Uue Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatult valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on seal, aga Isamaa elab, et ta mulle Eesti Eesti lugu. Et eestlased on Brasiiliasse kohale jõudnud, kuidas nende käsi Brasiilias käib, kellel õnnestub haljale oksale jõuda, kes teevad Brasiilia silma, kellel nii hästi ei lähe? Kui palju on eestlasi praegu, 21. sajandil Brasiilias, räägib Tallinna Ülikooli doktorant Sander Jürisson. Saate toimetaja Piret Kriivan. Kuidas eestlased Brasiiliasse kohale jõudsid ja kui nad kohale jõudsid, laeva pealt maha astusid, mis siis toimus? No enamasti teekond vis immigrantide majja saama Los kus täna on immigratsioonimuuseum ja uurimiskeskus ja sealt siis no need, kes enne esimest maailmasõda Brasiiliasse jõudsid, nemad siirdusid asundustesse ja kahe maailmasõja vahel, siis oleneb kuhu siis teekond viis, et sihuke soositud näiteks tasuta transport kasutanud n seal nad oleks justkui pidanud minema kohviistandustes tööle, siis paariks aastaks. Väga paljud seda tegid, aga tegelikult väga paljud üritasid sellest kõrvale viilida hoida, sest see need tingimused ja olud kohviistandustes olid väga-väga keerulised asutustesse siirdunud need, kes enne esimest maailmasõda siis enamasti need asundused, rikas Sao Paulo osariigis või Hiinasse Risi osariigis naaberosariigis ja sinna siis tekkisid sellised suuremad, et mõned suuremad Eesti asundused, kus siis oli ka teisi venelasi, lätlasi, poolakaid, et sellised küllalt suuremad oli nende siin konfidence Miinasse Raises, kus seal elas umbes 100 eestlast. Novaja-Euroopa Miinase raise osariigis oli küllalt suur Aurofiino asundus, kus elas umbes 30 eesti peret. Et nendes kõikides elas siis kuskil kolm-neli-viiskümmend eesti peret. Enne esimest maailmasõda teise maailmasõja järel Brasiiliasse jõudnud eestlased asundustes jõudsid, osad osad olid samad asundused näiteks sena Torphose, Bento padri House, Bento nimi muutus hiljem sena those Bentoks. Et see oli üks asundus, kus siis elas nii neid enne esimest maailmasõda Brasiiliasse jõudnud kahe maailmasõja vahel Brasiiliasse jõudnud samuti parade Motas olid, seal on neid aga enamasti jah, need kahe maailmasõja vahel jõudnud, jäid sinna saabalo ümbruse asundustesse elama ja, ja enamasti küllalt kiirelt liiguti ikkagi saa Paalo linna elama. Et asunduste ja kohviistanduste elu samamoodi kahe maailmasõja vahel Brasiiliasse jõudnud, seal väga kontimööda ei olnud, et see pigem lihtsalt linnaelu. Ning järel. Kui nad enamasti olid seotud põllumajandusega, siis kas see tähendab, et nad enamasti läksid kohviistandustes või, või oli seal veel mingeid valdkondi, millega nad tegelesid? Noh, kohviistandused olid, eks ole, et need lihtsalt siin oli tööjõudu vaja, et see ei olnud need, kes siis hooldaksid, kes korjasid kohvi, et ta oli, noh seal olid justkui tööline kellelgi teises farmis. Nii nagu täna ka Eesti noored eestlased, eks ole, Austraalias melonid korjavad kellelegi farmis asutustes ikkagi ise kasvatati omale toiduaineid nii endale kui müügiks või, või loomi. Et väga sageli oli kanakasvatus ka siidiusse näiteks prooviti kasvatada, mis võis olla väga tulus. Aga kui, kui näiteks siidiussid mingi haiguse tõttu juhtusid ära surema, siis, siis võis väga suur majanduslik põnts sealt tulla. Noh, mis oli väga-väga keeruline asundustesse elamasunutel seoses põllukultuuridega, et sellised tuttavad ja tavapärased kodused põllukultuurid ei kippunud Brasiilia punases mullas kasvama. Et kuigi sealne muld on väga viljakas, eks ole, väga niiskusrohke niiskes rikas ja kõik kasvatused väga kiiresti, sest tegelikult tuttavad toiduained seal väga hästi kasvada ei tahtnud. Ja, ja noh, mis Brasiilias siis kasvab väga hästi, mida väga palju süüakse reise, must tuba. Aga eestlased jällegi esiteks ei maitsenud ja võib-olla seda ei osatud ka alguses kasvatada. Nii et seal esimesena pasta tasunikel olid küllalt keerulised, et, et selle ennast ära majandada. Aga kohviistanduste puhul kohviistandused juhatasid eestlastele sellist orjaaega. Ma olen päevaraamatust ühest üks selline vahva lõik, et kuidas kahekümnendail aastatel kohviistandustes asunud hakkabki kohale jõudma, et olime vist häädüke sõitnud, kui Valendama hakkas. Mida kaugemale jõudsime, seda rohkem meeleolu kukkus, nähes kahel pool raudteed, ainult põllud laastatud metsa ja mõnda mudast ehitatud onni kontori ees seisis vanapoolne härra naeratava näoga vist tundis lõbu suure varia karja üle sest olid ju kõik täistööjõulised pered. Sealt sõitsime natukene edasi ja peagi seisis meil silmade ees pikad read orjade vannisi. Ja eemalt paistis ka Telliskivikastid. Et see kohviistanduste ellu tõesti meenutused oli väga kehvad, olmetingimused töö oli väga-väga raske. Noh, mis toona eestlaste jaoks šokeeriv spidi mustanahaliste töölistega koos töötama, noh, Eestis ei olnud nähtudki, eks ole, sageli mustanahalisi inimesi üldse mingist muust nahavärvist inimesi. Et see tundus selline väga raske seedida olevat ja kohviistandustes keegi väga pikalt vastu pidanud. Kellel on huvi sellist ilukirjandusliku ülevaade sellest saada, siis eerika aland Vernikul on seal 90.