Tallinna vanim kell ühtlasi Eestimaa ja Baltimaade vanim lõi siis saate kodukandiluu. Me kõik mõistame aja lakkamatut. Isegi ühe inimpõlve jooksul tunnetame, kuidas ajaühik väärtuslikumaks muutub. Ühe päeva jooksul luuakse nüüd mõõtmatult rohkem väärtusi kui alles mõnikümmend aastat tagasi, terve aasta jooksul. Mitmekordselt rohkem kui sajand tagasi 10 aasta jooksul. Ja sajakordselt enam kui viis sajandit tagasi terve inimpõlve jooksul. Aga Tallinn on sajandeid vana. Austusest sajandite vastu, oma kaasaega armastame me niikuinii. Jätame täna uue Tallinna pärastsõjaaegse suure valgusküllase kaasaegse linna kõrvale ja otsima ainult kahe põlvkonna inimeste suust kilde nende lapsepõlve mängumaadelt vanas linnas. Ka need on kodukandi lood. Teame, et Tallinn on vana turistidele ja kinomeestele armastatud vaatamisi, väärsus ja mänguplats. See tore mängumaa tekkis 10. 12. sajandi vahel. 1154. aastal mainitakse Tallinna esmakordselt kirjalikus allikas. Siit alates on linna ajalugu tihedalt seotud. Tahad ajalooga? Siin on palju kembeldud ja sõdade vahel selle ehitatud. Siin on olnud alama rahva ülestõuse ja kõrgema seltskonnapidusid. Siin on valitsenud paljud, kuid rahvas hakkas ennast ise juhtima alles ligi 30 aastat tagasi. Salme Kuusik on ametilt meditsiiniõde ja tema lapsepõlve mängumaad on enne esimest. Maailmasõda ja pärast seda teise põlvkonna esindajateks on muinsuste kaitsjad ajaloolased Rasmus Kangropool jaolemmas. Nende lapsepõlve mängumaad on enne teist maailmasõda ja pärast seda. Kõik nad on aga jooksnud vanalinna auväärsete seinte vahel. Järgnevad meenutused oleksid killud elust võib-olla mitte kõige tähtsamad võib-olla isegi mitte tähtsad, kuid siiski inimlikud. Siiski ootamatud, nähtud lapse silmade ja kõneldud täiskasvanu suu kaudu. No see võis olla umbes nii juba väikeste tüdrukute nägami emale sissegi üteldi ütlesime, et lähme kuhugi, kas kooliraamatut ostma ja siis muidugi läksime ikka linn väga meeldis meile Harju mäel olla, siis seal olid sel ajal niuksed. Vanad maa-alused käigud olid, elavad nendes kohas, meie tüdrukud olime äramad. Meie läksin ka ikka umbes nii, no mis me võiksime minna üks neli-viis meetrit sügavusse, poisid olid kangemad, hirmutasid meid vanemate, et me ei tohi sinna minna. Et olevat üks poiss sinna läinud ja ei eksinud, hea põle välja osanud tulla, eks see oli rohkem hirmutuseks öeldud. Väga huvitav valikuni kooliga saime minna siis Pika Hermanni torni seal meie juht süütas ajalehepaberi ja lasi siis sinna alla see paber, liugled. Jälle öeldi meile õudseid juttu, nagu ikka sinna olla inimeste sisse visatud ja kondid pidavat praegu del vastab plekkima. Seda me ka ei näinud, all oli siiski pilkane, pime ja üldse meeldis, meeldis Toompeal ümber hulkuda. Need majad olid niisugused sünged õued, pimedad kangialused, hirmika oli ka vahest, aga noh, et need mitmeid, kes on, siis polnudki see asi nii hull. Eks see on midagi niisugust, mis on jäänud meelde nüüd oma niisuguse elu teadlikest aastatest oma hõivama varasemal perioodil. Ma ei elanud siiski mitte vanas linnas vaid kuskil mujal pärast tuli isegi üks aasta, see oli 39. Tuli elada Elvas. Kuid Elvast tagasi Tallinna pöördudes sattusime otse vanalinna. No see vanalinn oli osalt mul meelest ära läinud, paljud omale üldse tuttav oli siis need tänavad tundusid mulle kõik niivõrd ühe sarnastena rikkurid kõverad, kitsad ja kuna ma elasin laial tänaval, see on praeguse vabariikliku restaureerimisvalitsuse vastas, vaid tal on 38 siis peab ütlema, et esimestel nädalatel oli mul võrdlemisi suuri raskusi orienteerumises mõttes igalt poolt paistis mingi torn, oli see siis Oleviste kiriku raekoja torn või mõni muu Niguliste. Ja mäletan hästi, et ma õige mitu korda isegi eksisin ära. Kuid kuna uhkus ei lubanud nagu möödakäijate