Ööülikool. Enne kõik olen otsinud üht lihtsat sõna, mis justkui peaks maailmas olemas olema, aga mida ma kusagilt leidnud ei ole. Sõna, mis tähendaks ühtaegu loomist, jumalat ja armastust. Ei koole. Tänases Ööülikoolis kõneleb luuletaja Doris Kareva teemal olemise kõla. Olemise kõla. Mida mõtlevad need, kes ei räägi, seda kuuleb paikija suust. Kõnet ei jäägi uued lehed maailmapuust. Juhan Viiding. Kõnelemine pole minu jaoks kerge. Kui püüan midagi enda jaoks olulist väljendada, jään sageli hätta. Ma ei leia sõnu. Meelte ilmast on veel kuigivõrd võimalik kõneleda või siis žestide abil püüd end mõistetavaks teha. Mis aga ilmutab end näiteks unenäos või nägemusena siis seda edasi anda püüdes keel korraga pakatab. Isegi kui sõnad on vaid meeltepidulaualt pudenenud raasukesed, nagu ütleb kahlilgi brann elab neis vaikiv, salapärane vägi. Ma ei tunne neid päriselt. Kuigi kohtume iga päev. Kui sõnad pähe tulevad, siis kust nad tulevad. Kui nad ei tule, siis miks nad ei tule? Kõneleb meiega poeg lõpmatute märkide sümbolite signaalide abil sõnade kokkulangemise ja kooskõla kaudu. Olen ikka püüdnud seda välja lugeda, ära tunda jõudnud oveerimiseni. Enne kõik olen otsinud üht lihtsat sõna, mis justkui peaks maailmas olemas olema, aga mida ma kusagilt leidnud ei ole. Mis tähendaks ühtaegu loomist, jumalat ja armastust. Seda võiks tõlkida ehk kui see, mis teeb ilmsiks või olemise kõla. Ühtaegu kaunis ja ülev, äge kerank. Mulle tundub, et on kusagil siinsamas lähedal olemas ja ometi meelde eest varjatud. Või ongi sees oma täielik teist sugusus, millesse väitis end uskuvat Uku Masing mille kohta käib Ludwig Wittgenstein i lause, millest ei saa kõnelda, sellest tuleb vaikida. Keel võitsime olemise aken, millest see tuleb, et sõnad sageli pigem eksitavad või siis ähmastunud mõtet. Ehk no nii kaua ja tihti iseka ja eesmärkidel kasutatud, et nad on kattunud tähenduste kihiga ega paista enam läbi Ongi luuletaja asi vanad sõnad puhtaks suhtuda, uueks teha. Või siis leida üles eelkeel sõnade algne võimalikkus. Püüan sukelduda pärliotsija aegade algusse. 600 aastat enne Kristust tõdes laadsee, et kõige oleva ja mitteoleva alguses ja lõpus on tühjus kõiki olevat ja mitte olevat läbib tühjus. Tühjus on kogu elutegevuse ja arengu põhialus. Ka Kreeka filosoof Leokipos alustas viiendal sajandil enne Kristust tühjusest, pannes aluse Atomismile teooriale. Kui maailm koosneb imetillukesest, jagamatutesti, Hälimatutest, osakestest. Tema peateos Megast diakosmos pole küll säilinud. Mõnikord omistatakse see Leokippuse tänapäeval paremini tuntud õpilasele Macritusele, kellele kuulub kaasnev teos Microstja kosmos. Epicoros väidab koguni, et liukippust pole kunagi olemas olnudki. Mis läheb hästi kokku mõttega, et nii anime kui ideed sünnivad tühjuses ning lõpuks ka lahustuvad selles poisis näitena sellest, kuidas õpetaja täielikult lahustub. Õpilases lautsi õpetustega arendades jõudis kaotama buda ideaalselt harmoonilise tühjuseni mis on absoluutne tõde ja absoluutne olemasolu. Piiramatu, puhas ja määramatu. Kõik asjad on temas vabad ja 11 läbivad. Buda õpetuses pole tühjus, olematus kui elu ja kõikide asjade tõeline allikas lauguselete, milles sünnivad kõik vormid. Tühjus on vorm ja vorm, tühjus. Vorm ja tühjus ei ole vastandid. Need on sama reaalsuse kaks aspekti, mis esinevad ja toimivad alati kuus. 15. sajandini India mäestikust luuletajaga piir kõneleb nõnda. Alguses oli tema üksinda, sest oli küll kujuta Pärvita omadusteta olend polnud veel algust, kulgemist ega lõppu. Polnud veel silmi, pimedust ega valgust, polnud maad, õhku, taevast ei