Koja lood merel, meres, merel. Tere täna vaatame ringi rohkem kui 100 aastat vanal aurulaeval jäämurdja Suur Tõll, mis praegu üsna algupärasel kujul restaureerituna lennusadamas kai ääres seisab ja on külalistele avatud. Ajaloolise laeva esimene kodusadam oli ja viimaseks kodusadamaks jääb Tallinn. Laeva 100 aastat pikk teenistuskäik on kirju ja täis ohtusid nagu Eesti riigi ajalugu. Laeva on tahetud vanarauaks lammutada, see on lõhkeainet täis laotud, et õhkida. Aga laev ja tema eestlastest kaptenid on olnud saatusest suuremad ja suure Tõllu kui ajaloo tunnismärgi meile säilitanud. Saate laulab lahti 35 aastat purje raudlaevadega maailma meredel seilanud Konstantin Mooser helisalvestis pärineb aastast 1993 Hubert Veldermani saatest ahoi. NASA vaatab veekord ka ja nii ka veel. Üks viis alla. Ja nüüd oleme juba lennusadamas auru jõul liikuva jäämurdja Suur Tõll pardal. Meil on siin giidiks Eesti meremuuseumi teadur Mihkel Karu. Kas Suur Tõll on kõige suurem ja kõige vanem meie päevini säilinud jäämurdja, mis liikus auru jõul? Tegelikult aurujäämurdja ja on ka teisi säilinud maailmas, et kindlasti tegemist ei ole ainukese ega, ja ka tegelikult mitte kõige suurem, aga aga kindlasti on tegemist ainukesena Baltikumis ja võrreldes ka meie mitmele lähinaabrite soomlaste ja rootslastega tõesti on ka olnud, aga suurem, nii et tõesti selles mõttes unikaalne ja jaga. Ma arvan, et Eesti jaoks isegi olulisem sellest, et kas ta nüüd on maailma suurim või võimsam vanim? Ma arvan, et sellest faktist on olulisem ka selle laeva olulisus Eesti ajaloos. Tema roll 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel on tõenäoliselt see, mille pärast ta peaks meie jaoks oluline olema. Ma igaks juhuks küsin, et kus veel suuremad jäämurdjad on, mis auru jõul on tööle pandud? Ikka Venemaal, et nendel on ajaloolise jäämurde, mis on ka, on aurujäämurdja, mis on siiamaani säilinud, aga samuti muuseumilaevadel olemas. Nüüd te olete toonud meid siia meeskonnaruumi, mismoodi siin elu nägi välja siis, kui see laev vette lasti aastal 1914. Jah, me oleme siin laevatekil, kus on valdavas osas laeva meeskonna eluruumid. Tõenäoliselt oli siis, kui laev elas oma igapäevast elu siin tõenäoliselt oluliselt kärarikkam jää murdmine, ehkki vali töö, nii et, et tõenäoliselt siin laeva vööriosas tõenäoliselt ei olnud nii hea vaikne, et oleks olnud raskusi selle intervjuu tegemisega. Siin kõrval on meil ka üks masinaruumidest, nii et ka sealt oleks kostunud masinamüra meeskonnahõikeid ja kõike muud, seda siin laeva vööriosas, nendes suurtes kajutitesse, mis me siin kahel pool on. Ajalooliselt elasid siis masinameeskonna liikmed, madalama astme töötajad, ehk siis tõenäoliselt kõige ebamugav koht, see oli oma kajuti omamiseks ehk siis mürarikas nagu juba mainitud. Ja, ja vastupidiselt siis laeva tagaosas, kus müra väiksem olid ohvitseride kajutid ja keskastmemeeskonnaliikmete pootsmanil teiste kajutid. Kui palju siia pidi korraga kivisütt peale võtma, et katlad oleksid töös ja laev liiguks edasi ja murraks sealjuures ka veel jääd. Meeskonna suurus sõltus jääoludest kõigest, mis töötajad tol hetkel tegema pidin, nii et võib öelda, et see meeskond varieerus siin paarikümnest mehest suveperioodil kuni siin 70 üle, selleni siis talvel, kui jäämurdmisega oli vaja tegeleda. Suur osa nendest tõesti oli siis masinameeskonna liikmed, nende hulgas siis ka kütijaid, trimmerid, trimmerid on siis kütet abid, kes siis kütjale juba söö zahtist tulevat sütt. Et tantsid ja siin kulus seda sütt, näiteks on infot olemas, et üle kolme tonni tunnis kulusid. Selleks, et laevatäiskäigul käimas hoida ja sõjapunkrid olid siis laval kaks tükki, mõlemad 400 tonni. Ja selle abil siis oli laev võimeline merel püsima ja nii poolteist nädalat kuni kaks võimeline lihtsalt tööd tegema. Kui paksu jääd suurudel murdis? Sellist umbes meetri paksust jääd suutis ta. See on siis suts seal