Kalamehejutud ahoi vikerraadios algab nüüd uus lühisari, kus avame, mis ikkagi tõmbab mehi, aga mõnikord kanoysi kalale. Mina olen saatejuht Arp Müller ja sõidan sel suvel sadamast sadamasse mikrofon ja salvestaja kaasas ja portreteerib igas saates ühte kalameest või naist. Tahan teada, miks soovivad nii paljud käia merel võrguga püüdmas või siis tundide kaupa kaldal lanti noppimas ja miks mõni valib kaluriameti endale lausa elukutseks, millega leiba teenida. Ja mis on ikkagi need kalameheks olemise võlud ja valud. Täna kutsun teid osa saama jutuajamisest Pärnu lahel tegutseva kutselise kaluri Raio Piirojaga. Vestlesin endise jalgpalluriga sellest, milliseid ohte ta merel on kogenud aga ka sellest, mis teda merele ikka ja jälle tagasi tõmbab. Ning muidugi kuulata ka, mis on piiroja lemmikala ja kuidas ta seda valmistab. Head kuulamist, Kalamehe jutud. Minu vestluskaaslaseks on rannakalur Raio Piiroja ja istume siin Pärnu Vana-Sauga sadamas lappajapaadis ja teeme seda juttu. Ma alustaksin su lapsepõlvest. Oma hiljuti ilmunud elulooraamatust, sa kirjeldad, et, et sul on hästi meeles esimene särg mille sama viiendal elu suvel Pärnu jõest püüdsid ja et just see andis sulle selle kalamehepisiku. Aga ma küsiks hoopis selle kohta, et on sul meeles lapsepõlve esimene päris mere peal käimine. No on ikka, ma arvan jah, täpselt nagu vanus, ma ei oska küll öelda, et kindlasti oli see enne viiendat eluaastat kuna mu vanaisa oli kutseline kalur, et see vanaisaga palju merel käidud hiljem, kuid enam kaluriametit ei pidanud siis ega ega püügiviisid olid ikka samad. Püüti mõrvata väga hea nakkevõrguga ja pandi põhja, õngesid angerja jaoks, et nii palju, kui ma ennast mäletan, on kalapüük hooaeg olnud ütleme, elu osa ja aja viidega. Mida sa mäletad nendest vanaisaga koos merel käikudest, kas need on lihtsalt mingi kauge mälestus või, või sa tõesti õppisid midagi sellest, mis on tänapäeval sinu sees? Kui sa kellelegiga koos püüad, siis tahes-tahtmata midagi, midagi jääb külge ka. Meeldigi jäävad suured saagid, et ikka oli neid kordasid, kui oli, oli saaki, mida mida meenutada. Ja samamoodi ka põhjaõnge rakendamine, et eksusside usside külge panemine ja ja pärast äravõtmine jõnger sebimine, see oli kõike minu tädipoja töö. Sealtsamast raamatust ma lugesin, et juba poisikesena sa püüdsid kala, et saadud raha eest osta endale jalgratas, et teenida raha ratta ostmiseks. Kuidas see käis, see oli veel vene ajal vä? See oli, see oli küll vene ajal jah, et kevadeti tuli, tõstame hetke hästi palju särge kudema. Ja siis sai sedasi alguses õngega püütud ja, ja siis, kui kui rattaratastel puudust tuli, siis sai veel kahvaga natuke pealegi aidatud, et ja, ja siis sai särk koju viidud, ära puhastatud, ära soolatud siis kuivama pandud ja oodatud, millal ta ükskord valmis sai, sai kuivatatud kalad Tuua Pärnusse kalapoodi müüki ja ütleme, et nad müüsid, müüsid päris hästi, et need jalgrattad pess kergelt lausa mitu. No lausa mitu jah, et ega sa ise kasvada ja tahad jälle järgmist jalgratast, et eks särje püüdmine ja kuivatamine oli igakevadine. Ta ei olnud töö, ta oli ikkagi pigem lõbu ja väike teenimisvõimalus ka juures. Kas juba. Lapsepõlves või ma ei tea, teismelisena ei olnud mingisugust sellist valiku kohta, et siis, kui sa juba aktiivselt tegelesid jalgpalli ja ja ikka väga tõsise spordiga, et et äkki lähekski spordiga edasi läheks, ma ei tea, merekooli või, või kuhugi? Ei, seda, seda mõtlesin, et ei olnud kuigi, ütleme, jalgpalliajal ka sai käia ikka kui veel Pärnu lahes võis tilgutada Dirgutatud kala müüa, et siis ikka vabalt päevad, et siis sai ka merel käidud ka ahvenat püüdma, seepärast sai see ka ära realiseeritud, et et see oli ka kena, kena kopikas. Avalikkuses on kõlama jäänud, et Eesti kalanduses ja eriti rannakaluritel ei ole taasiseseisvumise järel olnud head ajad. Kala on meres vähe, püügilubasid on vähe, kala eest makstakse vähe ja, ja väga paljud rannakalurid tegelikult on pidanud oma ametist loobuma. Aga miks sina käitusid nüüd siis hoopis vastupidi, miks sa hakkasid 35 aastaselt peale profijalgpalluri karjääri lõppu kutseliseks kaluriks? No ma ei ole, ma ei ole selle väitega nõus, et kala on vähe ja kala jääb vähemaks, tegelikult on ikkagi, näitab kõik märgid, et kala, kala tuleb juurde. Et tõesti kalamehed, kes püüdsid, ütleme, iseseisvuse alguspäevadel, et siis tõesti siis oli kontrollimatu püük kõvasti rohkem, kui oleks tohtinud. Siis tulised ees väga kergelt ja, ja selle tulemusena ka oli, oli päris pikk periood, kui kala tõesti vähe. Aga nüüd on kontroll nii karm, et ei saa ühtegi kilupoegi niisama ära tuua, et sind ei kontrollitakse. Jaa. Ma arvan, et ka kõik see, et enam ei lähe nii palju solki ei lähe merre ja kõik, kõik, kõik need asjad nagu kokku, et meri on