Ööülikool. Teaduses võib-olla tõepoolest ei ole mõtet jalgratast uuesti leiutada aga loomingus, kunstis ja igapäevases elus käib see vist kogu aeg ja peabki käima ja see on väga hinnaline asi, kui inimene ise jõuab millenigi. Ei koole. Lavastaja ja näitleja Elmo Nüganen kõneleb teemal lavastades Tammsaare Peateema nagu sai välja öeldud, on lavastades Tammsaaret ja ja seegi sai nii üle kivide ja kändude ja väga pikalt mõeldud, et mis see pealkiri peab olema ja mingil hetkel tundus, et see on väga tore pealkiri, sellepärast et see võimaldab rääkida Tammsaarest ja võimaldab rääkida lavastamises. Ja nii kui see otsus sai ära tehtud, et võiks olla niisugune pealkiri, hakkasime kohe jälle kahtlema, et see on üks kõige lollimat pealkiri, mis üldse olla saab. Sest kui seda lavastades Tammsaaret võib ju arvata niimoodi, et kui sa tahad Tammsaaret lavastada siis kuula ära see loeng ja siis sa tead, kuidas tuleb seda teha. Ja see on küll nüüd asi, mida ma kõige vähem tean ja kõige vähem ma tahaksin, et minust oleks niisugune kuvand või niisugune pilt. Toetan ma üldiselt sellele, et kaks päeva ka selle meil teatri sünnipäev, üks mu teatri kolleeg juhtumisi minu õpilane veel pöördus minu poole peo lõpus ja ütles, et Elmo, tead, ma nii väga tahaks, et sa vahel pöördusid minu poole, ütleksite, et kuule, ma ei tea, kuidas ühte või teist asja teha. Et sa vahel jagaksid oma kahtlusi ja ma sain aru, et ma olen terve elu, kas need terve oma elu aga pika osavamad, kas te elus täiesti valesti elanud olen püüdnud jätta järelikult muljet, et ma tean kõike, kuidas peab tegema, mul on justkui vastused kõikidele asjadele ja niisuguses õpetajalikus funktsioonis olen olnud ehk siis minu ettepanek, et ma püüaks kogu sellele tänasele kokkusaamisele anda võib-olla veidi kergemat vormi kergemat vormi tähenduses, et ma ei hakka rääkima sellest, kuidas minu arvates tuleb Tammsaaret või ka kedagi teist, keda me puudutame lavastada parimal juhul ma võin jagada oma kogemusi, oma arvamust, mis on mind ühe või teise otsuseni viinud või miks ma ühte või teist asja nii mingil hetkel olen näinud või näen? Pikk sissejuhatus, proovime nüüd minna asja juurde, vist oleks võib-olla kasulik, või peaks ütlema oma kokkupuuted Tammsaarega? Ma arvan, et vast kõik sai alguse nagu meil kõigil, võib-olla enamus inimestel siin, see tähendab koolipingis peale selle, et ma kirjanduse õpetajalt sain mingisuguse aru saama, et see vist on ikka meil kõva kirjanik küll peale selle minul niisugust vaimustust Tammsaarest ei olnud, ütlen ausalt, ma ei osanud teda ilmselt lugeda. Ma arvan, et kirjandustundides mul õnnestus jätta muljet, et ma tunnen seda materjali ja võib-olla isegi armastan. Kuigi ma ilmselt lihtsalt oskasin teha enam-vähem head nägu või hästi vastata eksamitel. Aga tegelik niisugune arusaamine, et tegemist on olnud ja on erilise kirjanikuga ja mitte ainult meie Eesti kultuuripildis, vaid ka laiemalt see tuli muidugi hiljem. Ja vist niimoodi, et suviti mõnda tõe ja õiguse osa tavaliselt juhtus see olema esimene üle lugedes ma usun, et meil kõigil on aeg-ajalt öökapi peal mingi niisugune raamat, mida siis või isegi mitu, mida me siis aeg-ajalt loeme seal mõnikümmend lehekülge või 10 lehekülge enne magama jäämist vahel isegi vähem. Ja siis jälle loeme ja vahel ei ole see sugugi mitte värske raamat, et me esimest korda laada vahel olnud, võib see juba nii-öelda korduslugemine olla. Ja minul juhtus samamoodi Tammsaarega. Järsku avastasin, et kui palju on seal huumorit just tõe ja õiguse esimeses osas, mida ma ei ole lavastanud kordagi kui palju seal huumorit ja kui palju on seal midagi meist kõigist neist eestlastest on selles ja muidugi kui sattus kätte veel ta õiguse neljas osaaegse Karini Indreku lugu ehk siis mehe ja naise omavahelised suhted, kus siis romaani peakangelane Indrek baas on jõudnud siis sellesse ikka kus hakkavad need probleemid ehk nii-öelda abielulised teemad ja ma ise olin ka siis umbes sama vana ja ma arvan siis ma vist läksingi päris nii-öelda noh, pöördesse või et ma sain aru, et tegemist on tõesti väga, väga hea kirjanikuga sest kõik kuidagi klappis. Aga see on nüüd lugemisest, aga, kui rääkida sellest, et kuidas inimene jõuab lavastamiseniga, see ei ole alati seotud üldse lugemisega või eelneva lugemusega, kindlasti elukogemus on, on see, mis võib lükata inimest selle või teise autori juurde. Aga võivad olla mingid juhuslikud ja võib-olla ka seaduspärad, noh, mille kohta võib öelda, et tegemist on saatusega, kes oskab öelda, aga minul juhtus see väga kummaliselt. Juhtus niimoodi, et mind kutsuti Peterburgi lavastama ühte Lääne autorit. Põhjus oli selles, et, et neil