Ööülikool. Me oleme sündinud siia maailma võitlema oma ärevusega, et me oleme kõik siia üksinda tulnud ja maast madalast. Me õpime nagu toime tulema oma erinevate ärevuste ja pingetega. Ja mida vanemaks me saame, seda parema toimetulekuvõimalused või oskused meil välja arenevad. Heal juhul. Koole. Raadio ööülikoolis on külas psühhoanalüütik Endel Talvik. Tuuri ajaloolane Aro Velmet ja Tallinna linnateatri dramaturg, lavastaja Paavo Piik. Jutuajamise teema on hingehaigustest. Tere, mina olen Paavo Piik ja olen linnateatris ja ka kinoteatris dramaturgi ja lavastaja. Tere, mina olen Endel Talvik ja psühholoog ja psühhoanalüütik. Rismi Jaan Aro, Velmet. Mina olen kultuuriajaloolane emale. New Yorgi ülikoolis ajaloodoktorant ja täna räägime siis hingehaigustest. Ma alustaks sellest, et kuidas mina selle teemani jõudsin, oli kõigepealt läbi isikliku kogemuse, aga nüüd hiljem siis läbi ühe lavastuse, mille me koos Mari-Liis lillega kokku panime ja lavastasime ehk siis varesele valu, harakale, haigus, aga et on hästi tore, et siin on nii palju huvilisi sellel teemal, et tundub, et see on midagi sellist, mis on õhus või mis puudutab. Ja hiljuti nägin ühte BBC dokumentaali, kus see nii-öelda alus väide oli see, et umbes üks neljandik kõigist inimestest, kui nad sünnivad, siis see tõenäosus, et nad depressiooni põevad, on, et iga neljas inimene ja naiste hulgas isegi ka kolmas teema ilmselgelt on midagi sellist, mis on mitte ainult meie ajal, vaid ka muudel aegadel olnud väga oluline inimestele, et loodame, et täna suudame seda siis erinevate kantide pealt avada. Jah, mina olen ka siin just nimelt sellesama etenduse pärast sest mulle see etendus väga meeldis ja see peegeldab minu meelest väga hästi just nimelt seda tänapäeva olukorda, kus me kõik oleme kuidagi individuaalset hädas oma probleemidega aga väga harva räägime nendest probleemidest ja see, et keegi on oma lood kuhugi nagu kirja pannud ja need on üles tähendatud, et see tähendab mulle väga palju ja väga hea etendus. Depressioon kui selline, kui termin või kui diagnoos on suhteliselt uus nähtus, et seda põhjalikumalt uuritud alates umbes 1960.-te 70.-test aastatest siis ta sai selliseks noh, nii-öelda moehaiguseks. Tegelikult me teame ju ajaloost, et vanad kreeklased rääkisid omal moel depressioonist, eks ju, läbi erinevate värviliste kehavedelike, et kas sul on ühte kollast sappi liiga palju või musta sapi liiga palju, et see probleem on ju vanem niimoodi, et on ka ajaloos on perioode, kus kummardatakse sellist spliini või sellist raskemat meeleolu, ma mõtlen kas või romantismiajastu, kus oli nagu selline kurb üksikgeenius, kes kannatab, oli nagu mingis mõttes ideaaliks, mille poole inimesed püüdlesid või võtame noore verteri kannatused, mida vabalt võib lugeda kui depressiiviku, eks ju kirjutist sellest kuni enesetapuni välja, mis ta kõik juhtub. Ma loodan, et kellelegi seda lõpunud ära ei rääkinud, aga aga see, et on olnud ajaloos tegelikult perioode veel, kus on moehaigus olnud, et nagu kõigubki niimoodi, et praegu mulle tundub, mis on võib-olla meie ajastul teistmoodi, on see, et meil mitte, ainult et see haigus võib-olla ei ole moodne või samamoodi, et väga paljud inimesed tegelevad kunstiga nii Eestis kui mujal. Kunst on muutunud selliseks eneseväljendusviisiks, see läheb ikka kannatus on muutunud natuke selliseks eneseväljastamist kanaliks, eks ju. Ja et võib-olla see erinevus, mis on teiste ajastutega, on see, et, et me üritame seda ühtlasi ka rakendada läbi sellesse enese aitamise raamistikku, et meil on hästi tugevalt lisaks veel moes eneseparandamis või enesemuutmisideoloogia, mis on kuskilt Ameerikast ilmselt alguse saanud üheksakümnendatel või ideaal sellest, et ma pean olema ja inimene, kes kogu aeg saab paremaks ja muutub ja muudab ennast paremaks ja eneseabi raamatuid ja nii edasi see pole, kui need kaks asja kokku panna, et äkki siis sealt tuleb mingisugune seletus sellele, et kus me oleme praegu, et, et ühtepidi see ongi nagu moehaigus, aga teistpidi, et see on ka mingi asi, millega võib-olla tegeldakse rohkem, et inimene mõtlebki individualistlikud, et kuidas ma saaksin olla võimalikult funktsionaalne, kuidas me saaks toimida ühiskonnas, et see minu meelest, mis on natuke teistmoodi võrreldes eelmiste aastatega. Võib-olla see võiks juurde lisada selle minu meelest, et, et varem elati selles spliinis, ütleme seal Visnapuu või keegi, et see oli nagu selline olemise vorm. Aga tänapäeval on rohkem nagu seda, et psühholoogiline ruum on nii palju nagu avardunud inimestel. Et me vaatame rohkem nagu kõrvalt ja me vaatleme oma sõdas pliini või melanhooliat või depressiooni või ükskõik kuidas seda hingehäda kutsuda, sest noh, selles lavastuses oli tegelikult hästi palju erinevaid diagnoose sees. See depressioon on nagu selline üldine termin, mida on lihtsalt mugav nagu kasutada. Et me oleme õppinud tänapäeval rohkem vaatama ennast nagu kõrvalt ja läbi selle, nagu analüüsima võib olla palju laiemalt. Ja tänu sellele on ka see, et kui ma vaatan ennast kõrvalt, siis ma näen ennast kõrvalt vaadates, kuidas teised kõrvalt on ja mulle tundub, et äkki minul midagi valesti. Vanasti koolis pliin, depressioon inimestele tihtipeale ei tundnud, et neil on midagi valesti. Nad olidki selles See on ka üks selline kontseptsioon, mida kasutatakse nagu psühholoogiline supermodell, et me teame, et on supermodell, see on selline kuvand inimesest mis jällegi tekkis kuskil üheksakümnendatel ja mis tekitab, eks ju, väga paljudes naistes alaväärsus kompleksi. Samamoodi