Ööülikool. Ainuke viis maailma muuta muuta seda maailma, muuta siseennast. Ei koole. Orientalist Martti Kalda kõneleb teemal India tarkused tänases maailmas. Mina olen Martti Kalda ja tänase loengu teema, linde, tarkused tänases maailmas. Ma alustan natukene kaugemalt, et mida ma sellega mõtlesin isegi mõne väga eduka ja kõrge teadlase puhul juhtub tõesti niimoodi, et kuigi ta on aastaid või aastakümneid teinud teadust ühes või teises vallas just nagu ei oska neid rakendada tal jääb puudu teatud sellisest võimest, seda, millega ta tegeleb, seostada oma igapäevaeluga Tänapäevase maailmaga ja india enda teadusruumis ja, ja ka lihtsalt haridusilmas on selline praktikasse teaduse rakendamine väga populaarne. Juba ma ütleksin, et umbes 40 aastat kohe kindlasti nõutakse, et kõik, mis ülikoolist tehtaks, oleks ka nii-öelda praktiliselt rakendatav. No ma toon teile mõne näite, kus siis ma olen näinud sellist väga suurt lõhet. Teadlane, kes uurib metabolismi ehk siis alkoholi mõju inimorganismile ei oska alkoholiga piiri pidada. Veendunud budist. Peab loengu budismist ja siis läheb ukse taha suitsetama. Ei ole nagu väga hästi kooskõlas selle teemaga, mida ta hästi valdab või, või suurepäraselt on juba aastakümneid uurinud. Ja seetõttu mõtlesin, kuidas seda, mida mina uurin, olen uurinud, ehk siis India vanem kultuur, tsivilisatsioon, sele tekstid. Et kuidas seda siis praktikasse rakendada. Siit siis kohe niimoodi suurelt alustades mõned võib-olla sellised praktilised asjad, mis, mis lähtuvad India tsivilisatsioonist lähtuvad India religioonidest, ma ei hakka siin tingimata vahet tegema ühel või teisel religioonil Indias, sellepärast et nende õpetus on suhteliselt sarnane. Panin ma enda jaoks kirja niipea, kui mind seda loengut pidama paluti. 10 punkti. Ja hakkame kohe esimesega peale. Ma olen selle esimese enda jaoks just nimelt enda jaoks sõnastanud niimoodi, et mitut tõde on üks tõde. Tõde, satia sanskriti keeles on üldse väga oluline mõiste. Indias on ta võetud India lipukirjaks, saiti ei tähenda ainult selles mõttes meie mõistes Eesti mõistes tõde vaid see tähendab ka õiglust. Ma isegi arvan, et rohkem selline tõde ja õigus Tammsaare mõistes selles terminis on nad mõlemad siis koos. Ja üks esimesi asju, mis tegelikult ka minu kogemuse järgi Aasia kultuuri õppima tulnud tudengid ära tajuvad, vähemalt esimese õppeaasta jooksul, et on olemas väga palju erinevaid tõdemusi, arvamusi gaasia enda kultuuris. Aga neis kõigis on üks universaalne põhimõte veel see, et kõik need tõed on samaväärselt tõesed. Või kui soovite, siis need meie erinevad tõed, mille pärast tihti on sajandite jooksul inimesi tapetud, võideldud päid maha löödud on tegelikult ainult arvamusavaldused. Et see on juba india kõige vanemas tekstis regi veedas juubanišaadides sees. Seda kannab siis suurepäraselt ülejäänud Aasia regioonis edasi ka Indiast lähtuv budism. Et mittu isegi vastandlikku tõdemust võivad olla samaaegselt tõesed, mida see meile tänapäevases praktilises maailmas annab, on siis see, et me oleme oma mõtlemises liberaalsed? Me ei peaks tegema vahet inimestel sellepärast, kas keegi on kristlane või moslem või mida keegi arvab. Seni, kuni see arvamus ei kujune selliseks, ta rikub teiste nii-öelda inimõigusi. Arvamuste tõdemuste pärast ei ole mõtet kedagi taga kiusata, meil enam maha lüüa. Sellepärast et inimelu on selleks liiga liiga väärtuslik, et selle võiks nagu omaks võtta. See on Indias suurepäraselt toiminud, näiteks Indias ei ole vaja olnud sellist protsessi, mis Euroopas ajaloo jooksul oli nagu kiriku ja riigi lahutamine seal kunagi olnud, mitte mingisugune probleem. Kuni selleni välja, et kindel on siiamaani olemas näiteks riiklik astroloog, siis põhimõtteliselt on hindu astroloog. Kuigi India on multireligioosne riik. Et tihti võib vaadata küll naljaga, et India president on mõnele seadusele alla kirjutanud näiteks kell kolm, 14 öösel. Miks aga sellepärast, et riigi astroloog ütles, et seal astroloogiliselt õige hetk seda teha? See lähtub muidugi religioonist ja teiste religioonide esindajaid