-test saate algul ilmunud romaan kohvi põlluleib, Rootsis on see ilmunud. Ma ei eksi, mis räägibki siis seal Basendadesse kohviistandusse tööle asunud eestlaste raskest käekäigust ja kohviistandustes aga pikalt ei, enamasti ei peatutud. Üritati võimalikult kiirelt lahkuda. Seesama ära, kelle päevaraamatust ma lõigu ette lugesin, tema pidas vastu ainult kuusk. Ümber asus, noh, mõni pidas ka, võib-olla ma selle poolkohustuslik vaja seal aasta aega ära, aga enamasti ikkagi üritati ruttu lahkuda ja lahkuti siis enamasti just saabalasse sinna koondis selline suurem eestlaste kogukond, paari 1000 inimesega teistes linnades jäi kogukond tunduvalt väiksemaks, et märkimisväärsem kogukond oli ainult riietes ja neelas, kus elas umbes neli 500 eestlast seal 20.-te aastate lõpus. Ikka läksid siis linnadesse ära? Linnadesse ära ja et näiteks lätlaste puhul on olemas varba asundus saabuval osariigis, kus siiamaani on tänase päevani on ta tuntavad läti mõjud, on seal veel inimesi, kes räägib läti keelt, aga aga selliseid eesti asundusi, mida me näiteks võime leida Venemaa avarustes, sellised Brasiilias ei ole. Et küll on see sena those Bento asundus, kus siis on küllalt palju Eesti päritolu inimesi pidi pidavat elama. Aga ma kahjuks ei jõudnud, ei ole, et seal ka eesti keele oskust enam ei ole inimestele, aga noh, vähemalt niuksed, viiendat põlve eestlased seal Eesti päritolu. Aga millega need, kes siis Sao Paulos näiteks läksid, millega nad seal tegelema hakkasite, kus tööd said, mis alal? Noh, enamasti esialgu ikkagi olid need tööd lihttööd ehitustel kuskil kraavide kaevamisel, tee tööd ja üks väga suur takistus töö saamisel, keele oskus. Usutavasti kahe maailmasõja vahelisel seisnes portugali keele kõnelejatest ülemäära palju ei olnud ja, ja Brasiilias mingeid muid keeli ka väga palju ei räägita, noh toona juba saksa keel oli selline, millega sai, sai Brasiilias ka siin-seal hakkama ja, ja võib-olla mõnest suuremast tööstuses, kus oled inglastest omanikud ka inglise keelega. Aga väga palju jah, ikkagi tehti lihttöid. Ettevõtlikumad hakkasid kiirelt tegema, kui juba keel oli selline mingil määral suus, hakati tegema oma selliseid ettevõtteid, küllalt palju oli torutööde pakkujaid, maalriettevõtted oli päris mitu, kus see oli isegi selliseid, kus oli mitu. Kuus, seitse, kaheksa eestlast koos töötasid. Et pigem nad olid sellised noh, lihtsamat tööd olid mõned suuremad ettevõtted, kus töötas väga palju eestlasi, näiteks Litten Powers oli briti energiafirma ja siis nemad ehitasid sinna näiteks ühte suurt tamme, siis seal palju eestlasi töötas selle peal noh, sellega oli inglise keele oskaja siis seal sai ilmselt mõnevõrra kergemini aru, kui kellel juba keel mõnevõrra suus oli, siis kahekümnendatel aastatel palgati paarkümmend eestlast politseisse tööle. Kuna eestlased tihtipeale olid blondid ja küllalt pikad ja siis need sobisid hästi esinduslikkus politseinikeks, kes siis kuskilt kinos ja teatris jaa, kasiinodes korda valvasid. Et see oli palju tööd, pakkus, aga muidugi, kui juba keel suus oli, siis olid, eks ole, töökohad nagu enamikel teistelgi väga erinevates valdkondades asutusse tööle. Aga väga oli ka, ütleme sellised. Mõnel kunstnikul tal oli, rohkem on, oli, saab alla balletiteatris. Tantsija, eks, härra oli seal kohalikus kooris lauljaid, et, aga noh, see on pigem vähem, need enamasti olid esimesed ööd ikkagi lihttööd ja mis muidugi naiste puhul oli väga sageli Brasiilias üldse enne enne teist maailmasõda, naised üldjuhul tööl ei käinud. Naised jäid koduseks, võib-olla sellepärast naiste keele oskus kannatas, et et kui ma viisin läbi intervjuusid enamasti teise põlvkonna eestlastega, kes siis on kas Eestis sündinud kahekümnendatel aastatel ja siis väga varasest noorusest Brasiiliasse kolinud või või on siis sündinud 20.