Ööülikool. Iga manifest on kõrgstiilne tekst ja tan kõrgstiilne tekst juba seetõttu, et ta kuulutab millegi olemasolu, mis sel hetkel pole iseenesestmõistetav. Koole. Akadeemik Jaan Undusk kõneleb teemal Eesti iseseisvusmanifesti intertektuaalsus. Esimese saate alapealkiri on iga manifest hakkab pihta pooleldi tühjalt kohalt. Mina olen toimetaja Riina Roose. Jah, minu jutt tänasest toetub kirjutisele, mis on ilmunud Tõnu Tambergi ja Ago Bajori välja antud raamatus ilusas raamatus iseseisvusmanifest aastal 2014. See sisaldab kolme mehe kirjutisi. Ajaloolane Ago Pajur siis juristend kalmu ja kolmandaks kutsuti iseseisvus Eesti Iseseisvusmanifestist rääkima siis mind kui sellist inimest, kes on nagu elus tegelenud tekstidega ja et ma valgustaksin seda ühte kõige tähtsamat eestikeelset teksti manifesti siis sellisest tekstiloolisest vaatepunktist. Ja see, mis ma siin täna siis esitleda püüan, on selline lühendatud sõnum sellest artiklist. Et iga manifest on kõrgstiilne tekst ja ta on kõrgstiilne teksti juba seetõttu, et ta kuulutab millegi olemasolu mis sel hetkel pole iseenesestmõistetav. Niisiis manifest omamoodi, jäljendab jumaliku loomisakti. Ta annab nime mingile segmendile ajaloost, mis seni jäi märkamata või arvati olevat osa millestki muust. Ta mitte niivõrd ei põhjenda ega tuleta, vaid eeskätt kehtestab mingi siiani tundmatu suuruse. Niisiis võiks ka öelda, et iga manifest hakkab pihta pooleldi tühjalt kohalt püüdes näidata, et see koht on nüüdsest reserveeritud. Manifest pole õige ega vale. Ta kas õnnestub või ei õnnestu. Tagasivaates võib mõnikord jääda mulje, et Eesti iseseisvusmanifest oli piinlikult täpselt ajastatud õigel ajal avalikult ette loetud müürile kleebitud tekst, mis alates 24.-st veebruarist 1918 hakkas avaldama oma maagilist mõju maailma poliitilisele tegelikkusele. Kui seda silmapilku poleks tabatud või oleks pähe paar hiljaks jäädud, siis poleks ehk enamlaste-bolševike ja sakslaste võimuvahelises pilus siginenud Eesti vabariiki üldse olemaski. Päris nõnda see siiski pole. 24. veebruar 1918 on oluline lüli Eesti riikluse arengus. Õiguslikult seotud mitmete teiste tähtpäevadega enda eel ja järel. Näiteks võiks Eesti vabariigi sünnipäevaks pidada ka 20 kaheksandat novembrit 1009 17 uue kalendri järgi. Kui ajutine maanõukogu kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eesti pinnal. Või näiteks neljandal juunil 1919, kui asutav kogu kehtestas iseseisva rippumata Eesti vabariigivalitsemise ajutise korra või miks mitte ka teist veebruari 1920. Kui aastal 1920 kirjutati alla Tartu rahu Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel, mis tähendas Eesti riikliku iseseisvuse juriidilise tunnustamise algust rahvusvahelisel tasemel siiski juba eriti just selle 1900 seitsmeteistkümnenda lasta 28. novembri kasuks tõi 1000 930.-te aastate teisel poolel kaalukaid juriidilisi argumente juristid Artur tõeleid, kliiman ja Ants Piip siiski me oleme jäänud 24. veebruari juurde. Eesti iseseisvusmanifest oli esialgu vaid prooviseseisvumise eksperiment, mille tulemus ei osanud keegi täpsemalt ette näha. Võiks lausa öelda, et manifest pandi kokku ja kuulutati välja igaks juhuks et oleks hiljemgi olud soodsa pöörde võtavad millele viidata. Ja alles asjade edasine kulg näitaski, et iseseisvusmanifesti avalikustamise kuupäevast kujunes rahvusvaheliselt viitamiskõlbulik alus Eesti riigi sünnile. Niisiis, iga manifest hakkab pihta pooleldi tühjalt kohalt mis tähendab, et see, mida ta väidab, pole tol hetkel ei iseenesest mõistetav ega hästi põhjendatav, kiin täiel määral loogiliselt või juriidiliselt põhjendatud manifest polekski enam manifest. Manifesti tuum on aktsioonide ehk aluslausete uus valik, mis tundub senise kogemuse põhjal olevat meelevaldne. Näiteks see, et Eesti on iseseisev riik seda ei saanud 918. aasta algul inimkonna enamiku jaoks veel kindlasti mõistlikult põhjendada. Eesti oli tollal veel Gustav Suitsu sõnul ennekuulmatu vabariik. Riik, mille alguses teatakse manifestile, sisaldab endas alati üllatust. Manifest vihje sellele toimitakse kellegi teise