Koole. Tunnen ühte meest, kellel on alati mikrofon põues ja helisalvestaja taskus. Seda haigust. Kus ei ole võimalik ravida? Aastate jooksul on kogunenud mitme riiuli Kasti jaagu, kassette, linte, nini diske kõik puha Eesti kultuur ja elusalvestaja mees on muusik Jaak Johanson. Tänase saate pealkiri on Jaak Johansoni mäluketas. Ööülikooli unenägu on salvestatud kirjandusfestivalil Prima Vista 2015. aasta kevadel Tartu Kirjanduse Majas. On päris selget? Et kõik jääb alles niikuinii, ükskõik kas keegi seda salvestab salvesta mingite makkide või helikandjate või, või logifailide peale. Ma iseenesest ma võiks hakata lihtsalt mingeid asju mängima, aga mul on endal ka tunne, et ma pean nagu väikse mingi preambula seletuseks ette ütlema. Et ma olen 60.-te aastate laps ja ma olen sattunud nagu põnnipõlves väga lähedale, kui teadagi, kes salvestab linnuhääli või siis ma mäletan, kuskil 65. 66. aastal antakse esimesi salvestav kassettmagnetofoni, mis Eestisse jõudis ja ja sellega üks mees tuli Tallinnast sinna, kus me maal vanaema juures olime Tartu taga, seal Ulila turbatööstuses salvestas ühte ühte naabertalu vanaema, sealt, kus piima käisime toomas. See vanaema toodi sealt sinna meie õue peale spetsiaalselt kohale, siis ma olin seal kõrval, et mis siis nüüd on nii tähtis, et tulla Tallinnast kohale bussiga. Ja ma mäletan, missugune selle maja ees Reinu vanaema, kes oli üle 80, istus seal tokkroosi kõrval niimoodi oma kepiga, ja siis Veljo Tormis selle. Ma arvan, et see oli siis sony kassettmakk selle mikrofoni talle ette. Ja siis ta laulis, mul on see meeles, sellise viljade mõistatuse lugu. Et mis sellest siis nüüd nii erilist on, ühelt poolt ja teiselt poolt ma hakkasin nagu ka kuulama selle kõrvaga, et aga võib-olla tõesti ja mingi moment, mida seletuseks, et tahaks veel öelda, et küllap meil kõigil mingis vanuses või mingis ühiskondlikus seisus tabab sind see tunne. Et kõik see kirjandus, see teater, need laulud, et see kõik on nagu mingi mask millegi ees, et see kõik on mingi Camus laas mingi mikri. Ja ma olen päris veendunud, et mingitel perioodidel on, on selleks rohkem põhjust, mingitel vähem, aga mingis mõttes kogu aeg ka nii ongi, et selles mõttes nagu loomemajandus ja prolet kult on tegelikult nagu üks ja sama asi. Ja siis nagu sellel hetkel seal, noh, eks igaüks vastan seda proovinud, et aga ma võin ju minna lihtsalt kohvikusse ja see on palju huvitavam kui teater või et ma võin kuulata inimeste juttu ja on inimesi, kes räägivad nii, et see on nagu kohe luuletus. See mõttekäik on tuttav ilmselt ja siis, aga ma nii tahaks nagu midagi ka sellest ajast nagu edasi anda. Aga kui see, mis ma nagunii-öelda elus näen, on nagu tunduvalt põnevam, tunduvalt hõlmamatut kui see, mis mulle kunstina ette mängitakse. Et siis ma võiks ju lihtsalt salvestada seda ja siis üks mingi taipamise hetk oli suurte salvestamist ajal, siis kui oli see Pirgu mälukild, Merle Karusooga salvestasime neid elulugusid, käisime mööda talusid ja kus neid alguses peeti KGB erirühmaks, kes on noh, sellised noored välja õpetatud, toredad nunnud, eks ole, kes tulevad, küsivad veel, et mida te mäletate. Siis seal tekkis nagu kaks seost, üks annate, mida karusoo rõhutas, et kui sa tahad mingit lugu kuulda, siis räägi oma lugu. Ja siis me kirjutasime neid jutte täiesti niimoodi sõna-sõnalt kõik, et kõik parasiitsõnad, kõik ööd, jääd, mööd, kõik tuli välja kirjutada ja me tegime neist ju selliseid etendusi. Küll sketšilisi, küll paar põhjalikumat muuhulgas noh, enne seda olime teinud, eks ole, neid oma elulugusid oma kursusega koos Merle Karu, rääkisime omaenda lood, siis kirjutasime need tekstina välja ja siis esitasime nagu