liikuda küllaltki sihukese väga rahulikus tempos muidugi, aga pidevalt ikkagist edasi liikudes paksemat jääd pidi siis juba jõuvõtetega murdma, seda rammima. Ennast jää vahel küljelt küljele kallutama, kreen tankidega abiga ja, ja siis nii saigi seda jääd murtud enda ees enda ümber. Missugustel meredel suurtel jääd murdis. Ikka Läänemeri on see peamine olnud, et tõenäoliselt kõige kaugemad käigud on tal olnud Taani väinade, nii Kopenhaageni kui ta 1923. aastal kestanis toki remondis. Hiljem on ta ka pikemaid sõite sinna Euroopa poole teinud, Poolas käinud mujal aga peamiselt ikkagist kahekümnendatel, kolmekümnendatel Eesti vetes, kuni siis Saaremaa Hiiumaa juurde nii-öelda Eesti merepiirini, kus siis tal oli kohustus sealt alates laevu Tallinna sadamasse tuua. No see laeva käekäik, elusaatus on olnud pööraselt põnev, alustame sellest, mis seal elada, kõige esimene nimi oli. Laeva kõige esimene nimi oli tsaar Mihhail Fjodorovid. Seda siis Romanovite dünastia asutaja jaoks. Kuna laeva ehitamist alustati 1009 13. aastal, siis Romanovite dünastia 300. aastapäeval. Lase valmistatakse 14 ja millal siis kandis seda nime. Kuni 1900 seitsmeteistkümnenda aastani. Aga esimeses ilmasõjas laev ei käinud. Ikka käis ikka, osales ilma sõja puhkemisel 1009 14. aastal arvati kohe jää, murdete salka oli siis nii-öelda osa laevastikust ja ülesandeks oli esmalt siis vene keisririigi sõjalaevade aitamine läbi jää Läänemerele. Kui me nüüd siin laevas ringi vaatame, kas siin on mingi osa või mingi detail, mis on pärit kohe ehituse algusest või ütleme laeva vettelaskmise aegadest peale. Ja me siin seisame täpselt siin kõrval on see tehaseplaat või tehase niisugune märk, mis igale laevale laevatehas pannakse, kus siis on laevatehase nimi, asukoht, selle laevatehases konkreetset see number on siis on see 345 ja siis ehitusaastaaegsesse hulka Merke Hamburg, kunstatiin AG on siis firma nimi ja paiknesse siis statiinis, mis siis on tänapäeval Põhja-Poolas, šeesin. Aga läheme ja vaatame veel, mis siin laevas on põnevat, mis sinul vaatamisväärset ja mis reedab ka selle laeva tohutult huvitavat ajalugu. Nüüd me oleme ühes masinaruumis, mis on sisustatud laeva ajalooekspositsiooni, no siin on üks väga võluv Kell. Kirjeldage palun pisut seda kella ja rääkige, milleks seda suurel tal on vaja läks. See on endine siis suure Tõllu Kelven, olgem täpselt tsaar Michal Fjodorovi chi kell, see on siin ka kella peale kirjutatud selle laeva kunagine esimene nimi paiknes kunagi välistekil vöörimasti küljes ja oli siis nii-öelda signaalkell. Seal põhimõtteliselt on, on see, milleks laevadel need kellad ikka all. Ta meenutab pisut nagu kirikukell, aga ta tõenäoliselt ei ole nii suur, kas meil õnnestub kirjeldada tema gabariitide ja, ja millest ta valmistatud on? Valmistatud pronksist ja läbimõõdult siin 25 30 sentimeetrit, et selline tõesti sihukse väiksem kirikukella koopia selles mõttes küll. Mis siin veel huvitavat on? Näitus, meil on. On üles ehitatud põhimõtteliselt neljale lipule ja naeva ajaloolised lipud. Iga perioodi keskmes on siis mõni lipp, mis pärineb mäemuuseumi kogudest. Ja siin meie kõrval ongi just eks esimesi vanemaid lippe, mis meil laevast on on 1900 seitsmeteistkümnendast aastast. Vabandan eksisin, praegu 1918 võtsid laeva üle Soome vabariiklased, Helsingis vallutasid laeva. Kuna tollel hetkel liikus laev juba siis Nõukogude punalipul ja nende selliste suurte jäämurdete abil toetas Vene NFSV Soome punaseid Soome kodusõjas. Ja selleks, et enda kättesaadav varustuslaevu ja tagada ka oma tugikohtades nii-öelda jää murdmine, siis hakkasid Soome vabariiklased üle võtma neid suuri jäämurdjad ja siis muidugi üks põhiline oli neil saada kätte Polõõnets, mis siis oli tollel hetkel suure Tõllu nimi. Ja selles siis vallutasid avaldusega, et seal võltsitud dokumentide abil pääsesid laevale ja kui laev oli merel, siis siis kaaperdasid