Ja rahvaliit nii mitt mehi Jon n. Mina olen Mari Tarand. Ja nüüd murdesaate haig. Eedi metsensaaten Me olli mulgi keele tunnin. Häälte tunni eile. Me arutame nimelt. Murdekiilom üldisemann mõtlen mina tassi üüriette sealse küsimise keelte Koscottalt, tee oma keele saanualet. No aga võib-olla teie ei saanud aru, head kuulajad, mida see üüriate näiteks tähendab see on mulgi säärane sõna, mis tähendab peale hakkama. Ma tahan alustada siis sellest, et kust lugupeetud Anu Haak Ja Jüri Viikberg meie tänase saatekülalised Eesti keele Instituudi dialektoloogid oma keele juuri teavad tulevat. Anu Haak. No mina olen tallinlane, aga nagu kõik tallinlased, kuigi mul on juba kolmas põlv, on meil ikkagi mingisugune taust ja minu taust on väga kirju. Mu ema on siis Tallinnas sündinud, aga tema ema on Harjumaalt juurust. Praegu Raplamaa ja isa on Tartumaalt Kambjast. Ja sellest vanaemast, kes juurust oli, ei tea ma palju midagi, sest ta suri, kui ma olin kolmene. Aga vanaisa, kes elas väga vanaks ja kelle murdekeel, et siis kui ta elas, ma ei osanud üldse tähele panna. Sellest mäletan väga hästi, kuidas tema, kes näiteks eme ja niisuguseid muid sõnu, kus oli vokaalharmoonia, millest ma siis üldsegi olles juba koolis õppinud rahvaluulekeelt ja kõike muud seesugust, ei osanud arvata, et see vokaalharmoonia aga minu isapoolsed vanemad on pärit Harjumaalt Keila kihelkonnast. Isa sünnikodu on Türisalu külas ja temal oli väga suur suguvõsa kellest ma mäletan neid kõiki. Ja ma mäletan ka seda keelt, seal mul kõrvus, mis seal kõneldi, sel ajal küll ei kõneldud, vaid räägiti. Ja kusjuures ma olin täiesti veendunud, et mitte mingisugust murret, murdetausta minul ei ole. Kuni sinnamaani, kui mul kuuendas klassis tuli kirjutada nimisõna käänamise peale kontrolltöö ja seal oli vaja käänata sõna hani ja ma siis käänasin teoretiseerides, et ma olen kuulnud, kuidas nad räägivad, et need Anid ja neid Anisid, aga seda viga mina küll ei tee ja kirjutasin ilusti ja selgelt, nagu meil maal räägiti, see Ani selle anese taand, sain selle töö siis tagasi, seal oli punane kriips all ja ma ei saanud aru, milles viga. Ja kui ma nüüd siis olen suur ja tark murdeuurija, siis olen ma kartoteegi järele vaadanud, et osastav kääne sõnast hani. Et tõepoolest ainult Keila Harju-Madise kihelkonnas, nii et vot nii palju siis murdetaustast. Ireetberg. Lõuna-Harjumaa järelikult ka Põhja-Eesti ja just see ala kus kirjakeel ju meie kodumurde on ära söönud ja riismed järele jätnud. Mäletan maa, kes rääkis kõva Gibi ja kui poiss koerus tegi, siis tuli anda talle mööda köisa. Aga see oli juba vanade inimeste kõnepruuk ja nooremate vahel, seda mõnikord muigamisi võis ju kasutada, aga koolis kindlasti mitte. See oleks ka punasega ära märgitud. Kui nendest käänamistest rääkida, siis minu vennal juhtus nii, et õuna käänamisel küsiti, kui on palju, kuidas siis on, tema ütles loomulikult Tony. Linnastumine, elu edasiminek, progress, kaotab keele murded. Nende sünniaeg on ju kihelkondlik aeg, kus ühe kiriku ümbruses elavad inimesed, ühe kihelkonna inimesed kõnelesid ühte keelt ja kus inimeste liikumine oli hoopis piiratum. Ja loomulikult ei olnud igas tare nurgas televiisorit. Mind paneb alati uuesti ikka ja ikka uuesti imestama see, kui ma mõtlen, et aastat tagasi maal räägiti murdekeelt oma kodukeelt igal pool aga linnas rääkisid haritud inimesed saksa