iseendana rollis. Ja see võimsamaid nagu teistpidi kogemusi, mis viis selle juurde kuidagi tagasi. Et äkki on mingi osa sellest, mida me nimetame nagu kunstiks kirjanduseks ja luuletustakse, et see, et see ikkagi päriselt tihendab midagi, et see on päriselt olemas ja siis hakkad nagu seda uuesti ära tundma. Niuksed, keerdkäigud käivad selle salvestuste lasu juurde, sellised mõttelised keerdkäigud ja siis mingit pidi ma olen endast hakanud mõtlema nagu need kured, kellel on küljes jälgimise salvestusaparaat, et kogu see lasu, need on minu logifailid ja niisama vähe, kui see kurg, nagu peab teadma nendest failidest, mis temast kuskile maha jäävad, et niisama vähe, noh, võin mina neist hoolida, kui ma tahan, peab mingil moel võib-olla nagu niuke pudelipost. Et ka see mingisugune kogemus, et sa leiad kuskilt vanast majast või mingite maa sugulaste juurest, kes on ammuse maja mahajäetud, midagi seal enam ei ole, siis kuskilt seinapraost leiab mingi pooliku kirja või veerandi fotost. Ja millegipärast näed sealt nagu äkki nagu kõike, mis oli, et see on päriselt võimalik. Et küll kunagi kellelgi saab nende kassetijuppidega lõbus olema, kui need kuskile järgi jäävad. Et minul ei ole küll plaanis selle ümber mingit tootemitantsu tantsima hakata ja kuna see kõik niimoodi on, siis ma lihtsalt nagu pistsin käe sisse ja mis ma kuskilt kätte sain. Sest nad on küll kõik markeeritud ja ära märgitud, aga praegu süstemaatiliselt kättesaamatud on mõned kõige tähtsamad asjad, mis on nii, et ma saan neid alati kätte, mida ma vahest tõesti kuulan. Ja mõned sellised. Me viisime Jaani eestvõtmisel vill hard pildista kätte Eesti rahvusringhäälingusse, kes on 50.-test aastatest koos Heino bedus saarega tegelenud igasuguste selliste ümbervõtmistega. Mõnda neist ümbervõtetest ma mängin, ma tean, et on minust palju hullemaid tüüpe, kes ei ole ennast reetnud ja kes alati peavad silmas seda, et see salvestus oleks ka antud hetke tipptasemel. Mina salvestan seda niimoodi, et see jääks nagu mu enda jaoks nagu logifail või isegi mitte mu enda jaoks, vaid et seal, et ma usun, et seal pange niikuinii ükskõik milline see kvaliteet on. Et see kogemus on nagu 60.-te lapsena sellest, et vanemate tädipoegade juurest kuulsid mingit biitlite, Rolling Stone'i salvestusi, mis olid 10 korda ümber salvestatud pikkadel lintidel ja sa ikka oli see no vot. Ja siis panime lihtsalt mingisse järjekorda, nagu tunne tuli. Sissejuhatav salvestus on üks. Palju on selliseid kontserdi Öeldakse puutlejage, nende hulgas. See 90.-te keskpaigast. Viise võite ära arvata. Eile tõi eriti välja minu asukoht. Eila leility välja minu asukoht. Molono Molono. Kõik need salvestused, nende mõte ongi see, et nad on väga isiklikud, et nad ei ole institutsionaalsed, nagu need salvestused, mida tehti selle maja tellimusel kunagi, millega siin kõvasti tööd tehti, ma olen Tartu Kirjanike majas, mis teatavasti mõndasidki aegu ei olnud, oli nagu teistmoodi Kirjanike Maja. Nüüd järgnevad salvestused mingis mõttes tas valdurile mõeldes valitud on pärit ilmselt 60.-test ja on olnud ka ilmselgelt inspireerijateks. Need on salvestanud minu vanaisa vanaema naabertalu, peretütar, kes oli ka, et Eesti iseseisvus seal mõnda aega Kirjanike maja perenaine, kes enne seda oli Tartu hotelli direktrissi, mulgi seltsi esinaine pikalt meta Meltsas kalkuni talust pärit ja need talud on hävitatud ja kõik inimesed sealt saadeti ära, kes sealt ellu jäid. Kuidagi nad said palka ja elasid minu arust mingis pugerikus, keegi neist oli Valga muusikakooli koristaja ja siis seal Valgas toimusid nagu sellised salakokkusaamised. Ja muidugi lauldi tohutult, aga Meeta sai kaheksanda klassi lõpetamise