Ühest tunnist ei jätku sellise muusikalise gigandi portree maalimiseks, nagu seda on Saksamaa. Raske oleks seda Pisandadagi ning seepärast lähen oma saates mööda saksa ka ajaloo suurkujudest, nagu Bach, Endel Haydni, Mozart, Beethoven, Veeber, Schubert, Mandelson, Schuman, Wagner, praam, sbrucknar ja teised. Alustama vestlust 20.-st sajandist, kuid kõneleme ka neist heliloojast, kes sündisid küll varem kuid kelle loominguline küpsusperiood langeb kõnel olevasse ajastusse, mida kujutasid endast tolle perioodi heliloojad. Paljud neist ehitasid oma teoseid üles saksa rahvusliku klassitsismi vaimus kuid nagu kirjutab kaasaegne saksa muusikateadlane Karl Sheval juhtus nendega midagi taolist, nagu seda esines Wilhelmi aegses arhitektuuris. Jäljendas ju see omab söödu stiilse maneeriga möödunud aegu omamata seejuures vähimatki ettekujutust maailmavaatest, mille tõukel neid originaale loodi. Helitöid kirjutati palju, autorite nimede arv oli suur, kuid ometi ei saavutatud osa keski sellest suurest ja inimlikkust, mis on meile tuntud saksa klassikute ja romantikud loomingulise pärandi kaudu. Enamus heliloojaid kaotas iseendaga Wagneri Eplektilises matkimises. Väikekodanlikus maitses või iga kunsti ägedaima vaenlase iseenesega rahulolu hävitavast sfääris. Selles ümbruses puhkes õitsele silmapaistva Saksa helilooja Richard Straussi talent mis suutis end lahti rebida Wagneri muusika prevaliteedist ning lõi uue sünteesi Wagneri sümfoonilistest printsiipidest ja klassikalisest Mozartist jäädes seejuures oma kindla profiiliga isiksuseks. Rukkielu keskel hõlmab. Vahemikku 1864.-st kuni 1949. aastani üllatas helilooja kuulajaid üha uute vormide väljendusvahenditega. Programmiliste sümfoonilisi teoste loojad, tugevat muusikalist dramaturgi Richard Straussi peetakse ekslikult ainuüksi naturalistliku suuna peamiseks esindajaks müstikuks ning tegelikkusest põgenejaks unistuste ja nägemuste maailma. See on tõsi, kuid ühekülgne. Sama eduga võib tema helitöödest leida sügavaid realistlikke jooni ja ajalooliskultuurilist epohhi kajastavad sotsiaalsetude. Richard Straussi isiksus kerkib reljeefselt esile sajandivahetuse Euroopa kunsti ebatervel taustal ja tõestab, et ka vastuvoolu võib ujuda muidugi vaid siis, kui selleks on vajalikku jõudu. Noorpõlves pöördus traus sageli konkreetsel kirjanduslikul alusel põhineva programmilise sümbolismi poole. Aastatega helilooja eemaldus sellest, kuid samas pärinevad tema muusikalise stiili arengu juured just poeemi Don Juan lehekülgedelt, mille ta lõi 24 aastasena. Saksa muusikateadlase Ernst Krause sõnade järgi moodustab kogu Straussi hilisem elutöö selles poeemist leitud stiili varieerimises ja lihvimises. Straažil õnnestus küll nii mitmelgi korral Don Juani taset saavutada ületada, seda ta ka ei suutnud. Buyman tulvil pulbitsevast elujõudu ja rõõmu. See on jutustus armastusest, enesekindlusest, julgusest ja kirgede möllust legendaarsest südamete vallutajalt ja tema teele astunud kolmest naiskujust, kellest igaühele on antud oma kindel karakter. Kuulakem Richard Straussi põimida Joan finaali. Richard Straussi ligi 60 aastat kestnud loominguline tee oli sihikindel ja tahteküllane ületades rea vastuolusid ja takistusi, kõneles ta inimlikkusest sädeles vaimukusest ja lõbususest peaaegu oma elu lõpuni. 