Me joome, me joome nüüd sünnilapsele, et õnnerikas oleks tema tulevane tee, me klaasid kokku lööme ja pärast tühjaks joome ja laulame kooris nüüd lagu ta jällegi peolauas üks pisike sall man, selline leinan alles joomata. Ega nõnda olla saa õnne sünnilapsele praeguseks ja alati siis veel uusaasta tervitusi üle aasta künnise, liigu, tee sind õnnele. Mina olen tähele pannud, et kõige paremat mõtet mul tulevad millegipärast saunas, ma ei tea, kuidas teistel on siis sauna Suninie vidin, see loob mulle soodsa loomingulise meelo, kuidagi saab süveneda ja tekivad nagu iseenesest noh, inimene tahab midagi ikka mõtelda ka kogu aeg ja siis siis tekivad niisugused salmikesed ja mõnikord ka, et head mõtted isegi uitavad malekäigud ja sellises kohas ja mõnikord ka nii-öelda üksildases kohas tekivad niisugused mõtted. Neist laulu salmidest pole tarvis enamat mõelda kui Johannes Türn. Niisugust triini tarbeluuleks loeb. Head uut aastat. Palju õnne sünnipäevaks kõlaks nagu liiga igapäevaselt. Kui on tarbekunst, olgu ka tarbeluule see ikkagi südamlikum, ütles ta. Pidupäev ei tohi argipäevalise tavalisusega kõlada. 70 sünnipäeva möödas, palju rahu, Johannes CERNi silmades. Palju nähtud, tuhandeid võitlusi võideldud, palju kaotusi enam võite. Male on liialt mängijat olla sport, liialt teadused olla mäng, palju õpitud. Vähe siiski, ütles vanameister. Kes teab, elu ülikoolid annavad küllap 1000 korda enam kui vaid üks kõrgema kooli lõputunnistus, kaks õpikut, kabest, kaks raamatut, malest. Palju tõlketööd, Paul Kerese raamatuist. Peoõhtute jaoks ikka kaasas tarbeluule. Vembuvärsid sõbra töökaaslase juubeliks. CERN-is vol. Tasa, heliseb kelluke, palju veel, mida ikka tahab kuulata. Endal tuleb laulda töökaaslaste ees. Helgi Sallo meeldib ja kuna loopia ei oskavat tõsise ja kergemuusika vahele kriipsu tõmmata. Viisi rikkus olla tähtsaim laulus elus ka. Naised, suits ja viin on hukutavad õiget meest. Kui sa naise majja Varsti käes tal ahjuluu ja meespeasid müünale nii vaikselt nagu lamba ta Raagöödab. Jagu on kurvad naise Me. Ei. Ta on ainele Ivar Raig ja ei tule suitsu ja mis 100., püüad. Pühapäeval seisab mul lõbusõit või jahid seljas, paun käes, püssid. Saab lastud tihti tedrekukk. Veel olen kirglik õnge. Ei, paar noor, terve roovide kiidab õiglast meest. Naist ei võta ma online, leivaraiskaja ei tule suitsust head. Mis 100., püüad ikka vea? Veel hullem, mis on nii ka, nii on mul nagu paar. Ei naist ma iial majja, too 500 aastat la ma sellele anke maa, see on meie ühine soov, et laulaksime poistekoor naistepäeva online leivaraiskaja tulest, suitsust ja mitte oodata ja ka vea. Käimine mulle väga meeldib, võiks ütelda, et olen matkasportlane näiteks. Igal suvel eriti kasutan vaba aja ära, et loodust nautida. Pirita kandis, jaga talvel püüan sinna minna. Mis puutub pluss siis laulusõber ma olen ja sellepärast käingi kooris laulmas ja nimelt kõrgemate koolide lõpetanute segakoor kus juhatajaks oli kadunud professor Alfred Karindi, nüüd tema tütar. Iga nädal käime koos kaks korda esmaspäeviti ja neljapäeviti. Ja meie koor on hõbedane laureaat, enne laulupidu oli võistulaulmine ja meie jagasime teist kohta. Ja praegugi tegeleme ühe suurvormiga ja nimelt õpime Hendelli juudas Maccabi jõus. Et seda esitada Matsuri juba juhtimisel. Meil tulevad kõige paremini välja meie endise juhataja Karindi laulud. Tema nii-öelda isi oli helilooja ja siis isi juhatas oma laulis, ta teadis juba, kuidas, kus, kui all peab rõhku panema, kus vaiksemalt laulda, kus tugevalt laulda ja millise meeleoluka laulda ja nii et