puhul makki lintmaki. Ja tema ei kasutanud seda ainult Luksemburgi, raadiost ja mujalt igasuguste asjade salvestamiseks, vaid ta salvestas neid kodupidusid. Ja minu arust on siin täiesti haruldasi laule, siin laulavad Adolf purk siis anna purk ja mitmed, keda ei oskagi mina siin identifitseerida. No vot, see on see teise maailmasõjajärgne Eesti elu, mis kõlab. Jätkab Jaak Johanson. No miks ma mängin neid asju väga, paljusid neist, mida ma olen ise salvestanud? Tegelikult ei saa mängida. Ma arvan, et neid ikkagi on õige mängida, siis kui asjaosalised on, on läinud, siis ma peaks nii paljudelt luba küsima, noh, enamus neist ei ole salajased salvestused, aga nad ei ole ikkagi teadvustatud salvestused. Ja kõige huvitavam neist on nagu on nagu liiga huvitavad ja puudutavad nagu liiga põletavaid asju. Ühesõnaga mida ma võin mängida, et mul on nagu tohutult kahju, et ma nagu vanaisa käest paljusid asju ei saanud küsida ja see oli see aeg, et vanaisa tegelikult ei rääkinud ka mitte millestki, ainult paar korda vihjas aga, et küll ma jõudsin salvestada vanaema surivoodil ja need olid mõlemad hästi suured, talude vanaema õppis isegi Tartus agronoomiat mõnda aegapidi veel välismaal edasi minema. Need salvestused on kuskil olemas, neid ma ka juba tükk aega ei leia üles, aga ma tean, et kuskil kihistus on ja need olid salvestatud nagu selle lintmakiga. Aga miks ma neid salvestasin, oli tegelikult see, et ta rääkis kogu aeg prantsuse ja saksa keeles ja viskas nalja. Ja noh, ta oli nagu väga niukses, väga kummalises, hästi selges seisus, lõpuks iga päev ta rääkis mingeid lugusid Salvestanud üle siis keegi kunagi tõlgib mulle ära, isegi kui sa üldse ei tahtnud enam eesti keelt rääkida ja ma saan aru, et need ilmselt olid head naljad. Ja mingisuguseid nägemusi, ta rääkis ka, ta nägi ühesõnaga mingeid muid asju nagu seletas neid, vanaema suri 80, vist. Aga jõudsin salvestada isa ja just nendel aegadel kokasse suur laulev revolutsioon ja meie teatavasti mardiga laulsime ikka igal tänavanurgal ja selles asutuses sai väljakutseid saadud ja juttudel käidud ja meile nagu tol ajal tegelikult. Ja see oli ikkagi nagu farss, kuigi samal ajal olid ju tegelikult inimesi sai veel ju surma ja see kõik tegelikult oli noh, paralleelselt ka väga karm, aga noh, sa oled niimoodi noor, sa ei võta seda tõsiselt, aga isale tulid meelde nagu tegelikult kõik need hävituspataljoni ajad ja kõik need asjad ja ta oli väga nagu mingil moel nagu katki või ta ei osanud nagu midagi peale hakata. Ta küll julgustas meid igati, hoidis meile pöialt ja siis ma salvestasin, teda, oldi pikkadel õhtutel ja ta rääkis väga hästi ja siis me andsime ju kunagi välja sellise plaadi, mis tuli liiga ilus välja, mis oli mõeldud tegelikult sama moodi, et et igaüks võiks oma peres mingi sellise asja väga lihtsalt teha. Praeguse tehnikaga veel kergem. Et meil ei ole neid aegu, eks ole, kus vanaemad ja lapselapsed kokku saaks või no isad ja pojad ei saa eriti kokku. Vot, ja siis ma mõtlesin, ma lasen ühe, ühe isa juttu ka. Isa teadis, et ma salvestan ja ma arvan, et ta lubaks. Nüüd on kuskil 88 89 salvestatud Est, ta suri 91. Kui meil, siis pääst lauake ikka, rahvas oli ära läinud, isasid, kuuletid, laulame koos, mida. Ja me laulsime kahekesi selles Leo eestoas või isegi õues laulsime seda Schuberti pühabja. Ja hämmastav oli see, tema teadis absoluutselt selgesti see Launi, saksa või nii, nii ladinakeelseid kui eestikeelseid sõnu melasimise eesti keeles, ema laulsid nagu loo pärast teist häält, siis, kuigi ta oleks pidanud nagu esimene elu. Ja hommikul räägiti, et mis siin öösel lahti olete. Öösel laulsid politsei raadio või niimoodi. Või siis pärast justkui