Kajalood merel meres. Pere seekordne meresaade vaatab purjetajate, maailmaimeilusad loojangud ja päikesetõusud merel, päikeses ning pärituules. Seilamine on selles maailmas kõrvuti tormide narmasteks rebenenud purjere, rikki läinud paadimootori, aga ka abi andmise ja kõigile purjetajatele tuttava õlg õlatundega. Me saame tuttavaks Liia Toomas Sootsiga, kes suviti elavadki oma purjeka Enel peal. Kohtusime Pirital juunikuus mõni tund enne seda, kui nad hakkasid Pärnu poole purjetama. Sinihallil jahil leidub ruumi kahele, kuid kaasas polnud eriti lahele. Leemal liugleb teine jahmil, sõitjat varjas mass ligemale, tüüri siin ju nägime tütarlast, ta oli veed näegi ei. Ei, ma ei arva, näegi. Tabanud linna. Käega viipas valges eetris merekajakas ja pilk mu poole loitsu pehkinud nagu oma ajaga. Naeru näolgel tervituse peale vastasin nukralt jahi teise ilmakaarde. Pööra sinna, oli reedel näägeene, ei see tuuleema. Arva keele tava olnud sinna. Tere, kas kõigil meestel südant? Üks on paadis, aga täitsa naerdes meelitab, nii kaua tal hiljem küsisin, ta õigustas ja tunnistas, et merel kaasas oli talveks. Näengi juuksetuule selle teema. Ja ma näen. Olla kärge ta süda, kerge ta. Kärge. Tänast saadet Me alustame Pirita Jahtklubi terrassilt ja järgmiselt saatetunni me veedame koos Liisotsiga. Lühikeste mäletate, millal te esimest korda siia jahtklubisse üldse tulite? Oi missugune küsimus, Kalev Jahtklubisse, ma tulin nii-öelda pikemaks, et jääda, tulin umbes kuus aastat tagasi ja olen siin alates sellest kõik oma suved veetnud, tegelikult kust te selle pisiku saite? Ma arvan, et see pisik on mul lapsest saati sees olnud, mis siis, et ma olen tegelikult täiesti mandri laps, ma olen pärit Räpinast, mis on hoopis Eesti teises otsas. Minul õnne ei olnud, et lapsena purjetamist proovida, mis siin Kalev Jahtklubis kohe me näeme ka. Lähme jalutame natukene sadamaalal ringi ja praegu on näha, et hästi paljud lapsed lähevad merele, tegelikult neil hakkavad trennid loovad oma optimiste rõõmsalt järel ja valmistavad oma paate ette siis merel kenasti toime tulla. Selle pisiku juurde tagasi tulles. Kas kuus-seitse aastat tagasi ma käisin reisil ja üks minu reisikaaslane oli võistlusametnik kes annab merel starte, vormistab kellelegi võite kellegi kaotusi ja tema kutsus mind kaasa merele endaga aega veetma, ütles, et temale tundub, et minule võiks see meeldida ja mulle meeldis ja võib-olla ilm oli mõnus, on ju, ei ehmatanud mind kohe ära, aga tegelikult mul on ka seda õnne olnud, et mul ei ole merehaigust, näen, et väga palju tegelikult kannatavad selle käes mingil moel mul on ta kindlasti, et ma ei kannata karusselle näiteks ja olen purjetanud ookeanil katamoraaniga, mis näiteks käitub hoopis teistmoodi. Seal ma olin just, ütlesin oma sõpradele ka, et ma olin nii pettunud endas, et mul oli haigus seal, muidu mul ei ole seda, aga seal oli, tõi välja, et ta oli selline kehv olla, siis ma sain aru, kuidas teised ennast tunnevad, et süüa ei tahtnud. Hea meelega oleks pikali olnud. Nii et ma üritasin seal kuidagi vaikselt oma sellised kehvemad hetked Oleskleda ütleme niimoodi. Kas oli Atlandi ookean ja kui kõrged lained ei olnud väga kõrged, sellised lauged, lauged, lained. Kas Tallinna laht, Pirita laht on nüüd see, mida te tunnete nagu oma viit sõrme? Meie purjetamishooaeg on suhteliselt lühike tegelikult ütleme, et hakkaksin. Varased linnukesed lähevad ree peale aprillis. Tegelikult tõstetakse meil purjekaga vete mais ja lõppeb ta oktoobris ja hilised linnukesed on isegi venitanud siin novembrini venitanud mõnedki käivad isegi ilma trotsides aastavahetusel merel. Aga ütleme see kuus ikkagi, mis kevadeni tekib, et siis iga kevad, sa hakkad oma purjekat vaatama täiesti nagu uut läheb vee peale, kõik tundub tegelikult suht uus. Ja nii on ka meie pirita lahega ka siin ja loomulikult. Me sõelume siin palju rohkem ja ma ütlen, et mis seda meie ilma puudutab, siis sellest on natukene kahju. Et täna on meil ka selline ilus juunikuupäev päev, aga näiteks kui siit muuli vahelt välja sõita, siis on tegelikult seal hoopis teine kliima. Siin võib olla soe, mõnus, aga meie vesi ei soojene nii kiiresti. Vastupidiselt, kes arvavad, et sügisel on maru külm vee peal, siis tegelikult on see pilt hoopis vastupidine, nii et oktoobris palja jalu purjetada, müdistada vee peal, see on naljategu juuningu kõrval tegelikult, sest siis on vesi soe, õhk lähebki natukene jahedamaks, aga suve jooksul oled karastunud ka natukene lainetega. Millal te tänavu aega alustasite, te olete nii pruune päevitasite pruuniks juba maikuus? Nüüd ma pean seda pattu tunnistama, et Meie purjekaga ei ole me saanud vee peale tänavu veel minna, sest et toimetame paadipoe kallal. Minu igapäevane töö on tegeleda paadipoe pidamisega majandamisega, klientide teenindamisega. Ja suviti on meil Pirita kaupluse kõrval avatud ka Pärnu paadipood, mis asub Pärnu jahisadamas. Ja oh seda õnne, et see paadipood asubki otse sadamas, mis tähendab seda, et kui sa tahad natukene töömõtetest ennast nii-öelda tuulutada, siis sa teed kolm sammu, astud välja, vaatad terrassi peal seda sadamat, päike soojendab sind. Ja nii ta on. Aga ma olen käinud merel Pärnus, sellel suvel sattusin ühtede võistluste raames võistlusametnikega ühe sama kauni puupaadi peale, nii et seda küll, et ma olen juba kergelt mereõhku nuusutanud ja täna tegelikult ootab mind ees päris pikk merereis. Plaanime oma purjeka oma suvekodu nii-öelda Pärnusse viia, kuna me peame seal rohkem aega veetma ja meid ootab täna ees 140 miili meresõitu Tallinnast Pärnusse, et kui mõni inimene mõtleb, et no mis see