Ja meil on jällegi suur rõõm tervitada kõiki oma kuulajaid päevasesse saatesse just nimelt mitte saadet kuulama, vaid vaid meie saatesse, meie, meie saatega kaasa mõtlema. Et see meie suurim eesmärk näib siin olevat igal laupäeva hommikul, kui kell on tiksunud 11 ja viis minutit praegu siin päikeselises vikerraadio stuudios, täna siis järjekordne kolmik. Margus Mets, Pärnu Postimees Postimehele lähedal seisev Rain Veideman täna tervitus kõigile kolleegidele ja mina saatejuhina siis Aarne Rannamäe endiselt Eesti Televisioon. Lappasin möödunud nädalalehti ja mul on terve, paksin praegugi ees ja mõtlesin, et millest me siis nagu täna räägime, skandaalid-skandaalid on need, mis siis lehtedest kogu aeg vastu paistavad. Kellestki khatitoosist räägitakse hästi palju. Võib-olla jõuame selleni ka, aga teate, mis, mis mind kõige rohkem hämmastas? Möödunud nädala ühes ühes pisikeses nupus ei olnud, see nupp ei olnud Eestist ja see oli, ma ei tea, missugusel välisuudiste leheküljel. Ja see oli selline uudised. Hollandlased valisid oma kõigi aast kõigi aegade kõige väljapaistvamaks esindajaks kõigi aegade Hollandlaseks, mis te arvate, kelle ma, ma ei, ma ei tea, kas teedele torkas see nupukene silm? Ei kuulsin, aga unustasin kohe ära. Selle mehe nimi on BIM fortuunaks. Mäletate seda? Seda juhtumit kaks aastat tagasi, kui ma üldse sellest mehest esimest korda midagi kuulsime ja oli sel hetkel, kui ta, kui ta maha löödi. Kui ta lasti, lasti Hollandis maha, tegu oli siis homoseksuaalid, ta paremäärmuslikku või, või, või noh, jätame selle skaala nagu määratlemata vasakule, Lähme, aga, aga ütleme sellise populistliku poliitikaga. Ja see, see, vaat see uudis tekitas minus küll noh, nihukese igasuguseid mõtteid. No mis, mis mõtteid teis tekitab, mõelge ise, Holland. Missuguste traditsioonidega riik? Kui oluline riik ka tänapäeva Euroopa poliitikas ja ja, ja siis nüüd selline valik, et mis, mis teie nagu selles valikus näed. Mina lähtun oma elukutsest, mida ma olen nüüd õppinud ja pidanud tõesti juba mitu aastakümmet siis kirjandustee ja, ja selle ainet uurides siis minu jaoks on selles mõttes seletus üsnagi. No esimene kohe reaktsioon on see, et rahvas armastab müüte ja rahvas elab, meeldi meelsamini müütide vallas ja müütides on omad kangelased, on omad müüdid, tegelikult jagunevad kurja ja heaskaalal, seal on kõik väga lihtne. See härra, keda sa mainisid, Fortuid, Pinfortuid, sebin. Vabanduste on siis üks selline märtri kehastus, kes siis. Nüüd arvavad, et ta mees võitles mingisuguste selliste ideaalide eest, mis hollandlase või ütleme, tema ei võidelnud, aga, aga ta võitles ka millegi eest võitles kindlasti, mille õigustest. Jah, ja ja, ja see, kui ta võitles homode õiguste eest, siis ta muidugi selle kaudu võitles endavates normide vastu, aga samal ajal ta ohverdas. Muide, teisel kohal oli Oranje Willem ja ainus elavatest vist oli esikümnes oli, oli jalgpallilegend Johan Cross. No selge on see, et iga rahvas, kui ta hakkab kord valima oma igasuguseid kangelasi, muid eestlaste hulgas on tehtud ka 100 suuremat eestlast ja siin aastatuhande vahetuse korraldati neid siis me näeme tegelikult et nende kangelaste valik sõltub sellest ikkagi, missugune on olnud ühe või teise rahva kas või viimane ajalugu või mida, mida viimased põlvkonnad mäletavad või millest on siia segatud. Ja eestlaste puhul, kui me meenutame, see valiti ikkagi kaldus olema just nimelt kultuuri heeruste kultuurikangelaste suunas. Kuna eestlased elasid, on elanud viimased kümnendid ja viimased ajad ikkagi oma avaliku ja sealhulgas ka poliitilist elu kultuuri kaudu, mistõttu just kultuuri meil ei olnud. Üks asi on kultuuris, vanast heast mütilisest ajast olid Päts ja Laidoner. Kui infor tõin, ei oleks oma elu andnud oma ideaalide eest, siis tõenäoliselt ei oleks teda valitud mitte kuhugi ei oleks olnud lihtsalt üks selline Euroopas tuntud või ütleme, suhteliselt tuntud äärmuspoliitika ja et ta, et ta nagu maha löödi, siis see tõstis tema nii-öelda nii nii kõrgele postamendi otsa hollandlaste jaoks, et nad vihje ametis sellega, et keegi oleme kohe jõud, aga kedagi, keda kahtlustki Eestis kõrvutada, aga aga see on kuidagi väga aja sümptoma. Ma pean tunnistama, et ma ei tea, kas selle kuulsa Hollandi filmidokumentalistika, režissööri ja, ja kirjaniku ja ajakirjaniku Chapman Kochi mõrv. Kas kas see mõrv oli, oli enne või pärast seda küsitlust, ma, ma arvan, et kui see oleks olnud nagu küsitlust pärast seda uut mõrva ja kõiki neid sündmusi, mis on on, on siis praegu Hollandis toimuvas kõikide nende usugruppide vastuolusid ja mošeede ja muude asjade põletamist, et vaid võib-olla ka oleks, oleks tõusnud väga kõrgele selles edetabelis. No vot ei tea neid üksikasju kõigepealt muidugi tekitab küsimust kohe kui representatiivne see küsitlus on üldse ja. Ja ärme ärme räägime, see nagu ei näita midagi, aga ütleme ühe küsitluse järgi, hollandlased pidasid siiski sellist sellist venda siis nagu suure suure au vääriliseks naisoleks kuid kaks murravad ära nimetanud põnevuse kohta seda, et kuidas selle vaatikaga väga huvitav, väga hea seoses eesti temaatikaga sel moel, et ma arvan, et see on tendents, kuhu meie veel hakkame kunagi jõudma või siis ütleme see, see, mida see ühiskonnamudel, mida esindab praegu Holland, see on see, kuhu, kuhu Eesti tegelikult või võimalikult, ma ei tea, kas see nii läheb tingimata meie ütleme, selline kultuuripärand ja ja terve ajalugu ja, ja, ja ka klimaatilised tingimused on teistsugused. Meil tõenäoliselt ei tule kunagi siia väikese maa peal elama miljon. Moslemid nagu, nagu sa praegu Hollandis on ja, ja kõik need sündmused, mis, mis on siis nagu katalüsaatorid seda, seda käivitanud, aga aga tahan ma öelda seda, et et värske Europarlament on alustanud oma tööd seal, kus ka meie omad töötavad meie, meie kuus saadikut kui, kui, kui erinev kõik see tegelikult on, millega, missuguse pagasiga need inimesed kõik sinna lähevad. Ja kui me räägime siin nüüd uuest eurokomisjonist ja ütleme siin kinga saanud Itaalia esindajast rokkobutel joonest, kellest tere Euroopa kõmas, et kuidas ta ometi põhise mees niukseid asju välja öelda, siis, siis mina küsin selle peale, aga miks