See lugu, millest saates juttu tuleb, koosneb õige mitmest etapist. Ja enne 162 aastat tagasi tehtud intervjuu juurde asumist tuleks ära rääkida selle jälile sattumise ja leidmise lugu mis sai alguse 1944. aasta suvel puhta juhuse tõttu. Euroopa oli haaratud teise maailmasõjakeerisesse üle aasta võitlesid lääneliitlased Itaalia pärast. 19. augustil 1944 langes Firenze inglise armeega, et üks jõukas villa sai teatus paigaks ohvitseride grupile eesotsas major Edward Kraft märiga. Too hea haridusega mees oli suur muusika ja raamatuhuviline. Ühel teenistusest vabal õhtul koduses miljöös aega veetes hakkas talle silma omapärases rohelises köites väheldane raamat, mille kaanele kuldtähtedega pressitud pealkiri oli Antsu Vello elulugu koostanud tema tütar Mary kodun Klaak. Prantslanna Vello nimi ei öelnud marile midagi. Autori nimi jaga võis olla kuidagi ühenduses möödunud sajandi inglise kirjaniku Charles Goodwin plahkiga keda enam tuntakse kui suurepärast Sekspiroloogi ning oma ja väga hea Kirjanike entsüklopeedia autorit. Pererahvalt sai major teada, et meri kodunud plahk oli tõepoolest just sellesama inglise kirjamehe abikaasa ning ühtlasi muusiku ja muusikakirjastaja Vello vanem tütar. See oli huvitav teave. Ent suurimat rõõmu ja üllatust valmistas majorida raamatu sisu. Arvukates tsitaatidest, mis olid võetud mingist Salzburgi reisipäevikust kordusid pidevalt Wolfgang Amadeus Mozarti, tema lese Constance ning õe Marianna nimed. Major seadis endale ülesande otsida üles need päevikud. Sirences elas küll novellode järglasi, ent keegi neist ei teadnud päevikutest midagi. Ja mis seal imestada, Nende kirjutamisest oli möödunud 125 aastat. Arvestades tormilise ajaloo sündmusi, mis pärast seda olid vapustanud Inglismaad, Prantsusmaad ja Itaaliat näis üsnagi ebatõenäoline, et päevict võiksid olla säilinud. Ent mari oli visa ega jätnud lootust. Käsikirjade otsingulugu sarnaneb seiklusromaaniga ja õnneliku lõpuni jõudmiseks pidi major Marri endale kõigepealt selgeks tegema novellode perekonna loo. Piemonte pärit itaallane Giuseppe novello asus 1771. aastal elama Inglismaale, kus ta tõusis hinnatud kondiitrina heale järjele. Abielust Hinglannaga sündis 1781. aastal poeg Vincent, kellest sai möödunud sajandi esimese poole inglise muusikaelus tähtis kuju. Olles suurepärane organist ja koormeister, töötas ta Portugali ja Hispaania saatkonna kapelliga, mis tema juhtimisel esitas hiilgavalt Haydni ja Mozarti. Missasid. Vello oli ka ise viljakas helilooja. Lisaks veel hea pianisti aldimängija, tunnustatud pedagoog ning üks Londoni filharmooniaühingu asutajaid. Jaga dirigente. Vast kõige olulisem ajaloolises lõikes on aga tema asutatud Londoni muusikakirjastus, mis töötab alates 1811.-st aastast. 1804. aastal abiellus novello prantslanna Marie Ivan sandiga ja nende külalislahkes majas käisid koos paljud tolle aja väljapaistvat kunstiinimesed. Nendes on paganiini, kes olevat nimetanud novellot jumalikuks maestroks list lauljanna Malibraan, luuletaja shelli hiljem tema lesk Mary kiitside noor abielupaar. Kaheksandana Vello oli kirglik Mozarti austaja ning otsustas ette võtta palverännaku Salzburgi kus tol ajal elasid Mozarti lesk konstantse ja helilooja vanem õde Marianna. Esimene neist oli juba 66 teine 70 seitsmeaastane. Reisil oli kolm eesmärki. Kõigepealt anda Mozarti vanale haigele ja pimedaks jäänud õele üle toetussumma 60 kini mis inglise muusikud olid tema jaoks kogunud. Teiseks koguda materjali suure helilooja kavatsetava biograafia jaoks. Ja kolmandaks üks perekondlik asi, uurida muusika õppimise võimalusi Pariisis, sest tema nooremal tütrel klaaral oli silmapaistev lauluanne. Eriti tähtsaks, otse oma pühaks kohuseks pidas Vello teist eesmärki biograafiat. Sest kuigi Mozarti surmast oli möödunud ligi 40 aastat, olid ilmunud vaid üks enamvähem täielik helilooja