protesti mitte kuidagi selle vastu, sellepärast et ka nende arvamus on arvesse võetud. Selline näide lihtsalt teise tõe missis Indiast lähtub, olen ma sõnastanud siis selliselt, et maailma muutmine ennast muutes võiks öelda ka teistmoodi. Kindlasti on selline vanasõna, et ka kõige pikem tee algab sinu enda jalataldade alt. Ainuke viis maailma muuta, muuta seda maailma, muuta siseennast. Jutt käib loomulikult siin, siis eelkõige vaimsest muutusest, aga ei välista loomulikult ka ka igasuguseid teisi muutumisi. See on üks kõige põhilisemaid tõdesid, mis siis sünnib Indias niinimetatud filosoofide ajastul. Seal ajastumil Indias sünnib väga palju erinevaid mõtlemisi religioone, kui soovite filosoofiaid siis on selline aeg sealt umbes kaheksandast kuni viienda sajandini enne Kristust, kus siis veedad ajastu selline suhteliselt tavapärane ohvririitus, et vea oma loom preestrite juurde, nemad tükeldavad seda õiget moodi, ohverdavad jumalatele, ütlevad jumalatele, mis jumalad peaksid inimestele andma, on siis palju kariloomi või palju lapsi või või midagi muud head viljasaaki oli ennast ammendanud, sisuliselt ammendunud, sellel ei olnud mingisugust sellist nii-öelda vaimset kandvat pinda all. Ja seetõttu tekkis just nagu vastukaaluks mitte tingimata seda hävitada soovides vastukaaluks sellisele preestrite Brahmanismiks nimetatakse seda preestrite Brahmanismile hulk mõttevoolusid. Noh, paljud on teile tuttavad budismi teate, kõik džainismi, võib-olla mõned on kuulnud joogast, olete kindlasti kuulnud, mida võib täiesti rahulikult pidada iseseisvaks religiooniks Indias. Jooga ei ole ainult võimlemine, vaid ka filosoofia. Seal oli väga mitmeid erinevaid liikumisi, fatalism, Adžiivika, materialism, mis on võib-olla tänapäevaks välja surnud tuhandeid filosoofilisi mõttevoolusid, aga need ütlesid kõik sisuliselt ühte ja sedasama. Ehk siis, kui sa tahad hakata maailma muutma, siis see muutus peab tulema sinu seest. Seda ei ole võimalik teha mingisuguse revolutsiooni või sõja või riigipöördega. Vaid muutus tuleb iseennast muutes oma mõtlemist, oma füüsist, oma käitumist muutes ja seetõttu minu meelest see on, on selline väga hea mõte, mida, mida sealt Indiast ka kindlasti üle võtta. Et tihti me maailmas ma olen kohanud, et inimesed leiavad hulga vabandusi. Ma ei saa teha seda, sest mul on sellised ja sellised takistused on, et mul ei ole piisavalt aega või mul ei ole keegi luba mul teha. Iseennast saab muuta praktiliselt igal hetkel. See tähendab loomulikult seda, et teadvustate igal hetkel kuidas üks või teine teie tegevus parasjagu siis maailma kas paremaks või halvemaks muudab, kuigi ma arvan, et tingimata ei olegi vajalik selliseid positiivne negatiivne määratlusi siia juurde panna vaid piisab sellest, et te mõtlete, kuidas see edaspidi maailma muudab siia juurde. Muidugi on äärmiselt oluline Indias välja mõeldud Indias esimest korda sõnastatud karma seadus. Ehk siis selline põhiline tõde, et igal tagajärjel on olemas eeldus, et midagi toimuks. Lumelaviini eelduseks on see, et lumi hakkab liikuma ja miski lükkab selle lume seal mäeküljelt liikuma. Ja selle tulemuseks võib olla katastroof. Mis tähendab siis seda, et seda laviini saab ära hoida näiteks mägedes, mitte valjusti karjudes. Ja teine mõte on siis kahtlemata see, et ükski ettevõtmine ei ole nii raske või nii keeruline või nii suur. Et te peaksite ütlema, et noh, mina ei suuda seda. Oi, see on liiga suur töö, mina seda küll ette võtma ei hakka. Pisitasaaega mööda ja, ja niimoodi need suured asjad juhtuvadki. Ja niimoodi see muutus tulebki. Kolmanda mõtte Indiast tõenäoliselt kõige kuulsam, mis on jõudnud ka läände ja jõudnud ka Läänefilosoofiasse olen ma sõnastanud siis selliselt, et kõikvõimas inimene või siis ka jumal minus minus selles mõttes, et igaühes tõenäoliselt kõige kuulsam india filosoofia tõde, ükskõik millisel moel seda, seda ka välja öeldakse. See on siis side igas üksik olendis leiduva aatmani hinge, kui soovite, mina. Võib-olla võiks seda terminit ka tõlkida. Minasus, ego ja absoluudi, ehk siis Brahmani, kõiksuse