaadata, siis tegelikult Brasiilia eestlaste puhulist baptistide grupp on küllalt selgelt silma jääb sõnaga lätlaste puhul sama näiteks väga palju Läti baptisti Brasiiliasse siirdunud. Et noh, siin on perioodika jällegi võib rääkida sellest, et kuidas stab tissid, uskusid Brasiilias kaanoni olevat Kaananimaa olevat. Miks nad uskusid ta just seal, Brasiilias on? Näppudega sellest noh, ütleme, et see oli selline väga kauge, eks ole, ja tegelikult kui Ameerika vest putsi juba kelle järgi löök selle Ameerika on oma nime saanud 1501. aastal Brasiilia rannikul randus, siis ta juba lausus selle kohta, et kui kusagil maa peal võiks olla paradiisi, siis, siis ei saa siit kaugel olla. Et ega ta tegelikult selline esmapilgul võib tõesti tunduda siukseid paradiisliku paigana looduslikult väga kaunis, väga lopsakas, aga reaalsuses võib-olla põhjamaalase jaoks mõnevõrra harjumatu, eks ole, et et kui seal juba elada, ära harjuda, siis, Elu nagu elu ikka, aga. Aga see jah, tulla ootamatu, ootamatu. Mõnevõrra ootamatu. Kui Brasiiliasse minekul ei olnud 1905. aasta revolutsioon eriti oluline, siis olevat aegadega aegade eest nagu ei mindud Brasiiliasse ja ei läinud võimudega pahuksis olevad inimesed, kes läksid Brasiiliasse, kes nad olid, noored-vanad, haritud, harimata mehed-naised-mehed ikka rohkem. Jah, aga tegelikult, kui me vaatame seda, mis mulle annab nagu väga hea, statisti, küllaltki hea statistilise ülevaate, mitte mitte nüüd kõikidele küsimustele ei leia vastasel, kes hariduse kohta ja elukutsete kohta, aga näiteks just vanuselise üle kaaluse sama sadamaregister. 1908.-st aastast. Tavaliselt tuuakse välja, et mehed, erg, eelkõige noored mehed, oleks justkui aktiivsemad rändajad ja jaga Brasiilia puhul selline üldine statistika näitab, et et riiki saabunud mehi oli oluliselt rohkem kui, kui perekondasid või rääkimata üksikutest naistest. Aga see eestlased statistikat 1908.-st aastast tegelikult näitab, et enamasti oli tegemist perekondadega. Mehi oli enam-vähem võrdselt nii seal nooremas vanusegrupis kahe-kolmekümnenda aastase seas kui ka näiteks neljakümneaastaste seas. Üksikuid naisi oli tõesti ainult üks. Seal statistikast tuli välja, kes oli riiki saabunud ilma perekonnata. Mehi oli tegelikult ilma perekonnata mehi, üksikuid mehi ei läinud kuskil 15 20 protsenti. Et, et see on jah, huvitav, et et see balanss oli, oli küllalt selline tasakaalus meeste ja naiste ja, ja ka perekondade seas, et no mul on siin ka kirjas, et 54 protsenti oli, oli mehi ja naisi oli 45,9 protsenti nendest 1908 Brasiiliasse jõudnud eestlastest. Et tegelikult see sooline tasakaal oli küllalt paigas kes nad ameti poolest Tallinna enamasti ikkagi põllumajandusega seotud enamasti põllupidajad olnud või? Sellistest valdkondadest kaua aranduslikult enne esimest maailmasõda toimunud väljaränne selline nähtus, et, et see ei olnud kõige vaesemad ühiskonnakihid, vaid, vaid tegelikult mingi varanduslik seis pidi ikkagi olema, et piletit osta, piletit osta, eks ole, ka kohapeal läks ikkagi finantse vaja, et noh, seal soovitati Brasiiliasse rändamiseks näiteks varuda 200 kuni 300 rubla. Samas näiteks Sangaste piirkonnas