keelt. Ja kui Oskar Kallas kirjutab minu mäletamisi jaga sajandi alguses mingis oma kirjatöös, et olen endale sisendanud, et peaksin rohkem hakkama eesti keelt kõnelema ka seltskonnas ja õhutama ka teisi seda tegema. Taastatan meie keelele, see on tegelikult nii lühike aeg, mille jooksul meie keelest on kujunenud ja kujundatud mitme põlvkonna töö viljana väga hea, korralik igas suhtes kultuurkeelenõuetele vastav keel. Aga mis elu elasid siis vahepeal? Murded. Ma lugesin just nüüd Kaljo Põllu ilmunud Hiiumaasalu ehitiste raamatut kus ta sissejuhatuses ütleb niiviisi sajandi alguses, tähendab, eelmise, 19. sajandi teisel poolel on suurim saavutus see, et Põhja- ja Lõuna-Eestist pärit haritlased suutsid ületada kolkapatriotismi ja luu tuua ühise koolis ajakirjanduses ja kirjanduses kasutusele võetud kirjakeele mida ei ole siiamaani suutnud näiteks meie idapoolsed sugulased, mäe Marilased ja niidu, Marilased või ersamordvalased ja maksa mõõdudest. Ja selles mõttes on tal õigus, et see oli tõepoolest sel ajal väga suur samm. Aga see on teiselt poolt muidugi just nimelt see, et kui Põhja-Eesti keskmurre sai eesti kirjakeele baasiks siis see ju ei ole ainult puhas murre, mis meil nüüd kirjakeele, vaid sealt on ikkagi kõrvale jäänud kõik need kõige markantsamad murdejooned. Et need paikkondlikud murrakut, mis selle aluseks on olnud, need ju enam kõnekeelena mitte kusagil kasutusel ei ole. Nii et see asi ongi niisugune, et me ei saa seda hinnata, et mis selles on olnud nüüd kasu või kahju murretele selles mõttes, et asja kasu on teise kahju. Ja just seesama nähtus hakkab nüüd toimima Võrumaal kus püütakse luua ühist võru kirjakeelt. Aga ka murdeuurijad on väitnud, et sellega hävitatakse ära paikkondlikud murrakut. Ja mina ei ole sugugi kindel, kas need võru kirjakeele loojad on nüüd suutnud ilmutada niisama suurt tolerantsi nagu 19. sajandi teisel poolel need Põhja- ja Lõuna-Eestist pärit haritlased. Et nad on loobunud väga paljudest niisugustest joontest, mis on, ütleme liiga paikkondlikud ainult siis selle niisuguse kirik keset küla kirjakeele, mille kohta ei ütle näiteks lääne võrust pärit inimene, vanaema või ka isa oma koolis seda keelt õppivale lapsele, et näopava sulle vägisi seto keelt ja mina ei ole see, kes oskaks selle üle otsustada. Aga ma arvan küll, et see, et on tõusnud huvi selle kohaliku murde vastu, on igatepidi ikkagi väga hea just sellepärast et ükskõik, mis asi saab meile või tema väärtus saab meile arusaadavaks alles siis, kui medast oleme ilma jäänud. Aga Eesti murded ei ole praegusel hetkel veel see asi, millest me oleme lõplikult ilma jäänud. Ja seda õppida siis, kui enam mitte keegi seda ei oska on minu meelest noh, peaaegu et võimatu. Aga seni, kuni on ikkagi neid, kes seda räägivad, olgu küll, et see on mingi üleminekumurre, see ei ole enam see puhas ja vanajumala õige. Aga ta on ikkagi murdekeel. See ikkagi, ma arvan, et neid inimesi, kellel on see taust igal juhul rikastav ja mina küll toetaksin seda kahe käega, et tehtaks neid lasteõpikuid, lugemik, neid võimaluse piires koolides kasutataks ja see, et neid soovijaid on viimasel ajal juurde tulnud, see on igatahes hea. Päris kindlasti. Võib-olla ma rõhutaksin ka selle eesti ühiskeele ja eesti ühise kirjakeele suurt tähtsust mida me oleme ju kasutanud väga kaua aega, mida ülikooli tasemel on ju õpetatud juba üle 200 aasta ja nii