-te lõpus Nendel aastatel Brasiilias, siis nemad aga sageli rääkisid seda, et nende emad üldse portugali keelt kas ei osanud või oskasid väga minimaalsel tasemel. Kuna tööle ei läinud sageli siis siis nende keeleoskus, kannatlasena eriti sage oli see, kui näiteks vanaema oli kaasas veel siis vanaema ei tihtilugu ei osanud üldse, vanemad tegelesid siis lasteaiast hoolitsemisega ja nende keeleoskus võib-olla ainult seal tere ja aitäh ja head aega tasemel. Et, et see keeleoskus kindlasti mängis väga palju rolli tööl käimisega. Kõige muu kõrval tuli ilmselt kohaneda ka loodusega. Täiesti uute klimaatiliste tingimustega. Jah, loodus on küll Brasiilia kliima, eks ole, selline noh, Brasiilia on väga suur ta nüüd territooriumi poolest peaaegu peaaegu Euroopa suurune, et eks seal klimaatilised olud mõnevõrra erinevad seal Põhja-Brasiilia, Lõuna-Brasiilia vahel Lõuna-Brasiilias, isegi mina olen seal olnud, kui seal on öösel olnud miinuskraadid. Argentiina piiri lähedal. Aga noh, mis on kõige raskem kindlasti klimaatiliselt taluda on väga suur soojus, õhuniiskus, võib-olla see kõhuniiskus veel rohkem, et et nahk on öösiti on ka päevikutes ja kirjavahetustest perioodi, kus tuleb välja, kuidas inimesed kirjutavad öösiti ei saa magada, eks ole, sa oled üleni higine kogu aeg taevas on teed kolm sammu, siis on juba võhm väljas, kuna nii palav on. Et see oli, oli, oli kindlasti keeruline harjuda. Samas inimene harjub küllalt kiirelt kõigega, nii et tegelikult see võtab võib-olla mõne aasta ja enamasti inimesed harjuvad ära. Nii et et pikapeale hakkasid juba nii olema, et kui oli juba selline 20 25 kraadi näiteks suveperioodil, siis oli vaja ega midagi peale võtta. Et külm ei hakkaks. Et inimene kipub kohastuma oludega, millega oli võibolla raskem kohastuda, on igasugu putukad eriti loomad, igasugu, eriti just nendele, kes siis enne enne maailmasõda asundustesse elama siirdusid. Et seal näiteks väga palju probleeme osutasid liivakirbud, kes munesid inimestele naha alla ja siis need vastsed seal tegelesite siis sellist põrgupiina. Noh, siin keegi on, Anna Krimm on näiteks 1990. aastal Postimehes kirjutanud, et minu kadunud lapsukesele tekkis niisugune Ok silma alla. Et enne kui ma seda märkasin, oli ta juba lapse silma silma Ast läbi puurinud. Et noh, ilmselt see vähemalt esialgu, eks ole, oli selline küllalt keeruline. Noh, mis igasugu erinevad haigused, kollatõbi, malaaria, Leetsed sarlakid, et need valmistasid palju näiteks noova-Euroopa asunduses, kus elas väga palju Eestis enne esimest maailmasõda surisel 10 kuuga nii palju inimesi, et pidi surnuaeda kohe kõvasti laiendama, et muidu ei mahtunud ära freestyle jõudnud kõike ära matta. Et noh, need klimaatilised olud ja, ja just sellised haigused, et need mõjutasid tegelikult päris palju, eriti siis just need, kes, kes asundustes elased linnadest kaugemal, linnadest kindlasti arstiabi oli parem, niuksed, sanitaartingimused olid paremad. Et linnades sellise mõnevõrra kergem. Üldjuhul siis, kui eestlased sinna kohale jõudsid, eelmise sajandi alguses või kahekümnendatel kolmekümnendatel, kas nad leidsid eest selle, mida nad olid oodanud siis paradiisi või oli ikka pettumus väga suur? No kui lugeda ajakirjandust siis sealt noh, väga selgelt kuvab välja, et pettumus oli väga suur. Samas kipub muidugi ei tasu unustada seda, et üldjuhul kes juba sule haarab, eks ole, ja, ja sellest kirjutab kogemusest siis tavaliselt kirjutatakse ikkagi negatiivsest kogemusest. Et positiivsest kogemusest kirjutatakse, antakse teada tunduvalt harvem. Et sellepärast võib siis ajakirjanduse vahendusel jääda mulje, et olud olid küllalt kestvad, eks ole, kuradi sees ei oodanud kedagi. Samas kahtlemata oli ka neid väga palju, kes harjusid ruttu nende uute oludega ära, õppisid kiirelt keele ära, kui elati maapiirkondades, õpiti kiirelt kohalikke taimekultuure kasvatama ja kasutama, et kogemusi oli seal erinevaid. Kindlasti ütleme, et see ikkagi päris paradiis ilmselt ikkagi väga paljude jaoks ei olnud, mis sealt oodata oli, et et need pildid, mis võib-olla olid migratsiooniagentide ja, ja teiste poolt loodud, et ikkagi seal ei avanenud koha peale jõudes. Et pigem oli ta selline see banaan ikkagi kuku kuskil maailma otsas otse suhu, et alati peab selle banaani nimel ikkagi tööd tegema, et kas Eestis, Brasiilias või Kanadas, et ilma tööta ei tule midagi. Tagasitulijaid oli tol ajal palju. Jah, tagasitulijaid on, on, on kõikide nende rändeetappidel olnud oli juba enne esimest maailmasõda tagasi pöördujaid omajagu. Väga täpseid andmeid mul ei ole, kui palju neid oli, aga allikatest ilmneb, et justkui oleks mõnest asundusest näiteks kolmandik isegi tagasi pöördunud. Aga nende seas oli kõik need, kes siis saabusid Eestisse tagasi seal kuskil 1000 913914 ja 20.