Adamson-Eric ul on tähtis koht täiesti kunstis. Eriti on tema mõju olnud suur meie tarbekunstil. Selles võisid veenduda õieti kõik need, kes külastasid meie äsja lõppenud tarbekunstinäitust. Seepärast peatugem siis põgusalt, temal ja tema tegevusel. Adamson-Eric on sündinud Tartus kaupmehe perekonnas. Kunstilise hariduse omandas ta välismail Berliinis. Ta külastas šarlottenburgi kunsttööstuskooli ning õppis siint pinnaticoreerimist üsna tuntud kunstniku Harold mängeni juhtimisel. Hiljem ta siirdus Pariisi Pariisis. Ta õppis Baba akadeemiates õige, mitmes. Siin olid tema õppejõududeks üsna tuntud suurused nagu Andre lapp. Muiskis ling. Kuigi tema õppejõudude hulgas leidus kunstnikke, kelle loomingus formalistlikult tendentsid ilmnema kippusid. Ometi omandab Adamson Erik realistlikku maalilaadi. Ta on hakanud esinema näitustel üsna varakult. Juba 1925. aastal esineb ta ühel kodumaisel näitusel ning siit pääle pidevalt kodumaistel näitustel kui ka välismaistel. 27. mast aastast alates hakkab ta esinema Pariisi salongides. Eriti tüürisalongis, kus tema esinemine kestab pidevalt kuni 1939. aastani. Tema näitustest personaalnäitustest tuleks mainida näitust Oslos 20.-te aastate lõpus. Sellel näitusel ei esineda küll üksi, vaid koos Eduard Wiiralti ja Kristjan Tedrega ning selle näituse menu on väga suur. Hiljem kolmekümnendatel aastatel korraldab ta personaalnäituse Soomes Stockholmis ja Tallinnas. Eriti menukas oli tema esinemine Stockholmis. Seda tunnistavat need arvukat ülikiitvat retsensioonid Rootsi lehtedes. Muide kõigilt nendelt näitustelt on omandatud tema töid. Niisiis võib Adamson Eriku töid Leeda paljudes Lääne-Euroopa muuseumites. Olgu muuhulgas mainitud, et ka põhja Ameerika Ühendriikide muuseumites. Tema maalide temaatika on küllaltki avar. Nii viljeleb ta maastikku, natüürmorti ja portreed parajasemal loominguperioodil. See on circa aastani 1932. Teda huvitab eelkõige esemete Tõdi. Ma mõtlen selle alla nähtust, kui kunstnik püüab edasi anda teatavat kujutatavat objekti tema materiaalsusest tema Vorgis ning varajasemates Adamson-Ericu natüürmort ides ning kaportredes maastik, kes on äärmiselt tugev, peaaegu skulptuuri vormikäsitus ning materjali laitmatu edasiandmine. Juba Too huvi materjali vastu ja materjali kujutamise vastu ilmneb tema temaatikaski. Näiteks loob ta sel ajal ohtralt natüürmort. Missugustel on kujutatud objektid, mida meie tegelikus elus eriti ilusateks ei pea ning tolleaegseid tema natüürmort nimetatigi prügikasti, poeesia portredes. Tol ajal on tal eriline huvi inimese psühholoogia vastu. Ning need tema parajasemat portreed on äärmiselt karakteriküllased ja elavat. 32.-st aastast pääle muidugi umbes sünnib, teatab murrang. Adamson-Ericu maalib. Objekt juba rohkem sellelt seisukohalt lähtudes ühtlasi maastikukujutuses hakkab tema huvi köitma põhilised atmosfäär. Sellele vastavalt muutub ka tema maalitehnika ning tema värvikäsitluses esineb niinimetatud kivisioonism. Seon lokaaltoonide täielik purustamine ning veidi impressionistliku käsitluslaad. Nagu ma juba alul mainisin on Adamson-Eric õppinud ka tarbekunsti Berliinis ning tarbekunstialane tegevus 20.