Kas teate, et osaleja vigadeta kirjutaja ei kirjuta osavalt vigadeta mitte niivõrd sellepärast, et ta ta peast vastuseid kõikidele keeleküsimustele, see pole võimalikki. Kuivõrd sellepärast, et ta teab, kust neid vastuseid otsida ja parasjagu teha ei saa, siis on abi sellest, et ta valdab hästi ümber sõnastamis kunsti. Tähendab, et kui ta ei oska mingit sõna või lauset õigesti kirjutada, siis kasutab ta mingit teist sõna või lauset, mille tähendus on enam-vähem sama ja mille õigsuses tan veendunud. Ütleme, et osav kirjamees ei ole kindel, kuidas kirjutada vahetevahel kas lihtsalt kokku või sidekriipsuga kokku. Selmet hea õnne peale emb-kumb, kirja panna, kasutab ta hoopis sünonüümi, mille õiget kirjapilti ta kindlalt teab näiteks vahel või mõnikord ütleme, et osav kirjamees ei ole kindel, kas kirjutada sovjetiaeg või sovjeti aeg, Jotiga loobub ta sellest sõnast hoopis ja kirjutab pikemalt nõukogude aeg. Ütleme veel, et osav kirjamees ei ole kindel lauses, olgugi et mari oli õppinud saidaeksami kolme käibeti ette koma või mitte. Sellisel juhul sõnastab ta lause lihtsalt ümber, niiet tüsilikke hetk kaob. Mari oli küll õppinud, aga sai eksami ikkagi kolme. Nimelt taandub õigesti kirjutamine sageli lihtsalt valikute tegemisele, ümbersõnastamise kunstile, mõnikord näiteks etteütluse puhul niimoodi mõista ei saa aga oma loomingulise kirja, artikli, essee või muu säärase korral küll. Eesti keel pakub oma kasutajaile ühe ainsagi lahendamiseks ohtralt vormi. Variante võimaldab peaaegu alati väljendada kuidagi teisiti. Miks mitte seda võimalust ära kasutada?