oli millegipärast arvamus, et üks Eestis elav inimene oskab seda Lääne autorit veidi paremini tõlgendada kui meie, kes me elame siis nii-öelda Peterburi Venemaal, tegemist oli Tom Stoppardiga ja näitemänguga Arkaadia Stoppardi polnud üldse Venemaal eriti tehtud, Peterburis kohe kindlasti mitte. Ma ei olnud seda lavastanud varem, aga meil teatris oli Jaanus Rohumaa oli teinud suurepärase lavastuse ja Peterburis olles sattusin ja ma niisuguses rajoonis, kus kõik see Dostojevski maailm oli üsna lähedal seal ja seal ma kuidagi hakkasin kokku puutuma niisuguse asjaga nagu Dostojevski, tema tegelaskujude kõikvõimalikud nii-öelda rajad või käigud, kus nad on käinud kuidagi järsku aru, et ma kõnnin umbes samadel tänavatel, kus Raskolnikov käis romaanist kuritöö ja karistus ja ja kuidagi kõik seni oli lavastus sai seal siis Arkaadia sai Peterburis ära lõpetatud ja ma läksin, sõitsin Tallinnasse ja ma teadsin, et järgmiseks tööks võtan ma kuritöö ja karistuse. Ja siis seda tööd tehes hakkasin dramatiseeringus kirjutama. Avastasin, et selle on tõlkinud eesti keelde Tammsaare. Ja siis, kui järsku niisuguse üllatuse enda jaoks olin avastanud, siis ma hakkasin mõtlema, et kuhu see rada, mis see siis oli, see oli siis umbes midagi niisugust, et seal Vene Teatris millegipärast ei juletud teha lääne autorit ja kutsuti mind, mina läksin siis sinna, seda lääne autorit tegema. Sain vene klassikamaitse suhu ja mõtlesin Tallinnasse tagasi sõites, et et ma tean, mida ma nüüd lavastama hakkan, kui ma ei oleks Peterburis käinud, ma ei oleks mitte ilmaski teinud kuritööd ja karistust päris kindlasti ma ei oleks julenud seda teha. Ja siis karistus tehes ja nähes Tammsaar on selle tõlkinud, hakkasin ma mõtlen nagu juba Tammsaare tõlkimisega nii ilusti hakkama saanud, äkki ma julgen siis avastada. Nii, et niisugust väga imelikku, kummalist teed pidi on see minu tee selle Tammsaare lavastamiseni olnud, et sugugi mitte niimoodi. Et, et sul on juba ammu teada üks väärt teos ja sa tahaksid seda teha või, või sul on mingi teema. Ja, ja siis sa leiad romaani või näidendi ja et vahel need teed on päris kummalised. Nüüd, kui ma mainisin seda Dostojevski, et ega ma niisama ka päris ei maininud, et siis juba Tammsaaremaailmasse sukeldudes hakkasin ma nägema paralleele või neid asju, mida on siis Tammsaare kus ta on saanud mõjutusi, Dostojevski pilt, nende sünni vahe on muidugi suur. Dostojevski suri siis umbes kui Tammsaare kolme või nelja aastane aga seesama kuritöö ja karistus on ka ainus teos, mille Tammsaare on tõlkinud Dostojevski kilt. Ta on palju tõlkinud. Lisaks ilukirjandusele oli tajuga veel esseist ja tõlkija, luges mitmetes keeltes, ma räägin Tammsaare, on teada see, kuidas ta käis raamatukogus, külg, nutt, homsonit või mingit muud autorit originaalkeeles laenutamas ja siis sealsamas raamatukogus luges seesama kuritöö ja karistus tõe ja õiguse teises osas. Peategelane Indrek Paas loeb seda raamatut, talle soovitatakse, seda soovitatakse seda niisuguste sõnadega, et see pöörab teie maal, jäi, tsiteerin peast. Aga see mõte on umbes niisugune, et see romaan võib pöörata teie arusaamise hoopis teistsuguseks maailmast ja nendest probleemidest, mis siin maailmas on, et olge ettevaatlikud ja seda loetajate liiga selle mõju võib-olla ei satu umbes midagi niisugust. Arvata võib, et ega Tammsaare ei oleks seda niimoodi kirjutanud, kui tema endaga midagi taolist poleks juhtunud, sest selge see, et, et kõik, mis Tammsaare endaga kooliajal juhtus, siis see oli ju ikkagi materjal selleks, et mida ta kasutas siis hiljem Mauruse koolis. Ise õppis ta Tammsaare, õppis Treffneris, Hugo Treffneri koolis ja Hugo Treffner oligi siis Kasele Mauruse prototüüp. Nii et paljud läbielamised Indreku läbielamised, võib arvata, et on Tammsaare enda enda läbielamised. Siis miks ma nüüd sellest toste keskisti rääkima kukkusin? Siinkohal alguses võib-olla sellepärast, et see avastus, et tegemist on kahe väga lähedase kirjanikuga, ma pean silmas siis Tammsaare ja Dostojevski. Et minu jaoks selles raamatutarkus, tähendab mina seda tarkust ei omandanud kusagilt õpikutest. Et selle mõttekäigu, selle avastuse iseenda jaoks tegin ma ise ja võib-olla sellepärast ongi see mulle nii kallis, võib-olla sellepärast ma räägingi sellest. Ja üldse vist niisugused asjad nagu jalgratta leiutamine ja ja paljud asjad tuleb ise leiutada teaduses võib-olla tõepoolest ei ole mõtet jalgratast uuesti leiutada. Aga loomingus, kunstis käib see ja igapäevases elus ma arvan, käib see vist kogu aeg ja peabki käima ja, ja see on väga hinnaline asi, kui inimene ise jõuab millenigi. Näiteks üks poiss jõuab ühel hetkel selleni, et