Tere õhtust. Mina olen Pille-Riin Purje. Kutsun teid kuulama Karl Ristikivi lühiproosateost pealkirjaga novell. Novell ilmus ajakirjas sõna 1949. aastal. Eeltutvustuseks valisin tsitaadi Endel nirgi raamatust teeline ja tähed. Novell on aruanne katsest novelli kirjutada, mis jutustaja kinnituse kohaselt viib aga sinna, et sellest ei saa mingit lugu. Vanas heas mõttes. Algusosas esitatakse kaunis banaalse juhtumi mees, naine, kaasüüriline refereering, millele järgneb arutlus tõestamaks, et seika tõeline novell ei ole. Kolmas osa räägib otsesemalt omaenda autori tundeist isiklikust seisundist ja suhtest. Lähteainesega. Lihtlabane olmelugu on saanud äratõukepinnaks hoopis millelegi muule. Ja selles kolmekordses projektsioonis osutub tõeliseks peategelaseks õieti jutustaja ise. Karl Ristikivi novelli esimese osa esitab Katri Kaasik-Aaslav-teise ja kolmanda osa Jaanus Rohumaa. Head kuulamist. Ta oli abielludes veel väga noor. Ainult 18 aastane mees oli temast 12 aastat vanem. Seda peeti sobivaks vaheks ja abielu juba selle tõttu eeskujulikuks. Nii mehe kui ka naise vanemad olid täiesti rahul, nemad ise olid koguni õnnelikud. Mees oli juba selles eas inimene ei võta enam armastust tõsiselt seda enam aga abielu. Tal oli oma seltskondlik positsioon ja korralik sissetulek. Neil oli moodne kolmetoaline korter sisustatud täiesti uute mööblitega, mille soetamisel vanemad olid kaasa aidanud, nii et polnud vaja tülikaid järelmakse. Tülikamad diamustemate majapidamistööde juures võis naine tarvitada palgalist abilist. Polnud endale veel palju kogemusi perenaisena, aga ta oli agar ja andekas õppima mootori tarvitsenud ka tehasest. Mees oli vanameelne, ei tahtnud, et naine töötaks mingil kutsealal. Mõned asjad aitas teda ima jõuga ja nõuga. Teistes asjades vanemad sõbrannad kõige olulisemast tema mees. Olgugi et ta ei võtnud enam armastust tõsiselt, oli tal seda rohkem kogemusi ja eeldusi, et teha abielu nauditavaks oma naisele. Ja ka ise sellest rõõmu tunda. Naine oli abielludes olnud täiesti kogemusteta selle suhtes, mis abielu paratamatult enesega kaasa toob. See oli austav nii temale enesele kui ka peigmehele. Kuna ta oli pärit heast jõukast, kuid kahjuks veidi vanamoelist ja seltskondlikult kõrval seisvast perekonnast siis oli talle alguses mehe tutvusringkond võõras ja natuke hirmutav, saavutanudki sellega õieti lähedast kontakti. Tal oli palju õppida kodus ja külas, siis ei jäänud tal abielu esimesel aastal õnneks palju aega, et oma seisukorra üle järele mõtelda, unistada või igavust tunda. Mees oli temaga suuremalt osalt rahul. Naine oli noor, välimuselt kaunis ja mõttemaailmalt lihtne, aga mitte rumal või labane. Taustas oma meest ja võimalik, et ta teda teatud aja isegi armastas. Vähemalt ei võinud ta nuriseda, et naine oleks abieluvoodis tema vastu külm olnud või koguni tõrkunud. Ta oli ka juba nii vana ja küllaldaselt elamustega väsitatu deta ei võinud muutuda oma naisele koormavaks. Peale selle oli temal kui meesterahval alati võimalus vastavaks vahelduseks. Tema kasuks. Peab tunnistama, et ta seda võimalust siiski võrdlemisi harva kasutas. Ja sedagi mitte nii palju isiklikust kergemeelsusest kui oma sõprade või sõbrannade ees oma au säilitamiseks. Abielu teisel aastal oli naine juba õppimise staadiumist üle jõudnud, vähemalt enamikus. Ta oskas toitu valmistada, mis oli täiesti söödav ja mõnikord isegi maitsev. Ta teadis vajalikul määral riietusest nii enda kui mehe omast. Ta ei tõmmanud seltskonnas endale tähelepanu halvas mõttes, aga ta oskas mõnikord tõmmata endale tähelepanu heas mõttes. Ta tundis juba komplimentide väärtust või väärtusetust tarviduse järgi. Ja ta oli pühendatud suguelu saladustesse sel määral, kui see viisakal abielunaisele kohane. Nende elu üldiselt võttes läks pidevalt ülesmäge. Mees oli saanud nii au kui ka palgakõrgendust ja nad võisid juba hakata vähesel määral rahad talletama. Nad olid saanud mõlemad veelgi vanemaks ja küpsemaks, eriti aga mees. Viimane hakkas koguni näitama kalduvust korpulentsuse suunas. Ta seni tihedad juuksed hakkasid äkki pealael hõrenema, mida ta küll väga edukalt varjas. Ta hoolitses üldse alati oma välimuse eest. Et ta rohkem seadis oma eeskujuks soliidset keskiga, kui Kergatusliku noorust oli tema aastate ja positsiooni juures täiesti mõistetav. Naine oli õnnestunult kaotanud oma välimusest kõik plikalikkuse. Temagi püüdis rõhutada soliidset joont. Ta püüdis ka muidu olla väga tasakaalukas ja väga mõistlik, seda enam, et nende esimese abieluaasta vähesed arusaamatused olid tulnud sellest, et naine oma käitumise sobimatult noorusliku tooniga oli stiilist välja langenud. Kuid sellele vaatamata ei olnud kolmanda aasta algul enam nii õnnelikud kui abielu algul. Välispidi ei paistnud küll midagi. Ja võib-olla, et ka mees midagi märganud. Kõige rohkem võis välja paista ainult see, et naine enam nii püüdlikulgi andunult ei võtnud osa seltskondlikust elust, mida mehe positsiooni seltskond temalt ootas. Tauli muutunud veidi tõrksaks. Ja