Kas sa olid kuulnud lugu sellest, kuidas köögikaika juurest juukseid ära kõik pütid, metsikud sõelad, roobid ja toobid ning ei tulnud enne tagasi, kui kata heaks muutus. Aga lugu kärbse Kärdist, kes leitud kopika eest samu vari ostis. Võib-olla oled sa seda filmi näinud, kus prussakas ähvardab kõikide loomade lapsed ära süüa. Viimati on sul kodus nukk, kelle nimi on doktor Aiboliit. Kõigi nende juttude loojaks oli Korneid Žukovski. Lapsed kutsusid teda vanaisaks ka need, kes teda isegi näinud polnud. Sest ta tegi neile toredaid kingitusi. Mis võiks olla veel parem kink kui üks hea lugu. Vana Isadžukovskit ei ole enam. Aga tema laulud ja jutud on rõõmuks ikka uutele ja uutele lastele. Täna saad sa tuttavaks viby kooniga, kes on pöialpoiss vaevalt varblase suurune väga valla too tilluke jõmpsikas. Ja põllul ja aias ja metsas ja soos meeldib kõigile vahva Bibikon. Teda armastavad konnad ja siilid. Jänesed ja tihased. Igal pool igal pool on ta kalliks külaliseks. Minu tütretütred armastavad teda ka päevad läbi, nad muudkui jändavad oma pöialpoisiga kammivate krussis juukseid õmblevatale igat värvi hilpe. Jäse veedavad tale mett ja maasikaid. Minu kallis Pip. Ütleb Leena. Minu piibu minu pepu papuke minu beebi, Anna jätkab otsemaid Bibi Tibeeke keebee liita minu PPP minu tippi. Õhtuti halva ilmaga, kui väljas sajab vihma, ronib Pivikon suure tooli korjule ja jutustab imelisi muinasjutte, nagu oleks ta sündinud kuu peal kuu puude ja kuhu lillede keskel. Ja nagu oleksid verejanuline lohe, visanud ta kuu pealt alla otse siia pere telki loosse. Ja mu tütretütred kuulavad teda, suu ammuli ja on valmis kas või öö läbi kuulama. Ta võtab oma terava mõõga, jookseb nende juurest ära kaugele-kaugele ja nad otsivad teda päevad läbi küla aasal, küll sool, küll metsas, küll igal pool. Beebioo üks PPA. Ja teine aga ei kippu ega kõppu. Kõik on vait. Demon põõsa all peidus ja vaka. Guysuk nuputab uusi tempe. Muugal Ozzy leidis täiuslikkust selle oja kaldale tassis, kust hüppas kalossi ja laulis nii. Aga seda ei märganud mees, et Kallossil auk oli sees ja vaevalt ta kaldast minema sai. Kui hakkaski vajuma, ai ai, ai. Kalloss, aga allavett ajus ja muudkui vajus ja vajus. Küla alguses karjus siis vakka, jäi mees ja ta kolmnurkne müts üksi Kulpis vees. Bibi koni õnneks päästis ta lombis lõunauinakut tegevsiga. Lastel oli väga hea meel. Ja me lapsed, kui harust ära on nende nägudel rõõmusära on. Ja justkui lihane pojuke sai ta nende 1000 musi ja pai. Ja viimaks nad panid ta voodi siis ja laulsid nõndamoodi siis. Aga tema ei lauludest küsida ega teki ja lina all püsida. Juba vahib ta kummuti äärepealt ja laulab oopleval häälel sealt. Ma olen kuulnud mere Me mul pole hirmu, mere jääte, te võin teile mäe Austraalias käisin eile ma jää pääl neooni veenetlejaid, mu viigi surmav vii tilk häid. Ma ei usu, kui luiskapta suurel suul nagu oleks ta koguni sündinud kuul. Ent kui uskuma peaks seda juurikat? No küll on seal kool, siis maa soorikad? Ta majas teeb niisugust melu, mulle pole