14 sümfoonilise teost, nende hulgas kuulsad põimitud Don Juan ja diilunen Spil 17, ooperit ja balletti eesotsas roosikavaleri Salome, vaikiva naise ja elektriga kuus kontserti ja hulk vokaal ja instrumentaalmuusikat on Richard Straussi loominguliseks pärandiks siiras oma tundes õiglane, sügav ja humaanne omaeneseavaldustes selleni heliloojaga inimesena, jäädes selleks ka fašistliku diktatuuri angistaval päevil. Kui 70 aastane Strauss algul püüdiski leida mingeid kompromisse iseenda ja valitseva korra vahed siis aastatega avanesid ta silmad täielikult. Helilooja tajus barbaarse režiimi kogu võikust ning on teada rida fakte, mis kõnelevad ägedast protestiavaldusest selle vastu. Teise maailmasõja puhkemine oli eakale maestro suureks löögiks. Kunagi nii elurõõmus inimene muutus pessimismiks, sulgus iseendasse ja elas traagiliselt üle lähenevat katastroofi. Kuid kõigest sellest hoolimata ei lakanud töötamast ainult Göte, Verdi ja titsian säilitasid kõrge vanuseni sellise loomingulise intensiivsuse ja väsimatu, see nagu see oli omane 85 aastasele Reatraažile inimesele, kelle pilk oli viimse eluhetkeni pööratud saksa muusikute noorele põlvkonnale. Libistage oma vestluses üle Richard Straussi kaasaegsest lähimast järglasest, Hans pütnerist, maks reegerist Sõrutsubutsioonist, Engelbrecht pumpertinkist, Paul pütnerist ja paljudest teistest ning Häidgen põgus pilk Saksa 20. sajandi esimese poole muusikaellu. Suur sotsialistlik oktoobrirevolutsioon Venemaal ei jätnud mõju avaldamata ka Saksamaa poliitilisele ühiskondlikule ja kultuurielule olles Saksa töölisklassile ülestõusu signaaliks. Keiser Wilhelm teine kukutati kõiki kurdanud esimesel maailmasõjal oli lõpp. Klassivõitlus võimule tulnud kodanluse ja proletariaadi vahel aga polnud kaugeltki lõppenud. Vastupidi, see süvenes ja tungis ka muusikaellu. Rida eesrindlikke heliloojaid nagu Hans Eslar, Paul, Tessa otma orkester ja teised mõistsid et töölisklassi kätes on ka tulevikumuusikakultuur ning võtsid oma loominguga osa proletariaadi võitlusest. Samal ajal otsustati ka kodanliku muusika saatust. Real heliloojal kadus reaalne põhi jalge alt. Osa neist püüdis heliloomingut tabanud kriisi ületada uudsete väljendusvormide otsimisega ja nii moodustuski Arnold Schönbergi ümber Atonaalse ja tudega foonilise muusika viljelejatel ring. Oli ka neid, kelle sihiks oli rahvaga sideme säilitamine. Heliloojad, eeskätt Joseph faasiga mõistsid selle all vanade rahvaviiside ning 19. sajandi muusikastiili kasutamist. Kuigi siit võib leida palju Väike-kodanikule maitsele vastavat, kaitsesid nad oma helitöödes ometi vana klassikalist tarandit. Heliloojast, kelle protest oli suunatud Wilhelmi aegse muusika võltspaatos ja ülespuhutud emotsionaalse vastu ja kes seadsid oma ideaaliks niinimetatud moodsa asjalikkuse omas keskset kohta 1895. aastal sündinud Paul hindamit. Paul hindemiti looming on mitmekülgne. Me leiame Sid ooperit, oratooriumi, sümfooniaid, kontserte, kammermuusikat, koore ja laule. Kui tema noorpõlvetöödes randa sidet paramsi reegeri, Wolfi ja Mahleri stiilidega siis alates 20.-st aastast kirjutatud teoseid iseloomustavad tugevad abstraktsionismi, müstilisuse ja konstruktivismi jooned, rütmi, matoorsus ja Bachi polüfoonilise käsitlust, laadid, puhttehniline külg. Samal ajal aga ei või kaugeltki kõiki indiviidi teoseid ja mõtteid absoluutselt eitada. Neis on küllaltki palju huvitavat ja omapärast ning eks seepärast murti, murtakse ja arvatavasti hakatakse tulevikuski murdma pilke tema loomingu hindamisel. Esitame teile lõigu 1934. aastal Ameerikas loodud sümfoonilistest metamorfoosi idest Weberi teemadel mille teise osa algust äsja kuulsite. Teose aluseks on küll võetud mõned saksa helilooja Karl Maria Bieberi