Veetnud kolm meeldivat päeva Salzburgis suure Mozarti sünnilinnas ning kohtunud seal helilooja, lese, poja ja õega võtsid tantsinud ja Merino Vello suunaviinile linnale, kus Mozart veetis oma viimased 10 eluaastat ja suri need, kus nad lootsid kohata veel tema sõpru. Nõnda siis seitsmeteistkümnes juuli 1829. Imeilus ilm pärast eelmisel õhtul sadanud vihma oli palavuse järele andnud. Õhk oli puhas ja klaar. Salzburgi maaliline ümbrus häälestas sõitjad romantilisele tunde tuunile Polnud tahtmist vestelda, liiatigi oli kummalgi tegemist viimaste sisukate päevade elamuste läbimõtlemisega. Nii alustatigi sõitu vaikides, saatjaks vaid hobuse kapjade tõmbsumine ning tõlla Vaiknenogiin. Viini jõuti 21. juuli õhtul. Nagu varem kirja teel kokku lepitud, läksid nad otsekohe oma pankuri Jooses Heiniks Daini juurde. Ta oli linnas tuntud isik, üks muusikasõprade ühingu asutajatest, omalajal Mozarti hea tuttav ja sagedane külaline tema majas. Pankur palus nad otsekohe lõunalauda, kuhu olid kutsutud ka Mozartite pere üks lähedasi sõpru. Abd Maximilian Stadler ning helilooja õpilane Juozas. Aibler. Vincent novello kirjeldab seda kohtumist oma päevikus niis. Loomulikult pöördus meie jutt õige pea Mozarti juurde. Härra heenikest aines tundis Mozartit hästi rooli andnud tema tütrele muusikatunde tema ütlemist mööda andnud Mozart tundi ainult neile tütarlastele, kelle välimus talle meeldis ja kes olid temasse pisut armunud. Mozarti oli ilus kandev tenorihääl härra Henikestandil meeldiv pass. Ta rääkis, et kui moodsat töötas Don Giovanni kallal, siis tuli temal sageli oma häälega laulda mitmesuguseid katkendeid ooperist selles järjekorras, nagu helilooja oli jõudnud nad kirja panna. Mozart saatis teda just äsja lõpetatud noodile järgi. Mozart mängis suurepäraselt viiulit veel paremini. Vioolat ja Henryk Stein võis sageli kuulda, kuidas ta esitas ise nendele pillidele oma teostest partiisid, mis nende jaoks kirjutatud. Lõunalauas esitles Fenix tain meid härra Aiblerile. Sellele samale, kelle poole Mozarti lesk algul oli pöördunud palvega reekviem lõpuni kirjutada. Häid veri käes oli reekviemi originaalkäsikirja viimane osa. Võtsin appi kogu oma kõneoskuse, et veenda Aiblerit viimane Mozarti käega kirjutatud lehekülg, seesama, mille juures sulg ta sõrmede vahelt pudenes. Tuleb lasta graveerida plaadile. Sellest saaks kõigi moodsate austajate jaoks kõige kallim ja kõige huvitavam krabüür. Moodsate käega kirjutatud reekviemi esimest osa on tänapäeval võimatu leida. Ent enne, kui saata sära krahvile, kes teose oli tellinud, oli abt Stadler partituuris oma käega koopia teinud ja selle oli ta keiserliku raamatukogule nüüd üle andnud. Äkki pöördumata otse kellegi poole meist küsisaibler. Öelge, kus asub siis Mozarti ausammas. Tõepoolest, kuskohas? Haaras apt mõttest kinni. Ent vastust sellele küsimusele ei järgnenud. Pärast lõunasööki Heiniks Daini juures mindi kiiresti laiali. Ühe tasusid tegelema oma igapäevaste asjadega, teised suundusid ooperisse. Merino Vello läks hotelli puhkama. Winston novelloaga astus Stadleri saatel maja poole, kus Mozart oli elanud ja 1791. aasta viienda detsembri öösel surnud. Sellest oli nüüd möödunud peaaegu 38 aastat. Nad Stadler oli nii armastusväärne ja saatis mu isiklikult Mozarti maja juurde, et mul poleks mingit kahtlustega eksimise võimalust. Selle praegune aadress on Raiseneshtaim, kas see number 938 keskel on ilusa portaali Kauks? Mozart töötas tavaliselt toas, mis asub esimesel elukorrusel sissekäigust vasakul. Maja on ilus. Viie tänava poole avaneva aknaga igal korrusel sisenedes tuleb pöörata vasakule, sealt läheb trepp üles. Seisin seal, süda värisemas. Majandus on üldse kolm elukorrust, lisaks soklikorrus ja pööning. Tundsin tohutut erutust, astudes mööda neidsamu astmeid, mida mööda tema nii tihti oli käinud ja kust oli alla kantud