on tekkinud psühholoogiline supermodell, mis on siis selline täiesti funktsioneeriv särasilmne inimene, kellel ei ole ühtegi muret, ühtegi probleemi ja et see omakorda tekitab võib-olla tänapäeval inimestes alaväärsus kompleksid, aga mul ei ole ju nii, äkki mul on midagi viga, siis. Just just inimesed tahavadki sinna välja jõuda, et ma tahan lahti saada oma probleemidest just nagu oleks võimalik elada ilma probleemideta, sest me oleme sündinud siia maailma võitlema oma ärevusega. Et me oleme kõik siia üksinda tulnud ja maast madalast. Me õpime nagu toime tulema oma erinevate ärevuste ja pingetega. Ja mida vanemaks me saame, seda parema toimetulekuvõimalused või oskused meil välja arenevad. Heal juhul alates ei pruugi niimoodi olla mõni inimene, nagu ei oska üldse ennast kõrvalt vaadata. Ja tal ei ole need võimed nagu väga hästi välja arenenud. Ma tuleks korraks tagasi selle individualismi küsimuse juurde, mille ümber me oleme keerelnud, eks ole, et sa ütlesid, et tänapäeval on hingehaigusele hästi individualistlik, leiame, et sa pead kogu aeg tegelema selle eneseparandamisega. Ma juhiks tähelepanu sellele, et see on väga ideologiseeritud küsimus, eks ju, sest et tegelikult see küsimus, et kas mingisugune probleem on isiklik probleem või ühiskondlik probleem on meie kõige fundamentaalsem poliitiline valik, eks ju, et kas me räägime mingisugusest probleemist kui sellest, millega sa tegeled iseenese ja oma arsti ja mingisuguse kognitiiv realistliku manuaali abil või sa tegeled sellega loomulikult, ja siin on tõepoolest toimunud hästi suur nihe. Kui me vaatame näiteks 1900 kahekümnendail kolmekümnendail tegelikult 19. sajandi lõpu ka, et siis sa näed seal hästi pikka perioodi, kus hingehädad olid tohutu ühiskondlik probleem, kus hingehädadest räägiti kui läheneva industriaalajastu probleemist, et inimesed ei ole harjunud elama suurlinnades, nad ei ole harjunud töötama sellisel rutiinsel tööl, mis toimub kella üheksast kella viieni, eksju, kus sa tõmbad seda ühte mingi kaheksa tundi järjest, et inimesed ei ole loodud niimoodi toimima, inimesed ei ole loodud jagama oma elu niimoodi struktuurselt töö ajaks ja siis puhkeajaks mängu ajaks ja selle ümber kujunesid tohutud ühiskondlikud liikumised, aga siis viiekümnendatel, kuuekümnendatel noh, ütleme Lääne-Euroopa ja USA kontekstis toimus nihe, mis suuresti tuli koos rahustite avastamisega, millele hiljem lisandusid antidepressandid ja ja ärevusvastased rohud. Siis äkitselt see hingehaiguste küsimus muutus kollektiivsest küsimusest individuaalseks küsimuseks ja näiteks, kui ma nüüd sirvisin selle varesega ka teksti enne siia tulemist, siis ma vaatasin, et sa näed seal samamoodi, et sul on inimesed, kes väljendavad sotsiaalseid probleeme, et minu vanemad elavad Soomes, ma ei näe neid mitte kunagi, peremudelid on katki, eks ju, tugistruktuur ei ole ja kelle juurde minna või ma ei saa psühhiaatri juurde aega, aga me ei räägi sellest kui ühiskondlikust küsimust, nad räägivad sellest alati läbi iseenda emotsioonide luua ikkagi selle küsimuse äkki võib-olla siis ühiskonnas mingisugune probleem. Et see lahendus on alati see, et siis ma kohtusin selle hea terapeudiga siis kas ma leidsin mingisuguse sisemise rahulolu või maika, võitlen edasi. Aga seda sammu, mis 50 aastat tagasi oleks olnud iseenesestmõistetav, et räägime siis, mis meie ühiskonnas, see on viga, et me tekitame kogu aeg selliseid olukordi, kus ma ei näe oma vanemaid viis kuud järjest, sellepärast et nad on ehitusel selle küsimuseni keegi nagu ei jõudnudki, et see on tõepoolest hästi suur muutus, on suure poliitilise kaaluga muutus tegelikult siit näeb siis selline mulje, et näidata nagu seda, et kui muuta ühiskonda, et siis need individuaalse probleemidest nagu võiksid ära kaduda või ei, ma ei usu, et kas nad ära kaovad, eks ju, et aga see, et me välistame, need poliitilised kaalud Üldse tundub natukene ohtlik inimesed, kui nad kirjeldavad oma seda probleemi, siis nad kirjeldavad oma sisemist maailma. Ja see sisemine maailm, see psühholoogiana, maailm, mis meie peas on mõnes mõttes palju suurem, kui see väline maailm meie ümber ja kanname tegelikult oma sisemises maailmas oma lapsepõlve kaasas. Ja see, mis on juhtunud meiega lapsepõlves, see mõjutab meid läbi terve elu. Et kui ema isa võivad olla Soomes tööl, aga mul on olnud nendega väiksest peast väga hea ja lähedane kontakt ja nii edasi ja mõni inimene ei põe seda, et ta vanemad on Soomes tööl. Aga mõni teine põeb, siin ongi see, et niisamuti nagu solvumisega, et inimesed ei ole võimalik solvata vaid inimene solvub. Et ta ise võtab selle vastutuse solvuda alateadlikult et täpselt samuti see inimene tegelikult ise hakkab mingite asjade pärast kannatama, mitte väline maailm ei pane, vaid välises maailmas juhtuvad asjad toovad kaasa selle sisemise probleemi ja loomulikult on inimesele on raske nagu öelda, et võib-olla peaks kuidagi ära keelama, et eesti mehed ei läheks üldse Soome tööle, et see oleks mind päästnud. Kui see oleks õigel ajal tehtud. No tõenäoliselt see oleks päästnud sellest tagasta, kas ma oleks saanud siis mõne teise häda, et et seda ei tea? Ma tooks ühe võrdluse USA ja Prantsusvahel Kus hiljuti tehtiks uuringus uuriti sellist haigust nagu ation täpsessidel projektiviitides orga, eks ju, kuidas ta siis eesti keeles kõlab ADHD aktiivsus- ja tähelepanu häire aktiivsus- ja tähelepanu häire täpselt, mis tavaliselt diagnoositakse sellistel hüperaktiivsetel noortel lastel lasteaias ja koolis. Taas on see umbes niimoodi kuus, seitse