tal oli nüüd juba iseloomu ja kogemused teinekord oma tahtmist läbi viia. Ta oli mehe ringkonnas alati tundnud ennast veidi võõrana, see koormas ja väsitas teda. Seal olid kõik temast vanemad ja tal oli vastumeelt alati olla kõige noorema ja sellega ka kõige alama osas. Ta oli jõudnud juba äratundmisele, et neist inimestest keegi ei tundnud huvi tema vastu. Et nad olid külmad ja sageli isegi peidetud vaenulikud. Tema enesekindlus oli õppeaja jooksul tõusnud ja ta julges oma egoismi senisest suuremal määral õigustada. Mees ei märganud tõenäoliselt midagi. Tema teada ei puudunud ta naisele midagi. Ta ei olnud ülemäära kokkuhoidlik. Ja naine polnud kunagi avaldanud erilist nõudlikkust riiete, ehete või lõbustuste suhtes. Oma teada oli ta ikka veel oma mehelike võimete tipul. Ja peale selle oli naine pigem tagasihoidliku kui kirgliku loomuga. Aga naine oli abiellunud, kui ta mänguaeg oli veel õieti pooleli. Sageli oli see lõpuni rahuldamata mängutung teda häirinud abielu esimestel aastatel ilmet keegi, koguni ta ise mitte oleks seda eriti märganud. Tal oli kogu aeg olnud nii paljud tõsist ja tõelist, mis kogu ta aja täitis. Paaril korral korteri sisustamise või eneseehtimise juures oli ta mängima kippunud, kuid ta oli iseennast kohe parandanud. Või oli ta ema õigel ajal peale juhtunud. Ja sellest ei tekkinud muud arusaamatust kui Joos surmatud elurõõm. Aga hakkas aegamööda ikka enam tundma, et midagi puudus. Tal oli nüüd rohkem aega, aga ka rohkem teadmisi ja kogemusi mitmesugustelt aladelt. Kuna ta oli juba jõudnud oma meest põhjalikult tundma õppida, ei teinud ta küll midagi, mis selle meelerahu oleks võinud häirida. Ta ei teinud üldse midagi, vaid vajus tagasi oma vanadesse unistustesse, mis ta kaks aastat tagasi abielludes oli pidanud maha jätma. Range kasvatus, mis nii tugevasti püsis ta veres, ei lasknud tal unistuste Teiski eksida, kaugele, igatahes mitte kaugemale oma mehest. Mees aga oli kõige tänamatum objekt unistamiseks. Ta oli väga mõistlik ja asjalik inimene, kes juba ammu oli leidnud, et kõik rõõmud ja valud, mis ei ole otseühenduses kehaganud, tühised. Ta oli aus ja kohusetruu mees, kes suhtus oma naisesse samuti nagu oma ametisse või oma panga arvesse. Kui ta mõnikord Räskaski aega armumänguks ka kodus, siis alles hilisõhtul, kui ajalehed loetud ja voodisse mineku aeg lähedal Naine mõrkas nüüd sageli eriti õhtuti, et ta oli üksi. Mehel olid sageli koosolekud, mis sidemete säilitamiseks loomiseks vajalikud kuna ta oli naine, kel polnud eriti suuri vaimseid huvisid. Asjaolu, mida mees abiellumise oli pidanud üheks plussiks ei kulutanud ta seda aega paremale kirjandusele või muul viisil enesearendamisele. Kui ta häda sunnil lugema hakkas, siis sentimentaalse armastusromaane. Kuna tal polnud sobiv üksi teatris käia tema meele oli siiski paar korda aastas teatris käia seltskondlik kohustus siis seda sagedamini läks ta kinosse, mille vähenõudlikkus hämaras ümbruses viis tunda end täiesti vabana. Kiuslikud asjaolud, mis mõnel teisel puhul oleksid võinud kaasa aidata vaimseks ja hingeliseks arenguks ja küpsemiseks kiskusid teda paratamatult allapoole. Vaatamata oma kogemuste ja aastate hulga kasvule, muutuda hingeliselt nooremaks, ebaküpsemaks. Mitu korda oli ta kahetsenud, et tal polnud last. Aga nüüd hakkas ta kahetsuse asemel sellest koguni rõõmu tundma. Ta teadis, kui piinarikas oli lapse saamine. Hirmutas teda. Abielu neljandal aastal lootis ta ka juba, et mõningal põhjusel ei ole seda üldse karta. Sellest tuli neil kunagi ka juttu olnud ja siis oli mees tähendanud, et majanduslikel põhjustel ei ole esimestel aastatel mõtet last soetada. Nimelt last, sest meest tunnustas ainult ühe lapsesüsteemi. Kõigest teadliku naisena kahtlustas ta aga nüüd meest, et see pole üldse võimeline last saama. Ja ka enda puhul polnud alati päris kindel. Neist kahtlustest hoolimata elas alateadvuses hirm lapse ees. Ja see muutus hirmuks kooselu ees üldse. Ta pidas seda ise hirmuks. Aga see vist tegelikult olla ainult vastumees. Iga kord, kui mees nüüd hilisõhtul enne magamaheitmist alustas ühetähendusliku armumängu, valdas teda see hirmu ja vastumeelsuse segu. Aga see oli hoopis teistsugune hirm kui see, mida ta oli tundnud päris abielu alguses. Siis oli see olnud samal ajal ka meelitav. Nüüd oli see ainult eemaletõukav. Ta katsus pooleldi teadlikult pooleldi ebateadlikult vältida selliseid olukordi. Aga öösel voodis polnud võimalust põgenemiseks. Ja seda vägi valdsemalt pealesunnituna, see tundus Kõige puudujääva mängurõõmu ei lasta üle kinos ja odavate romaanide lugemisel. See ei võinud asendada tõelisust, aga kuna tal oli nüüd küllaldaselt tegelikke kogemusi, olite unistuste naudingud mitmekülgsema diaintensiivsemad kui tütarlapsepõlves. Ta katsus isegi oma unistusi abielu voodisse üle kanda. Kuid sellise keha ja hinge kaheksandaks, mis siin ei küündinud ta fantaasiavõimed. See oli siis, kui ta ellu tuli, kolmas mees. Majanduslik seisund oli muutunud kitsamaks, nagu mees nüüd sageli