põhimõtteliselt. Ja siis järgmised järgmised aastad tegelikult sõitis siis laev üldsegi Soome lipu all ja üks esimesi lippe, mis siis needsamad kaaperdajad laeval heiskasidandsid samas muuseumis näha, selline küll mitte väga erinev tõenäoliselt sellest punalipust, mis seal oli. Ta on samuti punasel kangal väga peale, on siis soome papi lõvi sihuke kuldne vapilõvi. Kas järgmine lipp on juba sellest ajast, kui laev oli eesti oma? Ja järgmine lipp on siis lipp, mis liftis laeva mastis 1922. aastal kui siis laev soomlaste käest nii-öelda kätte saadi. Ja sellega kättesaamise lugu on niisugune väga pikk ja pikk ja põnev, sest teisel veebruaril 1920 sõlmiti Eesti vabariigi jaoks väga oluline leping ehk siis Tartu rahuleping. Ja selles lepingus määrati, et 1918. aasta 24. veebruari seisuga Eesti vabariigi vetes olnud laevad kuuluvad Eesti vabariigile, neid oli 23 laeva, mida siis Nõukogude Liit pidi andma Eestile nende hulgast Kurskis jäämurdja Polõõnets, hilisem suurtel, aga samal ajal laev oli siis soomlaste käes juba selleks ajaks. Ja samal aastal siis 20. aasta lõpul sõlmiti Soome ja Nõukogude liidu vahel siis ka rahuleping, mis lõpetas Soome kodusõja. Selles lepingus määrati omakorda laev, et läheb nõukogude liidule tagasi ja selle tõttu siis tekkis sihuke diplomaatiline olukord, mis seal piisavalt keeruline. Et järgmised kaks aastat. Ja lõpuks siis Helsingis 22. aasta sügisel, hilissügisel antigi laev nii-öelda ametlikult ühe päeva jooksul üle kõigepealt soomlastelt Nõukogude Liidu lehes Nõukogude Liit andist üle eestlastele ja siis tagasi Tallinnasse tuues, siis tõmmati sedasama lippe, tõmmati laeva masti, mis siis on ka tegelikult ajalooliselt tähtis lipp, sellepärast et Eesti mereväelased esimesel Eesti vabariigi esimese aastapäeva paraadil, siis marssisid lipu all ka sellise põneva ajalooga lipp. Linasest riidest kolme värvi kangast kokku õmmeldud. Pikkus on umbes meeter 60, ma pakun. Midagi sellist ja ikka suure suure korralik klipped, selline laevalipud tavaliselt sellised suured ja võimsad on. Väga uhke, mis on järgmine lipp, mis suure Tõllu ajalugu meile kajastab? Kuna laeva tegelikult senine kõige pikem teenistusperiood on olnud punalipu all alates siis teisest maailmasõjast siis järgmises tünnis ongi niisugune see nõukogude sõjalaevastikku kuuluva laeva lipp. Kahjuks ei ole tegemist tallu enda lipuga, aga on ajaloolise nõukogude perioodi lipuga, et võib-olla väga kindel, et täpselt samasugune left põllu või siis tollel hetkel taas Voloned selle mastis. Alates 41.-st aastast, siis. Jah, 41.-st aastast kuni 91. aastani põhimõtteliselt, et kuigi laeva nimi muudeti tagasi suureks Tõlluks 88. aastal, kui laev läks meremuuseumi omandusse toodi Tallinnasse, aga jah, siis lipu lipuvahetuses ikkagist Eesti vabariigi taasiseseisvumisega. Tavaline punane lipp, sirp ja vasar ja punatäht on peal ja siis on meil siin veel taas sinimustvalge. Jah, et see on, et laava juubeliaastast pärinev lipp mis siis sellel aastal lehvis laeva laeva mastist, nii et selline üks lipp ka siis sellest nüüd tagasi kodusadamasse jõudmise perioodist ja just sellest sellest aastast, kui laev oma sünnipäeva tähistas. See nõukogude võimu käest 91.-ks aastaks suure Tõllu kättesaamise lugu on ka põnev ja siin on suuri teeneid meremuuseumi kunagisel direktoril Ants pärnal, et kas te sellest loost mõned eriti vastuolulised ja põnevad seigad tooteesile? Juhtus see siis jah, 88. aastal, selleks aastaks oli juba laev mitmeid kordi olnud selles seisus, et kohe-kohe läheb ta vanarauaks sest tegelikult nii-öelda jäämurdena tegevteenistuses oli ta seal 60.-te lõpuni 70.-te alguseni lihtsalt laevanduse muutused olid selleks ajaks nii-öelda Tõllust ette jõudnud, et sellise küllaltki kitsa kerega jäämudest ei olnud tollel enam hetkel enam kasu. Aga ektist järgnevad aastakümned ta püsis tegelikult ikkagist teenistuses, vaatamata sellele, et ikka jälle Pieti mõtted, et noh, suur kogus metalli, et realiseeriks selle siseära. Nii et seal ei seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel ikka jälle tuli see mingil hetkel päevakorrale. Aga näiteks veel 86.