edasi ja mis on meie suur õnn ja keelt me oleme rääkinud ju aastatuhandeid. Ja selles mõttes, kui me meenutame põhjasõjajärgset aega, kui inimesi oli vähe, kui me meenutame Liivi sõjajärgset perioodi, kui me meenutame mingisuguseid ajahetki ajaloost, kui inimesi on nii vähe, et jalajälge nähes on sellele antud suud alad või maanurgad on olnud tühjad, uued inimesed on vaadanud katuseõlgede järgi, kuidas siin vili kasvab, kas siia tasub elama jääda või tasuks edasi minna. Et selles mõttes see meie keelepilt on olnud kindlasti väga muutlik ja see on olnud eri aegadel erinev. Et kase meie murdeline rikkus. On ju välja kujunenud alles suhteliselt hiljuti seda mõõdame aastasadadega, mitte tuhandetega. No see murderikkus on nüüd ühest otsast vaadates ju meie tohutu varandus ja mille üle me võime kindlasti uhkust tunda, teisest küljest suhtlemise seisukohast selline eripalgelisus ja erinevus on kindlasti mingil määral härral takistab ja praegu, kui me ütleme, et hiidlane ja setu omavahel vesteldes võiksid vahel tõlki tarvitada, siis varasematel aegadel on see kindlasti olnud. Seda võiks nimetada isegi keelebarjääriks, võib-olla, aga et sellest on üle saadud ju ja Saksamaal on ülem ja alamsaksa keel ikkagi see olnud ja Soomes ida ja läänemurre ja nii edasi. Nii et kogu sellise muutlikkuse taustal, et kõik siin elus muutub ja liigub ja areneb siis kindlasti sedasama võib öelda ka murrete kohta, et see murde elu on olnud eri aegadel erinev. Aga murded kindlasti on ja jäävad. Iseasi, kuidas me neid nimetame või kuidas me neisse suhtume. See, mismoodi rääkis vanaema, on teistsugune, kui räägivad meie lapsed või meie ise. Ja sellest on isegi imelik rääkida, sest et kui tulevad uued nähtused ja talude asemel tulid kolhoosid ja kolhooside asemel on tulnud jälle juba uus kapitalistlikud moodustused ja kuidas kõik on ju kogu aeg muutunud ja meie eluajal ei olegi igavaid praegu olnud, sest et kakuaeg. Me oleme pidanud eluga kaasa minema, siis täpselt samuti on seda pidanud tegema keel. Ja see, et me peaksime rääkima nüüd praegu viiskudest, artest või rukki rabamisest või sirbiga lõikamisest. Seda on väga raske teha, kui me sellega oma tegelikus elus kokku ei puutu. Ja teisest küljest, kui me tahame rääkida sellest, millega me tänases elus tegeleme, millega me kokku puutume, millest me räägime, millest me mõtleme siis sedamoodi me peame ka oma keelt ja suud painutama, et teistele ennast arusaadavaks teha. Aga kas saaks siis öelda, et ikkagi see inimene, kes murdeid veidikene tunneb või mäletab või oskab venelasest aru saab, on siiski rikkam. Kindlasti ta on rikkam, ta on kakskeelne selles mõttes, et tal on oma kodumurre ja tal on kirjakeel, seda rõhutas ju meie tuntud murdeuurija Hella keem kogu aeg. Temal läks kooli, õppis seal kirjakeelt, aga kui ta Antsla jaamas rongist maha tuli, siis linnakeel sõitis rongiga edasi ja temale tuli iseenesest kohe kodukeel suhu ja kodus oleks seda väga pahaks pandud, kui ta oleks seal hakanud linna keelt rääkima ja no on ju väga tuntud see lõunaeestlaste ütlus, et kas ma sinu too pärast kooliti, et sa seal vil rääkme kah nakkab? Lõunaeestlased ju ei räägi, nemad kõnelevad ja mulle meeldis see väga, kuidas üks mulgi memm ütles mulle niimoodi, et rääk räägib inimese kõneleve. Oleks meil juba oli kodu ja ei ole meil ka liigaadu. Kui me olime jälle ego, olenes see, kui meil well