protsenti siis sellest vastavaealises populatsioonist on ADHD-diagnoosiga siis neile kirjutatakse ritta liin ja erinevaid teraapiaprogramme, aga siis tuleb välja, et Prantsusmaal neid diagnoose praktiliselt ei panda ja milles on asi? Üks asi on noh, tõepoolest, et asi on diagnostikas seda Ameerika psühholoogia assotsiatsiooni kirjutatud. Seda diagnostiliste manuaali Prantsusmaal praktiliselt ei kasutata. Teine aspekt on see, et ka vanemate ja laste suhestumise traditsioon konid on Ameerikas ja Prantsusmaal väga erinevad, et prantsuse laste kasvatamise traditsioon on selline hästi, Hans on hästi distsipliinile ja korrale rõhuv hästi igasuguseid medikamente vält div kinnistunud selles arusaamises, et kui su lapsel on mingisugune probleem, siis vanemad noh, väga aktiivselt tegelevad sellega, et sul on olemas vanemapalgad, mis seda võimaldavad. Sa vahetad lapse kooli või midagi sellist Ameerikas, kus vanemapalka ei ole, eksju, kus on üleüldse palju lihtsam saata laps kuskile aeda või hooldaja juurde, on samamoodi ka väga lihtne siis lahendada probleem sellega, et okei, et ta saab mingisuguse medikamendid, et kõik probleem lahendatud, terve hunnik mingisuguseid vanemaid ja koolitöötajad ja koolipsühholoogid. Aega selle küsimuse peale enam raiskama, noh, ma mõtlen, et sinu jutu järgi see kõlabki, et USA-s on, on võib-olla see suhe lapse ja vanema vahel juba algusest peale natukene siis suurema distantsi pealt või noh, samas kui ma mõtlen jällegi, et öeldakse, et esimesed kolm eluaastat suhe lapse ja ema vahel on see, mis võib-olla kõige rohkem määrab üldse seda, et kas sul tulevases elus tekib isiksusehäireid või meeleoluhäireid, et võib-olla seal on natukene ka seda juba, et me loomegi ise läbi selle ühiskondliku mudeli neid põhjuseid, mis tekitab seda muuhulgas ka seda Aadeehaadeed või aktiivsus- ja tähelepanuhäiret. Et minu jaoks ongi hästi huvitav üks katseahvidega, mida paljud tsiteerida, küsitud, et kui võõrutada väike ahvibeebi tema emast, need katsed näitasid seda, et hiljem mind ahvid, kes üles kasvasid, et nad olid agressiivsemad labiilsema närvikavaga ja et seal on otsene seos selle vahel põhimõtteliselt esimesed kolm eluaastat. Lapse ema suhe on määrav ja ma mõtlen just Eesti kontekstis on huvitav, et meil räägitakse palju katkistest perekondadest, siin on nagu mingisugune võib-olla laiem õppetund, et kuidas perekondi luua või millal seda teha või eks depressioon võib ju tulla väga palju erinevatest põhjustest, aga kui on midagi, mis niivõrd otseselt mõjutab seda, et siis siin on selgelt üks mingi murekoht minu jaoks. Seal on kohe päris kindlasti ja minu meelest on siin ka teine pool, just nimelt, et me elame ajastul, mis on ravimiusku, me diagnoosime seda, mida me oskame ravida. Ehk et kui meil on olemas ravimid, antidepressandid, siis me diagnoosime depressiooni. Inglismaal keelati mõni aeg tagasi noortele antidepressantide kirjutamisest, antidepressantide on see pool, et nad aktiveerivad natukene ja noored inimesed, kes said antidepressante, nad läksid nii aktiivseks, et nad tegid suitsiide. Nad ei jõudnud hakata oma depressiooniga tegelema, aga nad hakkasid kohe aktiivselt midagi ette võtma ja tegid susside ja keelate ära võttele antidepressantide andmise ja tagajärg oli kohe see, et Inglismaal vähenes automaatselt nooruke ja depressioon. Depressioon enam ei olnud, rohtu ei ole, täpselt samuti on ka selle Ritaliniga või nartsiss sismiga. Me saame ritta liini anda ja inimesed on rahulikumad, tulevad nagu paremini toime ja tihtipeale nagu põgeneme selle ravimi taha ära inimesed, tihti diagnoos seal iseendale, et mul on see tähelepanu häire. Ma ei suuda millegagi tegeleda ja nii edasi viskama, küsin nende käest, et kuidasmoodi siis täpsemalt on. Ma ei saa mitte midagi pihta hakata, mul kohe ei lähe. Ja kui ma hakkan nagu rohkem uurima, siis tuleb välja, et mõnede asjadega saan, et ma tegelikult võin 10 tundi järjest istuda ja arvutimängu mängida. Ei mingit tähelepanuhäiret tähelepanu fokusseeritud väga kindlalt paigale, aga ta ei saa seda tähelepanu sealt kõrvale tõstetud, see on see probleem ja seda tegelikult Ritalinega ei lahenda. Nende stsenaariumidest, mille kaudu müüdid depressiooni lugusid jutustama, nende loomisel mängivad ravimifirmad väga olulist rolli. Ma toon ühe näite, siis kui leiutati ärevushäirevastased ravimid, näiteks Xanax on tänapäeval vist kõige tuntum siis alguses see on enam-vähem teada asjaolu, et naistes diagnoositakse ärevushäired umbes kaks korda rohkem kui meestes. Et hästi suur turuosa oli naistel, eriti siis seitsmekümnendatel, kus ärevust nähti selliste igavleva koduperenaise haigusena. Et see oli nagu raamistusse, et sa elad sellises ülimugavas üliturvalises ülitsiviliseeritud maailmas ja sul lihtsalt nagu läheb katus sõitma, sellepärast ja need ärevushäirevastased tabletid siis enne seda oli veel rahustid, mis on omaette teema, siis võtavad selle igavuse maha, aga see ei ole väga mehelik lugu, eks ju. Et väga raske oli veenda selliseid korralikke karuseid, ärimehi, oma ärevushäireid ravima ja siis ravimitöösturid, mõtlesin, et mis me teeme ja siis väga sihipäraselt konstrueeriti uus lugu ja see lugu oli, see ärevushäire on põhimõtteliselt see, et koopamees sinu sees kohtub tiigriga ja siis tekib ärevuse hetk, mis, kui sa kohtud tiigriga annab sulle selle, jõuad selle tiigrist ära joostes, tiiger ei söö sind ära. Ainult et lihtsalt kaasaegses ühiskonnas see eelarve trast mustand, mis sul on vaja nelja kuu pärast esitada ei ole selline asi, et sa pöörad ümber