oli sulase aastal 1909. aastal 100 rubla eilne tüdruk oma 60 rubla. Ehk siis noh sellises väga tagasihoidliku sissetulekuga inimesed ei saanudki omale seda ilmselt lubada või väga pikka ajalise kogumise raha säästmise tulemusena ainult laevasõit ja selle maksumus, ega seda päris täpselt, kes hinnakirja ma ei ole kuskilt leidnud kunagi noh, siin on jällegi allikatest välja tulnud juhuslikult, kuidas näiteks toonases Liibavis tänases Liepajas tantsis maksnud 70 Need viis rubla või Õpatooriast, mis on Krimmi poolsaarel, on samuti 75 rubla maksnud. Sõit Brasiiliasse maksis jällegi rohkem, eks ole, kui, kui selle ühe teenijatüdruku aasta palk näiteks kuigi mõnevõrra vähenesid sulas aasta palk, no ütleme, et allikad mõnevõrra erinevad ja eks see oli ka piirkonniti erinev, aga näiteks siis on, on toodud välja sadamas küsiti 180 rubla Brasiiliasse jõudes mis siis oli selline selle vastu siis selline vaest sissemaks. Mõnevõrra eristab sellisest üldisest rändest Brasiiliasse enne esimest maailmasõda tegelikult Brasiilia soodustusi, just et selle 1800 kaheksakümnendatel aastatel oli sisse seatud kolono süsteem Argentiina eeskujul mis pidi tooma veelgi kohviistandustes töökäsi. Ja sellepärast pakuti seda saavutada, pakuti eurooplastele tasuta transport Euroopasse, Brasiiliasse ja need, kes kahe maailmasõja vahel Eestist Brasiiliasse siirdudes ja temal väga palju seda süsteemiga kasutasid. Aga näiteks enne esimest maailmasõda Brasiiliasse siirdunud seas tegelikult kolonialism, TM-i kasutamist tasuta transporti ja kohviistandustes siirdumist nad täheldanud ei ole, nende puhul ikkagi oli tegemist asunikega siirdusti asundustesse hakati maad harima, et sellist kohviistandustes palgatööle keegi ei siirdunud. Ilmselt võiks ka neid olla ka see info minuni ei ole jõudnud. Et eelkõige ikkagi jah, nähti seal võimalus saada maaomanikuks. Missugune oli eestlaste tee Brasiiliasse Santose sadamasse, näiteks, kui kaua see võis kesta? Kui raske see võis olla? Enamasti kuskil kaks, kolm kuud ilmsete kestis, seal mindi kas siis rongiga Lääne-Euroopasse, Saksamaale näiteks väga palju Hamburgist. Havenist läksid laevad. Kui nüüd Eesti Eesti aladest rääkida siis sama Liepaja sadam oli üks koht, kus kus istuti laevale seltsis mindi, noh, kas läbi Londoni näiteks samuti läbi Saksamaa laevadega tee peal ilmselt peatuti siin-seal, et statisti võttis kaks kuni kolm kuud, aga et see olnud oli küllalt selline ajamahukas ma saan tuua näiteks näite, mitte Brasiiliast, aga Kanadast hoopis. Et seal 20. sajandi esimesel kümnendil üks perekond soovis minna Kanadale läänerannikule elama ja see kogu see teekond võttis nendel aega pool aastat. Ja kui nad kohale jõudsid, siis Need nii hirmsasti häiris seal tohutu suur huntide populatsioon, kes kogu aeg ulgusid, et nad siis vähemalt nad ise on niimoodi meenutanud, pöördusid selle peale kiirelt tagasi, siis teisel pool aastat, siis veetsid nad tagasiteel. Aga ilmselt pikemaid peatusi vahepeal, et ega ta siis pärisinud kokkusõidus pool aastat ei olnud aga aga küllalt pikaks võisse teekonda teenindaja küll. Kahekümnendad aastad siis oli buumi aeg, võib öelda, siis läks