-te aastate algul, siis juba rändasid uuesti Brasiiliasse. Et see oli nihukese mitmekordne rahulolematus, eks ole, et ei leidnud Brasiilias seda suurt õnne, mis otsiti, tulid Eestisse tagasi, loodeti, et siit leitakse see leitud, siit ka ikkagi ja siis mindi uuesti Brasiiliasse. Et selline pidev ränge, kihk või pidev rahulolematus neid paljusid tahtis rohkem allikaid, rohkem infot nende kohta, kes kahe maailmasõja vahel tagasi pöördus. Vähemal määral oli neid, kes nüüd kahekümnendatel aastatel oleks oma oma rahakoti peal tagasi tulnud, kuigi oli ka neid, kes jõudsid Brasiiliasse, ütleme, et seal tasuta transpordiga nägid seal poole aasta aasta või kahe jooksul ära, et et tegelikult need ootused ei täitu, siin pöördusid tagasi. Aga, aga kõige sellisem suurema laialdasem tagasipöördumine oli siis 20.-te kolmekümnete aastate teisel poolel. Välis-Eesti ühingu eestvõtmisel pani sellise õla alla ka Eesti riik ja pakkus siis pikaaegset odavat laenud tagasi pöörduda soovijaile saadeti laiali tegelikult mitte ainult Brasiiliasse, vaid ka, vaid ka teistesse diasporaa kogukondadesse ankeetküsitlused, et kas on huvilisi tagasipöördumiseks, kas sellise toetuse meetme järele on vajadust, noh see oli justkui selline talendid koju vol üks, eks ole, osa üks toodi talente koju Eestisse. Ja tegelikult vastasid ainult niuke suurem Objalises, Brasiilias määral ka Kaug-Ida eestlaste seas. Ja, ja koledate aastate säiliks ka selline noh, mingil määral riiklikult tasandil seda arutati. Ja, ja lõpuks siis kui meil kaheksanda aasta suvel siis kahe laevaga ka Eestisse tagasi pöördumine algas nii, et 1938 tuli 114 eestlast tagasi ja järgmisel aastal siis 147, nii et kuskil 200 260 eestlast vahetult enne teise maailmasõja puhkemist Eestisse tagasi pöördus. Eks see kogemus on teil siin ilmselt päris paljud jällegi võisid küllalt pettunud selles otsuses olla, kuna kuna Brasiilia teises maailmasõjas aktiivselt kaasa löönud või seal mingisugust otsest sõda ei toimunud küll siis eks ole, aga Eestis Eesti sellised tõmbetuuled olid siin tunduvalt raskemad kannatada. Nii aga seal Brasiilias endas ikkagi mõned eestlased said ju ka väga hästi hakkama. Kas mõni eestlane ka sai väga jõukaks rikkaks või paistis mingil muul moel silma Brasiilia elus, kultuurielus, näiteks? No üks väga-väga põnev tegelane, ilmselt. Erwin Klausner, kes siis oli Lõuna Ameerika poksitšempion, et ta oli 1907. aastal Tallinnasse sündinud Brasiilia poole. Sammud seadis 1926. aastal ta nüüd siis on väga mitmetahuline, et esmalt siis saavutas edu boksiana ja, ja võitis seal suure osa poksimatšides, kus ta osales, nii et teda hakati hüüdma, siis blondiks või valgeks tiigriks. Aga, aga siis, kui ta karjäär lõppeski lähematel aastatel teisel poolel siis ta oli kõigepealt president getoolia vargase ihukaitsja ja õppis siis seejärel ülikooli arstiteaduskonnas ja siis sai Massööriks need õliga president vargas ihu astumas siis 50-ni, Nendel aastatel, noh, on arvatud, et kuidas ta selleks ihuarstiks saada või, või ilmast sööriks saada või sealt võib-olla seal esmases ihukaitsjaks oli seda või siis mõjutada, haaras tundenahaks selliseid edukamaid eestlasi, kes siis oli samuti kahekümnendatel aastatel Brasiiliasse siirdunud, oli olnud Eesti sõjaväelendur 20.-te aastate algul läks siis seejärel Argentiinasse, kus tegid väga selliseid lihttöid, aga siis sai jälle oma erialasele tööle, siirdus Brasiiliasse väga tuntud edukaks piloodiks seal ja, ja oma elu viimased aastad olid ja siis selle jällegi sedasama Itaalia vargase ihu piloot, nii et eestlased on varastada, aga üks tuntumaid Brasiilia president, mitu eestlast on siis temaga seotud olnud, et tunde siis oli, ütleme, sõidutas lennukiga teda väga sageli, kuni ta seal 43. aastal lennuõnnetuses hukkus. Noh, lühiajaliselt ma enne mainisin korra Karl Asti, Kaarel trummarit kirjaniku. Et tema siis 41. aastal asus elama Riiadezoneyrasse oli seal Eesti konsuliks kuni siis 58. aastani, kui siirdus Ameerika ühendriikidesse edasi. Brasiilia oli selles mõttes huvitav riik, et Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide kõrval siis säilis Brasiilias Eesti ametlikke esindus kuni siis teise konsuli Ferdinand Soukuse surmani seitsmekümnendatel aastatel seal Brasiilias kaks Eesti esindajat, üks Savalos, Ferdinand Saukas ja teine siis Karl Ast Rio de Janeiros. Siis üks sellisem huvitavam tegelane, kellest tasuks kindlasti rääkida ja noh, kes võib-olla ei ole nagu niivõrd ta ei olnud rikas või ülemäära tuntud, aga ta kultuurilooliselt väga põnev isikud Juulus, Tammeric baptist kes siis just seal 1908. aastal Brasiiliasse rändas algsetele aastases nova-Euroopa asunduses, kus ta siis kolis küllalt noorena riiuli keerasse, õppis baptistiseminaris ja ordineeriti ka seal 1920. aastal ja, ja tema siis oli väga