rääkis. Ja nad pidid astuma sammu, mida nende seltskondlik positsioon veel aasta tagasi poleks kuidagi lubanud. Nad üürisid ühe toa oma kolmetoalisest korterist välja. Kaasüüriline oli umbes 25 aastane noormees haritud ja heast perekonnast, kuid praegu veel üsna väikesepalgalise kohal. Ta oli hea välimusega. Tegeles praegugi mõnikord spordiga. Kui ta kombed teinekord jätsid soovida, siis tuli see sellest, et ta veel päriselt polnud poisikesetempudest üle kasvanud. Ta nimi oli Harri. Mees ei kahtlustanud kunagi midagi, isegi mitte süütut flirti. Kuigi naisest kolm aastat vanem, tundus Harry temast vähemalt samavõrra noorem. Ta oli täiesti poisike ega tulnud üldse arvesse mehe kõrval, kes olime parimate võimiste juures ja kell jäi rafineeritud oskust oma naisest ülegi. Ei olnud ka alguses midagi peale süütu flirdi. Nad käisid mõnikord koos kinos aga naine elas oma unistuste mängud ja ekstaasi üle valgel linal esinevate kangelast ega kaaslane ta kõrval ununes hoopis meelest. Kui nad kinost käsikäes koju tulid, siis oli see vähemalt naise poolt sama tundetu käsikäes käimine. Oleks ta käinud oma mehega. Harryl oli peale selle muidugi ka oma tütarlaps. Kui see vahekord poleks katkenud, ei oleks vahest midagi juhtunud. Vähemalt mitte nüüd ja mitte selle mehega. Nüüd aga sai see noormehe õnnetu armastus nende lähenemise algtõukeks. Ühele sentimentaalse hetkel jutustas Harri kogu loost naisele, kellest ta lootis, et see teda mõistab. Ta oli tõepoolest veel väga noor. Aga naine, kellele ta rääkis, oli hingeliselt hädaohtlikult noorenenud. Ta hakkas äkki tundma lähemat inimlikku huvi noormehe vastu. Ja siit polnud enam kuigi suur samm tütarlapseliku armastuseni. See oli alguses päris lapselik mäng just selline, millest ta polnud õigel ajal isu täis saanud. See oli ainult selle võrra kergem ja hädaohutu metali. Nüüd kogemustega naine teadis, kui kaugele võis minna ja mis sellest kaugemale minekul ähvardas. Lõpuks oli ta leidnud õige tee, kuidas oma elu kaheks jagada. Nii et keha ja hing saaksid mõlemad oma osa. Sellest peale oli ta isegi leplikum oma mehe vastu, kuigi ta püüdis vältida koosolemist enne voodist seeni, sest kõik see muu kuulus teisele mehele. Ta oli nüüd isegi õnnelik. Ja kui mees ei olnud kodus, laulis, vilistas ta sageli, mängis oma keha ehtimisega ja kaunistamisega. Ta ei teinud mingit kindlat otsust jätkata kahepaiksete elu lõpmatuseni. Harryl ei puudunud ka oma füüsiline tõmbejõud, mille olemusest ta nüüd oli küllalt teadlik. Ühel päeval või ööl, kui oli sobiv aeg, oleksite nõus, oledki lõplikult anduma. Ta lükkas seda ainult edasi. See oli omamoodi naudingut pikendamine. Noormees, kel polnud sellist tagavara väljapääsu nagu naisel, ei jõudnud aga nii kaua oodata. Ta oli armunud kõigi meeltega tunnis, vahest isegi rohkem kehalist kui hingelist tarvidust naise järele. Ühel õhtul hädaohtlikul ajal, kui iga silmapilk võis karta mehe kojutulekut, muutus mäng tõsiseks. Naine oli oma üle meelikkuses läinud ka vahest natuke kaugemale. Ülem teatud häbitunde piiri, mida noormees pidas otseseks väljakutseks. Ja mis võib-olla oligi alateadlikult sellena mõeldud. Ta vallutas naise sealsamas elutoa diivanil. Kuna ta oli kaua nälginud, oli see kiire ja tormiline ühendus, millest mõlemad alles siis said õieti teadlikuks, kui see oli juba möödas. See oli aga ühtlasi ka lõppnaine, ei suutnud talle kunagi andeks anda. Isegi mitte sellepärast, et esmakordselt tuli üks mees suutnud viia ta täieliku enese unustamiseni. Tal oli sellepärast ainult häbi, muud midagi. Ta ei teinud enese ees küll mingit saladust sellest, et ta juba paremini oli valmis olnud Harryle anduma. Vastupidi. Ta oli eriti vihane just sellepärast. See kõik oli läinud nii inetult, labaselt. Noormees oli olnud vägivaldne, oli teinud talle haiget, oli rikkunud ta riided. Sellisel viisil polnud ta sellest kunagi unistanud. Ka abielurikkumine pidi sündima viisakalt ja vastavalt kombenõuetele. Tal poleks midagi selle vastu olnud, kui see oleks sündinud abieluvoodis mitte aga siin elutoas diivanil, kus külalised harilikult istusid. Selle äikesetormi nauding oli olnud nii lühike ja ebateadlik, et see tundus kõige maha pillamisena. Vahekord pidi sellega lõppema. Hari pidi otsekohe lahkuma. Ja kuna noormees tõenäoliselt olid tundnud rohkem naise kehalist kui hingelist tõmbejõudu siis ei teinud omalt poolt seda lahkumist liiga raskeks. Ta oli veel nii noor, et sai sellest üle lihtsalt häbematus muutumisega. See polnud aga siiski lõpp. Mõni aeg hiljem tundis naine, et ta oli rase. See oli talle suureks ehmatuseks. Kuigi ta sama aja ümber oli olnud abielulises kooselus oma mehega ei kahelnud ta siiski hetkegi lapse isaks on Harry kahtlus, et ta mees ei ole üldse sigitus võimeline, oli aja jooksul kasvanud päris kindlaks veendumuseks. Ja sellepärast oli olukord kahekordselt kohutav. Ta pidi soovimatust lootest vabanema. Ja seda nii ruttu, et keegi ei märkaks eriti mitte mees. Ainus võimalus oli abort. Ta teadis küll, et paljud