tuld, vett ega mulda, jõgesid ega meresid ookeaniga laineid. Olnud pattu ei voorust. Ei ühtegi pühakirja. Kaver mõtleb veidi ja ütleb. Tegugi polnud kõrgem olend, vaid hõljuv enese hulliamises. Põhjala näittide järgi tekkis maalima algsest kaootilise ste ürgainest. Minul on ka kapist, mis oli elusolend. Andro hiiglane imir, mis tõlkes tähendab Nairgamist nõrgemat häält. See langeb kokku teistegi õpetustega. Öeldakse, et kõigepealt eksisteeris esmane liikumine, jalg helipiibel ütleb. Alguses oli sõna kolm Põhjala jumalust, linnad, Odin, vili Jevee tapsid hiiglase ja lõid tema kehast kõiksuse. Nimekiriverest ja higist sai ilma merilihast maa luudest mäed, kivid ja kaljud, juustest puud, ajust pilved. Pealuust aga taevavõlv, mille nelja nurka neid valvama neli kääbust. Ostre, Lestre, Nordre ja songer. Neid nimetaksid tuttavad ette tulema kõikidelt maakaartidelt. Inimmaailm jäi Miri kulmude vahele kolmandasse silma või käbinäärme kohale. Kas kolmas ehk kõikenägev silm kujundamis esineb. Paljudes kultuurides võiks olla inimolemise ainupära. Täistaevasse vaadates mõtlevad paljud lõpmatusele aga tõenäoliselt väga vähesed kolbale. Pealuu sümbolina seostub tänapäeval ennekõike surma või surmaohuga. Loodusrahvaste jaoks oli pealuu aga pigem kaitseteadliku tajumise asupaik, vaimu ajutine eluase. Kui ihu on kaduv lihan, kui lilleke, siis pealuu elab surma üle ja säilitab individuaalsuse. Ta tuletab meelde, et välisilma piiride taga Needki olemasolu valdkonnad, mida saab tajuda üksnes seestpoolt. Nii saab rootsikeelne tervisetoost skool, mis tähendab kolpa järele mõeldes hoopis sügavama tähenduse. Panemas edasIslandi eeposes kirjeldatakse, kuidas Jaan Holding, kellest oli enne juttu üks kolmest kõiksuse loojast üheksa päeva ööd rippus pea alaspidi ilmapuu Viktrasiili küljes kuhu ta omaenda oda kant kinni löönud. Tähendab vana norra keeles, mina ise ja dressill ratsu enese otsusel ise end kannustades pöördus Odin pilguga puu juurde, ehk siis alateadvuse poole. Selles meeleheitlikus eneseohverdusest pea peale pöördunud reaalsuses muutunud teadvuse seisundis kingiti talle teadmine. Selleks oli üheksa ruuni kepikest, mis oodil maa peale heitis. Need nendest moodustasid 24 märki. Jõks. Tühjust tähistab ruum. Semiootiline kujund seostub huvitavalt nii Kristuse ristil rippumise, aukaartide puudud mehe kui Aitšingi märkidega. Rein Sepa tõlkes kõneleb uudin nõnda. Kõrgel puul viibides nägin sügavamaid sügavusi üheksa pikka ööd rippudes haavatuna, enda odast verisena, mina uudin teenis ennast ohvriks. Naljatasin puu külge, mille juured lähevad tundmatusse. Keegi ei andnud mulle leiba, keegi toonud mulle juua. Nägin sügavaimat sügavik, kuni leidsin sealt ruunid. Haarasin nad võidu hüüdega, siis mähkus kõik pimedusse. Teen inimestele heaolu ja tarkust. Sõna järelsõna toodi mind sõna juurde teo juurest teo juurde. Nonii märgid on üks iidseid süsteeme kosmilise keele tähed, mis võimaldavad ühendust saada kõiksuse ja meie enda sisemise teadvusega. Noodimärgidki pole nad head ega halvad vaid luhtuses vangis oleva algse aktiivsuse pil suical jõu võimalikud ilmiseks tegijad. Ruun paranorra ja vanagermaani keeles sosin või saladus. Ana inglise keeles tähendas see ministeeriumi. Nii et ruumi võiks nimetada sosinal ehk siis vaiksel usalduslikul häälel edasi antud saladuseks. Betti Alveri sõnul räägi tasa minuga siis mu kuulmine energiana. Sõna müsteerium seostatakse ka kreekakeelse sõnaga proua, mis tähendab huulte sulgemist. Ma pole päris kindel, kas seda võiks juhendada hingus edasiandmisega. Aga mulle meeldiks ülimast suhtlusest nii mõelda. Tühjus