puhtam ja järele varem, et et tänu sellele on ka, on ka kala rohkem, et kalaga käib ikka niimoodi, et mõni aasta mõnda kala rohkem, teine aasta jälle vastupidi, et ega keegi täpselt ei tea, et kust ta käib või, või mis kala mõtleb, on ju, et me võime ainult arvata, et aga küsida tema käest ju ei saa. Et neid näiteid on isegi minu ajal väga palju olnud, et et mina sellise asja, et hästi palju ei väikest ahvenat ja, ja rääkisid isegi teadlased rääkisid, et kalurid ongi, et kõik suur ahven on välja püütud. Ja siis üleöö kadusid kõik väiksed ahvenad ära ja oli nii hirmsasti suurt ahvenat, et ei jõudnud merest ära vedada ja, ja minu arust see kestab nüüd juba kolmas tüti, et ahvenat on korralikult ja väikest ahvenat on ikka, on ikka väga vähe võrreldes võrreldes suurte isenditega. Aga seda, kus ta tuli, seda tegigi. Nii mõne müüdi, sa nüüd lükkasid ümber, aga aga no ikkagi neid ameteid, kus teenib paremini raha on ju palju oleks hakanud arendama kinnisvara või, või mida iganes kindlasti see teenistus oleks parem, miks ikkagi kutseline kalur? Sest mulle meeldib kalapüük ja kalapüük nagu ei olegi, ta ei olegi ju tööd, on ikkagi rohkem nagu elustiil, et kui sa kalapüügiga tegeled, siis kogu su elu kogu su vaba aeg kõik käib ümber kalapüügi ja teenistuskoha pealt võib niimoodi öelda, et kindlasti on. On kohti, kus teenib sama raha kergema vaevaga. Et aga kalapüügis on niimoodi, et nagu ikka elus, et kui teed tööd ja näed vaeva, siis tuleb ka armastus, et, et kalapüügiga täpselt samamoodi. Et kui sa ikka viitsid ennast takka suruda ja, ja palju vaeva näha, et siis tuleb ka korralik teenistus. Kuigi seda tähistust muidugi seal prognoosida, et võib-olla ma ei saa seda teenistust see aasta, aga varem või hiljem see juhtub ikka nägu. Et ikka käib kõik kvooti, on ka siin omad head päevad täitsa olemas. Kutseliseks kalurit. Hakkamine see oli protsess, ei, ei ole niimoodi päevapealt, et sa lõpetasid 2015 mängimise ja ja siis siis hakkasid kutseliseks kaloriks 10 aastat või kaua see protsess kestis ja kuidas see alguse sai. Alguses. Ikka sai kirest ja mõttest, et et midagi peaks peale jalgpalluri karjääri tegema ka ja midagi niisugust, mis mulle kindlasti meeldiks sama palju kui jalgpalli mängimine. Ja, ja kuna vanaisa kunagi volikutseline kalur ja ja see on nagu veres täitsa olemas, siis, siis mõeldud, tehtud, siis hakkasin otsima inimesi, kes oleks valmis oma püügiload mulle ära müüma ja, ja samamoodi ka paate ja muud varustust ajama. Et ei tekiks seda momenti, et ükskord lõpetan jalgpalli ära ja ärkan hommikul üles ja mõtlen, mis ma nüüd eluga pihta hakanud. Et selleks ajaks, kui mina lõpetasin, oli komplekt koos ja sain kohe tööle hakata. No mis on komplekt, mida on vaja selleks, et kutselise kalurina tööle hakata. No minul läks eriti hästi enamuse komplektist, ostsin ühe vana kaluri käest, kes lõpetas oma aktiivse kalapüügiaga, ta oli valmis ka minuga edasi käima ja mind õpetama ja aitama alguses, et ma sain põhimõtteliselt ka teadmised ostuga kaasa. Aga neid asju, mida vaja on, seda, seda on ikka päris palju, et ütleme, aasta ringi püütakse erinevate vahenditega erineval viisil ka, et et enamuspüüki toimub paadist, et kindlasti on paari lappajapaati vaja, siis on sul vaja söödumõrdade juurde, on vaja sulle mõrra, suhkruid liip noh, need on muidugi nipet-näpet asjad, siis on, siis on kindlasti sul vaja nakkevõrku, millega püütakse talvel talvel tabel liikuda, on sul vaja mootorsaani siis mootorsaani taha vaja rege siis vabast veest peale jääminekut kohapüügiks, vajadusel kiiret paati, millega jäätükkide vahel oleks hea manööverdada ja saaks kiiresti kohale ja selle jaoks on vaja päramootoriga vaati. Et seda manti on ikka omajagu, mida sulle vaja on. Ja veel oleks, kui oleks ka auto, millel oleks kast, et et oleks hea kala vedanud, et peaks salongi panema, et seda, seda on ikka see esimene väljaminek on ikkagi keegi päris suure. Vaata meist praegu väike roheline paat mootori podisedes sõidab mööda. Ei tea tere pealt praegu või tuleb jah, ma silmaga niimoodi vaadata, siis, siis ta on läinud mõõdu välja võtmas, et ilmselt lõpetab ka püügikoega. Sina tõid eile oma oma paadid ja varustuse kuivale, millega hooaeg siis siis lõpes, mida viimasena? Sai viimasel ajal ahvenat püüda ja hooaeg lõppes sellega, et ministeeriumi kirjas kalapüügiära. Et kuna meie mõra silmad väidetavalt ei vastanud enam mõõdule, kuigi eelnevad 10 20 aastat on täpselt samade mõõtudega püütud ja kõik on ilusti mõõdus olnud. Et see lõpetas enamuse minu püügist, et peale seda keelu tühistamist ei olnud enam otstarbekas mõrda püügile püügile seada, kuna kulud oleks kindlasti suuremad, kui tuludet mõõda püük on ikkagi suhteliselt töömahukas, et et see ei ole nakkevõrguga püüdmine, et sõidan, sõidan