lugupeetud arstid teevad seda lihtsalt kergelt ja hädatult aga ta ei teadnud, kelle poole pöörduda. Tal ei olnud nüüd ka ühtki õpetajat. Ta ei võinud selle jutuga minna oma ema juurde, aga tal polnud ka ühtki nii lähedast sõpra, kes oleks võinud nõu anda. Isegi kui ta oleks teadnud, et seda seltskonnas ei peeta nii saladuslikuks ja häbiväärseks asjaks, et naised ei võiksid omavahel isegi kolme-neljakesi diskuteerida. Poleks ta julgenud selleks kelleltki nõu küsida. Jutt oleks ikka kuidagi jõudnud ta mehe kõrvu. Ja peale selle nõudis raha. Aga ta ei saanud seda ka lõpmatuseni edasi lükata. Iga päevaga muutus ta ikka meeleheitlikumaks. Ta kaalus isegi enesetapmist ja otsis viisi, kuidas ta saladus selle juures jääkski saladuseks. Kuna ka elu kõigele vaatamata oli nii ihaldusväärne eriti ihaldusväärne millegipärast just sellest katastroofilist sündmusest saadik ei mõtelnud ta enesetapmist isegi mõttes lõpuni. Raha küsimus kujunes kõige raskemaks. Ta tegeles sellega kõige kauemini ja kõige intensiivsemalt kaudu oli ta kuulnud hindadest. See oli hirmutav. Nii kiire ajaga ei suudaks mingilgi viisil seda summat kokku hoida. Ta oli olnud nii vähenõudlik, et tal polnud nimetamisväärselt ehteid, mille müügist nii palju saada. Oma lihtsameelsuses mõtles ta isegi sellist võimalust nagu argus või enesemüümine. Ta ei teadnud aga ühtegi kohta, kus ta saaks varastada, rääkimata sellest, et ta ei osanud kujutleda, kuidas seda teha. Ja ta sai isegi aru, et ükski mees ei maksaks tema eest nii kõrget hinda ega teadnud ka, kus, kuidas ja kellele ennast pakkuda. Siis äkki tuli talle idee nagu välgusähvatus. Neil oli ju raha pangas. Ta polnud viimasel ajal kuigi täpselt kuulanud, kui mees rääkis rahaasjust, aga vähemalt nii palju pidi neil ammugi kogutud olema. Ta teadis ka, et meenulitseki raamat igaks juhuks ja uhkustamiseks, kuigi tal kunagi polnud vaja tšeki välja kirjutada. Kaks päeva hajutas ta mehe allkirja järele tegema. Ja kuna tal alati oli olnud omajagu sõrmeosavust, siis õnnestus see hästi. Isegi mees ise poleks esimesel pilgul aru saanud, et see polnud tema allkiri. Siiski abis esitasid aja põlved, kui ta panka läks. Nad võisid ju telefoni teel tema mehelt järele küsida, kuigi tal oli valmis mõeldud valed mees on ära sõitnud. Ta oli juba selle vastu valmistatud, et pangas vaadati teda imestades, kui ta esitas nii kõrgeid tseki. See oli ju liiga suur majapidamiskuludeks. Ja pealegi on imelik, et meesi too naisel enne ärasõitu raha võid, jätad talle tšeki eriti kui ta varem pole veel ühtki tsekki välja kirjutanud. Mõtlemise ajal, mille vältel ametnik läks koguni kõrvalruumi koos tšekiga oli ta peaaegu minestamas. Tõenäoliselt küsisid nad telefoni teel tema meelt. Võimalik, et nad helistasid koguni politseisse. Ta oleks põgenenud, kui ta oleks kindel olnud, et jalad teda kannavad. Siis tuli ametnik tagasi. Siin peab olema mingi arusaamatus. Teie mehe arvel ei ole nii suurt summat, seal ei ole õieti midagi, ainult paarkümmend krooni. Naine tundis, et vaatamata sellele üllatavale pöördele, mis oleks võinud teda uuesti ehmatada, ta siiski sai nagu jälle jalad alla. Kuigi sisemiselt värisedes küsis ta juba päris kindla häälega, kuidas see oli võimalik. Neil oli olnud pangas isegi tunduvalt rohkem tema teades. Jah, aga teie abikaasa võttis hiljuti kõik välja. Kui ta pangast välja tuli värisesid ta põlved küll veel. Kuid ta seisis jälle kindlasti jalul. Ta oli isegi hingeliselt tunduvalt tasakaalukam kui ammu enne. Kui ta oleks tundnud huvi oma hingeelu jälgimise vastu, oleks pannud teda imestama. Nüüd imestas ta ainult selle üle mis oli saanud nende rahast. See polnud ju ainult mehe, see oli vastastikusel kokkuleppel ka tema raha. Esmakordselt tundis tema mehe vastu. Vihamees olid edasini mõnikord häirinud, tüüdanud, pahandanud. Nüüd oli ta esimest korda nende abielu vältel vihane. Ta oli nagu uus inimene, kuid õhtul mehe käest aru päris, miks see on raha pangast välja võtnud ja kuhu ta selle raha pannud. Ka mees vaatas teda nagu uut inimest. Ta hakkas oma naisi isegi kogelema. Ta ei tulnud isegi mõttele pärida, kuidas naine oli seda teada saanud. Tal ei olnud ka vaja pärida. Naine rääkis talle kõik ise. Ta rääkis samasuguseid kire ja eneseunustamisega, nagu ta oli mõne aja eest andunud võõrale mehele siinsamas diivanil. Ta ei varjanud midagi. Ta ei hoolinud sellest, mida mees ütleb või teeb. Mees ei teinud midagi. Ta oli juba küpses eas rohkem küll oma vaimu kui aastate poolest. Võimalik, et seda oli ka liiga palju korraga ja see tuli liiga järsku sellist ema samuti tasakaalust välja, samuti enese unustamiseni nagu ta naisegi. Ainus, mis tundus teda ehtsalt vihastavat. Naine pidas teda võimetuks isaks saama. Kui tahad teada, kuhu ma selle raha olen pannud, siis palun väga. Maksin selle tüdrukule, et ta ei läheks kohtusse ja ideeks skandaali. Ja nüüd tuled sina ütlema, et ma ei ole üldse võimeline. Ta ütles, et kaljurohkem kui ta oli esimesest vapustusest toibunud. Aga siis oli see ainult