kõnetab tühjust. Tuul suudleb tuult. Eksisti jäidž. Lorenzi sõnul ei, mitte mina mitte mina, vaid tuul, mis buumus läbi. Ekstaas kreeka keeles ekstaasis enesest väljas muutunud teadvuse seisundis viibimine, teistebki enesest tühjenemist ja sealsamas äkilise kiirgava eluenergiaga täitumist. Kõiksus on olemasolu ühtsus, mis hõlmab aja ja ruumi suurem suurimast, väiksem lähimast ühtaegu igal pool jäi kuskil. Sellest on kõnelenud paljud luuletajad ja filosoofid. See teadmine on tallel pühades kirjades tunnetuseni isikliku läbi elamiseni jõuavad vähesed. Võib-olla ongi kõige olulisem elus varjatud ja peabki varjatuks jääma ilmutades ainult silma pilguks välgatusena mõned peegelduse kaudu, nagu taevase sõnumitooja koidujumalanna iirise sümbol. Vikerkaar. Ma ei tea seda, ma mõtlen sellele. Teil on minu ettekujutuses vähemalt kolm tasandit. Arvamus, teadmine, Evalgustumine. Tulemusi saab vahetada, teadmisi jagada. Valgustumine toob kaasa vaikuse. Teistkümnenda sajandi Sohvi müstik, Rumeenia on seda kirjeldanud nii. Kolm vaimuseisundit on inimolendil. Algul ei märka ta jumalat üldse. Järgides Vaidis eneseihasid. Söögides asub ta teenima jumalat unustades kõik. Edasi liikudes muutuge vaikseks vaim ei kuupleda, mina ei kummarda jumalat ega kuuluta. Mina kummardan jumalat sellelt, kes jõudnud kaugemale, neist kahest ei tule maailma enam ainustki. Samas kuidagimoodi käsib sisetunne kogetut mõistetut ometi edasi anda, vanarahva sõnul küünalt mitte vaka all hoida. Igas õpetaja hõõgub soov tõelise pühendunud õpilase järgi kellele usaldada kogu aegade jooksul talletatud läbi töödeldud. Tuvastatud teadmine on see kui salaja eliksiir. Aga seda ei saa edasi anda uisapäisa, ühe korraga välja kallates vaid üksnes tilk tilga haaval ettevaatlikult kogu aeg jälgides mõju vastuvõtjale valmis tagasilöökidega loobumiseks. Siis on pikaaegne vahetust, isiklik, omamoodi keemiline protsess. Meeli Dickinson annab lahket nõu. Kõik kütte, kõik, kuid kõverdi ringjoon viib sihile. Liit pimestav tõe üllatus on inimsilmil. Kui välgu valgel lastele tuub tröösti seletus. Järk-järgult paljastama peab ka tõe ürgheledus. Vaimseid õpetusi on läbi aegade edasi antud poolihääli. Kas vahetult õpetajalt õpilasele läbi siirderiituste? Muistsete ministeeriumide hulgas on mind eriti köitnud ele uusi, see lõikuskuu, ministeeriumid ülevad ja pöörased, mille üle valitses range vaikimise seadus. On asju, millest tehku, ongi võimalik kõnelda üksnes läbi võrdkujude kreeka luuletajat, Nende rose kogemust võiks tõlkida, nii. Õnnelik on, kes need läbinult laskub õõnsa maakera sisemusse. Tema teab, kus on elu lõpp ja selle jumalik algus. Stanislav Grow, eks transpersonaalse psühholoogia loojatest teatrina üle poole sajandi uurinud erinevate kultuuride siirderiitusi, psühhedeelikume muutunud teadvuse seisundeid. Temalt pärineb ka Holotroopia mõiste. Halo on kreeka keeles terve tervik ja treppenn pöörduma juhtima viima ehk siis liikumine täiuslikkuse terviklikkuse suunas. Muutunud teadvuse seisundid, nagu neid kohtab šamaani teekonnal müstiliste kogemustena, võtavad ettearvamatuid vorme. Oma siseilma sukeldumine võib osutuda kirjeldamatult piinarikkaks, nagu uudini rippumine ilma puul poiga tervendavalt neljaüleseks, võimaldades vahetult kogeda vaimsid reaalsusi universaalset harmooniat. Neile märkidele. Ühe alternatiivse praktikana töötasid Stanislaw ja Kristiina krohv välja holotroopse hingamistehnika mis avab ligipääsu inimese poolt kontrollimatutele üldjuhul vabastavatele teadvuseseisunditele. Stanislav krofon kirjeldanud inimeses meelset elu kui neljast faasist koosnevad