-le vastavalt kasutati pandilaen tööle siis sadama ehitusel kasutati, kui nad on võimsad aurumasinal peal, et siis sai sealt auru ja tal on ka võimsad veepumbad, nii et sellise nii-öelda turvalaeva nagu siis vajadusel kas teiste laevade seest midagi vett välja pumbata või reisis tuletõrje pumpadena kasvatada, et et selle tõttu 86. aastal laeva veel kasutati. Aga jah, siis 88. aastal toonane laeva kapten Oleegili Ashenko andis siis teada Eesti meremuuseumile. Nüüd on vist et lõplik otsus tulnud, et laev läheb ikkagist vanarauaks ja meremuuseum selle info põhjal siis hakkas asju ajama, saadi lõpuks ka Eesti NSV Ministrite nõukogu toetus sellele ja seda toetust omades siis õnnestus ka Nõukogude liidu laevastik nõusse saada, et laev antakse meremuuseumile. Nii et 88. aasta sügisel läks muuseumimeeskond laeva üle võtma, Lomonossovi sadamasse, Peterburist väljas ja, ja seal siis võeti laagrile, vaadati ühel õhtul siis ülejärgmine päev Stelaseda ja, ja järgmine hommik ei, veel avastati töö jooksul õli, tõenäoliselt keegi endise meeskonnaliikmetest laeva rooliratta näiteks ära viinud, nii et see on, see on tõenäoliselt üks kuulsamaid markantsemaid lugusid sellest laeva tagasitoomisest, siis oli erinevatel mälestuste järgi, kes traktori pool või siis suureventiilise lahti keeramisel, atlas metallist, see pandi siis sinna rooliratta asemele ja siis sõidetigi puksiiri abiga siis Tallinnasse, toona veel oli laev tegelikult võimeline ka oma jõuga liikuma siis veel mootorid töötasid, sai auru sisse ja, ja oleks olnud ka võimalik nii-öelda oma jõuga ikkagist, mitte niidi piisavalt töökorras, et oleks olnud hea sealt niimoodi tagasi tulla. Aga tänapäeval Suur Tõll omal jõul merele enam ei lähe. Ja praegusel hetkel on masinad nüüd seisnud, siis on üle 20 aasta, eksperti on need üle vaadanud, iseenesest oleks raha ja aega ja võimalust, siis saaks ta täitsa sõidukorda seada, et midagi ei ole selles seisus, et laeva kaks, et ei ole nagu mingeid pöördumatuid kahjusid või töid tehtud, et laeva ei saaks omal jõul tööle panna, aga aga hetkel ei ole selleks ka meremuuseumil vajadustest, nii kui niigi me ei saaks, sellega ei siin lõbusõite ja muid asju teha, sest meresõidueeskirjad ei lubaks sellise laevaga reisijaid vedada. Eesti raadioarhiiv talletab Hubert välderamanni reportaaži tõenäoliselt suure Tõllu kõige viimaseks omal auru jõul jäänud reisist. See korraldati 1994. aastal iseseisvuse taastanud Eesti esimesel üldlaulupeol. Kui Suur Tõll sõitis linnahalli tagant sadamast Piritale Tartust toodud laulupeotuld tervitama. Kohe-kohe väljub Suur Tõll sadamast, mitu tundi on auru üles võetud ja musti suitsupilvi pahvitud. Ja praegu kindlasti enamus meie kuulajaid kuuleb suure Tõllu lahkumisviled sadamast esimest korda vana aurulaevavile ei tule kergesti välja. Aga ta tuule Legendaarne Suur Tõll on nüüd oma auruga Tallinna lahel. Millal viimati suursel auruga sõid? See oli oktoobris 1988, kui laev tagastati Eestile peale äraolekut alates 41.-st aastast ja tegin selle reisi juhtumisi kaasa balti laevastiku baasist Lomonossovi endine orjaanil Baum Tallinna ja laev oli küll puksiiri vedada, aga samal ajal ka oma masinad olid korras ja aitasid kaasa, nii et mõlema jõul nagu tuldi 13, oktoobrit mälu ei peta. 88 oli, oli laev Tallinna reidile hommikul seda kõnelis meremuuseumi asedirektor samme, et me läheme vist samuti Tallinna reidile, kus sel ajal siia tulija päris kenakene tuul on praegu, kuidas seda nimetada, kus me jutuajamine oleme sillal, praegu? Kaptenisilla alumisel korrusel, jah, võib nii öelda mitte kõige kõrgemal korrusel ja Eesti riik on olnud ikkagi mereriik. Ja nüüdse sümboolne, c Suur Tõll, see ise on Eesti sümbol