Ööülikool. Gustav suits ei olnud ilmselt küllalt hea sotsialist, et klassitõdesid jäägitult uskuda ning sellepärast lülitab ta oma märgukirja seletuse eestlaste arvulisest piisavusest ja sisulisest küpsusest oma riigi rajama. Koole. Akadeemik Jaan Undusk kõneleb teemal Eesti iseseisvusmanifesti interpektuaalsus teise saab. Alapealkiri on luuletaja ja luulemanifesti sünnil. Märgukirjast Eesti töövabariik, selline raamat, mille kohta ta on ise öelnud, et see on tema kõige paremini müünud raamat, seda on ostetud paremini kui tema luulekogusid. 5000 eksemplari läks nagu kerisele. Ometi seda ei tunta kuigi hästi. Tänapäeval. Ja siis lõpetaksin natuke luulelisemalt ja Eesti iseseisvusmanifest ei ole mitte ainult nagu oluline poliitiline tekst, vaid käega luuleline tekst siis natuke nendest luule kujunditest, mis sinna sisse on põimitud. Alustuseks ütleksin ka veel seda, et, et ma ei räägi Leninist ja bolševike sugugi mitte seetõttu nii palju, et ma oleksin Leninist vaid lihtsalt. Eks ma tahan rääkida asjadest, mis on nagu jäänud varju. Niisiis võimule tulnud enamlaste esimesed dekreedid ja deklaratsioonid 1000 900 seitsmeteistkümnendal aastal andsid hoogu ka Eesti iseseisvuspüüetele edendamisele ja kõige väljapaistvamaks tugidokumendiks Eesti iseseisvusmanifesti ettevalmistamisel peangima luuletaja Gustav Suitsu koostatud Eesti sotsialistide revolutsionäär vääride ehk siis Esseeride partei ulatusliku märgukirja Eesti iseseisvuse küsimuses pealkirjaga Eesti töövabariik, mis valmis 1900 seitsmeteistkümnenda aasta lõpul ja ilmus trükis 18. aasta algul. Gustav suits kuulusesseerida parteisse, mis oli tol hetkel veel koalitsioonis Emamlastega tema märgukirjas avaldubki selge tahe tõmmata enam lasi kaasa Eesti iseseisvuse ideega. Märgukiri pidi saadetamaga Maarahvakomissaride nõukogule ning osalt kindlasti just seetõttu tsiteerib suits oma ettepaneku toestamiseks agaralt leninliku riigiloome alustekste rahu dekreeti Venemaa rahvuste deklaratsiooni enamlaste esitatud tingimusi. Presley Dowski rahukõnelustel viitab ka maadeks Vedile ja esimese Nõukogude kongressi otsustele rahvusküsimuses, millest oli juba juttu. Teisalt tuleb aga tunnistada, et mingeid vägevamaid argumente Eesti Iseseisvus mõtte juriidiliseks turvamiseks suitsu tollal ju võtta polnudki. Lenin ja tema mõttega kaaslased pakkusid vähemasti teoreetilisel tasemel üleüldse kõige tõhusamat tuge riikliku iseseisvuse poole pürgimisel. Kui vaadata vene ja eesti parteide 1900 seitsmeteistkümnenda lasteprogramme siis kõik need räägivad rahvastest, enesemääramisõigusest, enamasti föderatsiooni raames ning kellelgi ei tule pähe pakkuda omariikluse võimalusi. Selles tekstis mõjus enamlaste või bolševike kirjutatud rahvaste õiguse deklaratsiooni klausel enesemääramisest kuni lahkulöömise, nii iseseisva riigi moodustamiseni tsitaat täieliku šokina täiesti uue välja vaatame rahvuste saatuse kujunemisel. Just seetõttu järeldab ka suitset eesti kuulutamine iseseisvaks vabariigiks tähendab vaid Ta ütleb prolentaarse revolutsiooni eeskava ühe punkti teostamist. Iseseisva riigi mõtet oli suid soojendanud juba 1900 seitsmeteistkümnenda aasta septembrist alates. Aga see ei leidnud veel sügiselgi uskujaid ühestki ringist. Ei. Näiteks täiendasid Jüri Vilmsi juhitud