kogemust Berinataalset baasmaatriksit, mida me alateadlikult terve elu ikka jälle kordan. Selle mustri teadvustamine, et kergendada erinevate elutsüklite läbimist, mõistes, kui mööduvad nad oma olemuselt, on tund eema laienduseks mõningaid luule näiteid. Esimene faas, seisund, täiuslik arvamus on ja iseeneslik hõljumine. Eksolek kõldsusega, kus kõik keha vajadused täituvad iseenesest südame rütmis nagu Ivan liivi lumehelbeke. Tasa, tasa. Liugleb aknale, tasa, tasa. Teise faasi saabudes muutub keskkond toksiliseks ruunid üha kitsamaks. Tekib põrgu, sarnane Ungsuse ja väljapääsmatusse tunne klaustrofoobia lämbumishirm mis võib minna üle paanikaks, pannes rabelema või vastupidi, halvata täielikult jooniiding. Mida tundsid naine, kui ma karjatasin. Kui sa tundsid, kui tundsid küll, ma tundsin, et sa tundsid. Kolmandas faasis hakkab risk avanema, käivitub sünniprotsess. Tunneli lõpus ain valgus, tekib suunataju seon, aktiivse tegutsemise faas, kaetud vastuolulistest impussidest, naudingust ja võlust. Võimatu jätkata vanaviisi, viib edasi tungima, aga ees on täielik teadmatus, võimalik hukk hirm, iha ja lootus, kõik läbisegi nõuavad keskendumist. See on hetk, mil kõik on kaalul. Kui Ernst Enno tõdeb mõtlikult, mis oli, see on läinud, mis tuleb alles ees siis Juhan Liiv on märksa otsustama. Eks peab nüüd kahest sündima, ta peab kas tõusma või langema. Belbarteetilisem toon veel kõrgemana, Gustav Suitsu karjatus. Näete, väriseb maa, kuulete, kisendab veri. Nüüd tuleb kas ei või jaa, nüüd on kallastest tõusnud meri. Krohvi järgi langeb sünnikogemus paljus kokku surmakogemusega. Kolmandas faasis lakkab loode olemast, neljas tähistab inimese sündi. Kõik sininabanööri kaudu isenesest saabunu lõpeb. Mõne hetke jooksul tuleb õppida ise hingama. Ja siis läbi terase valu ja vere valguseni jõudes õhku ahmides saabub üle või ka heidutav arusaam, et maailm, nagu me teda tundsime, on pöördumatult muutunud. Noore Kareva sõnul mis pimestab ürgalgusse, ma tulgu natse taevasse. Näed, sirutan uurilgav võit. Ja siis on kõik. Ja siis on kõik rumeenia seda kirjeldanud, nii. See on, armastus, Pöörane taevasse sööst iga viiv sadu luur rebestab esmalt hingetuks lööda. Lõpuks jaluta, kõnnid tõevalguse vihus ürgalasti, et näha ülemat nägemisest. Seda, milline kingitus küll viimaks jõude armastajat ringi puhastanud pilgul äratundmises hõõgub karmis rinnus pärit su jõud küll uusida, kust purskub pulbitsev rütm. Kõnele salapärane lind, küllap mõistan su keelt. Süda vastab. Ma kannatasin päeval, mil sündis tules majas risti veest. Olin põgenemas, sest majast jumade loomise ajal kui ärkasin, jõud ütles üles, leiti nind alla läbihulluse kirjeldamatu ning minu näojooned vormiti peotäiest põrmust. Näiteid selle teekonna eri faaside kajastustest leiab maailmakunstist rohkesti. Minu meelest langeb ka mõni ajalooperiood, näiteks niinimetatud laulev revolutsioon, kirjeldatud mustri kõigi neljafaasiga kõnekalt kukku. Igal juhul tuleb toonitada, et tegu on väga riskantse teekonnaga, mis võib, aga ei pruugi tingimata õnnelikult lõppeda. Nii räägitakse, et prantsuse kirjanik ja filosoof šampolsaator juhtus proovima Ellest teed ühe korra elus juhatuse puudusel. Aga väljendate protsessist eksikombel liiga vara, ehk siis teises faasis. Kogemus mõjutas teda siiski nii sügavalt, et kogu oma eksistentsi Elistliku filosoofia rajas saartel just sellele elamusele. Austria sürrealistlik kunstnik Hans Rudolf kiiger, kelle loomingut on peetud teise faasi üheks kõige ilmekamaks kujutajaks leiame esimesed tööd kunstiteraapia raames. Sügavas depressioonis ahistusi ängistus, tundes