muusikast pärinevad teemad kuid hindemit kasutab neid täiesti vabalt nii-öelda omaloominguliselt, tabades seejuures veebelile omase helge ja poeetilise koloriidi. Metamorfoosi teise osa partituuri omapära rõhutab ka orkestri pisut ebatavaline koosseis. Nimelt on siia sisse toodud kogu löökriistade arsenal nagu kellad, kong, tamp, tammid, väike suurt trummitaldrikut, impan. Osa algul esitab flööt Weberi teema ning siis lähebki lahtiskertso reipaks ja ülemeelikuks tuhinaks. Hitlerlik režiim lõi kogu saksa kultuurile ränga hoobi. Vähe sellest, et muusikat püüti allutada fašistliku diktatuuri röövpoliitikale. Valitsev juhtkond tegi kõik nii klassikalise tarandi kui ka rahvaviiside moonutamiseks muutes need oma ideoloogiale vastuvõetavaks. Reale teostele pandi esitamiskeelt, kusjuures põhjuseks oli kas autorite mitte aarjalik päritolu või lihtsalt sobimatus fašistliku maailmavaatega. Paljud kultuuritegelased, nende hulgas ka muusikud, olid sunnitud lahkuma kodumaalt ja otsima varjupaika mõnes välisriigis. Kuid oli ka neid, kes vaevlesid vanglas ja koonduslaagris. Katastrofaalse äärmuseni viidud olukorra lahendas osaliselt teise maailmasõja lõpp ja saksa demokraatliku vabariigi loomine 1949. aasta seitsmendal oktoobril. Kahjuks aga ei saa seoses Saksamaa lõhenemisega olla jutu ühtse suunaga saksa muusikakultuuri arenemisest. Nii valitseb kaasaegses saksa muusikas kaks põhilist suunda, realistlik ja rahvalik ühelt ja konstruktiivne avangardist teiselt poolt. On täiesti loomulik, et kaugeltki mitte kõik Lääne-Saksamaal tegutsevad heliloojad pole haaratud formalistlikest loomingu printsiipidest. Kuna ta meie ülesandeks on täna kõnelda saksa demokraatliku vabariigi muusikast, siis jätame Lääne-Saksamaa puudutamata. On olnud pikk tee 1945. aasta pimedalt tänavailt ja tuhkhallide varemete vahelt 1962. aasta heledalt valgustatud kontserdisaalidesse ja tuledest säravasse teatrisse. Pole olnud kerge astuda esimestelt tagasi hoidlikelt sõjajärgselt kontsertitel, ooperit, endustelt, kaasaja intensiivsesse muusikaellu. See kõik on nõudnud pingsat ja tugevat töötahet, võitlusi otsinguid, katsetusi, kindlat kätt, selget mõistust ja sooja südant. Seda ka jätkus. Uue sotsialistliku ühiskonna ehitajaid. Sellest ei tulnud puudu. Muusikuilgi. Laienes teatri- ja kontserdisaalide, muusikaliste õppeasutuste ja orkestrikollektiivide võrk. Taastati rida teatrite ja filharmoonia hooneid, eeskätt Berliini koomilise ooperiteatri riikliku ooperiteatriga. Täienesid interpreetide ja isetegevuslike ansamblite read. Heliloojad ja muusikateadlased koondusid 1951. aastal organiseeritud heliloojate liitu. Kirjastused, raadio ja televisioon asusid täitma uusi ülesandeid. Edukalt möödunud Bachi, Beethoveni, Schumanni, Händeli ja Wagneri tähtpäevadele pühendatud traditsioonilised üritused rahvusvaheliselt muusikafestivalid ja kongressid on olnud korduvalt ülemaailmse muusikalise avalikkuse tähelepanu keskpunktis. Loomulikult ei saa saksa kaasaegsete heliloomingust kõnelda kui millestki täiuslikkust, lõbule viidust, kaugeltki mitte. Sotsialistliku realismi loomingu printsiipidest tingitud ülesanded toovad endaga pahatihti kaasa ka ebaõnnestumisi ning paigudist küündimatust. Sageli esineb küllaltki suuri vastu olulisusi ka ühe või teise helilooja loomingus endas. Kuid kas siin pole midagi ebatavalist ilma katsetuste ja otsinguteta pole ju mõeldav ühegi kunsti harva arenemisrada. Kaasaegse saksa muusika juhtivate esindajate Hans esleri Paul, Tessa, Otmarcyasteri Jeans Meyeri