Tööerakondlased alles oma detsembrikuu konverentsil partei programmi sättega, et Venemaa rahvaste föderatsiooni kuulumise kõrval tuleb kaaluda ka iseseisva ja sõltumatu Eesti riigi loomise võimalust. Nagu öeldud, üks asi oli enamlaste juhtide, eeskätt Lenini teooria, teine asjaga, enamlaste reaalne käitumine võimumeestena nagu nägime, kas või Eesti enamlaste näitel. Ning Leninit tsiteerides sarjabki suid, samal ajal neid bolševike võimu madalamaid astmeid, mis põhjustasid üleüldist korralagedust, riisumist ja vägivalda. Suits lükkab kompromissitu tagasi nii vene kui ka saksa imperialismi võimuihaluse Eesti alal. Mis tahes moel, olgu võib-olla olentaarse revolutsioonini ja ütleksin ausalt suitsuteose Eesti töövabariik näol on meil tegu äärmiselt julge otsekohase seisukohavõtuga Eesti rahva ajalooliste unistuste sihis mis jätkab tegelikult suitsu 1000 905. aastal Noor-Eesti esimeses albumis alustatud manifestidesse sarja Eesti vaimseks ja viimaks ka riiklikuks lähetamiseks demokraatliku Euroopasse. Ning tagantjärele peame möönma, et Esseerida partei märgukirjana ilmale tulnud suitsu Iseseisvus traktaat ei mänginud eesti ideede ajaloos sugugi väiksemat rolli, kui suitsutatakse viienda aasta üleskutse. Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks. Olgugi et nagu juba öeldud, see Eesti töövabariigi toime on jäänud varjatumalt. Aga vaatame seda teksti pisut lähemalt. Üksnes kergelt riivab suits oma teoses kujutelma Eestist kui osariigist Venemaa rahvaste Föderatsioonis, see, mis oli valdav aga ta libiseb sellest kiiresti üle, nentides, et oktoobrirevolutsiooni mõte ja käesoleva seisukorrakohasem oleks kehtestada suveräänne Eesti riik ja võib-olla, et mitte vene, vaid hoopiski loomeorientatsiooniga. Võime taas veenduda, et enamlaste riigipööre ükskõik siis kuidas seda hinnataks oli sündmus, millest alates tegid uutmoodi eluplaane ka need, kes ise ei olnud enamlased. Rahvuslik enesemääramine, see oli 1918. aasta alguseks juba ülemaailmset tunnustust võitev lööksõna rahvuslik enesemääramine kui lahkulöömine Venemaast. Seda võimaldasid vähemasti põhimõtteliselt üksnes Lenini ja enamlaste programmdokumendid. Ent need mõlemad seigad jäid olukordade käsitlemisel nii-öelda teoreetiliseks taustaks. Tegelikku asjaajamise käigus põrgeti tihti kokku ka Lääne-Euroopas. Pigem lihtsate praktiliste vastuoludega, mis andsid tooni Marx'i ja Engels'i vaates nimelt enesemääramine jah, aga palun muidugi, kuid mõistlikes piires. Väikeste rahvaste enesemääramisel puudub ajalooliselt edasiviiv mõte. Nõnda juba Marx ja Engels. Eesti avalikud tegelased õppisid seda probleemi tundma juba 1900 seitsmeteistkümnendal aastal Vene ajutise valitsuse esindajatega suheldes indiaanlaste enesemääramisõigus. Otse loomulikult. Aga see ei tähenda veel seda, et iga hõim peaks hakkama oma iseseisvat riiki rajama. Soli probleemi kujundlik tuum. Enamasti suurem tähelepanu väiksemate rahvaste vastu tulenes nende usust klassivastuolude määravasse tähtsusse rahvuslike ees. Selle usu nimel oldi valmis ühtteist loovutama rahvuslikule enesemääramisele, kuni lahkulöömisele võis näidata rohelist tuld ja seeläbi rahvuslike pingete auru välja lasta. See uske kestnud ka enamlaste seas üleliia kaua. Kuid esialgu oli see marksistlik idealism siiski