sündinud mitmeid hämmastavaid kunstiteoseid. Mõnikord väidetud, et tõeline kunst saabki sündida üksnes kannatusest kannatusega polema, olemuselt muu kui tajutud lahusolu igatsetust väline või seesmine lõhestatus. Artur Alliksaare sõnul mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev. Selline talumatu piin äratab teadvuses aktiivsuse olukorda muuta, viib endast välja, lükkab liikuma ettearvamatut jõud. Enesest väljaminek võib tähendada sügavat ärritust, tasakaalukaotust, pimedat raevu, milles inimene kaotab kontrolli oma tegude üle. Aga ekstaasi seisundit, kus inimene kogeb kõrgemat ühtsust, mis muudab kannatuse tähtsusetuks. Erinevates kultuurides on arvukalt rituaale ja meetodeid, kuidas selleni jõuda. Mõned neist aegade lõikest manustatud, mõned taunitud, ühed ohtlikumad kui teised. Üks leebemaid teejuhte on tõenäoliselt Ernst Enno. Meid armastus viib ilmas kitsast rada. Ta läheb ees, ütleb tule järele. Panen sind õnne kadumata, kodu sa jätta, kõik ei astu järel. Üksi. Nii ja teine jätab teisti. Igaüks nii omaette näeb. Sest Tulateedi palju õnne juurde. Teelahkmel veelgi 1000 üle jääb. Aga miks on inimelus üldse olemas polaarsus kannatus ja arusaadavalt selle vältimise püüd millest tuleneb seesmine lõhestatus. Henrik Visnapuu süda ikka süda ikka kaheks narmaks või Betti Alveri kõigesse, mis väär juhtlik kiindub kirglikult, mu loomus. Meenub apostel Pauluse lausa taheti, tal on aga head teha, ma ei suuda, sest head, mida tahan, ma ei tee vaid kurja, mida ma ei taha. Ma teen, see kahesus inimesse sisse kirjutatud. Mõtlesin ja mõtlesin, kuni järsku sähvatas elektripirni leiutamiseni Urmas Alba Edison pärast tuhandeid luhtunud katseid teise sõnastas selleni. Ma ei kukkunud kunagi läbi. Ma lihtsalt avastasin ligigi 10000 viisi, kuidas asi ei tööta. Elektripirni sees on teatavasti komponenti plussi miinuspoolus ja neid juhendav peenike hõõgniit. Kõige olulisem ongi hõõgniit, mis hoiab poolused lahus ja annab seeläbi valgust. Kui hõõgniit katkeb, toimub põgus valguses plahvatus. Järgneb pimedus. Võib-olla on ka inimteadvuse polaarsuse pinge vajalik selleks, et sünniks valgus, arusaam, mille valgel näeks oma teed käia. Või on maailm kootud korrutatud lõngaga selleks, et ta paremini vastukehaks. Šveitsi antropoloog Jeremy naabi panin Peruu oma soonias Ashaninka indiaanlasi uurides tähele, et nende hallutsinogeensetest ayahuasca nägemustes kurdu kahe põimuva maokujund langeb kokku mitte ainult Kesk-Ameerika madu jumaluse kukult Taani asteekide jumaliku sümboli, kaks päise sulis mao, kuid seal Kotli kujutisega mitmetel koopajoonistel kujutatud ka Gotlandil Visby ajaloo muuseumis ei sellelaadne arheoloogiline leid mullegi. Silva kaks ladu põimuvad ka Hermese klibulisel heeroldigipil. Hermes oli teatavasti kreeka mütoloogias jumalate käskjalg kelle paljudest ülesannetest üks oli kohale toimetada Zeusi saadetud unenäod. Või siis jätta see tegemata, et surelike vaevata unetusega. Hermese teiseks oluliseks ülesandeks oli juhtida surnute hinged maa-alusesse varjumaailm. Nii surm, hüpnoosi tonatus olid kaksikvennad kahumerosiiliasas. Kahe maa kujund aga võib sisaldada midagi veel hoopis olemusliku Nat. Kuid Jeremy Nabi ayahuasca mõju all ka ise jõudis muutunud teadvuse seisundi Ni, kus mikro- ja makrokosmose ühte sulavad tundis ta kahe mao põimumises korraga ära. DNA ahela. Arvutusliku avastust on ta kirjeldanud oma raamatus kosmiline siug. Rabi ihuta Berg maailma autoriteetne kabala alal on seisukohal, et DNA koodi võiks nimetada meie rakkude kasutus. Juhendiks määrab, millistest algul ebamäärastest rakkudest