biograafia, mille oli kirjutanud Taani diplomaat Georg Nicolaus son, nissan Constance, teine mees. Ülejäänud raamatukesed kujutasid endast vaid nappe märkmeid. Niisiis sooritas novellode abielupaar oma igatsetud Austria reisi kohtus paljude heliloojale lähedal seisnud inimestega. Kuid mingil põhjusel jäi kavatsetud raamat siiski kirjutamata. Ent kogu reisi peegeldasid küllaltki üksikasjaliselt päevikud, nagu võis järeldada tema elulooraamatust. Ja nüüd näisid need päevikud olevat lootusetult kadunud. Arvamus põhines asjaolul, et pärast Salzburgist naasmist vahetas abielupaar mitu korda Londonis korterit. Hiljem aga elas hoopis Nizzas. Jačenowas. Needeitseenova maja oli 1913. aastal ära müüdud. Vello arhiivijäljed olid kadunud. Tuleme veel kord tagasi, 1829.-sse aastasse. Novellot peatusid mõned päevad Pariisis koos oma tütrega. Esitleti Rossinile endale. Maestro oli Klara imekaunist häälest nii võlutud, et andis vanematele lubaduse hakata tütarlapse muusikaliseks hooldajaks. Klara oli tol ajal vaid 11 aastane. Rossini hoolitses igati tema õpingute eest ning hiljem aitas tal Kaasa teel ooperi- ja kontserdilavale, kus noort sopranit saatis väga suur menu. Just oma patrooni nõuandel võtisklarano Vello vastu pakkumise laulda suvehooajal kuurortlinna fermo teatris. Just Rossini ise tutvustas klaarad seal kohaliku ladvikusse kuuluvale krahv Giovanni Batista Siljutzile. Seda tegu, kahetses helilooja pärast kibedasti. Ja nimelt sellepärast, et andekas lauljatar läks krahvile mehele ja loobus 25 aastasena ooperilavast. Aja pärast jätkas ta siiski kontserditegevust, mis kestis 1860. aastani. Saanud Firenzes elavatelt novellodelt teada sellest romantilisest loost otsustas major märi alustada käsikirjade otsinguid krahv tšiljutši liini pidi. 1945. aastal õnnestus tal lõpuks leida inimene, kes ütles end olevat nendest päevikutes tõesti kuulnud. 96 taastane vanadaam oletas, et tõenäoliselt võiksid need olla nende perekonna villažermos. Taani tütretütarpuuna sõitis fermosse ja alustas vanas aadlipesas otsinguid. Lehitsenud läbi tohutu hulga albumeid, kirju, mitmesuguseid perekonnareliikviaid märkas ta lõpuks väheldast paberirulli. Selle ümber seotus helesinine pael oli aegade jooksul halliks luitunud. Omalajal sinise tindiga kirjutatud Pealkiri rullil oli peaaegu loetamatuks tuhmunud kuid pingutusega võis siiski välja lugeda Läns Vello käsikiri tema 1829. aasta Saksamaa reisist. Märkmed olid tõepoolest olemas kuid nad olid kohutavas seisukorras. Autor oli need kirja pannud pliiatsiga tihtilugu ilmselt kiirustades, lühikeste peatuste ajal hotellides või isegi tõllas. Käekiri oli kohati loetamatu, paljud sõnad olid vahele jäänud, osa aja jooksul kustunud. Puudus igasugune kronoloogia, märkmed olid tehtud eraldi, väikestele, nummerdamata lühikestele. Ometi oli see hindamatu aare. Seda enam, et samas olid kamariisi pilv Anssanti päevikud kes oli need kirjutanud omaette abikaasast eraldi, esitades kõigest nähtust-kuuldust, nii-öelda naiseliku interpretatsiooni. Boona õde Nerina Medici varustanud end kannatlikkuse ja suurendusklaasiga dešifreerida käsikirju palju, kuid hiljem lülitus sellesse töösse ka major märi. Ning kaua kestnud piinlikult täpse töö tulemusena võisid päevikud 1955. aastal trükis ilmuda pealkirjaga palverännak Mozarti juurde. Nüüd on sellestki 45 aastat möödunud, kuid meie lugejale kuulajale on see tõenäoliselt enam-vähem tundmatu lektiiv. Katkendid pärinevad ajakirjast muusikaline ja siis. Nõnda siis tegevus toimub aastal 1829. Vänsultna Vello kirjutab. Me saabusime Salzburgi teisipäeval, 14. juulil. See on üks kõige tähelepanuväärsemaid ja huvitavamaid päevi minu elus. Tõusin vara ja läksin raamatukauplusse, ostsin raamatukese linna ajaloo kohta ja linnaplaani. Veendusin veel kord selles, et maja, kus elas Mozart asub Rain Grasse 225. Tema