maailma terviku vahel mida siis India filosoofia üritavad öelda, on siis see, et Meis kõigis on juba see absoluut olemas tuleb see lihtsalt üles leida. Tuleb tunda, et teis on osa sellest nii-öelda kõiksusest, et te olete ühtne selle kõiksusega kuva vihjasin siin Lääne filosoofiale, siis loomulikult Schopenover ja Nietzsche on need mõlemad, kes räägivad siis saksa keeles on üübermenš jah, üliinimene just nimelt selle teooria valguses. Nüüd võiks hetkeks unustada ära kõik, see võib olla selline negatiivne, mis sellega selle über-mens ideega seoses Euroopas on, on toime pandud. Ja mõelda hoopiski sellises valguses, et me ennem rääkisime sellest enda muutmine on see, mis muudab maailma siis miks ta muudab. Ega ta muidu ei muudaks, kui, kui teie tegevus ei oleks osake maailmategevusest siis ta ju ei muudakski. Aga kuivõrd teis kõigis on osake Gene sellest nii-öelda kõiksusest siis just nimelt selle seose tõttu muudabki, ehk siis ma võiksin siin siis ka mõningaid Lääne autoreid niimoodi parafraseerida, sellist Jond on, ükski inimene ei ole saar. Et me kõik tegutseme mingisuguses sellises sümbiootilises suhtes teiste inimeste ja ülejäänud ümbritseva maailmaga. Et kui te ei soovi isendas näha osakest nii-öelda absoluudist või jumalast, kuidas nimetada seda siis nähke ennast osana maailmast ja teadke, et iga prügi, mille ta prügikastist mööda viskate iga sodi, millede metsa alla poetate seda meie ühist nii-öelda kõiksust rikub kas või sellisel primitiivselt kombel, aga miks mitte ka ka nii-öelda laiemalt laiema tervikuna et see võib siis hoida meid ära mingisuguseid negatiivseid asju tegemast, aga see võib hoida meid ka. Või sundida meid ka siis nii-öelda sellel püüdele jällegi seda maailma muuta, kui, kui pöörduda tagasi selle eelmise tõe juurde. Neljanda tõe olen ma sõnastanud siis sedasi, et keskendumise vägi, pingutuse vili keskendumine ja pingutus on India filosoofiates religioonides selliseid üli üliolulised mõisted. Et keskendumise kohta on hindias termineid rohkem ja küll kui te soovite, siis võin kasutada siin sellist mõistet nagu meditatsioon keskendumise kohta. Aga ma arvan, et eestikeelne keskendumine, võigas süüvimine, Linnart Mäll on välja pakkunud sõna- mõtlus eneseanalüüs, kui soovite, vaimne analüüs sobivad küll. Ei tasu võtta ta sellepärast, et siin on selline võõras termin meditatsioon taga seda kuidagi väga raskelt. See võib olla ka väga lihtne asi. See on ükskõik mis asi, millede piisavast süvenemisega keskendute kes koob salli, noh näiteks mina praegu seda loengut pidades kahtlemata, nagu te aru saate, keskendun ühele konkreetsele sellele, et hoida seda mõttelõnga. Teine võib keskenduda millele iganes teil kõigil on olemas see asi, millele te suudate suurepäraselt keskenduda, millel ta olete õppinud keskenduma. Nüüd siis tuleks seda keskendumist laiendada ka oma teistele tegevustele ja ma kinnitan teile, et mida enam te leiate neid asju, millele suudate süvenedes keskendudes tähelepanu osutada seda edukamaks saab teie tegevus selles vallas kuni selleni, et noh, muidugi ideaaliste te tajute keskendute noh, praktiliselt, et kõigele alguses kivikesed jalataldade all või teid ümbritsevad helid, mis muide on hästi tüüpilised asjad, mida õpetatakse näiteks näitlejatele, keskendumine helidele, üks konkreetne harjutus, võite seda teha, see on tõenäoliselt kõige lihtsam. Sellise meditatsiooni alustaja viis Telebate rahulikult sulgete silmad, kuulate kõiki neid helisid, mis teid ümbritsevad. Ja ma luban teile, et kui te teete seda 14 kümnendat korda siis te kuulete palju enam kui siis, kui te kuulasite või proovisite seda teha esimesel korral. Ja siit me jõuame selle teise asja juurde. Ehk siis pingutuseni. Pingutus, muide, sanskriti keeles on jooga, see, mida eestlased peavad lihtsalt võimlemiseks harjutamiseks. Sõna tegelikult tähendab enese rakendamist mitte pingutamist niimoodi, et higipullid on otsa ees loomulikult vaid sellise nii-öelda piisava jõuga pingutamist. Seda, et esimesel korral ei anna kohe alla, ei ütle, et oh, ma ei jaksa seda, ma ei suuda seda. Kui