selle tõttu Karindi laulud tulevad kõige paremini välja. Üldiselt meie koorilaulutase kogu aeg ikkagi tõuseb. Kuigi võib-olla ehk minusugune vanem laul ja ei ole tämbriliselt enam nii hästi korras kui nooremad. Kuid meil on keskmine vanus kaunis keset, just et seal on kõik või suurem jagu ülikooli lõpetanud inimesed arstid, kooli õpetajad ja selline personal, koori vanus kõrge ja mis teha, koolitase on kõrge. Jah, noh, see näitab, et hõbedase laureaadi nimetuse saime. Kui te alles noor olite, siis oli kõige suurem tung ja kirg tungija kirg oli mul male järgi, aga tol ajal oli ta täiesti kirik. Algasin just 13 aastaselt, jah. Ja kõige huvitavam, et minule õpetas malemängu üks minu sugulastest, mängisime esimest partiid ja selle esimese partii võitsin ära. Nii et võib-olla seal oli tegemist teadodellikaatsusega. Võib-olla õpetaja tahtis just hea maigu mulle suhu anda, et ma edaspidigi maletaks laua pealt võtame 65. aastal välja antud pale. Raamatu male Eestis ja siit avatiitlit loeme kohe meie kirjamehe Ado Grenzsteini 1883. aastal kirja pandud sõnad, et sõna male tuleb sõnast maleva, millega eestlased ennemuiste oma sõjaväge tähendasivad. Meie paneme kuulsale sõjamängule kolm punkti malenimeks. Ajalugu võib tõesti ütelda, et algas Ado Grenzsteini ist, kuigi enne seda nii oli maletamas Saksa aristokraadid ja võib-olla mõned eestlased ka juba tundsid seda mängu, kuid Ado Grenzsteini juba algas selle asja ikka tõsiselt. Nimelt lõi esimese eestikeelse terminoloogia male jaoks. Seda terminoloogiat on pärastpoole täiendatud ja muudetud, andke andeks. Ka Johannes Türnan seda terminoloogiat täiendanud ja muutnud nina lühendasin esmajoones Grenzsteini poolt malenditele antud nimetusi, nii tekkisid terminid oda ja ratsu. Ennem olid nad odamees ja ratsamees ebapopulaarsest jalamehest saia pettur mis viitab selle malendi ainsale liikumissuunale ettepoole. Peale lühemate väljendite tõin maletajate keelepruuki vil teised sõnad, nagu malenud kahima lipustama haavand keskmäng, Lõppmäng, kaksikodad ja paljud teised veel. Ja tuli välja, et need uued sõnad olid õnnestunud ja Nad leidsid kiiresti üldise tunnustuse. Kõige tähtsamaks pean ma etturi loomist selle leidma 1000 vees. 24. aastal. Malemängus endas loetist kõige rohkem sõna Avak jaa, muidugi. Avang on maja vundament. Kui avang on hea, siis on suured võimalused mängu edukaks lõpetamiseks. Iseäranis on tähtis avangut tunda kirimalees. Sellepärast et igal vastasel on olemas väga palju neid avangu raamatuid ja ajakirju. Kõikide mängitud partii deka ja nendest mängitud partiide kommentaaridest selgub, millised käigud avangus on. Sead mõnikord avangu arutelu raamatutest tungib kuni 20. käiguni või isegi rohkem. Ja kui seal viga teha, siis tihti enam seda viga parandada ei saa ja partii läheb kaotsi. Mis vahe on siis kirja päris male vahel? Kirimales on nii, et iga käik tuleb teatada aastasele eraldi kirjaga tavalist postkaardi peal teatatakse. Haaratakse vastase käik ja oma käiksis, kirjutatakse juurde ja kriipstakse alla ja saadetakse minema ja tavaliselt on kolm päeva mõtlemisaega ikke keskmiselt. Nii et aega on küll, ajanappust ei ole ja see väga sobib minusugusele aeglase reageerimisega inimesele. Muide, kui kui pikk on kirimalepartii kestes kirimalepartiid on ette nähtud juba vähemalt pooleteise aastased liidu ulatuses näiteks ma mängisin kaheksandal üleliidulisel kirimaletšempion aadil ehk esivõistlustel. Ja see kestis ligi kaks aastat. Mängida anti 22 kuud, mil kokkuvõtteid tehti, teatati pärast ja hinnati veel, pole le olevaid partiisid. Nii