kui sa käreda pakasega keele paned vastu labidat või kelku, siis Ossa kergelt sealt lahti ei saa. Ja mina ei tea, kas teist on keegi seda teinud, mina olen seda teinud ja minul on see nüüd eluks ajaks meelde jäänud, sest mulle ütles, et vaata, ära sa seda küll tee ja mina mõtlesin, mis huvitav asi see nüüd on, see ei saa ju olla, et ma keelt lahti ei saa ja ma pidin selle ise ära tegema ja ja sain oma oma õppetunni kätte. Kui rääkida nüüd Dostojevski, siis päris kindlasti on ta sama kraadiga kirjanik vene kultuuriajaloos, nii nagu on Tammsaare meil Eesti kultuuripildis võimsad kirjanikud mõlemad, kui mõelda selle peale, et nende romaanide peal romaani pealkirjade peale kui meil öelda, et Tammsaare on kirjutanud ühe romaani mitmeosalise ühe perekonnasaaga, mis romaan see on, iga eestlane ütleb, see on tõde ja õigus kui venelase käest küsida. Dostojevski on kirjutanud ühe mitmeosalise perekonnasaaga, mis romaanson iga venelane ütleb, see on vennad kromosoomid. Rääkimata juba niisugustest romaani kujuntlikest nimede või pealkirjade sarnasusest. Kuritöö ja karistustõde ja õigus, siin on ju noh, ilmnes seos, kuigi romaanid ei räägi samast asjast, aga pealkirjas on midagi väga sarnast, mingi kujundlik mõtlemine on sarnane romaani idioot. Mis saab siis niisugune mõttemäng, mis saab siis, kui jumala poeg uuesti maa peale tuleb, küll teise nime all ja teises riigis ja teisel ajal, kas inimkond tunneb ta ära või mitte. Ja kui on umbes niimoodi küsida, eks ole, mis romaan, see võib-olla vastatakse, son, idioot, kui nüüd küsida. Aga mis saab siis, kui vanapagan kurat või saatan tuleb, ka? Ei tea, mis ajal tuleb maa peale, mis siis saab, näiteks tahab õndsaks saada, mis romaanson, ütleme, kohesem põrgupõhja, uus vanapagan. See on üks niisugune huvitav ja mitte ainult kokkusattumus. Ma arvan, et loomulikult Dostojevski mõjud Tammsaarele. Suured, kui me mõtleme tegelaste nimesid pidi on teada ju see, et kui väga üldse vene kirjanikud, aga Dostojevski kohe kindlasti armastas niisuguseid tähendustega nimede panemist oma tegelastele. Noh, üks kõige kuulsam tegelane Raskolnikov tuleneb venekeelsest sõnast Raskol või lõhe. Lõhe, põlvkondade, lõhe, inimese enda sees, lõhe ühiskonnakihtide vahel ja siis tegelane, kes siis nende lõhedega nendest asjadest lõhestatud kannabki siis sellist nime või Sonia marmelaad. Eriti tähtis on siin vormeli nimi ehk mis tuleneb siis sõnast marmelaad. Ehk siis magus ja selle tegelase tüdruk oli prostituut. Mitte sellepärast, et talle see amet kangesti meeldis, lihtsalt ta pidi sellega teenima raha oma nooremate haigete õdede-vendade jaoks, kuna ema ei olnud elu, oli kõike muud kui magus, pigem kibedust kibedam ja tegelase nimi, vot selline, nagu ta on marmelaadova. Ja kui me mõtleme nüüd tõe ja õiguse tegelaste peale näiteks Indrek ja selle peale, mis on tema perekonnanimi, baas ja kui me mõtleme õiguse neljanda osa peale, kus Indrek Paas astub abielusuhetesse või altari ette koos Karin Vesi loosiga ja kui me nüüd mõtleme, Indrekul on kohtusaalis neljandas vaatuses neljandas osas vabandust, kui Indrek on juba tulistanud oma naist ja Ta annab lühiülevaate oma elust. Muide, huvitav monoloog kunagi, kui teil aega on, te võite vaadata, see on romaani lõpus, te leiate selle, kus tegelane ise avalikult räägib ära oma senise eluloo, see on üldse üks, üks niisugune huvitav, huvitav asi või ka meil paljud ei pea seda tegema õnneks kohtusaalis. Aga teatrikoolis näiteks on lausa niisugused harjutused, mida näitlejatele aeg- ajalt andakse, et sa pead ära rääkima mingisuguse oo, kas kolme minuti jooksul või minuti jooksul viie minuti jooksul või noh, lugu on üks, aga teine asi, kui sa räägid iseendast ära kogu oma elu kõige tähtsamad ja olulisemad punktid seal mingisuguse minuti või kahe jooksul sedasama ja teeb Indrek Paas ja siis, kui ta jõuab kohani, kus nad Kariniga siis kokku said jõuab Indrek teha niisuguse mõttekäigu, et näed, et siis tuli minu ellu Karin neiupõlve nimega Vesiroos. Ja siis romaanis on ainult tajutav see aga lavastuses. Me püüdsime seda kuidagi eriliselt tähelepanu alla panna. Rõhutada seda enam, Indrek jääb nagu mõtlema, justkui esimest korda jääks mõtlema oma nime ja Karini nime tegelikule tähendusele ja sellele, kas sellised inimesed üldse, kes kannavad selliseid nimesid, niivõrd erinevaid nimesid, diametraalselt erinevaid nimesid, vesiroos ja paekivi, eks ole, baas, Need on ju üksteisest nii kaugel, kui üldse olla saavad, jääb Indrek justkui mõtlema selle üle, et kui inimeste nimed on juba nii diametraalselt erinevad. Tegemist, mees ja naine iseenesest on ka niikuinii väga, väga erinevad. Mis, et asja sealt üldse tulla