poole ka pöörduda, et küsida, kus on see Laidana siis lõpuks ma pääsesin sellest surnud ringist välja niisuguse mõttega, et ma valisin endale raekoja torni orientiiriks. Ja kui ma siis sinna raekoja torni jõuda olin juba jõudnud, siis sealt edasi minna laial tänaval läbi saiakangi läbi börsi käigus oli juba lihtne, olles laial tänaval, siis ei olnudki muud kui ainult mille sinna lõpuni välja. Nii ma leidsin siis selle koha ikka alati üles, aga no minu niisuguseks põhiliseks mänguplatsiks, kus ma oma energia maha jooksen. Sõda pidasin una, sõda oli tollal niisugune mõiste väga nagu huvitav ja ja nähtavasti ka väike poiss tahab, tahab saada kas ohvitseriks sõduriks või kuidagi nii. No siis selleks mänguplatsiks oli mul põhiliselt Suur-Rannavärava mägi. Tõsi, nägi ta neid muidugi ei ole. Kuid arvesse võttes minu pikkust vanust oli see praeguse pilguga vaadates päris pisike, küngas oli küllaltki suurte mõõtudega ikka midagi mäe taolist, kus andis nii üles joosta, alla joosta, 11 taga, ajada süütute vahenditega, õppida teineteist ja mõnikord isegi kani raskemate mürskudega kostitada. On meelde jäänud, et samas korteris, kus ma siis elasin, oli meil taks naaber meie kirjandusloost küllaltki tuntud inimene, Henrik Visnapuu. Minul on ta meelde jäänud niisukese, äärmiselt närvilise ja väga vastuvõtliku inimesena. Mul oleks nagu väike üleskeeratav tank võtmega saidi terasest ning käivitada tähendab torust ajas siis tuld ja sädemeid välja. Kuid seal tankiga mängida ei saanud, sest et isegi see väikene kõrin. Ma olin seal oma tuba ja kui ma panin selle käimas, ma mäletan, et varsti-varsti peale seda hakkas Henrik Visnapuu tingimata rusikaga vastu seina taguma saatis seda siis mitmesuguste ühteduste ja muude asjadega, nii et lõpuks isa ütles mulle, oi see vigur kuhugi kõrvale kannata natuke aega, siis ta läheb välja või, või, või siis mõnel teisel päeval, et pead sa siis nüüd just nimelt sellega käristama. Kogu aeg ja sündinud ja kasvanud Tallinnas. Vanalinnas meeldib mind huvitavad üldse majad, koridorid. Nende, vana stiil, see on kõik väga huvitav ja sellest ei tüdine kunagi ära. Ikka jälle, kui teadeteks hästi maja kuskil on, siis tuleb tingimata seda minna vaatama. Toompeal oli minu ema sõbratar, mõisapreili fon üks Küllide juures teenijaks. See maja oli üldse üks niisugune haruldane, väga huvitav valida. Preili tasusid kuuetoalises korteris. Kolmalik, kaunis pimedad, seal olid vana, eks, mis nüüd ainult filmides näeb. Sünged olid nad sellepärast ja pimedad ka päise päeva ajal, et suured puud Aid akent ees aknaga kardinad, Lolid, tumedad riided ette lastud mööbel oli tumelauakatet tumedat taksot füüsist. Ja kui ema teise tädiga siis juttu ajas, no mina läksin siis ikka neid tube vaatama. Olidki siis mina võisin olla üks, kaheksa seitsmeaastane, siis oli umbes, mis aastal see oli umbes 1912 11, nii, muidu ei lubanud ju vanad inimesed näputada, puutu ära astu äratiivseta, istu ilusti. Aga siis ma võisin asju puutuda, aga kui ma sinna hästi pimedasse tuppa sain, siis ma ainult vaatasin hirmuga, ihkas nurka, viskad ja kestnud, sealt haaraks. Käisin ma koolis uuel tänaval oli seal alko tol ajal, nüüd on seal õmblusvabrik nendes ruumides. Mul on alati olnud niisugune väike iselaadi tunne, kui ma mõnikord satun mõnda niisugusesse kohta, kus õige õige kaua aega olen olnud näiteks man, õppinud Leningradis. Iga kord, kui ma seal käin, ma olen tingimata vaatan kasvõi eemalt Igorduma instituudi hooned. Ja nii ka siis selle koolimajaga, ainult et uue tänava koolimajast on vähe tegelikult alles. Kuna ta muidugi on täiesti ümber ehitatud ja kohaldatud juba uutele uutele ülesanded. Aga mis puutub nii koolitee tundmaõppimisse, siis meil oli omaette hobi tehtud muidugi mitte ainult nendel tänavatel, vaid üldse igal pool