ka mitte? Et kui sellise mees tegelikult esindas ju ju vitsioonilisi miljardi katoliikluse arvamust või vähemalt suuresti seda siis äärmiselt silmakirjalik öelda, kuidas ta võis, meil on 21. sajand, nii nagu mõned meie eurosaadikud ütlesid, eriti eriti sotside hulgas, need no see ei saa ju niimoodi olla, et mingisugune olen, tuleb, hakkab rääkima naiste õigustest niimoodi vallas, emades, homoseksuaalide. No mõelge, kuhu me sellega jõuame. Et, et see, see ei ole niisama lihtne, ta, see, see inimene, kes ikkagi teatas ausalt oma oma veendumused, ta esindab ju kedagi, ta esitab väga suurt gruppi Euroopas. Nii ka seesama õnnetu timm, kes, kes esindas ju ka mingisuguste väga-väga mõjuvõimsate gruppide sellist arvamust. Margus, Margus, Margus, ütle nüüd. Aga ma olen siin siin saates ka aastaid-aastaid olnud, aga nii tõsist sissejuhatust ei, ei mäleta, et midagi tahetakse meilt nagu välja välja peilida. Muidugi üks seos tuli, tuli sellega, et et see, mis on meie poliitilisel maastikul viimaste aastate või kuudega kuudega toimunud. Et meil ei ole tegelikult väga ühtegi väga korralikku sellist maailmavaatelist skandaali olnud. Oota, sa tõid itaallase näite puhul, kus keegi ütleb midagi nii järsku ja nii otsest väljundit Kapustaks ühison, väga hea. Vapustaks teisi poliitikuid. Et, et meil on küll oma skandaalikesi skandaalikesi on nädalas üsna mitu tükki, nii seksikat nädalat, nagu see nädal oli, ma poliitikas ei mäletagi, mäletan jutumärke jutumärkidesse, jah. Aga selliseid võib-olla sa tahad jõuda sinna meie kogu selle poliitilise maastiku, korrastame sinivälja. Seda juhtumit nii-öelda suurte maailmavaates konfliktide taustal vaid vaid suhtume sellesse kui ühte järjekordsesse vaata mängu, mis nüüd täiendavalt Euroopa Liidu ja Euroopa Europarlament meil on pakkunud, meil on üks, üks täiendav vaatemäng meediakasutuse juures, mida me saame võimendada ja ja, ja, ja, ja need noh, see üsna kinnitabki minu meelest täiendavalt seda, et et kogu meie elu on, on ikkagi üles ehitatud vaate mängulisusele, mis, mis peab asendama tegelikult ütlemist ja üks vaata mingi järgneb teisele ja loomulikult meedia kelle jaoks niisugune vaatemängulisus on, on kõige odavam viis ennast müüa. See, see ruttab seda ära kasutama ja, ja seetõttu niisugused põhiprobleemid põhiküsimused tähendab need, mille ümber peaks vaidlus arenema dialoog ühiskonnas. Need tegelikult jäävad tahaplaanile. Neid pole olemas paljude peades. Ei no peades ei ole olemas ja, ja tähendab Tilga võrdlus teatri kassast selles mõttes õige, et meie nagu ikkagi veel mängime omast väiksel laval ja kuskil seal on mingisugune teine teater, kus mängitakse, just nagu meil on piletid olemas meil on piletid ostetud ja me isegi sõidame sinna kohale. Aga, aga me, me ei ole nagu pärisosa sellest mulle mulle tundub või on Euroopa siiski noh, niivõrd niivõrd erinevate gruppide, niisugune kokku põrkamise lava kus üks tuleb, mängib Hamletit ja teine tuleb, mängib mingisugust ta tantsib ka Jaani või, või midagi taolist, eks ole, et, et noh praegu ühist stsenaristi, sellel asjal või ei ole ühist ühist lavastajat. Et kõik see tundub kuidagi väga-väga niisuguse isetegevuslikul moel juurele Euroopat teatrilavale. Mulle on võib-olla mõnevõrra isegi üllatuseks, kui nii palju, kui nüüd on jõudnud europarlamendist seda informatsiooni Eestisse ja nüüd meil oma korrespondent on ka seal ja seda tuleb tihkelt IGA PÄEV. Ei, ei, meil ei ole ühtegi korda ETV selge õigused. Nonii. Meil ei ole tõesti kahjuks võib-olla isegi et seal oma ja et see on toonud, nüüd mõtlen, et mitmed asjad seal, mida, mis, mis meieni jõuavad üsna sarnased on tegelikult meie oma Eesti parlamendis kulgevate kirgede ja, ja, ja, ja ühesõnaga, see nii-öelda mingitele isikutele Põhimõtte küsimus, seda see vaidlus kuidagi meieni ei jõudnud, vaid lihtsalt mees julges välja öelda seda, mida tema nii-öelda sisemiselt täiesti veendunud katoliiklus ja uudis. Ja ilmselt saida paavstil pai selle eest. Ja ja, ja, ja sellega kõik ja asi lahendati ära ja, ja tulevad uued isiksused. Niisamuti nüüd kui me vaatame neid rünnakuid, mis olid suunatud, eks ole, selle Ungari esindaja vastu, noh lätlane, vahetati ka välja. Meie Siim Kallas, Siim Kallas sai eile üsna suure koosa. Tähendab, need need asjad on kõik niisugused kuidagiviisi taanduvad isikute pinnale ehk siis ja seda me näeme ka Eesti poliitikas, et tähendab see mitte ideed ei ole need, mille üle arutatakse, vaid arutatakse ikka isikuid ja nende ümber toimuvate kõikvõimalike skandaalidega. Muidugi nad ise võimaldata. Selles mõttes ei ole, puhul oli väga selge maailmavaade, et esindas väga suurt Noh, aga see tahab rappuccindliku, kuidas ta julges välja öelda seda? See oli ju see põhjus, miks ta mind objektiga. Ma tooks, erinevus on tegelikult meie, meie ühiskonna poliitilise maastikuga, et Mul on ikkagi tunne, et seal toimub Euroopas rohkem vaidlusi nii-öelda maailmavaatelise poole pealt. Ka sotsid on öelnud meie sotsid välja seda, et noh, väga hea on Euroopas nagu vaielda sotsiaaldemokraatlikke teemadel, toimub diskussioon maailmavaatelisel teema siis kui sa vaatad ühiskonda kas või Toompead, kus läinud nädalal loeti nii-öelda riigieelarvet ja Tallinna linn võttis oma järgmise aasta eelarve vastu, siis seal toimub kõik väga materiaalsel ja väga-väga lihtsalt hinnanguid ja meil on see poliitiline maastik, on äärmiselt äärmiselt kirju. Vajutamed parteis on natuke nagu liiga liiga palju, et me oma ühiskonnas vaidlema rohkem sellele üle, et kui palju raha anda teedeehitusele koolidele ja kas ehitada munitsipaalmaju ja kui palju neid ehitada hästi materiaalselt vaidlused ja vaid vaidlevad, justkui väga erineva maailmavaatega inimesed. Aga kas sa paned tähele, et nende rahajagamiste vaidluste taga tegelikult ei ole ikkagi niivõrd ei tule esile, et maailmavaatelised erinevused, vaid just nimelt grupi huvid kes kuskil on, kelle erakonna lähedane maavanem, kus on kantsler, kus ühesõnaga tegelikult meie vaidlused kulgevad täiesti läbinisti juba terves kogu kogu Eestis läbi imbunud selle nii-öelda parteide poolt ära jagatud positsioonide vahel. See on see aga, aga noh, seal taga ütleme niisugune kõrgem sfäär, seda seda nagu