kõige rohkem eestlasi Brasiiliasse. Jah, siis läks tõesti kõige rohkem, et ma mainisin ka põgusalt, et et Brasiilia alustas 1800 kaheksakümnendatel aastatel, kes tööjõutoomist kohviistandustes, et noh, mis see, mis see põhjus oli, miks seda vaja tuua oli, et 1805-ga lähematel aastatel lõpetati orjakaubandusarendus küll, lõppes 1800 kaheksakümnendatel aastatel Brasiilias aga enam seda tööjõudu, eks ole, Aafrikast peale tasuta tööjõud Aafrikas peale enam ei tulnud ja see tõi endaga kaasa vajaduse minna üle palgatööle. Ja Euroopas siis nähti, et võiks seda tööjõudu sisse tuua. See koroona süsteemsest kestis kuni 1009 10.-te aastateni. Kui Getuulia vargas oli presidendiks saanud ja tema siis tõmbas sellele peale paljuski ilmselt mõjutatuna ülemaailmsest majanduskriisist. Aga nende aastate jooksul siis jõudis Brasiiliasse päris päris palju inimesi. Väga palju neid, kelle sõidutransporditasu siis Brasiilia föderaalvõi osariigi valitsuse poolt asuti, aga tegelikult on veel rohkem jõudis Brasiiliasse nii-öelda selle subsid jälitusrände tekitatud inertsist saabunuid, et need, kes hoopis tulid oma raha eest enamasti asunikena, noh nii nagu ka eestlased Nende algul aga kahe maailmasõja vahel siis tõepoolest Brasiilia hakkas väga aktiivselt ka Eestis pakkuma ka Eestimaa kallastele pakkuma võimalust tasuta ookeani ületada ja Brasiiliasse elama asuda. Ja ja 20.-te keskpaigas siis ka päris palju eestimaalasi. Mitu 1000 eestlast seda võimalust ka kasutas, et eriti aktiivne oli Brasiilias 10925. aastal, kui peaaegu 1700 eestlast teekonna Brasiiliasse, et võttis 2009 24. aastal oli küllalt palju 26. veel, aga seejärel siis Brasiilia lõpetas eestlaste reisirahastamise ja, ja ka Eesti poolelt, siis hakati piirama passide väljastamist Brasiiliasse rändamiseks, et tegelikult see tagasiside, mis sealt Brasiiliast tuli oli, oli küllalt negatiivne, sellised ootused inimestele täitnud enamast. Aga kokku siis kahe maailmasõja vahel. Täpset arvu ei ole teada, aga see eestlaste hulk, kes Brasiiliasse ilmselt jõudis, jääb kusagil kolme, kolme ja poole 1000 inimese vahele. Et kolmekümnendatel aastatel oli ränne küllalt tagasihoidlik, seal paarkümmend inimest aastas, kes Brasiiliasse Eestist siirdus, et eelkõige see jääb ja 20.-te aastate keskpaika teise pool aktiivsem rändeperiood. Aga kas rändajad väljarändajad olid kahekümnendatel aastatel samad nagu ütleme, 20 aastat varem olid olnud või oli mingi muutus toimunud, etendasid teistsugused inimesed. Noh, seal protsentuaalselt kõige rohkem ikkagi oli just need põllumajandusvaldkonnaga seotud inimesi, kes kahekümnendatel aastatel Brasiilias rändasid, et sarnaselt siis esimese maailmasõjaeelsel ajal noh, kes väga selgelt eristuvad ja kes samuti olid enamasti varasemalt olnud seotud põllumajandusvaldkonnaga oli optandid need, kes siis vabadussõja järel olid Venemaalt Eestisse opteerunud või Eesti kodakondsuse valinud, Eestisse tagasi pöördunud. Et, et noh, ma sellise analüüsi põhjal või julgen väita, et Brasiiliasse kahekümnendatel aastatel vennanutest umbes 40 protsenti võis olla Sisoteerunud, vaid et nende kohanemine oli mõnevõrra keeruline Eestis olnud. Väga