kooleenes kooleezzveere, streigid, enega lehes, veerest veidi geen kogumeelse CK Leenes veid. Me äri, kõik need, see äri köik armule Alta tee armule Alta. Me ei kiida Viiaski ta armule ja roosid mööde armuleeaa Roosi. Haudalas taanes Auda lastani armuma, alla kaanes armu alla kargaani, kuuli kosti vastu, kooli kool tiivas, nii neegaadu armuke Me Meevee Aadu armugeeni, mine Kaadu töötteri leevee. Aadu tööteeril noorepliilee poeegeeessi le noorebeeleboeegeeessi, armukuuli koosti vastu, armukuuli koosti vastu läätsi Ena koodule viina, keelegi na tuule, minagi jäädi naasi. Jää, minagi jäeti, no see viina. Juba vilksatas sõna õige. Kuidas me saame üldse rääkida, kas on olemas õiget murret või murrakut. Möödunud aastal tehti ilussari televisioonis mõtelus kus otsiti inimesi, kes murret mäletavad ja oskavad üks rohkem, teine vähem. Ja selle kohta oli ka palju etteheiteid, et see ei ole ikkagi puhas murre, ei ole õige murre. Ja kas me üldse tänapäevastest asjadest saamegi murdekeeles kõnelda? Kui mina läksin Tartusse õppima ja esmakordselt puutusin kokku lähemalt lõunaeesti keelega, siis ma panin tähele, et mõnikord nad ütlevad Essole. Ja siis tekkis mulle mulje, et aga Lõuna-Eestis vist öeldaksegi ainult Essole nendele ei sõna üldse ei esinenud. Meie olime elule väga lähedal, meid saadeti ehitusele esimesel kursusel tööle ja seal olid Võru kutsekoolist tulnud Marju poisid võrokesed. Mina küsisin siis nende käest, et kas on ükskõik, kas ma ütlen, ei ole veeessole, nemad ütlevad, ei ole ükskõik. Ma küsin, aga millal siis peab ütlema Essole, millal peab ütlema ei ole. No nendel oli, eks ole, seitse klassi põhiharidust ja kutsekool, nad ei olnud selle peale iialgi mõelnud ja nad ei osanud mulle vastata. Sealsamas ise omavahel rääkides nad iialgi ei eksinud. Ja kui nüüd läheb sinna üks põhjaeestlane ja ütleb niimoodi, et täna Mullessole raamatut kaasas, siis on see igal juhul murdeseisukohalt vale või ükskõik, siis ütleme, kui küsitakse, et kas su nimi on Tamm ja ma ütlen essale seal, siis on see ju vale, see on murdeseisukohalt igal juhul vale ja see on nüüd üks selge kriteerium, eks ole, see saab olla seisa olla või kui nad laulavad seda ühte mingit võrukeelset laulu, kus neil on esimeses silbis A ja järgsilbi seal siis on see ju murdeseisukohalt igal juhul vale, sest ükski murret rääkiv inimene niisugust asja ei saa, ta ei oskagi, see ei tule kõne alla. Aga kui ütleme, üks kirjakeelne on saanud selgeks, et mõnikord seal järgsilbis on näe, mida kirjakeeles iialgi ei ole siis ta teeb järelduse, et see peaks seal igal juhul olema. Ja vot noh, niisugused asjad on nüüd igatahes valemurre päris kindlasti. Kuidas see hurda aegadel siis oli? Hurt kirjutas oma setukas lauludele väga ilusa eessõna selle kohta, kuidas tema siis neid ülipikki kesk kõrgeid vokaale, kui me teaduslikult väljendame, märkinud on, see on siis see süsteem, mis on terves Lõuna-Eestis, et kui on kolmas välde, siis on see kõrgenenud, kui on teine välde, siis harilik kiil, keele, rullkooli, köök, köögi, mina ei oska neid õigesti hääldada, küll ütlen ma, et ma kuulen seda vahet, kui mulle seda demonstreeritakse. Aga põhimõtteliselt need, kes on Lõuna-Eestist pärit, ütlevad, et seda ei ole õige märkida e ö ja huuga, sest need ei ole Hi juu mina, kes ma olen põhja Eestist pärit, ütleksin, et kui nad ka ei ole, siis nad on ameti lähemal hiil, huule