siis on, et sa lähed nüüd Tallinnast Pärnusse kaks tundi läheb, on ju siis tegelikult ma arvan, et kui me sellel kellaajal, mis me siin praegu oleme, alustaksime siis homme samal kellaajal. Võib-olla ma juba näen Pärnut kaugelt, kui minna ühe jutiga ja meie seda teeme ja nii, et ootab selline, ma loodan, et selline mõnus päevane purjetamine, öine kindlasti saab testida oma jahti tavaliselt vee peal tükk aega käinud, siis tükivad igasugused asjad lagunema ega nendest enne aimu ei saa, kui sa seda asja reaalselt katsud, nii et kohati ootan seda põnevusega, natukene on. Ma ei ütleks, et hirv. Ma lihtsalt loodan, et kõik sujub kenasti, tuul soosib meie sõitu. Jah, me läheme ka sellel põhjusel, et just nimelt tuul soosib meie sõitu on ootamas selline mõnus kergelt taganttuuleots. Nii et peaks olema soe. Näiteks maailma meredel purjetades pole üldse selline pilt harv, kus sina nii-öelda vastutuules krüssad, sa oled täiesti tormikades kurguni kinni pakitud, müts on ka veel peas, kindlad käes ja siis tuleb sulle vastu sihuke mõnus allatuuleseltskond, kes on kõik päevituste väel, see on nagu öö ja päev, aga täpselt nii ongi, sellepärast et allatuule otsal on palju soojem. Isegi kui tuul on natukene vilu, siis on ikkagi seal soojem olla, et meri on selline üllatusi täis. Liiaga, vaatame siin sadama territooriumil natukene ringi ja katsume kirjeldada inimestele, kes siin võib-olla 10 või 15 aastat ei ole käinud, sest kogu aeg nii nagu meri muutub, ilm muutub, nii muutub ka elu ja miks mitte ka Pirita jahisadamas. Aga just sel hetkel maandus meie lähedale veel üks saatekülaline devon. Noh, meie sadamavares tal on kusjuures väga palju erinevaid nimesid, teda kutsutakse kar lutiks minu antud nimi talle Ants, au, sest et alati, kui ma teda näen, siis mõtlen nutsu augu. Ja tema on proua, tal on, ma näen isegi seal. Üheks kuskil üleval teeb häält, on selline värske ema ja nii palju, kui mina olen siin jahisadamas olnud vastavalt, siis ma mäletan teda kogu aeg kogu aeg üks ja see sama seesama vares. Me tunneme ta ära noka järgi, tal on selline natukene kullinoka moodi nok, see on hästi huvitav vaadata tegelikult, kuidas neil on siin nagu territoorium ära jagatud, et muidu sa naljalt seda ei märka, aga aga sadamakapteniga vahepeal rääkides, siis ma olen teiega olnud, et vaata, see silla gäng on ju vareste gängijad, nemad toimetasid seal praegu seda, aga meie džauanioja siin asju siis võõras saab kõhutäie naerda. Aga täpselt nii see on, et vaatad nende toimetamisi ja tema on meie selline igapäevane külaline, et kui öösel jahis magad hommikul silmad lahti teed, siis tavaliselt ma teengi selle selle peale silmad lahti, et ma kuulen, kuidas tšau meile külla tuleb. Klõbistad mööda seda plastiktekki oma küüntega siis tavaliselt Me magame vöörikajutis see nii-öelda purjeka ninaosas ja kui just vihma ja siis on alati aken lahti, see värske õhk, see on, see on midagi, mida sa hiljem vastu talve korterisse kolides hakkas meeletult taga igatsema. Ja see on täiesti tavaline selline tšauhh, äratus meile meie varese proua, äratus meile, ta tuleb siis klõbistades oma küüntega tuleb ta meie vöörikajuti juurde ja siis sa kuuled, et ahah, nüüd on sealpool ta tuleb näiteks vasakult poolt, läheneb sulle, siis ta keerab oma silma sisse ja ta vaatab sind aknast aknast just vööriluugist vaatab sind. Siis ta on elevil, siis sa ütled talle tere, tsau. Tere hommikust. Ja siis ta, sa näed päevil, siis ta teeb klõps-klõps, läheb teisele poole akent ja vaatab teise silmaga. Ja nii praktilisem, iga hommik ja nüüd ta sirutab ennast seal mõnusal. Ma arvan, et ootabki, kui me purjeka peale istuksime, et siis siis ta saab meile seltsi tulla, sest et jah, nii ta meid iga hommik äratab ja no kuhu siis see hea tuju ikka jääb peale sellist äratust ja igat reeglina saadab tegelikult sinu päeva ka, kui sa purjeka pääl asjatad, on olnud juhtumeid, kui ma olen vööris vedelenud lugenud ja siis ma järsku avastan, et on juba, ma ei tea, kui kaua, aga ma arvan päris tükk aega anda mõnusast masti varjus istunud, minuga ja aega veetnud ja ta julgeb päris lähedale tulla, tegelikult kätte ta niimoodi ei anna, aga silma ei tohi talle vaadata. Tuleb üks 20 sentimeetri kaugusele täiesti praktiliselt külg külje kõrval istub sinuga. See on hästi tavaline vaatepilt. Seal mõne hea ampsuga saab teie käest nõu, ma arvan, et eks ta sellepärast käibki seal asja uurimas ja, ja ega siis siin naljalt midagi laiali ei tohi jätta. Mõned pragavad, et oi-oi, sõi näiteks minu pirukas 105 minema, aga tema vaatab, et kui see on ripakile jäetud, siis ju talle mõeldud on ja ta on kindlasti väga tänulik selle eest. Ja kui ta liiga palju süüa saab, siis ma olen näinud, kuidas ta peidaksin kohalikesse lehe hunnikutesse, kui on puudus, kas siis on tal kogu aeg seda võtta? Ei tea, kas ta saab aru ka, et me temast räägime, istub täiesti, poseerib siin selle väikese jahi mere peal. Mine sa tea, praegu tuleb meelde, et eelmisel aastal meil oli merevaate saate võtted ja me tegime siin Kalev Jahtklubis tegime rände ja tegime ühe puupurjeka peal ja ühes saates peaks täiesti lõpus olema, kui tsau, tuli ilusti, istus mulle ka sinna kõrvale ja nii ta oligi kaassaatejuht hästi lähedal. Kui on palju võõrast rahvast ligi, siis ta väga lähedale ei tule. Aga kuna filmiti teise kai peal, siis ta tuli rõõmsasti, vaatas, et üksinda ma seal olen, tuli, istus sinna ilusti, ma isegi ei mäleta, kas ta istus mulle koheselt roolipinni peale kõrvale rõõmsalt siis ootas ja vaatas mind ja mõtles, et mis me siis nüüd tänase päevaga peale hakkama liidet telestaarid sünnivad, sünnivad keerame