sati, mõtleb ja Indrek sel hetkel, kui ta vastandab need kaks nime, baas ja vesiroos ja jõuab järeldusele, et Karin tahtis siis tema elu päästa, tulija päästis ära, aga mis seal sai novot, see, mis sai, see sai. Ja see, mis puudutab nüüd Indrek Paasi seda nime, mida mõtles Tammsaare, kui ta pani indrek baasile sellise perekonnanime, kas ta üldse mõttes oli see juhus? Mina ei tea, kuidas need asjad tegelikult olid, aga Ma leidsin romaanist selle koha siis, no ma arvan, et, et see võib olla või mina tahaksin niimoodi mõelda, et see on Tammsaare vastus nendele inimestele, kes mõtlevad samal teemal. See on niisugune lõikus, Indrek Paas on astunud siis Mauruse kooli ja usuõpetuse tunnis on siis järgnev dialoog usuõpetaja ja siis Indrek Paasi vahel, kus õpetaja siis küsib. Aga mis on teie nimi? Ja kui Indrek vastas talle, ütles õpetaja, väga hea. Niisiis baas, selle nime kirjutan omale kohe taskuraamatusse. See on nüüd esimene nimi Püha Pauluse reisidelt, nii väga hea baas. Paas pae või baaspaasi, kuidas seda käänata, kuidas väänata, kuidas muuta Baspaazi? Ütleb Indrek. Väga hea, ütles, õpeta baas baasi, ka selle tähendan raamatusse. Paaspaazi tähendab, et kui kivi, siis paas pae. Aga kui inimene, siis baasbaasi? Inimese hoiame kivi riigist lahus. Aga mis te arvate, kas baasija pae vahel on väga suur ja sügav vahe see tähendab inimese ja kiviriigi vahel? On seal suur vahe või ei ole, mis teie arvate? Priimus? Priimus on siis see, kes kõiki alati kõige paremini teab. Viieline istub alati esimeses pingis, eks ole. Priimus arvas, et, et on, et üks on elusloodus ja teine on surnud. Aga ka inimene võib surnud olla. Kuidas öelda, siis surnud inimese puhul baaspaasi või paas paebaas pole veel surnud ja seisate oma nimega kiviriigile nii lähedal. Mis teie sellest arvate, kas te tahaksite, et teie nime Kääratakse paas pae nagu oleksite kivi või muld? Mul ükskõik, ütleb Indrek. Aga ehk mäletate kirjasõna, mis ütleb, et teil on õigus, kui olete valmis olema paas pae, sest inimene seisab kivile ja mullale nii lähedal. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama, ütles Indrek. Õige. Mullast oleme võetud ja mullaks peame saama mullaga, algame mullaga, lõpetame paas. Pae on vägevam kui paas paasi paas pae seisab igavesele lähemalt, sellepärast baas paelon jumalaga, suurem osasaamine kui baas baasil. Paas paepaas paasi. Üks suure tähega, teine väikse tähega, suure tähega, väiksem, päiksega suurem. Õpetaja jäi vait ja mõtles. Nii et, et see noh, kahtlemata on ju selge, et sõnabaas on mõeldud Tammsaare päris teadlikult, aga, aga iseenesest see monoloog, et kuidas käänata ja see on ju päris huvitav, et kuidas autor püüab siis läbi ühe niisuguse usuõpetaja arutluse püüab siis oma lugejani viia mõtet, miks ta soovis oma tegelasele panna niisukese nime. No liigume siis edasi. Tammsaarel ja Dostojevskil on veel üks või noh, neil on mitmeid niisuguseid ühiseid kokkupuutepunkte, aga üks niisugune ka, mis hakkab silma, noh, on käsitlus teatud tüüpi naistegelastest. Tammsaarel on niisugused naistegelased on Krõõt kindlasti Tiina, Karin Paas loomulikult siis jutustusest. Ma armastasin sakslast, Eerika ja see on niisugune naistegelane, kes võib anda mees tegelasele. Võib õigustada tema olemasolu või kes õnnistab teda või, või vahel on räägitud niisugusest või iseloomustatakse seda naist tüüpi nagu igavene naiselikkus või, või rumal tarkus. Pidades silmas seda, et see pidades silmas südametarkust Tammsaarel on üks tore koht, kus Indrek ja siis Karini isa vana Vesiroos arutavad omavahel räägivad naistest, Karinist loomulikult, ja siis vesiroos räägib oma naisest ja ja arutavad mehe naise erinevusest ja ütleb Vesiroos umbes nii, et mina ei tea, mis asi see on, aga naistel oleks nagu süda teise koha peal, kui meil meestel, et minu eidel on küll kogu aeg on mul tunne, et et tal on nagu seda teise koha peal. Tal on nagu õigema koha peal kui meil meestel. Et see, et naise süda on vahel õigema koha peal kui meestel. See mõte on kuidagi väga sümpaatne, see on sümpaatne mulle võimalik, sellepärast et ma meesterahvas olen see, ma arvan, et on sümpaatne ka Tammsaarele ja üldse vist suurtel meistritel, suurtel kirjanikel on aeg-ajalt Nende romaanides esineb niisugune kõike lunastav naisekuju naisekuju, mis annab kogu sellele asjale üldse mingisuguse mõtte ja vene kirjandusmaailmas tihti nimetatakse neid tegelasi, seda võib kontrollida, see tõesti vastab niimoodi, sest ta toetab ka ühele teooriale kannab see naistegelane nime Sophia või Sonja. Ja kui te võtate vene kirjandusest sellenimelisi tegelasi, siis tihti just selle nime kandjad, kannavadki kirjanikel sellist