merre, viskan, viskan põrgu sisse, järgmine päev võtan välja, et et nad on suured asjad pesemist Nato parandamist, nad tahavad jälle paati, lappimist ei käi niimoodi, et ühe päevaga võtad kõik välja, et see on ikkagi peaaegu nädal aega, et mõõdad merest kätte saad, on nädal aega tööd ja pärast maa peal on ka veel nädal aega neid parandada ja ja siis, kui ta teeb ette tagasi panna, siis ühte paati mahub seal kuskil neli mõrda, et kaks paati on see üks niisugust, millele on mul pardarull peal, millega saab mõrda sisse panna, et ma saan kaheksa mõrda kodaga viia, et, et mul on mõõdad sisse, saaks mulle vähemalt kolm pikali päeva aega. Ütleme, et see kokkulepe, mis ministeeriumis saavutati. Et see ei ole nagu asja niisugune lõplik lahendus, aga see on ajutine, kiire lahendus, mis aitab seda probleemi lahendada hetkeks, et kindlasti tuleks ka Euroopa Liidu määrust muuta vastavalt meie püügitehnikale, et ei ole ju, ei ole ju normaalne, et sa lähed poodi ja ostad endale noodalina. Seal peal on silmasuurused kirjas, sa täitsa mõrra, see on, paned joonlaua peale ilusti ilusti, kõik on mõõdus, isegi kui joonlauaga mõõta, on üle üle mõõdu veel kiilu Lähen kiiluga killuga mõõtmisel on see, et kui suurt survet rakendada, et kui jõuliselt kiilusid sisse panna seal võib tõesti see mõõtetulemus natukene kõikuda, aga samamoodi ka kiiluga annab ilusa tulemuse välja. Ja siis on meil üks mõõteseade, mis on, mis on tegelikult väga-väga täpne mõõteseade, selle üle ma üldse vaidlete, et ta näitab millimeetri täpsusega, aga masinasse lihtsalt pannakse valed algandmed siis et mis pidi tulema Euroopa Liidu, sest 10 njuutonit 10 njuutonit on tegelikult kui lugeda ka Euroopa Liidu määruseid 10 njuutonit, sellega mõõdetakse nakkevõrke, mitte noodalinasid mooda linadel on hoopis teised njuutonit ette nähtud. Nagu probleem, nagu seisnebki selles, et passiiv pühist alla on liigitatud ka sõnad mis on ankrottega kinni, Nad on passiivpüünised, samas teine seadus ütleb, et ainult nakkevõrke peaks 10 minutiga mõõtma, nii et noh, see on tõlgendamise küsimus. Kahjuks meie riik nagu tõlgendas asja nagu kaluri kaluri kahjuks ja nüüd muidugi peast arusaam püütakse seda likvideerida, et tehti, tehti seaduse muuda Tartus. Ja veel on hulk kokkuleppeid, mis, mis sügisel peaks jõudma ka eeskirja. Kuidas Eestis selle tasakaalus? On ühelt poolt oli selge, et kalavarusid peab kaitsma, et tulevastel põlvkondadel järgmistel aastatel ka midagi oleks püüda, aga teiselt poolt seda tuleb mõistusega teha, kalurid peavad ka saama kala ikka. Ju ju püüda, kas see tasakaal on Eestis paigas? On on, ei ole ka, et sellega ma olen nagu 100 protsenti nõus, et kala tuleb kaitsta. Et inspektsioon on läinud tõhusamaks, neil on parem tehnika, neid tee peal tunduvalt rohkem näha. Ei ole harvad päevad, kui sind kontrollitakse päevas isegi kaks korda. Et, et see on nagu kõike tervitatav. Aga samas on ka nagu natukene üle nagu veel uurimist, et et noh, võtame samas selle silmasuuruse mõõtmise ained. Et tehti probleem mitte milleski, et, et noh, tegelikult probleemi ei olnud, need on täpselt needsamad selektiivselt mõõdad, mis on, mis on kogu aeg olnud, millega teadlased on nõus olnud, teadlased käivad isegi meiega kaasas tegemas, kontrollpüüke püüavad meie meie mõrdadega ja inimesena inimesena teavad samuti, et, et need on needsamad, mõõdad ta täpselt samamoodi teavadki inspektsiooni inimesed, needsamad mõrad, et et lihtsalt lihtsalt rohkem kainet mõistust oleks vaja. Aga räägime veel sellest kaluriks hakkamisest mis oli keerulisem, kas see varustuse hankimine või, või siis nende teadmiste omandamine, kalurite kogukonda, sisseelamine, see, et teised kalurid sind omaks Võtaksid ikka, et ega mul ettekujutus natuke teistsugune, et ütleme varustuse koha pealt, et sa pead leidma ühe vana kaluri, kes lõpetama hakkab, kes on valmis sulle oma ajaloolise püügiõiguse ära müüma. Et noh, ostmisega on alati. Et kui pakud õiget hinda, siis, siis on ka müüjaid, onju, aga ütleme nüüd püügilube, tegelikult on väga väga raske leida, et et sa võid üks, kaks luba leida kaitse terve komplekti, kuskilt saad, et seda on nagu raske teha, et ja see on ainus võimalus üldse Eestis rannavalvuriks hakata ja just nimelt selles suhtes, et püügilubasid on täpselt konkreetne arv neid kuskil juurde ei trükita, et kui tahad püüdma hakati, siis sa pead leidma mõne vana kaluri või mõne kalamehe, kes ei soovi seda ametit enam pidada. Ta müüb oma ajaloolised õigused sulle edasi, iga aasta pead maksma ka riigilõivu kalapüügiõigus tasu, nii see käib. Aga see kalurite kogukonda sisseelamine? No sellega sellega on ka niimoodi, et ega jaa alguses sind ju kuskile, et sa oled ju ikkagi mingil määral ka konkurent. Ja püügikohad on ka ajalooliselt välja kujunenud, et kui sa leiad mõne