õde madam, son enberg elab aadressil. Kirh, kas 214 lese madam fon, Nissani aadresson. Nonberg 23? Ma tahan, Fonnishen teatas meile üliviisakalt teenri kaudu. Bet ootab meie visiiti pärast kella kahte. Osutus olevat väga rõõmsameelne, elav ja kauni välimusega naine, ent kõneles kahjuks ainult saksa keelt. Mozarti lesk võttis meid vastu oma maja suures alumise korruse toas väga lihtsalt südamlikult ja igasuguse tseremoniaalses eta. Ühes tema kaotasid meid tema õde Sophie käibel ja Mozarti noorim poeg Wolfgang Amadeus kes oli isa surres vaid viiekuune. Olude õnneliku kokkusattumise tõttu oli ta just sel ajal oma emale külla tulnud. Meie vahel tekkis otsekohe elav vestlus. Nii palju siis Vello esialgseid muljeid. Nüüd aga intervjuu juurde, mis on üles kirjutatud ilmselt otsekohe pärast külaskäigu lõppu ning võimalikult täpselt. Kas see on säilinud Don Giovanni või mõne teise teose originaal partituurid ja kui, siis kust võib neid leida? Joani partituur on arvatavasti rahas Ann reel, siis ostis minult terve poole meetri kõrguse kuhja Mozarti tundmatuid teoseid peaks ka praegu olema. Mu poja sõnade järgi oli selles pakis ooperi visanud, kus olid ka mitmete Eesti lõpetatud osad. Andrei on nähtavasti müünud mõned käsikirjad Inglismaale ja Me pojaga kahetseme väga, et neid ei ole trükis avaldatud ega tehtud kõigile kättesaadavaks. Sama küsimuse tahaksin esitada ka tema missade sümfooniat ja teiste teoste kohta. Ta näitas mulle kahe küürie originaalpartituuri üks oli es-moll, teine, c, aga mitte see, mille ta trükis avaldas. Mozart oli 22 aastane, kui ta neid kirjutas. Kus on temale kuulunud klaver? See on Milanos, teise poja juures, selle juures, kes teenib seal riigiametnikuna. Me loodame tagasi saada klavikordi, millel Mozart lõi Tiituse võluflöödi ja rea teisi teoseid. Missugused oma teostest meeldisid talle endale kõige enam? Mozart ütles, et talle meeldib Don Giovanni Figaro ja vahest kõige enam Idomineo Kreeta kuningas sest tal olid vaimustavad mälestused sellest ajast ja neist oludest, milles ta neid teoseid kirjutas. Eriti armastas ta maa kolme viimast sümfooniat ja eelistas neid kõigile ülejäänutele. Need kolm olid talle ühe võrra sümpaatsed. Tõsi, ma ei mäleta täpselt helistikke, aga mulle tundub, et need olid kism. Mull Est-uurijad, C-duur, Jupiter. Kas Mozart teil oli kombeks palju klaverit mängida? Milliseid oma teoseid kõige sagedamini esitas? Kas ta mängis ka üksi olles, kas te panite tähele mingeid eripärasid, tema esitus maneeris? Üksi olles mängis ta vaheaega Ta hakkas Mozart minu kõrval istudes improviseerima. Igatahes sageli neid meloodiaid, mida ta teadis mulle meeldivat. Ta ei armastanud mängida võõraste inimeste ees, kui ei olnud kindlasti veendunud, et tegemist on tõeliste muusika asjatundjatega. Sel juhul oli ta valmis tegema kõik, et pakkuda neile rahuldust. Öelge, kas ta muusikat luues istus klaveri taga, tuues kuuldavale mitmesuguseid massaaže, vastavalt sellele, kuidas need ta peas tekkisid ja kirjutas nad otsekohe üles või ei pannata mitte midagi paberile seni kuni koguteos oli omandanud lõpliku vormi ja asus alles seejärel ühe hingetõmbega partituuri kirjutama eelistas ta muusika loomisel üksindust või suutis ta endasse süveneda ning luua ka teiste inimeste juuresolekul. Muusikat luues astus Mozart kõrva klaveri juurde. Tavaliselt hüppas äkki püsti ja hakkas mööda tuba ringi kõndima, lülitades end täielikult välja kõigest, mis toimus tema endale. Seejärel astus ta minu juurde, palus tuua oma lemmiktindipotti ja noodipaberi ning ütles enamasti prantsuse keeles. Kallis naisuke, ole kena ja räägi mulle ka, millest siin kõneldi. Siis istudes minu kõrvale, hakkas ta kiiresti noote üles märkima, samal ajal kui mina andsin talle ülevaate vahepeal toimunust. Ja meie vestlus ei seganud sugugi tema tööd. Vaatame väns Vello pilgu