ja ö-le kui eele, hoole ja öörle, eks ole, kui ta on kool, siis ma ikkagi meelsamini kirjutaksin seda kahe kogu kahe hooga, et ma teaksin, et seda on vaja teistmoodi lugeda, kui seda tavalist põhja-eesti sõna cool. Hurt leidis, niisuguse lahenduseta, kirjutas need istungiga kool ja keel, kui see oli lihtsalt märk, see oli märk, eks ole, kõiki asju me võime ju märkida nii, kuidas meil parajasti headunud q tähega nõial nüüd põrukesed märgivad seda oma Larin kaal, klusiili ehk jäänuk lõpet, nagu ütles Henn Saari kadunukene kuuga. Vanasti märgiti seda küsimärgiga, millel ei olnud punkti all on märgitud ka ülakomaga asja olemus sellest ei muutu. Aga on õige ka see, mida ütlevad mõned teoreetikud, et seda ei ole kirjas üldse vaja märkida, sest see, kes seda hääldada oskab, teab ise, et selle koha peal tuleb see hääldada. Nii nagu meie oskame lugeda rong ja pang. Olenemata sellest, kas sinna on kirjutatud see pika sabaga teistmoodi häälik või ei ole. Aga kui venelane seda hakkab lugema, siis tema ütleb ilmtingimata rong, sest temal seda häälikut lihtsalt keele süsteemis üldse ei ole olemas. Aga hort kirjutas jahtistongiga kirjutaski eel ja kool ja töö ja seletab seda, et seda tuleb lugeda ja seletab väga ilusasti selles omaaegsest teaduslikus keeles, mismoodi neid häälikuid hääldatakse. Aga nüüdsel ajal, kui huvi on murrete vastu suurenenud ja püütakse laulda ka neid, et Lõuna-Eesti laule igasugustes koorides siis võetakse sealt üks tekst ja loetakse seda sõna-sõnalt täht-tähelt. Tulevadki siis sellesse setu laulu niisugused, nii elekene ja keelekene, see ei ole seal ju võimalik, aga keegi ei vaevu üldsegi süüvima sellesse, mida siis ükski märk selle keele üleskirjutamisel kunagi tähendanud on. Täpselt samuti on kõikide nende Lõuna-Eesti või ütleme nüüd võru kirjakeelemärkidega, et kas me kirjutame seda kõrget vene pärast häälikut üksiloniga võime, kirjutame teda kuidagi teisiti või kirjutame tavalise ööga kes seda murret oskab, see hääldab seda õiges kohas õiget moodi, ükskõik kuidas see kirjutatud on ja see, kes ei oska, see võib selle üksilani juures jäädagi kukalt kratsima, et mis ma siis nüüd hääldan, kas öö või hääldan ma. Või mismoodi seda peab hääldama, kui ta ei ole vaevunud enne sissejuhatusest lugema, mis häälikse tegelikult üldse. Põhimõtteliselt on niiviisi, et kõik inimesed, kes on kirjakeeles omandanud lugemisoskuse, nendel on igal juhul raske lugeda murdekeeles kirjutatud teksti kui see ka nende oma kodumurre. Ja eriti raske on seda teha siis, kui seal on niisugused märgid sees, mida ta ei ole harjunud oma igapäevases loetud tekstis nägema. Ja selle kohta võib siis rääkida ka seda Lõuna-Eesti mutikese juttu, et ma Tiia külmis pinium Amistubini kuum Tuutma küll ei tee. Mõeldud oli siis pinik koera koerad ja nii et ma täiesti hindan seda, et oma leht nüüd ilmub ilma nende võõrtähtede ette küll võrukeelsena, sest seda on kindlasti lihtsam lugeda sellel, kes seda lugeda tahab. Vaatasin internetist murdeasjadesse puutuvaid kommentaare ja seal leidsin ühe lause, kus keegi kirjutas, et ükski Eesti inimene ei ütle ju puine. Seal ei olnud väldet märgitud, seal oli sõna lihtsalt. Me hakkasime siis arutama naljaga pooleks, et kui see oli minu saates, siis võib-olla mina oma mulgi murdemõjudega ütlesin teises vältes puine, kui peab olema puine alla pileti, lubatud on mõlemad ühest toast, no ei