looming seisis juba fašistliku terroriaastail eesrindlikud töölisklassi ja antifašistliku liikumisega ühel rindel ning on allutatud püüdele kajastada ja peegeldada ümbritseva elu kõige mitmekesisemaid avaldusi. Heliloojate parimast joostes on see ka täiesti õnnestunud. Nii on saanud suure tähelepanu osaliseks nüüd juba 64 aastase Otmarkerstori ooperit Arden ja passon, õid, Tüüringi sümfoonia, Väike-Sümfoonia pidulik muusika, instrumentaalkontserdid, kantaadid, laul, töölisest ja riikliku preemiaga autasustatud kombinaat ost ning rida kammerteoseid. Sageli kõlab kontserdisaalides ka tema pidulik avamäng 1948 milles helilooja on kasutanud marseljeesi internatsionaalist, revolutsioonilistest lauludest ja leinamarsist pärinevaid motiive. Katkendi sellest avamängust kuulete lärtsigi raadio sümfooniaorkestri esituses Herman Amentrodi juhatusel. Parataksona vabastamist 1945. aastal tundi, eriti suurt vajadust uute massi ja koorilaulude järele tuleb märkida heliloojate silmapaistvat aktiivsust nende loomisel. Massilaule kirjutasid peaaegu kõik tuntud autorid Hansa esler, Paul, Tessa orkester Leožbiis, Ernst Meier, Kurkse väin ja paljud teised. Aktuaalne kaasaegne temaatika on jäänud tänapäevani heliloojate huviorbiidi tulipunkti avaldades eeskätt laulus kooribuimise kantaadis. Cashalist kõneldes ei saa mööduda han sääslerid kelle loomingus on verdavalt Bresti sõnade järgi selgelt tuntav Kuue alles tekkiva maailmahingust ja püüdlusi. Hantaesler sündis 1898. aastal Leipzigis. Muusikalise hariduse omandas ta Viini konservatooriumis, kuid nagu ta ise ütleb, oli tema peamiseks õpetajaks Eluise. 20.-te aastate algul asus Aisler elama Berliini, lõi laule töölismusiga, ühinguile tegeles ajakirjanikuna. Väga olulise Kreesleri kujunemisteel oli tema sõpruse eesrindlikke kirjanikke vastavalt presti eris Vanjati joones Pescheri ning silmapaistva revolutsioonilauliku Erspushida kelles ta leidis oma vokaalteostes suurepärase esitaja. Esinedes koos Bushiga kommunistliku partei ja teiste Saksa progressiivsete organisatsioonide rohkearvulisel miitingul ja koosolekul omandas helilooja tööliste hulgas laialdase populaarsuse. Paljud tema massi ja koorilaulud said õige pea tuntuks üle kogu maailma. Haar vee RM Kebeeerr. Seoses Hitlerlaste võimuletulekuga 1933. aastal oli eestlast sunnitud emigreeruma. Ta elas Viinis, Londonis, Pariisis ja Ameerika Ühendriikides, jätkates pingelist loomingulist tegevust. Koostöös peatavalt ristiga valmis rida võitlevaid, fašismivastaseid, laule, sümfoonilisi teoseid, filmimuusikat. Californias tutvus äsja õige pea Charlie Chaplini pool Robsoni Toomas Heinrich Manni ja Lion Feuchtwanger Riga, kellega teda sidus soe sõprus ja üksteise mõistmine. Sõda lõppes, kuid äsleril seisis ees veel üks raske katsumus. Koos oma venna Gerhardiga süüdistati teda Ameerika vastases tegevuses ja arreteeriti. Helilooja mehisus ja ülemaailmne protestiliikumine aga võimaldasid tal Euroopasse tagasi pöörduda. Alates 1949.-st aastast elab äsjast taas Berliinis, võttes aktiivselt osa vabariigi muusikalis ühiskondlikust elust. Stiililt on äsleri looming küllaltki mitmepalgeline. Siin leidub lihtsaid rahvalikke laule, filosoofilise romansse, lõbusaid estraadipalu, tarmukaid, võitluslaule, monumentaalseid, kantate ja värvikaid orkestriteoseid. Kõiki neid iseloomustab väljendusvahenditel akoonilisus, ergas rütmika, Aktiivne deklamatsioonilisus, väljapeetud ideeline alus, karge emotsionaalsus ja vormi. Selgus, mis põhinevad saksa muusika rikkalikel traditsioonidel. Esistamedele han sääsleri, kammersümfoonia esimese osa. Tänapäeva aktiivselt tegutsevaid saksa vanema põlvkonna heliloojast kuulub üks kesksemaid kohti Paultest laule. Oma muusikalist tegevust alustas ta dirigendina Bremeni, Kölni, Mainzi ja Berliini teatrites. 