juuksed minema ja siis sind ei sööda ära. Et sa pead sellega tegelema iga päev, et vahe on lihtsalt selles, et see tunne ei lähe ära, ta kogu aeg toodab ennast juurde juurde, aga noh, põhimõtteliselt see selline ürgne koopamehe värk, et tegelikult on ikkagi väga mehelik sellega tegeleda, et see ei ole üldse midagi häbeneda, et see on vastupidi, see näitab, et sinus perekonna kaitseinstinktid toimivad normaalselt. Et noh, probleem on lihtsalt, et noh, tiigrite jale ja niimoodi loodigi üks raames tegelikult ma arvan, et siin publikus on, on paljud seda lugu tiigrist kuulnud. Seda. Ta on ju nii väga, just nimelt ravimifirmade reklaamikampaania, noh seda võib vaadata ka kui mure murena inimeste tervise pärast, et kuidasmoodi me saaksime mehed endaga tegelema, sest tegelikult ega see meeste antidepressant on olnud ju aastasadu kasutusel, ehkki juuakse, juuakse ennast surnuks. Nagu vene kultuuris on traditsiooniks olnud Dostojevski, et lugedes, eks ole, see on selline asi, millega ravitakse omased ängistust. Et põgenetakse maailma eest, tapetakse oma ängistus ära ja naisinimesed, kellel on see vastutus nagu rohkem nad ei saa nii kergesti nagu seal alkoholi poole nii palju põgeneda. Loomulikult nüüd kuidasmoodi meestele seda mingit rohtu sisse sööta, et see on nagu see teema. Aga ikkagi me jõuame selle juurde, et depressioon on nagu midagi, see on üks just nagu, aga meil kõigil on meie depressioonid täiesti erinevad. Võtame väga lihtsa näite, keegi on avastanud meil olemas auto ukse peale kraapinud, et ma olen loll ja ma mõtlen, et issand jumal, kõik on läbi, ma olen õnnetu. Ma olen depressiivne ja, ja kõik vihkavad mind ja nii edasi. Mul hakkab see mõte, ring hakkab käima ja siis järsku ma kuulen seda, et naabrimehel on autosse sisse murtud Ako ära viidud, rattad ära viidud, istmed ära viida tühjaks tehtud ja, ja nii edasi, see mõjub minule väga antidepressiivselt. Ma tunnen ennast korravalt palju parema inimesena ja samas kui kummaline son, et Ülo naabrimehel ei tule sellest depressiooni. Millegipärast tema reageerib nendele asjadele hoopis teisiti. Ehk et depressioon ei ole midagi, mis on tegelikult nüüd selle rohtudega nii palju seotud, vaid depressioon on midagi, mis sünnib minu peas minu mõtetest. Ja kuidas muuta rohtudega mõtteid, see on see teema. Et ma arvan, et teada-tuntud nagu selline kõrvalmõju antidepressantide on see, et ta tõmbab inimesed nii-öelda nagu lapiti. Kõik teravad tipud tõmmatakse maha, igasugused himud kaovad ära, tihtipeale üks leidunud kõrvalmõjuna seksihimu kaob ära, mis näitab seda, et igasugused himud kaovad ära ja kui himu ei ole, siis ei ole ka põhjust depressiooniks enam. Eks ole. Et ma arvan, et see võib olla toime hoopis sedapidi, et kuna ma enam ei taha midagi pikka aega ei taha midagi, siis mul ei ole millegipärast enam nii mures ja õnnetu olla. Aga see tundub siis hästi nagu tuim ja igav elu, lihtsalt mäletan enda elust aastaid tagasi, kui mul oli kohutavalt hädas ja siis lihtsalt kahe erineva arsti täiesti erinev reaktsioon sellele, kes on mõlemad siis nii-öelda psühhiaatrid või, või psühholoogi taustaga. Ühe reaktsioon oli see, et, et mis me kannatame, et hakka võtma ravimeid ja teine ütles vastupidi, et ära mitte mingil juhul võtta. Et see ravim tegelikult tuimestab siinse keerab ka loovuse täiesti maha. Ma kuidagi jäin uskuma seda teistviisi, et endale, et teil on hästi pikk praktika psühhoterapeudil, et milles see töö seisneb või et kuidas teie aitate inimest selle oma meetodi läbi? See on nii keeruline, raske vastata sellele, sest see on tõesti kahe sõnaga tuleb piiblist rääkida. Võib-olla hästi lühidalt nagu see, et kuna me oleme siin elus püüame toime tulla oma ängistust, teha muredega, mis ma olen lapsepõlvest kaasas siis me kujundame nagu elu jooksul välja erinevad müüdid iseendast. Ja üks näiteks nendest müütidest võib-olla see, et ma olen kohvisõltlane, teine on see, et ma olen depressiivne, kolmas on see, et ma kardan naisi ja nii edasi, seal võivad olla väga erinevad müüdid, mis on tihtipeale mul kuskil seal alateadvuses nagu sees. Ja lihtsustatult öeldes, minu töö on nagu aidata inimesel teadvustada neid müüte sest kui me teadvustame neid müüte, siis me võime otsustada, kas ma elan edaspidi nende müütide järgi või on tegelikult see müüt, mul nagu selline puujalgne on mul kaenlas ja ma pole sellega kõndinud pikka aega ringi, aga nüüd avastasin, et mul ei olegi seda aja, ütles, et see ei ole minu puujalg. Kas sul endal ka mingeid jamasid on, millega sa oled tegelenud? Loomulikult, minu õnneks on see, et kõigepealt, kui ma õppisin nagu psühhoterapeudiga, et siis ma käisin ise psühhoteraapias viis aastat, kaks korda nädalas, pärast, kui ma õppisin psühhoanalüütikuks, siis ma käisin viis aastat, neli korda nädalas. Ma olen saanud oma probleemidega päris palju naga tegeleda ja mida ma tunnen, et mida see on andnud mulle on, see on andnud mulle ka oskuse iseennast natukene nagu seda ruumi enda sees nagu vaadata, mis toimub minuga ja mille pärast ma niimoodi tunnen. Ja, ja see ongi põhimõtteliselt selle teraapia põhiteema, et kuidasmoodi, seda sisemist ruumi inimese peas nagu suurendada, et oskaks ennast kõrvalt vaadata, et me ei muutuks niimoodi, hakkaks reageerima mingitele asjadele kohe vahetult. Et kui sedasama auto näide, eks ole, kui keegi oma auto ära rikkunud, et ma ei pea selle peale kohe minema depressiooni, vaid ma saan seda vaadata. Oh sa issand, keegi armastab mind nii väga, et et on tulnud ja kirjutanud minu ukse peale sellise teate, aga et