tagantjärele ütlemine, need olid ainult sõnad ja need ei teinud midagi. Nad olid juba neli aastat abielus olnud ja teadsid kõik. Kuigi nad seni polnud sündiseks pidanud kõigest rääkida, vähemalt mitte siin toas ja nii kõva häälega. Aga selles ei olnud ta siiski kindel, et laps, keda naine, ootus on tema oma. Ja üldse oli neil praegu liigavaralast saada, eriti arvestades majanduslikku olukorda. Nad pidid sellest küsimusest üle saama, kuskilt pidi ka raha leidma. Niisuguses asjus võis mees paremini toime tulla. Tal oli tuttavaid arste, kes vahest lepiksid isegi teatava ajalise järelmaksuga. Kõige imelikum oli aga see, et naine oli jätkuvalt vihane mittehaaravate sõnade pärast, mis meestel oma vihas ütles ja mis teatud määral olid õigustatud. Isegi mitte nii palju mehe truudusetuse pärast, mida ta ausalt öeldes oli kogu aeg aimanud. Vaid just sellepärast, et mees tema eksitust nii kergelt võttis ja kohe nii suuremeelselt oli valmis kõike korraldama. Et ta juba samal õhtul võis kõiki sammusid nii rahulikult kaaluda. Ta oli nii vihane, et kui Harry oleks olnud veel käepärast, oleks ta valmis olnud otsekohe tema juurde tagasi minema. Ta ei kahetsenud midagi. Ta ei tahtnud kuuldagi abordist, ta tahtis hoida oma last endale. Ühe nädala jooksul käis ta ringi kindla mõttega lahutust saada. Aga siis kujunes nende abielu, nii nagu enamasti kõik abielud rahulikuks ja mõistlikuks. Kõik läks nii, nagu teised olid arvanud, kui nad neli aastat tagasi abiellusid. Kui ta hiljem seda lugu oma sõbrannadele rääkis ja tal oli neid siis juba küllaldaselt ja selle viimase senini jõudis, punastas ta kergelt ja lisas nagu vabanduseks. Ma olin ju nii noor, kui ma abiellusin. See ei ole novell. Isegi looming on liiga palju antud, liiga suuresõnaliselt. Skeem kavand referaat ei ole veel looming, kuigi see võib moodustada loomingu aluse selgroo. Kui me võta loomistööd kui müstilist aktivaid. Kui aega ja vaevanõudvat protsessi. On neid, kes siiski on valmis eelnenud lugu novelliks nimetama ja seda mitte ainult heatahtlikkusest autori vastavaid, isegi vastupidi. Ja ometi puudub seal midagi väga olulist. On olemas luukere, puuduvad liha, veresooned, närvid, kõik, mis kokku moodustavad elava keha ja puudub kõige olulisem hing. Ja puuduvad riided, mille nõudmine alati ei ole ainult paadunud moralisti nõue. Kuid analoogia üksi ei ole küllaldane. Võtame sellepärast loo enese lähema vaatluse alla. SIM puudub kõigepealt piltlikus nähtav osa, peaaegu täiesti, kõnelemata värvidest meelega antud ühtki pidepunkti, mille varal võiksime näha tegelasi või miljööd. Meil ei ole antud nimesid. On ainult üliabstraktsed, mees ja naine. Maagiline mõju on nimel. Inimene on algusest peale harjunud nimesid panema või küsima. Kõike ei saa loomulikult kunagi näidata ega kirjeldada, eriti mitte novellis. Alati peame tegema valiku. Mõnikord jätkub väga väikesest osast ainult kaudsest vihjest. Meile jätkub illusiooni saamiseks armastatu näopildist juukse lokist või koguni mõnest temale kuulunud esemest. Kuid on raske saada illusiooni armastatu röntgenülesvõttest, olgu sellel ka kogu keha elusuuruses. Ja siis puudub stiil. See ei tähenda muidugi, et võiks kõnelda ka referaadi või protokollis stiilist, stiilituse stiilist, aga meie kogemuses on ilukirjandus alati lahutamatult ühenduses selle erilise tämbriga mida raske iseloomustada või analüüsida, mille olemasolumäega peaaegu instinkt tiks kujunenud kunstimeelega tunneme. Kõnelemisel on see häälekõlavärv alati olemas. Me ei oska hästi kujutelegi täiesti neutraalset häält. Seejuures on veel igale inimesele omapärane viis teatud sõnu rohkem või vähem rõhutada, kiirendada tempot venitada, pause ei saa ka mööda neist kes sellele vaatamata on valmis eelolevat lugu novelliks nimetada. Alati on olnud väga suur grupp inimesi, keda huvitab loetu juures ainult tuum paljas sündmustiku selgroog armsama röntgenpilt. Siia kuulub enamik seiklusromaanide lugejaid, keda huvitab ainult kuidas edasi läheb ja mis neist lõpuks saab. Siia kuuluvad kõik need, kes ajalehtedest ahmivad. Õnnetuste ja kuritööde kirjeldusi. On alati olnud kahte liiki inimesi. Need, kes räägivad, kuulavad muinasjutte teised, keda huvitab ainult, mis naabrid lõunaks söövad. Lõpuks kuiv asuda, katsetuste oletuste teele võib ju mõttes veel edasi mängida. Võib näiteks kujutel samas skeemi tõeliseks novelliks välja ehitatuna. Seda ei saa muidugi teha üldiselt ja abstraktselt. Peaksime valima mõne autori, kes oks elavaks oma näo järgi. Kui alustada moodsa novelli esiisa vokatšoga. Võib kujutel missuguse mõnusa ja peeneks Rivoolsusega ta seda jutusteks. Ainult üks punkt, mille juures muidu moraalist nii vähehooliv härra kõheldas peatuks. Abort. Meie ajal nii elu vaenuliseks peetud keskaeg pidas elu vilja surmamist hoopis tuntavamaks patuks kui selle külvamist, olgu see abielus või selle kõrval. Selle ees põrkaks veidi tagasi isegi irooniline valt Täär sapinesse võistlust või hoolimatu realist Balzac ei oska üldse kujutel, et seda teemat puudutaks