30. aastal ilmusid pesalt esimesed laulud ja instrumentaalpalad. Immigratsioon Pariisi, seal taga. Ameerika ühendriikidesse ei katkestanud Tess augu helilooja tegevust. Ta kirjutas filmi lavamuusikat, antifašistlikke võitluslaule, sümfoonilisi ja kammerteoseid. 1949. aastal aga pärast vabastatud Berliini tagasipöördumist valmis tema ooper lukulluse hukkamõistmine. Nagu Hans esleri loomingule. Nii avaldas kabauldessaule suurt mõju tutvumine peatult preestiga mis leidis aset 42. aastal Ameerika Ühendriikides ning tõi endaga kaasa tiheda loomingulise koostöö. Nii on peale ooperi luguluse hukkamõistmine kirjutatud presti tekstidele rohkeid laule Jober pundile, muusikat lavastustele, ema kuraaž, Kaukaasia kriidiring, hea inimene, tsessuanist, erand reegel ning veel palju teisi teoseid. Paul desonimi sai tuntuks ka väljaspool Saksamaad pärast lukku hulluse hukkamõistmise esindatust Berliini riigiooperis 1951. aastal. Kuigi ooperis sööline alus viib meid tagasi antiiksesse Rooma on nii Bristi terav sulg kui ka Tessa ilmekas muusika andnud teosele läbinisti kaasaegse kõlajõu. Rooma valitseja luguluse hukkamõistmises, kes oma eluajal oli suutnud vallutada, idama, kukutada troonilt seitse kuningat ning täita Rooma tohutute parandustega kõlab röövsõdade vastu suunatud äge protestiavaldus. Paratamatult pöörduvad mõtted tagasi mitte kaugesse minevikku. Ja Kunnase kuju seostub Hitleri Mussolini eridega Göringi omaga. Kui kaua veel valitsevad tema ja temataolised ebainimlikud olevused inimeste üle ja paiskavad rahvad veristest sõdades üksteise vastu? Kui kaua veel peame neid taluma olematusse kõik temataolised? Sellise hävitava hukkamõistmisega lõpebki ooper, kutsudes üles valvsusele ja õiglasele halastamatusele? Paul Tessa muusika on Bristile väga lähedane. Helilooja sihiks on olnud teose mõjuvuse ja aktuaalsuse rõhutamine ning seda teksti ja situatsioonide, eriti täpse jälgimise abil. Me ei leia ooperilehekülgedelt tunnete üliküllust ega mõttetuid kõlaefekte. Deso muusikalised väljendusvahendid on lakoonilised ilmekad ja realistlikud. Olgu tal siis tegemist tseremoniaalne leinarongkäiguga, lastekoori, parodeerivagaanoniga, kuninga ja kuninganna Rioosudega vaimude kõleda koori või kalurinaise lüürilise eneseavaldusega. Kunnus on pärast surmavarjuderiigikohtu ees. Üksteise järel kuulatakse üle süüdistajad, kelleks on maises elus olnud talupoeg, ori, õpetaja, kaluri naine, pagar ja kurtisaan. Kohtumõistmise mõtteks on jõuda järeldusele, kas lukkhullus on oma eluajal toonud inimestele kasu või kahju. Mitteteod, vaid inimväärtused on kohtule määrava tähtsusega. Ja kui järg jõuab kalurinaise tunnistuseni, kuuleme, et ta pole kunagi märganud Eino Kulluse poolt Rooma toodud kulda ega parandusi. Lukulluson andmise asemel võtnud kaluri naine teab seda hästi, olles sõjas kaotanud ainsa poja. Tema laulan, haarav süüdistus sõja viletsuse ja asjatu verevalamise vastu. Peale Paul Tessa ja Atmarkesteri on oopereid loonud veel paljud teised heliloojad. Ka balletiloomingu alal on demokraatliku Saksamaa heliloojad teinud tõhusat tööd. Saksa kaasaegsest sümfoonilise ja instrumentaalmuusikast võib rohkem kui teistest saalidest leida emotsionaalsete üldistuste ja religioossete kujundite piiratust. Sageli