esimene kord ei tule välja, siis tuleb teine, kolmas ja kui vaja, siis 235. kord. Kõik ettevõtmised nõuavad teatud pingutust, see võib olla ka nii-öelda tahtejõuline vaimne pingutus, see ei pea olema nii-öelda reaalne füüsiline pingutus. Ja siinjuures võib-olla on siis ka oluline läänemaailmas on harjutud keskenduma sellisele nii-öelda sihile, et vaat mina olen siin punktis A ja nüüd ma minu sihiks on punkt b. Aga idamaises mõtlemises on väga oluline see, et oluline on see protsess, see, kuidas te liigute punktist A punkti B, see punkt B ei ole üldse oluline. Millega ma ei taha sugugi öelda seda, et et nüüd selline lõpetatus ei ole tähtis, on küll. Igal asjal peab olema algus ja lõpp, aga soov jõuda kiiresti sinna lõpp-punkti mingi saavutuseni võib ära rikkuda kogu selle protsessi, rääkimata sellest, et ta võib selle saavutuse ise muuta siis siis viletsamaks Viienda, tõe või, või sellise mõte, mis siis Indiast lähtub olema, sõnastanud sellisel kombel, et tegu, tarkus, pühendumine, seda võib võtta teatud hierarhia-na. Need mõtted öeldakse esimest korda välja sellises teoses nagu pagavad kitav, kus siis vankrijuht Krišna, kes osutub suureks jumalaks, õpetab siis seda aadliku, kes seal vankril siis sõidab ja sõdib arheonat. Ja ta räägib siis kolmest teest, ta kasutab sellist huvitavat sõna, et ta kasutab kõikide nende teede kohta ka sõna jooga. Ja ta räägib siis karma joogast ehk siis tegude teest Tšniana joogast ehk siis tarkuseteest ja pakti joogast ehk siis pühendumise teest viimast kõige olulisemaks pidades. Mida see tähendab, see tähendab seda, et inimesed võivad nii-öelda ennast rakendada, nagu me ennem rääkisime, et keskendumine ja pingutus on olulised, aga nüüd on see küsimus, et kuidas ennast siis rakendada, kuidas seda protsessi arendada. Ja, ja saab seda protsessi siis teha oma aktiivsusega sellise tegutsemisega. Seda siis tähendab see esimene tegu, tegevus. Sest seesama karma ei tähenda mitte ainult seda karma seadust, vaid sanskriti keeles karmann tähendab ka toimingut tegevust. Teine võimalus on sellele keskenduda läbi teadmiste. Noh, mitte otseselt nii-öelda raamatutarkusest ei ole siin juttu, vaid pigem sellisest nii-öelda analüüsivõimest seerumis keskendumise läbi sünnib. Ja kolmas, mida siis Krista kõige väärtuslikumaks peab, on siis pakti pühendumine. Muidugi tema mõtleb religioosset pühendumist sellele, et inimene teenib oma oma väljavalitud jumalat, isandad, õpetajat, keda iganes nagu jumalust. Kui me selle üle kanname tänapäevasesse maailma siis ma usun, et igaüks saab aru, mida tähendab nii-öelda aktiivsus, see tähendab seda, et ei ole, ei olene, vajan sellist passiivset äraolemist. Tegevusetus ei tohiks meid meid lummata, seda, et me midagi ei tee. Ja samamoodi räägib Krišna, sellest tegude viljad ei ole olulised, see on sama, mis ma ennem ütlesin, et et ei ole oluline sinna punkti b jõudmine millegi kättesaamine, millegi loomine, mis ma olen nüüd siis selle suure pingutusega saanud, ei ole nii väga tähtis. Nendele, kellele sobib võib-olla paremini. Võib-olla see siis selline teadmise analüüsi te minule isiklikult näiteks sobivad mõlemad Ma olen tunnetanud, aga, aga võib-olla see teine enam ja pühendumine tähendab loomulikult, et seda, et, et sa ei hüppa ühe ühe asja juurest teise juurde. Et neid asju, millega sa tegeled, ei pea olema tingimata Bailju, vaid sa pead ikkagi suutma selle keskendumisega tegeleda vähemalt ühte sorti asjadega. Sa pühendud edu saabub sellest, mida kauem sa suudad ühele asjale pühenduda, on see siis mingi jumaluse teenimine või, või on see siis ma ei tea, näiteks? Puunikerdamine. Jätkab Martti Kalda. Kuuenda tõe olen ma sõnastanud siis niimoodi, et vägivallatus alguses mul oli ainult vägivallatus, kes ma mõtlesin, et siiski see teine pool on ka äärmiselt oluline vägivallatus ja kaastunne mõnes mõttes kinni mõtlemises nagu ühe mündi kaks poolt. Teatavasti vägivallatus sünnib selsamal filosoofid ajastul. Tõenäoliselt on see budismi teene kogu india mõttemaailmale aga hindu religioossed tekstid ütlevad seda täpselt samamoodi. Et