Aastat 60 tagasi oli mul umbes 10 heliplaati. Pööritasin neid ikka ja jälle ning olin õnnelik neid kuulata. Praegu on mu CD-d Winiilide kassettide ja lintide koguarv 1000 korda suurem kuid pole enam seda õnnetunnet, mis oli kümmet plaati kuulata. Vaadates oma järelejäänud elupäevadel, pole lootustki nautida osakeskisest muusika laviinist. Ent vahel teeb mõni ootamatult näppu sattunud bana siiski siirast rõõmu. Üht tahan siinkohal tutvustada. 1970. aasta maikuus oli luu ja aasta on viimast korda plaadi stuudios. Ta oli juba üsna haige, trompetit mängida enam ei suutnud. Aasta pärast ta suri, nagu seda aimanud des kogunesid mainitud maikuu päeval stuudiosse muusikud, et osaleda seal salvestusel ja ühtlasi pisut Te haaravalt pühitseda ka vanameistri sünnipäeva. Tollal arvati, et see on 70., kuid hiljem selgus, et 69. Louis Armstrong laulis seekord vana gospeli laulu uischel Auger kamm. Me võidame, saatjaks Oliver nelsoni bigbänd. Temaga laulsid kaasa kõik kohal viibivad mustad ja valged muusikud. Trumpe tissid, mall, Stavis bobi, äkked, rub vibra lauljad Leon, Toomas ja Tony Bennett. Saksofonist on, et kuulman ja teised. Seda kuulates meenub meie laulev revolutsioon, oldi tollal afroameeriklaste võrdõiguslikkusesse kaugel. Koos lauldi, me võidame, me ei karda. Usume sügaval südames, et võidame. Meiega, laulab üksteise kätest hoides iga vend ja õde. Seda rõhutab aastungi, hüüa. See on meie laul. Tuletagem meelde, et Armstrong oli kogu elu jooksul püüdnud jääda kõrvale poliitilisest võitlusest, seda tõenäoliselt mänedzher jog Leisori korraldusel, kes ütles, sinu asi on laulda ja mängida, kõik muu jääb minu oleks. Seetõttu oli Luianssongi halvustavalt võrreldud leplikult alla hoidva onu Tommyga. Oma eluõhtul sai Armstrong selle koorma südamelt. On sümboolne, sellest laulust sai tema viimane helisalvestis.