nüüd ennast natukene teistpidi, vaatame teisele poole, kus on siis Pirita jõesuu, aga siin on noh, silma järgi ma pakun, et ligi 100 purjekat sirgetes ridades. Kui palju on siin nüüd eestimaiseid ja kui palju on külalisi, seda külaliste küsimus peaks küsima sadamakaptenilt, aga tean seda, et juba on ta ületanud sellel aastal eelmisel aastal samal ajal külastanud külastajate arvu, et see on tegelikult suur. Kalev Jahtklubi eelis kindlasti on Pirita jahisadama juures see, et ta on selline privaatsem, mõnusam. Külaline tuleb siia tavaliselt ta võtab ühendust sadamakapteniga, kes on siis kohapeal olemas ja kui ei võta enne ühendust, siis saab tegelikult siin kohapeal ka võimalusel vabade kohtade olemasolul ja sõltub ka ka suurusest, sügavusest, kui pikkunda kiil ära mahub. Sellest on väga palju kinni ja ja siin on jõge süvendatud ka meil vist üle-eelmisel aastal süvendati viimati nii, et tegelikult mahuvad siia nüüd päris pika kiiluga jahid ära, et seda probleemi väga ei ole, et meil on endal kahe meetrini kiili oli siin aega, kui me jäime isegi kinni, kui oli vesi madal nii-öelda, siis pidid teadma seda radokusse, oma püsikohta tulevad, aga muidu on siin kõikidel püsiasukatel, kes siin klubis oma alusega on, et nendel on tegelikult oma kindlad kohad olemas ja on üksikud ettemääratud külaliskohad ja vabade kohtade olemasolul siis antakse ka neid välja. Kalev Jahtklubi sadamaala nüüd laienes ka natukene nii öelda Pirita TOPi poole, et seal on ka kohti juurde tekkinud. Selline toimetamine käib siin kogu aeg. Mis siin, mis siin pattu salata, et kuna suvisel ajal peale tööpäev, päeva elan ise ka purjekas, siis tegelikult ei ole üldse need olukorrad varmad olnud, kui võtad ka ise mõne külalise vastu. Näed, keegi tuleb mööda jõge kahtleval pilgul anna taga käega märku ja kui sa oled enne sadamakapteniga jutuga vestlused, kus vabad kohad, kuhu tohib, siis tegelikult aitab tal nii-öelda ära parkida. Arvan, et külastajatel on siin mõnusat ka paljud külastajad, tegelikult, kes siin on käinud, tulevad siia tagasi just ütlevadki, et siin on selline privaatsus, mõnus. Kesklinn on kesklinn, seal on kindlasti omad võlud käe-jala juures, aga väga paljud külastajad just naudivad selle sadama sellist vaikset klubi hõngu. Just nimelt enamus jaid, ütleme isegi, mis enamus, kõik jahtide peremehed, klubi liikmed, kes siin oma aluseid hoiavad. Ja siin on mitu purjespordiga kooli, on Reinodossoni purjespordikool Kalev Jahtklubi enda purjespordikool, nii et on toimetamist. Iga päev on trennid, kuidas väiksed lapsed oma purjekaid nii-öelda klaariks panevad, nendega vee peale lähevad ja kust need kõige eksootilisemad külalised on, kes on oma purjekaga tulnud Piritale? Hästi palju käib sakslasi suvel kindlasti meie põhjanaabreid, soomlasi, rootslasi, võistlustel, seal on meil olnud palju külalisi isegi Austraaliast. Nii mõnus, tuuleke neid liigume edasi võib-olla meile mõne natukene tuulevaiksema koha. Nii on meid toonud nüüd oma purjeka juurde, nimi on Enel Hinel just nimelt. E neli paistab ka seal veel tagant, nii et härra ei suutnud ära otsustada, kuidas jääb. Kas nimi oli enne, kui paadi ostsid, see võib olla, ise panite nime nime pani minu mees paadi ostmisel oma vana purjeka järgi tegelikult, ja öeldakse jah, et kui purjekal on juba nimi olemas, siis tegelikult pole hea tava seda muuta. Mida me siin siis nüüdne Me tulime siia, siis ma ütlesin, et kohe näha, et siin hakkab midagi toimuma, et mingi reis hakkab toimuma, siin on meil kai peal hästi palju otsi on läbisegi kõik värvilised otsad siis on meil jed ees purjetkenu ja Focoldi kokku lapitud ilusti ja on ilusti kokku lapitud siin krabisevat mõnusalt, et need, me võtame endale kenasti kaasa ja igaks juhuks mitu paari tuleb kaasa võtta, sest kunagi ei tea, mis sul vee peal juhtuda võib. Eelmise aasta Muhu Väina regatil näiteks meil juhtus selline. Tore on rääkida, neid asju on ju selline lugu, juhtus, et me olime tegelikult esimest korda toona oma purjede all üldse väljas. Kuna meil oli mootoriga probleemi, siis ei olnud tuult, on mõni inimene, ütleb, et mootoriga probleem mootoriga probleeme, purjekas tuulega peab sõitma, aga meil oli jah mootoriga probleeme, saime need asjad korda vahetult enne Muhu väina regati ja me läksime purjede all esimest korda üldse välja meeskonnaga kohe starti. Ja mina olin siis nööris, pidime keenu üles tõmbama, eespurje. Hästi karm ilm oli ka üle 10 meetri, puhus tuult kogu aeg, see oli hirmus ots, tegelikult Tallinn-Kärdla ots, 24 tundi sõitsid inimesed ja väga paljud meister, purjetajad ütlevad, et nende jaoks oli see ka liig, aga mis ei tapa, teeb tugevamaks ja vähemalt varastab ja meil juhtus selline lugu, et mina siis rõõmsalt seal ees aitasin keenud nii-öelda järele, et tõmmake siis käinu üles ja aitasin järele, kuna ta ilusti Pakist meil tuli ja kogu aeg keisse vööri nina käis vette, mulin märg, ma ei kuulnud taha, mida teised räägivad ahtris. Ja vaatan, et mida nad passivad, korjunenud tõmmake nüüd üles, tõmmake üles ja siis kõik karjuvad mulle vastu, et see on juba piisa, siis mina vaatan, et oh sa pühade püssi, et mul on veel meeter seda purjepinda. Siis tuli välja, et keegi oli oma purje meie purjede sekka sokutanud ja me olime selle kaasa võtnud. Nii et siis kribinal-krabinal, kuna me oleksime peaaegu starti hiljaks jäänud, kütsime me ruttu-ruttu mingi purje, mis me veel endale leidsime ja tõmbasime selle üles ja siis me avastasime, et kas see oli meie parandamata puri. Nii et me sõitsime, võib öelda narmastehnikas ja me saime oma etappide parima koha, sealt saime kolmanda koha, me olime väga tublid. See