raske oli siin saada maad maaomanikuks ja, ja kui, kui siis avanes võimalus uuesti lahkuda hoteerunud enamasti üks positiivne rändekogemus oli juba olemas varasemalt Tsaari-Venemaa laiali Tsaari-Venemaale rändamisest siis päris küllalt mitmed, siis kasutasid uuesti seda võimalust ja asusid siis Brasiilia poolega teele. Aga statistiliselt noh, see jääb umbes 60 kuni 70 protsenti võisid olla majandusega seotud inimesed kindlasti mis väga selgelt tuleb mitmetes allikatest välja ja näiteks ka aukonsul Rudolf ise kirjadest välisministeeriumisse, et et väga palju ikkagi seiklejaid, et see on nii nagu täna, eks ole, on need, kes lähevad kusagile ja nüüd riikidesse tööle, aga on ka neid, kes lähevad teised seiklejad maailma avastama, siis tegelikult oli ka kahekümnendatel aastatel päris palju neid, kes kes nägid selles tasuta transpordis võimalust maailma avastada. Seda siis ka kasutasid. Lätlaste roll oli eestlaste väljarändamisest täiesti olemas ja eriti ühe mehe roll. Mis ta siis tegi, Juhan, cutan. Gutmanni mõju tegelikult pigem oli seal sajandi alguses, et Gutman ise oli Riiast Brasiiliasse rännanud 1905.-le aastal ja ta värvata siis seal põllumajandusBrasiilia, põllumajandusministeeriumi immigratsiooniagendiks, kelle ülesandeks sai idaeurooplaste eestlaste kõrval lätlased, venelased, poolakad meelitamine saabalu osariiki. Ja, ja, ja lähemalt ajakirjanduses ilmunud allikate põhjal oli tegemist küllaltki tulus ametiga, et tiga asuniku pealt oli ta siis saanud 10 naelsterlingit tasu, et ta ise resideerub Londonis. Ta andis välja ka sellise brošüüri, mis tõesti väga-väga laialdaselt levis 1019. aastal, pealkirjaks asunikud ja elu saab Paalo riigis Brasiilias. Ja, ja mis siis maalis Brasiilias pildi justkui sellises paradiisimaast raadast. Laias laastus annab seal ülevaates klimaatilistes taludest maa saamise võimalustest sellest, mis maa maksab, mis seal kasvab. Ja see, need brošüürid tõesti levisid need väga, väga laialdaselt. Et just enne esimest maailmasõda Brasiiliasse siirdunud ajaleheartiklid enamasti, mis, mis kõnelevad Brasiiliasse rändamisest, siis seal väga sageli mainitakse kutsmanni nime. Siin näiteks Isamaaveergudelt lugeda, et käesoleva aasta novembrikuu lõpul sõitsime kahekesi Krimmi poolsaarelt õpetooriast välja, et Sao Paulo riiki sinna rändajate agendi Gutmani poolt ülistatud uue kaanoni maale minna vaatama kustpoolsel ma õieti lahti on, kas maa siis tõesti nõnda piima ja mett jookseb? Kutsmanni kirjades seda järeldada võib. Et selliseid lõigukesi võiksin veerand tundi ette lugeda, et need tõesti Kotmanni kohta väga palju võtmetegevuse kohta väga palju ilmus, tõesti, rääkis justkui sellisest või sellises illusoorses pildi. Brasiilia võiski olla selline uus Kaananimaa. See piima ja meevoolamine on väga selline läbiv motiiv. Et see ilmselt motiveeris, rõhutas nii mõndagi inimest Brasiiliasse siirduma. Gutmani tegevus tegelikult sai ka selliseid tagasilööke, et Londoni ülemkohus mõistis Gutmanile 8000 rubla suuruse trahvi. Ilmsettalised naelsterling ütles aga aga ajakirjandusest saab siis lugeda tema teisenduste pulmadeks ühtsele tema tegevuse pärast immigratsiooni või migratsiooniagendina. Ja 1911.