et võib ütelda, et kaks aastat läks, võib arvata, et siis partiid toimuvad erinevate vastastega üheaegselt, kõik partiid tuli mängida üheaegselt, seekord oli 20 vastast muidugi mõnikord saab rohkem kui üks käik teha, nimelt kui vastasel minu käigu peale ei ole käiguvalikut, ütleme ma tulistan vastase kuningat, temal sel kuningal üks ainukene käik on, et tule eest pääseda. Siis ma lisan juba oma järgmise käigu. Kirjutan juurde, et kui te käite nii, et siis ma käin niiviisi huvitaval kombel kombel esimeseks maailmameistriks oli austraallane. No nii, aga vahepeal on olnud suurmeister ragoosin, tähendab kes on ka lauamales suurmeister, praegu küll surnud, aga ta enne surma sai ka maailmameistriks. Kirimales. Peab ütlema seda, et malekohtunik on nii rohkem auamet, temal tegemist ei ole palju helistada kõige rohkem, mis kohtunikul tuleb teha, ütleme publiku suhteliselt, palun rahu, mõnikord lähevad meeled päevile. Jah, kui teravad momendid tekivad. Aga muidu malekohtunik on kõige mõnusam olla, kui võrdleme nüüd kõik, mis ala spordikohtunikuga. Aga muidugi on naljakaid situatsiooniga juhtunud, ükskord oli selline asi, partii lõpetati ära, üks võitis, teine kaotas. Ja võitja kirjutas oma planketile. Alistun, Vaataja kirjutas jällegi, on võitnud. Tähendab, ma saan aru, et üks eksi nii-öelda, aga mõlemad eksisid. Ja teine mäng on kabe mida te olete pidevalt harrastanud. Kabet, ma algasin õige noore poisina kaheksa aastasena kuid võistlustest olen vähem osa võtnud, meil omal ajal Eestis ei olnud ametlikku või organiseeritud kabeharrastust. Omavahelistes mängudes siiski ma võitsin kõik ära, esimene suurem võistlus võib-olla oli 1927. aastal. Tol ajal oli kohvik, Marsseys on raekoja väljaku kelder praegu vana Tooma nime all. Alla ma sain esikoha kabe, aga siis pärast seda. Nüüd on korraldanud küll võistlusi ja mul on õnnestunud tulla kabe tšempioniks Eestis. Üks kord oli koos keskeriga, kes on mitmekordne, tal oli vist kaheksakordne. Eesti kabe meister ehk tšempion. Ega kabe ju polegi niisugune mäng, et üks, kaks, kolm ja tammise võit. Kabe on. Kuidas öelda, oleks Wells arvata, et ta on jämedam mäng kui male kabepartiid. Kui võtta vene kabet, need lõppevad 25 käiguga tavaliselt 30 käiguga. Jaa, mina loen, et kabeson vähem kombinatsioone, aga need kombinatsioonid kabes on tõesti väga ilusad, seal annad mõnikord trobikond kive, äralaset isegi vaenlase kabesse minna, aga siis löödi see nii-öelda ühe löögiga. Viis, kuus, seitse tükki korraga ja teed vastase poole tühjaks, laua puhtaks, ühesõnaga Eesti meistriks olete kabes ühe korra tulnud males, selles ma olen tulnud. Kolm korda. Esimene kord oli nii, et 25. aastal. Ma kudusin välja tolleaegse eesti meistri Paul Rinne matšiks ja võitsin õige suurelt ära. Ja siis olin õieti viis aastat järjest kõige tugevam. Osalt selle tõttu, et keegi mind välja ei kutsunud ja korrapäraselt dolla seal ei korraldatud esivõistluse, nii et siis tiitel jäi mul püsima kuni 30. aastani. Siis Mickenas kutsus mind välja ja Mickenes juba võitis mind ära. Mickenes on praegu rahvusvaheline meister, teeneline sage kerede sekundani keresse sekundandada, tihti olnud, nojah, see oli siis minu esmakordne tšempion olek teistkordselt. Ma sain tšempioniks. Eesti meistriks 41. aastal. Selle tšempionitiitliga pääsesin juba esmakordselt üleliidulistel võistlustel, mis peeti Rostovi Estonia ääres, aga kahjuks need võistlused jäid sõja alguse tõttu pooleli. Me algatasime seal juuni alguses võistlust, aga 22. juunil 1941 algas suur isamaasõda ja siis selle tõttu jäi see