vanalinnas. Nimelt arvestades neid pikki kitsaid krunte, mis ulatuvad ühelt tänavalt teisele, siis terve klass mäletan aastaid tik otsisid niisuguseid huvitavaid läbipääse, kuidas näiteks pikalt tänavalt ootamatult sattuda laiale tänavale, seal, kus sa muidu tundub, et see on täitsa võimatu, tähendab kuskilt läbi keldrite kuskilt läbi mingisuguse koridoride siis kuskil veel õue veel kusagilt ja mingisuguse ukse taga äkki avades selle ukse leidsidki, no nüüd oled juba laial tänaval ja nii me siis otsime neid igalt poolt küll Viru tänavalt Karja tänaval pikalt laiale, nagu ma ütlesin, ja igal pool mujal, nii et mul nii mõnigi on veel meeles, ainult muidugi kasu ei ole sellest isiklikult olnud peale selle teatanud Väikse põnevuse omal ajal otsides ja siis teiste klassikaaslaste ees siis nii-öelda kelkides natukene võimani üleolekut temasse. Mina tean sealt kogunisti kolme käiku, sina ainult kahte. Idee elukutse on. Nüüd medõde ja kuskil huvi tekkis vanalinna vastu, kui see on lapsepõlvest põlve on lapsepõlvest pärit ist minu isalt. Minu isa oli kõigest sellest väga huvitatud. Algul ta pettis mind kaasaga, siis hiljem juba ma tegin oma pead oma taolisteks. Olete vanalinna läbi teinud? Jah, kodu-uurijatele, tänu. Kelle seltsi ma kuulan. Selle ma olen kaunis palju käinud. Kuidas on vanalinnas väga palju muutunud sellest ajast, nüüd, kui teie kunagi noor olite? Ei, seda ei saa ütelda, et vanad linnas palju muutunud, ehitustiline ikka samad, õige vähe, mis on sõja ajal kannatada saanud, nende asemel on uuemad. Lapsepõlvest on jäänud veel üks kena mälestuskelgusõidust igal õhtul teatud kellaajal, seda ma ei mäleta, millal see oli. Käisime kelguga sõitmas Toompealt talla üks tee läks otsemat teed Toompealt Tõnismäe suunas, see oli otse ljudi hakatenne, mis huvitav omane oli. Keeras otsemat teed sealt teises suunas võidu väljakule. Sellel mäel tarvitati ainult soome kelku pika ja lastega kaks istusime ees. Ja kolm, neli isegi jalastel. Naised ei juhtinud kelkusi, aga selleks olid enamlaste poisid. Ümberkukkumist seal üldse ei olnud, selleks ajaks olid siis liiklemine suletud ja need mäed olid ainult meie tarvitusel oli sel ajal ka Kadriorus kelgumägi, aga need kelgud olid juba roolidega. Seal ma kunagi sõitnud. Sellepärast ma nägin tihti, seal läksid kelgud ümber, mis pealtvaatajalt küll nalja tegema, mõtlen, et sõitjatel küll lõbu ei olnud. Nende näod juba ütlesid seda. Väga sügava mulje on jätnud mulle siiski see tänavate valgustus lapsepõlvest üldse tundub lapsepõlv ikka millegipärast ikka nii armsamale ja huvitavana. Eriti meeldis mulle õhtati, gaasivalgustus oli tol korral, praegu on veel neid vanu laternaid näha. Õhtul tuli siis üks vana mehikene tulija keeras sealt lahti selle gaasi ja Tullukene lõigi põlema aga hommikupoole ööd kui juhtus ka siis tulema, kui olid, käisime kuskil kaugemal, siis hommikut oli kojutulek, siis oli huvitav, olid jälle need vanakesed väljas, aga mõned laternad vist süüdake, kustutage ära natuke kõrgemalt, kes sellepärast, et poisikesed ehk läksid, siis oli tal kaasas umbes üks kuue seitsme pulgalinerredel pani selle sinna posti najale, läks sinna ülesse, keeras gaasi lahti ja süütas selle laterna eritis, kui lumesadu oli gaasivalgustus ja need suured lopsakad lumetükid, kui need liuglesime, see on jäänud mulle lapsepõlvest. Selgelt meelde. Kui nüüd meenutada seda aega ei väikse poisina elades siin vanas linnas, siis muidugi tollal sõnadest arusaadav ei kutsunud see Tallinna vanalinn minus esile mingisuguseid erilisi emotsioone, ma ei osanud leida siin midagi vajaliku, välja arvatud see väike romantikat otsides mingisuguseid salakäike või läbipääse. Mäletan, kunagi oli meil üks päris kindel kavatsus tungida suure Rannavärava mäe alla, teatavasti on seal ka bastionide