-na aastal sattus Kotman ka Liivimaal ametliku põlu alla, et Liivi siis andis oma alluvatele käsu Gutmanni raamatuid ära korjata ja tema agentide tegevuse järele valvata. Gutman värbaska asundustes agente siin nendel Eestis, Lätis, Leedus, Poolas inimesi, kes siis kohapeal õhutasid inimesi üles Brasiiliasse rändama. Ja 1113. aastal siis juba kogu Venemaal keelati mitte keelatud, et hoiatati Sis Brasiiliasse rändamise eesti Gutmani kirjanduse eest. Ta tegelikult oli veel 1909. aastal brošüüris kordustrüki välja andnud, kus ta siis kui mõnevõrra täpsud saanud, et tuleks ikka tõsiselt kaaluda enne teekonna ettevõtmist, et et ega siin banaani päris ise suhu ei kuku. Küll aga, et noh, et see kukub tõenäolisemalt suhu kui Eestis või kuskil Tsaari-Venemaal elades Gutmani selline kõige suurem mõju ja peaks just sinna Tsaari-Venemaaperioodi või esimese maailmasõjaeelsesse perioodi. No üks sarnane brošüür ilmus ka esimese Eesti vabariigi ajal, 1024. aastal Narvas. Aga selle keegi ei ole nagu ülemäära viidanud selle mõjul, et see oleks vähemalt meenutustes ja, ja ajaleheartiklites või kuskil arhiiviallikates, et see oleks nihukest väga suurt mõju avaldanud. Brasiiliasse rändamisele. Ka pärast teist maailmasõda või õigemini teise maailmasõja lõpuaastatel ja pärast seda Brasiiliasse jõudis ka eestlasi, aga see hulk oli juba väga väike ja neid sinna ei meelitatud enam. Sinna jah, sõja pagulasi tõepoolest sinna ei meelitatud, kuigi Brasiiliale oli selline grandioosne plaan 100000 sõjapagulase ümbe tasustamiseks Euroopast, Brasiiliasse, Londonis asuvas Briti rahvusarhiivis, huvitavat kirjavahetused sellel teemal, kuidas siis põgenikuorganisatsioonide esindajad käisid Brasiilias koha peal siis vaatamas, kuhu Brasiilia sooviks need 100000 põgenikku asustada ja tegelikult siis sealt ilmneb väga selgelt, et Brasiilia nägi sellist väga odavat tööjõudu põgenikes. Need, majad või hooned, mis nendel elupaigaks oleks antud, olid? Mul põrandate kui annid ja, ja ilma mingi mingite kanalisatsiooni ja vee ja elektrisüsteemid, et et see tegelikult käiku ei läinud. See brasiillaste väga lahke pakkumine, et kokku siis Euroopas sõjapõgenikke asus 47 kuni 51 aastatel Brasiiliasse 28000 ja nende seas siis ainult umbes 200 eestlast. Et kui me võrdleme siin Eesti põgenike ümberasumist, eks ole, Saksamaalt vähem Rootsist siis Kanadasse ja Ameerika ühendriikidesse jõudis üle 10000 eestlase, Austraalia väljas üle 5000 eestlase, tuhandeid eestlasi ka Suurbritanniasse, siis tegelikult Brasiilia oli tõesti ainult 200 natuke peale eestlast. Nendest siiski Iierroo abil rahvusvahelise põgenik organisatsiooni abil end 150 inimest. Ilmselt see varasem kahe rändetapi kogemus oli, negatiivne ei olnud veel põgenikud mäletasid neid lugusid, kuidas, kuidas kirju saadeti ajakirjandusse, et Brasiilia elu ei ole hea. Aga samamoodi ka. Seejärel oli Rio de Janeiros Eesti konsuliks kirjanik Karl last ja tema siis ka väga selgelt New Yorgi konsulaati kui ka kui ka Saksamaale saadetud kirjades, siis just ütleb, et ei ei tasu põgenikel siia tulla. Et see töötingimused, elutingimused, et need kindlasti