tunda ei ole. Ja kui me räägime nüüd koopast veel ja meist selle sees siis tundub mulle, et eile, kust kuulates selle briti saadiku nii-öelda lahmimist ja, ja kõva noh, ma ei tea, kas on kriitika või see ei ole kriitika, see on lihtsalt niisugune siis noh, jumal tänatud, kaas ka seal, et me ei ole päris nagu üksi siis meieni uued tulijad mitte ainult Eestist, ega siin olulist vahet poleks. Oleme tegelikult üksi, igaüks võimendab omi asju ja kui ühed on nagu põhimõttelisemad, noh ütleme siin Kovatsi tampimine ja meie, meie Kallas, kes sai oma oma koosa kätte kui paari lausega, siis noh, see on, see ongi see, see, millega praegu nagu Euroopa võitleb, Euroopa kokku puutub, et see on niisugune üksteisega kohandumise aeg, ütleme ideeliselt pinnal vana ja uus, meie probleemid, sellel inglased ei ole, tal ei ole seal kodus öelda, et sa olid seal Katari mees või või saali komparteis ja juhtisid hoiukassasid ja sul on see noh, oma väike pangaskandaali ja nii edasi. Nii et, et see on nagu mingisugune noh, kohanemisaega, aga samas Eesti elu jah, kuidagi toimub nagu omasoodu ja meil on nii-öelda rahvusvahelised mehed, kes teevad nii-öelda rahvusvahelist poliitikat, kes on ennast sinna sisse söönud, seda asja endale selgeks teinud, arusaadavaks teinud ja samas on Eestis toimub ikka nagu mingisugune väikene noh käsikäes. Kardan seda, et kui mingisuguse poole aasta pärast või aasta pärast tehakse selline avaliku arvamuse uuring ja küsitakse väga lihtsalt küsimus inimese käest, et, et mille üle europarlamendis. On vaieldud viimase poole aasta jooksul, mis need põhiküsimused on. Kui sageli te olete jälginud seda, saime ühiskonnale päris suur šokk, kui selgub seda, et võib-olla ehk 10 protsenti või isegi alla selle on üldse kursis sellega, mis europarlamendis toimub, ei ole midagi, sest et ega siin nüüd kui rutiinne töö europarlamendis läheb lahti ja kõik sõltub ju sellest, kuidas seda Eesti meedia kajastab. No ja kui meil on tõesti ainult üks meie korrespondent, nagu õigesti ütles, tegelikult, eks ole, noh, ma ei tea, miks ajalehed ei, ei ole nagu pidanud vajalikuks sinna oma oma inimesi saata. Ütlevad oma kasumimarginaalid on, eks, eks ta on kallis, aga vaatame meie meedia, aga esilehekülge kasvõi sellel sellel nädalal või eelmisel nädalal, kui palju seda Euroopa liitu seal tegelikult olnud on? Aga siit ma tulingi selle juurde, et mind on, ma olen ikka saanud juba üksjagu aega jälgida Eesti ühiskonna kujunemist ja kogu poliitikuid nii seest kui ka pisut kõrvalt ja ma pean ikkagi tunnistama, et ma olen oodanud, et millal ometi kisti tähendab selle teatud niisuguse puperdama Beetliku või lausa infantiilse. Poliitika tegemise tasandi ja jõuab mingisuguse täiskasvanu. Ma ikka. Aga paraku ma pean küll. Kohastamise end sellega, et või selle nägemisega, et, et see mudilamudila Eesti enda mudila ikkagi jätkub täie täie hooga ja viimane nädal minu meelest on üsna palju lisa toonud sellele ja issand, jah, ütleksin ma veel ikkagi siis ajakirjanduses ja tegutseda nad, et, et kuidagi väga lihtsalt me võtame ise ka selle nii-öelda kommi suhu või vastu, et me just nimelt aitame kaasa selgust vetika spekulatsioonidest, simulaagrumite loomisele ja ikka need põhiküsimused, nagu näiteks tänases lehes, mis tõi tõesti välja tulid ja siis rahvastikuteadlase Kalev Katuse intervjuus ja Eestis elava eksperdi pool Gobli artikli kaudu, et need kaks kõige tähtsamat eesti rahva bumine 50 aasta pärast täiesti tõenäoline ja aids, mis juba enne võib meid laastada, kui noh, põhiline julgeoleku risk ei on kuidagi ei ole üldse niisugust avaliku diskursuseväljal olnud tõsi küll olnud, aga aga noh, me oleme ajakirjanduses kuidagi nendest mööda käinud või jätnud kõrvale. On ütleme vist kahte sorti teemasid, ühed on nii-öelda suured ja eksistentsiaalsed, nagu sa nimetasid need kaks noh raudselt, eks ole nende hulgas, mis on ju meie ühes ajupoolkeras olemas, aga mida ei teadvustata selles mõttes, et, et see tabab juba meid endid või vähemalt meie lapsi. Ja teised on teised, on sellised seksivärgid ja, ja kõik need, mis täidavad ajakirjade ajalehtede külgi ja mis tundub, et lähevad meile korda, kuigi need tegelikult noh, ei lähe tegelikult üldse korda. Margus on peatoimetaja, ütleme. Mul on siin laua peal selle nädala ühe Eesti Päevalehe, ärme siis täpset nimetust nimeta kaks esikülge ja minu arust on see küllalt tüüpiline Meie meie ajakirjandusele, et ma leidsin sellelt kahelt esiküljelt ainult kaks välismaa lühiuudist, mis on ka siis sissejuhatus, üks on see, et superlennuk saavutas kümnekordse helikiiruse ja prantslased mekkivat värsket veini. Nimelt oli just see neljapäev, see, kus traditsiooniliselt alati nagu pudelit selleaastasel värskel värskel veinil. Et kõik see Euroopa temaatika on ikkagi üldiselt jäänud nii-öelda välismaa külgedele. Ma mäletan seda, et kui me olime Euroopa liitu astumas, siis me rääkisime sellest, et nüüd ei ole enam Eesti asi ja Euroopa asi. Et kõik Euroopa asjad on ka meie omale, kui sise siseasjad siis nii palju võib ajakirjandusele tuhka pähe raputada, ise endale endale ja et meie mõtteviisis ma arvan, nii paljude meie poliitikute, ajakirjanike kui ka Eesti rahvad on ikkagi jäänud tal välismaa asjad ja on nagu eesti asja, teiste asjad on nagu lähemad. Teine asi on veel, vaadake, meil, Me oleme raadios praegu ja meil on nagu raadiosaade käsil, aga, aga mul on ees üks hunnik väljalõikeid möödunud nädala või lõppeva nädala ajalehtedest. Kus see, millest meie räägime, on vaat siin teisel ja kolmandal leheküljel. Ja vaadake nüüd, kolleegid, kui ma selle papi paki ümber keeranud, mis, mis põhiline vahe on. Vaadake, see külg siin, millest meie räägime seal. Igav. Halvasti, teatud mustvalge. Kui ma selle ümber keeranud tuleb. Järgmine lehekülg, see on ilus, värviline, kirev. Siis kinnitab seda, kuidas paremini müüb ikkagi vaatemäng, mitte mitte mõte ja mitte järsku järsku läheb jah, meie elu nagu värviliseks ja huvitavaks nagu järgmiselt küllalt keeruline, aga see, see, mis on, mis seal teisel ja kolmandal külge külgedel, meie ajalehtedes seal aga ometi nädalal tegelikult sündmus. Sinu suureks üllatuseks andis Leibak igasugusel Eesti ajakirjandusele ja