vana kaluri, kes on kogu aeg püüdnud mingite kohtade peal, et et siis sa saad tema kohtadel nagu edasi püüda. Aga oli, oli, oli, oli mul alguses niimoodi, et et alati on kuskil seltskonnas ikka paar sihukeste tõrvatilka meepotis, et enamus kalurid austavad neid reegleid. On ka väike seltskond inimesi, kes neid reegleid ei austa. Ja kui nad näevad, et tuleb uus kalamees, siis proovitakse kindlasti tema koha peal ette panna, et tead, kohta ära napsata, et alguses oli võitlus päris kõvasti, et neid juhtumeid ikka oli jah, et keegi seisukohapeal ette pannud ja aga mis siis sellisel juhul saab, no siis tuleb klaarima hakata, siis tuleb klaarima hakata. Ja, ja niikaua tuleb, tuleb klaarida, kui, kui asi võras on, et ega ei ole, ei ole jah, ettekujutus oli, et kalapüük on rahulik, ilus, meeri, käid kalalinnud, laulavad, et et närvikulu ei ole, et ütleme alguses oli ikka päris pingeline, et käis samasugune võitlus nagu jalgpalliväljakul. Mis see nipp siis oli, et suutsid ennast lõpuks ära kehtestada? Ega nippe jällegi tuleb järjepidev olla nagu ja, ja noh ütleme, et enamus inimesi ikkagi ikkagi saab aru lõpuks, et nad, nad on vale koha peal. Õnneks õnneks õnneks mul oli ka eelmiste nende lubade omanik, siis on kogu aeg püüdnud temaga paadis, et selle võrra oli, oli, oli kergem nagu, et et kui sul on ikkagi vana kalur, kes on üle 80 aasta, sinu kõrval on 60 kala püüdnud ühe sama koha peal, et et siis kui keegi siin ette paned, siis noh kuidas temal silma siis vaatab, et et kui sa oled, kui sa oled tema koha peal ette pannud ja proovid väita, et see on sinu kohta. Minu vestluskaaslane on Raio piiroja endine jalgpallur, kes otsustab peale spordikarjääri lõppu hakata kutseliseks rannakalur. Eks me jätkame juttu temaga, kui oleme ära kuulanud ühe muusikapala. See on meremeeste laule. Esitavad Ivo Linna, Boris Lehtlaane ja Vello Orumets. Meil kuuled Etapi ära neid. Iisraeline voolule meid varje. Kalamehejutud nüüd jätkub Pärnu jõe kaldal Vana-Sauga sadamas salvestatud usutlus Raio piirojaga. Jäime ennist pooleli sinna. Kuidas ikkagi sai jalgpallurist kalur, täpsemalt? No kui sa alustasid, kas oli mingeid juhtumeid ka, kus saad teadmiste või oskuste puudusel nii-öelda puusse, panid, tegid midagi valesti, midagi läks nihu või neid on, neid on ikka neljandikku paljudest. Võlamõrad on nii suured ja kallid asjad siis mõrda tegema, tegime kodus päris korralikult ära, et teha endal valikud ja õiged õiged mõrad. Nakkevõrk on odavam püügivahend ja neid sai ka hulgim rakendada väga valede valemite järgi, et et vaatad, et kõrvalmees püüab ja saab ilusti koha ja sina käid, saad ühte-kahte kohavõrgu peale, kõrval saadakse kahtekümmend koha võrgu peale ja täpselt sihukese vahel vahe oli, et tuli ka, tuli ka kooliraha maksta. Nii, aga. Mis siis valesti oli, kas see, mis sa valesti tegid, oli, oli mingi väga väike asi vä? No põhimõtteliselt jah, jutt käib ikkagi millimeetritest, et see asi on ikka väga spetsiifiline ja see, see võtab aega, et kergem oleks muidugi olnud võtta mõne vanema kaluri nakkevõrk ja selle järgi rakendada, aga ega ega keegi naljalt sulle oma võrki näita ka ja ja oma paremaid valemeid välja ei räägi. Kui kerge või keeruline püügimeeskonda kokku oli panna mehi saada? Eks selle hooaja tööjõuga on üldse suur probleem, et seda hooaega on tegelikult väga napilt, ütleme, et hädaminekust kuni kuni siis juuni juunikuuni. Et nüüd juunis enam ei ole mõtet püüda, kuna kohapüügikeelde rakendatud, et kolm kuud kevadel ja kolm, kolm kuud sügisel, et et noh, head ja head inimest on raske leida ja samas sul ei ole talle ülejäänud kuus kuud nagu tööd pakkuda. Et muidu muidu asi tasuks ära ennast, et tuleb kogu aeg leida inimesi. Sina oled ühelt poolt siis tööandja, ettevõtja, osaühingu juht ja teisalt siis käid tegelikult ise ka mere peale. Ja kaasas ja ei, no enamus tööd ma teen ikkagi ise ära nagu et et hooajatöödel lihtsalt võtan ühe abimehe juurde, et ma ei ole, ei ole asja väga-väga suureks ajanud, ütleme, et enamus enamus meeskondi kaevanduses on ikkagi niimoodi, et on meestele Võrnarv püügilube ja lihtsalt selle pealt moodustatakse meeskond, et kolm-neli meest, kellel on oma püügiload, lihtsalt ongi üks meeskonda ja ja tulu jagatakse võrdselt ära. Räägi kuulajatele, milline see kaluri aasta ringi üldse on siin? Põgusalt, me oleme juba maininud ka, et püügiaeg on kevad ja sügis, aga mida siis kevadel saab? Hakkame üldse siis aasta aasta algusest pihta, et olenevalt millal jää tekib tavaliselt ikkagi enne enne jaanuarikuud kuskil detsembrikuus siis ja laht jäätub ära, siis hakkab kohe kohapüük ja Alt nakkevõrkudega käituma. Käin ka, et see on, see on see vahva pükse, mulle meeldib. Et kõik on ilus, puhas, valge, lumivalge jääkoega adrenaliin, kuna jää ei ole kogu aeg püsiv, meres