laulsite isaga kahekesi. Netti üldiselt jah, seda kõike selle lahendusega, mis, mis siis oli meie peres. Ma ei mäleta, et oleks rohkem nagu. Tartus, et kui ma neid selles raskes olukorras veel laulma hakanud ei tea, mis siis veel kaela tuleb. Ja see on mul meeles veel tema mõningad sihukseid aidatrepile nõudmised, mis olid Tarvastus seal meie kodus. Et kui heinatöö lõppes juuli lõpus või kui meie pere sõitis nelja hobusega tagasi heinamaalt. No loomulikult isa oli esimehe peal, kui ema oli kaasas, ema oli ka seal ja mina seal kuskil tagasi endises niimoodi pool küllili pool magasid. Ja kõik ja seda peret oli kokku kuskil remondis 16 või 20 inimest või umbes niimoodi et tervele perele koolis ei olnud tulles. Õhtune pilt, kui oskaks isegi joonistada, võiks seda veel. Et me olime siis Tarvastust mõisast läbi sõitnud, kus praegu seal taga on see palve, kus me heinamaad olid. Ja mõtlesin alla Suislepa poole pööranud, otse edasinuki poole sõitnud. Ja me laulsime siis kuidagi selles Kajasse kuidagi nii imeliselt vastu. Kaugel lõunas, eespool lõuna suunas lõi välk. Just see pilt, et nelja hoolivaid inimesi laulab täiel häälel tõugelda välk pimedusest mõnus. Ja mina siis pool tukkudesse Liisa selja taga. Inte sees. Ja siis ma olen tõepoolest ka, kui ma olen kusagil sattunud mingite põnevate salvestuste peale olen mitmel korral, noh nii nagu ma oskan, aidanud ära restaureerida mingeid linte. Ja kui nad on üldkuidas, öeldakse, üldhuvitavad üldiseks hüveks siis ole neidki sageli kinkinud inimestele sünnipäevaks. Ühesõnaga, et mingid asjad jääks kuskile laiali järgi. Nüüd ma tahaks veel mängida ühte sellist salvestust, mis on minu kätte sattunud ja teeks seda sellise tõrjeloitsu. Ma ei ütle, mis see just on sate mõistatada, võib-olla need nüüd on ka rahvusringhäälingus olemas, aga ma ei ole kuulnud, et neid kuskil oleks avalikult mängitud sellakplaadid, mis tulid välja Rootsis, mis olid justkui täiesti mängimata, üks sõber tellis kuskil spetsiaalse nõela, et nad maha mängida, ära digitaliseerida. Te need enamus sellest arhiivist on rahvusraamatukokku ära tud seotud Reino sepaga Rootsis, kes oli samasuguste sümptomitega inimene. Ja et need plaadid olla olnud Tubinite pere käes. Ilmselgelt saate aru, mis aastast need salvestused ilmselgelt on. Aga ma ei ütle, kes räägib. Mängin kahte salvestust. Aulikud tuleviku kuulajad, ohtuderikkal silmapilgul ütlen täiline häid sõnu. Kogu-Euroopa araablaste vahelises õhkkonnas hõljub suuri võimalusi üldiseks kokkupõrkeks. Sarnasel juhul ei ole mitte üks siis suurriigid vaid ka väikesed balti riigid haaratud üldisest katastroofist eriti õhest nendega, aga ka eest. Kuidas lepp ligemas tulevikus meie välispoliitika Eesti rahvusriiklike huvide kaitsel ei tea mina mitte kindlasti jätte ütelda. Sest et ma eemal seisan valitsuse tegevusest. Ometi olen veendunud, et meie rahva. Ammuse soovi ja tahte kohaselt meie välispoliitiline suund kujuneb nii et alal hoitaks mäele. Briti ilmal riigi. Sarnasel juhul. Võime meie tihedas ühenduses Soome vennasrahvaga ja täiesti balti riikidega ning eriti Põhjamaadega. Toetuse teel. Nõnda, et meie Paremale tulevikule, millel on olnud suunatud minevikus paljude inimpõlvede soovid ja igatsused. Siis ei ole meil mitte karta, et meie võistluses täisterapastaga alla jääme. Kui meie saame oma sisemist jõudu. Tõhustamise vajadust mööda kui meie suudame ennast maksma panna oma sisemist võimest müüda. Kõigis oludes, mis maid ootavad, tuli, kas meil korda läheb ühel või teisel teel vallutada kõiki raskusi ja säilitada oma julgeolekut, see on praeguse silmapilgu ülemaks. Kaalutluste tulipunktiks. Olen kindel, et kui meil rahvas ennastmeelselt omal riigi