tema elutu keha. Tahtmata häirida elanikke ei astunud ma sisse tuppa, kus ta oli surnud kus reekviemi akorde kirja pannud sulg oli tal käest libisenud. Portaalile sissekäigu kohal on pilt, mis kujutab madonnat lapsega kätel. Selle värvid on nukralt tuhmunud, nagu ka mälestus Mozartist siin Viinis. Maja on pasilik kaalne nagu kirik. Soklikorrusel portaalist paremal on pagariäri teisel pool korterid. Vincent Vello nägi seda maja ehk küll vahest pisut Luitton omas ja vähem korrastatud olekus kui Mozarti eluajal. Ent 19 aastat hiljem maja lammutati. Hilisematele biograafidele jäid vaid pilt ja kirjeldused. Oleks Vincent Vello teadnud, milliseks kujunes tema abikaasa õhtu, küllap oleks ta siis Mozarti viimase elupaiga vaatamise edasi lükanud. Hea, et mõlemad abikaasad pidasid omaette väärikuid, mis suures osas sisult kattuvad. Järgmine episood aga vintsantnawellol puudub sootuks, sest sellest elamusest jäi ta ilma. Pärast lõunasööki hotellis puhates ei tulnud Merine kallale pähegi, et pankuri kaudu edasi andud kirjake toob juba tema esimesel Viinis viibimise õhtul talle külalise. Aloisja lange Mozarti esimese noorusarmastuse andeka lauljatari, kelle ees helilooja ei varjanud oma vaimustust ka küpseys aastais. Nimelt Aloisija jaoks kirjutas Mozart mitmed suurepärased aariad. Kuidas siis kirjeldab Merino Vello seda ootamatut visiiti? Ning külastas Mozarti naise õde, tema esimene armastus Louise Lange. Ime ajasime temaga umbes kaks tundi. Ta jätab väga meeldiva mulje, ent saatus on tema vastu karm olnud. Mehist läks ta lahku ja too annab talle elamiseks nii vähe raha, et ta on sunnitud andma muusika ja laulutunde. Tema eas ei ole see muidugi kerge. Proua lange kurdab kibedusega viinlaste absoluutset ükskõiksust Mozartit perekonna vastu. Tema vend kannatas tihti suurt puudust ning suri puruvaesena. Viinlased ei suuda isegi täpset kohta näidata, kus puhkab tema põrm. Nad teavad vaid seda, et ta on maetud kuhugi Püha Markuse kiriku kalmistule. Ta rääkis mulle, et Mozart armastas teda kuni oma surmani ja et see armastus kutsus tema ões esile teatavat armukadedust. Nii vähemalt tundus proua langele. Küsimusele, miks tema Mozart telekorvi andis, ei osanud ma tahan lange täpselt vastata. Kõigepealt muidugi nende isad olid selle abielu vastu ja ka tema ise ei osanud tol ajal õigesti hinnata Mozarti ande suurust ning tema armastusväärset iseloomu. Hiljem on ta seda sügavalt kahetsenud. Ta kõneleb Mozartist imelise õrnusega ja tema hääles kõlab kahetsus väga soosivalt räägib taga oma õest, kes mõistis Mozartit paremini kui tema ise. Madam lange seletas, et Mozart ei sallinud ülespuhutud melomaane ega nõustunud neid kunagi külla kutsuma. Ent kui mõni tõeliselt kunstimõistev, kas või kerjus muusik tema juurde sisse astus, siis mängis ta tollele tundide kaupa kasvõi mitu päeva järjest. Ta oli alati väga heatahtlik, hämmastavalt tagasihoidlik, väga taktitundeline inimestega suheldes. Seltskonnas oli ta meeldiv ja lõbus, ent kas või peo haripunktil võiste muutuda otsekui teiseks inimeseks kuidagi otsustavaks täielikult oma muusika loomisse süvenenuks. Järgmise päeva täitsid Meri Vello oma palverännakul Mozarti juurde jälle üheskoos. Hommikul läksime Abd Stadleri juurde, et näha Mozarti käsikirju. Ta tõi oma aarded meie ette. Need olid Need harjutused, generaalbassi õppetundideks aga ka üks pala, mille Mozart oli kinkinud apteek õetütrele. Suurem osa oli kirjutatud Mozart enda käega, mõnes kohas aga tema pannud kirja üksnes meloodia ning õetütar pidi näitama oma oskusi, liites sellele passi ja märkides ära akordid. Teistes näidetes oli ta kirjutanud meloodia, passi ja numbrid. Tütarlapse ülesandeks oli täita keskmised hääled vastavalt nõutavale harmooniale. Seejärel tulid tema märkused ja ebatäpsuste parandused ning, mis kõige huvitavam tema isiklik meetod partituuri