seal sammas, et otsi juhtum, mis sai tegelikult alguse Postimehest, päevalehest, kus täpselt ühel päeval ilmus artikkel justkui nii-öelda kvaliteetajakirjanduses ja selle kohe järgnes siis õhtuleht. Seda jätkas kroonika kui kollase ajakirjanduse lipulaev, igaüks nagu oma vaatevinklist ja see oli teema, mis minu meelest ainsana sobis nagu igasugusele ajakirjandusele raatelevisioonile aga väga, väga hästi, äärmiselt tänuväärne. Loomulikult. Ja samas ütleme, et kui me seda, seda probleemi võiks ka infot, vaatamisinfot nagu seal sees ei olegi, nii et ma olin laustate esimesel hetkel olin päris üllatunud, kui ma selle, kas see oli kolmapäevane leht lahti lahti lahti lõin ja lugesin postimehest artiklit, kus justkui ei olnudki nagu kindlaid fakte, rohkem oletusi niisama lahti oli ka Eesti Päevalehes täpselt samasugune ja mõtisklen selle üle, et, et kas see ongi see ajakirjandus või see suund, kuhu poole ajakirjandus nagu liikuma, liikuma peab. Või ma ei tea, mis, mis mõtted teil tekkis, kui seda artiklit nägite või teema teemapüstitust üldse? Ei, no see on ikkagi seesama, mis, mida on juba mõnda aega ju kogu aeg. Ajakirjandus, enda uuringutes on rõhutatud, et see, mis müüb on ikkagi niisugune. Tähendab, kõikide tähendab ja öeldakse, et see on üldhuvi, eks ole, üldhuvi, aga see oli üldhuvi varjus müüakse kõige madalamad, kõige madalamad mis noh, mis, millel reageeritakse nii-öelda instinktiivselt instinkti tasandil ei ole vaja mõelda lihtsalt või siis, kui tähendab Oota mida sa nimetad kõige madalamad, kas intiimset kaksi olemist sellest niinimetatud turvakorteris kaamerate ja mikrofonide all või, või mis, mis seal? Jah, seda nimetatakse sotsiaalseks pornograafia, eks see tähendab just nimelt need inimestevahelised suhted, mis on noh, segatud mingite mingite ühiskonnas, võib-olla teiste suhetega ja, ja selle niisugune noh, jällegi vaatemänguline esitamine, sellepärast et kohe algusest peale, kui sa tood selle nädala tõepoolest sündmuseks kujunenud Tootsi juhtumi mul ikkagi juba suhteliselt eaka inimesena paistis läbi kohe üks väga võimalike skeem, mida on küll, mille ümber on tellitud, et et tegemist oli nõndanimetatud tööõnnetusega õnnetusega Eesti enda siis julgeoleku ja korrakaitseorganites nimetame seda niimoodi noh, püüdes diplomaatilised vihjeid ainult teha, aga mitte mitte siis otseselt kedagi märgistama hakata. Aga see võis olla ka väga pisikene tööõnnetus ja tegelikult ajakirjandus ise lõi selle etenduse sellel nädala nädala jooksul väga erinevates variantides selt. Vaat selles ongi asi, kui ma mõtlesin selle tänase saate peale, mis meil praegu just nagu käima, nonii siis mõtlesin, kas üldse hakata rääkima? Jah, sa küsisid seda ka minu käest, sellepärast et, et, et kui ma neid kõike seda, mis on selle kohta nagu avaldab ja räägitud ja näidatud siis ma hakkasin mõtlema, et aga mida me sellest teame. Mitte mitte midagi. Meil on olemas üks noh üks Jaan Toots, eks ole, kes, Toots, kes jahiks, Kati Toots ja, ja siis on olemas veel Tootsi naine, jah, proua Toots ja ja, ja siis on meil olemas üks korter, mis kuulub ühele tuntud ärimehele ja siis on meil teadaolevalt vist seganud, kuulub faktide hulka, et on olemas, seal ka olid seal kaamerad. Et siis Andropov, et seal käis, on politseijuht Andropov, et kapo tegeleb sellega? Jah, jaa, jaa. Tundub, et tundub meile nüüd edasi hakkab tunduma mitte sellena faktitasandil, et, et mingisugused seosed on Kati ja Jaan Tootsi vahel. Ei vot see on ainuke asi tegelikult Fokk ja fakt on see, et Jaan Tootsil on armuke ja tema lained teab seda. Vaat see on see, mida osapooled tegelikult kinnitanud. Mina ei ole selles enam väga kindel. Aga no see selleks, sellepärast et Jaan Toots võis arvata küll, et tal on armuke Kati Tootsi ongi armuke. Ühesõnaga, saate aru, mida mõtlen jah, ja kui, kui kui me lähtume vandenõuteooriast, et, et tüdruk oli nagu ette söödetud mingisuguse informatsiooni hankimiseks siis seda nii väga nagu, nagu armukese pidamiseks ei saa nimetada, eks ole. Meil on, meil on kui mingisuguseid fakte ja mina mingisuguseid kaudseid oletusi, mis, mis tegelikult noh, võivad tõele vastata ja võivad ka mitte tõele vastata. Ja ja siin ei ole võimalik tähendab takistada niisuguse väga lihtsa skeemi tekkimist teades kogenud inimestel, kes on, kes on lugenud ja ennast kurssi viinud kõikvõimalikke näiteks luure ja vastuluuretöö meetoditega ja skeemidega. Ta on nii klassikalised, nii klassikalised, me loeme neid, kuidas, kuidas Ameerika Ühendriigid kasutavad, kuidas Venemaa kasutab, kuidas saksa kõik kasutavad iga riik ja Eesti, Eesti on siiski Eesti vabariik, tal on riik, tal on kõik oma vastavad struktuurid olemas, luure, vastuluure, siis kaitsepolitsei, oma allüksustega ja nii edasi ja nii edasi. Ja loomulikult ka nemad, nendel on omad meetodid, sul on õigus. Aga kes sellest teada saab, siis mis siis tegelikult toimub? Naersin, kui ma tulin taas stuudiosse. Ma mõtlesin Aarne, et et kui me üldse seda teemat käsitlenud, siis ma arvan, et me peaksime ootama jääma seda, et parlamendis on üks komisjon, kes peaks niisugustes asjades selgust looma või kuidas või see komisjon ütleb, et tema istung on suletud ja. Ja nii nagu oli eelmine kord, nii nagu eelmine kord ja, ja ma arvan, otsad, lahtik, müts. Lõpuks Margus jääb meile ajakirjanikele just see õnnetu Tootside juhtum siis vä? No aga nii ongi, nii, nii praegu ongi, sest ma arvan, et ajakirjandus on täiesti otsas. Kas, kas lõa otsas neile söödetakse ette jah mingeid fakte, mis, mida on vaja parasjagu avaldada. Või, või lihtsalt minnakse kergema vastu, millelt mille antakse võimalus fantaseerida teatud faktide põhjal me teeme seda väga, külake kolleegid, mitte ilmaasjata, Jaanus Rahumägi teatavasti on ju meil Riigikogu liige ja, ja nagu asja tundma. Kui tema manitseb selles skandaalis ajakirjandust vaoshoitusele ja ütleb, et ärge enam sellega tegelege. Ma arvan, et ma arvan, et nende lausete taga on midagi. Tähendab, ei, ei ole niisama. Jaanus Rahumägi ei ütle, et ärge enam tegelge, et äkki see ühelt poolt, see on minu jaoks nagu mõista andmine, et see, millega te tegelete, see on jama. Et jätke see armuvärk kõrvale, et, et sellega ei ole vaja edasi