on heliloojate tähelepanu suunatud peamiselt teose faktuurilistel elementidele ning nii mõnestki heledus prevaleerib vorm sisu üle. Kõik see on muidugi seletada viimaste aastakümnete moodsa muusika esteetiliste vaadete juurdumisega mille üheks karakteerseks jooneks on niinimetatud aktiivsemusitseerimise printsiip. Printsiibi põhitees kõlab üsnagi lühidalt muusika tegemine, see tähendab mängimine on tähtsam kui selle kuulamine. Teiste sõnadega, öeldult osutub muusika hindamise peamiseks kriteeriumiks mitte kuule sa jääda mõju, vaid hoopis puhas huvi, mida antud helitöö seda esitavaile muusikulendile pakub. Ning seda just professionaalsete võtete ja leidlikkuse osas. On selge, et taoline loominguline põhimõte viib mõtete tunnete ja välismaailmast ammutatud muljetest sfäärist hoopiski kaugele muutes kompositsiooni tehnilised võtted omaette loomingu objektiks. Tegelikkus on näidanud, et demokraatliku vabariigi heliloojad on hakanud abstraktsest defitsismist eemalduma püüdes muusikaliste kujundite suurema elulisuse, konkreetsuse vahetu emotsionaalsus ja mõistetavuse poole. Nii mitmedki Fideljo Finke Paul, Tessa Leosbyysii kurtšueni, Andreas reali maks, Putingi, Shan Court, Foresti ja teiste sümfoonilised vokaalsümfoonilised ja kammerteosed kinnitavad seda täie kõlajõuga. Üheksas sümfooniarea, orkestripalade ja kammermuusika autor, maks Putting kuulub nende heliloojate hulka, kes ei säästa jõudu ida ja Lääne-Saksamaa eesrindlike muusikute lahendamisel. Eemaldades üha enam eelnenud perioodide loomingus esinenud formanistlikest tendentsidest, on tema kaasajal kirjutatud teoste sihiks leida tee lihtsate inimeste südamesse. Rida maks, pudingi viimaste aastakümnete sümfooniaid on seotud helilooja mõtteiga, fašismi ja möödunud sõjast. Mitte asjatult ei valinud autor oma 43. aastal valminud viienda sümfoonia motoks Dante jumalikust komöödiast pärinevad read. Inimelu poolel teel leidsin end eksinuna pimedast metsast, kuna olin otseselt teelt kõrvale kaldunud. Rängad fašismiaegsed elamused on kätketud ka helilooja kuuendasse ja seitsmendasse sümfooniasse. 1956. aastal lõpetatud üheksanda sümfoonia muusikaliseks põhialuseks on üksainus 12 tooniline teema mis üheosalise suurvormi kestel muutub ja areneb kõlades küll jõuliselt lüüriliselt ja mõtlikult, küll dramaatiliselt erksalt dünaamilise ja isegi valulise alatooniga. Saksa muusikateadlane Sigfrid Köler nimetab sümfooniat tabavalt ühe teema elu looks. Ma tean, millest alustada ja näen oma sihti, kirjutab oma raamatus muusika ajalugu, mille ma kaasa elasin, maks, puding. Ma näen, kuivõrd palju minu parimaist, noorpõlve püüdlustest ja ideedest on jäänud arendamata. Kuivõrd paljud neist on lämmatatud, kuna need ei lubanud ühegi kolme möödunud epohhi valitsev kord, mis küll võitis iga kord uue kuju, kuid jäi alati kapitalistlikuks. Ja vastupidi. Ma usun, et minevikku arendamata jäänud väärtuslikud ideed omandavad haringu võimaluse vaid uues ühiskonnas. Need ei ole üksnes uued sihid. Nad on inimkonna vanade suurte ideede taassünd, millesse ma usun. Paljudele on nende mälestused ja kujutlused liikumatuks kinnisvaraks, aga mitte elusaks jõuks. Seepärast nad ilmselt kardavadki edasi minna. Mina tahan jätkata oma teed. Võime olla kindlad, et need 70 nelja-aastase muusiku mõtted on lähedased ka neile saksa heliloojaid, kes alustasid oma iseseisvat loomingulist teed eile või seisavad alles tänasele künnisel. Sest mis võib olla kaunim, kui viia ellu seda, millest on unistatud. Ja mille eest võidetud?