huvide vastu senist mänguplatsi puhtaks lüües. Kõike mingis mõttes uuesti alustades. Manifest on märk olukorrast, kus kokkuleppeid ei peeta enam võimalikuks. Eesti alal olid need, kelle huve 24. veebruari iseseisvusmanifest kõige enam riivas. Kahtlemata baltisakslased, täpsemalt eeskätt siis rüütel kondade ehk seniste omavalitsuste kaudu oma sihte realiseerivad balti suurmaa omanikud nii-öelda balti parunid rahvakeeles. Alates keisrivõimu kukutamisest 1009 seitsmeteistkümnenda aasta veebruarirevolutsiooni päevil kuni Eesti okupeerimiseni saksa vägede poolt umbes aasta hiljem toimus balti rüütelkondade ja rahvuslikult meelestatud Eesti poliitikute vahel katkematu võidujooks nõndanimetatud oma riigi loomise nimel. Kas tuleb Saksa riik või tuleb Eesti riik? Kohe pärast veebruarirevolutsiooni asusid eestlased välja töötama oma rahvusliku autonoomia kava, millega taheti lõhkuda baltisaksa võimuvälised piirid, mõned välised piirid olid siis sellised. Oli olemas kolm kubermangu, Eestimaa Liivimaa. Kuramus Ma kusjuures eestlased elasid nii Eestimaal kui ka Liivimaal. See tähendab, et Eesti eestlaste rahvuslik eluala oli administratiivselt poolitatud. Niisiis pärast veebruarirevolutsiooni asusid eestlased kohe oma autonoomia kama välja töötama ja taheti need senised baltisaksa piirid purustada oma autonoomia eelnõu esitati siis Venemaa ajutisele valitsusele 18. märtsil lubatud üheksa, 17 ja sellele tähelepanu osutav deklaratsioon anti riigiduumale üle Petrogradis 26. märtsil. See oli siis see päev, kui 40000 eestlast pealinnas meelt avaldas. Selles eestlaste deklaratsioonis öeldi muuseas, et vaba Eesti aluseks on sõja lõpetamine. Ma tsiteerin mitme aastas ajalise eesti rahva rõhujaga, mis pidi loomulikult siis tähendama sakslasi Petrogradis toimunud suurele eestlaste manifiltatsioonile järgneski siis ajutise valitsuse määrus, 12.-st aprillist kalender ärgitatakse 17, millega muudeti Eestimaa geograafilised piirid rahvuspõhiseks, see tähendab, ühendati eestlaste asustusala esialgu Narva Setumaa välja arvata üheksainsaks administratiivseksüksuses nimega Eestimaa kubermang. Tulevane Eesti. See määrus andis baltisaksa valitsus traditsioonidele psühholoogiale ränga hoobi. Lihtsustatult võiks seda dokumenti tõlgendada nõnda, et Vene keskvalitsus usaldas nüüd ja edaspidi eesti rahvast rohkem kui balti mõisnike selge märk sellest. Seni oli ju balti rüütel kandade võimu tugevdanud muuhulgas asjaolu, et eestlased olid oma ajaloolisel asualal poliitiliselt killustatud, jagatud siis põhjapoolsem Eestimaa lõunapoolsema Liivimaa vahel kubermangu vahel, kusjuures Liivimaal olid ju enamusrahvaks hoopis lätlased. Suurde poliitikasse jõudmist Se eestlaste jagatus kahte kubermangu kahtlemata kammitsas. Balti rüütel kandade vaatevinklist tähendas aga eestlaste kogukonna lahus hoidmine kahes balti nõndanimetatud osariigis otsekui võimumärki mis rõhutas Sis rüütelkonna huvide esmasust põlisrahvaste rahvuslike püüdluste ees. Seda, et eestlased on administratiivselt kaheks lõhestatud üksnes sakslaste kasuks, nagu seda väljendati, seda oli juba aastakümnete eest 1881 täheldanud Carl Robert Jakobson. Meie oleme nüüd selgesti välja ütelnud, kirjutas Jakobson selle aasta viimases Sakalas 1891, et Eesti ja Läti rahvas ei taha enam mitte sakslaste kasuks kolmest kubermangus lahutatud olla vaid tahavad riigi suure tähega, see on siis. Ma muidugi vaid tahavad riigi kasuks kahte kubermangu ennast ühendada, nii et meil üks Eesti ja üks Läti kubermang on. Muuseas, Johan Köler oli sedasama mõtet juba varem väljendanud. Aga käes oli Eestimaa ja Liivimaa provintsi rajajoon, mis jooksis põigiti läbi eestlaste asuala olnud üks põhjapanevaid lokaal poliit, selliseid tõsiasju, tähtsamaid, kui me täna isegi oskame seda tunda. Üks baltisaksa ajalooteadvuse nurgakive. Ja kui sa rajajoonte 19 seitsmeteistkümnenda aasta märtsis äkki eestlaste ja lätlaste tegeliku elupiirkondadega kooskõlla seati siis märkis ühtlasi suurt edu nii eestlaste kui ka lätlaste rahvusriiklike sihtide seadmisel tegelikult ajaloolist kaotust senise baltisaksa