meeleldi keegi enne salaad. Seda meelsamini teeksid seda kõik, kes pärast teda tulevad. Üldse oleks realistidel raske seda lugu mahutada novelli raamidesse. Sellega saaksid hakkama vahestanud kaks meistrit. Mopassaan ja Tšehhov. Mopassaanile jätkuks ainult samast ruumist, mille võttis eelmine referaat, et anda see kõik vajaliku kõlapinnaga, õhkkonnaga ja Buenteeritud stiiliga. Vabassaani vürtsitatud pikantsust asendaks Tšehhovil mahlakas robustus. Ja ka muidu läheks ta kõigest, tuleb pealiskaudsemalt ja suuremate žestidega. Enam eelpool toodud stiilile võiks vastata vahest strinud Berg. Ja ainult karm otsus naise kohta, kes kaks meest õnnetuks teeb, annaks sellele isikupärase jume. Aga vastukaaluks temale leiduks kindlasti terve rida suuremaid ja väiksemaid vaime, kes lähtuksid just kannatava naise seisukohast. Kui meil on raske kujutele seda teemat käsitlema Viktoriaanlikke inglasi siis seda suurema rõõmuga teeks seda David Herbert Loorents. Eriti pikalt ja üksikasjaliselt peatudes abielu rikkumisest Tseenil. Selle ülevoolavat looduse jõulisust annaks ta kahtlemata meisterlikult edasi. Samuti nagu Rootsi tänapäeval prantsuse orientatsiooni juhttäht. Karter võiks suure sisseelamisega kirjeldada külma ja veidi perversne abieluvoodi üksikasju. Eelpool teatud moodsale uusasjaliku selle kõrvalpilku heites mõelnud Hemingway. Ta napisõnalised, kuid rabavalt tabavad dialoogid annaksid kindlasti loole oma isikupärase jume ja Tšaims Tšais kes igivanale sisemonoloogile oma nimele patendi võttis. Esiteks kogu loo muidugi ainult naise mõttevoolu kaudu, kui see kunagi hiljem unetult voodis lebab. Terve lugu ainult ühes lauses. Aga selle eest sajaleheküljelises, milles piltide ja katkendite tulvast tõuseksid esile peamiselt need, mis puudutavad kuidagi mõlema mehe kõige olulisemat osa. Me näeme, missugune paremus on siiski konventsionaalselt ilukirjanduslikult stiilil võrreldes asjaliku referaadiga. Viimane annaks ainult ühe loo. Esimesel juhul saame lõpmata hulga nii palju, kui on autoreid endid mida oligi tarvis tõestada. Videvik sajab alla nagu tuhk ja kõik muutub veelgi hallimaks. Läbi akna imbub seda tuppa tuba nagu, kas seda endasse? Kuni siin pole midagi muud kui tumehall tühjus. Üks tühi päev kaldub lõpule. Iga päev on nagu keskmise inimese elu. Hommikul lootused, päevad tegemata töö ja võitlemata võitlusõhtu resignatsioon. Siin ma nüüd olen jälle oma ikka veel kirjutamata novelliga Lunnastamattal lubadusega. Sellepärast kiskusin ennast lahti hommiku ainsast tõelikkusest. Sellepärast pöörasin selja lühikese novembri päeva imetaolisele päikese paistele. Tõmbasin kolmanda eesriide enese ja maailma vahele. Mees nimega tühi lootus ei viinud mind isegi üle jõe. Olen kirjutanud seda ja teist, kiskunud nagu pindusini jässakas halupuust. Novelli sellest ei saanud. Aga nüüd ütleb vana videvik, et ei saagi vähemalt mitte sel viisil, nagu ennevanasti. Taeva kerra kisub laiali. Õhtuvaikus, surub kokku ja lämmatab. Aga uks ei avane. Kõik, mis on väljas, jäädki sinna kaugele ja klaasi taha. Siin sees ei ole enam midagi. Kord lubas üks luuletaja toita inimesi oma näljast ja joota oma janust, aga kui ei ole enam nälga ega janu, on ainult ükskõiksus, mis siis? Nüüd käib keegi välisuksest. Sammud lähevad trepist üles. Oota kulatab kõiki, sammusid kõige enam neil, mis kunagi ei tule. See peaks olema Forstram. Tal on nii iseloomulik kõnnak, igapidi mõõdukesime, mõõdetud. Tema puhul tuleb alati meelde Randmetsa. Ja ma leian, et põhjamaa prantslase asemel oleks õigem öelda põhjana hispaanlane. Forstroman alati tõeline härrasmees. Ka siis, kui ta üksi trepist üles läheb. Ta on alati kõigist ja kõigest vähemalt viis meetrit eemal. See ei ole ka unistaja, eemalolek, seon, härrasmehe distants. Tean et vaja ei ole Forstormi suhtes päris erapooletu. Mul on raske varjata, et ta mulle ebasümpaatne, isegi mainin ta eemalt kost, vaid samm. Selle põhjus on väga väikselt inimlik. Pööbli viha, algseemnest kasvanud. Forsdramal suur mees, omakasu olnud parajalt priske ja elegantselt raskepärane, ta on alati nii puhas, jahe ja üleolev, ta mitte ainult ei ela kaks treppi kõrgemal, ta on ka seda. Ja seejuures on ta tõene taoliselt minust aasta või paar noorem. Seepärast mõjubki ärritavalt. Ma ei tea temast midagi lähemalt, mis ta on või mis ta teeb. Välimuse järgi otsustades võiks ta olla osakonna juhataja või ülemkelner. Näete, kuidas irooniliselt pisted tulevad nagu iseenesest. See oli vist keegi hoopis võõras, kes käis otsimas kedagi, kes ei olnud kodus. Forster Romi, taolisi on palju. Kuigi neid ei ela rohkem siin majas kohta need sageli iga päevaga ikka enam ja enam, sedamööda kui kõik inimesed saavad vanemaks, selles on isegi midagi traagilist ja võib-olla mitte ainult minule, vaid ka neile endile. Nüüd läheb ta uksest välja, jama, piilun akna kõrvalt nägu luure ja see on siiski Forstram. Talituste kübarast, tunnen ta. Teda ei ole selja tagant suund raskem tunda kui eest, tal on alati selg pööratud, teiste