kas see on tema projektsioon? Kas see räägib midagi minust? See on hoopis teine teema. Minu mõttekäik on viinud selleni, et see ärevus ja depressioon Sellest, et me võrdleme ennast mingi pildiga ja see pilt antakse meile siis ühiskonna poolt kaasa, kes me peame olema, millised me peame olema, jätkab Endel Talvik. Ma olen sellega täiesti nõus, meil on kõigil see võrdlusmoment. Freud rääkis, et me loome omale peas sellise ego ideaali, mille vastu me ennast siis kogu aeg võrdlema, et milline ma peaksin olema. Ja siis selle tõttu ma olen õnnetu ja nii edasi. Kui ma vastan sellele ideaalile, kui ma vastan sellele ideaalile, siis ma olen kõva mees ja sammartsissistliku rahuldust. Siin on ainult üks asi, millega ma hästi nõus ei ole, et see on see, et seda ei anta ühiskonna poolt kaasa. Me võtame selle ühiskonnast, me elame ühiskonnas ja võtame selle ühiskonnast, aga see on meie enda võetud ja me ei saa siin süüdistada ühiskonda, sest meie olemegi ühiskond. Me saame hakata pihta endast ja siin me saame. Sellele peab uut, aga võib-olla ühiskonda see on, mida mina oskaks sellest öelda. Jah, mul tuleb lihtsalt pähe see mõte, et, et kuidas need ideaalid sünnivad, et võib-olla see on midagi kooliga seotud ka, et et kuidas me õpetame oma lapsi, et kui mina käisin koolis, siis oli selline võistluslikus või hinnete tagaajamine oli ikkagi väga, väga oluline ja ma mõtlen tagasi, et see on kindlasti on mõjutanud seda, kuidas ma üldse suhtun ühiskonda või suhtusin ühiskonda, kui mul olid sellised oma probleemid, võitlused, et ma tahaks loota, et praegune nii-öelda laste koolitamine on nagu teistmoodi, et võib-olla rõhutatakse rohkem vajadust koos töötada või vajadust kollektiivis hakkama saada ja niimoodi samas, teisalt kui me kuuleme nendest, ma ei tea koolikatsetest ja inimestest, kes panevad vaata oma eelkooliealised lapsed juba kuskile nii-öelda treeningusse, et nad saaksid sisse nendesse koolidesse, siis ma mõtlen, et ega see ilmselt veel niipea ei muutu, et kool on ka oluline koht, kus me tegelikult võrdleme ja missuguse eetika me kaasa võtame sealt sellest, et kas see on nagu võistlev eetika või see on selline, et me peame koos hakkama saama ja koos tegema asju see. Kandilik lähenemine, et ole see muutus, mida sa tahad maailmas näha, kõlab väga hästi ja ma põhimõtteliselt loomulikult tuleb sellega tegeleda. Aga teisalt jällegi loomulikult me oleme kõik osa ühiskonnast, aga see ühiskond lõpuks on suurem, kui see liidetavate summa. Võib näiteks tuua alkoholitööstuse, eks ju, et mis väga selgelt marketeerib mehelikkuse ideaale ja naiselikkuse ideaale ja kõiki neid võimalikke võrdluspilte, millega ennast võrrelda ja turundab neid väga suures osas näiteks just nendele teismelistele poistele-tüdrukutele. Noh siis on väga tore küll öelda, et ole, see muutus, mida sa tahad maailmas näha. Aga kui sa oled ehk siis 15 aastane noormees, kes otsib oma kohta maailmas, tahab aru saada, et kes ma siis olla tahan, siis väga raske on saada selle nende kujundite laviini vastu, mis tuleb meediast, mis tuleb sinu sotsiaalsest ringkonnast mingisugused kihvtid, pildid, toredad näitlejad, kes on popid, kes jutustavad sulle mingit lugu ja see on väga paeluv. Et sellega peab ikkagi ka tegelema. Et sa ei saa lihtsalt muuta iseennast sellepärast et need jõud, mille vastu sa oled, on, on ikkagi suhteliselt võimsad. Nii see on, samas on teine pool, võib-olla siin on see, et kuna me oleme selles internetiühiskonnas või sellises ajastus, kus kohas kiire rahuldus otsimine on nagu väga obligatoorne, kõikidele asjadele ostsime kohe kiireid lahendusi. Mingi probleem on, vaatan internetist, mingi probleem on, võtan napsi, võtan kohe ärevuse maha, et ma ei hakka tegelema, et meil on vaja kiirtoitu, kõiki asju on vaja kiirelt saada seda rahuldust. Ma arvan, et see on nagu see meie baasvajadus ja selle tõttu on võib-olla ka siis see, et see alkoholitööstus on nii populaarne. Ja loomulikult reklaamid, mis on, need on tegelikult meie enda projektsioonid, meie sapperson unifitseerida seda alkoholitööstust öelda, et nemad, tema teeb seda, see on jällegi kunagised, see hakkab pihta meie sisemisest maailmast, sellest kuidasmoodi me näeme maailma. Mis on need hingehaigused ja mis on vaimuhaigused, kui seda natuke lahti seletada, et mis võiks olla see vaim ja mis võiks olla hing. Minu jaoks on see nagu selline hästi lihtne psühhiaatriline teema, et vaim on see, kui ma mõtlen midagi valesti, kui mul on mingisugused sellised, ma näen asju valesti. Ma kuulen valesti, ma kuulen näiteks, et keegi kogu aeg sõimab mind selle tõttu, mul on kogu aeg nuga taskus ja ma olen valmis ennast kaitsma ja mingid muud värgid, ehk et minu mõtlemine on paigast ära ja see tähendab, et mul vaimuhädad küljes ja teine pool on siis see, et meil on igasugused mured. Meil on ärevuse pinged, mured, mul on homme eksam, ülehomme mingi kaitsmine, siis on vaja mõelda veel sellele, et kuidasmoodi oma partneriga hakkama saan. Kas mul õnnestub lapsed korralikult suureks kasvatada, äkki ma ei leia tööd ja nii edasi ja nii edasi, see äng, elu ees. Ja see on see, mis teeb hinge haigeks. See on see, mis tekitab depressiooni ja muid ärevusehäireid. Ehk et see suurem vahe ongi siis see, et kui me oleme nagu jõudnud sellisele nii-öelda neurootilisele tasandile, siis on meil need hingehädad. Ja kui me ei ole jõudnud seal neurootilisele tasandil, et meil on nagu vaimuhaigused ja siis on meil raskemad probleemid ja kõige parem, mis meiega juhtuda võib, ongi siis see, et me oleme nii-öelda