käigud. Noh, see ettevõte ei kestnud kuigi kaua, seepärast et pärast sügab mõnda kümmet-kahtekümmend sammu osutusse, koht niivõrd poriseks Ligaseks ja nähtavasti ei olnud ta mitte kõiges sõbralikuma nii üldolemisega, nii et yldiselt hirm ajas meid uuesti jälle välja, kaugemale säält nendes käikudes jõuda. Nii et muidugi raske oli endale tol korral ette kujutada, et kunagi tulevikus võib-olla tuleb sellesse vanalinna nagu hoopis teisiti hakata suhtuma kuidagi hoopis teisest aspektist hakatud teemale lähenema. Ja noh, siin ma võiksin isegi jutustan niukse väikse kurioosse loo teatava hirmuga südames, arvestades minu praegust ametikohta, nimelt juhtus seepärast sõda kuskil 45 46. Kuna kütet oli tollal vähe. See oli ka arusaadav, kuid üks koolikaaslane elas minu otse Niguliste kiriku vastas Rataskaevu tänaval. Nojaa, muidugi poisikesed, kõik, sealhulgas ka mina, tema eks Me kolasime sinna seal varemetes ringi ja muidugi ka Niguliste kirikus, mäletan hästi, et praeguse Antoniuse kabeli katus seal nüüd muidu uuesti taastatud sajaprotsendiliselt oli tollal, kui ja noh, siis ütleme 90 protsendiliselt oli tema pead nadolid võrdlemisi suured, vägevad sarikad, see oli isegi veel kividega kaetud katus. Ja nagu ma ütlesin, kuna kütet oli vähe, siis mäletan hästi, et too poiss ütles mulle kunagi teada, et ronime siin üles. Meil lõppes nüüd iga viimane kui pilvas otsa. Et me käime sealt ülevalt ikka võtmas neid sarikaid ja muid puid. Tule appi, lähme vaatame, sealt, saame midagi kätte. Ronime siis ronisime üles sinna kiriku peale edasAntoniuse kabeli katusele kangutasime sealt mingisugust sarika lahti ja viskasime ta siis täiesti rahuliku südametunnistusega alla Rataskaevu tänavale, Satme, vedasime ta siis juba poisi juurde koju. Ma ei mäleta, kas me kohe hakkasime teda saagima või, või jäi see tema enda hooleks. Ei tea. Nii et muidugi oleks mina sel ajal osanud ette näha, et kunagi tulevikus tuleb sedasama kirikut, sedasama hoonet püüda võimalikult täpselt taastrale algses kujus. No siis ma võib-olla ei oleks niisugust tükki teinud, kuid muidugi ettenägemisvõimet meil ei ole ja nii tuleb see väike episood mulle lihtsalt andeks anda kõigi nende poolt, kes kurat. Mul on ka üks vat südamel nimelt vahetult peale sõda mehe sõbraga, ta on praegust ühe instituudi direktor, noppisime maja varemetesse alles jäänud kahel kividega pottahje puruks. Nimelt loopisime Altahju niivõrd puruks, et lõpuks terve ahi varises kokku, see pakkus meile alati suurt rõõmu. Need ahjud olid niuksed eklektilisetel kaunistustega ma mäletan, ühes nišis oli isegi üks naisekuju. Ja ka see läks põrmuks. Ahi. Neid oli vanalinnas mitmel pool häid maju. Muidugi harjuja apteegi tänaval ja kus neid siin saime kätte. Ja kord ühel õhtupoolikul järjekordset loopisime ühte ilusat samblarohelist ahju puruks ja kui ta meil just äsja oli kokku vajunud, siis tuli üks mees ütles, et poisid miks ta seda ahju loobiti puruks, nendest kividest saaks uue ahju ehitada. See mõte tundus meile nii kummalisena, et keegi pärast seda, kui viis aastat on Euroopas ainult lõhutud ja hävitanud mõte veel ülesehitamise peale. Hiljem olen mõtelnud, et kui rängalt masendavalt võib mõjuda just lapsele selline sõda, et ta isegi ei kujuta enam ette, et edaspidi hakatakse midagi ehitama. Ja niisugune tunne nagu, et nüüd elatakse ainult peost suhu. Süüakse ja püütakse leida kuidagi enesele kehakatet, aga enam midagi ehitata. Vanem mees muidugi oli eluaeg ehitanud ja tal oli ka ehitamise mõte niivõrd omane, et ta nägi juba selle purusse taga uut esitusperioodi. Meie seda nagu aga ei tajunud. Käisime ka Niguliste kirikus oma klassivennaga, aga kuskil juba 46. aastal pandi Niguliste kirikuvärav raudvärav lukku ja sinna ilmus silt arhitektuurimälestis arhitektuurimees rikkumine, seaduse