aktiivselt tegutses missionärina just väga palju indiaanlaste seas Amazonases põliselanike seas väga aktiivselt ka pastorina tegutses ja miks, miks üks tema selliseid huvitavamaid noh, mis on ka eesti kultuurilooliselt, aga põnev, et tema, siis noh, ilmselt Lõuna-Ameerikas üks esimesi Eesti lipu väljatoojaid. Et, et 1919. aasta suvel siis ta baptisti kolledži kooli aulas, siis tõi ta välja ise tehtud Eesti vabariigilippu sinimustvalge ja asetas selle lavale kost Brasiilia riigilipuga pidas siis sinna juurde kõne Eestist Eesti rahvast ja Eesti ajaloost ja, ja selle lippuda siis säilitas ja kolmekümnetel aastatel saatis Eesti Rahva muuseumile sellega saab, ma ei tea, kas seda uues uues näitusemajas saab ka tutvuda selle lipuga. Aga seal ei saa siis kuskil kogudes on kindlasti olemas? Noh, kindlasti küllalt huvitav tegelane oli, meil on selline oluline, oli Rudolf Theodor ise, kes siis oli aukonsuliks kahekümnendatel aastatel Brasiilias noh, tema, see roll on tegelikult tohutu suur kogu selle kogukonna juures näiteks seal ühistegevused, organisatsiooni, ioonid, seltsid koguduste tekke väga aktiivselt, teisel kaasa aktiivselt aitas Brasiiliasse rännanud eestlasi, pidas väga aktiivset kirjavahetust välisministeeriumiga ja, ja kui ta siis Eestisse tagasi pöördus, põgenes esmalt Saksamaale, seejärel Ühendriikides, et tema, tema pojad on siis kas mõlemad üks on Brasiilia sündinud, teine Brasiiliast mõned aastaseks kasvanud, oli Sven ise, kes soomepoiss ja, ja ja siin Eesti kaitseväes aktiivne kaasalööja üheksakümnendatel aastatel ja reedise, kes koos isaga vanematega Ameerika ühendriikidesse siit lahkus. Ja Fredi, see siis on väga aktiivne olnud seal Washingtoni ja Baltimore'i Eesti kogukonnas siiamaani on siis kaks sellist, et noh, ka kultuurilooliselt huvitavat isikut, kes Brasiiliasse jõudsid, olid Deodori jaoks, Ella Luts kes järel läbi Rootsi, Soome ja Rootsi Brasiiliasse siirdusid, Theodor Luts osales ka mitme Brasiilia mängufilmi valmimise juures ära, aga muidu nad siis pidasid seal fotoateljeed ja tõid Maale fototehnikat, et nad võib-olla selline noh, selline aktiivsem periood kindlasti nende Eestis elatud aega, aga vähemalt nad sinna jõudsid ja sellele otsis, aga huvitavalt pöördus üks väheseid eestlasi pagulaseestlasi, kes siis Eestisse tagasipöördest peale 90 esimest aastat. Et tema siis on viimased 10 aastat elas Pärnus. Aga ka sellised väga-väga tuntud inimesi võib-olla ei ole. Brasiilias on veel üks, üks veel, on küll Johannes kartav, kes siis oli tema niux sellisem poliitikutest, kes siis on jõudnud Brasiiliasse. Oli oli asutava kogu liige ja esimese Eesti valitsuse haridusminister ja ühtlasi siis ka Moskvas tegutsenud opteerimis komisjoni juht 1920. aastal ja, ja tema siis 1928. aastal siirdus elama Brasiiliasse, tegi seal erinevaid töid katsetes erinevates valdkondades kuni tõsiseid pikemalt peatuma raudteevalitsuses raudtee suunal ja, ja siis ühtlasi arendas seal ka laulukoore, nii et saabalot tänases hääleline Sunday, seal on siis ka temanimeline maestro Johann Johannes karto nimeline tänav. Üks huvitav, huvitav isik veel, kes jõudis pagulasena Brasiiliasse. Tur vander, kes siis on sündinud 1900 900. aastal Ida-Virumaal Porkuni lõpetanud kõrgema tehnikumi ehitusosakonna ja töötas esimese Eesti vabariigi ajal mitmel pool ehitusvaldkonnas raudteevaldkonnas järelümberasumisega, ta siirdus Saksamaale koos perekonnaga, on perekonnanimi, vanders võimaldas ja, ja siis saksa okupatsioonist, millal ta saabus Eestisse tagasi ja asus siis siin tööle raudteevalitsuse asedirektorina ja ta oli selline üsna kõrgel ametikohal ja 1000-ks 44. aastal, kui sellega, et punaarmee hakkas hakkas Tallinna jõudma, siis ta saksa taganevate saksa sakslastega lahkus uuesti Saksamaale siit koos perekonnaga, elas seal mõnda aega Berliinis siis põgenikelaagris ja ja oma varasema sõbra Ferdinand Raukase kutselisest siirdus Brasiiliasse 40.-te aastate teisel poolel. Ja üllataval kombel siis sai seal ka jätkata oma ehitusinsenerikarjääri, et väga paljud väga paljudel ei õnnestunud samas samas valdkonnas jätkata, aga Artur vanderialise siis õnnestus ja osales ta siis järgnevatel aastakümnetel enam kui 300 hoone ehituse juures seal suuremad 500 korteriga korterelamud või enam kui 20 viiekorruselised noh, mitmed sellised kõrgemad hooned Sao Paulo kesklinnas, mis on muidugi äärmiselt laiali. Ma lähen, noh, kesklinn võtab seal paar Tallinna, võib-olla isegi võiks vaadata seda, et, et seal mitme ehitise juurest kaasa lõi. Ja mis tema puhul võib-olla veel tasuks märkimist tema siis seal üks nendest ulgu eestlastest, kes on väga süvenenult tegelenud