normaalneurootikud, et me elame oma elu ja, ja põeb oma väikseid põdemisi ja aga ei, ei võta ennast ja maailma väga tõsiselt. Kas siis kõik inimesed on normaalneurootikud nagu sihukesele null tasandil? Ei ole. Et see ongi see, et me laps hakkab arenema väike laps, siis ta ei ole üldse neurootiline seal tasandil, tema jaoks on kõik kohe ja praegu. Et kui ta tahab ema sülle saada, siis ta tahab kohe saada, tal oli mingi Kanadast psühholoogiline ruum, lapse peas puudub, on vahetu reageerimine kõikidele asjadele. Ema aitab ta tooli peale, laps kukub tooli pealt maha, sest ta nii õnnetu, kuidas sa võisid mind tooli peale aidata, mina tahtsin ise saada. Ja nii edasi see nii katastroofiline. Ja me võime vaadata, et see on mõnes mõttes selline maailm, mis pärast hiljem on psühhiootiliste inimeste peas. Kui see sovhoos nagu meis vallandab, siis on niimoodi, et kõik võivad mulle rääkida, et ma ei ole pool on või Lenin. Aga kuna mina tunnen, et ma olen Lenin sest kõigi jutt enam ei loe, ma tean, Moskvas oli kunagi üks haigla, kus kohas psühhiaatrihaigla, kus kohas olid kõik Moskva Lenin kokku kogutud. Ja need Lenineid olid seal eraldi palatis, mida kutsuti, lenn kommnataks. Ja siis selles len kommatas, elas tavaliselt koosseis neli Leninit, kes nagu statsionaarsed, Leninit ja aeg-ajalt toodi mõni juurde mõni näitleja gei, kes läks nagu sellesse tundesse sisse talleni, aga kes mõne aja pärast sai setele välja ja siis elas oma elu edasi. Kellelgi neist seal, kui nad olid seal sees, ei olnud nagu seda probleemi, et kuidas see niimoodi saab olla. Et teised on kaleeninid? Teenin on tegelikult surnud? Ei ole. Sest maailm hakkab pihta minust ja see on selline psühhootiline maailma nägemise viis. Ja siis, kui me areneme edasi, siis hakkab tekkima nagu sellel lapsel see arusaam, et mis on minu peas ja mis on välises maailmas, see on nagu väga selge vahe. Sellisel juhul ma ei ole enam psühhootile seal maailmatasemel, ei opereeri. Ja nüüd järgmine samm on see, et ma pean ära õppima selle, et ema, ükskõik, kuidas muidu ta on, vahel on ta hea, vahel on ta kuri. Reede õhtuti on ta eriti ilus, kui ta peole läheb. Laupäeva hommikuti, kui ta on peolt tulnud, siis on ta kuidagi eriti imelik. Nii, ja see on ikkagi seesama ema ja ta ei ole mitte väga hea ja mitte väga halb, vaid ongi nagu erinevate varjunditega ja selliste erinevate emadega, kui paneme selliste tasakaalu leidmine, et maailm ei ole must ja valge, kui ma sellega ka tasakaalu leian, siis ma ei ole enam nõndanimetatud piirseisundiga inimene. Siis ma olen jõudnud neurootilisele tasandile, neurootiline, seal tasandil on palju erinevaid võimalusi olla nii-öelda mitte normaalneurootik. Ehk et kui ma olen depressiivne, paraEesti naine on mind maha jätnud öelda mind lahti lastud ja keegi on minu mürgi kaera joonud millega ma tahtsin ennast ära tappa, siis on tõesti nagu ja ma ei ole normaalneurootik sellel hetkel. Aga kui ma saan oma neuroosi oma depressiooni nagu välja ravitud siis sel hetkel olema normaalne neurootik, et see on selline lihtsalt järgmine aste või see ongi kõike nii-öelda inimeseks olemise tipp, olla normaalneurootik. Kahjuks küll jah. Et tervemaks me enam ei saa. Jääb mulje, et umbes, et ärge jumala eest võtke ravimeid ja et ärge muretsege, kõik saab korda, aga et noh, me ei ole tegelikult väga palju rääkinud tõesti rasketest depressiooni juhtumistest inimestest, kes hommikul voodis ärgates ei suuda dushi alla minna, lihtsalt füüsiliselt ei jõua, eks ju. Et kui me räägime nagu raskematest juhtudest, et siis ikkagi soovituslik on minna arsti juurde ja võtta see ravim, mis ravisin terveks, vaid aitab sind kuskile nii-öelda astmeni, kus sa võid hakata ennast ravima. Et võib-olla, et ei jääks vale mulje, et, et see on kuidagi selline, et ongi need Leninit ja ja et kõik saab korda, et see on ikkagi selles mõttes tõsine haigus ja oli veel juttu ka, et meeste narratiiv, et tegelikult Eestis on ka see probleem, et et mehed ei lähe arsti juurde väga kergesti, isegi kui nad kannatavad aastaid depressiooni all, pigem joovad või, või lahendavad seda asja muul moel ja ma loodan, et kuidagi see ajapikku läheb paremaks see meeste minapilt ka, et abi palumine kelleltki teiselt, et see ei ole tegelikult enesealandamine, vaid enese ülendamine. Ma olen selles suhtes täiesti nõus, ma arvan seda, et siin peaks olemagi see, et mitte ainult raskete repressioonide korral või vaimuhaiguste korral, vaid ka kergemate probleemide korral, kui ma tunnen, et natuke paljuks läheb siis tasuks minna kellegagi rääkima ja need rohud tegelikult aitavad väga hästi. See võib olla niimoodi, et mõne inimesed, nad võtavad tuimaks, mõni ei kannata neid ja mõni teine rohi võib-olla mõjub paremini ja nii edasi. See on väga individuaalne, mõnele ei sobi rohud, aga probleemiga tuleb tegeleda ja ja rohud tegelikult aita, et me ei tea, kuidas nad toimivad. Aga see ei tähenda sugugi seda, et, et ta ei töötaks. Ma ei tea, kuidasmoodi töötab värviteleviisor, aga ta töötab mul kodus ka. Ma tahtsin küsida väga lihtsa küsimuse, lihtsalt mõeldes inimese peale, kes võib-olla kuulab seda ööülikooli on leidnud sõna hingehäda. Et mismoodi inimene peaks sellest aru saama, et tal on abi vaja. Öeldakse arstide poolt, et üks oluline indikaator on see, et kas sa magad hästi või maga, et see on üks esimesi tavaliselt indikaatoreid, et kui sa hästi ei maga, et see ei tähenda, et sul on depressioon, aga see tähendab, et sa võiks midagi, on nagu lahti sinuga näiteks hästi lihtne viis, kui sa ütlesid, et otsid lihtsaid viise, aga