administratiivse autonoomia hoidmisel. Niisiis kogu järgneva 1900 seitsmeteistkümnenda aasta jooksul tegid nii eestlased kui ka baltisakslased, lätlased loomulikult ka meeleheitlikke katseid, et oma riiklike kavade teostamisel teineteisest ette jõuda. Kuni sisse vanemlik riigipööre ehk nõndanimetatud oktoobrirevolutsioon. Need katsed aasta lõpul summutas seejärel 1009, seitsmeteistkümnenda aasta lõpul jätkati tegutsemist juba täie teadmisega üha lähenevatest saksa vägedest ja sellele järgneda võiva saksa okupatsioonist baltisaksa kogukond enamasti muidugi ootas saksa okupatsiooni. Ja seetõttu deklareeris Eestimaa rüütelkond 13. detsembril 1009 17 lahkulöömist Venemaast. 30. detsembril järgnes sellele ka Liivimaa rüütelkond. Ja seejärel juba 1000 918. aasta mahust, siis uue kalendri järgi 28. jaanuaril andsid rüütelkonna Stockholmis Nõukogude Vene asjurile ja Saksamaa suursaadikule üle oma sõltumatuse deklaratsiooni. Niisiis, nagu näeme, olid baltisakslased esimesed, kes deklareerisid selle piirkonna lahkulöömist Venemaast loomulikult ootuses, et Saksa väed on kohe tulemas. Ja seda otsust kinnitanud ja sama reaalse olemasoluga Eesti iseseisvusmanifest 24. veebruaril 1918. Päev enne sakslaste sissemarssi Tallinna tähistas esialgu vaid eestlaste iseseisvuspüüdluste omamoodi dramaatilist lõppakordi. Tookord ei olnud mitte algus, vaid pigem lõpetus. Seejärel pool aastat väldanud saksa okupatsiooni ajal tegid kohalikud sakslased aga ränki vigu eesti enamusega suhtlemises. Ja esimest korda oli tunne, et sinna piirkond on saksa riigi osa õieti. Ja, ja see tunne oli aga petlik tunne tundus olevat igavene. Kuna Saksa okupatsioon kestis ainult pool aastat ja siis otsa sai siis need sakslaste jäliti kohale vastsete sakslaste tehtud, ütleme sellised poliitilised vead eesti enamusega suhtlemisel. Sellest tulenes hiljem terav tagasilöök ja see sai oma väljenduse näiteks 1919. aasta oktoobrikuul vastu võetud maaseaduse karmis olemuses. Nimelt sellega siis võõrandati sakslaste surmaomandused esiotsa igasuguse hüvituseta. See oli kahtlemata reaktsioon teisiti Öeldes baltisakslased ei suutnud näha Eesti iseseisvusmanifesti pooleldi tühjale kohale rajatud retoorikas tõsisemalt poliitilist ohtu ja tegid sellega vea. Iseseisvusmanifest, mis esiotsa mõjus ehk viimase hetke appi. Karjame hakkas endasse jõudu koguma tasapisi. Ning nagu öeldud, siis osutus tekstiks, mille tähendus kasvas tagantjärele. Jätkab Jaan Undusk Mitte kõiki riik ei pea muidugi alustama manifesti ka. Ja loomulikult ei ole seda ajaloos nõnda tehtud. Manifest on esmajoones ootamatu üllatusliku ühiskondliku loogika, ka seniseid reegleid ignoreeriva riigi alus. Kuulsaim riigiloome manifest on Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon neljandast juulist 1776. See on tegelikult dokument, mis põhiosas koosneb Inglise kuningale George kolmandale kui ebaõiglasele türännile esitatud süüdistuste loetelust. Loetelu peab andma justkui loogilise seletuse sellele, miks kõik 13 alla kirjutanud inglise kolooniat Ameerikas käsitlevad end edaspidi iseseisvate riikidena pühendatud iseseisvate riikidena, kel pole mingit poliitilist seost Suurbritanniaga enama. Kuid on selge, et isegi kui see 27 punktiline süüdistuste ahel oleks olnud veelgi pikem siis ei loodaks sellega ikka ei piisavalt põhjendatud loogilistega juriidilist silda inglise kuningriigi ja iseseisvate Ameerika Ühendriikide poliitilise eksistentsi vahel. Iseseisvusdeklaratsioonid tuum ei seisne mitte loogilise sideme loomises oleviku ja tuleviku vahel, vaid olemasolevat sidemete katkestamisest. Ja uues, olgu see siis nagu juba korduvalt öeldud, pooleldi tühjalt kohalt. See pooleldi tühjalt kohalt tähendab seda, et iga tõelise manifesti sisuline põhjendusena, et hapralt seotud olemasolevate konventsioonidega tema tõeline kaalukam põhjendus tuleb nii-öelda kõrvalt väljastpoolt väljastpoolt valitsevaid reeglistike hoopis teisest taustsüsteemist. Ning see teine taustsüsteem, millel põhineb Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon, on seitsmeteistkümnendal 18. sajandil arenenud loomuõiguslik või vanasti öeldi loodusõiguslik maailmavaade. Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioonis väidetakse, et kõik inimesed on loodud võrdseks. See ongi loomuõiguse alus ning et neil on jumalast antud võõrandamatu õigus elule, vabadusele ja õnne taotlemisele. Neid õigusi peavad tagama riigi valitsused, aga kui üks või teine neist valitsustest pole enam suuteline inimestele mainitud tagatisi andma, siis on rahval õigus säärast valitsust muuta või see kehtetuks kuulutada. Kõrvalmärkusena ütlen seda, et ehkki Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon käsitleb loomuõiguslikult kõiki inimesi võrdsetena, siis on selles manifestis deklaratsioonis üks suur konks sees. Nimelt neist inimestest arvatakse välja indiaanlased maa ainult põlisrahvas. Nende kohta on eraldi märkus. Kuningas George kolmas ei ole taganud meie julgeolekut metsikute indiaanlaste eest, kes tapavad kõike valimata. See on üks põhjendus, miks nad peavad iseseisvus. Aga sellest ma antud juhul tuleb välja lihtsalt Need, indiaanlased ei olnud inimesed, kõik inimesed on võrdsed, aga kuna indiaanlased ei ole inimesed, siis nad ei ole võrdsed. Sellised nüansid on tolleaegsetes dokumentides muidugi tänapäevastest dokumentides kogu aeg sees. Poliitilises plaanis on deklaratsiooni selle ameerika ka iseseisvusdeklaratsiooni teljeks. Rahvaloomulik õigus katkestama senised poliitilised sidemed teise rahva ja riigiga seda, kuni lahku löömisime välja Separation. Sedasama seal kasutatakse ja leida endale loodusest määratud viisil teistega võrdne koht päikese all. See ainult igul Station. Nii et see lahkulöömine ja mis nüüd ongi tähtis. Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioonist saigi musternäide iseseisvuse väljakuulutamisest riikliku lahkulöömise kaudu. Seda motiivi tuleks meeles pidada, sest sellest tuleb veelgi veelgi juttu. Suure prantsuse revolutsiooni kreedoks ja programmiks on inimese kodanikuõiguste deklaratsioon mille asutav kogu võttis vastu 26. augustil 1789. See oli õhutus saanud Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioonist ning oli preambulast ja seitsmeteistkümnest punktist koosnev tihedalt sõnastatud tekst mille lähtepunktiks on samuti inimese loomupärased, võõrandamatut ja pühad õigused. Inimese põhiõiguste valik on prantslastel ameeriklastest pisut erinev. Vabaduse, julgeoleku ja vägivallale vastupanu kõrval torkab silma iga inimese püha õigus omandile mis tuuakse veel eraldi välja deklaratsiooni viimase punktina ja annab tunnistust üriku kodanlikust põhilaadist. Tänase teemaarenduse seisukohalt väärib tähelepanu eriti deklaratsiooni kolmas punkt, kus suveräänse võimu põhimõte seotakse olemuslikult rahvaga. Aga rahvaga, mida selles dokumendis ei mõisteta veel etniliselt, vaid eeskätt riigi kodanike koguna. Noh, kes teab prantslaste mõtlemis harjumusi, see on kursis sellega, et nad rõhutavad prantsuse rahvakoosseisu tänase päevani kui riigi kodanike kogu vähemalt teoreetiliselt. Praktilises mõttes on asjad võib-olla keerulisemad. Saksamaa suurimaks panuseks manifesti žanri on Karl Marxi ja Friedrich Engels'i anonüümselt avaldatud kommunistliku partei manifest 1848. Siin ei kõnelda mitte suveräänse riigi ja rahva, vaid suveräänsed õigusi taotleva sotsiaalse klassi proletariaadi ehk omandita palgatööliste nimel. Rahvaid käsitletakse põhimõtteliselt võrdõiguslikena, kuid nende võrdsus seisneb peamiselt selles Marx'i ja Engels'i järgi et nad on ülemaailmse proletariseerumise käigus tulevikus võrdselt hääbuvad nähtused. Niisamuti kui ka rahvustele rajatud riigid. Kommunistliku manifesti mahlakas retoorika jättis kultuurimälusse jälgi ka avarmas plaanis. Väga mõjukaks osutuski just tema allakäiguretoorika. Kõigi seniste väärtuste troonilt kukutamise paatus. Kadusid rahvad ja riigid kadus seisus, kadus perekond. Kõik see, milles nähti isiklikku või kildkondliku omandit kuulutati välja oma ühiskondlike eesmärkide teostatavust üksnes vägivalla abil kogu senist maailmakorda pea peale pöörates. Proletariaadi muutus manifestis kodanluse hauaga vajaks, kel polnud