karistatav. Muidugi 16 seitsmeteistaastast poisikest ei takista selline silt ega ka raudvärav. Me ronisime ülese raudvärava, millel olid teravad odataolised otsad. Mina maandusin õnnelikult maha ja minu sõber, kes kandis seljas isa, kes tal sõjas just äsja oli hukkunud mereväe ohvitseri sinelid hüppas ka. Kui ta alla jõudis, siis too kvaliteet poisina odaotste otsa. Ainult varrukad jäid poisile kätte. Ma mõtlesin tol ajal juba õudusega selle peale, mida ta kodus võid küll saada selle eest. Ajal, kus riietunud. Mäletan, et väikese poisikesena veel kooli minnes ei tundnud ma vanalinna vastu mingisugust erilist huvi. Ta oli lihtsalt linn, nii nagu ta oli, ma võtsin teda ka sellisena. Ta ei tekitanud mul mingisugust probleeme, ei vastumeelsust, ei poolehoidu. Ja suhtumine sellesse linnasse tuli järsku nii-öelda üleöö, ühel hommikul see oli veebruarikuus s 1000 92. aastal olin sihuke niiske rõske hommik. Ja ma läksin oma sõbrale külla praegusel Niguliste tänaval ühe kangi all, üks mutike müütas mingisuguseid brošüüre maksin lähemalt, vaata, ma nähtavasti hind oli üsna väikene, raha ei maksnud saksa okupatsiooni õieti midagi. See oli ühing Eesti turisti poolt välja antud väike album, Tallinn, milles oli mahukas Alfred Vaga artikkel Tallinna linnaväravad. Varustatud oli see artikkel arvukate piltidega Tallinna väravatest ja ka Tallinna keskaegse linnaplaaniga. Ma lugesin ta kodus läbi, lugesin uuesti, vaatasin plaani äärmiselt põhjalikult. Hiljem ma mäletan, mõistusin nädalate kaupa, kui ema ei vaadanud pealt isegi söögilaua juures, selle artikliga lugesin ta ikka ja vaatasin seda plaani. Ja olin sellest nii võlutud, et ei ole sellest tundest nagu siiamaani vabanenud. Ja ei tahakski vabaneda seesama artikkel, kui sul meelde tuleb. See on teataval määral mind ka nagu suunanud, ainult et see toimus siis keskeltläbi 20 aastat hiljem sa andsid selle mulle kunagi lugeda, mäletan seda hästi, lugesin seda väga põhjalikult, nii et see oli vist kuskil 61 62 ja võib-olla niisuguse oma küllaltki vahva ülesehituse ja küllaltki lihtsa keele poolest noh, ta oli turistidele mõeldud oli see ka just nimelt niisugune kirjatükk, mis nagu äratas minus võrdlemisi suurt huvi, pani nagu ka mõtlema, pani nagu juurdlema ja sundis otsima veel midagi täiendavat juure ostetud ta, sattudes niisuguse ameti peale siin 58, esialgu oli see kõik niivõrd uus ja niivõrd kuidagi iseäralik oli vaja nagu sisse elada üldse nagu tundma õppida, mis on, mis peale selle ma õieti ei teadnudki, kas ma pean seda kõike nii väga hästi teadma või mitte või peame tegelema hoopis mingis finantsküsimustega muude asjadega. Vaat, lugedes artikli läbi, siis ma hakkasin nagu midagi sinna juurde koguma. Stad selgus, et võib-olla üks või teine asi oli kas juba vananenud või vahepeal midagi uut välja tulnud. Ja ühesõnaga samast artiklist tõesti see on väga huvitav, et seda nagu meenutasin praegu võib-olla kasvas välja kiindumuse huvi hakata nagu ise nendele asjadele Ani iseseisvamalt lähenema, ehkki tõtt-öelda perekonnas on meil olnud nagu niukene kirjutamata reegel, kõik on kuidagi mingisugusel määral selle kunstiga olnud tegelenud alati. Nüüd praegu, kuidas siis püüame seda nagu jõudu jätkata seda traditsiooni. Nüüd aga üks niisugune episood, kui minul oli juba tärganud huvi vanade asjade vastu, siis kasutasime ära tutvuse. Meie klassis õppis ühe pastori poeg kelle isa oli tollal toomkirikuõpetaja. Selle poisi kaudu saime võtmed ja veel mitme klassikaaslasega. Läksime siis ühel ilusal vaiksel päeval toomkirikusse 46. aastal, nii kuueteistaastase poisina liivaga ja pikemat aega kirikus ringi liikudes äratas meie tähelepanu põrandas ees üks. Kas niisugune tabureti augu suurune auk, milles kuidagi taskulamp sisse ei mahtunud, aga me võtsime siis taskulambi