on teistest potentsiaalsetes uutel asukohamaadel tunduvalt paremad kui kui Brasiilias. Saate esimese eestlase nimi, mis saates kõlas, kes Brasiiliasse jõudnud on, oli Jürisson. Kas Sander Jürisson, neil on temaga mingi seos. Jüri Jürisson, iga. Ei tea küll, et oleks, et meil on, kahjuks on need, selle poolne suguvõsa, meetrikaraamatut hävisid teises maailmasõjas, et meil on raske seda kindlaks teha, aga noh küll oleks minu perekonna teekond võib olla samuti Brasiiliasse välja jõudnud. Et minu vanavanaema Kaarma, Saaremaalt pärit ja siis tuli 1090.-te aastate keskel mandrile koos sõpradega ilmselt ka sellisesse nooruse uljus esse seiklushimus. Et ta oli väga selline seiklushimuline olla olnud. Et tahtis siis sõpradega koos Brasiiliasse rännata, aga jõudis isegi Tallinnasse agaaga laevale siiski ei asunud ja ja lõpuks enam vist ka Saaremaal ja ma olen aru saanud, et tagasi läinud hoopis veetis oma elupäevad Pärnusse, Tallinnas jäänud, aga jääb, minu perekond oleks samuti võib-olla hoopis brasiillased. Aga ühesõnaga Brasiilia huvi on säilinud lapselapselapses. Sellest, kuidas eestlased Brasiiliasse jõudsid, rääkis Tallinna Ülikooli doktorant Sander Jürisson. Järgmises saates räägib ta, kuidas eestlaste käsi Brasiilias käis ja miks mõned tagasi tulid. Missugustel põhjustel. Näiteks tulid pärast teist maailmasõda tagasi Ellen ja Eevald Pagarfeldid. Nendega vestles 1960. aastal Vändras nende uues kodus saatejuht Erni järvsoo pikemalt kodulehelt, aga selles saates kuulame ehedat Brasiilia rahvalaulu. Aga niideedidel proovi ja vaatame ringi ja vaatame, kuidas see elu siin lähed ja kuidas me kõigiga siin hakkama sant Me oleme ikka ka päris võime ütelda päris põlid, et linnainimesed. Minu naine on linnainimene täielikult, no mina mina olen palju aastaid maalinud, mina elasin Brasiilias 20 aastat maal 20 21 aastat siin Eestis maal sündinud ta ikkagi ei ole, ma olen Tallinnas sündinud. Me käisime nüüd hiljuti Tallinnas, käisime oma tädi laulupidu, te olete kindlasti ja laulupidu on meie kava, mis peremees arvab. No laulupeole tuleb kindlasti minna, kõige elu ja tervist on serblasi, on ikka siin tähti suur sündmus ka ja ega seda iga aasta ei ole. Ja nüüd me ei ole ka laulupidu. 34 aastat pole meie laulupeost midagi kuulnud ega näinud. Nojah, ja siis olid nii-öelda vaiksed põnnid. Ees olime väiksed põnnid ja siis tol ajal oskanud ka sellest laulupeost õieti veel lugugi pidada. Aga nüüd ta siis seda napsu silmaga vaadates oli kõik hoopis teistmoodi ja hoopis teistsugune hoiaksid kolhoosi rahvas ka ikka muidugi tahab minna. Jah, ma kuulsin, et siit kolhoosist pidid vist autod koju minema. Et mis viivad inimesi, Sänna teid omal ripuksin toas seina peal. Eks kitarri moodi asi isee asete muusikamees muusika meie suurt ei ole, ikka naise ka vahel oleme laulnud ja krõbistanud kitarriga suurt muusikamees ei ole, Becklehitinud, oleme natukene ja jah, aga võib-olla tuleb neid ka vä? Igatahes suuremaid asju ole, aga no eks proovida võib. Ja kui see on nüüd tüüpiline brasiilia laulda nimi, atristieesadus Jeka ehk tähendab Brasiilia maamehe kurt? See on üks samma sambale katele, tee vahel midagi.