kaotada mitte midagi peale oma ahelate, aga võita seevastu kogu maailma tuntud retoorika. Ka Eesti iseseisvusmanifesti kõige krõbedam kujund vene keisririigi põhjani purustatud pehastanud alus tugedest kuulub tegelikult samasse allakäigu metafooride sarja. Nii Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon kui ka prantslaste inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon ja sakslaste kommunistliku partei manifest olid oma olemuselt niisiis ikkagi põhiliselt rahvusülesed dokumendid. See tähendab, et enesemääramisõiguse defineerimisel ei lähtutud esmajoones rahvusest. Tihedam side rahvusluse ja enesemääramisõiguse vahel tekkis alles 1848. aasta rahvaste kevadeks. Nimetatud revolutsioonide aegu Euroopas aga veelgi selgema kuju võttis rahvaste enesemääramisõigus põhimõte siis, millele toetub ka Eesti iseseisvusmanifest alles 19. ja 20. sajandivahetusel ja siin osutus tähtsaks sotsialistide tegevus töölisparteide rahvusvahelise liidu ehk siis teise internatsionaali. 1896. aastal Londonis toimunud kongress mõistis hukka kolonialismi ja toetas sellest lähtudes kõigi rahvaste täielikku enesemääramise õigust. Rahvuslik enesemääramine oli sotsialistide jaoks võitlus imperialismi ja kolonialismi vastu ning see seletabki, miks said just sotsialistidest rahvusliku enesemääramise õiguse kõige agaramad kaitsjad. Rahvaste enesemääramine oli sisse kirjutatud Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei 1000 93. aasta programmi, mille koostasid VEEL ühiselt Georgi plehaanov, Vladimir Lenin. Nende mõtted lahkmasid kui ka sotsialistide-revolutsionääride Kesseeride 1905. aasta poliitilisse eeskavasse. Mis sa rahvuslik enesemääramine siis on? Laias laastus võiks tõlgendused jagada kaheks enesemääramise kultuuriliseks ehk eksterritoriaalseks ja territoriaalseks variandiks. Rahvusliku enesemääramise kultuuriline variant leidis oma väljenduse eeskätt kultuurautonoomia põhimõttes. Nii nagu see kujunes välja Austria sotsialistide Karl Reneri Otto Baueri teostas kultuurautonoomia raames, käsitleti ühe riigi eri rahvaid erinevate juriidiliste isikutena, kes oma rahvuslike omavalitsuste kaudu teevad koostööd tõderaalsel alusel. Venemaal haaras sellest ideest esimesena kinni juudi sotsialistide liit vunt kes tuli 1901. aastal neljandal kongressil välja ettepanekuga korraldada kogu Vene riiki ümberrahvastest föderatsiooniks kultuurautonoomia põhimõttel. Enamlaste sotsialistid, kes tegutsesid Lenini juhtimisel ei pidanud rahvaste enesemääramise eksterritoriaalset ehk siis kultuurilist varianti sobivaks ning asusid kaitsma enesemääramise territoriaalset tõlgendust. Seal võis olla mitu põhjust. Üks neist oli kindlasti Lenini keeldumus ehitada oma partei üles föderalistlikul alusel mis võis viia tugeva juhtimiskeskuse kaotamiseni. Lenini enda kuvand marksistliku parteist kui töölisklassi ees, rindlikust võitlussalgast nõutis rangelt tsentraliseeritud, operatiivselt toimivat organisatsiooni, mida enesemääramise territoriaalne printsiip võimaldas ilmselt märksa paremini. Ja nii saigi tulevane rahvusasjade rahvakomissar Jossif Stalin ehk seltsimees kobaülesande analüüsida kriitiliselt Austria sotsialistide kultuurautonoomia põhimõtet ning näidata Lenini suunatud viisil territoriaalse enesemääramise eeliseid kultuurautonoomia ees. Selleks lähetati Stalin 1000 913. aasta jaanuaris isegi Viini kus valmis tema õieti ainus iseseisev teoreetiline traktaat ratta pealkirjaga rahvusküsimus ja Sotsiaaldemokraat, hiljem tuntud marksism rahvusküsimus pealkirja all. Oma teose esimeses peatükis toob Stalin rahvuse määratluse, mis käivis nõukogude liidus hiljem, aastakümneid, aga pärast pole muidugi juba Stalini nimetan. Vaatasite Stalini definitsioon. Rahvus on inimeste ajalooliselt kujunenud püsiv ühtekuuluvussiis on tekkinud ühise keele, ühise territooriumi, ühise majanduselu, ühises kultuuris avalduva psüühilise laadi pinnalt tundub olevat mõistlik ja selle definitsiooni keele kesksusest saadi Eestiski hiljem tuge näiteks emakeelse hariduse ja kultuuri eest seismisel. Oma määratlusele lisab Stalin aga