seal õiget elu mul ega kuri ja halb ju, ei ole ta aga vallatust täis Olmis kale. Pywigonil on ka vaenlasi. Esimene neist on naabrikalkun Aablaasta diskaadee. Kurikalkun. Kalkuni nimi on toru, Lott. Enda meelest on ta õue kõige tähtsam lind. Tähtsam kui kõik kanad ja kuked ja haned. Ja ta arvab, et need kõik peavad tema ees värisema. Seal õuel elab ka väike pardipoeg tuttu. Ükskord, kui ma lähen aeda jalutama, näe, ilma nemad kahekesi Bibikonia tuttu on ehitanud endale toreda kindluse olid nuianud meie köögitüdruku Anna käest neli ilusat ümmargust plekktopsi, neli tühja konservipurki pannud need kummuli keeratud pakastile iga nurga peale ühe. Ja olidki toredad tornid valmis. Igasse torni pandi ehteks lipp. Sinnasamasse kasti peale seati üles niidirullidest tehtud kaugelaskekahur. Mina küsisin Bibikonilt. Meil läks Aseda kindlust, ehitad, tema vaatas ringi ja ütles. Amme kuulutelme teorolotilectraja torul. Talle jah. Kalkun toru Lotile. Selle järgi on, pole üldsegi kalkun. Siis kribis Bibi kolmule õlale ja näitas naabri kanala poole. Kas näed seal õuel kalkun käib päri ehmik, kalkun näib. Kuid ära usumise näed, pole kalkun, kurjad, väete säädki Tiieid ja miks ja siinide moondus kalkuniks. Kuri nõid? Usu mind, võib muuta igaüht, käsin kas hiireks konnakse, uissiks käooks või ämblikuks või ahvinäoks. Alguses ma ei uskunud teda. Torul ott pole mingi võlur ega nõid, ütlesin ma. Ta on kõige tavalisem kalkun. Aga Pivikon jäi oma juurde kindlaks. Ei, ei see uskuda mind võid, ta pole kalkun, vaid on nõid ja pärit on ka Dima kuu. Ammu kannul käib mul truult luurab ja kui saab, siis läks Ta muudeks minu sipelgaks põhja, päris sihkersat iial Sulvad torulat, see temp ei lähe korda siis kõik nõiutud su nõidusest mõõgaga Din vabaks pea ja sinul maa, rajum, pea. Nii tilluke mees kui nii ime, ütleme, eel. Nii lustakat teist pole näinud veel. Näe, tuttuga juba ta kihutab ratsanoorest kukestki mööda hat. Sea läkida ees täis viha kui ott, tonni julmus ja tohutu suur toru, loll, et on turris ja tuld, supp, kalkunisaks jada Lott läheb raevuga lillakaks ja kisendab kalkun torolat, tap tap. No nüüd maasuta Taal ototot. Ja paistis, et langeblik pisike piks jätt käes on ta surm, et läbida lips. Kuid pöialpoiss hüüdis. Seal on Malcolm Pierre mäe ja seegi, no palk on. Ja vehkides mõõka, mis särav ja sileda kallale sööstis kalkunile. Ja kalkunilott oli korraga plass ja kalkul kui vett kastetud, kas sooled sorakil laskis ta poisi eestraavia viivaks kar vau. Üle kaela käis kraavi ja kõik kiitsid ja hüüdsid vaid Matuaal, meie võidukas võitlejad viga on. Pärast võitu kalkuni üle läks pidi kolm miskipärast kole tähtsaks. Päevad otsa ratsutas ta tutvuseljas ringi ja laulis valju häälega oma kiitlevat laulu. Ja nõudis, et konnad soost teda kooris kiidaksid. Kõik see kurvastas mind väga. Niisugune armas ja tubli ja kartmatu. Miks ta küll peaks enese kohta selliseid asju kokku luiskama? Miks peaks ta küll kiitlema mingite olematute vägitegudega? Häbi on ometi kiidelda? Mis küll