ole veel praegu käepärast. Pole suurt rõõmu, aga just see lause sellest hakkasime kinni, et ükski eestlane ei ütle. Vaat sedasorti resoluutseid lauseid kuuleme, vahel ka kuulen mina oma keeles olete peale ja tahan siin just seda rõhutada, et need õige väita keset sageli just väldetes väljenduvad murdejooned on olemas. Loomulikult kirjakeele seisukohalt tahaksin ja sooviksin, mina. Ma räägin täiesti korrektset õigekeelsuse normidele vastavat keelt ka väldete mõttes. Aga veidikene värvida oma keelt või märku anda oma Lõuna-Eesti päritolust. No kasvõi hääl ja päega. Võin ma seda teha, keegi pahaks ei pane. No see ja päev on üldse üks suur arusaamatus kirjakeele seisukohalt, sest kui otsustati, et kirjakeele baasiks on põhjaeesti murre, kus pikk käe on diftong istunud ja seal on selja peal ja hea ja pea ja, ja kariaagib ja, ja nii edasi ja et seda kirjakeelt seda nähtust ei võeta, sest seal nüüd enam keegi reagi siis oli ju hea ja pea asjus kaks keelekonverentsi, kus selle üle ennastunustavalt vaieldi ja mis lõppude lõpuks jäikesistiftongiliseks, et meil on peal peale pealt hea ja pea ja teaduskahvel tarka peale lähedus. Aga tegelikult see ongi nüüd siis kompromiss, et ühelt poolt markantset murde põhjaeesti murdejooned kirjakeelest välja, aga niisugustes ka üldkasutatavates sõnades siiski jäeti nad sisse ja nüüd me kuulame ka Lõuna-Eestist pärit inimesi, kes ütlevad hea ja pea ja mitte silm kee pilgu sinna juurde. Nii et see on nüüd jah, täpselt nii, et nii nagu kirjakeeles on, see ju õpitakse koolis ära. Pärast ollakse veendunud, et see on alati nii olnud ja peabki nii olema, sest näiteks üks asi, millest mina kah oma kooliajal aru ei saanud, on miks selle kõnelema verbi pööramine on nii raske üks sõna ja ometigi seda ei õpita ära, et peaks olema kõnelema Ta kõnelenud, kõneldud, aga ikka öeldakse kõneleda ja kõneletud ja alles hiljem sain ma aru, et see ei ole ju üldse meie sõna. Ja kui mina pean õppima mingisuguse verbi pööramist niisuguse sõna põhjal, mida mina oma igapäevakeeles ei kasuta siis loomulikult ma ei saa teisi analoogilisi sõnu ka õigesti pöörata. Selle meie all mõtled sa nüid, ma mõtlen neid meie Tallinna keskeltläbi põhjaeestlased, et meil on ju teada küll, mis kõnelema tähendab ja see tähendab meie jaoks ikkagi kõnet pidama, avalikult kõnega esinema, aga eluilmas ei saa ma minna ja küsida teise käest, et mis ema sulle kõneles, see ei tule kõne alla, kõnele hullega. Kõnele mulle ka ei tule kõne alla, aga kui ma sellest olen ükskord kah mingil keele päeval rääkinud, siis Tartust Ülikooli eesti keele õppejõud tuli minu juurde ja ütles niimoodi, et no see pole küll Jutega midagi kõnelema, on täpselt samasugune verb nagu rääkima ja seda kasutatakse täpselt samamoodi eesti keeles igas situatsioonis. Niiet ainult lihtinimene ei ütle seda, et mitte kuskil mitte kunagi mitte keegi ei räägi vaid see, kelle omad keele seisukohalt, see ei ole kunagi olnud probleem, tema vist oli Lõuna-Eesti päritolu. Tema võttis seda kui absurdi. Mis jutt, see on, see ei ole jutt ega midagi. Ja täpselt sama tahaksin mina siin rõhutada, just et need inimesed, kes teevad keele õpikuid lastele et need peaksid siiski natukene süvenema sellesse, et missugune murdetaust üleüldse Eesti lastel on ja kui neile õpetatakse näiteks välteid algklassides siis ei peaks sinna panema sisse niisuguseid kriitilisi sõnu, nagu