sappa, et kui puudub kas või üks nimetatud tunnustest tunnused olid siis ühine keel, ühine territoorium, ühine majandus, ühine psüühiline laad. Kui kasvõi ükski neist näljast tunnusest puudub, siis lakkab rahvusolemast rahvus. Ja kohe seejärel juba järgmises lõigus, teatab Stalinit. Tema meelest ei moodusta juudid rahvust, sest neil puudub ühine territoorium, mad kõnelevad eri maades erinevaid keel ja nõnda edasi. Sellega anti siis esimene löök juudi rahvusliku kultuurautonoomia igatsusele sest juudid polnud Stalini järgi üleüldse rahvus. Muide, teise näitena toob Stalin Baltikumis koos elavad lätlased ja sakslased, kel on ühine territoorium ja majanduselu, aga puudub ühine keel ja rahvuslik iseloom. Niisiis pole nad ka üks rahvussamuti, ei pea Stalini üheks rahvuseks baltisakslasi ja näiteks Taga-Kaukaasia sakslasi. Eestlasi ei maini hilisem suur juht mitte kordagi tühine suurus. Stalini pikka arutelu lühike kokkuvõte on see, et kultuurautonoomia tunnistatakse marksistliku vaatevinklist matsionanistlikuks ja separatistliku nähuks õigeks lähtealuseks. Venemaa rahvaste enesemääramisel peetakse territoriaalset printsiipi. Korduvalt rõhutatakse ka rahvuse õigust emakeelsele. Nende põhimõtete esilekerkimine ei tulene mingist abstraktsest humanismi-ist, vaid nagu juba öeldud Stalinile antud ülesandest. Anda vastulöök juudi marksistidele. Asjaolu, et Stalini põhivastased olid tollal juudid, keda oli hõlbus rünnata territoriaalse nõudega. Sellest asjaolust lõikasid hiljem tulu mitmed teised omariiklust ihalevad rahvad, nende seas ka eestlased. Stalini aetud vagu rahvusprogrammi väljatöötamisel süvendas samal 1913. aastal Lenin ise. Võttes oma keskseks märksõnaks enesemääramise õiguse kultuurilisele enesemääramisele, vastandas ta rahvuse poliitilise enesemääramise tehes muidugi panuse siis töörahva kui, kui enamuse tahtel ja ühes poliitilise enesemääramisega oli taas jõutud territoriaalse põhimõtte otsustava tähtsuseni rahvuse õiguseni organiseeruda riigiks. Oma artiklis kriitilise märkmeid rahvusküsimuse kohta võrdsustab lenin rahvuse poliitilise enesemääramise, tema riikliku lahkulöömise õigusega. See on tegelikult väga tähtis silma pilt. Ning Lenini järgmise, 1914. aasta kemplus kirjas rahvuste enesemääramise õigusest. Roosa, Luksemburgi vastu suunatud seisab mustvalgel. Rahvuse enesemääramise all tuleb mõista Nende riiklikku eraldumist võõrrahvusteühendustest tuleb mõista iseseisva rahvusriigi rajamist. Enesemääramise all tuleb mõista ainult lahkulöömisõigust. Lenini sõnad. See on juba Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioonist tuttav motiiv, mis on siis nüüd teoreetiliseks printsiibiks tõstetud ja krooni nendele arutlustele paneb Lenini 1000 916. aasta artikkel sotsialistlik revolutsioon rahvuste enesemääramisõigus mis on peaaegu juba puhas kaitsekõneriigist lahkulöömise õigusele rahvusprintsiibil. Lenini lähtekoht on nagu ikka maailmas valitsev kolonialism ja soov koloniaalsüsteemi lagundada. Aga kui rõhutud ehk koloniseeritud rahval puudub võimalus oma rõhujast riiklikult eralduda siis ei ole tegelikult tal ka mingit enesemääramise õigust. See lahkulöömisõiguse nõudmine kirjutab Lenin väljendab vaid järjekindlalt võitlust igasuguse rahvusliku rõhumise vastu. Niisiis oli just Lenin kõige järjekindlam lahkulöömise ka erinevate rahvaste Vene riigist lahkulöömise õigusekuulutaja. Kõige selle juures oli ta siiski siiralt veendunud et mida suurem on rahva lahkulöömise vabadus, seda nõrgemaks jäävad ta püüdlused lahku lüüa. Selles väljendus omamoodi naiivne usk Pedagoogika jõusse. Anna poisile vaid rohkem vabadust ja ta teeb vähem nurjatud. Lenin igatses tegelikult maailma, mis jaguneks suurriikideks, sest suurriigid olid tema meelest kõrgem aste ühtse maailma majanduse ja ühendatud proletariaadi tekkel. Aga enne seda oli vaja teha dekoloniaalne žest kõigile maailma rahvastele Venemaast. Lahkulöömisõigus pidi niisiis mõjuma kui šokk ühtset ja jagamatut Venemaad kuulutavatele Shoministidele. See oli enamlaste ideoloogiline relv, millega Lenin arvas Venemaa rahvaste Paabelis