ikka, ta liigub siia-sinna ja, ja eks seda elamusi on omajagu saadud ja, ja nii mõnigi asi ära uputatud. Et nakkevõrkudega koha püük kestab siis terve talve, nii kaua, kui jääkatet on. Võib-olla siis nädalakene peale seda, kui jää hakkab lagunema, siis jääpankade vahepealt saab ka veel koha päris kenasti püüda. Ja siis, kui jää läinud on, siis hakkab praktiliselt kohe kab kevadine tindipüük, vahest isegi kui väga kaua Pärnu lahes, siis paneme isegi mõrad jää alla sisse. Et siis alustame juba paralleelselt kohapüügiga, alustame tindipüüki. Ja tindipüük kestab kuskile mai keskpaigani ja ta läheb paralleelselt üle ahvena püügiks, et tinditindi mõõdad välja, ahvena mõõdad sisse. Ja siis vanasti oli veel niimoodi, et vanasti ütleme, eelmine aasta oli veel niimoodi, et ahvenapüük lõppes juuni juuni alguses ära ja siis pandi ahvena, mõõdad välja ja pandi koha mõõdad veel asemele. Et ja kuskil jaanipäevaks või nädal päev jaanipäeva tavaliselt lõpetasime kevad kevadpüügihooaja ja siis saabus, kui kui sai natuke puhata ka, et ütleme, juuli-august on, on täiesti vabad kuud. See muidugi ei tähenda, et sa kodus istud, siis sa oled üleval remonditoas parandad mõõdu, palun tehnikat, rakendanud uusi uusi võrke, uusi mõrdu. Et tegemist on, tegemist on kogu aega, aga merel käimist ei ole, jah, et merel käimine tuleb jälle siis, kui vesi hakkab sügisel külmemaks minema ja ja kuskil ütleme, et septembri esimesel ajal lõpus tavaliselt hakkab sügispüük, mis kestab siis, kuni jää jää tulekuni või kui, kui ilmad hakkavad külmaks minema ja kala kala enam laes ei ole. Ja sügisel siis tuleb merest sügises tuleb valdavalt algustab natukene koha ja, ja siis valdavalt ikkagi ahvenapüük. Ja siis, kui ahvena mõõdad välja tood, siis on niisugune kolm nädalat enne jää tulekut, on, on siis jälle natukene hingetõmbeaega, aga sügisräim? Ei seda, seda mee püüa ja mina taim ei püüa, et ei jõua kõiki asju korraga, et nende mõrdade ja nakkevõrkudega on, piisab piisavalt sebimist, et et jõua nendega Kalwara püüda. Kuidas selle varustuse hankimisega? See on siin, istume praegu ühes ma vaatan päris ilmselt eakas puust lappajapaadis, aga mis paatidega sisaldusi? Seal sõidavad need uued vanad paadid nii üht kui teist. Et mul on üks, on täiesti vana kolivi puu lappaja nii seest kui väljast puidust, siis on mul üks lappaja, mis on seest puidust, väljast plastikuga kaetud, et ta vähe paremini vett peaks. Ja siis on kaks plastikust lappajate. Et üks neist on peaaegu tütus. Nii, aga kui tänapäeval nüüd tahaks uut uut paati, kas Eestis keegi ka, no kasvõi sellist puust lappajad teeb, milles meie praegu istume või või sellist enam ei ole, ei ole võimalik kusagilt tellida. Ikka ikka on, et meie paadid tulevad enamuses kõikke liupaarist, et, et sealt, kui tahad, võid ka saada puust lappaja tehakse igavest tellitakse ka vä? No ma arvan, et kalurit enam ei tellijaid, pigem siis kes tahavad just puust hobi paati, et puupaadiga on ikkagi väga palju lisatööd, et sa pead seda iga aasta tõrvama seest õlitama, imutama, et vaev on kõvasti, et aeg on edasi läinud ja, ja ütleme, et plastist klast klaasriidest paadide võtavad, võtavad ikka asja üle ja nendega praktiliselt mitte mingit kulu peale peale kütuse ja õlivahetuse ei ole. Et, et aeg on edasi läinud ja uued materjalid kui ka Aktiivne püügihooaeg on kevadel või sügisel. Millele siis sinuga kaluripäev on pikaks üks üks tööpäev, kujuneb. Sellega on niimoodi, et vahepeal vahepeal on nagu raske öelda, et kus see päev lõpeb, uus päev algab, et need ei ole, arvad päevad, kui on ka üle 20 26 tundi vist rekord, mis on järjest püütud, nagu et kui kala on kala püüda, et siis siis ei maksa oodata, siis tuleb, tuleb rauda rauda taguda, et see on see aeg, kui sa teenid põhimõtteliselt kogu oma aasta aastasissetuleku. Et aga ütleme tavaline päev, kui siukest Megala megakalasaak ei ole, siis hakkab ikka kevadel sellega pihta, et tund aega enne päiksetõusu, et on äratus, kiire kohvi ja nagu natukene juba valgusega kannatab sõita, sõidad sadamast välja ja siis olenevalt päevast, et palju sa jõuad seda tintose sorteerida, kõikide ühendkalad tuleb välja võtta elusalt tagasi lasta. Et kas jõuad puhas sorted sorteerimist vähe, siis jõuad võib-olla kaks lappaja tuua. Kui on kehvad sort, siis saad vaevalt ühe lappaja täis, et paned põhimõtteliselt pimedani välja ja tööpäeva pikkuse sõltubki sellest, et mida aeg edasi, seda pikemaks lähevad, et täpselt päiksetõusust päikseloojanguni. Nii, aga kui sa võrdleksite seda, mis sa praegu kirjeldasid seda tööpäeva nende tööpäevadega, kui sa olid professionaalne jalgpallur, siis mis on sarnast, mis on erinev eksjalgpallur otsa ka 24 seitse, et jalgpalluril muidugi on hästi palju vaba aega käes. Vaba aega on palju, aga vabu päevi praktiliselt ei