reeglina ju inimene ise ei pruugigi vähemalt esimesel korral sellest aru saada, et see peab tulema kusagilt väljast, vaid keegi märkab muutunud või ta ei ole päris tema ise või ta kuidagi suhestub maailmaga, nii et ta näeb, võimendab seda negatiivset. Et mulle tundub, et siin on oma roll, on nii, selles inimeses tähendas, et märgata neid võib-olla neid füüsilisi muutusi, mis on ka näiteks toitumine või et kui tundub, et ei suuda süüa enam või vastupidi, et tahad liiga palju süüa, et mingid lihtsad, sellised füüsilised asjad endas. Aga teisalt, et just nimelt selle kogukonna või teiste inimeste tähelepanek ka, et, et selle inimesega midagi temast teistmoodi. Et mõlemal on oluline roll täita minu meelest. Magamise juurde võib-olla teine pool ka, et kui ma magan ikka väga palju siis on ka probleeme, et ega see, kas liiga vähe või liiga palju igasuguste asjadega on nagu alati probleem see käib nagu arvutimängude joomise, söömise kõikide asjadega, et tihtipeale nagu ise on seda väga raske märgata, kuid minu lähedased hakkavad tajuma probleemi. Või kui ma ise tunnen nagu mingisugust, et ma ei suuda aiste tööd teha, mingi rahutus on sees siis on mõistlik minna kellegiga arutada, et. Just et minu meelest on oluline, et see füüsiline vaimne poolne hästi seotud, et me räägime küll hingehaigustest, aga et kui inimene aastaid sööb ebatervislikult ja ebareeglipäraselt ja ka korrapäraselt ja ei liigu, ei tee sporti, noh ta võib vastu pidada niimoodi, ma ei tea, viis aastat, seitse aastat, aga ühel hetkel, kui tekib peas probleem, siis sa tegelikult juba otseselt seotud olla sellega, et need ei ole kaks eraldi asja, et on nagu mingi füsioloogilised haigused ja hingehaigused, et, et seal on väga lähedane side, tuleks hoida ennast nagu igas mõttes heas vormis, nii vaimselt kui füüsiliselt. Tean päris mitut sõpra, kes ütlevad, et ei lähe arstile, ei lähe psühhiaatrile, sest et kui rohtusid võtma hakkad, siis tekib sõltuvus. Kui suur tõsi on sellel all sellel sõltuvusel, kas see on nagu medikamentoosselt sõltuvus või tekib seal pigem siis see vaimne sõltuvus, jääd selle tableti külge kinni usus, et see sind aitab lihtsalt. Noh, ma ei saa rohtu võtta sellepärast et see muudab mu isiksust aru saamata, et tegelikult see probleem ongi, et see isiksus on juba muutunud, et see rohi ei muuda su isiksust, vaid ta üritab tagasi anda sellesse isiksuse Aga tegelikult me olemegi kõikidest asjadest sõltuvad, seda ei peaks see sugugi nii väga häbenema. Me oleme sõltuvad toidust, õhust, abikaasast ja nii edasi ja nii edasi, see on ju normaalne. Tänapäeval on kuidagi hästi selline moodsaks läinud võitlus, igasuguste sõltuvust, aga ei tohi liiga palju seksisöömist ja nii edasi, et mõõtsime kuidagi mingit illusoorseid vabadussõltuvusest. Et lõpuks see küsimus, need ravimid ei ole mingisugused kõikvõimsad asjad, et see on vahend, millega sa jõuad ühte kohta ja siis edasi on juba sinu töö igapäevane eksistentsiaalne tegevuseks, vaid ikka mõtleme elu mõttele ja kuidas me oma elu tahame elada ja mis kuidagi erine sellest tööst, mis sa endaga igapäevaselt teed. Edasi on normaalneuroos. Jah justament, selle rohuga me tihtipeale saame jõuda sinna, et me saame hakata sellest ärevusest nii palju välja tulema, et mõte saab uuesti tööle hakata. Sest probleemiks nende hädade juures on see, et igasuguste suuremate probleemide korral meie teadvus aheneb. Meil tekib nagu mõnes mõttes selline tunnel, mõtlemine ei näe enam kõrvale, et meil ongi nagu see probleem ja me tegeleme selle probleemiga ööpäevaringselt, ma mõtlen oma abikaasa käitumise peale või selle peale, kuidas lapsed ülikoolis hakkama saavad ja nii edasi, kui ma hakkan selle peale muretsema ja see muutub minu neuroosiks siis ma elangi selles, et ma ei saa nagu pilk uuesti laiali, et tegelikult on maailmas muid asju ka. No hea küll, kukub lapsukene ülikoolist välja, kukub välja, et ega siis ta sellepärast õnnetajale võib-olla saabki nagu palju edukamalt hakkama saab ülikooli kuulata. See nüüd ei ole, küsimus on lihtsalt selle jutu pealt tulnud isiklik kogemus, minu nimi on Veiko Tubin. Ma tegelikult olen üksnes näitlejatest, kes mängib seal lavastuses varesele valu, harakale haigus ja ma tahtsin rääkida ühest õhtust, mis meil oli, kui me seda näitemängu ette valmistasime. Sest me olime lugenud väga paljude inimeste isiklikke lugusid, mida nad olid meile usaldanud. Ja me otsustasime, et me teeme ühe õhtu, kus me räägime üksteisele ära oma isiklikud lood. Ma ütlen ausalt, et pärast seda õhtut muutus minu maailmapilt inimesest väga palju, sest ma esimest korda tajusin seda, et mina ei ole üksi oma elulooga. Enne seda oli mul kogu aeg tunne, et Ma olen kõige keerulisem inimene maailmas ja minul on kõige raskem. Aga kuulates ära oma kaasnäitlejate lood, sain ma aru, kui tähtis on oma luure häkkimine ja teise loo kuulamine. Ja ma kogesin seda sama asja just nüüd, paar päeva tagasi ühe oma sõbraga jalutades õhtul võtsin kokku julguse ja rääkisin talle väga palju oma isiklikest asjadest ja sain tema käest väga palju vastu tema isiklikke asju pärast mida me mõlemad tundsime ennast kõvasti tervemana ja inimlikumana, et see lihtsalt on soovitus, et kui kellelgi on mõni sõber, keda ta usaldab et siis, kui sa usaldad oma sõbrale oma loo ja siis tema usaldab sulle enda loo, siis te mõlemad võite sellest palju tervemad. Kaks kasvada, kui ma võin siia juurde lisada, siis ma ütleks seda, et see on tõesti kõige parem variant, kui me saame sõbraga seda teha. Teinekord on niimoodi, et kui ma teen seda oma