Üks kohmaka oskamatult kokku seatud teksti sagedasi tunnuseid on tarbetult määrsõnade rohkus. Varem olen rääkinud määrsõnana tarbetust kasutusest kosmone samatähendusliku määrsõnaga, nagu näiteks väljendites, samuti ka muuhulgas ka ühtlasi ka lisaks ka veel ka. Pahatihti on tekstis ülearune määrsõna ära, mille arvelt on hõlbus kirjutatud lühendada ja ruumi kokku hoida. Siin on mõned asjakohased näitelaused. Kontserdi kuupäev on ära muudetud, need lõigud mahuvad ära ühele leheküljele. Selles väärisujumine tuleks ära keelata. Avakõnes peaks ära nimetama kõik ürituse sponsorid. Neis lausetes on ära liigne saaks ka ilma selleta. Kontserdi kuupäeva on muudetud. Need lõigud mahuvad ühele leheküljele. Selles karjääris ujumine tuleks keelata. Avakõnes peaks nimetama kõik ürituse sponsorid. Olen kuulnud isegi väljendit, kui mu laps ära sündis, syndinud ja kuidagi iseäranis sünfantu. Mõistagi ei saa vältimisega liiale minna, mõnes tekstikohas on see sobilik ja hädavajalike näiteks on see omal kohal, juhul kui me tahame väljendada tegevuse täielikust lõplikust või lõpetatust ajasin lehmad karjatama, aga ajasin lehmade ristlikust ära. Ajan habeme lühemaks, aga ajan habeme ära. Jutustan lugu, aga jutustan loo ära. Igatahes tasub väärsena ära puhul alati hoolikalt kaaluda, kas ikka lisad tegusõnale mõne uue olulise tähendusvarjundi või saab ära seekord ära jätta.