patarei kesta seest ära ja panime talle pirni traadi külge ja siis mahtuslaselt sisse. Lasin tema nööriga alla ja näeme, et taskulamp valgustab allapoole viiva trepiastmeid. Otsustasime nimetatud auguga paeplaadi ära kangutada, sellest tõima uksele. Tõstsin paeplaadi üles, meie suureks rõõmuks viis trepiastmed viisid allapoole ja siis keeras käik vasakule. Tormasime üksteise järel sisse, näeme, me vastas on kaks kirstu, mõlemad tina kistud, nendest üks on terve, teine on katkine katise kirstu otsast vaatasime sisse taskulampidega ja näeme, et meile vastu vaatavad mingisugused punakad, karvad, tolle maetud mehe juuksed. Võtsin endale ka ühe väikese näputäie neid lahtisi karvu ja nad on praeguse ajani mul kirjutuslaua sahtlis vist peaks meremuuseumile üle andma, sest ta on Admiral Johan Krusenstern juuksed. Nähtavasti oli sellesse hauakambrisse käidud juba varem kas aastaid või isegi aastakümneid tagasi, sest admine, kruusisterni kirst oli ära lõhutud, nähtavasti varanduseotsijate poolt. Aga tema abikassa kist oli terve. Meiegi jätsime tema puutumata. Kas õudne ei olnud ka minna sinna alla? Kirikus kuidagi põranda all käikudes? Kuueteist- aastased poisid ei karda Ram mitte kuraditki. Nagu mingi uue kvaliteedi omandas vanalinn minule pärast seda, kui ma asusin elama meriväljale sõites hommikul bussiga linna poole, armastan malati istuda merepoolse akna alla, et pidevalt sõiduaega vaadata. Vanalinna ja suur võlu on selles, missuguseid erinevaid varjundeid värvivarjundeid pakub vanalinn. Olenevalt sellest, milline on kellal aeg, milline on aastaaeg. Kas taevas on selge või pilves, kas nähtavus on hea või halb. Vaest Me näeme ainult vanalinna siluetti, teinekord selge nähtavuse puhul on näha vanalinn nii täpselt ja detailselt, et kõikidel hoonetel on oma aknad näha. On näha, et katused on punased, maja seinad on hallid, kirikutornid on rohelised, mõnikord äikese eel omandab linn täiesti helelilla värvingu. Ja seda kõike raamituna Tallinna lahe ka pidevalt oma värvimuutva mere poolt. Kas siin mängib mingisugust rolli ka see, et lapsepõlve mängumaad on olnud vanalinna müüride vahel ja kangialustes? Ma ei oskagi ütelda, kui palju see võib kaasa mõjuda. Aga viibides ülikooliõpingute ajal Tartus viis aastat, tundsin ma pidevalt ennast nagu vangis võib olla, selle põhjuseks on ka asjaolu, et mul ei olnud seal tuttavaid, mul ei olnud kuhugi minna. Aga isegi Tallinnas vaatame selle tundutavaid, sa ei lähe kuhugi, aga tunned ennast nagu kuidagi vabana. Nii peaksin mina küll Tallinnat teistest Eesti linnadest hoopiski millekski eriliseks linnaks, kus ma ainukesena tahaksin elada. Nojah, sa vaatad teda nagu eemalt, iga hommiku, iga õhtu sõites siia või lahkuda siit. Mina olen nagu oma vala traditsiooni küüsi jäänud, nii et ma elan praegugi siin ja pean ütlema, et olen üpris rahul selle elukohaga. Iga hommiku tervitavad mind kõik Tallinna tornid, kõik tema vertikaali, ma näen ühelt poolt akendest nii raekoja kui ka Niguliste Toomkiriku torni teisest aknast üpris ligidalt püha vaimu, kiriku torni ja natuke eemalt siis juba Oleviste kirikut. Ja kui nüüd mõelda nii puht tänapäeva seisukohalt, siis muidugi vanalinnas elutingimused ei ole mitte alati kõige paremad. Siiski, siin on paksud müürid, vähe õhku, vähe päikest. Hoonestustihedus on äärmiselt suur, kuid mina siiski samal ajal leian. Ja kuidagi nagu ei tahagi, nagu endale ette kujutada, kuskil mujal peaksin asuma, siit on nii vahva vaadata, kuidas linn ärkab. Kuidas ta heidab hilja magama, kuidas ta veedab, saadab mööda oma päeva juba aknast välja, nii. Noh, ütleme nii. Igatahes on selge, mis päev see on, on see üks tavaline nädalapäev, on see üks puhkepäeva hommik või mõni muu on näha nagu inimeste kõnnakust ja nende iseloomust kes uudistavad neid maju, müüre, torne, kes