see siin räägitud puine ja maine, sellepärast et see läheb lausa pooleks niimoodi, kui vaadata eesti murdekaarti, kus on puine, kus maine, kus on, kui nagu sa maine ja kui laps põhimõtteliselt oskab väldet määrata, siis tema ei saa aru, et miks see siis nüüd parajasti valesti oli, kui tema ju niimoodi ütledki. Või ütleme see paljuräägitud ammu või ammu. Jõulud, mille pärastlõunaeestlased on valmis tallinlastele, tutti kargama iga kell. Mina ei näe selles mitte mingisugust probleemi, et neid hääldatakse nii, nagu me oleme harjunud hääldama, sest kirjapilt sellest ju ei ole. Et see põhiline jutt, mis me koolis kuuleme, keele tunnis räägite valesti, siis te kirjutajatega valesti antud juhul me ei kirjuta valest ja ei pea ka sisendama lapsele, et sa räägid valesti. Aga kui me läheme juba sinna köökis kapis Norkas siis see on ju peaaegu juba ikkagi keskealiste inimeste keelest kadunud. Aga kui ma kuulsin hommikul raadiost, et see või teine oli purjuspäi roolis siis ma mõtlen, et ahaa, sina oled Põhja-Eesti päritolu sealt lääne poolt. Ja minu meelest ei ole selles midagi halba. Mõni üksiksõna- kaugest lapsepõlvest tuleb mul meelde, mida ma olen täiskasvanuna alles jälile saanud. Üks oli see kiik, sest õues oli meil kiik ja kiigu pääl olin mina. Ja ma ei saanud üldse aru, mis asi on kiige ja miks teised. Hiljem, kui ma Tallinna tulin, teistmoodi rääkisid. Ja kui nad on rannikult, siis räägivad hoopiski kiigab kiigadool ja kiiga kitiga ta lapse giga. Mulgi murre on keeleteadlaste jaoks see, mida kõneldakse Lõuna-Viljandimaal. Kihelkonna tantsis Tarvastu, Paistu, Halliste, Karksi ja Helme. Kusjuures ta on suhteliselt väike ala, aga keelelist erinevused eri kihelkondade vahel. Tarvastu ja Helme näiteks omavahel on üsna suured, helmes on Tartu murdemõjusid kaunis palju. Ja mulgi murdes Nende kohta võiks öelda siis seda veel, et ta on ehk põhjaeestlasele kõige arusaadavam. Seal on vähem selliseid sõnu, mis on tüüpiliselt lõunaeestilised sõnad. Üks põhjus on, kindlasti on see, et mulgi murdealal ei ole olnud kasutusel Tartu kirjakeel siis mulgi koolis ja kirikus on olnud kasutusel põhjaeestikeelsed raamatud. Aga siiski see, mida on loetud ja kirikus kuuldud, on rahvakeelt väga palju mõjutanud ja võime kohe öelda, et näiteks nendel ei ole ei Benjega Kikastega kasut, vaid on koer, kukk ja hunt. Ja ka mitmed teised sellised sõnad, mis Tartu murrad puudutab, siis see muidugi on olnud just see baasala, mille põhjal on loodud see omaaegne Tartu kirjakeel. Ja sellest ärtu kirjakeeles on kindlasti mitmeid selliseid jooni, mida üheski Tartu murrakus ei ole. Tartu murre on siis endise Lõuna-Tartumaa keel alates Rannuste lõpetades Sangaste ka üsna suur maa-ala ja ka üpriski erinevad on seal need keelelised nähtused. Aga üks niisugune asi, mis mulle meelde tuleb, kohe, mis on kirjakeeletraditsioonis olnud ja, ja mida kasutavat sellelt alat pärit kirjanikud oma murte keelsetes kirjutistes ütleme, ka luuletustes on sõna- ning mida seal kõnekeeles ei ole olemas, aga mis on selles tartu kirjakeeles ja mis läheb nende Võru ja Tartu Kirjameeste keelde ja ilmselt see on nüüd üks mõjutusi kirjakeele mõjutusi lõunaeesti kirjakeele mõjutisi, nende kirjutatud kohalikus keeles. Aga kui me nüüd mulgi keelt mulgi murret püüame iseloomustada, tema kohta on öeldud, et ta on pehme ja hele. Niisuguseid väljendeid olen ma lugenud. Kas