on juba. Ja nüüd võtab sellest osa seal tõesti ajalooline moment tõest. Kaptenisild on praegu küll pooleli ja kõik on kuidagi tööootel veel. Kuid see ei tähenda, et see laev ka ilusat iseseisvat elu elada. Seda on tunda ikka, aurulaev on aurulaev. Ja, ja selles selles ongi tema omapära, et ema ei ole mingisugune surnud eksponaat, aga tema on elusolend, kes on elusad inimesed, elus ajalugu, elusad mehhanismid ja nüüdne seisame siin reidil. Ootame ja liigume tasapisi Pirita jõe suudme poole. Ja meil on praegu. On veel 10 minutit, on ajakava järgi. Et võtta peale laulupeo tule ja ma usun, et me oma programmi ajaliselt suudame täita. Tuunasi VIN-i Atuxithani hiivi roogsed arvas mu Istanbul sama sammhaaval, kaugeltki nii suurel min. Muud ei oska, ei saa. Nii et. Ta ei teeks kui siin sorr rongis on söönud ka. Jossa. Jätkame ringkäiku praegu lennusadamas seisvalt Aurikult Suur Tõll, kiivikson meremuuseumi teadur Mihkel Karu. Kuulge, ma kuulsin vahepeal nõude kolinat, kas kambüüsis on kuskil siin lähedal? Seal täitsa lähedal, nii, oleme astunud jälle. Oi ja kohe siinsamas on täiesti korralik suurte plaatidega Kapliit, mida köetakse, millega see on siis kivisöega. On endine meeskonnaga müüs ja see on erinevalt ohvitseride kambüüsist säilitanud siis oma algse väljanägemise, noh peaaegu siin säilinud vana kivisel köetav pliit. Muud osised on osaliselt säilinud, et siin kapistik on uus juurde tehtud, aga vanade piltide järgi, aga muus osas on päris palju seda vana sisustust säilinud, et selles mõttes umbes selline nägi ta välja ja tõenäoliselt siin siis laevakokk askeldas üks kokkadest ja teisel pool on siis ohvitseride kambüüsis Eestis tänapäevaks on saanud täiesti uue, värske kaasaegse sisustusega, kuna laeva saab ka siis vahendusel välja üürida sündmusteks, siis on ka meil vaja siin selle tarbeks. Te ütlesite intervjuu alguses, et laev läks merele, kui oli vaja jääd murda kaheks nädalaks. Kas see tähendab, et väga suuri lihatünn ei pidanud kaasa võtma? Ja ei, tõenäoliselt selleks, nagu on võimalik tal nii kaua olla, et ikka enamasti käis ikka Tallinna sadamas, mis oli tema kodusadam, täiendas oma varusid ja siis uuesti merele tuli ka, näiteks kahekümnendatel kolmekümnendatel juhtisid, kus talvel laev üldse merele läinud, sest lihtsalt oli nii pehme talve, et kas teised väiksemad jäämurdjad said töö tehtud või siis lihtsalt üldse ei olnud, nii et kõik sõltus sellest. Laevateenistused kas on, aga samal ajal kindlasti lisas Eestile ja Tallinna Sadamale väga palju väärsust, et meil oli selline suur võimas jäämurdja, kuna 20 30. 80 protsenti Eesti väliskaubandusest käis Tallinna Sadama kaudu. See tähendab seda, et selline suur laev oli väga, väga, see on Eesti riigile. Kuhu me järgmiseks läheme, suundume siis laeva ahtriosasse, kus on ohvitseride kajutid. Nüüd me oleme tulnud ohvitseride salongi. Tõeline salong, punasest sametist, toolid, laudlinad, tõenäoliselt väga vana klaver. Paljon lilli. Kas see on keskmisest luksuslikum, ohvitseride salong, mis laevadel on? No ma arvan, et sellise töölaeva, noh me võime öelda, et jäämurdja töölaev selle kohta on tõesti luksuslik samas oma aja kohta esimese maailmasõja aeg selline üks äärmiselt Euroopa nii-öelda hiilgav praegu ma arvan, et sellesse ajastusse sobib see väga hästi aega, umbes sama nagu Titanic, nii et selline luksuse ja kõige selle väljendus ka selles mõttes on ja tegemist oli ju ka ikkagi omas ajas just sellel konkreetsel aastal tõenäoliselt uhkema sellise laevaga, mida Vene keisririik ehitas, et mitte ei ehitatud Tallinna Sadama jaoks vaid ikkagist Peeter suure merekindluse ja siinse sõjasadama jaoks ka ikkagist, nii et väga oluline selles mõttes ka keisririigile, nii et ka ülevõtmine, vastuvõtmine Peterburis oli suur pidulik sündmus, kus siis oli ka nii riigi keisripere esindajad Kui me siin salongis vaatame veel neid asju, mida teil on õnnestunud nüüd siin hilisema restaureerimise käigus kas uuesti tööle saada, üles vintsida või siia laeva teistelt laevadelt originaalesemeid osta siis mis on siin see, mis? Teie kui teatri südant kõige rohkem rõõmustab rõõmustabki see, et me pole pidanud kuskilt mujalt väga palju asju tooma. Ehk siis siin laeva ahtriosas, ohvitseridega ütlesites, ohvitseri salongis ongi olnud see positiivne, et kõik ümberehitused, mis on tehtud tehtud, on ära kasutanud vana mööblit. Kõige suurem laeva ümberehitus toimus 50.