aga asjalikult kõnnib kuhugi oma toimetuse järgi ja peab ütlema, et olen nagu kokku kasvanud päris sellega ja kuidagi ei kujuta ette teistmoodi võimalusi. Kui sa kutsuksid meriväljale ilmselt Navis keelduks, seda tuleks, peaks kohe ütle, kas elukutse mängib väga suurt rolli, et armastada vana, et armastada vanalinna neid vanu müüre, torne, kangialuseid. Mul on nagu tunne, et olenemata elukutsest, nähtavasti inimeste jagunevad kahte kategooriasse, ma loodan, et enamik oma elukutset armastab või vähemalt õpib armastama. Ja kui see nii on, siis muidugi inimene on valinud endale õige elu otsa. Aga meie vist siin antud juhul oleme selle elukutsega tõesti nagu kokku kasvanud. Ja peame endast lugu. Püüame teda armastada. Sinu toomkirik meenutab mulle ühe teise loo, tihtipeale on olnud vaja ühele või teisele Tallinnat külastanud inimesele tutvustada seda linna tema vaatamisväärsusi ja Toomkirikus. Teatavasti on ikka tavaks saanud lõpetada ringkäik mööda hoonet sellega, et räägitakse külastajale, see väga ilus lugu hauaplaadist, mis lebab otse toomkiriku peaportaali ees. Lugu ise on ju nisukene, et 1696. aastal surnud keegi Johann Taube või siis Tuuve olevat olnud oma aja suur don šamaan. Ja kuna temal enne surma siiski tärkas teatav südametunnistuse piin siis olevat palunud ennast matta otse kiriku portaali ette. Et tähendab kõik meie ja teised käies mööda tema hauaplaati tallates teda, et ta sellega tähendab ostaks, võib olla pikapeale välja oma noorepõlve patud. Kunagi oli mul juhus rääkida seda lugu Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia viitsepresident miljon šikovile. Ta kuulas mind, naeratas seal, kus vaja ja kui ma selle loo ära rääkinud, siis ta ütles ja vaadake, meil on muidugi raske praegu otsustada. Kuna möödunud on siiski peaaegu 300 aastat, oli see Johann Taube nüüd don šamaan või mitte. Kuid ma pean teile ütlema. Kahtlemata oli ta üks arukas ja teravmeelne inimene. Miks, sest vaadake, teie räägite seda praegu mulle, mina sõidan koju Moskvasse. No ma räägin seda oma naisele, tütrele, teistele tuttavatele ja kogu aeg. Muuseas, kordub ikka üks ja sama nimi, Johann Taube, Johann Taube. Aga vaadake, niikaua kui ühest inimesest räägitakse nii kaua, see inimene ei ole ju veel surnud. Kas mõni teine linn või koht maakeral võiks saada teile kodulinnaks, kellede? Ei, mitte kunagi, olen käinud välismaal, nii mõnigi kord, aga kui ma mõtlen ja võrdlen seda oma kodulinnaga, siis oma kodulinn on ikka armas, sellega on seotud kõik mälestused, lapsepõlve koerustükid. Näiteks kooliski, me olime suured tüdrukud, peale lõunat käisin koolis, kui mõni tund eriti hästi läks, raske päev, mida me ikka nii natukene närveerisime. Siis oli meil kombeks, et me läksime kambaga umbes kuue-seitsmekesi, läksime Kadriorgu. Kõndisime seal ringi ja kui väsinud olime, istusime nende pikapinkide peale terve pink täis. Mis palistavad seda peateed Russalka juurde minnes. Ja korraga, kellelt siis hea tuju tuli, luges üks, kaks, kolm korraga, siis andsime Yalekad tõuge ja lendasime kõik kraavi. Vahest võib-olla ma ehitaksin seda neid vanamüüris ja kindlusi natuke teisiti, kujutan omale ette, leian lihtsalt rahuldust hästi kitsastesse süngetes maja õuedes, kolistada käikudes, kus ma pähegi siis sepa. Teinekord palun, kas ma tohin lähemalt vaadata, näiteks kõige vanem apteek on meil ju raeapteek, läksin apteeki, ütlesin, kas ma võiksime ruumides käia, nad olid väga lahked ja näitasid toad, rääkisid, kes seal elasid. Ja seda ma ka soovitaks, kel vähegi võimalik, on käia need ruumid läbi raeapteeki hooned. Ja ikka on nendes majades vähe valgust ja sünge, aga see on just niisugune. Toreni kõdistab tunne. Mis mõnu pakub teile vanades aegades sorida, vaadata, mõõta, kolada kõik selles, mis sajandid on tagasi