on ikka tõeline kokkuvõtmiseks see koht ja eks merel peab ka väga palju õnne olema ja arukust ja merd tõesti kartma, et uljalt ei tohi sellesse suhtuda ja tuulangel kuivatamiseks, aga kui on seda ka väga palju, siis tegelikult väga v peale ei ronita, sest et siis see muutub rohkem sinu aluse lõhkumiseks ja purjedel on ka nii-öelda oma kannatuse piir ja väga palju tuleb kindlasti aga seda kogemust, et see ei ole midagi sellist, et lähen kooli, õpin ja siis ma tean, kuidas on tegelikult see tuleb elu jooksul elu jooksul, mina olen veel selleks väga noor, ma olen väga hilja alustanud ka, aga ma loodan, et mul on palju aega sellega veel tegeleda. Põnevam ja siin kai peal ringi vaadates siis suvel siin jahis elades ja poes töötades, mis asuksid praktiliselt meetri kaugusel pole üldse nagu harv see olukord, kui sa tegelikult sõelud selle poe vahet, mis siis, et pood on kella kuueni avatud, aga sa sõelud ikkagi umbes üheksani. Selle vahe, et inimesed tulevad, lähevad, tulevad, lähevad ja juhtub üks selline lugu, et sa oled otsustanud näiteks päev varem lõpetada, tõesti, sa istud kell seitse, oma purjekas oled teinud endale mõnusa õhtusöögi. Veedad oma õhtut? Arutad päevaplaane, mis on toimunud, mis homme siis tuli, ükskord vaatame, suure jooksuga tuleb meie üks klient kaugelt niukseid meie juurde kell on juba pool üheksa ja ütleb, et kuulge, ma käisin teil poes, aga teil on pood kinni meie siis kõik rõõmsalt naerame, ütlement vaata kella. Vat see on hästi tavaline tegelikult. Aga ütleme jah, et, et kui on ja siis tegelikult meie telefonid on alati olemas ja see on täiesti tavaline. Meile helistatakse ka pool 12 õhtul, mida pool 12 öösel paadipoest vaja, näiteks siin on väga palju folk, Boote, meil ja folkpoodi poisid ükskord otsustasid, et nemad hakkavad vastu õhtut, hakkavad masti peale panema oma purjekale ja siis nad avastasid, et ega sa sinna, kui on seal mastis ja veel igasuguseid toimetusi teha, siis ega sa sinna päris üles ei roni. Siis oli neil pootsmani tooli vaja. Siis meil juhtuski selline lugu, et ma ei tea, mis kell oli, kui nad lõpetasid ikka peale südaööd ja sellel ajal ja me muidugi poes teenindasime neid poole vööni ja siis see oli ka muidugi tore, et nahutasime õhtu kuidagi venib, venib niimoodi vaikselt öösse ja kuna meil endal praeahjupurjekas ei ole, aga meil on selline tore vana veneaegne džuudo pann mida väga paljud inimesed teavad ja mina mõtlesin, et mis siin ikka siis, et paneme siis rabarberit koogi küpsema ja öösel kogu sadam lõhnas rabarberikoogi. Ja kui see mastis tegelane ükskord seal alla sai, kes oli seal mitu tundi mastis nokitsenud siis ta ütles ka, et sellist asja ta ei olegi mäletanud oma aegadest, et keegi ootab teda pool kaks öösel kai peal, soe rabarberikook ja tee. Ideaalne teenindus. See, miks ma no teie käest intervjuud palun, ongi see, et kuulsin, et ka Eestis on inimesi, kes suvel hülgavad oma uhke linnakorteri ja tulevad Jela avad päev päeva kõrval nädal nädala ja kuu kõrval suvel oma jahi peal. Kirjeldage palun oma jahti, mille kõrval me siin seisame, et kuulaja saaks aimu, kui suur, kui ilus, mida võimaldab, kui kiiresti sõidab. Ja kui mõnus siin on suveti selle peal elada. Meie jaht on riidas 30 eks jalga. Natuke üle üheksa meetri pikk, tan reisser tüüpi. Nimetan lustikummutid, eks neid, mis on sellised kavaariad ja kus on selline mõnusa Molasklemiss kesa, aga ta on meil selline tüüpi, nii et mugavusi meil väga palju siin ei ole, aga kõik eluks vajalik on siin tegelikult olemas. On meil üks suur vöörikajut, siis on ahtrikajut, teine ahtrikajut on ka tegelikult me nimetame seda skyydiksesse, asub tualeti taga. Et seal on kõik kaks, ühes on siis selline kambüüsis, kus on köögiosa sellise istumisnurgaga ja väljas kokpiti saab ka kenasti istuda, et meie oleme sinna isegi endale sellise teisaldatava laua pannud, nii et või sellega tore lugu, kui seda lauda pandi, siis, siis minu abikaasa Toomas pidi puurima põrandale augu ja päris mitu võistupurjetajad olid tal seltsiks ja kõva olega. Küsisin, kuidas puurida oma jahti augu, mida sa teed praegu, sest mitte keegi ei taha neid auke eriti puurida. Mida rohkem neid on, seda rohkem võib sul bet tulla ja ma mäletan jah, et üks purjed olid seal kõrval, ütles üks puurid oma jahti auku, nüüd sa teed seda, aga no siin laua taga istuda ja õhtust süüa. Saad aru küll, et tegelikult on väga mõnus, et vahepeal naeramegi, et eksvõistluste ajaks ka kuidagi ta peale jätma peaks vaata ma, kuidas neid otsi liigutada? No minu arust on siin kõik olemas, eluks vajalik, eriti saad sellest tegelikult, kui sa oled selle suvesin ära veetnud, et linnas elades on hästi kerge ära kaduda. Eks me kõik teame seda tegelikult. Ja kui suvi läbi ikkagi toimetada siin vee peal arestiga juttu, vesta hommikul vaadata, et külla tulnud part istub sinu koha peal rõõmsalt on oma sugulasega kaasa kutsunud, siin nähes muidugi läheb minema, on ju, põgeneb ära, aga, aga kui sellises tempos elada, siis tegelikult kui suve peale sattuda näiteks linna kuhugi kaubanduskeskusesse nii-öelda plätud jalas ja liivarida taga, siis tegelikult ma näen neid pilke, saan aru, et sa oled vist teistsugune sellepärast et inimesed vaatavad sulle järele. Aru ei saa mõttetuid, kas mul on midagi viga, aga ju siis see pilt on selline teistsugune kuidagi mida ma väga hindan selles elus on just see, et siinses aru, kui vähe sa tegelikult vajad asju enda ümber kõik need asjad, mis sa oled koju soetanud, siinse, saad aru, kui vähe sul tegelikult vaja on. Ja see elutempo on hoopis teistsugune, inimesed on siin teistsugused. Suhtlemine on teistsugune, alati