arenevad ajurakud, millistest siseelundid või luud. Nagu kõik kasutusjuhendid, on ka see kirjutatud keeles, mis lähtub teatavast tähestikust. Eelmise sajandi keskpaiku jõudsid teadlased selleni, et kogu DNA tähestik taandub neljale tähele. A T C jõgi. Nende nelja nukleotiidi abil moodustatakse 20 aminohapet, mille abil moodustuvad sõnad laused määravadki iga indiviidi geneetilise koodi. Igas meie keharakus peitub kolmest miljonist märgist koosnev kasutusjuhend. Teisisõnu inimene on elav, hingav, kõndiv ja kõnelev tähestik. Päästikuna võib tajuda kogu universumit nagu tähtede kombinatsioon moodustab sõnu ja need omakorda lauseid moodustab aatomite kombinatsioon molekule ja need omakorda erinevaid mateeria vorme. Tuntud Kanada astrofüüsik, kuivõrd kriis son kirjutanud keemias koosneb sõna vesi kahest tähest mida nimetatakse vesinikuks ja hapnikuks lõpmatu väärist. Kivide, mineraalide ja kivimite hulk pärineb üksnes väheste aatomite kombinatsioonidest. Hapnik, reni, raud, kaltsiumalumiinium, magneesium ja veel mõned. Nendest vähestest tähtedest piisab, et kokku kirjutada kogu geoloogia. Kui meie päikesesüsteemis kaugemaski galaktikates avalduvad aatomid, alluvad tema meelest ühtsetele seaduspäradele. Aatomite keel on määratult universaalne. Reamsy jõuab järeldusele, et näete, loodus pole struktureeritud nagu keel vaid vastupidi. Keele struktuur on looduslikku päritolu. Vene keemiku Dmitri Mendelejevi-le. Minu arust tema kuulus keemiliste elementide perioodilisussüsteem tabelina unenäos. 1869. aastal. Uudimile heideti ruunid vastutasuks eneseohverduse eest. Abraham, kelle õpetusest lähtuvad nii judaism, kristlus kui islam kirjutas 4000 aastat tagasi. Kogu universum koosneb ehituskividest, mis oma loomult on tähestik, Kuusad rooja valgus jagunes 20-ks erinevaks juuks selleks, et moodustuks universum. Meie maailmas manifest heeruvad mustrina, mis koosneb 22-st eri sagedusega ühikust. Neil on oma kuju ja vibratsioon saab näha hääldada. Need 22 ehituskivi moodustavad heebrea tähestiku. Sõna täht heebrea keeles tähendabki pulssi või tonkulist, viidates energiavoolule tänu oma eripärasele kujule, kõlale ja vibratsioon. Meile on iga täht otsekui antenn, mis äratage püüab kinni universumi energiat, kirjutab ihu taberg. Naise lahti kujutlusest, et juutide kabala ehk elupuu ja Põhjala Ictra sill ehk ilmapuu on võrdsemad ühest ja samast juurest ihkumise olemise ja keelejuur, mis kahe haruna sirutub urg pimedusest pinderuse järgi õõnsa maakera sisemusest valguse kätte. Iga täht nii taevalaotuses kui kirjas, kätkeb juhatust inimese heaoluks tarkuseks. See on tähtis kiri, ühtaegu sõnumi muster helide, verbide, tähtede ja numbrite omavahelistest seostest. Minu jaoks oli avastuseks Helmav klindi majast kaugel ees olnud Rootsi kunstniku lummavalt reaalsusega looming mille saatus mõnes mõttes langeb kokku Emily Dickinson tagantjärgi avastatud luulepärandiga. Oma 40 aasta jooksul loodud ligi tuhandet abstraktset maali esmakordselt eksponeerida lubas ilmav Clint alles 20 aastat pärast oma surma. Selle mõistmiseks kulus maailmale aega ehk kauemgi. Lõpetanud Stockholmi Kuningliku kunstiakadeemia ajal naisõpilased olid seal pigem erandkoldes hõlmav klint mõistus, kunsti perfektselt. Tema puhtad tundlikud maastikud, portreed, botaanilised illustratsioonid, teatmeteostele tagasid eluaegse äraelamise. Müstika, selgeltnägijana, leski silmav klint teadliku meediumina siiski alates 1904.