läbi miljööd, milles tema vestlus, konstantsnism, Mozarti ka toimus. Kogu tuba, kus meid vastu võetakse, on täis riputatud portreesid. Sohva kohal on Mozarti enda portree, selle kõrvalgrupiportree Mozart mängib õega duot ning isa kuulab neid tugitoolis istudes tähelepanelikult. Ema raamitud portree on aga klaveri kohal, millel lapsed mängivad. Sellest pildist kõrgemal asub konstantse teise mehe härra fon misseni portree. Teisest toast paistab Mozarti lapsepõlve Lutheri poisike pitsist kuues mõõk puusal. Samas on veel pilt konstantse kahest pojast, kes on tardunud armastus väärsetesse, kraatsilistesse poosidesse. Kas Mozartist tehti palju portreesid, püste krabüüre? Missugused nendest annavad madam fon Nissani arvates kõige täpsemalt ja tõepärasemalt tema välimust edasi? Parim nendest on õlimaal, mille tegi minu vanema õe madam lange abikaasa. Jutt on Aloisija v perist konstantse õest Mozarti esimesest armastusest vastanud helilooja abieluettepanekule. Eitavalt abiellus ta draamanäitleja ja kunstniku Joosep langega. Selle portree järgi on tehtud ka pilt, mis on ära trükitud biograafias, selles, mille kirjutasime kahasse minu mehe fon. Nysseniga portree ei ole päris lõpetatud, kuid see on maalitud väga hästi. Et keegi selle lõpuni viimistleks. Kardan, et mõni juhuslik puudutus võiks minema pühkida mulle nii kalli näo jumalikku võlu. Ma hoian seda portreed puust laekas, otsekui poleks Mozart surnud, vaid läinud ainult kuhugi reisile. Täiesti reaalne sarnasus on ka vahast medaljonil, mille tegi keegi Berliini kunstnik. Tõenäoliselt on kõne all Leonhard posse tehtud vahamedaljon mida praegu hoitakse Mozarti muuseumis. Kas Mozart oli loomu poolest elav ja rõõmsameelne inimene või vastupidi, melanhoolne. Kas ta joonistas, maalis oli andekas veel mingil muul kunsti alal või järgist ainult oma ainsat kutsumust? Mozart oli alati nii lõbus. Ta jumaldas maalikunsti ja skulptuuri, joonistas ise. Ta oli igal kunstialal silmapaistvalt andekas. Ta oli alati suurepärases meeleolus. Melanhoolia valdas teda üliharva. Ta oli lihtsalt hingel. Loodust armastas ta väga ja kui ta poleks loodust armastanud, vaevalt oleksite siis suutnud teha kõike seda, mis ta tegi. Eriti meeldisid talle lilled. Ta jumaldas külamaastikku oli kõige looduses leiduva kauni kirglik kummardaja. Talle meeldis teha pikki jalutuskäike ning veeta palju aega väljaspool linna. Mul ei olnud temaga ühtegi tüli. Tema loomus oli niivõrd heatahtlik ja kurjus eta, et temaga polnud lihtsalt võimalik tülli minnagi. Ükskord ta tunnistas end olevat liiga õnnelikku, et seesugune õnn võiks kaua kesta. Ilmselt selsamal õhtul resümeeris Vello oma muljet kohtumisest Mozart. Eile sai ka nii. Küllap nooruses pildusid ta silmad lausa sädemeid ent praegugi pole nad kaotanud oma ilu ja selgust. Tema nägu ei ole niisugune, nagu seda kujutab biograafias ära toodud porteri on tegelikkuses on see nägu hämmastavalt peen. Suured mured ja rasked elamused on sinna jätnud oma jäljed. Ent kui madam fon neisse naeratab, siis omandab kogu tema ilme erakordse võlu. Kasvult on ta pigem väike ja habras, liigutused on kerged. Ta näeb välja tunduvalt noorem, kui ma oletasin. Tema hääl on madal ja pehme. Ta on hea kasvatusega, käitub lihtsalt ja loomulikult nagu ongi ju sobiv inimesele, kes on küllalt kaua seltskonnas liikunud ning selles maailmas palju näinud. Oma silmapaistvast abikaasast kõneles Mozarti lesk õrnalt ja armastusväärselt ehkki mitte just nii suure vaimustusega nagu olin eeldanud. Jutt käis ja temale nii lähedasest kallist inimesest. Siiski tabasin ta hääles värina, kui ta Mozarti viimastest eluaastatest kõneldes viis paar-kolm korda pilgu helilooja portree-le. Proovida midagi lahkemad, südamlikumad, sõbralikumad kui tema käitumine kogu meie visiidi kestel. Minu jaoks jääb ta kõige huvitavamaks isiksuseks kogu maailmas.