usaldust võitnud. Kes teab, kui palju leninliku mõtteavaldusi toona laiema avalikkuse ette üldse jõudis. Pole aga põhjust arvata, et, et neid Eestis väljaspool kitsamat kildkond oleks, oleks üldse tuntud. Ja tõsi on küll see, et neil sammul esimese maailmasõja aastail, kui rõõmus rahvastevaheline viha elavnes ka Eestis rahvusküsimuse moodsate tahkude käsitelu näiteks Eesti üliõpilaste seltsi vaimu vahendav tähtraamat sirvilauad sisaldas, nii omandatakse 15. kui ka 16. aasta numbris rahvusliku raskuspunkti ümber koonduvaid kirjutisi kus suuremaid ajastukohaseid üldistusi taotles Villem Ernits. Aga rahvusküsimusest kirjutasidki Johannes Aavik, Hans Kruus, Jüri Vilms, Eduard Laaman ja enesemääramise käsitelul. Kui nüüd Ernits välja arvata, kes lähtus rohkem vene sotsidest, valitsevad siiski viited pigem Austromarksistidele, see tähendab Lääne-Euroopa sotsialistidele. Lenini ja enamlaste rahvuspoliitilised loosungid jäid eestlaste aktiivsest käibest välja ilmsesti ka seetõttu, et nad mõjusid liiga äärmuslikena, et mitte öelda provokatiivselt. Jaan Tõnissoni ümber koondunud ringkonnas räägiti rahvuslikust enesemääramisest küll juba 1905. aasta oktoobris aga selle all mõeldi just nimelt peamiselt seda kultuurilise, mitte poliitilise omavalitsuse taotlusi. Ka radikaal sotsialistide August Hanko ja teised. 1000 905. aasta programmis nõuti Venemaa rahvaste täielikku omavalitsust ehk autonoomiat. Esimese maailmasõjaaegne rahvuslike kirgede torm ning veebruarirevolutsioon võimendasid juba palju selgemaid autonoomia püüdlusi, mille formuleerimise algatas Jüri Vilms 1000 900 seitsmeteistkümnenda aasta suvel. Tema järgi pidi Eesti olema kui osariik Venemaa demokraatlikus vabariigis. Ent kuni 1900 seitsmeteistkümnenda aasta sügiseni räägiti Eesti tulevasest saatusest ikka vaid kui iseseisvusest Venemaa föderaalse riikliku korralduse raames. Näiteks Hans Kruus avaldas omaette brošüürina ülevaate rahvusautonoomia erinevaist valikuist, kus ta tõrjus iseseisva rahvusriigiteooriat, sest Venemaa, nagu ta ütles, ma tsiteerin. Venemaa rahvuste elu huvid nõuavad et nad ühe riigi piiridesse jääksid ühendatud üksteisega kõige laiemal föderaktiivistel alustel. Niisiis, hoolimata vahelduvatest nüanssidest valitseb eestlaste riigi projektidest on täitsa seitsmeteistkümnendal aastal Venemaa rahvaste kokkujäämise paatos. On oletatud, et esimene, kes sellest sundkujutelmad irdus oli Jaan Tõnisson 1000 900 seitsmeteistkümnenda aasta 25. augusti maanõukogu kinnisel koosolekul. Samas ei kõnelnud ei tema ega Jüri Vilms seal koosolekul veel eraldi eraldiseisvast Eesti riigist, vaid iseseisvast Eestist Skandinaavia, Balti või Lääne-Vene rahvasteliidus. 1009 seitsmeteistkümnenda aasta oktoobri algus jõudis iseseisva Eesti ideena Eesti-Soome uniooni koosseisus. Gustav suits. Niisiis kõigile neile üleminekuajaprojektidele oli iseloomulik see, et esiteks peeti Venemaa rahvaste föderatsiooni Eestile siiski veel kõige tähtsamaks valikuks. Ja teiseks kujutleti eesti võimalikku iseseisvust, kui föderatsiooni variant pidi ära langema, kui ta ära langeks ikka vaid ühenduses mingite teiste riikidega. Üksik eesti mees olevat liiga habras iseseisvuse saavutamiseks. Lõpliku tõuke nende mõtlemisharjumuste muutumiseks andis enamlik riigipööre ehtudeks seitsmeteistkümnenda aasta oktoobri lõpus sisse sama oktoobrirevolutsioon. Enamlased oli 1000 900 seitsmeteistkümnendal aastal suur ambivalentsus allikas. Ühest küljest äratasid nad vastuseisu oma prolentaarse käremeelsuse parlamentarismi ehitusse ja diktaatorliku kalduvustega. Teisalt aga toetasid just nemad ülejäänust järjekindlamalt mõningaid seisukohti, mis võisid iga rahva iseseisvuspüüdlustes marjaks ära kuluda. Nagu juba öeldud, sidus Lenin rahvusliku enesemääramise juba aastal 1013 14 riikliku lahkulöömise õigusega täiesti üheselt seda ideoloogilist joont järgistaga 1009 seitsmeteistkümnendal aastal kui ta saabus tagasi Venemaale pärast 10 aastat kestnud eksiilist. Lenin oli ju tegelikult eksiilpoliitik. Ta oli viimased 10 aastat elanud Šveitsis ja mujal. Ja Venemaale seitsmeteistkümnenda