abi vaja, abistatakse vee peal, kui sa näed, et keegi on hädas, siis kindlasti küsitakse, kas on abi vaja. Väiksemad purjekad, millel ei ole näiteks mootoritki finišist hakkavad koju tulema, siis ikka küsitakse, et kas, kas me võtame sleppi või tahate mõnuleda või mis on teie mõtted, onju. Ja siis sa näed, seal on selline arutelu, mis me teeme. Sõidame näiteks pool maad, vot siin, laske otse jälle lahti, on ju. Ütleme niimoodi, et toimetamist siin siin purjekas tegelikult jagub, et see on nagu linn ei saa mitte kunagi valmis, et siit-sealt natukene laguneb ja siis siis võib-olla avastad mingi, et sinu reelinguposti on kiige päästanud, siis sa pead jälle selle kuidagi sirgeks saama ja tavaliselt ütleme, mereinimesed on viisakad, et kui midagi juhtub, siis tullakse, öeldakse ka. Eks me oleme kõik esimest korda kunagi vee peal nii-öelda kaptenina selles mõttes, et sul on rool pihus ja sa ise otsustada, ise teed ja kujutan ette, et see just väga kerge ei ole. Kas te kahe peale koos abikaasaga teete ära kõik tööd, mida siin jahi korrastamiseks juurdeehitusteks välja- vahetusteks vaja on, või on midagi minetega tellite? No näiteks mee panin endale peale soojendussüsteemi webasto ja vot seda ei teinud, et kas seda teevad meist nii-öelda targemad. Aga muidu ütleme sellised põhjatööd hea, ütleme me ikka ise ära. Iga kevad vaatad üle, kas tahab põhi nii-öelda mürgitamist, et vetikatele väga ligi ei tuleks suve jooksul ja et oleks selline kiire. Enne Muhu väina regati võib siin näha väga paljusid jahte, just peremehed on lasknud välja tõsta nii-öelda, teevad neile pesu pähe, päeva puhtaks, vaatavad meeletud võistupurjed, isegi kasutavad mingeid spetsiaalseid nõrkeda, vot see on kõige siledama, kõige kiirem, aga noh, tegelikult sellised vanad nii-öelda purjeveerud on ju, ütlevad selle kohta, et tegelikult on see võistluseks väga lihtne asi, hea start, paar nutikat pauti ja oledki esimene. See on ilmselt elutarkus, mis ajaproovile vastu pidanud. Küllap vist, aga me võime piiludes purjekas ja lähemalt siis vaatame, mis meid seal ees ootab. Maarahvakeeli Me oleme paadi keskel, siin on niisugune köögiosa, meil istumisosa ja ahtrikajuti jääb neis täpselt siia selja taha ahtrikajut tegelikult on kapteni kajut, sealt ta pääseb kõige kiiremini asju ajama toimetama, aga suvisele Meie oleme vöörikajutis, seal on rohkem ruumi, saab varesega otse suhelda hommikuti. Aga, ja siin on meil ahtrikajut, teisel pool poole on meil tualetiruum sahtliga hüvitist välja tulla, siia paadi linabolongimise kööginurk, siin on minu külmkapp, kus ma hoian oma kõike vajaminevat, selline külma keha on siin sees, nii et siin on vahepeal põnev vaadata, mida siia on tekkinud või mis on siit ära kadunud. Ja siis on siin sellised mõnusad köögikapid. Kõik on sellised spets lukustus, seepärast et merele minnes peavad väga mõtlema, kuidas asjad paadis asetsevad, et kui me nüüd täna lähme vee peale, siis ka kindlasti ma enne vaatan üle, et kreeni vajudes ju hakkavad asjad lendama ja pildis on alati ühes normaalses pildis on alati vett ja kuhu need asjad ikka kukuvad, kukuvad kohe pilsivete. Nii et kui on külalised või turistid pardal, ütleme külalised, need, kes igapäevaselt ei purjeta, siis see on täiesti tavaline Nad tulevad, panevad oma ime kallidelefoni hästi, tere peale kohe ja kahe auguga pliit teil kraaniga, kus kõik on olemas, on ja kui palju te puhast vett kaasa võtta, kui te näiteks nüüd lähete 24 tunnisele matkale me võtame tavaliselt oma paagi täis, võidu ei sõida tavaliselt võidu sõidetakse, siis reeglina loobitakse kõik üleliigne kila-kola ära, kusjuures see on ka meie paadi puhul täiesti erand, et Muhu väina regatil. Ma mäletan, kuidas üks meeskond, kes meie kõrval parkis ei suutnud ära imestada, kui siin meil välja hakklihamasina ütlesin, et me hakkame nüüd liha läbi ajama nimetama, siis nad imestasid, et kõik asjad ju tegelikult visatakse välja, et mis asju teil seal on, mõtlesin, et see on ennekõike meie kodu ja alles siis on ta meie võidusõidujaht kõik ühes hoolin. Van. Peab ütlema, et teil on väärispuidust kõik, mis on puidust, kõik, mis on pehme mööbel. On see ametiga, nii et mina pean ütlema, et see on teil luksuslik, kui seda on küll, rõõm kuulda. Seda puitu peab ka siin hooldama just vaatamegi, et kui meil on nüüd Pärnusse ära viime, siis seal ma arvan, et me võtame, hakkame lihvima ja toimetama selle kallal, anname talle natukene sellise värskema välimuse, näiteks kõik asjata tükivad kuluma. Kuulge, ostsime netile merekaardi välja ja vaatame, kuidas täpselt siit Pirita jahisadamast välja lähete. Hoiate ikka ääre poole, saan maru müüdud, et akumäest siis jõuate tõenäoliselt Dirhami sadama kanti. No nii nagu moodsale ajale kohane liidegi virtuaalse kaardi lahti, siin on merekaart ja punane joon näitab siis viimati streisi. Kas see on Pärnust Tallinna või Tallinnast Pärnusse? See on, ma arvan Pärnust Tallinnasse, siis kui me tagasi tulime, siin näitab kohe lõpp-punkt, on kohe ilusti paigas, on Tallinna tiks meid täna ootab seesama tee ees, aga nüüd teises suunas, et et kõigepealt võtame siit Naissaare poole, võtame siia on ju siis me põrutame rõõmsalt sinna Osmussaare kanti. Ja sealt juba hakkame vaikselt nii-öelda nina alla keerama Vormsi poole kenasti lahte ja me lähmegi Vormsi mandri vahelt ja see on selline kitsam koht tegelikult kus või hästi tähelepanelik olema, mis võib juhtuda. Seal on väga madal ja on kive ja peab väga täpselt meremärke jälgima. Nii et ma ise mõtlen üldse haapsalu kant, et Haapsalusse seekord me sisse ei lähe. Selles on väga pikk sissesõit ka ja meil on kuidagi