ole. Et ütleme, kui hooaeg kestab, siis ju elu on nagu elu on nagu lill, et sa lähed hommikul teed ühe tonni ära lõunaks otsa vaba poiss, pealelõunal sulle vaba tee, mis tahad, aga ainuke, mida sul ei ole ühtegi päeva. Et siin on ikkagi. Ma püüan niimoodi, et sa oled ikkagi mingil määral iseenda peremees, et et kui on tunne, et, et praegu ei ole jaksu, siis võtke endale mõne vaba päeva vaba päeva lubada, aga see muidugi annab kohe rahakotis ka tunda, et aga valik on, valik, on ikkagi sinu enda teha, et et kas sa teed tööd või puhkad, et keegi sind ju ei sunni. Kumb amet sinu jaoks on siis kergem, kas see, mille sa jätsid profijalgpalluriamet või? Või kutselise kaluriamet? Profijalgpalluriamet on ikkagi, on ikkagi raskemaid, et seal saad 24, seitse, saad kogu aeg kogu aeg jalgpallur, et Sa pead kogu aeg vormis olema, sa pead vaatama, mida sa sööd, sa pead vaatama, et sa puhkad, sul on kogu aeg võidukohustus. Et millest sa püüad kala, et ega sa võid palju tööd teha, aga üldjuhul see nagu ei sõltu sinust, kas sa saad seda kala või ei saa, et ega ta vägisi seda sinna mõrda jaja. Et hapnik on füüsiliselt raske. Aga, aga ma siiski arvan, et profisport on, on, on tiba-tiba raskem. Kas kaluriamet yks luiseks ei muuta, või? Amet kui pikalt ühte asja teha, et kui sa käid kuuega järjest, iga hommik tõuseb varakult ülesse ja lähed merre ja hommikust õhtuni tõstavad mõrasid tinti paati ja, ja, ja sorteerid viidikaid sealt välja, siis eks ta, eks ta ikka oma omajagu üksluine oled sissegi juba ootad seda püügihooaja lõpp. Aga eksi, kõigis ametites on niuksed, tööd, mis on nagu meeldivamad ja, ja vähem meeldivad. Aga noh, kalapüügis muidugi kevadpüügi ajal on, kogu aeg on motivatsioon on ka üleval, et vastavalt sellele on su teenistus ka. Mis su naine alu sinu kaluri elukutsest arvab just nimelt selles selles lõikes, et meest on ikka kevadeti, kui püügihooaeg on vähe kodus näha. Vastab tõele, aga eks ta, eks ta teab seda ja tähendab ka seda, et kuna tema on õpetaja, siis siis meil on üks hea asi, et meil puhkused täpselt kattuvad ja mõlemal on peaaegu kolmekuune puhkus. Suvel. Räägi sellest ka, kuidas sinust kalasööja sai. Et lapsena, kui koolis olid kohustuslikud kalapäevad, sest tol ajal sa kala eriti üldse süüa süüa ei tahtnud. Nimetada seda, mida tollel ajal kohustuslikul mäletusi, kala, neljapäev või neljapäev on kalaneljapäev, et nimetada seda toodet, mida meile pakuti kalaks, et seda seda nimede kindlasti pärinud, et, et, et see oli, see oli mingi ollus, mis oli valmis keedetud, oli luid täis ja lõhnas pahasti. Selles kadusid ka minu ka kalasöögiharjumused, kuigi maal vanaisa, vanaema juures olles seal seal ma sõin kalanägu. Aga mingi aeg tõesti, kui linnas olid, siis kadusid harjumused ära ja ja ma ei pidanud ka seda eriti lugu, et kala tuli minu lauale tagasi, siis Norra mängima läksin. Siis ma käisin spinninguga nädalas kolm, neli kord ikka kalal ja alati oli värske kala võtta ja värske kala midagi muud, mis, mis mida, mida sulle pakutakse kuskil kala, neljapäevaku, Žiguli kooli sööklas ja kala värske kala väga hästi tehtud siis tulevad harjumusest tagasi päris ruttu. Mis sinu lemmikala on ju, lemmikala on koha kindlasti. Miks koha ja Pärnu lahe koha, et koha on koha, on ta lund vähe? Hästi, puhta maitsega ja, ja hästi hõrk kala. Kuidas sa teed seda? Kõigepealt Ma kinni püüda tooraine, me kogu aeg värske ega ei olegi midagi, et paadis soomused maha tõmbad. Koheti, leek sõra koju, lähed või pannile. Kaks minutit ühelt poolt, kaks minutit teistpoolt soola peale ja ongi valmis, et ega ega kui sul materjal on hea, et ega siis ei ole mõtet maitseainetega liialdada. Kalorina. Kas kas sina müüd toorest kala või või pakud või tahad sa või tahtsid tulevikus pakkuda ka nii-öelda pikemat ahelat? Tulevikus tahaks pikemat ahelat ikkagi pakkuda ja selle nimel selle nimel teeme tööd ka, aga aga kõik asjad võtavad aega ja, ja siukest poolikut asja veel teha ei taha, et kui teha, siis teha korralikult, et selle pärast pole veel oma oma oma oma toodetega välja tulnud ka. Et praegusel hetkel on ja et, et ma ikkagi müün oma kala kokkuostjatele ja pileerimise tšehhile. Kui palju see väärindamine aitaks tulu tõsta või, või kuidas see tulu üldse jaguneb, palju tulust saab kalur. Kui palju praegu saab kala väärindada? Noh, eks küsida kaluri käest siis ja suunamist ikka on, et kala eest makstakse vähe, aga eks see, eks see probleem on selles, et et kui see kala on, kala, tuleb palju nägu, et siis tahes-tahtmata hind läheb, läheb alla. Ma ei oleks nii verine kalatöösturite peale, et et nad on teinud suured investeeringud. Nemad ikkagi võtavad selle riski, et, et noh, kala on kiiresti riknev kaup. Et, et kui sa ainult pala müüd, siis on ju sinu elu on tegelikult kerge, et mine too kala