teha, mis küll teha, et ta lakkaks luiskamastega hooplex enam oma enneolematute kangelastegudega. Kuidas maa võõrutanud sellest inetust kombest. Kutsun ta enda juurde kabinetti ja teen talle niisuguse peapesu, et ta silmapilk ennast parandab. Kaan hõika silma beebiga on. Tule siia, Bibikon. Tahtsin temaga põhjalikult tõrreldaja hirmutada teda karmi karistusega. Kuid keegi ei vastanud, kuhu ta kõlbmatu küll peitu puges. Jooksis minema, aga kogu mine otsi. Kui kuu taevasse tõusis, otsustasin heita korraks pilgu tema kindlusse. Seal ta oligi, seisis tornis, nii et pole asigi ja vahtis nõnda jaluneval pilgul kuud nagu kavatseks ta kuu peale lennata. Ma hõikasin teda. Beebiga on. Aga tema ei vaadanud mitte minu poolegi. Astusin talle lähemale. Pivikon, miks sa ei maga? Miks kuud sa igatsed taga? Ta vaikis kaua, aga siis näitas kuu poole ja. Puhkas hea igatsesin. See tõde on mul kuu peale, ärme õde on. Ta sõnad üllatasid mind hirmsal kombel. On see tõesti tõsi, püüdsin ma. Kas sul on seal kuu peal tõesti lihane õde? Ta ohkas veel kurvem minia ütles tasa. Jah, silmade vees musintsin, Ella on kuu peal ilma vennat ning ammugi on soov mu Heljal selg minu juurde lennata. Küttide vangis peab üks lohe tuld aina puhub sõõrmeisse ja ükski tinti nelja Ove südant haledaksiiti. Leena ja ta anna olid sealsamas aias ja kuulsid meie juttu pealt. Nad jooksid Bibi koni juurde, istusid kindluse kõrvale rohu sisse ja hakkasid temaga koos kuudva. Piima väennebeeaa puhkesid nood, küll andmeil Solsinglinellast kahju loe, piinab ja vaevab teda. Tapab ta viimaks ehk äragi. Täiu. Too hüüdis pöialpoiss ja tõmbas oma terava mõõga tupest. Mõõga vaedat metallid, see koletis peab tundma seal ja oma Kindsin, Ella kalli, ma päästan ära, ei julge käe. Ta lendas tõepoolest minema ja jättis maha perede helkinoiott alla ja Leena ja minu ja tuttu ja tädi Anna aga toimusse. Niiviisi istus ta aias rabarberilehel ja kukega. Vaidlus just käes oli mehel, kui korraga aeda lendas Kiilia Bibi con jooksis kui tuuleiil ta juurde ja hüüdis. Ja vaadake, vaadake ometi kütsi, juba taeva alt viibutab kolmnurkset mütsi. Eveti köik toto, mu Pärt, tärt neidad tärt, neid mitte meisse kaugelt maissema. Lään lennete tootlikuid, tuul Lääne-Aafrikas, praegu Haiti maa ja pered käin ära, tab kuul. Leena jätanna leinesid Bibi kuni kaua. Vanaisa ei suutnud neid lohutada. Ükskord aga tigu pärnalehel kirja kadunud reisisellilt, kus Bibikond teatas oma võidust lohe üle ning peatsest kojutulekust. Rõõm oli suur, aga Bibi, kuni tuli veel kaua oodata. Kuid kord, kui me seisime sajus täis ootust ja paistis, et enam meil polegi lootust näe, istub ta suure võilille peal nagu väikesel kollasel diivanil, seal kukkus alla ja istub ning puutub aga mingi pikajalgse ja jutukaga seal kõneleb. Panid kisama lapsed siis rõõmus suures ja olidki võidu joostes ta juures. Kus sa käisid, mis uudiseid Teitsa lahinguid tee peal, kal, õitse, sa väsinud oled vist kah ja kahvatu näid seni lahja. Ole haigegi ütlevaid, toome tohtri, me sulle siis