tegeleda. Ja sealt, mis sealt edasi läheb. Millega ajakirjas peaks tegelema, sellega ta ei saa tegeleda. Sest see on noh, niivõrd salastatud informatsioon. Aga kui seda ei olegi tegelikult seda sündmust, aga mida me justkui eeldame, et seal on midagi tõsisemat, mingi vastuluure või luureluurega seotud? Ei ole. No nii või teisiti tähendab jälitusseaduse rikkumine on armuafääri kui mitte midagi. Jah, aga ühes kommentaaris öeldakse, et, et siis ei oleks ka kaitsepolitseil. Kuna see tüdruk avaldus kaitsepolitseisse ei teinud, tähendab, mis ausalt kaitsepoissi algatas siis selle kriminaalasja menetlenud. Sul võib oma võrgus olla õigus, kui ei oleks olemas teatud korterit, kus on teatud kaamerad, võib-olla mikrofonid ja kui seal ei oleks midagi nii-öelda lindi peale jäänud. Aga nüüd me juba tegelikult ma ei tea miks meil on sellised korterid ja loomulik, et nad on olemas, teadnud? Loomulikult vajalikud. Nii et ma arvan, et kui, kui asjaomased tahavad siis mitte katid ja matid, vaid, vaid, vaid kui asjaomased instantsid tahavad, et ajakirjandus nagu sellega ei tegeleks siis on vaja teha üks pädev avaldus. Pädev pädev selgitus, kus kõik küsimused saaksid vastatud ja siis võib-olla tõesti ajakirjandus ei tegelenud aga, aga lihtsalt öelda, kui üks riigikogu liige ütleb, et lõpetage see jama ära, ärge sellega tegelege, sest niikuinii ei saa aru ja pole nagu teie ajude jaoks üldse antudki siis sellest ei piisa, sellest sellest ajakirjandus, ma arvan, vabas riigis ei peaks. Aga aga paned sa tähele, Margus, kuidas selle nädala nädala jagu kestnud aate mängu taustal tegelikult ikkagi niisuguse põhiküsimused on jäänud nagu varju ja, ja Me loomingust simulaagrumi, meelelahutusliku atmosfääriga Ühel aga seda ma seda ütlesin, kunst siia lisandub ja kunstiinstituudi rektori mingi väidetav bordellis käik ja kordan veel, mida saate alguses ütlesin, et samal ajal sel nädalal valmis nii-öelda Tallinna linna järgmise aasta eelarve riigikogus arutati ka eelarve. Teine, teine, teine, teine lugemine, lõpeb, lõpetati väga tõsiselt. Täna. Täna on. Res Publica volikogu homme on Reformierakonna suurkogu. Tegelikult on võib-olla Eesti lähipoliitikat mõjutavad olulised nii-öelda sündmused on kohe juhtumas ja me oleks pidanud tegelikult tegelema võib-olla rohkem linde analüüsiga juba ette nii-öelda, et kui nüüd täna midagi selgub, siis, Mind on terve selle sellel nädalal kummitanud seesama sama mõte miks koalitsioon sõitis sellisel kombel teerulliga opositsiooni ettepanekutest üle riigikogu riigieelarve arutamisel. Palju need ettepanekud on? 242. Kas me oleme lugenud kuskilt sellist analüüsi selle selle kohta, miks sõideti kõigist, miks ei võetud vastu ühte või kahte nendest opositsiooni ette miks ületati? Kas nüüd, Aarne, sina oled ka siis uudistejuht ja uudisankur või kuidas? Võtame selle merendus, te olete. Ühesõnaga tegelen nendega. Ja sa oled ka ekraanil ja, ja see, mis on sinu võimuses, on see, et sa kutsuda inimesi sinna poliitikuid ja, ja nii küsitleda vahetult uudistesaates. Aga kas sulle ei tundu, et tegelikult nüüd, viidates juba Margusele, et meil ikkagi tegelikult parlamendi analüütikuid, kes on ikka vähe, kes suudaksid, tähendab analüüsivat tuua seda ja, ja ei suuda vastata või anda aidata meil vastata küsimusele, miks siis ikkagi opositsioon? Jäi selliselt alla, kusjuures Rein Lang, Riigikogu aseesimees mõisteti hukka, koguni mõnitas seda. Seda taktikat aga samal ajal. Õnneks üks ajaleht märkas välja tuua seda, et oli aastaid tagasi, kus Reformierakond tegi täpselt samasugust venitamistaktikat, nii et see ei ole mingisugune uudne vahend. See obstruktsioon. Tema oligi tegelikult ju nii, et mingit sisulist arutelu parlamendis sel nädalal ei toimunud, lihtsalt lollitati sedasama vaheaegade võtmisega ja ja mõlemad pooled ilmselt teadsid, kuidas see tegelikult lõpeb. Nojah, aga miks. Aga meie, aga meie lahendame selle asja niimoodi, et meie küsitlemine, poliitikud, opositsiooni seal ja, ja koalitsiooni esindajad, nad räägivad oma jutud ära. Aga analüüs, kuni mõtlesin, miks tähendab Et sisuliselt nagu põhjendused ka oli, selleks, et miks ei võinud Keskerakonna mingeid ettepanekuid üldse vastu võtta, eks need olid vastuvõtmatud rahvaliidule Res Publicat reformile. Esiteks sa räägid Rein parlamendianalüütikust, ega parlamendi töö ei ole mingisugune muust poliitikast nagu kõrvalseisja. On olemas nii-öelda poliitanalüütikute poliitkommentaatorid, siis nad on olemas ja kui neid pädevaid meie arvates või ei ole, siis ei ole, eks ole. Et seal seal ei ole nagu midagi, ega siis kõik see on, asjad on ju omavahel seotud, ma arvan, et kolm erakonda, eks ole, olid, olid selle riigieelarve vastu selle riigieelarve nii-öelda maailmavaatelise ülesehituse vastu ja, ja sealt sealt tulenes ka parandusettepanekute suur arv. Ega siin ei saa olla niisugust matemaatikat, et andsime teile 225 parandusettepanekud või muudatusettepanekut, et no rahuldage neist 40 vähemalt ära, selline aritmeetika siin ei, ei toimi, sest võib teha ühe parandusettepaneku ja see võib olla väga tähtis ja jõuline ja kogu kogu nii-öelda selle eelarvefilosoofiat muutev. Antud juhul oli, oligi tehtud neid noh, tegelikult ju mõttetult palju mõttetult palju aega raisata ja ma ei taha öelda, et Keskerakond tegi midagi valesti, on kogu maailma parlamendipraktika, kui, kui nende kodukord seda lubab. Kõik need kümneminutilised vaheajad ja, ja see öötöö ja mis seal toimub vaid nagu, nagu selles ei ole küsimus nojah, tähendab kui me võtame nii-öelda formaalselt selle ette, mis, mis parts ütles peaministriks saades, et me ei hakka opositsioonist teerulliga üle sõitma. Püüame erineda oma eelkäija ja arvestada ka teise poole seisukohta, ütlen niipalju, kui see võimalik on, aga mõtle, millal sa öeldi. No see oli poolteist aastat tagasi, keda see enam huvitab, mis ta siis ütles? Aga kas see tekitab küsimus minu, kas, kas Juhan Parts üldse kontrollib oma erakonna esimehena siis jah, kuskil keegi ka viitas sellele, et tegelikult Res Publica fraktsioon on nagu väljunud Publica nii-öelda partei enda pealisehitis Näituse noh kontrolli alt ja Parts tegelikult ei, ei oma enam mingisugust või vastupidi, ta omab aga, aga