vägivallatus on selline kõige kõige, kõige suurem tõde või kõige suurem õpetusseadus selle läbi saavutab kõige enam. Et kui soovite moodsast maailmast, siis siis kandi õpetuses on ka see vägivallatus äärmiselt oluline mõte sanskriti keeles siis ahinza ja teine siis kaastunne. Eesti sõnas, kaastunne on tegelikult sees kaks india terminit, üks on siis kaaluna mis tähendabki otseselt sellist nagu tunnet ja teine on Maitrii. Mis on siis selline sõbralikkus? Ütleme siis niimoodi, et kõiki asju tuleks ikkagi teha sellisel kombel, et ei tee kellelegi liiga? Seda ütleb kahtlemata see, see vägi, vallatuse põhimõte, kaastunne või võisõbralikkus tähendab seda, et te ei pea olema nii-öelda väljakutsuvalt sõbralikud, ei pea käima silitama nii-öelda katkuhaigete laste päid ja, ja jagama supiköögis suppi tingimata. Aga alati, kui te suhestute teiste inimestega, siis võiks need kaks põhimõtet küll kasutusele võtta, selles mõttes, et vägivallatus ei, see ei tähenda ainult seda, et ei anna kellelegi peksa. See on ka vaimne vägivald, on vägivald, kui te kedagi sunnita midagi tegema, näiteks ma usun, et kõvasti karjumine on ka päris selline vägivaldne tegevus. Ja kaastunne on selle teine pool, selles mõttes, et üritage panna ennast selle teise kes iganes on situatsiooni ja tundke talle kaasa vähemalt samavõrra kui iseendale. Ja püüdke olla tema suhtes sõbralik. Noh, kui mittesõbralik, siis vähemalt neutraalne. Et need on ka muidugi kaks sellist väga olulist põhimõtet, mida eeldatakse, et budistlikud mungad ja nunnad, aga hindu askeedid harrastaksid. Ja siis muidugi kandid sai juba siin kohapeal nimetatud, aga tegelikult Jeesusele on ka ju see vägivallatu, see põhimõte päris hästi sees, et et see on see ühele ja teisele põsele löömine, eks ole, et kui teid lüüakse ühele põsele, siis keerake teine ette. Ja, ja kaastundest räägib ta taga palju. Maitri võib tõlkida ka selline ligimesearmastus, millest ju Jeesus väga palju kõneles. Seitsmenda mõtte panin ma kirja siis sedasi, et vooruse rajal helduse teel. Siin võib nüüd siis konkreetselt rääkida väga palju, mida erinevad India filosoofiat mõtlesid vooruste või helduse all. Aga kuivõrd need sellised kaks põhimõtet ikkagi kerkivad esile, siis ma panin just nimelt need voorus või hüve sadu sanskriti keeles ja heldus või siis annetamine. Dana Ma usun, et kõik teavad, mis asi on voorus. Need on needsamad põhimõtted, mis on väljendatud praktiliselt ükskõik millistes religioonides, on see siis vana testamendi 10 käsku natuke sellisel nii-öelda agressiivsemalt käskude moel on need budistlikud soovitused, on need lihtsad inimlikud tõed, seesama humanism, millest me alustasime. Ja samamoodi siis heldus, et seal muidugi idamaises skulptuuris äärmiselt oluline põhimõte annetada võib ka nii öelda vaimseid väärtusi, kaasa võib aidata kasvõi hea sõnaga. Mingisuguse sellise nõuandega saab samamoodi olla, olla helde, olla nii-öelda avatud selle poole. Niimoodi ja kaheksanda tõe olen ma pannud kirja Palindroomina eesti keeles tuttav, ehk siis algusest lõpuni ja lõpust algusesse sama lause, kui loete ja see on siis isade ametil oli tema edasi. Indias on olemas selline asi nagu kastisüsteem ja ma ei taha siin kuidagi seda kastisüsteemi õigustada sest sellega kaasneb väga palju, on sajandite jooksul ja kaasneb ka siiamaani väga palju sellist diskrimineerimist. Küll aga on selle kastisüsteemi taga või aluseks üks selline huvitav mõte vähemalt traditsioonilises ühiskonnas. Ja see on siis see, et poeg võtab isa ameti üle. Miks? Sellepärast, et kuigi kingsepa poeg võib olla suurepärane flöödimängija oskab ta siiski tõenäoliselt kingi ka päris hästi parandada, sest ta on lapsepõlvest peale näinud, kuidas seda tehakse. Ja võib-olla temast saab parem kingsepp kui keskpärane flöödimängija. Et traditsioonidel, kus sa jääd ühele välja valitud ametile kindlaks nii nagu ka oli Euroopas veel sadakond aastat tagasi, kohe kindlasti, võib-olla isegi vähem aega on oma väärtus. Ma olen näinud kümneid, kui mitte sadu noori inimesi astumas ülikooli kes ei tea, mida nad tahavad