otsemaid. End korda seada Nad aitasid teda ja suudlesid teda ja paitasid teda. Ja siis küsisid sosinal hellalt. Kässont jääteicasu Sindsin Ellelt. Venemaa pealinn, et ta minuga koos, kuid Beekmede vaesegi pidin soos teiega kohtuma tulla, ei võida kartma, ta peab seda koledat nõida siin nõidunud jõhk. Õudne ja õel. Ja jääd ei ole talt loote mõelda. Kuid ta ei pääse ta nõiakunsti. Jälk, sest kallale rändel metalle kui välk, ükstakõik, kuidas peaks ta telkima paneel mõõga ta pea kohal telkima? Aga enne väljakutset toru Lotile pidas Bibi con kangelaslikku võitlust mustarõngaga kellest ta tundis ära kuuld teda taga otsima tulnud lohe. Krakokoni korrute vedas rong Bibi koni juba oma pessagi, kus rongapojad vapra pöialpoisi armetul kombel veriseks nokkisid. Üksnes Leena visatud liiliaõis päästis Bibi koni. Piibikon majandus sellega nagu langevarjuga. Kaua oli ta haige ja muutus iga päevaga ikka kurvemaks ning kahvatumaks, sest ta ei teadnud, kus võiks olla, küll ta õeke Tsintsin, Ella. Ühel päeval Tõi kast tontu kööki, valge hiirehiir pääses küll tontu käest, aga sattus lõksu. Ja korraga me kuulsime meeleheitliku kisa. Kisajaks oli Bibi konn. Klientinelle muttinstin jälle käed eemalemusintsinellest. Ma ei teadnudki, et ta suudab nii valjusti karjuda. Ta oli just koos tutvuga metsast tagasi tulnud ja astus tuppa, kui nägi munud valget hiirt, kes istus lõksus ja nuttis. Ta kargas ainsa sekundiga diivanile ja tormas toitu kallale. Siis ta tibutas mõõka ja karjus. Kes ajab nutma, minu kail saab tunda vaedat metalli. Otsekohe jooksis ta lõksu juurde ja laskis valgiirekese välja ja Viistama väikesesse majja ja suudles teda laubale ja ilmile ja hüüdis. Valge hiir oli rõõmus ja õnnelik. Tõsi, kassiküüntest olid tal kriimud seljas, aga paistis, et need läksid tal hoopis meelest ja ta piuksus rõõmu pärast lõbusasti selgus, et kuritoitu polnud teda kuigi kõvasti kriimustanud. Aga köögi alla vahetas Bibikoni suure imestusega. Kes valge hiir siis on? Küsis ta. Ja kurvalt vastes Bibikon. Minu kallis õde on kui hiireks muutis nõid, kes nagu ise mõelda või ei ole muu kui torulat see vana Mikey vaenukott. Ning ta pani valge hiirekese voodisse ja jäi kohe magama, aga Bibikon laulis talle kaua aega. Mingit imelikku laulu arusaamatus Pivikoni keeles. Aga kui kiirete üles ärkas, riietasid mu tüdrukud toona kõige väiksema nuku kirevase kleit. Ja ta läks Bibi koniga jalutama ja tore oli vaadata, kuidas nad käevangus jalutasid mängu vihmavarju all meie õitsva saias. Sellel õnnelikul päeval ei lakkunud Bibikon hetkekski, omandasin C4 kõrvalt, vaid sõidutas teda mängu Pobedas mööda aiateid ja tutvustas kõigi loomadega, kes elavad soos, metsas ja aias. Korraga märkas hiirekest nõid toru Lott. Ta vaatas vihaselt Siinse nelja poole ja kisendas nii kurjasti tattattattattat et vaeseke hirmust peaaegu minestas. Pilt peekon kallistas teda ja hüüdis nõiale. Mõõga ei ta tea niidet, sul pole pääsu, paharet ots on käes. Siis see on tõde. Nii kallis, mulle on mu õde, et annan kas või hinge