ta tõepoolest siis nyyd ignoreerib ja, ja nagu sa ütled, et on unustanud ja. Mis foto meie nii-öelda poliitanalüüsis näide on, on ühes ühes samas artiklis siin jätame selle lehes, ei ole tähtis, on sümptomaatiline, minu meelest ma toon ta näitena. Ma ei ole laest võetud, ehk siis, et Res Publica nagu hülgab need koalitsioonipartnereid praegused ja hakkab hoopis teistega ühte paati, ehk siis Isamaaliidu ja Keskerakonnaga lause ajalehest. Mina ei ole laest võetud. Kuulujutt kinnitab Postimehe andmetel see, et möödunud nädalal kohtusid Keskerakonna liidri savisaarega üks Isamaaliidu juhte Peeter Tulviste ning ka äraostmatute esindajad, kes on ära ostetud. Me teame, eks ole, järgmine lõik Tulviste eitas kontakte Savisaare äraostmatute kategooriliselt ei tekkinud, ütles ta. Noh, ja ongi, aga see on ebanormaalne, et ei ole rääkinud opositsiooniga tule kõnelda ja kohtu case on nüüd järgmine küsimus, aga, aga ongi kogu analüüs, eks ole. Niuksed Postimehes kinnitab, et on toimunud põlvist, ütleb, et ei ole toimunud ja sinnapaika see asi jääbki. Ega me tegelikult ei tea ju, mis seal nii-öelda taga või magamistubades toimub. See viitab selle noh, nii-öelda Eesti viimaste aegade poliitilise poliitika tegemise traditsioonid, et seda tehakse tagatubades mingis väikeses grupis, siis töötatakse välja mingisugune taktika ja siis tähendaks seda, et umbes nagu asjaoludest tingitud paratamatu käitumist, kuid taga on lõpuks ikkagi ainult väikesed grupi huvid mis, millele püütud, mis püütakse rüütada niisuguse üldiste huvide rüüsse ja see paistab läbi mitme erakonna käitumisest, noh, võib olla. Endal on üsna üllatuslik olnud viimasel ajal jälgida rahvaliidu nii-öelda mitmesuguseid moondeid, mis, mis on aset leidnud, et see nagu nagu mingisugune putukas, kes kogekas nukukest tuleb jälle uss ja ja et Ja vaata, kui sa küsisid, et kas Parts Res Publica juhina ja peaministrina kontrollib seda, mis tema oma erakonnas nagu jama ei sunnitaks selline mõte mu loomulikult, aga me ei tea seda. Pigem pigem me saame siin noh, konstrueerida mingisuguseid konstruktsioone, hoone, mis meie arvates on loogilised. Ja noh, eks me üht-teist teame ja, ja kuuleme kõrvalt, eks ole. No On ju selge, et äraostmatud need neli, kes nüüd kõva häält on teinud ja kes norivad tüli noh kõikide koalitsioonikaaslastega ja, ja eriti ja opositsiooniga sama moodi. Et on mingisuguse grupi, moodustavad seal selles erakonnas ja, ja nende mõju on suur. Aga samas ma arvan, et ka nende vastumõju on suur nendele et see ei ole niisama, nii suures erakonnas ja, ja nii suures parlamendierakonnas, et nad saavad nii-öelda neljal häälel vabalt tegutseda. Aga kas teil ei tundu kolleegid, et kogu selle asja taust on tegelikult ikkagi juba lähenevad kohalikud omavalitsuse valimised, mis jälle juhatavad sisse uued riigikogu valimised, mille tulemusena ju tegelikult ikkagi pannakse paika võimupositsioonid ja loomulikult iga erakond võitleb selle nimel, et pääseda võimu juurde. Ja nüüd, kui üks erakond on aru saanud, et tema šansid võimu juurde pääsemiseks nii kohaliku võimu juurde kui ka tulevases uues riigikogus järgmise parlamendi olla võimupartei vähenenud, siis ta loomulikult hakkab rabelema, otsima. Absoluutselt, ja, ja kui sa ütled, et eelolevad valimised on tähtsad, siis ma ütleksin, et valimised, mis olid, on tähtsad, et lõppesid ju tegelikult nii-öelda eelmiste riigikogu valimistega võrreldes ja täiesti ebanormaalselt Sotside kolm häält europarlamenti, see oli ju ülejäänute jaoks tegelikult suur katastroof ei anumast, kui seda kaotust poleks olnud, kui neid valimisi poleks tegelikult olnud. Ma arvan, et see tõmblemine oleks praegu palju väiksem, seda kindlasti, sest see oli testi mis käivitas kogu selle uue tõmble, sellest ka kõik see kõik see tõmblemine Res Publicas, et nii nii valuliselt, et reform ei ole nõus nendega ühinema. Mul on olnud viimasel ajal mõned väga huvitavad vestlused inimestega, kes on nii-öelda poliitika ääre peal. Et nad ei ole veel parteistunud. Aga nad juba kaudselt tegelevad nii viimased aastad poliitikas, ametniku või mõnes muus muus rollis. Ja me oleme rääkinud väga-väga ausalt sellest, et inimene, kes hetkel peab tegema valiku. Ma poliitikukarjääri suhtes selgust valima partei siis seda on äärmiselt keeruline hetkel teha. Milline partei valida? Ärme räägi veel valijate valikust, mis järgmine valik, aga hetke mitmed inimesed, kes ei ole veel oma partiid valinud, mõtled väga hoolikalt, kas teha panus Res Publica-le? See on seotud suure riskiga, äkki ta ei tule üldse kohalike valimiste läbi, äkki ta jõua Riigikogusse. Kas Reformierakond, mida mõned aastad tagasi arvati, et see on selline, tasapisi hääbub nii-öelda ärimeestepartei on täna väga heas positsioonis. Kas riigikogu valimistel sots sotsiaaldemokraatide edu jätkub või oli see ainult ühe hetkeline ilvese mõjul? Me ei tea seda, kas Keskerakond üldse näiteks järgmistel Riigikogu valimistel on suur parteina aga see oli ja, ja kui selle üle arutlevad inimesed, see, kes mõtlevad oma tulevikus nii-öelda poliitikat teha siis on väga vara küsida seda, et millise valiku teeb valija. Sest et valijana mõeldes, ma arvan, on valik ikka tohutult raske. No see on tunnistus muidugi sellest Ei saanud päris hästi aru, Margus, et sa ütlesid, et inimesed nagu peavad tegema, tähendab neid nagu miskisugune asi torkab tagant istmiku, et, et nad peavad mingisuguse poliitiku valiku tegema politsei valiku tegema, mingisugused teised hooajast enam ei ole. On hetki, kus mõned inimesed peavad tegema. On elukutselt, on, ütleme, ametnik ühe konkreetse nime, näiteks Jaak Jõerüüt, keda Rein Veidemann väga hästi tunneb, mina, mina põgusamalt, aga olen, olen ka ühe pika pikema intervjuu teinud. Ja kas tal on valikut? No tal oli valik, miks tal ei ole valik, tal oli valikki jätkata. Ja kas see on ikka tegelik valik? Kas kas kas keelduda on võimalik? Kas temal oli keelduda võimalik ja kindlasti oli keelduda võimalik, aga. Ja mida see keeldumine tähendaks nii-öelda järgmisele diplomaatilisele lähetusele ja siin on juba oma, ma võtan, võtan, võtan kõrvale näiteks Pärnu maavanema Toomas Kivimägi, kes väga kaua ütles eitavaid vastuseid mitmetele erakondadele