kiire, inimestel on kiire kogu aeg, meil on ka kiire. Täitsa kurb tegelikult kuulda, et vot kui midagi saaks, siis tahaks aega rohkem juurde saada, siis me põrutame sinna, Muhumaa kanti juba sealt kenasti mandri ja Muhumaa vahel läbi. Siis esimesel võimalusel pöörame juba nina Pärnu poole, hakkasin praegu naerma, sellepärast et moodsatest asjadest rääkides siis meie Plotariga kaart on vaatamist väärt. Mis meil on siin Estonskaja SSSR, vot sellest ajast on meie kaart pärit, ma arvan, et sellist asja ühegi teise jahi peal praegu enam ei näe. Aga põhiline on, see rannajoon on ikkagi õige ja ikka ütleme niimoodi, et valitakse ikkagi kõige otsem kurss ja siis juba kino kenasti Kihnu Väinast juba läbi ja ongi nina Pärnu poole ja nii me lähmegi see lõpp ära kustunud, sest et me peame siin poole peal kaarti vahetama. Aga pikk reis on ootamas ees ja oleneb jah, mis kellast me siin alustada saame, siis? Tavaliselt jääbki see Haapsalu kanti jääb sellise vöö peale. Tegelikult iseenesest mulle väga meeldivad need haapsalu, öised tuule, need on sellised, seal on alati kuidagi maha ja mõnus lõhn ja kuidagi rahulik ja see on juba see koht, kus olen töömeeleolust väljas. Nonii, kas menetleb kapten külla ja meile tuleb kaklen külla? Tervist. Kuidas teles Captingaid asja ajamas hinnas? Viimased veearved tuleb ju kaasa endaga võtta, ülekanded ära teha, vahepeal läheb meelest ära, kui siin purjekas elada, et korterist ja ikkagi elekter ja ja isegi vett saab seal natukene kulutatud siis kui pesu viia, sinna pesema. Kas kapten astub ka sisse, Me mahume kolmekesi ja kapten Toomas, uskumatu. Kuhu siis kõige kaugemad reisid oma jahiga on viinud? Kõige kaugemal on Ruhnu kui ei võta seda vanemad ja Helsingi ja neid on ka, aga kõige kaugem jah, on Ruhnu. Aga nuud merealusega ringi sõitmise kogemused, mis need ütlevad? Noh, need on ikka väga pikad, Türgis on käidud, siis me käisime Kanaaridel, kus me kõik ära käisime ja noh, päris pikad otsad. Toomas ütlen, mis saastast sina merekaru oled juba? 72 aastat esimest korda astusin optimisti, nii et ma ei tea, mis tuleb siis. 45 ma pakun. Nojah, võib olla küll. Et sellest aastast olema praktilised, kõik aastad merel olnud üks aasta jäi vahele, kusjuures kui saadeti mind Donetskis. Tegelikult ma pidin spordiroodu minema, aga kuidagi jäi pabereid kuskile toppama ja siis ma sattusin Donetskis poolteist aastat ja ei kahetse. Mis seal ikka poisist sai, mees siis? Nii see elu. Mis on kõige põnevam sadam, kus te olete mis tahes muu alusega oma elu jooksul käinud toomas? Kõige põnevam oli see, kui me olime selle, mis oli seal. Katamaraan Nordega olime Kanaaridel, kas sa mõtled seda, kui me tegime? Seda, kus me olime seal selle video Marokos Marokos. Käisime so eira sadamas. Vot seda ma mäletan lapsena neid vene muinasjutufilme nähtud idamaine muusikaajane, sellised suured turuväravad. See oli see, mida mina Marokos nägin, niimoodi suured lained lainete vahelt sadamasse sõites lainete vahelt tulid vahepeal kalameeste pead nähtavale, kes pisikeste paatidega hulpisid, seal ma olin meeletult üllatunud, et nad vastu seda muuli kuidagi ei sattunud. Ma vaatasin, et jumal hoidku, laine kannab nad sinna siis nende meeletute lainete tagant paistis selline turuvärav ja selline meeletud suured kalalaeva eakad. Ja kuigi seda muusikat ei olnud, siis siiamaani, kui ma mõtlen sellele, siis mul seostab selle muusikaga. Tegelikult see oli tõesti põnev koht, see, kuidas need kalamehed tegid seal tööd, ma mäletan, üks kalamees viskas ämbriga paadist kolme meetri kõrgusele oma oma kalu, võttis, sai ämbri üleval tagasi, kühveldad selle täis ja viskas jälle ülesse järgmisele mehele. Siis vastane teine mees võttis selle vastu ja andis jälle ämbri tagasi. Ja meie käisime vahepeal linna peal uitamas. Kaks tundi oli möödas ja tulime tagasi ja see mees tegi täpselt sama tööd mitmekilost ämbreid. Ja ma olen surnud juba selle peale. Mina ei ole suutnud küll nii kaua seda kolm tundi visata, neid kümnekiloseid kuradi kalu üles. See oli midagi müstilist, pea ei ole sellist asja näinud, aga pole ta, mis puudutab, siis Toomas on sedasorti kapten, kes ma ütlesin, et meil oli eelmine aasta mootoriga probleeme jahil siis põhimõttelt otseselt meie läbisime terve Muhu väina regatti purjedel, see tähendab seda. Läksime starti purjede all, tulime finišisse, ei põksutanud, mootoreid ei olnud nii mõnusa turvaline. Õnneks jäi meil küll mast peal, aga ühel etapil, Me kaotasime, pöörsdaagin ja vot siin tuleb välja nüüd see kapteni elukogemus ja kõik, et meil mast peale jäi, et Toomas teadis kohe, mida teha. Meeskonnaliikmetele andis kohe kiirelt korraldused, et seal on sekundite mäng. See on tõesti seal sekundite mäng, et me olime vastutuules nii-öelda, et sellisel hetkel on väga kerge seda masti kaotada. Budistasime allatuules tagasi, siis kuivastusse läksime kuivas salvestisi, siis meile tuli meie hea sõber Kalev Jahtklubi sadamakapten tuli, korjas sealtpeale tõimeid Tallinnasse, Mepressisime öösel uued võõrsdaagid ja hommikul viidi meid tagasi sadamasse, nii et et me kihutasime Muhu väina fliidile, sealt siis uuesti järele ja muidugi see oli tore, et sellel ajal mina kõige kergem on ju, mind tõmmati masti. Mina pidin siis selle veer staagi seal ilusti kinni saama, vot see on ka selline koht, kus ma mõtlen alati, et ütleme, alla tuli siis, esimene mõte oli mul see, et ega ometi mina seda kehvast ei kinnitanud, mul olid sellised süümepiinad, aga kui ma nägin, et oli täpselt selle trossi pressimiskoha peal katki, siis ma sain aru, et oh sellest matustele minema. Aga siis, kui ma seda rüüstacki seal üleval