aasta aprillis tagasi tulnuna oli küllaltki võõras reaalsetele oludele. Enamlaste parteikonverentsil pidas Lenin 29. aprillil 12. mail siis uue kalendri järgi kõne rahvusküsimusest, kus ta ütles taas et Venemaal on tarvis alla kriipsutada rõhutud rahvaste lahkulöömise vabadust. Et igavene sotsialist, kes soome jahuka Raina vabadust ei tunnista, langeb šovinismi. Del samal seisukohal oli muuseas Stalin, niisiis Soome ja Ukraina mentoga ka tänapäeva Ukrainat olid esimesed, kelle iseseisvusõigusi bolševikud, enamlased tunnistasid. Need seisukohad, toetused loogikale, mille kohaselt lahkulöömisvabaduse andmine vaid suurendab usaldust bolševistliku Venemaa vastu väljendasid lootust, et sellest, keda usaldatakse, ei tahetagi niisama lihtsalt lahkuda. Ometi näib, et kui Soome ja Ukraina välja arvata, siis ei olnudki Venemaa rahvaste unistused eestlased, kaasa arvatud 1000 900 seitsmeteistkümnenda aasta keskpaigas veel üldiselt nii radikaalselt, et täielikku iseseisvust nõuda. Pärast enamlaste riigipööretes oktoobrirevolutsiooni teise naisega olukord järsult. Esiteks muutus üha kahtlasemaks Venemaa rahvaste demokraatliku föderatsiooni kujundamine võimule tõusnud enamlaste tiival. Enamlaste reaalne tegevuskohtadel, sealhulgas Eestis kandis pigem selgeid sõjalise diktatuuri rajamise tunnuseid ja kohalikud enamlased, tulevased kommunistid olid huvitatud keskvõimu relvastatud toestama volituste maksmapanekul. Näiteks kui Lenin soovitas. Kui Lenin ise soovitas 1009 seitsmeteistkümnenda aasta lõpul Eesti enamlaste juhile Jaan ammeltile iseseisva iseseisva Eesti nõukogude vabariigi loomist siis lükkasid eesti enamlased selle ettepaneku tagasi. Nende meelest oli Eesti riiklik iseseisvus vaid kodanlaste päästeabinõu töörahva valitsuse vastu. See oli siis nagu Joosep Toots, ütles praktika. Teisalt aga kuulutasid, nagu ma siin rääkisingi, need teoreetilised ja deklaratiivsed dokumendid, mis Petrogradi enamlased oma võidust laia maailma kandsid vaibumatult rahvaste enesemääramise leninlik printsiipe ja seda tuli proovida nii koduses kui ka rahvusvahelise asja on siis ära kasutada. Kahtlemata mõjus innustavalt Soome täieliku iseseisvuse kinnitus. Enamlaste poolt. Oktoobripöörde ajal toimunud teine Nõukogude kongress kinnitas Lenini kirjutatud rahu dekreedi, millega eitati igat ühe rahva vallutusõigust teise üle. 1000 900 seitsmeteistkümnenda aasta novembri algul avaldati Venemaa rahvaste õiguste deklaratsioon, mille olnud allkirjastanud Lenin ja rahvusasjade komissar Stalin. Selles fikseeritakse Venemaa rahvaste õigus vabale enesemääramisele kuni lahku löömiseni ja iseseisva riigi moodustamiseni. Hilisemas NSV Liidu konstitutsioonis igale liiduvabariigile vaba õigus liidust välja astuda, see säte oli kirjas ka 1000 904. aastal vastuvõetud Eesti NSV konstitutsioonis kuni lõpuni. Millegipärast ei tahtnud aga keegi seda Nõukogude liidus kasutada. Niisiis nende tekstide, bolševike rahudekreet ja teised Venemaa rahvaste õiguste deklaratsioon, nende tekstide kaal osutus laias maailmas juba võrratult suuremaks. Lenini varastest artiklitest, mida tunti vaid sotsialistide kitsamates ringkondades. Ma tahtsin välja tuua selle asjaolu, mis ilmselt on jäänud nagu häbenemisväärseks, et Eesti iseseisva Eesti ideoloogiad aitasid toestada just need sellised bolševike õige täpsemini Lenini Lenini arusaamad rahvaste enesemääramisõigusest, mis olid seotud selle lahkulöömisprintsiibiga. Seda on, eksju kuidagi nagu meile tänapäeval tundub isegi pisut piinlik tunnistada, et kuidas ma siis nüüd niimoodi, et kuidas siis Lenin, kas ta tahtiski Eesti Vabariiki? Akadeemik Jaan Undusk kõneles teemal Eesti iseseisvusmanifesti intertektuaalsus. Esimese saate alapealkiri oli iga manifest hakkab pihta pooleldi tühjalt kohalt. Viimasena kõlas Mart Saarelaul, mis need ohjad Meida hoidvad, mis on kirjutatud 1000 manifestist. Aasta hiljem esitas riiklik akadeemiline meeskoor Gustav Ernesaksa juhatusel. Täname Tallinna linnateatrit. Aitäh, Kaspar Velberg ja Indrek diisel. Saate panid kokku Külli tüli ja Riina Roose. Raadioteater 2016.