funktsiooni, kes annab kogu sellele meie siin olemisele eksisteerimisele, mingisugusegi mõtte. Dostojevskil on niisugune tegelane, kui me räägime kurides karistusest soonia, seesama marmelaad, kellest me rääkisime, tegelane, kes päästab ja annab Raskolnikov vile elumõtte tagasi. Ja noh, analoogia on ju olemas ka tões õiguses, et see Tiinase jalutu Tiina, kes teises osas Mauruse koolis saab jalad alla tänu sellele, et et Indrek talle valetab. Kuid meeldetuletuseks, seal on niisugune käik autoril mõeldud, et see jalutu Tiina, tal umbes seitsme kaheksa aastane. Arvata võib, et tal on kas lastehalvatuse, midagi niisugust igal juhul. Tal on käimisega probleeme, ta ei saa käia ainult roomata ja karkudega natuke liikuda, usub siis tüdruk, see Tiina usub seda, et inglid kunagi toovad talle siis, kuna inglid on olemas kindlasti, et nad kingivad talle ühel hetkel võimaluse uuesti jalgadele tõusta ja ta saab hakata käima ja Indrek oma jumala tapmise monoloogis, kus kogu maailm tal kokku variseb ja ta karjub, et jumalat ei ole olemas ja inglid pole olemas ja Tiina juhuslikult kuuleb seda. Nutab sest nüüd on tema jaoks kõik maailm kokku varisenud. Kui jumalat ei ole siis ingleid ja kui ingleid, siis ta ei saagi kunagi enam jalgu alla, ta jääbki niisuguseks. Ja Indrek kuuleb selle väikese tüdruku nuttu ja püüab aru saada, et mis siis on sellel tüdrukul, mis viga ja siis saab aru, et tema enda sõnad tingisidki selle. Ja siis võtab Indrek oma sõnad tagasi. Nahk ütleb, et ei, ma lihtsalt vihahoos ütlesin, et jumalat ei ole olemas ja tegelikult jumal olemas on inglid olevas kõik on olemas. Ja, ja siis saab see Tiina saab nii-öelda selle usu tagasi ja toimub ime ja ta sel õhtul tõepoolest esimest korda tõuseb, tõuseb jalule hiljem muidugi elu keerdkäikudes liigub, Indrek liigub edasi ja, ja siis, kui ta neljandas osas juhuslikult kohtuvad, siis tõepoolest Indrekul ei ole see meeles, ma usun üsna paljudel, kes on seda romaani lugenud, neljandat osa, on kogu aeg tekkinud niisugune küsimus, et kuidas see ikkagi võimalik on, et Indrek ei mäleta, nüüd Tiinat ei tunne teda ära? No iseenesest, ma arvan, see on ikkagi võimalik ja meie püüdsime seda oma lavastuses oma töös tõlgendada niimoodi, et Indrek mäletab seda juhtumit, aga ta ei vii kokku, ta teab küll, et tema elus midagi niisugust toimus ta kunagi ühele tüdrukule tõepoolest oli midagi niisugust öelnud ja tõepoolest tabanud, et ta ei abiellu enne, ootab ära, kui mingi tüdruk saab suureks ja siis ja abiellub temaga ja midagi niisugust ta jah, kellelegi ütles, aga öeldud niisama ja, ja mingisuguse lapsele pagan teab, kus see laps üldse on. Jääd kui nii mõelda, siis loomulikult võib see olla aga, aga Tammsaare jah, tahtis midagi muud ja viis need tegelased uuesti kokku neljandas ja viiendas osas tunnistab siis Tiina üles Indrekule, et jah, et tema on just see tüdruk taga, niisugune emotsionaalne hetk viiendas osas. Nii, aga nüüd ma tahaks, võtaksite lugeda veel ühe pisikese lõigu õeluse teisest osast lõik, mis praegu kuidagi yldiselt klassikute puhul ongi ju tegemist sellega, et sääraste tongi klassikut et neid nagu kõige lihtsamini öeldes, et, et aeg-ajalt on hea ja kasulik neid üle lugeda, et, et midagi uut leiad sa kogu aeg ja ma mäletasin ühte ühte toredat monoloogi ja lasin praegu silmadega üle ja leidsin midagi sellist, mida varem ei olnud leidnud. Ma tahaksin teile selle lõigukese ette lugeda. See on lõik nuhtumis Mauruse monoloogist. Maurus püüab Indrekule selgeks teha, mispärast koolist peab kopsnaide Räramine mikspärast üks lätlane, Kobstraidanud lätlane, miks tema tahab koolist ära minema? Sellel monoloogil tegelikult kui mingit saba ega sarvi ei ole tähenduses, et tegelikult peab kopter lihtsalt sellepärast ära minema, et noh, nii võib arvata Maurusele lihtsalt parem kui Indrek teeb selle kopsnaideri töö ära. Aga milliseid põhjendused Maurust toob Indrekule, et miks kopstaadiori peab ära minema ja neid on päris naljakad, päris mõtlemapanevad. Teil on nii aus nägu, ütleb Maurus, siis teil on nii aus nägu ja ausad silmad ja teid usuvad kõik, ükskõik mis ka ei räägi. Nii et vartensiivartensi, jah, lätlane peab nüüd ära minema, sest mis tast hoida, kui ta raha ei maksa ära. Maulusel pole omandi, Läti kool, vaid puht eesti kool. Sellepärast ei võigi sakslased ja venelased ära Maurust kannatada, nemad ei kannata, eestlast ei armasta. Ükski ei armasta eestlast. Eestlane isegi ei armasta. Venelane armastab venelast, sakslane, sakslast ja lätlanegi armastab pisut lätlast, aga eestlane eestlast ei armasta, tema armastab venelast, sakslast, vaat niisugune on eestlane. Aga eestlane peab eestlast armastama, nagu armastab