esimene üleliiduline võistlus pooleli. Kolm korda Eesti meistriks kolm korda ka maleolümpial? Jah, kolm korda maleolümpial esimene maleolümpia oli mul 36. aastal Saksamaal Münchenis. Seal oli esimesel laual meie noor Keres, kes tõusis Eesti meistriks äsja alles tol ajal. Tema lõi sael laineid saavutas õige kõrge protsendi, võistkond oli siis kümneliikmeline, meid oli kaunis palju, muidu näiteks on väiksemad koosseisud, aga tol ajal oli see koosseis suurem ja teine maleolümpia. See oli nagu muidu oli mõeldud, et iga kahe aasta tagant olevat asi oli. Rootslased tahtsid vahepealse maleolümpia teha ja tegidki see 37. aastal Stockholmis Stockholmis võeti väga hästi läinud vastu ja minul õnnestus seal tutvuda väga tugevate maletajatega. Üks huvitav moment oli selline, et mina leidsin ühes avangus hea käigu. Ja maailmameistrid ei olnud seni tähele pannud, tähendab ööbe oli mänginud Aljohhiniga ühe matši juba ja saanud maailmameistriks, aga nüüd oli revanšmatš tulemas ja mina ütlesin, et vele, et oot, kas ei taha, eks tutvuda selle minu uuendusega ja tema rakendaski esimeses partiis revanšmatšis, seal jooksin vastu ja võitis selle uuendusega Aljuhhini. Nii et minul on siis õnn nii-öelda kaasa aidata olnud maailmameistrimatšiga käigule. Kolmas retk on kõige huvitavam. Kõige pikemad muidugi lõuna Ameerikasse maleolümpia ajal 1000 939. aastal, mis oli ennesõjaaegse Eesti male kroonia uhkus? Jah, see oli meie eesti maletajatele kõige suurem saavutus. Sest sellel maleolümpial, kus olidki kõige paremad malevõistkonnad üle maailma koos saavutasime. See on tõesti suur saavutus, kui arvestada, et suured riigid nagu Ameerika Ühendriigid ja teised Prantsusmaa, Inglismaa jäid meist palju taha. Esimesel laual oli kindlasti Paul Keres noormees ja ega Johannes CERN jäänud gaasisist hallide juustega joonud. Paul Keres olid tõesti esimesel laual ja ta tõi väga hea tulemuse esimesel laual. Mina olin muidugi palju noorem, võtame 30 aastat täpselt tagasi. Ja siis ma olin neljakümnene ja minu võiduprotsent oli ka, rahuldab 57. Tähendab, ma võitsin neli punkti seitsmest nendest on kaks inimest, näid surnud. Oleks huvitav kuulda. Kuidasmoodi jagatakse välismaal igasuguseid kvalifikatsioone ja meistri nimetus Ühendriikides ja Kanadas on eriline maletajate hindamine. Seal hindeks antakse õige suured numbrid. Nii üle 2000. Ja näiteks Fisher kõige parem lääne maletaja omab numbrit 2700. Sõitsime koos suure seltskonnaga Tallinnast Helsingisse. 1900 20. aastal, seal oli esperanto ülemaailmne kongress, muidugi siis nii esperanto seltsis, aga eriti laeval, kus rohkem aega on, siis tutvusin oma tulevase abikaasaga samuti ka nii-öelda Helsingis olles ja tagasi tulles. Ja muidugi andis tulevasele perekonnale aluse lapsed, õppisid jah, esimest kaks aastat õppisid esperanto keeles rääkima ja rääkisid kaunis hästi ja isegi laulsid ja aga pärast läks kuidagi ikkagi kodusele eesti keelele üle, nüüd nendel on mõned üksikud sõnad veel meelde jäänud ja mõned ütlused, nii et meil oli üle Eesti 1000 liiget, teie juhtisite Eestis frantistide ühingud ka pikka aega ja ma olin esimees üle 10 aasta ja siis oli veel esperanto Liit olemas, seal olin ka juhatuse liige keelte harrastussurma tõesti suur, ma sain väga hea aluse juba Peterburis olles, praegune Leningrad, seal oli nii, et kodune keel oli eesti keel. Siis riigikeel oli vene keel ja käisin saksa õppekeelega koolis Katarinsule Vassili saarel, Peterburis, praegu Leningrad ja seal õppisin vil prantsuse, inglise keelt, pärast seda tulin Eestisse, siis tutvusin siinsete Esperantistidega