varem inimesed teinud? See on niisugune isemoodi, kui nii-öelda. Ma ei tea mind, alati köidab kuma kuhugi sattunud sihukeste vanade müüride alla, kõnnin kuskil ruumides, mille võlvi alt juba ammu lahkunud kunagi need inimesed, kes seal tegelesid meile ja mul alati tuleb nagu kiusatus hakata järele mõtlema, vaagima ja arutama nagu omaette, et mida tookord need samasugused inimesed nagu meie, mida nad mõtlesid, mida nad taotlesid mida tahtsid, rahvast oli nendes väga palju, sedasama, mis meiski. Mõnikord nad tülitsesid, mõnikord nad pidutsesid, olid rõõmsad, siis olid nad jällegi kurvad ja kõik needsamad allid vaikivad kivid, kõik on seda nagu pealt näinud kuulnud ainult, et nad ei suuda meile seda korrata, nagu meenutada. Nisukene professionaalne rõõm seisneb kuidagi selles, et tähendab me nagu püüame hoida alles. Me taaselustada püüame täiendada seda, mis on läinud kaduma ja sellega kuidagi anda tänapäeva inimestele tagasi üks väike osakene ei möödunud minevikust. See on nendest aegadest, millest me peame paratamatult õppima millest me oleme ise välja kasvanud ja mis peavad meid aitama elada ka tulevikus. Ratsionaalne inimene, kes elab täitsa tehnikaajastul, kes saabub tööle autobussi või trollibussiga kes kasutab komandeeringusse minekuks lennukit, kes õhtu istub televiisori ees, kuulab raadiot, kasutab elektrivalgust lausa rajab mingisuguseid ekskursse, kas pikemaid või lühemaid minevikku see kuidagi aidata nagu välja viia sellest kaasaja kiire tempulisest ja närvilisust õhkkonnast, mis on tänapäeva tempole ja elurütmile lihtsalt paratamatu. Ta nagu kosutab isegi inimese närve. Võiks ütelda, et minevikku, ehitused, minevikku, linnad on võrratult inimlikumad ja soojemad, kui seda on tänapäeva moodsad elamurajoonid, mis on meile küll mugavateks meeldivad, eks magamistubade, eks. Aga mis ei anna kunagi niisugust emotsionaalset rõõmu inimesele kasvõi niisugune lihtne näide Tallinna kunsti istud ei kasuta kunagi joonistamise praktikumi jaoks Mustamäe tooriumi vaid ikka vanalinna tuuakse üliõpilased, kes peavad tegema siin oma esimesi joonistamisharjutusi. Nii, ma arvan, et tegelemine muinsuste restaureerimisega, nende kohandamisega tänapäeval oma vajadustele ja tingimustele nende toomine tänapäeva inimese ellu kujutab endast ühte meie moodsa elu lahutamatud koostisosa. Õnnelikud võivad olla need inimesed ja see rahvas. On midagi minevikust tänapäeval ülevõtta, tegelemine minevikuga, ei kujuta endast ajalooratta tagasipööramist kahtlematult tänapäeval Vabamood, samuti ruumide sisekujundusmööbel, meie riietus, see kõik peab minema oma loomuliku arenguteed. Ekskursi minevikku jäävad ikka sellisteks väikesteks meie elus nagu episoodilisteks nähtusteks. Nii nagu ka tegeleme Tallinna vanalinna restaureerimisega ka üks niisugune väikene, eks kurss minevikku When rõhutasin ennem mõtet, inimlik, võiks ütelda, nii et selline vanalinn on kuidagi looduslähedasem. Niisamuti nagu meid kosutab üks matk metsa otse loodusesse, ehkki me ei saa pidevalt selles looduses elada. Sest me elame oma kivises või betoonist klaasist alumiiniumist. Linnas, kus me kasutame osakesed kommunikatsioonivahendeid pidevalt. Nii on ka Tallinna vanalinn või üldse sellised vanalinnad kujutavad endast ainult episoodilisi minekuid tagasi möödunu juurde. Killud kahe põlvkonna lapsepõlveradadelt vanalinnas said otsa. Endised rahneldajad ja uudistajad on auväärsed inimesed ja loovad ise uut linna. Kolmas põlv. Veel põlvpükstes ja minides aga avastab endale vanalinna kangialused kitsad. Tänavad tornid, trepid, kuid nüüd juba. Koos heleda elektrivalguse ja neoonkirjadega alati ruttavas ja ikka noores linnas. Tallinna vanim kell ühtlasi Eestimaa ja Baltimaade vanim püha vaimu kirikukell aastast 1433 lööb kohe saate kodukandi lood eetrist välja.