abikaasaga või sõbraga, esimene hakkab pärast natukene kripeldama, et mida ma rääkisin ja võib-olla seda natuke liiga palju, et siis, kui see hakkab mind kripeldama, siis on parem rääkida terapeudiga, sest terapeut ja me saame pärast ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta maha jätta. Teda ei ole meil pärast enam vaja ja me jääme lootma, et ta unustab oma dementsuse tõttu varsti meie probleemi ära püsida, eks iseküsimus on, miks mehed ei räägi. Ja ma kinnitan teile, mehed ei räägi ka väga head sõbrad, omavahel ei räägi mitte midagi. See, miks mehed ei räägi sellele, ma võin vastuta meil meeste maailmas, vähemasti siis, kui mina üles kasvasin, tähendas, ütles, et tule välja, räägime, seda hakatakse ole. Hakkan kohe saama. Sellest ajast saadik on tegelikult see tunne isegi naistega niimoodi, et kui naine ütleb, et kuule, meil on vaja rääkida siis ma kangestunja ja mõtlen, et nonii mis nüüd lahti on? Et see on nagu üks pool, teine pool on muidugi see, et meie selles ettekujutuses iseendast, millest enne rääkisite, selles ettekujutus iseendast on nagu see, et mina pean olema mees, kes toob kõik koju mammutite, muud värgid ja peab kõigega hakkama saama. Ja seetõttu mingite probleemidega tegelemine on kuidagi natuke nagu väga riskantne business. Parem on ikkagi teha näkku, et mul ei ole probleeme. Et ma pean looma seda müütis endas, et ma olen kõva ja siis vaatan ise, oh, paistan küll kõva poiss ja nii edasi või ma pean kedagi maha tegema. Ja siis ma tunnen ennast ka kõrgemana. Kaks sellist baasmudelit maast madalast hakkavad pihta. See, kuidas olla nii-öelda kõva mees, neid viise on väga erinevaid, et mina olen, eksju, olen viimased mingi neli aastat elanud New Yorgis, kus sellises nagu akadeemilises ringkonnas on väga popp rääkida sellest noh eriti mõelge Muriel filmide peale, eks ju, et rääkida sellest, et Kessu terapeut on ja millest eelmine nädal rääkisite ja vahetada kaarte omavahel ja ja soovitada kedagi. Ja see on märk sellest, et sa oled selline sofistikeeritud, kõrgelt haritud inimene, viskad sinna paar kultuurilist viidet Uudjaline eelmisele filmile ka peale, kõik vaatavad, et oh milline mees, eks ju, et et ikka kraad kõvem, kui need. Rusikamehed, kes millestki ei räägi. Selle lavastuse käigus me tegime siis, kui küsitakse, et kust see tuleb, see depressioon siis nende intervjuude põhjal, mis me tegime selle jaoks ma ütleks küll katkised pered, alkoholism, eriti isa poolt ja ma ei tea siis, kas sellest tuleneb või mingist muust põhjusest tulenev emapoolne närvilisus või neurootilisus, mis avaldab lapsele mõju. Et need olid kõige sagedasemad. Vähemalt nende inimeste endi sõnul kõige sagedasemad põhjused, et see algab reeglina siis lapsepõlvest ja algab sellest, et ei ole sellist hoolivat peret. Küsimus on see, et oleks hooliv keskkond lapsel vähemalt esimestel aastatel Ki, et mis annaks talle selle turvatunde ja selle kindluse, et mulle tundub, et see on hästi oluline. Meie vanemad tihtipeale ei ole osanud oma tunnetega toime tulla ja nad annavad meile kaasa selle, et me ei oska oma tunnetega toime tulla. Ja tõesti on niimoodi, et kuna me elame sellises operatsionaalses maailmas, kuskohast kõige lihtsam midagi anda, me anname nõu, anname kommi ja nii edasi, et palju raskem on kuulata ja aru saada, mis on selle lapsemure. Ja see on nagu tõesti süvenemine võtab aega, et me võime seda ta väga erinevalt. Üks variant on see, et ma võtan tõesti nagu oma sõbra, kellega ma räägin nagu tõesti põhjalikult ja mingitest sügavate asjadeni me jõuame võib-olla välja või teine on see, et mul tekib nagu selline sotsiaalne tunne, et ma olen just nagu rääkinud, millest te kirjeldasite siin, et, et noh, et New Yorgis on selline traditsioon, mehed, kõik räägivad, aga tegelikult räägivad või nad loodusele mull rääkimisest. Nii et see on natukene teine asi, sest ma olen veendunud, et võõraste või pool tuttavatega ei saa rääkida tegelikult sügavalt, et see nõuab aega. Või seda suhet. Või no üldse rõhutatakse Huumorimeele säilimine on see üks õlekõrs, mis seal tihtipeale on, kui sa oled kõige sügavamas depressioonis, et kui see on alles, siis on veel mingi lootus. Ma arvan, et see algab kusagilt sealt juba nendest intervjuudest, mis olid väga kurvad, tihti, mida me tegime, inimeste, kes olid olnud depressioonis, see tuli korduvalt välja, et kõige mustemaks augus see, et sul on keegi, kellega selle asja üle nalja teha, et see võib tohutult aidata ja tohutult mõjutada. Igasugune tegevus, mida ma teen südamega ja hingega, on see siis maaharimine või autosõitmine. See on eneseteraapia, kui ma teen seda mõnuga ja, ja hingega. Sest see eneseteraapia on tegelikult moodus, mismoodi ma võtan oma ärevust maha. Ja tihtipeale see naljategemine on üks ärevuse mahavõtmise viis naermine täpselt samuti. Ma tean olukorda, kus kohas neiud ei saanud eksamilt ära tehtud sellepärast et nad hakkasid naerma. Siis nad naeravad, nii kõvasti, itsitavad, itsitavad õpetajad viskasime klassist välja, kuna ei ole võimalik võtta vastu eksamit inimestelt, kes ainult naeravad ja mitte sellepärast, et nad oleks tahtnud naerda või tahtnud kellelegi üle naerda. Et nad olid ikka väga mures pärast. Teemal hingehaigustest kõnelesid psühhoanalüütik Endel Talvik kultuuriajaloolane Aro Velmet ja Tallinna linnateatri dramaturg, lavastaja Paavo Piik. Raadio ööülikool tänab koostöö eest Tallinnale linnateatri teatrisõprade klubimuusika Sven Grünberg-ilt. Jutuajamise salvestas Jürgen kiik. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2015.