nii saab teda iseloomustada? Võib-olla küll selles mõttes, et seal on siiski palatalisatsiooni ju palju rohkem kui keskmise kirjakeelse inimese harjunud kõnes juba, et niisugused häälikud, mis kirjakeel see inimese jaoks üldse ei saa ballataliseeritud olla, on seal palataliseeritud nagu näiteks MVP ja r-r ja Eestis Põhja-Eestis on seda palataliseeritud Harryga aga M K ja P KM, kus siis ema ikka ja pang ja mis seal veel kõik on, see ei ole Põhja-Eestis võimalik. Aga teiselt poolt on jällegi see, et kui siis on teatud vormid, kus seda palatalisatsiooni ei ole noh, näiteks koti või, või midagi niisugust, see on ka asi, mida peaks teadma, kui sa seda keelt õppima, vaat et siis, kui sõnas hii on, siis palatalisatsiooni ei ole ja kui sõna lõpus ei ole, siis palatalisatsioon. Aga seda ei saa muidugi minna mulgi kooli, nendele väikestele. Ei, ei tule kõne alla, aga siis jääb ikka nii, et see murdeilu ja, ja helin jääb ikka meie kõnelemistesse laulmistesse, rahvalauludesse, mõistatustesse ja võib-olla kui on neid kangeid mehi, no nagu Madis Kõiv või Enn Kasak, kes suudavad filosoofiast või astronoomiast võru keeles kõnelda siis miks mitte, aga mina vaatan, et kui juba rääkida kasvõi oma vanatädiga, kui ma ajasin juttu, siis niipea, kui jutt läks raamatutele ja lugemisele ilmus tema murdekeelde kirjakeel, sest raamatud on ju kirjakeeles ja neid lugedes laienes tema sõnavara ju selles suunas. Ma ikkagi tahaksin jälle meelde tuletada aastat 1875, kui Mihkel Veske käis Lüganusel ja kirjutas oma matkareisikirjas. Et ega õiget murret enam ei olnud, sest vanapärase murde kõnelejad kõik on juba surnuaial või kirikaias, et jäänud on ainult riismed ja me võiksime öelda praegu, et kõik need õige vana algupärase murde kõnelejad kõik on juba hauas. Aga me võiksime küsitleda neid vanaisasid ja vanaemasid, kes on praegu olemas ja kes räägivad praegu oma kodukeelt ja kodumurret. See murdekeel on oma põhiolemuselt ju ikkagi vajatamiseks rääkimiseks ja omavaheliseks vestlemiseks. Ja siis võetakse arvesse iga viimane kui lille tutikene ja puukene, palakene ja tundehetked ja varjundid ja kõik. Kui me seda hakkame kirja panema, siis on ikkagi esikohal arusaadavus ja kommunikatsioon kõige ise äralikumad, murdejooned jäetakse sel juhul kõrvale. Ja see kirjakeel on ta siis suurema või ahtama. Maa-ala oma on tingimata neutraalsem, värvitu, lõhnatu ja vaesem kui meie murded. Kõik kokku on. Kui me tahame, et seal keel, siis peavad tal olema kõik registrit, siis peab saama rääkida ka taevatähtedest ja filosoofiast. Aga see kõik registrid tähendab ka seda, et seda keelt peaksid rääkima siis ka lapsed. Ja see peaks tähendama siis ka seda, et selle keele taastamist või Velmamist või uuesti õppimist. Et seda ei peaks pandama ikkagi ainult kooli õlgadele ja emakeeleõpetaja õlgadele, vaid sellest peaks saama siis ikkagi kogu perekeel või kodukeel. Ja täpselt nii nagu neid mõistatusi ja Liisutusi saab lugeda koolis veel mõnusam on neid ju oma kodus lugeda. Ma ei, ma ei too handi ja rahv, Reet, nii meid meil ju linn. Tänase saatekülalised olid Anu Haak ja Jüri Viikberg. Eesti keele Instituudi murdeuurijad. Kuuldud rahvalaulud olid ema ja armud Karksist ja kiik. Heast. Kohas sangastest. Aga meie murdesari läheb edasi. Tämbetse saate säätsiv kokku Külli tülija, Mari Tarand ja saatid Avited ette riiklik programm, Lõuna-Eesti keel ja kultuur.