julgeoleku ja sõltumatuse kaitsmisel ühendab, siis meil see korda läheb. Ja meie rahvuslik tulevik olnud killustatud. Kas keegi pakub, kes rääkis? Vastus õige, rääkis Jaan Tõnisson. Ma tahaks ühte. Minuga kõrge Haulised kuulajad. Meie tänane kokkutulek toimub pingelisel ajal ja sellega seoses. Ma tahan oma ettekandes käsitada sõja ja rahuküsimust, nagu see praegu meile on antud ette. Kas praegu on sõda või rahuvõime, öelda, et meil valitseb rahu ja sügav rahu. Kui aga oma olukorda ja tegevust kõrvutame naabrite juures ja kaugemas maailmas ilmnevate nähetega, siis peame küll väitma, et asendab iseäraline pinev olukord, mis on lähedane sõjalistele meeleoludele ja mis nakatab nii lähemalt kui ka kaugemalt ümbrust. Ja kui meil on küll rahu ja kui meie sellest hoolimata oma ümber tunneme ristlemas sõjakaid tuuli, siis peame sellest tegema vastavaid järeldusi ja küsima enestelt, kuidas edasi olla. Kui üksikud rahvad, nagu me praegusel ajal näinud ei tunne end kindlatena oma iseolemises ja peavad selle loovutama kas endi sisemisest nõrkusest või naabrite mõjul, ilma et need tarvitaksid relvi, siis on see ometi sõjaline olukord. Meil valitseb sügav rahu, kuid meiegi keskel avaldub kallakuid kartusele ja murelikule ettevaatlikkusele, vaatamata sellele, et meie harilik töö ja tegevus jätkub loomulikus käigus ja meie elunurk siin on päris vaikne. Vastates eelpool tõstetud küsimisele, tahaksin juht lauselise edasi anda seisukorra ülesandeid. Kõigepealt kõik eesti rahva võimu ja loomingu kaitseks kõik pingutused kokku, et Eesti riik oleks kaitstud. Mida see tähendab? Meie riiklik võim on kätte võidetud rahva poolt. Ta ei ole meile antud kõrgelt jumalalt teiste heas tahtmises vaid on lunastatud meie oma rahvavõitluse hinnaga meie liitlaste ja sõprade suurel toetusel. Kui see nii on, siis ei ole kahtlust, missugust väärtust omab Eesti riik meie rahvale. Kõige selle taga peitub suur rahvalooming, mille algjuured ulatuvad tagasi tuhandetesse aastatesse. Kõik, mida oleme selle pika aja kestel saavutanud, on see, mida näen Lähme oma kodus ja mis peitub meis enestes. Eesti looming väljendub selles, kuidas elame ja töötame, missugused on meie põllud, kuidas on esitatud meie linnad, mis on meid toitmas ja kandmas, kui tugevad oleme moraalselt ja hingeliselt. Eesti rahvalooming on meie rahva hing on meie riik, meie kõigi püüate ja tahtmiste kogumik. Kas rahvas võid jätta oma loomingu ja öelda, et see ei kuulu temale? Looduses ümber vaadates me paneme tähele, et loomariigis ei tehta seda, näeme, kuidas loom oma kodu ja oma peret kaitseb ja selleks võitlusvalmis seisab inimeste juures ei või ega ei tohi see olla teisiti. Kui saabuvad ajad, mis manitsevad ettevaatusele siis ei või need sõnad olla tühjad. Meie järgmiseks juhtsõnaks peaks olema eemale kasulikkuse ja hirmu, kalkulatsioonid ja arvestuslikult küsimuse, kellega. Meie noorus on pärit omariikluse ajast ja talle on võõrad need tunded, mida vanem põlv on läbi elanud võimude langusel ja vahetusel. Sellepärast ka noor generatsioon ei tea, millised hingeolukorrad võisid olla niisugustel võimude vahetuse momentidel. Vanemat generatsiooni vaadeldes oleme võinud tähele panna, kuidas seal mõned osalised grupid kaaluvad, et kui peaksime jälle sattuma koostöösse endiste võimudega, kes sajandite käigus ühel teisel korral meie maad vallanud, et kellega siis oleks kasulikum ühes minna. Neid küsimismärke on seatud seltskonnas, kohvikutes mitte üksnes linnades, vaid ka kõigile neile üksikutele, kes seavad neid küsimismärke. Vastaksime meie ainus vanne ja tõotus nii noorte kui ka vanemate ridadest, võib-olla ainult Eestiga ja mitte muu sellegagi. Heitke sellepärast kõrvale