sees. Kui kätte maksta, saan täist. Leena kuulis neid sõnu, läks aia äärde ja küsis. Aga kui torulot saab sinust jagu? Bibi kontekstis Piaaja ütles uhkelt. Vaene rõõmsal meelel surra tõest ja oma käivik kalli õe eest. Mis see tähendab, vaadake, vaadake, ta jookseb tormi juurde, heiskab lipu ja tulistab kolm korda kahurist. Kuuldes kahuripauke, jooksevad kõik pered eriti, no lapsed tema juurde kokku ja tema jutustab neile niisugust imet, mida minagi pole talt veel kunagi kuulnud. Ta ütleb neile. Otsekohe räägin teile ära saladusi, mida mitte keegi ei tea. Lugu on selles, et müütor Lott jääb ime jõulis pina. Tarvitseb ainult öeldasi sõna. Inimene moondub tõuguks hiiliks Mui konnaks. Mis sõna see on? Küsis pidi konilt tuttu. Bibikoni vastanud esmalt midagi, siis aga vaatas ümber, ütles vaevukuuldavalt. Näitas Tutule hatust, koeranäss, kes jooksis mööda meie aiaäärt. Kas see on koer? Ei, Kustas on see hoopis vana Kustas on, kes oli meil siin postiljon veel pole siis kuudega täis, kui siin ta majast majja käis ja kirju ja ajalehti. Kuid siis ta äkki ära tehti. ÄRA Päär. Silmade vees sai koera nässiks, vanamees. Tuleb välja, et toru Lott on tõepoolest kole nõid. Temaga peab ruttu arved klaarima. Ta ei hukutaks oma kurja nõidusega naisi ja lapsi. Ja kõik, hüüdsid soor laiale. Amme võidan ta ära, kuulutiski pilgul, tulgu homme varakult siia köik teletorul, Lott mere Meidunud, homme mõtlen nõiale käte, nende kõigi ja oma õed, Cyntkümnelley ka. Ja tulidki kokku meie õuele jõugus, kärnkonnad ja põrnikad, uudsid ja tõugud, kõrv lontis ja silmades kustunud klants. Koos teistega tuli ka kirju krants ja pidi kord hüüdis. Noh, Ricky, nüüd pea mu sõbrad, ma nõidusest säästan teid, Peeaa. Peos välku, mõõtmiskülm ja sile, ta sööstab peale kalkunile. See koer, lõikel toad, hüüa mu mõõga läbi, Surrey. Kuid koputades ototot seepeale muigab toru, Lott. Lugupeetud kangelane, sasi ilma abilgseid plehku pane või muidu moon tal maa suunäks kas teoks või hoopis settikaks. Sul narran unistada võidust, kui pruugin masu vastu näidust ja täis puhus tarolotja poodises, kui pudrupott ja viis-kuus korda kokku Taskaara parras karra parrasch. Kuid tõuguks muutumata on ta ees veel ikka Bibi konn siis viha täis läks torulaat, atakk Sappoi sierrat ja pominalgu nõia mõnada, kordas oma nõiasõna 50 korda ja siis 102, kolm ja neli ja 500 ja korrutas ja korrutas gara parras karra parras. Kuid tema eesmi Bibi kolm veel ikka moondumata on. Torule Ott läks veel hullemini viha täis, ta puhus enesepungi, ajas suled kohe ville puu iises, viipas sorakil tiibadega ja totutas tattattattattat. Aga ümberringi sosistasid jälle, naersid teda lapsed ja tuttu ja köögi alla. Viimaks sai torulate aru, et tema nõiakunst on jõuetu, et julget meest ära nõiduda ei jaksa. Siis ta hakkas aralt silmi vidutamajja värisema jal õlise majan, uudsus. Palun säästa veel menud, palun päästa mind, ole ole hea. Ja ta otsa mu pea Bibi convastes. Sooli häälestust laatava koletul. Eks praegu mu eestiin küll käpuli käiks, kuid homme