-st aastast oma kätt juhtide kõrgemal jõul, vahendades astraaltasandit kergelt, kiiresti vähimagi visandi ja ainsagi põranduseta. Värvid, vormid, tähed ja numbrid tema töödes ilmusid iseenesest, ilma et kunstnikul oleks olnud aimugi, mida ja miks ta käsi ilmsiks toob. Mauh klienti aastast aastasse üha geomeetrilise maksja selge piirilisemaks muutuv pildirida hämmastavalt terviklikke suuremõõtmeliste maalideni välja pakub sissevaadet inimese vaimse arengu erinevates Zeta pidesse. Sealjuures täiesti sõltumatult teistest kunstiajaloost tuntud abstraktse kunsti tee rajatest. Märkmetes kirjeldab limov klint eesmärki uurida ja mõiste loodust avardada inimlikke tajusfääride võimalusi anda edasi kogu eksistentsi ühtsust. Meie meeltega tajutava polariseeritud maailma taga. Nagu ütleb Rumi. Lambid erinevad, kuid valgus on üks ja sama palju eredaid laternaid ajulambi poes unustanud. Keskendu olemusele, keskendub algusele, kirkazentsuses rahuselt, suitsetas enesepühast, tulest voogab poole valgus kõigist asjust ja inimestest hea ja halva mõtte ja kire lõputust variatsioonest. Lambid erinevad, kuid valgus on üks ja sama. Üks aine, üks vägi, üks valguski, valguse mõtte lõputult kiirgamas, kõigest üks teemat pöörlev ja põleb üks üks üks. Valmistate end koori viimseni lahti. Kuni sind ümbritseb pime, armastab vaikus. Püsi selles, kuni nägema hakkad. Et otsevalgusse vaatad. Tema eneseajatu Ilsilmile. Mulle tundub, et kui inimene on maailma sündinud ehk siis krohvi kirjeldatud teekonna läbinud. Enne kui tema kiiruluu kokku kasvab, on lapse pealuu nagu karikas, kus elab seesama puhas sõnadeta teadmine. Kiriklik värvide, vormide ja helide maailm. Otseühendus kõiksusega, Uku Masingu sõnul täielik teist sugusus, milleni hiljem viib üksnes kosmeestiku või šamaani teelõigust. Üksikute nägemus välgatustena ammutavad inspiratsiooni teadlased ja kunstnikud. Mul on just see kaotsi läinud puhta teadvuse karikas, Püha Graal, mida läbi elu taga otsitakse. Kui vaja oma elugi ohtu pannes. Betti Alver saastab valemi, ruumiliste täpselt. Otsisin eluarvu küll ma jagasin jagamatut. Kuni taipasin tasahilju, et sa leiad saatuse summa, kui korrutad välgujoaga oma ilusurmkümmend suudlust. Null seda ilusat hetke. 1000 palu tuli kätte. Kas aegade algusest lihaks saanud sõna või loobus võikski endas sisaldada olemise kõla universumi koodi. Ehk kannan seda kogu aeg iga päev endas inimeses kui keharakus kannatusi selle pastandi vahel kiikudes just nagu iga teinegi inimene. Ihuda Vergi sõnul elav, ikka kõndiv ja kõnelev tähestik. Aga miks ei moodustu neist tähtedest ikka veel õieti sõnu, sõnadest, lauseid, lausetes, selget teadmist miks on see inimese eest varjatud? Miks ei näeme veel valgest valgesse peeglist peeglisse. Rumini vastab, nii. Meie silmad ei tajunud, olen küll, aga tema, meid, vorm saab alguse vaimust, nii nagu mõtest kõne. Ei tea kust tulvab mõtete meri. Mõtete lained on õilsad ja puhtad. Me teame, et nii on ka meri, millest nad kerkinud vorme sünnib sõnast ja sureb. Nagu laineid on langemas meres. Nii meiegi iga hetk surres naaseme temasse. Maailm on üha uuenemas, kuigi meile näib üks ja sama tõesti me iga hetk temasse, oleme naasmas. Austria antroposoofi Rudolf Steineri sõnastatud salateaduse kuldreegel kõlab nii. Kui püüad astuda ühe sammu edasi salajaste tõdede tunnetamisel siis astu samal ajal kolm sammu edasi oma iseloose paremaks muutmisel. Salateaduse õpilane peab uue kõrgema inimese sünnitamise endas alustades oma hinge tundmaõppimisest. Nägu kõlab Sokratese lumistatud, võimalik, et veel varasematest allikatest pärinev delfi maksiim Apollo templi eeskojas Tunne iseennast. Võib-olla ei tunne inimene end siis veel küllalt, nagu ütleb Pauluse kiri korintlastele armastuse ülemlaul. Sest poolikult me tunnetame ja poolikult miinustame. Aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse pooli. Olemise kolmkõla võikski kokku võtta Pauluse sõnadega usk, lootus ja armastus. Ja suurim neist armastus sulandada endas kõik kolm. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike. Ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi. Oma igapäevast tööd võib teha palve või meditatsiooni vaimus. Oluline on meelepaigistamine, eneseunustuse vaikne rõõm. Tegutsemise käigus avaldub tahtmatult kesi sama loomulik ja samas hämmastav harmoonia lõpmatult variatiivne korrapära, mis ilmneb looduses olgu siis ämblikuvõrgu, videokarbi, lilleõie või lumehelbed. Ja sama aegusele haprus ja paratamatu hävil. Palu äng, hirm ja meeleheide tunduvad olevat inimteadvusse sisse kirjutatud sisse kõrvetatud märgid või signaalid kui ka mitte omaenda tegevusest tulenevalt siis osana tervikust. Tagasilangused ja pettumused ühte või teise lõksu kinnijäämised on arenguteel küllap paratamatud. Aga nagu ütleb Rudolf Steiner, tegelik võitlus kurja ja puuduliku vastu seisneb hea ja täiusliku loomises. Kas pole omamoodi mõtlemapanev isegi relatiivsusteooria looja Albert Einstein? Muutes jõudu just püsiväärtustest, tsiteerib neid minu Teed valgustanud ideaalid, mis ikka ja jälle on andnud uut vaprust eluga rõõmsal meelel silmitsi seista on olnud headus, ilu ja tõde. Lihtne ja puhas tõdemus, klastelegi hästi tuttav. Juhan Viidingu vanamehe laul. Meie eitus, meie jaatus liugleb tuules nagu leht. Mis saadab, ongi saatus ikka õiglane ja eht oma hinge müüa. Kuri ilm, las udutab. Ainult seda omaks, hüüa, mis su hinge puudutab. Nii mõnigi kord, kui maalima otse suu sisse valetab, pealetükkivalt pühkides pimestab või kõrvad lukku läheb on see just kunst, kes meile otsekui armulauakarikad tuletades vaikselt meelde tuletab vaimse maailma igavikuliste ühtsust, lihtsust ja harmooniat. Ernst Enno sõnul meil kõigil ühine all pulmapidu ees. Pulmapeost maisest elust lahkumise tähenduses kõneles sageli kõrumi tema surma-aastapäeva seitsmeteistkümnendal detsembril. Bril tähistatakse tänini konjas Türgis igal aastal tema loodud rituaalse tseremooniaga. Türgi keeles nimetatakse seda usulist meditatiiv tantsu tervistitekstaatilist pöörlemissõnaga saama päris araabia keeles Seema mis sümboliseerib inimhinge müstilist teekonda vaimse täiuseni. Lummavalt vaatemängulise kindlaid reegleid järgiv liikuva meditatsiooni käigus heidavad tantsijad ükshaaval seljast, Nofid inimlikke ihasid või ego kombitsaid sümboliseerivad mustad rüüd jätkavad oma kellukesekujulistes maani valgetes hüüdes pöörlemist. Otsekui taevakehad või aatomid. Selline keerlev meditatsioon võib viia transsi ülima selguse seisund ini, milles kogetakse meele vabanemist ühtesulamist kõiksusega. Neid surma ähvardusel salajas hoitud pool on praegu alates 2005.-st aastast võetud Unesco vaimse pärandi nimistusse. Ja aasta viimasel kõige külmemal kuul koguneb seda tunnistama arvutuid palverändurid üle kogu maailma. Rumii sõnadega tahaksingi lõpetada. Palun jumalalt armastust, mitte elu. Hingetoitu ja mitteleiba. Loodud olendite maailm on puhas läbipaistev veepind, millel peegeldub jumala nägu. Teadvus, halastus, õiglus peegelduvat seal otsekui taevatähed. Möödub inimpõlvi, ent kuu on ikka seesama. Muutuvad ajad ja inimesed, mitte tarkuse õigluse olemus. Kaunid on need, kelles peegeldub jumala ajju. Kes armastab ilu, armastab jumalat. Aitäh. Ööülikoolis kõneles luuletaja Doris Kareva teemal olemise kõla. Muusika Mirjam Tally gammad kolmele kandle. Saate panid kokku Külli tüli ja Riina Roose raadioteater 2016.