kinnitasin, siis hästi paljud inimesed läksid parasjagu praami peale ja see oli uskumatu, kui palju tuttavaid meil oli, seal praamijärjekorras, kõik tunnevad sind ära. Hoili, mis sa teed seal üleval, selline kisa ja hea seltskond oli seal, aga me olime purjede all, olime terve selle Muhu väina, niiet Pärnu sadamasse jõudsime, siis ma mäletan meie meeskonnavõistlusmeeskonna suuri silmi, kui nad küsisid, et kuhu me pargime ikkagi turvaliselt ja võimalikult ohutult ja et midagi ei juhtuks. Ja Don näitas siis Pärnu sadama kõige ilusamad puupaatides, vot seal koordi pargime ja kõik tegid suured silmad, et aga kui midagi juhtub, mitte midagi juhtunud, väga ilus. Parkimine oli seal purjede all parkimine, see on asi, mida tuleb osata. Siia me oleme ka purjede all küll tulnud, minu arust kuulajad Toomas, meie esimene meresõit oli ka selline hästi karune, ilm oli kolmapäevaku regatt oli. Ja sina tahtsid minna regatti vaatama ja ütlesid mulle, et kalja tule, lähme merele vaatama, et me täna ise võistelda ei saa, meeskonda ei ole koos, lähme vaatame, palju tuult oli küll, et Reali. Ja siis läksime meie merele ja muuli suu vahel saime välja. Sai kütus otsa, seal tulid vist mingi tunne mootoriga midagi toomas, müdistas all, mootoriruumis andis minule kohe rooli vinni, ütles, sõida minu, vaatasin seda kõike, purjed olid meil õnneks keenu, eespuri oli meil juba üleval, aga no sõida esimest korda niimoodi sõidame, sõitsin ja siis ma mäletan, kuidas ta pistis mullokas virn tulema, sest ega ma ei teadnud, kuhu sõita, kuidas ikka sõita ja võistlejad olid ees ja mis nüüd on ja kuidas on ja üksinda nagu minimerehädas olin seal ahtri spinn pihus ja Tom oli kuskil siin sees nudistas siis tuleb järsku pea nuputasid välja ja ütleb, et ma ei tea selleks, et tänase ilmaga purjedega randuda. No selleks peab ikka oskusega olema. Aga nii me tulime lõpuks esimest korda kahekesi ja purjedega, sildusime. Ülle tahtherjaldi vaibale, aga vööriga tulime niimoodi sisse ja, aga väga ilusti tulime, saime õigel ajal purje, arvestasin seda inertsi ja kõike muu, tulime ilusti ja mingit küsimust. Purjepaat ongi purjetamiseks, mitte mootoriga sõitmiseks. No ma saan aru, et kahekesi on väga romantiline merd sõita, aga, aga teisest küljest, eks regatiks tuleb ikka meeskond kokku panna. Millest põhimõtete järgi te seda teete? No sõbrad, kes on kunagi sõitnud ja kellel ei ole nagu konkreetsed, selles mõttes alust ja praegultki on kaks tükki, kes tuleb Muhu väina sõitma samamoodi nagu mina eluaeg, see on väga, nendel ei ole nagu konkreetselt meeskonda nad vahetavad, käivad, kus juhtub. Aga nii siin käibki, selles mõttes on nagu see vanasti öeldagu orjakauplemine. Otsitakse omale vöörimehi ja soodimehi ja eks see, nii nii see elu käimine siin. Vöörimehed on kõige hinnatumat ja tikutulega tagaotsitava omad mehed. Need on need, kes seal ees toimetavad. Kes ei karda midagi, kes on tugevad sitked, kes võtavad vastu ka esimesed lained. Mina nimetan neid laine murdeteks. Lühikesteks ja vöörimehed on väga hinnatud, ahtris toimetavad siis otstega, öeldakse, klaveri peal mängivad, trimivad, toimetavad, sadamas on meil kapten. Toomas töötab ka leidva geni peal, mis siis selle suurpurje tegutsemist jälgiv. Tavaliselt on selle peale ka eraldi inimene, aga Tom tahab seda tööd ise teha. Räägitakse, et varsti on meil tänavatel isesõitvad autod, mis on purjekate tulevik. Purjekas vistika ise merel autopiloodi peal ei sõida. Sõidavad ja sõidavad nagu nalja isegi meil on, me nimetame teda väikseks pommiks, aga seal on selline uhke jublakas nurgas. See on meie väike tom, kellele me saame vete määratu kursi, kinnitame ta roolipinni külge ja siis ta sõidab, aga ta sõidab endale soodsates tuultes, nii et kui on päris taganttuul, siis ta võib natukene omadega sassi minna ja väikest Tommi muidugi jälgida, et ta teeb vahepeal trikke. Aga kui tänapäeval on see asi väga uhkeks läinud, et sõidavad ise ja võistu purjekatele isegi öeldakse ette, missugune võiks olla marsruut? Arvestatakse, tuulenurkasid juba kunagist paudi teha. Võib-olla antakse seal seda nõuet, üks mees võiks teisele poole poordi minna, tuleks. Ei, seda ka ja noh, see on see uudlust süsteemi Nofiski üles, netti käib. Sealt saad teha kõikuma süsteemi välja, et sa paned täpselt palgapäeval teeme paudis, lähme minema. Ma räägin purjetamiskeeles, kõik kivid ja kõik on välja jäetud ja marsruut on antud täpselt niimoodi paika, et sa oled hästi turvaline. Võimelist sa võid üksi üksi sõita, nii nagu paljud siin sõidavad kakskolm poisi sõjaväelasi täitsa üksi, seesama vastas, meil käib trenni ja sõidab üksi ja ta paneb omale sellesama aisi peale sisse omale asjad ja mingit küsimust ei tekkinud. Kas see tähendab seda, et mere peale tuleb oskamatuid inimesi juurde, sest et tehnika ja kõik see on nii hea? No täna merekarud võiksid rääkida, et tegelikult ju praegu väikelaevajuhilube saab oluliselt lihtsamini mitte lihtsamini, aga vähemalt laevaga ütleme niimoodi. Vot see ongi nüüd see koht, kus tegelikult lihtsalt arukust sooviks inimestele, et kõik me oleme, mõtlen esimest korda kunagi tee peal, aga ei tohi minna, uljaks tuleb küll oskamatuid juurde, aga sellest ei ole midagi hullu. Kui nad teevad palju praktikat, siis saavad nendest oskajad. Aga kurb on sellist uljust ja kui näiteks sadamaalale ei arvestada parkivaid aluseid, sõidetakse siin 1004-ga läbi, mis tekitab suuri laineid. See on lõhkunud vaateosasid, see on kõik raha on ju, võib juhtuda ka õnnetusi inimestega, siin liiguvad lapsed. Me oleme ise näinud Naissaare sadamas paar aastat tagasi sellist vaatepilti, kus hästi ilus ilm oli. Väga