-te aastate alguses Soomes sõja reparatsioonid, korras. Ja siis ehitati küll, ongi nii-öelda sisu, seinad kõik ümber, aga kasutati sama vana mööblit, nii et kõik see võib-olla on siin säilinud, on saanud uue polsterdus, vanad diivanid, ainult mööblivõttes, ainukene uus lisandus, on see need toolid, mis meil siin laudade ümber on, et need on piltide eeskujul vanade piltide eeskujul taastatud. Ja tegelikult on ka siis taastatud kogu ülejäänud ruumi väljanägemine, ehk siis kuna sellest ainukesest siseruumidest pärinevad pildid laevaehitusele ajast, mis on säilinud, ongi just sellest ohvitseride salongist siinsamas seinal on ka üks nendest piltidest olemas siis nende piltide abil. Meil õnnestus meil põhimõtteliselt taastada see algne väljanägemine. Nii et selle tõttu ka siin ohvitser salongis on nii-öelda laeva ajalugu viidud tagasi aastasse 1914, põhimõtteliselt mujal siseruumidesse väga meil kahjuks võimalik ela olnud. Lauad toolid, kapid, peeglid, ahjud, valgustid. Siin klaveri kõrval on huvitavaid valgusteid, kas need on originaalid või need on? Need ei ole, need on siis nüüd peaaegu identsed nendele gaasivalgustitele, mis varem olid samadel kohtadel, et siin me oleme otsinud lihtsalt analoogiat. Samamoodi ka kõik muud detailid, need manomeeter, kell ja muud sellised elemendid, mis siin ruumis on. Ja järgmiseks on Mihkel Karu toonud meid kapteni kajutisse. Ei ole suur. Aga on luksuslik. Lausa kolm ruumi, arvestades et kaptenil tegelikult üldse oli suurel Tõllul kaks kajutit, üks asi, ütleme kontorile Tal on kaptenisilla all on siis selline nii-öelda igapäevane tööruum ja siis lisaks sellele siis sadamaga on siis see, kus me oleme ja võrdlus, mida mina tooksin, siinkohal on põhimõtteliselt nii-öelda ametikorter. See oli siis nii-öelda see eluruumide osa, mis kaptenil oli tõenäoliselt kõige kõige luksuslikum selles mõttes, et mitme ruumiline siin me oleme siin tööruumis ja siis siin kõrval on veel magamisruum ning kaptenil olid ka eraldi WC ja vannituba. Kellega kapten siin tööruumis kohtus? Kohtus tõenäoliselt oma allohvitseridega, seda ka siis juba oma nii-öelda kaptenisilla all olevas teises kajutis. Samuti 20. 30 tõenäoliselt veedetud talitus veeteede ameti esindajatega ja kõigi tähtsamate isikutega, kes laevale saabusid tõenäoliselt noh, näiteks 20 kolmekümnendatel, kui tegemist oli Eesti kõige olulisemale laevaga, siis külastas laeva alati pärast remonti mõni tähtis riigitegelane, valitsuse esindaja, nii et neid tähtsaid ninasid siia ikka sattus, et riik ikka pidas väga oluliseks seda enda jaoks selle laeva omamist. Nüüd oleme liikunud aurulaeva kõige madalamale tekile, kus on laeva süda, mis laeva liikuma paneb ja käigus hoiab. Mihkel Karu. Tõesti, see on ahtrimasinaruum, kus siis on kaks aurumasinaid ja nende Juul siis laev oli võimeline saavutama siin parim vahend sõlme kiirust. Päeval on see siis külastajatele avatud külastavad, saavad kogu masinaruumist katlaruumist läbi kõndida ja need jutud, et siin meie all veel kaks tasandit veel on seda masinaruumi, nii et see on alles tõesti, nii-öelda oleneb hind sellest, mida külastaja siin näeb. Selleks, et külastajal tekiks siis ka natuke arusaam, mismoodi see elu siin oli, oleme pannud üles siukseid, peidetud kõlarit, kus siis tuleb sellist aurumasinale omasemad mürinat ehk siis, et külastajad ikka aru saaks, et sisepõlemis notaril ja aurumasinal on ikkagist väike vahe