kirjutada ning üht ja sama teemat mitut viisi töödelda, et saavutada parim variant. Abd Stadler näitas ka Mozarti portreed Mans Felti tehtud krabüüri, öeldes, et tema arvates annab see kõigist teistest paremini edasi helilooja tegeliku välimuse. Mozart mängis tihdiviini jesuiitide kiriku orelil. Üldiselt tallevini kirikute oreleid ei meeldinud. Väga kõrgelt hindas ta Salzburgi oreleid, eriti seda, mis oli peakirikus. Mozart mängis kõiki Bachi Foogasid. Harjutamise mõttes eraldas ta käsikirjaliste koopiate järgi üksikud hääled ja kasutas neid eraldi liinidena luues nii omamoodi partituuri, nii saida paremini ülevaate teose ülesehitusest ja kontrapunkti kogu keerukusest. Kui ma tundsin huvi, millised olid Mozarti lemmikteosed, mida ta esitas lähedaste sõprade ringis vastas apt, et enamasti Mozart improviseerige. Ent tema kujutlusvõime oli nii ammendamatu muusikalised mõtted aga niivõrd hoolikalt ja täpselt läbi töötatud. Et näiteks kuulus organisti ja helilooja Albrecht sperger polnud algul veendunud. Kõik, mida Mozart mängib, on tal varem valmis kirjutatud teosed. Kord õhtul, kus viibisid Stadler Mozart ja Albrecht sperger palunud viimane Mozartit istuda klaveri taha ja midagi mängida. Ent Eywa linud improviseerimis, eks ise teemat vaip palus Albretz Bergeril teema anda Toomengis otsekohe ette teema, mida moodsat loomulikult varem teada ei võinud. Ning valis meelega kõige triviaalsus ema meloodilise joonise, mis talle ainult pähe tuli. Geniaalne helilooja haaras otsekohe sellest teemast kinni ja töötles seda ligi tund aega andes sellele kord fuga, kord kaanoni vormi minnes kõige lihtsamalt kontrapunktilt üle kõige keerulisemalt. Ta mängis senikaua, kuni vaimustatud Albrecht spergeri hüppas püsti ning hüüdis hämmeldunult. Nüüd olen ma täiesti veendunud, et teie improvisatsiooni tekivad momentselt ülikiiresti jooksva mõtte mõjul. Ja et te olete täielikult ära teeninud selle kuulsuse, mille võlgnete oma imelisele andele. Ent kuulates oma aja silmapaistvaima kontra punktisti organisti Albrecht Aspergeri mängu oli ju Beethoven tol ajal juba küps meister märkinud. Nüüd ma mõistan, et teiega võrreldes ei tea mina mitte kui midagi. Tuleb meelde, et 1787. aastal tegi Beethoven lühiajalise külaskäigu viini Taali tookord alles seitsmeteistkümne aastane külastas Mozartit ja võttis temalt mõned tunnid. Heliloojana ei jätnud ta õpetajale erilist muljet. Ent kui noor õpilane kord Mozarti ja tema sõprade juuresolekul istus klaveri taha ja hakkas improviseerima öelnud Mozart vaimustatult, pidage seda noormeest silmas. Kord paneb ta veel kogu maailma endast kõnelema. Haydmiga olid nad otsekui vennad. Mozart jumaldas Haydni teoseid tunnistas sageli, et on oma stiili väljakujundamises paljuski temale võlgu. 23. juuli 1829 külastasime koosa staadleriga Keiserliku Raamatukogu ja tutvusime grafon diitoristeiniga kes on selle suurepärase kollektsiooni direktor. Ta käitus meiega väga viisakalt ja armastusväärselt ning püüdis täielikult rahuldada meie huvi nii Mozarti käsikirjade kui ka muude suure helilooja originaalmaterjalide vastu mida selles asutuses säilitatakse. Siin on isegi koopia Mozarti noorpõlveooperist, Askaanius albas. Ainuke koopia, mida mul on õnnestunud näha. Tundsin huvi ka tema teiste ooperite vastu. Kuningas-karjane valeaednik, lõõgio silla, mitridaatespontlase kuningas. Osutus, et ühestki neist polnud siin koopiat. Ja nüüd, kus ma olen otsinud neid peaaegu kõigist Saksamaa osadest, ilma et neid otsinguid oleks krooninud edu on mul enam kui põhjust kahtluseks, et need Mozarti võrreldamatu geeniuse vaimusünnitised on päästmatult kaotsi läinud. Päev enne Viinist lahkumist käis Winston Snowello Püha Markuse kiriku kalmistul. Olin sellest juba kuulnud, et Mozarti matusepaigast pole teada midagi muud, kui et see asub kuskil Püha Markuse koguduse surnuaial kiriku