teda, härra Maurus. Muulane toob küll raha, aga teda, härra Maurus ei armasta teda mitte. Muulane on raha pärast, sest muulane on laisk või teisest koolist välja visatud ja kuhu ta siis läheb? Tuleb härra Mauruse juurde ja toob kaugelt maalt raha, aga ta on petis ja valelik. See muulane õpetab ka meie poisid härra Mauruse petma ja, ja temale valetama, sest eestlane armastab õppida hui, eestlane õpib. Nii et nõnda siis lätlane lähedal ja asjad võtavad eestlased oma käte ja kui meie kaks Eesti meest selle asja oma kätte võtame, siis peab lätlane ära minema. Vaat nii, et see on üks niisugune tore monoloog, mis paneb mõtlema, et, et kas Tammsaare ise oli kas Tamsar ise oli lõpuni eestimeelne või, või kas nii eestimeelne ta isegi kriitilisust ei sallinud eestlase suhtes või eestlase suhtes siis loomulikult mitte ta kriitiline kõikides eestlase noh, nii-öelda põhihädade suhtes, et see hakkab silma ja, ja on isegi mõne tema jutustuse või romaani nii-öelda tekkimise põhjus. See puudutab siis eelkõige romaani. Ma armastasin sakslast. Selle looga jutustusega on niisugune lugu, et peale vaikse ajastu kehtestamist siis hakati otsima positiivset kangelast, sõnaga pidi leitama positiivne eesti tudeng, positiivne Eestini koor, ühesõnaga midagi niisugust, mis tuleb kahtlaselt tuttav ette kuskil teistes Euroopa riikides, mis tol ajal line enne teist maailmasõda mingid protsessid, mis olid käimas ja kui kuulutati välja romaanivõistlus, mis oli siis riiklik tellimus, romaanivõistlus tuleb luua positiivne kangelane, see oli siis nii-öelda presidendi kas siis kantseleist või, või ütleme siis sealtpoolt. Mul on niisugune soovitus siis eks kirjanikud reageerisid erinevalt, osati läksid kribinal-krabinal koju ja ja hakkasid võib-olla kirjutama ja osad võib-olla lasid selle siit kõrvast sisse, siit välja. On teada, et Tammsaare tõepoolest reageeris sellele, aga temal ei olnud üleskutse vastu midagi, tal oli üleskutse sisu vastu ehk nii-öelda vägisi positiivse tegelasel loomise katse tundus talle mitte kõige õigem tee ja ta lõigi tegelikult kangelase. Ainult et see ei olnud üdini positiivne, vaid see oli üks tüüpiline eesti, nii nagu Tammsaare nägi, tüüpiline niisugune eesti tudeng kõikide oma tugevate ja nõrkade külgedega hädadega ja kompleksidega ja ja, ja õigupoolest sellel Oskaril, kes on siis see peategelane Oscarile on tõepoolest üsna palju väikerahvale omaseid niisuguseid. Ta ei suuda uskuda, et baltisaksa paruni tütar paruness Eerika, et tema on võimeline armastama nüüd lihtsalt eesti noormeest tudengit ja õigupoolest kogu see asi sellepärast lörri. Lörri lähebki nii et tellimuse peale luua positiivne Eesti noorse kangelane vastas Tammsaare risti vastupidi, sega ta lõi kangelase, aga väga kriitilise meelega. Mis mulle Tammsaare juures väga meeldib ja istub, on see, et kui ta näeb meis eestlastes mingisugust iseloomujoont, mingit niisugust, siis ta ei tee seda tigedalt, vaid ta teeb seda läbi huumori ja vahel on see väga kuni absurdsusteni nauditav. Ma usun, et meie väikese riigi esindajad oleme ikkagi aeg-ajalt mõelnud, et miks pagana pärast me nii väikesed oleme. Et on ju küll teisi rahvaid ka, mis on ka väikesed, aga ja me oleme tahtnud nagu mõelda, et, et kas me võiks olla kuidagi suuremad, kui me ise oleme natuke naljakas, kuid ees on veel üks suurem Eesti, eks ole. Et mis on palju suuremad, kas või kuidagi niimoodi olla juudid ju saamatu, kuidas siis niimoodi Niukest, eks ole, me kõik mingil hetkel, kui meile tundub sobiv, siis me väga hea meelega võime ennast võrrelda juutidega. Töökuse küll tarkuse, küll ma ei tea, mille poolest veel küll see, et ka kannatanud palju ja, ja ikka huumorimeel on ka meil samasugune ja väga hea ja nii edasi, mingites situatsioonis on väga armastame võrrelda ennast lätlasega nii tihti võrdle ütleks mina. See ongi, mispärast meil istub alati sees, eks ole, parem mingu Lätan ära, aga meil pole Läti kool, miks me niimoodi mõtleme, mina ei oska öelda, miks me niimoodi mõtleme, kui natuke ajas tagasi minna, eks me ilmselt leiame mingisuguse põhjuse, mis ei ole ka jälle midagi muud kui pisikene alaväärsus kompleks, et et ikkagi Riiast käidi suurt haridust saamas ja Riia oli suurem keskus kui Tallinn ja Tallinn oli selleks ajaks provints ja ja nii edasi. Aga ma Risin seda juttu ikka selleni, et kuna selle kokkusaamise pealkiri oli lavastades Tammsaaret et ma ikkagi tahaks, et Tammsaarest jääksin mingisugune märk maha ja me ei saa ju keegi garanteerida, et ma täna õhtul lähme koju, hakkame kohe Tammsaaret lugema. Mina arvan, et ma täna õhtul ei loe, et ja, ja võib-olla teist ka keegi ei loe, aga ma tahaksin ikkagi ette lugeda ühe