kõik kahtlused, mis meid võivad ainult nõrgendada. Kui sisemise kanguse ja kõvadusega rahvas haarab relvad, siis võib ta toime saata suuremaid tegusid kui mõned suured rahvad. See peab nii olema ja see olgu meie usutunnistuseks, jäägu meist eemale. Jõuetuse arvestus. Peaminister, kes oli Eenpalu ja tahtsin neid tõesti niimoodi loitsu mõttes lasta, et nende salvestuste-ga seoses ongi sedalaadi mitmiktaju tekkinud. Tõesti märkad seda, et keegi räägib nii, et see on valmis laul ja keegi laulab, nii et see on valmis pilt, mingi pilt tuleb nagu tohutult ette just sellest kõne võnkest ja mingist jah, kas või need niisugused momendid, mida märkad niimoodi, aga siis mängin ühe lindi 88. aasta augustist vanalinna muusikamaja kohvikust. Ja see oli nüüd see salvestus kui ma neid ei olegi julenud väga kuulata. Ja kui me neid nagu kuulasime midagi, hakkasin sealt valima, et siis see tõmbas nagu mingid maailmad niimoodi lahti, et ma olin nagu kaks ööd magamata ja tuleb meelde, kuidas sa mõtlesid, milline sa olid ja siis mingil moel nagu hakkab tohutult häbi või tohutu kurbus tuleb, et kuhu see, kus see kõik on, millega ma üldse tegelen, see on see, kui see hämmastav iiri muusikute delegatsioon, mis oli selline esimene lääne kultuuridessant, mis Eestisse sattus, millel selgus, olid laiemat geopoliitilised tagamaad, millest ma väga palju ei tea, aga vihjamisi oli see midagi sellist, et et kui Baltikumist või Eestist saaks nagu mingi teatud tüüpi vabamajandustsoon Nõukogude Liidu jaoks, et siis võiks Iirimaalt matti võtta, sest seal need mingid tax free piirkonnad ja et see praktika olemas. Aga noh, alati mingis mõttes kõigepealt saadetakse. Ja see kultuuridessant, nad käisid ka Moskvas ja minu arust kogu selle dessandi tulemusena tuli mitmeid Läänekette Venemaale ja, ja Eesti jaoks tekkis terve rida väga võimsaid kultuurisidemeid, jälle see jutt, läheks pikaks rääkida, aga, aga see seltskond muusikuid Harjumaa 20 tükki, see oli veel kuidagi niimoodi mõeldud, et Nad olid Põhja-Iirimaalt Iirimaalt, et selle reisi raames siis nagu nende mõistes Venemaale toimuks nagu selle rahva nagu omavaheline liitmine. Ja siis Eestisse saabudes said nad nagu teada, kuhu nad sattunud on nad väga kiiresti taibata. Ja see nädal, kui mööda Eestit neid kontserte tehtud, et sel ajal kõik käis niimoodi nagu suust suhu, et mingit reklaami suurt ei olnud, et igal pool need kontserdid olid puupüsti täis, toimusid noh, niimoodi, et kontsert on õhtul. See oli mingi täielik äratundmishetk maailma ja elu suhtes. Et selles mõttes ei ole oluline, et need on iirlased mingis mõttes Euroopa mõttes, nad ongi mingisugune võlvikivi, kes on midagi läbi aegade kandnud niikuinii ka vanemal ajal. Muusikud olid kõik täiesti mingis mõttes selle aja tipud mitte ohutuse mõttes, vaid mingi sügava siseringi mõttes ma tavaliselt muusikamaja keldrist siis oli vist luulekohvik juba siis seda pidas naine, kelle nimi oli luule taliluule Poska. See oli poolenisti tol ajal. Mul ei olnud ju vaja mingisuguseid tohutuid toitlustuslubasid vaheline, keetsime seal ise kõike, mis vaja oli, vahel tegi luule ja ja siis see oli nagu niisugune klubi Tallinnas. Ja see oli nagu mingi pikk õhtupoolik. Nad mängisid just mitte neid napsi ja naljalugusid poolest neid justkui tuntakse, vaid neid aeglasi itke ja laule. Siin mängib Brendan Pekli, kes kunagi nüüd käis uuesti Viljandi festivalil, kes siis nägi välja nagu, nagu need kallija laset, rooma bareljeef blond siniste silmadega, sihuke. 