elus teha. Neil puudub see, see suund. Ja natuke veel tükk aega ei tea. Mõni inimene ei tea elu lõpuni, mida ta tahab teha. On kindlasti inimesi, kellele oleks parem, kui neile oleks ette öeldud see ja on kindlasti inimesi, kes, kes võiksid selle valiku ise teha. Mis on aga siin võib-olla selline kaugemale ulatuv mõte, mis ka Indiast pärineb, on siis see, et kõik, mida me teeme väga palju sellest on teatud oma kohuse täitmine. Mõnes mõttes maksame võlga oma oma esivanematele, emad-isad on meid kasvatanud järelikult meie peame kasvatama oma lapsi ja neile emadele-isadele ka kuidagi selle selle nii-öelda võla tasuma. India ühiskonnas on see põhimõte oma võla tasumisest hästi oluline. Et see tuleb tegelikult kõigepealt öeldakse, et idamaadel austatakse vanemaid, inimesi austatakse küll, aga see ei ole lihtsalt niisama, vaid see just lähtub sellestsamast põhimõttest, et kuivõrd meie esivanemad on meile midagi edasi andnud. Me võime Läänes seda nimetada siis et minu DNA-sse kodeeritud midagi. Järelikult ma olen midagi esivanematelt saanud, eks ole. Igaühel neist võib-olla tuleb midagi isiklikku meelde, mis te olete oma oma esivanematelt või emalt-isalt saanud ja mida te kindlasti tahate edasi kanda, et neid väärtuslikke asju? No ma usun, et peaaegu kõikidel on, aga see ühtlasi eeldab seda, et nende esivanemate ees ka teatud kohust täidab. Nüüd, üheksas mõte on siis kokku võetud kolme sõnaga sõna mõttetegu. Ja see on tegelikult paljudele nii-öelda tänapäeva inimestele võib-olla selline ootamatu, aga Indias arvatakse, et karmat ehk siis sellist nii-öelda positiivseid ja negatiivseid sinu ümber koonduvaid aura, osakesi loovad mitte ainult konkreetsed teod vaid ka sõnad. Ehk siis piltlikult öeldes minu naabrimees mängib liiga kõvasti muusikat ja leban uletuna voodis ja mõtlen, läheks lööks raisa maha. Või kui ma lähen raputan teda rinnust, ütlen, et kui sa nüüd vaiksemaks ei keera, siis läheb andmiseks. Või kui ma lihtsalt lähen võtan seifist kaheraudse ja tingida augu rindu siis India mõistes ei ole iseenesest mitte mingisugust vahet. Niipea kui ma olen selle mõtte ära mõelnud, et läheks, lööks raisa maha on seesamaväärne, kui ma olen ta juba ära tapnud. Noh, reaalselt see võib-olla ei toimi, aga saate aru, minu karma mõttes ei ole iseenesest vahet, minu karmale on see nii-öelda negatiivne juba sündinud. Nüüd lääne ühiskonnas kristluse läbi, see läks natukene teistmoodi, sellepärast et kristlus käsitles ikkagi ainult konkreetseid tegusid, mõnikord ka sõnu võib-olla nii-öelda positiivsete või negatiivsete, mille järgi sai karistada, öeldakse, et mõtted on vabad. Noh, mõtted on, on vabad küll. Aga kui te nüüd meenutate uut testamenti, siis mida Jeesus ütles? Kui mehed loopisid või tahtsid loopida surnuks kividega abielurikkujast, naise ütles see, et kui te vaatate seda naist ja olete temaga juba mõttes abielu rikkunud, siis te olete juba sisuliselt tema abielu rikkunud. See on sisuliselt seesama mõte. Siis Jeesus juba vihjas, et teie mõtted on samaväärsed kui teie teod. Ja päästis ühe naise kividega surnuks loopimise eest, rõhutades, et visaku see esimene kivi, kes, kes ise leiab, et ta on sellest patust prii, ehk siis abielurikkumise patust ehk siis sellest vaimus toimunud patust. Aga läänemaailmas siis ei oleks selles mõttes teistmoodi, et mõtete eest ei hakatud karistama, mitte et idamaades mõtetest karistatakse, sugugi mitte, see on siis pigem selline noh, niimoodi viibutus, et kui on mõtted, siis on varsti ka sõnad, nagu on sõnance vorstiga teod. Et ei tasugi oma mõtetesse lasta sellist negatiivsust või pahatahtlikkust sisse. Sest ka see kannab teatud vilju. Kui see ei lähe nii-öelda konkreetsetele tegudeni selle konkreetse inimese suhtes, siis ta kannab vilju vähemalt selles mõttes, et te rikute omaenda mõtlemist saastate ütleme siis niimoodi. Ja viimane mõte, mis pärineb Indiast, ma ei oskaks nii-öelda, kas seda võtta lohutust või, või hindut võtavad seda ja budistid võtavad seda kahtlemata kui sellist needust. Kas ta nüüd niimoodi, et surm on alles algus? Ehk siis nii