sees. Ja tegelikult siin on ka muid põnevaid asju, noh asi, mida võib-olla küla statisti tähele pane, on ka roolimasin. Ehk võiks siis võrrelda, tänapäevase auto oli võimelda iga, ehk siis selleks, et kaptenisillal rooliratast keerates ikaga see roolilaba seal vees keeraks, selleks et seda suurt metallimürakad, mis rooli laban õnnestuks keerata, oli sihuke auru jõul töötav masin, mis siis aitas kaasa. Kui ma õigesti mäletan suurelt põllul on mitu laba. Ei, seal üks endal on suukruvisid, on kolm, et tal on kaks sõukruvi ahtris ja üks vööriselt vöörisõukruvi on, siis aitab manööverdamisel ja ka tegelikult jää lõhkumised tekitab jää alla siis alarõhu, nii et ta on tegelikult lihtsam seda suruda, seda jääd pealtpoolt katki. No nüüd me kuulemegi seda heli, mis peab külastajale aimu andma selle kohta, kuidas aurulaeva masinaruumis töötada oli? Jaa, tunnistan, meenutab pisut seda heli, mida oleme Titanicu filmist kuulnud, aga eks see vist käib kõikide aurulaevade kohta. Eks seal filmis nii mõnigi nähtu on tõenäoliselt see, mida siin ka siin mehed kogesid, nii et selline pikad tunnid Katelt küttes söetolmu sees, vahetus oli tõenäoliselt kuskil seal neli tundi nagu tavaliselt on, aga nädalavahetused selle jooksul siis pidi üks mees siis katlakütja kontrollima ühte katalt kuus katav kokas, kus katlakütjad ja pidevalt jälgima, et aur oleks õigel tasemel, mingile õigel hetkel juurde andma, asusid kontrollima kõike seda ja siis temal oli siis jah, abiliseks oli siis trimmer ehk siis katlakütja abi, kes kontrollis et katlaküttel ollakse ta sütt, mida sinna katlasse kühveldada. Ja, ja seejärel siis, kui vahetus läbi, ronisid uued mehe tasemele, eelmised kütjad ülesse pesema, sööma, siis oli vahist vaba aeg ja veedeti seda siis, kuidas keegi keegi seda heaks pidas ja siis uuesti tagasi, kui järgmine vahikord käes. Nüüd me oleme tulnud laevatekile, vaatame merele, sealt üks suur ristluslaev tuleb Tallinna sadamasse kaugemal näen veel teist. Tihe laevaliiklus käib ideega suurel põllul on kahju, et ta enam merele ei pääse. Arvestades seda, et Suur Tõll on tänaseks päevaks 102 aastat vana, siis ma arvan, et tal on pigem sihuke ja rahulik meel, et on veel olemas. Ta on veel ees, aga samas vaatab siukse korraliku rahul olevusega, et las need nooremad vennad sigivad sagivad siin edasi-tagasi, et ma arvan, et tal on siin päris hea, et et elu veel laeval käib, aga enam merele ei pea minema ja siin ohus olema. Mis on selle laeva tulevik, et ta jääbki siia kai äärde, kuhu ta on endale vanaduspõlvepaiga leidnud või on meremuuseumil, kui selle laeva omanikul veel mingeid plaane? Tööd laevas ei lõpe mitte kunagi ka muuseumilaeval. Meil on ikka plaanis laeva edasi renoveerida, taastada siinsamas jalge all olema pidanuks puudeq see taastada ja ka tegelikult tooteid siseruumides, mida vajaks, vajaks veel tööd, et arstikajut, laatsaret kõik need kadastuda külastajatele avada. Kokkuvõtteks peaks ütlema, et laeval olnud väga õnnelik saatus. Tuletame hetkeks meelde, kui mitmetes lahingutes on Suur Tõll siis varasemate erinevate nimede all olnud või, või kui palju teda on pommitatud või kui palju on siia pandud lõhn ainet, et vajadusel vaenlase kätte langemist vältida ja laev õhku lasta või, või kui palju on teda mõeldud vanarauaks lammutada. Aga ei näe, kõigest hoolimata on ta ikka siin mõni eredam seik selle laeva ajaloost. Ma arvan, et laeva sõjalise teenistuse poole pealt tõesti on kõige silmapaistvam just see, et ta on alles. Kui arvestada seda, et nii esimeses maailmasõjas ka teises oli eesmärgiks teda kasutada abilaevana, mis siis aitab teisi sõjalaevu läbi jää, mis tähendab seda. Ma pean ikkagi eesliikuv, mis tähendab seda, et tegelikult oli küll nii-öelda see peibutuspart kõikidele miinidele kah, mis meres võisid hulpida, nii et et selles mõttes tõesti täiesti tähelepanu ja need ühtegi otsest miinitabamust laeviale saanud kummaski