-te ja kolmekümnendatel aastatel on tema loomingus vägagi silmapaistev. Tarbekunstialalt ta viljeleb kõikvõimalikke alas niit, tekstiilimetalli, puitu, nahkehistööd ja nii edasi. Ent just tarbekunsti alal on ta kolmekümnendatel aastatel eesti kunstis ainulaadne nähtus ning tugevalt tolleaegset meie tarbekunsti mõjutanud. Teatavasti meie tolleaegses tarbekunstis valitses hakatimistlik kompositsioonilaad seon laad, kus on kõik sümmeetriale rangele tasakaalu lüües ehitatud. Adamson-Eric aga kasutab labiilset tasakaalu oma kompositsioonis, kasutab vabu rütme ning peasy loob uusi ornamentika element. Kui Eestis taastatakse Nõukogude võim Adamson-Eric läheb kaasa rahvaga. Tol ajal arendab ta suurt organisatsioonilist tegevust. Ta on nimelt 40. aastal moodustatud. On ta palju kunstnike organiseerimiseks ära teinud. Kuid ka loominguliselt on ta sel ajal üsna viljakas. Võib-olla suurema saavutusena tuleks ära märkida tema pannoo, Eesti paviljonide, Moskva üleliidulise põllumajandusnäitusel. Suure isamaasõja ajal viibib Adamson-Eric nõukoguderinde tagalas ning siinki arendab ta oma senist organisatoorset tööd edasi. Ta on Abistanud palju Jaroslavli kollektiivi moodustamisel. Ühtlasi organiseeritakse tema eestvõttel siin ka Eesti Nõukogude Kunstnike liit, mille esimeseks esimeheks taon. Ta töötab Jaroslavlis kunstiansamblite peakunstnikuna. Kuid ta võtab ka osa näitustest nii jüriöö näitusest kui ka teistest suurematest suure isamaasõjaaegsetest kunstinäitustest. Pärast Eesti vabastamist okupatsiooni ikkest tuleb Adamson Erik Tallinnasse. Ning siin ta omab suuri teeneid tarbekunstikeskuse organiseerimisel, mida nad teevad koos kadunud Hendrik litsuriga. Tarbekunstikeskus teatavasti on meie tänapäeva kunstikombinaadi eelkäija. Kuid veelgi rohkem, võib-olla on Adamson-Ericu teeneid tarbekunsti instituudi organiseerimisel. Ta on ühtlasi ka tarbekunsti instituudi direktoriks ligemale kolme aasta kestes. Muidugi töötab ta sel ajal ka loominguliselt nii tarbekunsti kui ka kujutava kunsti alal. Ning silmapaistev on eriti tol ajal tema kiire reageerimine aktuaalsele. Nii näiteks esimese nõukogudeaegsel laulupidu kujutas tema üksi meie kunstnikest. Peale selle on ta loonud suurepäraseid maastikke ning ka temaatilisi maale, millest võib-olla väljapaistvamaks tuleks pidada. Sindi ees rindliku brigaadi. Koondportreed. Ent isikukultuseaegne ebaterve olukord kunstielus viib Adamsoni ajutiselt Kunstnike liidu ridadest väetid. 1000 953. aastal kutsutakse Adamson-Eric kunstiinstituuti kompositsioonikateedri professoriks. Ning hiljem töötab ta nahkehistöö kateedris professori kohal. Seal töötab ta õieti tänapäevani. Tabas Adamson-Ericut haigus jaganist raskel kujul, nii et ta sai osalise paralüüs. Seetõttu temal parema käega töötamine osutus võimatuks. Kunstnik õppis aga ümber, õppis ümber vasaku käega maalima ning nagu tema viimase aegset maali tõestavat töötab ta vasaku käega sama hästi nagu ennemalt parema käega. Muidugi kui Adamson-Ericu loomingut, et juba 20.-test aastatest peale vaadelda, siis ei saa teda kuidagimoodi kvalifitseerida kui mingisugust oma kunstiga rahva huvide eest rahva laiade masside huvide eest võitlevad kunstniku. Sest need tema maalid, Nad on küll realistlikud, kuid naat on asotsiaalsed. Nad ei käsita Neid põletavaid küsimusi, mis rahvast nii huvitakse, rahvale kasuks tuleks. Kuid siiski tema maalimise laad on kõigil aegadel olnud läbi ja läbi realistlik. See on loodusest lähtuv nink loodust aluseks, vat ta on osanud otsida kõige tavalisemad nähtustest kvaliteedi ning seega vaatlejale võimaldada esteetilise naud. Adamson Eriku iseloomustuseks tuleb öelda, et ta on äärmiselt töökas ning visa oma sihtide taotlemisel. Tal on väga tugev isikupära, mis ei ole kunstlik, vaid tema enda olemusest välja voolav. Ning edasi tuleb ära märkida sedagi, et Adamson-Eric on otsiv kunstnik, kes ei jää kunagi rahule saavutatuga. Jääb üle vaid soovida kunstnikule pikka iga ja endist töötahet.