eesti ja sumeri keelesuguluse nendevaheliste seoste leidmisega, et siin huvitav Princetonis mitmed eestlased väljaspool Eestit on siis selle teemaga tegelenud. Tuntuim neist ilmselt on Jüri härmatare, kes siis on sumeri kilde raamatu ilmutanud, aga Artur vander siis oli samamoodi tema isikuarhiivis on siis selliseid huvitavaid võrdlusi, kus ta siis analüüsib sumeri, keelseid sõnu ja eestikeelseid sõnu ja näeb seal siis selliseid ühenduslülisid ja tema siis on jah, üks nendest, kes siis on selle hobi hobi korras keeleteadusega tegelenud. Pseudokeeleteadusega päris keeleteaduseks lugeda. Pärast teist maailmasõda need vähesed, kes Brasiiliasse jõudsid, kuidas nemad kohanesid? No nii ja naa, eks nemad, ma olen kahel uurimisreisil Brasiilias käies päris mitmeid intervjueerinud. Eks mälestused on olnud ka erinevad mõnevõrra osad pagulased, kes Brasiiliasse siirdusid, nemad ka sealt kuuekümnendatel aastatel näiteks iirlased, hops edasi, et nad tegelikult nad ei, ei kohanenud lõplikult seal ära. No mis Brasiiliasse jõudnud eesti pagulastega, et nemad enamasti jäid elama linnadesse saabalosse riides erasse mõni üksik kuritiivasse, mis seal Lõuna-Brasiilias ja nende elukäik ilmselt oli mõnevõrra kergem. Neid väga palju aitasid kahekümnendatel aastatel Brasiiliasse siirdunud eestlased töökohtade leidmisel, alguses elati väga sageli varasemalt Brasiiliasse jõudnute juures esimesed aasta näiteks pool aastat, kuni kuni juba jalad alla saanud. Muidugi seal pagulaseestlastest enamik ikkagi jäid sellisteks mitte kõige kõrgemal positsioonil tööde juurde, noh väga paljudes autotehastes näiteks töötati inseneribüroodes, aga, aga mitte nüüd kõige kõrgematel kohtadel. Aktiivselt nad lõid kaasa muidugi sellises organiseeritud tegevuses seal kahe maailmasõja vahel olid loodud saabalas olid seal erinevaid seltse, kuni siis üks uus, uus kodu-nimeline jäise pikemalt tegutsema. Teise maailmasõja ajal küll pidas pausi, kuna Brasiilias olid selliste muu rahvuse organisatsioonid keelatud mõnda aega ja teise maailmasõja järel sisse uus kodu taastati ja siis seal pagulaseestlased ja nii-öelda vana eestlased, nagu neid varem Brasiiliasse jõudnud, et siis koos tegutsesid koorid, tantsuringid, küllalt tavapärane tegevus oli kogudus saabalas, mis küll mingil hetkel muutus kahes koguduses, kuna väliseestlastele on selline ütlus, et kui on kaks eestlast, siis on kolm seltsi tihtipeale seeläbisaamine omavahel väga hea ei ole ja kiputakse siis looma konkureerivaid seltsi, selle asemel, et omavahel läbi saada, et siis oli ka seal mingil hetkel kaks kogudust ja noh, lõppkokkuvõttes siis muidugi pani sellise põntsu, et mõlemad lõpetasid oma tegevuse. No mis on muidugi huvitav, et pagulaste puhul väga sageli teine põlvkond, kes siseneb Brasiilias sündinud ja lapsed lastena sinna läinud, et nad on küllalt edukad, on arstid, juristid, majandusteadlased, et väga suur rõhk oli pagulastel just haridusel, tema laste harimisele koguti, hoiti raha, kokku, pandi laps erakoolidesse. Brasiilias on selline omapärane süsteem, et ülikoolid, riiklikud ülikoolid on, on tasuta, aga et sinna saada siis tavaliselt käima keskkooli osalus käima erakoolis, et saada piisavalt teadmisi. Et siis just sellesse esimeste astmete jaoks siis koguti raha lapsi paremini harida. On olnud küllalt küllalt hästi niuke tugevas keskklassis. Nende hulgas siis, kes pärast teist maailmasõda Brasiiliasse põgenesid, nende hulgast tagasitulijaid eriti palju ei ole. Aga need, kes enne teist maailmasõda Brasiiliast tagasi tulid, kuidas mõjutas see nende käekäiku nõukogude liidus pärast või ei mõjutanud kuidagi. Ma ei ole kuulnud küll, et oleks mõjutanud minule see info ei ole jõudnud, mõned inimesed tulid tagasi ka nõukogude okupatsiooni ajal, 50.-te aastate lõpus, 60.-te aastate algul veksa alustas tegevust, siis siis leedus, mõned perekonnad, ka need, kes siis tulid sellist kommunistlikku unistust täitma või nendel ilmselt maalitud jällegi pilt, kuidas siin on väga õnnis elu ja tulevik on väga helge. Aga noh, see pettumus oli jällegi väga kiire tulema ja siis nii mõnedki perekonnad siirdusid uuesti Brasiiliasse tagasi. Et aga neid peresid oli küllalt vähe käputäis. Eestlased Brasiilias praegu kui palju neid on, kui palju seal eesti keelt võib kuulda? No mõni aasta tagasi oli, oli Eesti pass välja antud, umbes seal nelja-viiesaja ringis Brasiilias taodelda saavad, eks ole, kõik, kellel on, ta tõesti on sünnijärgsed Eesti kodanikud, kellel on side Eestiga, on see siis võimaldab Euroopas töötada, õppida, et see on selline, kui viise asemel. Sellist aktiivset kogukonda seal ei ole enam kui 1980.