budistlikku, hindu džainistliku, tegelikult praktiliselt kõikide Indiast pärit religioonide järgi olemas selline asi nagu ümbersünd? Muidugi mitte sellisel primitiivselt kombel nagu, nagu tavaliselt seda arvatakse, et hing lihtsalt läheb ühest reast teise sansaara. Nii nagu selle ümbersündide ja surmade ahela nimi on. Selle toimimise põhjuseks on ikkagi eelkõige see, et et ka pärast surma. Meie nii-öelda hing ei suuda lahti öelda sellistest maistest asjadest Talon olemas karma ja seetõttu ta sünnib üha uuesti ja uuesti. See pidev ümbersünd ei ole mitte õnnistus India mõistes, vaid see on pigem nagu karistus on selline nii-öelda piina vahel, millest soovitakse vabaneda. Nii et tegelikkuses see, mida India religioonid, olgu siis hinduism, oma moksaga vabanemine või budism, nirvanaga soovivad, ei ole mitte mingisugune paradiisilaadne õndsus. Ja nad soovivad, et see lõputu kogu aeg peab sündima ja surema ja sündima ja surema selles nii-öelda ahelas veeremine kinni olemine, et see lõpeks. Et saabub selline nii-öelda totaalne surm see võib nüüd väga sellised morbiidsena morbiidse lõpetusena tunduda, ent mina näen seda positiivses võtmes. Ja see on siis see, et meil on võimalus ennast parandada juba selle elukäigus mis meil praegu on antud inimeseks olemine kõikide olendite kõrval on eriti väärtuslik. Aga India mõttes on meil võimalus parandada ennast ka järgnevate sündide käigus ja üha paremaks ja paremaks muutudes on siis iga järgnev sünd parem ja lõpuks võib-olla siis jõutakse välja ka sellesse vabanemisse, kus aatmann saab aru, et ta on osake Brahmanist. Või siis budismi Mõites, kus seda aatmanit üldse olemas ei ole. Atmosaab aru, et mitte mingisugust aatmanit jaga Brahmanit ei ole olemas, lakkab siis olemast ja see lõputu sündide, surmade piin saab ka otsa. Kes räägivad nirvaanasse, need ei ole nii rumalad, kogenud, eks ole. Mis tähendab seda, et, et sealt tagasipöördumist ikkagi ei ole. Aga mida tähendab sel juhul see öeldakse, et noh, põhimõtteliselt nirvaanasse sa võid jõuda ka nagu elada siin maailmas või maa peal või noh, nii-öelda eluaja jooksul juba tegelikult ongi see on üks suuremaid budismi probleem, et et buda ju teatavasti just nagu jõudis vanasse ja siis tegelikult läks siis nii-öelda lõplikusse nirvaanasse ära siis, kui ta suri surma hetkel, ütleme siis niimoodi. Ja, ja teine küsimus on siis see, et juhul kui ta läks ära nirvaanasse, kuidas oli olemas Budal keha, mida sai siis ära põletada. Et nii nagu iga religioon, nii on ka budism täis vastuolusid. Ma arvan, et see, kes on nagu nirvaanasse läinud, et see, see sellest enam ei räägi, meile, see ei, ei pajatab veel enam sellest. Küll aga on hästi palju kirjandust selle kohta, kuidas jõuda nirvaana astmete kohta. Sest erinevate budistlike koolkondade, see on väga erinev see käsitlus sellest Neis jaapani budism arvab, et nirvaanasse jõudmine suhteliselt hõlbus ja mõningates templites Jaapanis antakse välja templit siis mitte templit pühamu mõttes, vaid pitsatit nirvaanasse jõudnud tempel. Selliseid spetsiaalsesse raamatutesse saad palverännuläbinud, teatud kloostrites käinud ja siis ühtlasi ka nirvaanasse jõudnud. Teistes arvatakse, et noh, see praktiliselt, et võimatu, et seal ainult üksikutele sadades miljonites East. Eriti palju on Tiibeti budistlikus kirjanduses kirjeldust Nirvana jõudmise astmetest nimetatud Lamrim tekstid, praktiliselt iga dalai-laama on kirjutanud ühe lambrim teksti alates dalai-laamade traditsiooni algusest või noh, isegi koguge lupa, alusepanijad, songa paa kirjutas esimese teksti, eks. Ja, ja üha pikemaks lähevad, et dalai-laama Lamrimm man terve raamatupaksune songapaalamist 15 lehekülge, et seda esimest ma olen lugenud, seda viimast ma ei ole viitsinud lugeda, sest need on suhteliselt sarnased. No ütleme idee poolest, eks ole, dalai-laama loomadest sünnib ümber bodhisattva Avalokites vara, kes just nagu peaks teadma, siis kuidas nirvaanasse minna, sest tema on see mees, kellel on nagunii vana uks on nagu lahti, ta teab, kuidas sinna ukselävele jõuda. Ta lihtsalt on noh, teadlikult öelnud, et