ära ära ja sulle antakse kohe raha ka vastu ja, ja mis selle kalaga edasi tehakse, see ei ole enam sinu probleem, et loomulikult nad teenivad selle pealt ja peab peavadki teenima. Et on praegu kala on vähem, et et siis on kala hind kõrgem ja ja tundub väga ausa hinnana nagu. Aga noh, eks sellega on jah, et alati ostja jaoks on kallis ja müüja jaoks on liiga odav, et et asi on, asi on, asi on suhteline. No kui väärindamisest jutt, siis mis suunas sa mõtled? Või ärisaladus? Natuke saladus ka, et varsti-varsti teada saada. Räägime veel mere peal käimisest. Kas mõnikord on mere peal ka selline tunne, et et mõtled, et parem oleks, kui ei oleks tulnud on nii halb ilm või veni ohtlik olukord. Jah, et eks, eks tuleb ka tuulist ilmadega käia, et, et kala tuleb ära tuua. Tuulist silmadega tuleb kogu aeg meelde ikkagi tööjõu probleem, et sa saad endale suhteliselt hea töömees, oled temaga rahul. Ja siis tulevad esimesed sügistuuled, siis pead minema temaga kala sorteerima ja juba muulide vahel vaatad, et kuidagi loiuks muutuma, et. Ja on inimesed, kes, kes ei kannata merd ja, ja järgneva tunni aja jooksul on ta juba looteasendis paadi põrandal ja väriseb, et noh ja sinna ei ole midagi parata, et kui sa ei kannata, ei kannata ja, ja siukses töömeest nagu asja ei ole, et. Aga on ikka siukseid siukseid päevi, et see sa lähed. Ilm on kehva, ei saa aru, kas tuleb lund või vihma, kas ta tuleb ülevalt või alt, et et siukseid päevi on ikke enamus enamused siukseid päevi, nagu me täna istume, et vesi sillerdab pea soojen olla. Et siukest naljalt ei naljalt ei kohta. Olete sattunud ohtlikku olukorda ka või? Ole ikka, olen jah, et ma olen isegi ühe mootorsaani peaaegu tütuue ära uputanud 12 kilomeetrit kaldast viimase kohapüügi käigus, et koha tuli lõbusasti sica, eks kuis ahneks muutunud küll sind karistatakse, et läksin viimast võtma ja ja 12 kilomeetrit kaldast äkki tundsin, et nüüd nüüd läheb, nüüd läheb alt ära. Mingi aeg veel sõitsin mootorsaaniga mööda vette, aga järgmise, järgmise järgmise jää pangani ei jõudnud enam. Kukkusime fassaaniga läbi saanud, uppus ära ahise, ujusin välja aega 12 kilomeetrit. Mõelda, mõelda, mis nüüd juhtunud on? Suuri investeeringuid tehtud, mootor ostetud? Naljalt ma ei tea, kas ta 300 kilomeetrit sai sõita nagu põhja läks. Ja pärast GPSid ja kõik jäi ju ka navigatsiooni kõikke saani külge, et ei teadnud täpselt, kus ta on, et pärast kolm kuud käisime otsimas, et lõpuks sõitsime ülesse. Aga jah, et Merike õpetama õnneks on, õnneks on siiamaani nagu vead andestatud, et on ka olnud juhtumeid, kui sügispüügi ajal oleme natukene valesti ilma ja ilmateadet ilma õieti vaadanud, aga ilmateade pole pihta saanud, et käid üleval meres ja kala on palju, siis tahad ikkagi võimalikult palju kala paati panna ja kui siis ilme drastiliselt muutub, et oli küll jah, eelmine sügis oli ikka. Ühe korra oli ikka meil juba kabuhirm, arvasime, et nüüd vist uputame paadi ära. Et aga, aga läks, läks õnneks. Ja need olid sellised tõsised jutud, aga kas sul, kui sa tahad mõnda linnavest säält tõmmata või, või töö heaks teha, kas sulle? Kas sul on mõni mõni naljakas kalamehe jutt Kaale? Eks tagantjärgi kõik naljakad. Et noh, ega samamoodi tindi püügi ajal, et, et kui mul veel suurt suurt lappajapaat ei olnud, et käisime väiksemaga, siis samamoodi jälle kala ei tahtnud. Kala ei tahtnud ära mahtuda paati ja ja siis sa ikka tuldud niimoodi, et tindi mõõdad ääres. Siis paned paadi niimoodi, et on tegu tegelikult riiki, siis kui tuult hakkab tegema, siis on ka endale hirm suur, siis tuleb niimoodi, et paadi kiil on vastu maad kogu aeg ja siis pärnus muulid. Ja siis muulides ka tuled niimoodi piki muuli jäätud, kui padi võiks midagi juhtumeid siseselt vähemalt muuli peal astuda. Et neid neid kordi neid kordi on olnud ikka jah. Päris karm. Räägi nendest, kes kalapüüdmisega kaasas käivad. Meie ümber siin meie kohal, ma ei tea, kas mikrofoni kostavad, karjuvad kajakad. Nendest Sist suurt tüli ei ole. Kuigi nemad ka mõnikord varastavad kalale ei, ei ütleks, et neist tüli on, et nemad on ikkagi siuksed sanitarid, et et kui mõõda püügis peaks mõni mõni kala vee peale ulpima jääma, et siis surnud Kalari ele kaotused, kajakad, nopivad nad kõik ära. Aga hüljes, hüljes, loom, keda, keda iga kalamees vihkab, jah, no ma ei vihka ühtegi looma, et igal igal looval on, on, on koht siin olemas, aga ütleme, et eks see hülgekari ilmselt liigub ikkagi seal, kus kala on, et eks nad tahavad olla täpselt sama koha peal, kus on palju kala. Et seal on lihtne elada, aga ütleme, Pärnu lahe hülged, nad on juba nii meistrid. Et nad ilmselt enam ei näegi vaeva ise kalapüügiga tegelemisega, et lihtsam on ju võrgust ja, ja mõrrast kala süüa. Ja nad teevad, nad teevad ikka päris päris palju pahandust ja neid, neid