inimeste poole. Paistab see ainult minule, nii. Talon lai selg. Järsk nagu müür. Ta kõnnib alati väga sirgelt, pea püsti ja ta kannab oma väärikust nagu ligipääsmatus kindluses. Nüüd lähevad kaks inimest vastasmajja, siis ma tean neist veel vähem kui Forstramist ja ma ei tahagi neist rohkem teada. Eemal majade vahel paistvast tänavajupist libiseb üle kollane sõidu. Kord arvasin, et see on võõras maa ja võõrad inimesed. Mind ei lohutanud sugugi teadmine, milleni olen jõudnud, et see ei oleks teisiti ka seal maal, mida mul oleks teoreetiline õigus nimetada omaks. Kuidas saab kirjutada midagi inimestest, kes on kas leigelt sümpaatsed või hoopis ükskõiksed. Võib-olla mõned tuleksid sellega toime, mõnikord tundub, et väga paljud tulevad sellega toime. Aga sihitult siia-sinna haaravad kirjutuskatsed paberilehtedel, millele olen raisanud tänasel lühiajalise päikesepaiste näitavad, et mina seda ei suuda. Väljast ei ole siis midagi võtta. Ma ise kedagi sundida, kui ta ise ei tule. Tuba on täis mustjashallid, tuhka, mis matab hingamise. Isegi need, keda kunagi endale seltsiks välja mõtlesin, on läinud ja mind üksi jätnud poleni spetsialiseerunud jumalaga jätmisele ma vist isegi ei oska enam tere ütelda, kui seda imekombel veel kunagi peaks vaja minema. Nüüd kostab jalgrataste krigin kergelt külmunud tänaval. Kaks inimest ja kaks jalgratast. Peatavad otse akna all. Üks mees ja üks naine, kes on ilusat pühapäeva kasutanud väljasõiduks viimased suverõõmude riismed, kes teab, millal tuleb talv oma rõõmudega. Naine pruunides Manchester pükstes kollase jakiga kirju, rätik kaela ümbert, tume barret, kohevad. Ma tunnen seda tütarlast. See on prouafarstram. Noormees on sõjaväemundris. Ta elab Forstramide juures sügisest saadik. Ma ei tea, mis sundis soliidset härra forsserimi üht tuba välja üürima. Võib-olla ta ei olegi nii jõukas, kui pealtnäha paistab. Võib-olla aga oli see lihtsalt eriline säästmise hoog. Ta võib kolla nende kaugelt sugulane, mis tamine? Ilu mõiste on subjektiivne. Aga ma olen ka teistelt kuulnud, et proua Forstrami peetakse ilusaks talitseda. Kindlasti saime, aga mitte minu meelest. Ta tundus kuidagi nukulik peaaegu nagu portselanist. Tal oli väike ilmetu nägu. Kõik selles näos oli väike silmad, nina ja suu, tal oli päike, tuhmkollane nukusoeng, peenike lukku seal. Nüüd on aga proua Forstrami nägu ja kehagi muutunud elavaks. Ta oleks nagu välja roninud oma portselankestast. Ta ümber tundub päris inimlikku soojust. Ta nägu on õnneliku inimese nägu, kuigi ta jalgrattalt maha tulles komistade peaaegu kukub. Liikmed on sõidul natuke kangestunud ja käed isegi kinnastes on külmast kohmetunud. Ta püüab neid hingeõhuga soojendada, räägib midagi, naerab seejuures ja kõik kolm tegevust lähevad omavahel segamini. Noormees on lõpetanud jalgratastega õiendamise, pöörab nüüd oma tähelepanu matkakaaslasele. Ta võtab selle punased kohmetunud käed ja püüab neid oma kätega soojendada. Ta noor, tugev ja tulvil hõõguvad punast verd. Natuke aega hoiab ta naise käsi oma käes. Siis vaatavad nad mõlemat korraga otse minu akna poole ja tõmbuvad häbelikult arvestusega üksteisest eemale. Manihkum veelgi kaugemale aknast. Kui poleks olnud seda käte soojendamist, siis võiksin muidugi olla nähtaval, selles ei tarvitsenud olla midagi halba, see oli nii loomulik reaktsioon, millega oleks võinud hakkama saada väiksed lapsedki, aga nad ise näivad siiski võtvad seda väikse süütundega. Ma olen nimelt tuttavad proua Forstramiga ja Harryga. Seal noormehe nimi. Temast ei tea me jälle rohkem kui ainult eesnime. Pole kunagi üksteisele oma nimesid öelnud, kuigi me vastamise juhtudest teretame. Me pole kunagi vahetanud rohkem sõnuga, Veenud, palun, ja tänan. Aga nad on siiski minu ainsad tuttavad rootslased siin majas. Näe, mind kunagi kui ma ise ei läheks eest ära, läheks ta minust läbi. Vähemalt on mul niisugune tunne. Ma ei ole kunagi kuulnud ta häält. Tahaksin sellepärast võrrelda toonekurega, kui ta välimus ei oleks nii põhjalikult erinev. Ja siis ei ole neil ka lapsi, kuigi nad kõik need kolm aastat, mis nad siin majas elanud on olnud, abielus? Proua Forstram pidi abielludes kindlasti väga noor olema sest ta näeb praegu välja nagu leerilaps. Härra Forstron on mulle seetõttu veel vähem sümpaatne. Proua Forstrami mees. Ah et inimene võib kuivada ja surra ilma, et ta siiski päriselt kuivaks ja sureks. Olen üksi ja enda arvates kaugel kõigest. Ei midagi enam. Ainult neli lagedat seina, aken, millest pimedus palju hõlpsamini sisse pääseb kui valgus. Ei midagi enam tunda, et mitte valu tunda. Ei midagi enam kirjutada, isegi kui oled seda kord kergemeelselt lubanud sama kergemeelsele küsijale. Ja siis tunned korraga su kätel on külm. Aga needsamad külma kohmetunud käed haaravad kuhugi, püüavad midagi, tähed tulevad, konarlikud, read hüplevad, aga realõpud käenduvad nagu kiuste ülespoole tead küll, et ei saa sellest enam mingit novelli. Nyyd lugu vanas heas mõttes. Arvasin kuulvat, et nad mõlemad läksid trepist üles. Aga