-test aastatest olnud. Et kuigi näiteks võrreldes Argentiina, Buenos Aires, Riga oli saabolast tunduvalt tunduvalt rohkem eestlasi siis selline ühistegevus katkes juba väga, väga ammu seal, et argentiinlased siiani käivad. Nendel on üks saar Buenos Airese lähedal, kus siis käiakse koos siuksed Eesti päritolu eestlased, inimesed aga Brasiilias, jah, ei ole sellist asja juba väga ammu olnud. Ainult üks korda aastas 20. augusti lähistel tähistavad nad siis Eesti iseseisvuse taastamise päeva baptistikoguduses ja siis baptisti senisest aktiivsemalt Eesti pärutele, tissid siis koondavad, kutsuvad sinna inimesi, kuidas see siis ongi täna tegelikult ainus selline päeva aastas suurem Eesti päritolu olevatel Brasiiliast kogunemine toimub. Et Need, vanemad eestlased omavahel suhtlevad ainult telefoni teel. Saa Poolas vähemalt elavad, saab olla, on väga suur linn, üle 20 miljoni elaniku ühest linna otsast teise on seal kaks-kolm tundi sõita, et seal sellist suurt läbikäimist ei ole. Viimaste aastate jooksul muidugi on kolinud sinna omajagu kogu omajagu inimesi Eestist. Tavaliselt suurlinnadesse, saabalasse riides, neelasse, teistesse linnadesse. Aga sellist ja väga suurt toimivate läbi käivat kogukonda seal ei ole tekkinud ka nüüd. Aga kahtlemata kõige tuntum eestlane Brasiilias, kes ise on ka täna väga aktiivselt tegev, on Oskar Metsavaht, kellest on ka päris palju Eesti ajakirjanduses räägitud, isegi ETV-s on temast lühikene eluloofilm tehtud mõni aasta tagasi. Oskar Metsavaht on siis kolmandat põlve brasiillane. Tema vanaisa Oskar Leonhard metsavaht saabus Brasiilias 1000 925. aastal. Oli siis optik ja, ja sealt Rakvere kandist pärit. Tema isa sündis juba Brasiilias 1927. aastal ja isa on samuti väga põneva. Tegelikult ei saa Renato. Et isa Renato on siis olnud väga tähelepanu väärne arst Brasiilias, anestesioloogia ühingu esimees ja, ja lõunaosariikides seal mitmes haigla asutaja ja ülikoolis professor olnud ja verepanga asutaja kaksada Sully linnas 1953. aastal. Aga kindlasti tuntum ja niuke Brasiilia piir ületavalt tuntud on siis tema poeg Oskar kes siis on õppinud nagu isagi, arstiks ja nooruspõlves ka mõnda aega tegutses spordiarstina aga ühel hetkel siis ta otsustas hakata hoopis tootma rõivaid. Kuidas ta selleni jõudis, oli siis küllalt omapärane lugu, et ta tahtis minna Andidesse matkama. Lõuna-Ameerikas suurde mäestiku, aga ei olnud. Leida nägi matkaks sobilikke riideid. Ja siis ta pidi neid hoopis ise omale tegema, et seal kuu aega andides vastu pidada. Ja sellest siis sai mõtet hakata disainima rõivaid ja tänapäevaks on siis sellest välja koorunud selline suur ja tuntud rõimas rändOsklen mille poed asuvad lisaks Brasiiliale siis ka mitmel pool mujal maailmas, Ameerika Ühendriikides, Kanadas Rooma linnas, Milanos, Londonis, et, et see on selline tõeliselt suur noh, ilmselt üks Eesti tuntumaid Tiberitelu tuntumaid rõivabrände maailmas. Et Oskar Metsavaht on ka räägitud kui ühest sellisest Lõuna-Ameerika jortšarmaalist või Hugo bossist sellisest tõelisest rõivamagnaadist, noh, need mastaabid muidugi ei ole nüüd nii suur, et kui nendel kahel Euroopa suurkujul, aga, aga Lõuna-Ameerika mõistes on ikkagi väga tuntud. Ühtlasi on Oskar Metsavaht ka hästi aukonsul Rio de Janeiros. Härra aukodanik, kelleks päris igaüks kindlasti ei saa, et ka see näitab tema tuntus Brasiilias ja ka see, kui ta sai Eesti aukonsuliks, siis samamoodi see ületas Brasiilias suurte meediaväljaannete uudiskünnise nii-öelda need Brasiilia esindaja Unesco juures veel olnud mõnda aega seal vähemalt mingites küsimustes ja tõesti selline väga väga huvitav, ütleme ka tema, see moelooming, ma ei ole kindlasti ekspert, seda hindan, aga see on ka selline. Nate kasvatab kala nahka näiteks kingade ja käekottide tootmisel ja et tema jaoks on just need olulised märksõnad sihuke ökoloogiline, taastuv ja ja sellised taaskasutatud plastikut kasutanud näiteks. Et need märksõnad tema seal on. Et jah, kes satub Brasiiliasse kunagisest, siis kindlasti tasub külastajatega tema pood, et need hinnad on muidugi kõrged. Aga noh, vaadata on ikka tore näha siis metsavahina selle asemel et sellised need Brasiiliasse jõudnud, et eestlased ja nende järeltulijad on. Et sellised väga erinevates valdkondades tegutseb. Brasiilia eestlaste eest rääkis ajaloodoktorant Sander Jürisson, saate toimetaja Piret Kriivan. Eesti esimene filmidiiva Axella Luts sündis Moskvas. Vaevalt täiskasvanuks saanud, abiellus ta just vabadussõjast naasnud tulevase Eesti esimese mängufilmi autoriga. Theodor Lutsuga. 