päris toreda mõttekäigu. See on ikka Mauruse mõttekäik. Mauruse mõttekäik. Ta jõuab muidugi selleni, aga mina alustasin, et kujutame ette, eks ole, mis saaks siis, kui Eesti sees oleks veel suurem Eesti, mis saaks siis, kui näiteks eestlased oleks väljavalitud rahvas, juudid, meil ütleb Maurus, siis meil pole vürst kuningat ega keisrit, sellepärast saab iga mõistlik inimene aru, ta räägib siis õpilastele, eks ole, improviseeritud loeng tal ei olnud seda plaanis teha, aga millegipärast hakkas jutu pidamatustel pihta. Meil pole vaja sotsialism, must ega nihilismust, las prantslased, inglased, sakslased teevad sotsialism, ost, Neil on omad kuningad ja vürstid, keda nad tapavad. Väiksel eestil pole sellega asja. Kui see armeenlane nii väga armastab mässu ja nihilism, siis mingu ta tagasi oma mägedesse mässakus ja kusjuures tegemist oli tegelikult grusiinidega. Meenusega härra Mauruse annab talle omalt poolt reisiraha ka veel kaasa ja ärgu ta tulgu vürstide kallale siin lagedal maal, siin Emajõe kaldal ehk muidu mängime meie temale nihilismust. No te ju teate, mida see sõna tähendab? Nihil ei midagi. Nõnda et kui keegi ütleb, mina olen nihilist, siis tema ütleb, et mina ei midagi. Aga härra Mauruse ütleb nii, kyll ei midagi sellesarnast. Mis keisri tapmisesse puutub, siis on kõik eesti mehe tihlistid, mina ja Eyed iga puu lible, vainukägu, kõik, kõik prantslased ja inglased ei ole nihilistid, nemad tapavad oma kuninga või keisri kohe kätte, saavad venelased niisamuti, noh, nemad ei taha ju teistest maha jääda. Jakobson hakkas Peterburis spetsialistiks ja seepärast suri ta Pärnu metsa Vändra metsas, Pärnumaal suri, vala karvara. Sest jumal ütles nihil, ei midagi sellesarnast Vändra metsas Pärnumaal ja nõnda pole temast muud järel kui Vändra jõe haljale kaldal kerkib küngas puude all. See on temast järgi Mui tunni hil. Ei midagi. Nõnda sünnib Eestis sotsialistidega, jumala ei armasta neid, sest ka tema pisut nihilist ja ütleb, et nihil ei midagi niisugust Eestis minu silme all. Nõnda sündis ka tema oma pojaga Iisraelis, sest ka tema oli pisut sotsialist nagu kõik juudid. Sest meie õnnistegija oli juut, mitte küll päriselt, sest temal oli ka jumala verd, aga, aga ikkagi juut on ikka sotsialistide maa, ütleb, et see, mis sinu see Olvuga, minu Jeesus kitkuses jüngritega teiste viljapäid, sotsialism mus. Aga mis teie arvate, kas niisugune poeg võiks isale rõõmu teha, küsis Maurus Indrekut. Ei, võiks vastasse õige, kinnitas ära Maurus muidugi ei võiks. Sellepärast eksis jumal, kui ta saatis oma poja juudina siia ilma. Sellepärast pidigi Jeesus nii noorelt taeva tagasi minema enneaegu pidi surema. Suri ausa roomlase käe läbi, kes polnud juut ega sotsialist. Seda võis jumal ikkagi, et tema poeg suri, mitte sotsialistid kõrraliku roomlase käe läbi. Aus Neitsi Maarja sünnitas ta ja truu roomlane tappis. Nõnda õpetas siis härra Mauruse Indrekut, aga mis te arvate, mis oleks sündinud Jeesus Kristusega? Kui jumal oleks lasknud ta ilmale tulla ausast Eesti emast kas temast siis ka oleks saanud pisut sotsialist või või nii, et ta oleks läinud ühes jüngritega teiste viljapuid kitkuma? Ei sismite, ütleb Indrek. Ja muidugi siis mitte, kinnitas direktor. Sest ükski aus ja korralik eesti mees ei kitku teiste viljapäid. Aga kas siis jumal oleks pidanud ta nii ruttu taeva tagasi kutsuma? Ei oleks pidanud, vastas Indrek, õige, ei oleks pidanud, kinnitas direktor. Aga mis siis oleks sündinud, kui kaua siis Kristus oleks elanud, mis te arvate? Aga siin ei teadnud indrek mitte midagi arvata, siis oleks võinud Kristus kas või tänapäevani elada, sest mis on jumala ees, paar 1000 aastat? Vaat nii oleks olnud, kui jumal oleks seda tahtnud. Et Kristus ehk tema poeg oleks olnud eestlane. Aga jumal tahtis, et tema poeg oleks juut. Meile saatis ta ainult Jakobsoni. Vaat niisugune mõttekäik ja kui nüüd kujutada ette, et noh, niisugust mõttekäigu loed sa olgu see aasta 2000 või 2005 või 2010 või 2015 siis see ei vanane ju mitte mingil moel, et ja see kohe kisub kaasa, tekib kohe tahtmine ühte niisugust lugu teha, kus on sellised võrratud võrratud monoloogid ja igal juhul niisuguste tegelaste mõttekäigu on väga võluvad ja just neid lugeda saad aru sellest Tammsaare tundlikust keelekasutusest ja voolavast eesti keelest. Ma mäletan, meie ööülikooliks vanimaid professoreid Eevalt saage Uku Masingu õemees, tema puutus ka oma tudengipõlves Tammsaare ise kokku, et ta rääkis, et Tammsaare korjas sellist nagu noorte kõnepruuki, kest Sharkooda ja siis näete kusagil ÕSis suure õlletopsi kõrval, siis arutasid neid asju ja siis tema ütles küll, et see on puhas nagu selline nõukogude aegne