nüüd näen, et Harry tuleb joostes väljast. Et inimene võib joosta niimoodi ilmata, üldse tunneks oma jalgu, südant ja kopsusid. Ta vaatab üles mu akna poole ja nüüd sa näed mind ning viipab kergelt käega noore inimese taga mõttetu impulsiivsus, mis pole suutnud Ell kapselduda endasse, mis alati tungib enesest välja. Arvasin, et olen täiesti üksi oma unustuse pimeduses. Aga nüüd tuleb üks naine, kellest kolm aastat olen mööda käinud nagu portselannukust. Ja kuigi ta on nii kahvatu ja ta kohmetud käed vajavad teise inimese soojust on tal endalgi seda jagada teadmata ja tahtmata. Selge lollus. Kas need pole jälle Forstrami sammud? Ei. Jumal tänatud, ei läheks üldse korda, kes seal trepist üles-alla käivad nagu oleks minul aknast vaatajal mingi osa sellest. Osa saamine on alati ainult koormaks. Ainult kergemeelne kohustuste vastuvõtmine, nii nagu selle novelliga, mille lubasin kirjutada las kirjutab, Forstram, tasub kindlasti sellega paremini hakkama kui ükski teine. Ta on kõige võimelisem ja kõige tähtsam inimene maailmas. Las kirjutab proua Forster sellest, kuidas veed talvel külmuvad ja kevadel sulavad. Las kirjutab Harri. Ei. Ootame. Aasta pärast on tal rohkem millest kirjutada. Mis tean mina, kes ma istun, ainult aknad, aga me käime siin kõik üksteisest mööda, ilma 11 nägemata. Seda võib nimetada mitmeti. Ma nimetaksin seda. Aga ühel õhtul sattusin proua Forster meie Harryga koos uksest välja minema, püüdsime kõik viisakad olla ja ukse juures tekkis väike ummik. Kui ma veerand tundi hiljem kinos maha istusin, nägin neid peaaegu enda kõrval. Paugutasid ära, tunduvalt naeratades sündis kindlasti täiesti tahtmatult. Sellest peale teretame 11, see tähendab, Harri teretab mind hommikuti korraga satume välja minema. Ja kui ma kohtan neid koos proua Forstramiga, on minu kohus esimesena tervitada. Seda juhtub õhtuti ja viimasel ajal üsna tihti. Paar korda olen kohanud üksi. Ja ma küsin alati eneselt. Kas see on sama nukk, kes minust kolm aastat trepikojas hääletult mööda käis, kergelt kõlisedes? Forstrami, mina ei tunne ju 11. Kas mul sobib sel juhul tunda tema naist? Ja mis võib mõtelda sel puhul, põhjamaa hispaanlane kujuks, hobune, põgenik kuskilt ida poolt käitub nii pealetükkivalt. Aga ma loodan, et seda ei juhtu, sest ma pole viimasel ajal kordagi näinud, et abielupaar Forstramid oleksid koos käinud. Nad käisid ka varem üsna harva koos. Kui ma nüüd süütan lambi on ilus öelda, süütan lambi. Kuigi see pole enam täpne, elektrivalguse ajajärgul on kõik korraga hoopis reaalsem. Kõige reaalsem on pärilehtede hunnik laual mu päevase vaeva vili. Kõik katsed ja arvutused, mis on kokku ainult kaebealuse kaitsekõne, oluline ainult enesele väheveenev ja huvitusetud teistele. Kui oled ükskõikne ja surnud, siis pole sul midagi pakkuda. Aga niipea, kui elukas võimud korraks aknast sisse vaatan, Piipsasin oma teed ja sa pole enam võimeline midagi tegema. Ja niipea kui tuleb tundmine tuleb valu. Kui pole midagi, tühjus, lase sisse natuke rõõmu ja ilu, kui sellega koos tuleb inetusi, valu. Nad olevat Ameerikas leiutanud aknaklaasi mis ainult ühtepidi valgust läbi laseb. Kui oleks võimalik leiutada filter, mis ainult rõõmu ja ilulaseks sisse inimese teadvusse. Inimesele jätkub ometi inetu, sest temas eneses enam kui küllalt. Mul on küllalt seljast isegi sammudest, mis ma alati ära tunnen. Aga ma ei taha proua Forster rohkem näha. Mulle jätkub ainult vee piiskadest kohevatel, tuhm kollastel juustel, mis isegi vaevases, novembripäikeses või trepikoja valguses suudavad särada. Aga mis pean ma tegema ta punaste kohmetanud kätega, mida mul enda alati külmetavad, käed kunagi ei suuda soojendada? Mul on küllalt poolkogemata pea noogutusest ja ära tundvast naeratusest. Ei taha midagi rohkem teada. Ja ka temale poleks vist mingiks rõõmuks. Kui ta teaks näiteks, mis teen mina praegu. Kas ta kunagi veel tõstaks oma õitsema puhkenud tütarlapse näo minu akna poole. Ja et me ei tea üksteisest rohkem, et me oleme nii kaugel korteegise mulle palju haiget. Isegi nüüd tundub see mõnikord kibedana. Inimene on ju täis vastuolusid, ta ei saa neist lahti rääkides või kirjutades. Vahest oli see isegi hea, et nii läks, kes teab? Eemalt on kõige ilusam, öeldakse. Ja oma südame rahustuseks kirjutan sellele alla. Ja mis puutub provor Stroomi Harris siis on see tõepoolest nii. Tõesti jah. Aga mitte täiesti. Siin on siiski midagi, mis täiesti klappi, mingi viga. Sest ma tunnen, et nad on siiski tulnud juba liiga lähedale teatud mõttes. Et juba esimene samm oli vahest liiga palju. Võib-olla oleks olnud veel parem, kui ma poleks näinud neid niigi lähedalt? Sest kuigi ma ausalt tunnistasin, et härra portselan mulle ebasümpaatne kuigi ma olen elanud kaasa provorstormi muutumist nagu kevade tulekut, kuigi ma ei saa siiski teisiti. Mul on natuke kahju, et Harry kanna enam kihlasõrmust nagu sügisel siia majja tulles. Kuulsite Karl Ristikivi lühiproosapala pealkirjaga novell. Selle esitasid Katri Kaasik-Aaslav ja Jaanus Rohumaa.