läheb iga aastaga järjest järjest rohkem ja rohkem on neid, et et noh, kolooniad järjest kasvavad, ainult et see tähendab, et nad on hästi toitunud ja eluga, eluga rahule. Ma olen kuulnud, et on välja mõeldud, justkui hülgekindlad, mõrrad on sellised asjad siis päriselt olemas või tehakse üldil kindlad sabad mõrdadele, et see on siis väga kallis materjal, üks saba maksab 1000 euri, et see on päris suur investeering, et et kui mul on 17 mõõde, siis ma pean 17 uut saba tegema, et et enamus mõrda, selle ma olen investeeringu teinud, et seda ei kannab nagu tagasi tagasi teenida, aga siiamaani on ta nagu ennast ära tasunud, et kuidas see hüljestest tõrjub või peletab tegelikult õlgade otseselt nagu ei, ei peleta, et asja tuum ongi selles, et, et see hülge kindlasti lihastaks ainult kott, et hüljese saaks tehase kala koti katki. Muidu varemalt oli niimoodi merest ära tooma ja võtsid mõõda üles, vaatasid, et kala ei ole, siis vaatasid, et külje peal siukest jalgpallisuurused augud, et et hüljes teeb augu sisse, laseb ka välja. Et ega see mõra silmselt kokku ajada, see ei ole, see ei ole mingi probleem, et see võtab sul kaks minutit aega, on, on, on jälle silmad korda parandatud. Aga kahju ongi sellest, et see kala on sealt läinud, et et seda pahandust tehakse, proovitakse teha pujust peale igast riste panna, et, et hüljes saaks sisse tulla. Üks ütleme, et üles on suhteliselt tark loom, et ikka alati alati leiab võimaluse. Ja muidugi nakkevõrguga püük, et vastu kevadet, kui nad poegima hakkavad, et nad tulevad kõik siia Pärnu alla ja, ja siis jää juba liigub. Noh, jääl on praod sees, nad saavad hingata, siis on neid siin palju. Ja siis nakkevõrk on ju väike null null koma 15-le millimeetrine tamiil, nakkevõrk sellest küljes läheb toituma, siis ujub slaalomit, seal sa paned uue võrgu sisse, lähed järgmine vaatama, sul on ainult kas siuksed, mehe suurused, meetrised augud iga kahe meetri tagant ja, ja kas siis poolikud kohad või koha peavad, et, et kohakoha ja, ja just siiakala meeldib, talle, meeldib talle väga, et ahvenaid nüüd nii väga ei puudugi. Aga mis siis teha, tuleb leppida või? No mis siis ikka teha, et amet selline, et ikka ikka pannakse kodaratesse. Kui seal. Pallur siis kalastamine oli sõu jaoks hobi ka siis, kui sa Norras Norras töötasid näiteks. Aga nüüd, kui sa oled professionaalne kalapüüdja, kas sa nüüd ka, kui tööhooaeg on läbi lihtsalt lõbu pärast lähed kusagile lanti loopima? Tahaks rohkem käia, et ikka ei ole veel küllalt, ei ole. Et vahe on sees, et kas sa püüad kutseliste vahenditega, mis on ka tegelikult noh, mingil määralgi Azartne tegevus ja ja ma olen seda küsinud oma endise paarimehe käest, et ta on kaheksandal aastal püüdnud, et noh, kas see hasart või ootusärevus kaob ära ka ütles, ei kao, et ikka, et hommikul hakkad mõrani jõudma, ikka mõtled, et mis seal on ja palju on ja kui palju on, et siis lööb ikka pulsi ülesse ja et et hasart ikkagi jääb. Aga spinninguga püük on niuke ehed kalamehe vastu võitlus ja, ja samamoodi käsiõngega, et jälgides õngekorki, kui põlema hakkab, et et me ikka ikka käime tegelikult, et et suvel ka ilusad ilmad, käime Pärnu lahe peal koha püüdmas ja, ja siin Pärnu jõe peal haugi püüdmas, et et ikka tuleb, tuleb neid päev ikka, ma arvan, mitme mitme nädala jagu talvel samamoodi käime ka selle Dirgutamas ahvenat, et see on ka väga-väga huvitav püüke. Su pere sai hiljuti juurdekasvu, sul sündis äsja poeg. No mis sa arvad, kui vanalt sa tema esimest korda merele viid või kalale viid? No temale, ma arvan, päris päris varakult, et, et ma arvan, tema, tema neid neid käike ei mäleta veel, kui tema suureks kasvanud. Aga noh, ikka hoian ta kindlasti mere juures, et, et nagu ta kõndima õpib, nüüd hakkama hakkabki kaasas käima. Sinu jutust jäi küll praegu selline ikkagi positiivne. Ja tunne, et see rannakalapüük professionaalne rannakalapüük Eestis ikkagi niipea veel ei kao. Ei ka pärnu pärnu kandis küljega jah, et minu arust ikkagi lähevad asjad asjad paremaks ja ja, ja loodame, et, et minu poiss saab ka kunagi samamoodi püüda nagu mina. Kuigi noh, on on palju neid jutte, et omal ajal ikka oli muru rohelisem ja kala rohkem, et no ilmselt ilmselt natukene oligi rohkem, aga eks see kliima muutub ja ajad muutuvad, et et ma arvan, et me peame väga-väga õnnelikud olema, et meil on veel niisugune niisugune koht, kus saab kala püüda ja oma pere ära elatada, et, et ma arvan, see on Euroopas niisugune väljasurev nähtus. Rääkis Pärnu kalur, endine profijalgpallur Raio Piiroja. Mina olen saatejuht Arp Müller ja kuuldud usutluse salvestasime juuni lõpul Pärnu jõe kaldal. Järgmises kalamehejuttude saates olen mina juba Kihnus. Seal teen juttu räimepüügile keskendunud kutselise kaluri Margus Laarentsiga. Kohtumiseni kalamehejutud.