läheduses. Kirik on väike, kunagi kuulusse nunnakloostrile. Teadsin, et seal ei ole mälestuskivi ega hauakirja. Et mitte keegi ei oska näidata täpset kohta, kus puhkavad tema luud. Kõike seda ma teadsin. Ent ma eelistan alati ise näha, kuulda ja teha omad järeldused, kui see on vähegi võimalik. Sellepärast olingi kindlalt otsustanud külastada Püha Markuse kirikut. Olgu või selleks et veenduda, kas tõesti ei ole enam võimalik välja selgitada kas või mõnedki detaili, mis sellest, et möödunud on ligi 40 aastat. Vastavalt oma plaanile tõusin kell pool kuus hommikul ja asusin teele. Suure vaevaga, leidsin lõpuks selle kiriku üles, sest asub linna ühe kõige räpasem aia süngema rajooni kõige kaugemas sopis. Jõudsin kohale umbes kell seitse ja sain oma suureks rõõmuks teada, et seal on algamas missa. See andis mulle võimaluse kõnelda preestriga. Minu küsimusele, et kas see ikka on püha Markuse kirik, mille lähedale on Mozart maetud vastas ta, et jah, kirik annab külm üha Varkuse nime jaga Mozarti matustest ei teada midagi ega võimule anda mingeid teateid selle kohta, kus asub nimetatud inimese kalm. Läksin ise surnuaiale. Kogu kirikut ümbritsevast alast võib surnuaiaks pidada ainult väikest osa kirikust vasakut kätt. Seal märkasin mõnda hauakivi, mis olid upakile vastu kiriku seina. Kogu see maa-ala on vaevalt 50 ruutjalga suur. Ei maksa kahelda, selles. Ma käisin läbi kõik rajakesed ning iga mu samm oli ettevaatlik otse harras. Ent rääkimata sellest, et siin polnud mingit hauatähist tema nimega. Siin polnud võimalik avastada isegi mingeid jälgi eraldi haua küngastest. Kiriku seina vastu toetavate vanade hauakivide kirjad osutavad, et need on kuulunud mingitele kohaliku kloostri vaimulikele. Nõnda siis kõik jutud, mida olin juhtunud sel teemal kuulma, osutusid kurvaks tegelikkuseks. Läheduses ei olnud ühtegi lille, muidu oleksin korjanud kimbukese, noppisin siis puu otsast, mõned rohelised lehed mälestuseks oma külaskäigust sellesse nukrasse mahajäetud paika. Naasin koju, tundes sügavat halvakspanu selle vapustava ükskõiksuse, südametud tänamatuse ja häbitu hoolimatuse vastu, mida ilmutavad selle suure inimese suhtes tema kaasmaalased üldse Jabiinlased, sealhulgas. Nii palju siis Merja Winston Snawello reisipäevikkuist palverännakust Mozarti juurde. Tuletame meelde, et see reis sai teoks 1829. aasta suvel. Mozarti surmast oli möödunud 37 ja pool aastat. Ju oli seda siis veel liiga vähe, et prohvet oleks olnud kuulus omal maal. Muidugi mängiti teoseid, muidugi hoidsid asjatundjad alal iga temale kuulunud käsikirja, mis selleks ajaks veel säilinud oli. Ent näiteks Püha Markuse kiriku preestrile ei öelnud nimetatud inimese nimi midagi. Ju ta arvas, et välismaahärra otsib lihtsalt mõne oma tuttava või sugulase kalmu. Inglise muusikamees, helilooja, dirigent hea pillimees, muusikaelu organiseerija ja muusikakirjastaja. Vello oli kümneaastane, kui Mozart suri. Ta oli tema muusika kirglik austaja. Tema taktikepi all olid kõlanud väga paljud viini geeniuse teosed. Palverännaku võttis täita selleks, et koguda materjali Mozarti biograafia jaoks. Miks see kirjutamata jäi, seda ei saa me tõenäoliselt kunagi teada. Eluaastaid oleks pidanud selle töö jaoks jätkuma, tahet ilmselt ka. Aga vahest tuleb seegi kunagi ootamatult ilmsiks, nii nagu leiti need reisipäevikud 125 aastat hiljem Itaalia kuurortlinna fermo vanast aadlipesast. Tänapäevaks on Mozartist kirjutatud tohutu arvu raamatuid tehtud silme. Vaevalt Vincent novello päevikutest keegi midagi lausa uut teada sai. Pealegi, päevik on väga subjektiivne žanr ja igaüks neist inimestest, kellega novellot kohtusid, esitas asju nii, nagu tema neid nägi või näha tahtis. Ent ikkagi on seal ajastu dokumendi väärtus. Ja just nii tulebki teda võtta. Ajalugu ise. Tõde koorub välja vaid paljusid dokumente võrreldes ja kõrvutades.