1946. aastal otsustasid lutsud poliitiliselt ebakindlast Soomest lahkuda ja siirdusid Rootsi kaudu Brasiiliasse. Seal tegeles Theodor Luts peamiselt filmiaparaatide ekspordiga, kuid jätkas tööd ka mängufilmioperaatorina koosaks. Sellega tegid nad dokumentaal- ja reklaamfilme. Ja see reis oli iseenesest väga huvitav. Meie sõitsime kaubalaevaga. Axl Johnson, Rootsi laev. Me ei võinud meid khaleesi läbi sõita, sest olid veel miinid ja siis sõideti sealt ülevalt inglismäkke auto ringi ja siis oli torm ja laev oli väike ja kõik olid haiged, välja arvatud, mina. Tõstsin mina jää mäda haigeks, tahvlite lennuhaigeks meil oli seitse katoliku paatorist üteldakse eesti keeles meie Brasiilia keelselt Mäpada patareid ja need olid Hollandist tulles peal ja need olid nii toredad inimesed, et üks juudi perekond, kes oli tulnud Poolast kontsentratsioon väljakust ütlesid kõik patareid, nii oleks sest ta muudaks usk muidugi suur pidu oli ekvaatori alt läbi sõita ja kõik kõige suuremad ettekanded ja paremat patareid. Nii et nemad olid lõbus seltskond. Nendega ma õppisin kah portugali keelt, siis olime juba üle ekvaatori, ütles kapten, et vaadake, kõik need kajuti uksed kinni panete. Et siin rannas järsku tuleb üks suuren. Mis rumalus, nii sile meri, Koscartse Lanel. Muidugi ma ei pannud, aga see laine tuli ja siis oli kajut täitsa veto sai, jumal hoia sedapidi. Seal peaks olema, sest muidu oleks võib-olla ennast visatud sealt laevast. No siis me jõudsime siis. Ei, tema ei lähe Riiasse, vaid tema sõidab otse Argentiinasse, edassiis pandi ainult reisijad maha, ma ütlesin seal kaldelised. Aga kuidas siis homses Rootsi lubas läbi ja 100 krooni. Et selle jood muidugi viskiga juba laeval, aga et kuidas siis saab, ei, seal on meie akent vastas ja sai, hoolitseb ja jõudsime siis Viiusse pärale Nonii ööl. Ja ennem kui siis ma mäletan täpselt, meil oli 27 kohver ja pakki tähes. Ta ei tohi mõtelda, missugust peab lugema arvu. Ja siis, kui need kõik politseist solist läbi siis astusime välja, laeva oli ära läinud, ei olnud seda Gentega mitte kedagi. Seisastav pimedas kai ääres ja Ben, Brasiilia raha ei ole ainult Ameerikat Secrew. Ja mis sa siis teed? Meie head sõbrad, olid need katoliku paator, kellega juba sõbrad, temal see ja nendel olid hollandlased vastas olla debatt. Ei, et ärge nüüd muretsege, ma lähen räägin nende, kas siis lähme kloostrisse. Ma mõtlesin, sa püha jumal, see algab hästi pääl, esimene öö magas, sest nüüd kloostus kuuel kaduma järskupluses pimeduses, hõikab üks hääl, Theodor Luts. Harrastan filmis võistada, kehas öeldes annab film. Ja see oligi see Ast kaltsu Karl Ast, kes oli. On kuidas on, aga ma igatahes lähen siiski vaatama, kuidas on. Siis ta korjas maitsvalt, tänasime neid lahkeid vaatamiseks, olid tõesti toredad inimesed ja läksime hotelli otsima. Hotelli kusagil ei saanud aga siis lõpuks saimalt kusagilt ühe väga lihtsa hotelli, küll keset linna oli see. Ja siis ma nägin sealt porteeruna esimest kart neegrit. Ma ei, mul on võib-olla vähem võõras oli, aga, või sul on siis aega, mõtled sa tuled, esimene kartsin. Neil oli ainult üks tuba ja üks voodi oli, see oli väga kitsas, lubati teine juurde panna, pandi see teine juures, oli kahe künk kahe nii nagu kaamel, kahe sellega. Ja kiiruga. Ja siis kuidagi Maike vaatsemaks, aknad kõik kinni ja kõik, sest mul oli Soome Rootsis öeldud, et pane sa tähele. Meil on üks loom, kes sõrmeküüned ära. Noh, kui ma magama läksin, siis muidugi panin kõik sõlmed ja küüned teki alla ja. Hommik oli muidugi esimene asi. Kallesson. Aga enne veel sain magama mindud, järsku midagi lendas? Muidugi ehmad jumala aken oli kinni, mis siis nüüd on. Aga see oligi üks niisugune, lõpus selgus ja ma mõtlesin, et kus ta sisse tuli. Aga see oli nii lihtne hotelli, et seal ei olnudki aknaruudust, ainult luugid. Aga see oli nii puhas, on üks puhtamaid hotelle, mis ma olen kohtunud, olid selliste noh, siis sai ikka magama ja teine hommikul tulid siis meid, eestlased vaatama, konsulast kah. Aga kes olid need paugud ja õhus lõhkemine? See oli jaanipäeva. Vaatasin aknast seal nüüd harjunud nende sõdadega ja lõhkemistel ja pommitegemisest naelast sõjaaja Soomes meil oli ikka peaaegu iga, olid. Kuigi ma ei näinud ja maitsnud seal eestlasele, kas Elalisin õhutõrjeharidus või kuidas ma ütlesin, et kõik see aeg oli pommits, no oli ju ometigi jaanipäev. Mõtlesin, no mis sellest? Ei või jumal nende Roblastuslikkernetes sõdadega mõtlesin, no mis siis oli seal jaanipäeva eel, brasiillane armastab pauku ja need olid nii et mina arvasin õhuharjutusest. Rääki aks Ella Luts 1999. aastal Martin veerandi saates saate enda leiate Eesti loo kodulehelt või Facebookist Eesti loo seinalt kõike head Kuulmiseni nädala pärast.