100 Viljandis Kristeli kiilaks nägi välja täpselt nagu Sulev Luik. Mängis lõõtsa ja noh, alati kui ta läks, siis lähedale sattusid istumist nagu see nagu läks, see oli nagu täielik kosmos ja siis seimas mäkra mängib viiulit. Tema oli pärit korkist. Ta ei oleks tohtinud üldse napsi võtta, ta oli kukkunud oma kolju katkine, et tal oli mingi plastmassist asendatud osa koljut ja napsivõtmine oli rangelt keelatud ja ta oli suutnud sellest pikalt kinni pidada. See kuidagi oli mõlemale poole kuidagi nii ülendav see nädal ja ta ei saanud pidama, aga mis oli hämmastav, et ta võis olla väga, väga, väga purjus. Aga see ei seganud mitte üks gramm mängimist kuulamist. Kuule viiuli kätte võttes siis kõik ja seda kontserditel ja noh, seal jälle mingit organiseerida pole, mäletan seda muret või noh, nagu mingit jälle, kuidas neurofüsioloog loogiliselt käibelt nagu vaim on tugevam, et nad võivad juua kui palju tahes, kui nad mängivad, räägivad sest nad ei jää iial purju. Lennukus võime suureneb, aga keegi ei muutu tatiseks, aga noh, ühesõnaga ma ei julgegi seda kohe mängida ja siis ma kardan, et see võib olla teile, et ei kosta välja, vaid see tegelikult ei tähenda kellelegi teisele niimoodi midagi. Ja noh, ka ma usun, et ikka see kuulde sisse. Ja siin laulab Ethani vallafain, kes oli selle põlvkonna niisugune hästi väike ja habras, ei näe. Ja mitmed on öelnud, et nad pole nagu sellist lauljat ennem ega pärast näinud. Ja siis ma palusin neilt mingit hästi palju, nagu küsisin igasuguste laulude kohta, siis nad laulsid ette, seletasid ja tõlkisid. Ja siis Estna ja pädi Paan, kes oli selline mingis mõttes nagu iiri Ernesaks, aga tema oli see, kes viiekümnendatel tõi tagasi selle autentse tantsu või mida nimetatakse. Nojah, et seal on seal impedantsi tüüpi, tema nimetas seda nihukest suveniir set või seda jah, seda Camus laaži, mikri, rahvatantsukohihaldjate tantsuks. Aga ta ise 50-lt tantsisite tänavatel ja ja, ja see isikliku suhtega tants, kus tants on nagu mingi kuigi väliselt võib-olla isegi peaaegu nagu samamoodi välja. Ja siin siis nad koos selle padi oli siis ka mingi 70. Ja tema oli selline mees, kes oli, elas nagu saan aru presidendilossi kõrvale siis kui talle parasjagu valitsuse tegevusest meeldinud, ta loopis oma vanu saapaid üle aia sinna presidendi ukse, et sellised teadlased nagu poliitiliselt ei ole asjad nagu väga-väga hästi. Niisugune mees oli, et väga legendaarne algne kuju, väga tagasihoidlik, tohutute teadmistega mängija lööti ise tantsis fantastiliselt ja siis seinas. Ühesõnaga, ma ei mäleta, mis järjekorras see on, täpselt see kõik tuleb ja siis Seimus mängib ühe viiuliitku ja ta oli tõesti, ta oli väga purjus, ta istus seal muusikamaja trepil, tead, niimoodi kägaras ja siis mingil hetkel see lõõtsamängija bränd on nagu müksestada. Nagu tõsis, pea vaatasid üksteisele otse korraga hakkasid mängima lugu, milles nad justkui ei olnud enne kuidagi verbaalselt kokku leppinud. Minu arust on see Õuniili klanni lahkumise itk või see, kui Iirimaa see ülikond seal ühel hetkel kõik in corpore lahkus või oli sunnitud lahkuma Euroopasse. Harfi mängib veel täiesti legendaarne kuju pool Tuuli, kes ise tegi harfi ja kelle harfi peale kunagi sadanud vihma kahel kontserdil ja vihm järgida, ütles, et selle pilli peale vihm ei 100, ei ole vaja vihmavarju juvad olla, läks lavale, vihmi järgi, mängis loota. Nende salvestustega nii kahtepidi, et neis on kerge takerduda ning igasugustesse arhiivisalvestuste see teistpidi, et nagu kerge südamega kuulata, siis see on täiesti ilmselge, et aega ei ole olemas. Kõik on kogu aja. Lasen ühe asja, võib-olla veel. Et see on nüüd üks nendest sallastustest, mille Willi ümber võttis Külli seal sättis veel teda natuke, see on 1995. aasta jaanuari lõpp salvestatud kloostri aidas, kus toimus igasuguseid ette nähtud kontserte, aga toimus ka väga palju