ja mis ta nüüd on valinud. Ei, ta ei ole valinud, diivanid on jäänudki ainult kindlaks ja ei ole temaga. Aga ta võib öelda seda, et ta ei ole ilmselt ka järgmine Pärnu maavanem ja muide, näitab. Ütlesid Jakeeridele viidates, siis näitab seda, et ka kogu Eesti diplomaatiline teenistus on erakannastatud siis vä? Siis pead sa selle, ma ütleks seda, et surve surve neile siiski on kindlasti olemas. No see on muidugi tõesti äärmiselt kahetsusväärne, kui, kui kõik tähendab see nii nagu Ameerika Ühendriikide tava järgi siis võitjad, erakonnad nii-öelda võtavad kõik, kaasa arvatud ka välisteenistuse, mis siis asetatakse parteilastele kuuluvusalusele ja see on selles mõttes tõesti väga ohtlik, sest et see jätab kõrvale igasuguse võimaluse professionaalsusele arengule. Ma sain jällegi sõbrad, spekulatsioon, ma minu teada Jaak Jõerüüt on New Yorgist tagasi. Võib-olla saate kuulajate tervelt, kahtlemata tervitame teda. Ja mulle tundub, et ta juba niheleb seal oma oma tooli peale, kui ta kuulab meid, sest et ma arvan, et te ehitate üles mingisuguse spekulatsiooni lossi. Kus ta ühe näitena asi on selles, et aja näite mõte oli tegelikult selles, et näidata, et et kuidas need valimised tegelikult lähenevad juba inimeste peades, hakkad mõtlema, missugused on nende lähiaastateks perspektiivid, kas nad saavad tagada oma tavalise igapäevase leiva, kas või et nad ei pea hirmu tundma seda, et nad saavad jalaka kuskilt ministeeriumist või siis ma linnavalitsusest ja nii edasi ja nii edasi, vot selles on see mõte, ma sain aru. Teised selle ma viitasin. Ma saan aru, millele ja kui see on nii, siis on see ikka juba äärmiselt ohtlik. Kujutame ette. Arne räägime sellest ka korraks, toome üks üks eelmise nädala naljakusi oli ju selles, kus oli see valitsuse istungil, kus üks Res Publica kaan läks kaklema. Kaklus tekkis Villu Reiljaniga ja süüdistati Reiljanit nii-öelda vallaametnike part, sund parteiskamistes. Ma hakkasin mõtlema, et kogu see asi vaatemänguline, me mängisime selle vaatemänguga välja. Aga mõtlema hakkasime hoopis sellepärast, et aga äkki Res Publical on tõepoolest probleeme, kuna kohalikud valimised lähenevad, ka nemad tahaksid survestada kohalikku vallaametnik ja ühesõnaga siduda neid erakondlikult, et kuule, mees, tead, me tagame sulle selle nii-öelda ameti ja jätkuse, kui sa tuled ühinenud Res Publicaga, see ütleb, et noh, kus ma villu käis, mul juba siin rääkis ära. Asi on ju selles. Vaata, ma täpsustan ühte ühte ühte näidet. Arne veel, et oli aeg, kus maavanem ei pidanud olema mitte ühegi partei liige, see aeg on möödanik. Amet palju rääkinud ja neid ametnik on tegelikult ka teisi. Minu teada ei ole ka kõigi ministeeriumite kantslerid siiamaani. Parteide liit ja see näide Rein töid, see on väga elulähedane, see on täiesti täiesti reaalne. Selliseid situatsioon olen ma kuulnud küll ja küll kõige äraostmine, mis, mille alusel toimus putš Tallinnas ja ja kui räägime valdadest, siis loomulikult tuleb karata tuti joreiljanile, mitte kellelegi teisele, sest et teatavasti maa on just nimelt rahvaliidu käest suurestiku üldse rahvaliit hääli saab, Keskerakonnal on ka seal ja siis tuleme tagasi Jõerüüdi juurde. Ja miks ma nimetan asja hulluks, kui Reformierakond hakkab oma lühikest pinki kaitseministri kohale sedaviisi täitma? No ma lavastan situatsioon ning eks ole minister Ojuland võtab toru. Okei, see oli küll ansikas, võttis toru, aga noh, Ojuland on sama erakond, et noh, et see on nagu üks hääl võtab toru ja, ja ütleb, et kuule, Jaak, meil oleks vaja sind siia nüüd kaitseministri kohale sageli alles asusid ÜROsse saadikuna. Sa võiksid tulla, mõtle ka oma edaspidise elu peale näiteks kura, aga kui sa arvad, et see niimoodi natuke ei ole? Tants Enekuda sissiratta, siin on kaks asja, ma olen mõelnud selle üle, see on ka puhata oma oma oma spekulatsioon, et ette ka Reformierakond oleks saanud selle kohaga teisiti käitunud, täita oli ka muid kandidaate, aga ilmselt mõtleb ka Reformierakond järgmiste valimiste peale. Muidugi tal on vaja, et tal on vaja uusi uusi nägusid. Ja mina olen sinuga täiesti nõus ja ma pean ütlema, siin vist, et ma ei tea, kas oli Ansipi idee või kus kohal võib olla Rosimannuse idee, kes on ju teatavasti Reformierakonna. Seega, aga ma pean ütlema, et, et see käik oli nende parteipoliitiliselt, oli see käik nendel tunnustusväärne, sest nad tõid karismaatilise inimese tagasi. Nad toovad poliitikasse. Nad toovad partei juhtkonda, ilmselt siis intellektuaalid. Ja kindlasti on ta ka hea kaitseminister erakonda. Tee, kus on intellektuaalid nii kaugele tõrjutud kui vähegi võimalik ja, ja seetõttu populismil on palju suurem kandepind. Selles ei ole nagu üldse kahtlustki, et, et Jõerüüt võiks olla hea minister, tähendab juba ette. Me võime anda mingisuguse väikese avansi talle, kuigi ta ei nagu ta ise ütleb, ega ta tanki toru läbimõõtu ei tea ja kaitsejõududest ja kõik, aga Dante ta on tegelenud välis ja julgeolekupoliitika on tänapäeval üks, üks suur tervik. Et selles ei ole nagu üldse kahtlustki, ajakirjanikel on, peaks olema ainult hea meel. Sellepärast et kui nüüd edaspidi kaitseministriga juttu hakkad rääkima, olgu see siis leheintervjuus või, või telestuudios siis temaga millestki rääkida. Ma pean tunnistama, ega vanavanaministrit eriti palju ju ei, ei, ei, ei kutsutud, sellepärast et ega seal nagu julgeolekupoliitilistel teemadel nagu, nagu väga suurt rääkida ei olnud midagi. Märgiliselt Jõerüüdi saamine kaitseministriks minule võrdsustub omal ajal Soomes Elizabeth treeni naisterahvasaamisel, kaitseministrit kes tõepoolest käis ka näpuga katsumas londiste püssiga oma elus katsunud ja kellest ajakirjandus muidugi algul tegi sissejuhatavalt niisuguseid mõnusaid inimlikke lugusid, mis ju tegelikult mõjusid hästi ja tuleb välja, et ta sai väga hästi hakkama. Et pärast oli ta väga suur autoriteet nii Soome kaitsejõudude endi silmis kui ka siis poliitikute silmis, et ta oskas laveerida, tähendab nende. Oli hetk, kus arvati, et temast võiks saada ka. Ja, ja see oli temale, muide kandideeris selle koha peale. Mis, kui me teeme nüüd natuke spekuleerime, eks ole, mis on kindlasti võib osutuda jaak tulevase karjääri üheks niisuguseks