mu muudeksid Uixix, kuid käiks. Ja Bibi con kalkunit mõõgaga sorkas ja mõõga just südamest läbidal torkas ja kukkus, kalkun seal plankaia veeres ja pea tema kaelalt umbrohtu veeres. Ning haukuda, keha langes kui nott. Ja oligi otsas, suur nõid. Torul. Viivikonna ei vaadanud tema poolegi. Ta kihutas kui tuul oma kindluse juurde ja kindluse väraval võttis teda vastu tilluke mustas ilmaline rõõmus tütarlaps. See oli ta hõõdetasintsinella kurja nõia võlvkoli temalt ära langenud. Siinsamas lävel Tsinsenella jalge ees vedeles kiire nahk. Milledzindsin Elle, nagu riideeniliselt heitis. Niipea kui torulott oli tapetud. Suur tänu sulle, Kartmatu sangar, ütles Insin Ella ja Bibi kond, võttistsinzin Ellal käe alt kinni ning viis ta uhkelt terrassile. Terrassid nägid nad mõlemad, et maja ümber tungleb suur hulk üpris õnnelikke inimesi. Need, kes veel minut enne seda olid ussid, rotid, siilid ja kärnkonnad. Aga nüüd olid jälle inimeseks muutunud. Nad seisid terrassi, rõõmustasid ja tervitasid 11 ja plaksutasid käsi ja hüüdsid ühest suust. Au ja kiitus vahvale Bibi koolile. Seal löökida ukse valla ning astub rõdule siis ja lehvitab kõigile alla, nii nagu komme ja viis läige nööbita. Kuues reas on kui elusa tulega ja kolmnurkne müts, devalbjaason. Ime uhkev ausulega. Ta käekõrval punases kleidis, nii kaunis kui tilluke effee. Seal seisab üks killuke neidis. Väikene õde on see. Esialgu paistis Tsintsin Ella olevat hästi tasane ja paikene. Istus teine kuskil rohu sees ja punussijal sinistes meelespealilledest pisikesi pärgi ja polnud teda tundide viisi nähagi. Aga mõne päeva pärast tuli välja, et ta oli samasugune vallatu nagu ta vend Bibikon. Iga päev olid tal uued vigurid. Ma kujutan ette, kuidas kõik lapsed rõõmustavad, kui nad näevad oma silmaga Bibigoni ja tema mõõka ja kolmnurkset mütsi ja kuulavata hooplevalt jutt tuia, vaatavata armsat. Teetsintsin Ellat, kelle pärast ta nii palju vapraid tegusid tegi. Kuid ma palun kõiki lapsi juba ette. Kui te juhtute Mobivikoni kuskil nägema. Ärge hakake teda siis kätega katsuma. Ärge pigistage, kapaitage teda, sest nii võite talle kogemata haiget teha. Pidage meeles, et ta pole Varblasestki suurel. Ja kuigi ta on nii vallatu ja julge, on ta ikkagi pöialpoiss ja teel tarvitseb teda ainult korra kohmakate sõrmedega ettevaatamatult Kuljuda ning ta jääb eluks ajaks vigaseks. Ja ma palun teid, ärge teda pilgake, ärge tema üle naerge, sest ta solvub hõlpsasti. Kui te ütlete talle Jäneda sõna, siis ta saab vihaseks, haarab mõõga ja tormab teile kallale. Nagu oleksite te vaenlased. Aga kui ta tunneb, et ta on sõprade seas, siis ta mängib, leiutleb teiega heal meelel, ronib koos oma õe, tsin siin Ellaga gravilal kõrge tugitooli korjule, jutustab teile hilise õhtu, tuli oma suurepärastest, seiklustest ja kangelastegudest lennust kuu peale, lahingutest Hay karavaiga reisist rääkivate lillede maale, kahevõitlusest, merehiiglase Kurimusega ja paljudest muudest seid seiklustest, millest veel mitte keegi, mitte kuskil, mitte kunagi.