maailmasõjas alles teises maailmasõja lõpul pärast Leningradi blokaadi, kui ta siis pääses sealt uuesti teenistusse, siis parda lähedal üks miinides plahvatas, kui ma õigesti mäletan, Kroonlinna lähedal, nii et, et selles mõttes ta on, ta on olnud õnnelik laev, samuti veel samas teisest maailmasõjast ka see, et tõenäoliselt üks suurimaks merekatastroofiks nimetada võivat Juminda miinilahingu üle elanud, nii et ka sealt tervena läbi tulnud, et tänaseks päevaks on tõenäoliselt maailmas säilinud selle Juminda miinilahingu üle elanud laevadest ainult kaks tükki meile teadaolevalt ja meremuuseum on õnnelikult nende mõlema omanik, ehk siis ka allveelaev Lembit elas sellesama Juminda miinilahingu üle, nii et tõesti laeva on tohutult õnne olnud ja ka samuti see, et ta üldse on üldse, on alles tegelikult laeva eluiga tavaliselt tavaliselt nii pikk ei ole. Nii et see on ime, et me saame tulla suure Tõllu peale siin ringi vaadata ja kujutada ette, mismoodi elu oli laevas enne esimest maailmasõda enne suuri revolutsioone nende ajal ja saame ennast tagasi viia nendesse aegadesse. Kindlasti võib öelda, et sellist sellist vanemat laeva väga naljalt ei kohta eriti just nii suurt ja võimast laevad eriti töölaevad, pigem ikka kipuvad leidma tee vanarauaks ja, ja selles mõttes on Eesti riik väga õnnelik, et kahekümnendad 30.-teks kõige tähtsamad laeva on, on säilinud ja on alles ja külastajatele avatud. Me oleme teinud nüüd äkkvisiidi Suure Tõllu kapteni Toivo Arumäe kabinetti, mida teeb kapten laevas, mis ei lähe merele. Kõigepealt ajab neil muidu tegijaid taga et ikkagi igapäevased laevatööd saaks tehtud. Kõigepealt sõdimine. Hommiku ja lõuna ja õhtu käib Ari mööda seda tekki edasi-tagasi, sellepärast et siin on nii palju iga sihukest päikeselt putukaid, putukaid. Ja loomulikult, kus on sööki, seal ongi ämblikud. Kui laev käiks merel, kas oleks märksa vähem ämblik? Jah, seda kindlasti selle pärast sinna me nagu ei kipu. Aga noh, eks meil ole siin teisi suuri sõpru, varesed ja kajakad laeva nagu märklauaks neil. Vjatka, sellega tuleb sõdida, et saaks nüüd. Keemia plekib tekilt ära. Kui külastajad, kes on teinud ringkäigu suure Tõllu peal, koputavad ka kapteni uksele, siis mis nad on öelnud, mis neile selle laeva juures kõige rohkem meeldib või mis on jätnud kõige sügavama mulje? Ei oskagi öelda siin osavad ikke, kes on käinud, puutanud väga harukordne asi, kui mõni loputab, kõik püüavad ikke kohe uks lahti ja Stotut, mis siin on. Ja tegelikult on küsimus see, et aga mis laev see oli, kas reisilaev või? Sellepärast nad on ikke. Nonii, merekauged, inimesed, aga noh aastakümneid ei ole ju inimesed mälev saanud, Jana. See küsimus ei ole mitte rumalaid esteet. Rohkem nad siin käivad seda teadlikumaks haavad, mis on meri ja mis Laljus väävel ja üldse miks meremees on nihukene, kes, kes ka siin maa peal istuda, ike tahab Veeaa naudingu laps liivakasti umbes. Nii sõbralikku ja heatahtlikku kaptenit kohtab elus harva. Kui suur teie meeskond praegu on? Noh, praegu on meid seitse, oli muidugi rohkem, aga olid ka rasked ajad, kus tuli loobuda mõnest inimesest, aga, aga noh siiani oleme hakkama saanud, ei ole keegi veel eriti näpuga vitsaga, kaitsin kallal, aga noh Batman töö juures igasuguseid ütlemisi tuleb. No ei saa kõikjal naeratava näoga ringi käia, teinekord Luutliku kurjamängud. Aga ega me ei ole sellepärast halva mäluga halb, läheb kiiresti välja, sellepärast optimism must poleks, siis ma ei tea, inimesed polekski elus. See on vana meremehe tarkus, palju tänu teile kiire intervjuu eest ja selle eest, et lubasite oma kapteni kajutisse sisse astuda. Suurele põllule ikka pikka iga. See oli saatetund aurulaeval Suur Tõll, kus meile tegi ringkäigu meremuuseumi teadur Mihkel Karu ja teele saatis kapten Toivo Arumäe. Merelaule esitasid Konstantin Moosel, Georg Malmsten ja meedioptertset. Saate panid kokku Kaja Kärner ja Anna-Maria Current.