kärbes, mis pähe on pandud, et Tammsaare ei olnud sugugi nagu usukauge või, või et see, mis talle ei sobinud, oli pigem selline institutsionaalne osa nagu kirik, kui selline või et, et see on nagu kaks eri asja, et olla nagu religioosne inimene niivõrd, aga et teine olla nagu kirikuinimene. No loomulikult täpselt nii ta oligi, nõukogude ajal olid minu meelest oli isegi üks termin, kuhu paigutati siis võitleminiga grupp anti klerikaalid olid siis need, kuhu armastati Tammsaaret paigutada ja selle antikklerikaalsus all siis oligi mõeldud see grupp intellektuaal Maale, keda häiris tolleaegne niisugune institutsiooni line kirik, kirik kui niisugune, nii et seal ei olnud juttu religioossest, eks ole, seda teadlikult ilmselt seda sõna eriti palju ei kasutatud. Aga kui me mõtleme kahe niisuguse Taani peale üks siis Tammsaare üks Dostojevski ja just nimelt romaani lõpp. Kuidas lõpeb kuritöö ja karistus, et romaan lõppeb epiloogika, see on siis nii-öelda järelsõna ilma milleta millegipärast autor kirjutab, kui ta lõpetab romaani ära ja siis kirjutab sinna mingi kahe või kolmeleheküljele seejärelsõna millegi jaoks sonise autoril vajalik ja ma mäletan, kui ma seda lavastasin, kuriteod, karistus, siis tekkis küsimus, et miks seda vaja on ja kas on vaja ja aga ilma lihtsalt ei saa, sest mis toimub seal nii-öelda selles järelsõnas selles epiloogis? Seal toimub kõik see, mille nimel üldse see romaan on kirjutatud, kui me räägime nüüd kuriteost ja karistusest. Romaan lõpeb sellega, et Raskolnikov läheb ise politseijaoskonda ja tunnistab oma süü üles. Aga see ei ole lunastus. See, et inimene läks ja tunnistas üles kui riigi kodanikud, et see on niisugune tsiviilne lahendus asjale. Aga see ei ole lunastus, lunastus hoopis midagi muud ja selle jaoks on talle vaja järelsõda ehk epiloog ja mis seal siis toimub, seal toimub lühidalt öeldes see, et Raskolnikov käib sunnitööl, kirjeldatakse seda, kuidas ta seal tööl käib, jutustatakse sellest, et talle sõitis järgi sooniasse sama soonia, Laadova sõitis talle sinna järgi. Raskolnikov hoidus temast eemale, isegi ta ei osanud seletada, mispärast, aga mingi mingi asi hoidis teda sellest sooniast eemale Sonja kordagi surunud ennast peale, ta oli lihtsalt kõrval ja siis kirjeldatakse väga täpselt ühte päeva. Autor kirjeldab, mille poolest päev erines teistest, seal tuli päike välja kõik ühesõnaga väga täpselt, kirjeldab ühte päeva. Ja kõik oli nagu tavaliselt, mitte miski ei andnud märku sellest, et nüüd võib juhtuda midagi ilmutusliku või nyyd juhtub midagi eriskummalist, aga just sisse juhtuski, juhtus see, et Raskolnikov ise ei saanud aru, mis vägi sundis teda Sonja ette maha põlvitama, tal hakkasid, voolasid pisarad sel Raskolnikov vil ja ta vist esimest korda sai aru, mis tähendab armastus. Ehk nüüd vist võib juhtuda midagi niisugust, et Raskolnikov hakkab, võib hakata selle inimese vastu tundma mingeid tundeid, mida me võime nimetada sõnaga armastus. Ja see oli see, mida oli vaja Dostojevskil. Et lunastuse võib võita ainult sel moel, armastus võib lunastada, aga mitte mitte see, et sa lähed ja noh, nii-öelda tunnistad oma süü üles, see on, see on iseenesest mõistetav, see tuleb niikuinii, rääkimata sellest, et ei pea millegi pärast kirvega kahte vanamutti maha lööma, eks ole. Et see on see, mille pärast oli tarvis tal seda lõppu epiloogi. Ja sama asi on tõe õiguse teises osas. Mispärast on tarvis seda, et seda lõppu vot huvi pärast ma tahaks kohe kontrollida kuivõrd sarnased see on siis ta õigused, teine osa. Nii Loen praegu viimased viis-kuus rida, romaani viimased kuus rida aga ühe asja pärast on tal nii imeliselt hea. Ta võitis iseenda nutva lapsukese pärast. Ta unustas oma kurbuse ja palu, ta loobus oma südameverest tõusnud tõest, et lohutada viletsat ja õnnetut. Mida suuremat võiks ta veel teha, isegi jumala ei võiks midagi suuremat teha, kui ta oleks olemas. Ja kui keegi põlvitaks tema ees härdus palves nõnda mõttes Indrek keset põrandat, kui magav lapsuke naeratas sängis. Ja see, millest ma enne rääkisin, ehk siis mõlemad kirjanikud ju isegi lõpetavad oma romaanid ühesuguse tugeva niisuguse kujundiga, et noh, siin on niisugune religioosne sõnum, et mitte kuidagi ei saaks siin ühte või teist kirjanikku süüdistada ateismis või, või noh, et sellel inimesel ei ole küll religiooniga mitte mingisugust pistmist, et et nad lõpevad niisuguse suure suure usu võiduga. Lavastaja ja näitleja Elmo Nüganen kõneles teemal lavastades Tammsaaret. Muusika Heino Elleri mängutoos, klaveril Laine Mets. Ülikool tänab koostöö eest Kehtna valla külaülikooli ja Vahur Tõnissoo Od. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2016.