jälle üsna massiivseks aluskiviks. Poliitilise karjääri seisukohalt, kui see jama muidugi edasi kestab Rüütli toomine poliitikasse vaid, vaid see jama, mis on nagu parteistamisega siis ega siin ei ole midagi imestada, kui kuid meie diplomaatiline korpus on kas avalikult või, või, või nii-öelda avalikku saladusena ära ära parteistatud ja on teada enam-vähem kõikide kohta saab näpuga näidata, et ahah, see on selle mõjusfääris, see kuulub sinna erakonda, sellega tuleb käituda niimoodi, sellepärast et järgmine käik on selle erakonnaga niimoodi ja siis me teeme koalitsiooni sellise, me paneme selle saadiku sinna. Nii et osaga see, see, see tõesti võib-olla see, mis omal ajal nagu, nagu välisministeeriumis loodi nii-öelda karjääridiplomaatide see peamajas töötamine ja siis sealt edutamine, et C1 võib ühel hetkel muidugi otsa saada. Ma arvan, et ettepanekuid, millest on raske keelduda, tehtud mitte ainult diplomaatide, neid tehakse ka ärivaldkonnas ja mujal. Ei noh, see on selge, nii et selles mõttes on väga, väga, väga keeruline aeg, et kui ma seda diskussioonipaneel ja alustasin, siis ma ütlesin seda just, et paljud inimesed on valiku ees ja natuke oma sisemiselt ei tea seda, kas valida oma poliitilise karjääri nimel nii-öelda Reformierakond, sotsid, komas parteid, sellistele inimestele, kellel on öelda potentsiaali tulevikus poliitikas läbi lüüa, on Eestis ikkagi suhteliselt väike hulk ja tavaliselt tehakse nendele ettepanekuid mitmete parteide poolt. Kahtlemata, no siis jääb neil inimestel üle ära oodata see aeg, kui Eestis on kaks suurt parteid ja valiku tegemine suhteliselt lihtne. Mis sa arvad, kas asi liigub, sest selles suunas ja vaatasin see nädal? Midagi väga kuumalt just nimelt esineb esile ikka needsamad liitumised ja, ja tehti igasuguseid pakkumisi ja, ja kui ma siin rääkisin teatavast moondest, siis, siis tõepoolest üllatas mind just nimelt rahva Liiduse. Kavatseta pööre vasakule. Kuule no ütleme nii, et rahvaliit oma juhi isikus tegi oma kongressil ikka suhteliselt lahja pakkumise. Kongressikõnet kahjuks ei noh, seal oli jah, et ta kasutas selliseid rahvapäraseid väljendeid nagu, et sellele mõttel kui kolm vasakpoolsete erakondade nimetas siis sotsiaalliberaalid, sotsiaaldemokraadid ja nemad ise ühineksid, mõtleksid ühiste eesmärkide peale, mõttel oleks jumet ja sellega nagu asi, nagu, nagu piirduski. Noh, ütleme see, mis paremtiival toimus seal ikka märksa vaatemängulisemat, ägedam. See tähendab mina niisuguste ühinemiste ja poolt ei ole ka endises poliitikas olijana küll aga ma leian, et et just nimelt ühiskonna enda-sisese dialoogi huvides oleks ikkagi selgelt see nende nii-öelda poliitilise skaala määratlemine väga oluline, et, et niisugune dialoog üldse sünniks ja, ja aga minu meelest erakonnad on ikka võrdlemisi häbelikud olnud oma niisuguse positsiooni määramisel. On küll ja, ja sellest on juba räägitud ka, ütleme järgmiste kohalike valimiste silmas pidades, et kui inimene öeldi seda, et olid isikuvalimised, kus valiti persoone sõltuma sellest, millises parteis nad olid. Viimastel riigikogu valimistel hinnati nii-öelda sõnumit ja oli tekste ja Res Publica sõnum oli nagu kõige uudsem ja kõige jõulisem ja valiti see arvata seda, et kunagi me jõuame selliste tee või maailmavaatelistele valimisteni, sest mina kardan küll seda, et et järgmised kohalikud valimised ega ka riigikogu valimised ei ole veel nii-öelda maailmavaate valimised. Kardan seda, et need muutuvad taas isikuvalimisteks. Ükskõik millise sõnumiga tuleks välja Keskerakond, Reformierakonna, Res Publica, mis iganes, kas või sotsid. Inimesed on sõnumi suhtes umbusklikud taas, nad on ükskord kõrvetada saanud. Ja sõnum omakorda sõltub meediast suruma lehmale sõnum näha, aga sõltub meediast, meedia on, võimalused on, tähendab seda just nimelt anda talle niisugune pakend, ma pean silmas reklaami, ostetud lehepindu ja nii edasi anda niisugune pakend, mis, mis tõepoolest jällegi on nagu uus peibutuspart. Seesama parteide maailmavaade on, on väga palju tegelikult hägustatud, väga raske on tegelikult neid samu olemasolevaid paljusid parteide tegutses skaalal vasak paremal nii-öelda paika panna, kus üks või teine paikneb liiga palju erinevate otsuste puhul paiknevad nad täiesti erinevates kohtades, liiga palju on ka juhtides kinni ja kujutame ette olukorda, kus ütleme, kääriks, Keskerakonnal ei oleks enam see juht kes praegu ja, ja situatsioon oleks tegelikult, ma arvan, väga ruttu muutuks hoopis hoopis teistsuguseks. Ma arvan, et siis ei, ei, ei nähta enam selles erakonnas ka sellist sellist tonti ja võidakse hoopis teisiti asju ümber mängida. Ja, ja ka teistes erakondades on, on tegelikult nagu väga palju nagu, nagu juhtidest kinni ja, ja lõppude lõpuks me võime mõelda ka nii-öelda valimissüsteemi muutmisele. Et kas see on õige, et kui praeguses olukorras, kus meil on kuus parlamendierakonda sõidetakse opositsioonist üle nagu, nagu buldooseriga olla peaks valimiskünnist alandama, et, et oleks ka pisemaid jõude sisse ja olukord läheks kirevamaks. Ma ei kindlasti ole selles selles veendunud, et seal nii-öelda mõne inimese jaoks lõppeesmärk kaks, kaks erakonda üldse kogu riigis tõsiseltvõetavat erakonda ei, ei ole see õigele Minu jaoks, kui ma nüüd jätan välja praegusele esialgu projektipartei Res Publica, siis on olnud tegelikult see skaala kogu aeg üsna selge olnud, sõltumata sellest, et nad ise seda pole. Manifesteerisid, et Reformierakond on ikkagi paremtsentristlik, kuigi teda nimetatakse ka mõnes mõttes libariba realistlikuks erakonnaks. No hea küll, see on. Ma tahan ikkagi vist kõige enam paremaks. No eks näeme nüüd nendel homme on suurkogu, on siis kuule, mis on Ansipi sõnum seal. Ja Keskerakond on vasaktsentristlik olnud kogu aeg ja valimistel populismi kalduv ja siis on on Isamaaliit on olnud vasak, vasaktsentristlik, konservatiivne ja, ja nii et tegelikult on need jaotised olemas. Sotsiaaldemokraadid on sotsiaaldemokraatlik vasak. Nonii, kolleegid, lõpetame siinkohal, ootame ära tänased ja homsed sündmused ja, ja on üks asi on selge, igav meil ei hakka. Järgmine kord siin stuudios, laupäeval uus koosseis Mart Ummelas juhtimisel ja nautige päikest.