ma ei astu üle selle läve, sest ma tahan ka kõiki teisi aidata siia läve peale. Ja noh, see ongi see põhjendus, miks dalai-laamad saavad kirjutada neid tekste. Et nendesse see Avalokites kogu aeg ümber sünnib. Nirvana kirjeldatakse, no üks on see sellest sõnast otseselt kõige parem, ilmselt ann tähendab hingamist. See on siis nagu ära hingamine, ära puhumine, sa nagu küünla ära puhumine. See on võib-olla kõige täpsem tegevus, kui nii vaadata kui asjaga kirjeldada, tegevusena, aga budistliku sellise nii-öelda hilisema filosoofia järgi psühholoogia järgi Nirvana toimib ikkagi sedasi, et ühel hetkel see psühhofüüsiline tervik lakkab olemast hetkega. Et Hiinast on pärit teatavasti selliseid lugusid, kus inimesed kirgastuvad, ilma et nad oleksid budistid või ilma, et nad oleks budismist midagi kuulnud. Noh, on lugu näiteks sellest Puuraidurist, nii osav puuraidur juba täpselt teab kust see kirves millise puusüü vahelt läbi läheb. Ja ühel hetkel, kui ta selle kirve tõstab, paras hetk on käes. Ta teab juba ette, kust see läbi läheb ja kuidas, mis helid ostma, kõik see on olemas. Ja siis ühel hetkel kukub kirves, mahapuu jääb katki löömata, sellepärast psühhofüüsiline tervik, füüsis, mis inimesena lakkab olemast, see inimene on läinud ära nirvaanasse. Märgake nüüd keskendus sellele tegevusele, eks ole, keskendumine oli oluline, mitte see, et ta teadis midagi, Budas, ta ei teadnud, mitte midagi. Elas kusagil Hiinas kusagil mägedes oli puuraidur. Ja see on nüüd üks põhjus, miks noh, näiteks jaapanis kloostrites harrastatakse mõõgavõitlust, vibulaskmist. Miks Jaapanis on teetseremoonia vihkebana oluline? Miks see on just nagu budistliku kultuuri osa, vägivald, isenesest, mõõgavõitlus, vibulaskmine aga sellepärast, et oluline on keskendumine, oluline, mitte seal ei ole vägivald. Meile tundub, et loogiline vägivald tegelikult ei ole. Kendo, kuidas mass Konees toimub, mõõgavõitlus? Ihkebanad tehakse niisuguse keskendumisega, et see keskendumine on osa, see on meditatiivne tegevusteetseremoonia võib-olla meditatiivne tegevus, ehk siis taas sisuliselt ükskõik mis, võib-olla meditatiivne tegevus, mis viib sellele nii-öelda lõppeesmärgile. Et need ei ole kõik, kõik niisama, meile tundub, et see on kuidagi lahus või, või iseseisev osa, et aasia kultuuri elemendid on, on tihti, jõuavad läände või mujale maailmasse ja nad jäävad kuidagi sellisel kontekstivabalt rippuma, et et seetõttu ei ole oluline ainult mitte keskenduda sellele ühele asjale, vaid ka see algne kontekst, kus ta siis seal kultuuriruumis oli, on, on äärmiselt oluline. Ja nii on põhimõtteliselt iga endi ja või kultuurielemendid. Aga mul on üks lihtne küsimus, kuidas hakata endas märkama või ära tundma Admanit. Päris hea küsimus, et minul ei olegi sellele võib-olla võib-olla nagu nagu head vastust, aga need on ikkagi need hetked, kus kus mina olen tajunud seda, et mina olen osa mingisugusest suuremast tervikust. Et need ei ole sellised noh, lihtsalt et ma ütlen endale, et ma olen osa tervikust vaid need on pigem ikkagi sellised sellised hetked, kus sa seda reaalselt pajud. Et minu jaoks on üks selline väga, väga hea hetk on, me oleme väga palju käinud sõpradega reisimas üürinud nii-öelda autojuhiga, vaat kus sa siis sõidad laial näiteks pool ja tasandikul ja päike loojub ja 1000 andi loopi hüppab üle üle tee enne sinu autot. Eyckide, nende pruunide selgadel peegeldub see väikene. Et vot siis, vaat sellistel hetkedel sa saad aru küll, et sa oled osakene sellest tervikust hästi tähtsusetu ja tibatillukene või näiteks Himaalaja mägedes, need on võib-olla võib-olla sellised parimad hetked, kus, kus ma olen seda nagu tajunud siis on tõepoolest psühhofüüsiline tervik, tajub, mitte ainult ei taju seda vaimselt seisma sellest vaimset aru, vaid sa tajud seda ka reaalselt füüsiliselt. Orientalist Martti Kalda kõneles teemal India tarkused tänases maailmas. Muusika ansamblilt. Dallas. Raadio ööülikool tänab koostöö eest Kehtna valla külaülikooli ja Vahur Tõnissoo. Ta panid kokku Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2016.