ettenägematuid, kontsert toimus sellist ettearvamatut esinemist ja enne seda salvestust. Me saime Juhan Viidinguga kokku sealsamas muusikamaja luule kohvikus ja me pidime minema kloostri aita ühele, seal oli niuke sünnipäev ja siis mina tuli muusikamajja mingeid asju tooma. Ja siis me luule käest võtsime kohvid tuhandetest välja, mingid paberid, ütlesin, ma loen sulle, ütlesid asjad, mis arvad, et kas loeksid kloostrites ette sünnipäeva puhul ja siis lugesid ette. Ja siis me läksime luulekohvikust, sime kloostri aita ja siis mingil hetkel lugeskida need ette ja mängiks maha. Et vot, see on nüüd selline salvestus, kas mängida või, või mitte selles mõttes, et, et see on ka ikkagi nagu jah. Aga ta teadis, et ma salvestan, aga see mikrofon oli kuskil, ma ei tea, seal kuskil kamina ääre peal ta võttis ka kõike muud sisse ja need on ilmselgelt Juhani viimased luuletused. Oi ei ole Leime ja te ei ole veel väga tervitus, MBA siht. Kas tohib tuulevallas veel aidata? Olnud möödunu keele valusad allveenad, kumbki tuligi. Urvaplaastrit sõna jõudu, räägiti nende ju iga filmi põhjal potti aetud retro. Ja veega kollas ei lähe, see sai ta mulle endalegi. Logijana ajab kurvameelne pääle. Olgu siis veel sünnipäevalastele viimane. Lugu tekstilise lugu mis myya rätta valget paberit. Buybon. Ja see kvaliteet oli, nagu ta oli, ma mäletan selle Juhani lugemise ajal, et ma ei pääsenud sellele makile ligi. Ma sain aru. Ta oli nii kõva häälega, et nüüd on lõhki ja sellega ei saanud isegi Willi midagi peale hakata. Aga kõik on ju selge? Ei, loeta on paha kvaliteet. See kõik on väga isiklik, olgu siis täiesti maxima reaalselt, et see on salvestatud sellesama kassettmakiga, millegi hulgaliselt regilaulu on salvestatud ja huvitaval kombel seda anti nagu meie kätte. Me saime sellega teha raadiot, mängida, tegime igasuguseid intervjuusid ja onupoja juhtimisel, aga ma mäletan, ma sain ikkagi mikrofoni ka hoida. Ja siis seal salvestus ansamblist, mille me vendadega tegime, see salvestus ka oli teada, et see kuskil on, aga Wen tants leidis selle üles Tartus kirjandusmuuseumis, spetsialistid tegid selle ära. Et me lõpetaks positiivsel noodil. Siis ma tõmban tule enda peale ja mängin selle ette. See oli minu arust isa 40. juubelil. Me alustasime ikkagi rinnutsi biitlitega. Bändi nimi oli Ingrid Venno tantse, Mart töötasid välja spetsiaalse keele, et kõik laulud olid Shangri keeles. Ja juttu oli rohkem kui laulu, nagu te kuulete. Ma ise ei olnud ja sellest ajast saati kuulnud, kui see salvestati. Kusagil hundi pandi, pandi ajalugu, meil on kuu aega või mina ei tea, kui vana. Jaa jaa. Ja laulud on enda omad. Põhiliselt sõnaga Mart Jaansoni omad, nii vinuma Ants Antson, sul deka sõnu viise ka, ma arvan, kõik teavad kõike. Ja siis see esimene laul, milleta seda ansamblit nagu hakkasime tegema Oligi songer veel. Ükskord mõtlesin niimoodi, et seal kulanel olime seal ja siis panime seened koju, seal on mustikaid. Kord. Enne ütlesin ma ütlen seejärel või kiige pean, mõtlesin, ma ei seal, kulla kullamaad. A4 vahelesegamisel. Mart Jaanson mõtles selle välja. Kõik koos seal tegime nüüd sõnadega, siis hakkasime seda laulma igal pool Eestis naerda. Ja siis? Jaa vähemalt kolm hakal, seal olekski kõik. Alustaksime Launeva kõige esimene laul on kutse. Minu viicia. Nagu papist tarnet, mida mängisin mina, Ants mängis tordikarbi peal trumme ja minu arust Me ennetasime minimalismi. Selline oli siis tänane mäluketas. Oma mäluketast ja heliarhiivi ootas muusik Jaak Johanson. Saade on salvestatud kirjandusfestivalil Prima Vista 2015. aasta kevadel, mil patrooniks oli Valdur Mikita. Saate panid kokku Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2016.