paljud purjekad olid seal nii-öelda parkimas, läksid sinna aega veetma, käisid saare peal ringi istusid purjekas, vaatasid, suhtlesid omavahel, kõik tunnevad praktiliselt teineteist, tegelikult see on selline nagu kogukonna. No ja siis tuli sinna üks selline lõbus seltskond kalamehi väiksema mootorpaadiga. Nad ei saanud kuidagi ennast ära pargitud oskamatus, nad ei saanud ennast ära pargitud. Algul vaadati neid sellise kergelt naeruse pilguga, aga siis, kui nad hakkasid ikkagi kõrval olevaid jahte tõksime siis kaptenite näod läksid hästi tõsiseks ja kõik tulid sinna kai peale välja ja nad ei tulnud mitte selleks, et kellelgi kratist kinni võtta, kedagi noomida, otseselt koht, et vaadatakse taha, seal on probleem, lähme aitame tal ära parkida. Aga mida see väikse paadijuht tegi, oli see, et ta vihkas järsku rooli käest ja ütles, mulle ei tööta mitte midagi. Praegu sellist asja ma ei ole enne näinud, ühesõnaga vastutusest nagu vabanemine, et ta ei saanud üldse aru, et tegelikult keegi ei tulegi teda. Läbi pragama nii-öelda vaid Talle tuldi appi. Aga vot see näitas seda, sa võid küll aluse peal olla, seal võivad olla load, aga kui sa ikkagi mereinimesena ei käitu, siis selline merekultuur, see on nagu sadamatest, parkides näiteks külg külje kõrval koodidega, siis on selline kirjutamata reegel, et kui sa pead ronima hinda, jahti teiste jahtide, siis ei minda kunagi ahtrist teiste sellisest pesast läbi, vaid minnakse tööriist ja üritatakse mitte astuda purjede peale. Kui on purjed vigasem, viisakas tegelane seda teab. Likute suveplaanid on veel tegemata. Jah, täpselt ei tea veel, mingi plaan on, et minna näiteks kuskil soome korraks teha väike purje trip lihtsalt lisama. Mõnulema, aga vaatame, kuidas mine aeg ja kuidas kõik kujuneb. Teil kaugemaid plaane selles mõttes ka, et hoiate silma peal mingil uuel uhkel võib-olla natukene edevamal purjekal. Noh, otseselt ei ole, meil on üks silmapilk on, aga jah, et ütleme selle paadiga seal nagu puhtalt ikkagi võistluspaat võiks ju, mis on ehitatud selleks pikemaks reisiks on ta natuke nagu liiga. Ei ole liiga mugav. Ta on ikkagi mõeldud sportpaadiks, selles mõttes. Aga mingid mõtted õnne. Aga seda ma praegu välja ei räägi. Muidu konkurendid saavad teada, kellel veel samasugune huvi on ju? Aga seda muidugi, et siin paadis olemas, eluks vajalik, aga tegelikult kui tahta nüüd minu unistus aega maha võtta, siis tegelikult tahakski, mitte ei tahaks ümber palli purjetada. Täitsa tõsiselt kohe seda soovi isegi ei ole, aga tahaks kasvõi Vahemere kandis sõeluda ringi võtta. Aeg-ajalt sul ei ole kiiret kuhugi. Seal on lihtsam, siis juba ikkagi sealt jah, trantide seal ringi siit jahti sinna jääda, see on nii pikk ooper maitsi läbi Euroopa ja täpselt pigem on siis mõistlikum sealt kuskilt vaadata mingi rendi ja, ja kui sa saad seal, siis minnakse. Tavaliselt sealtpoolt tuuakse siia jahte väga popp teema, vaata see, kuidas need otsad krigisevad vastu seda masti, et see saadab vist öösel ja päeval, kui te siin jahis elate ja selline väike kirjuk samuti otseste kirjuks ja täpselt nii-öelda vandid vilistavad ja, ja kui on meil kõva tuul, vot siis on siin selline laulupidu, siis on siin laulupidu ja kui veel vihma ja kusjuures väga paljud imestavad, et kui on niru ilmet, kuidas ta seal magate või kas teie trügi, kõle ei ole, ei ole vaheks ütlema, et mulle isegi meeldib. Eelmisel aastal juhtus isegi selline lugu, et ma olin Pärnus tormiga, olin üksinda ja sõitsin meie jahi juurde, tulin Tallinnast ja panin otsade kenasti klaariks, sest tormi ajal tegelikult sadamates käiakse. Kui sa tuled enda jahti vaatama, siis tegelikult vaadatakse kai peal ka teised jahid üle, et näed, et kuskil on midagi pahasti, Otson halvasti, midagi on puudu, Venderone ära nihkunud, siis tegelikult paned selle korda, kui on midagi tõsisemat, helistad kaptenile, ütled, teavitab teda, midagi on mis iganes, kõike võib juhtuda, on siin puri vette libisenud ja mina läksin siis jah, Pärnusse ja ööbisin jahis ihuüksinda ja tegelikult oli see täiesti fantastiline. Mulle nii meeldib, kui sajab vihma, on selline selline teistsugused hääled, teistsugune lõhn ja ma mäletan ja hommikul kõik imestasid ja mõtlesid, et kuidas sa seal üksi riided, telekad sul ka veel ei ole, et tegelikult sul on seal kõik olemas, et sa vaatad seda ilmaimet ja mul oli isegi seal üks öine külaline, kes oli ise mingi vana merekaru tulnud, kuskil sõidus pooled maadel läbi sõitnud ja ta ütles, et ma tulin siia klubisse jalutama Pärnu jahtklubis. See oli juba vastu sügist, aeg oli pime, vihmane ja ta ütles, et kõik kohad on juba kinni ja siis ma nägin selles paadis nägin tuld. Varu, ta tuli lihtsalt asja uurima, ütlesin, et tulin lihtsalt sulle. Peab ütlema, et kuidas sul läheb siin ja kas kõik on hästi, vot sellised, tere, mehed, sellised on meremehed, mina ütlesin ja mul on kõik väga hästi ja väga mõnus on siin ja ta küsis, et kas sul ajab mõni aken ka läbi või midagi? Mõtlesin eiei, mul on kõik väga hästi. Ajasime oma jutud ära, tema läks oma teed ja mina läksin oma kajutisse tagasi ja lugesin oma raamatut edasi ja vaatasin vahepeal õue, mõtlesin, et nii tore on. Nii tore. Samas on ta see nägupidi, sa tead kõiki neid purjetajaid, kes sõidavad kaptenile värki, aga nimepidi vot ei mäleta kõiki. Aga alati annab tere ja kõik on korras, kõik toimib nägupidi, kõiki teada, aga vot kurat, nimedanete. Liia Toomas Sootsile aga mõistagi kõigile, kes sel suvel purjede all pärituult ja niptunuse heasoovlikkus. Kaja Kärneri ja Anna-Marie korreli kokku pandud saates laulsid Eesti raadio meeskvartett Artur Rinne ja Rod Stewart.