ja veendusin, et on olemas maailmas üks väga kerge keel, mida saab ruttu ära õppida ja täiesti õppisin paar nädalat ja kirjutasin juba esimese esperantokeelse kirja. Nii et ma sain selle omale kuuenda keele suhu pärast, kui ma käisin Buenos Aires, siis Argentiinas, siis ma avastasin, et et sealne keel tuli välja, et see on hispaania keel on väga sarnane esperanto keelele ja selle 40 päevaga, mis ma Buenos Aires siis olin maleolümpiaalal 39. aastal. Sain väga hästi juba hispaania keelest aru siis oli mul tegemist malealal matsiga lööve Alogin, nemad mängisid Hollandis matsi ja mul oli vaja reportaaži teha selle matši käigus tol ajal maleteateid, noh, nii Telegraphi agentuurid väga palju edasi andnud, siis jälgisin Hollandi raadiot ja tuli välja, et hollandi keel on väga saksa keele ja inglise keel nii sarnane ja kodunesin selle hollandi keelega, nii et näiteks praegusel ajal ma loen võrdlemisi vabalt hollandikeelseid asju pärast seda, mul tuli tegeleda juba oma poja abistamisega, tema valmistab väitekirja. Siis ta korjab üle maailma kokku Moskva kaudu, Moskvas tehakse fotoülesvõtteid kirjandusest näiteks ukraina keeles, poola keeles, slovaki keeles, tšehhi keeles. Ja muidugi nendes keeltes, mis ma juba mainisin seal. Logi prantsuse, inglise, saksa keeles. Ukraina, ma vaatan, et kui vene keelt väga hästi tunda ja sõnaraamat ka veel abiks on ja keelte ikka väga palju tutvustan. Ja ühel alal ütleme et sa, Hap kaunis naine, on ta hästi toime tõlkimisega ja seal tõlkimise tööd, ma olen siis poja abistamiseks väga palju teinud, kas poegkonda keelteoskusega siis igatpidi nähtavasti rahuldama, peaksid kindlasti kiitma, tema kiidab küll, kuid läidab ka, ütleb, et vot jaapani keelt sai osked jaapani keeles on nii palju vill, kirjandust, tõbi, jaapani keel ka ära, ma ütlesin, õpiks jaapani keel küll, aga vaat need hieroglüüf emagi ei õpi. Käsinud kordaastamina puhkamas. Jaoks muutub siis küülik, sul päev rahuldas nii tööst väsinud laud sulgeda. Kui soe, hubane lehik, õhtu veelgi kaunimaks siis päev väsitav. Kaugeks jääb vaevu meeles välguvinguga mõte rändab kaugel teenzosoovides Iirimaale kaasa. Pillid nii olla võib see, kui põlev leek. Kui soe, hubane le kõhtu veelgi kaunimaks tõendid siis päält väsitav päev kaugeks jääb veel vaevu-vaevu meeles möödunud liigsamaterenda kausel seedeensu soovida. Siivimaalega. Aga kui nüüd tuleks hakata kõike uuesti elama, kas siis kõik ikka see male ja keeled või teeks midagi teistmoodi, muidu? Ma arvan, et need huvialad jääksid püsima mis ma oleks paremini teinud, võib-olla õpingute alasõda, paiskas õpingut mul segi. Ma õppisin elektriinseneriks, aga ei saanud lõpetada, Peterburis juba hakkasin õppima. Ja ta oli juba Petrogradis all ja siis aga tuli nälja-aasta ja siis tulin Eestisse Eestis. Noff hakkasin tööle, siis tööl käies ka kõrgemas tehnikumis õppisin, kuid siiski huvialasid pole nii palju selle juures. Male ja perekond tuli õpinguid ülikoolis, jäid pooleli, vaat seda ma küll kahetsen. Õpingud oleks tahtnud lõpetada. Nii palju oleks elu tahtnud muuta, aga ei ole just ise ning kõik süüdi, vaid see olukord oli ja huvialad ikka jääksid ja on praegugi on, näete õieti huvialad olemas, alles nende poolt ma kõik olen. Muidugi pühendan ma aega juba vähem nendele eriti nüüd tööl käies, kui ma saan täiesti pensionile, eks ma siis jällegi huvialasid. Rohkem teie pensionile mineku jutt on omapärane otseste pensionärid alati olnud, aga te ju ei püsipensionist. Jah, aastad ei ole ka liiga palju, kõigi, paljud on nooremalt läinud ja jäänud pensionile.