olemas. Las kuulutavad pealegi välja oma rahvusriigi. Varsti tulevad nad oma rahvuslike kurnajatest Promentaarsete vene vendade juurde vabatahtlikult tagasi. Gustav suits ei olnud ilmselt küllalt hea sotsialist, et klassitõdesid jäägitult uskuda ning sellepärast lülitab ta oma märgukirja seletuse eestlaste arvulisest piisavusest ja sisulisest küpsusest oma riigi rajama. Kahtlemata ei eelda rahvusvahelise töölisklassi huvid, seda mitte nii, et iga kolmepenikoorma tagant algaks uus väike rahvuslik riik kirjutab suits. Suitsu oletab, et Venemaa-ala 140-st rahvast ja rahvakillust võiks vaevalt 10 olla lõplikku lahkulöömise poolt. Üle jäänuile saavad takistuseks väiksus, arenemata olud ja geograafiline suletus. Eesti on oma pindalalt võrreldav Šveitsi ja Taaniga. Rahvaarvult tollal aga suurem kui Paraguay, Uruguay, rääkimata juba Montenegros ehk Chama kooriast ja Luksemburgist. Suits toob näiteks riigid, milles häälse staatuse taastamine oli päevakorral. Kui aga Eesti-Soome uniooni raames tõmmata ligi veel Eesti põhjapoolne hõimurahvas koos oma hiiglasliku maa-alaga niisiis Soome siis ei jäta suveräänsus suutlikkus enam milleski soovida. Suits kirjutab ja see ei ole poliitiliselt just üleliia korrektne, nagu võite kuulda. Meile näitab, nagu oleks Läänemere kaldal ühtlasel territooriumil asuv Eesti rahvas igatahes võimelisem ise oma elu arendama rahvusvahelise rahvaste ühiskonna liikmena kui Luksemburg. Montenegro Eestit käsitletakse ühena eurole. Palju see hariduselu tasapinnale tõusnud rahvusest, millega antakse viide tagasi ajas, suitsutatakse viienda aasta eurooplaseks saamise kutsungile ja nenditakse ühtlasi Noor-Eesti tuuri programmi täitmist. Muide, sedasorti võrdlusi rahvustega, kellest ennast ülemaks peeti, harrastasid teisedki kirjanikud, näiteks Friedebert Tuglas 1900 seitsmeteistkümnenda aasta detsembris. Tuglas kirjutas. Meie oleme suurem rahvus kui Montenegro, lased jälle need vaesed Montenegro iirlased kõrgema haridusega kui albaanlased ja paremas maa teaduslikus kohas, kus serblased. Meil peab olema õigus poliitiliseks enesemääramiseks. Rahvusriigist kui kõige loomulikumast riikluse vormist kõneldes osutab suits ka mitmele riigi teoreetikule, näiteks šveitslased, Johann Caspar Blunslile. Kui mõni kuu varem oli Esseeride partei liige Hans Kruus Velblunšly rahvusriigiteooriat tõrjunud siis 1009, seitsmeteistkümnenda aasta lõpul nimetab teine Esseerida partellige suits šveitslaste juba Eesti iseseisvusprojekti ideoloogilise isana. Aeg kulges kiiresti, sotsialistlike rahvust teoreetikute seas ei võta suits oma tugisambaks muidugi mitte Stalinit vaid hoopis austerlase Karl kaudski. Põhjus on silmaga nähtav, ehkki kaudskijast maalin, määratlesid rahvust paljuski sarnaselt. Ühine keel, ühine territoorium ja nii edasi soli kaudski märksa paindlikum rahvuse majandusliku ühtekuuluvuse piiritlemisel ega arvanud, et, et iseseisev riik peab endast tingimata kujutama ka iseseisvat majandusüksust. Kaudski annab suure kaalu riikide majanduskoostööle ja kaubandussidemeid, osutades juba niisiis Euroopa majandusliku ühistöö suunas. Ühes sellega, nagu ütleb suits, paljastab kaudski armutult selle arvatava marksistliku ühiskonna seletuse vildakuse, mille järele majanduslik edu nõuab suurriikide laiendamist ja väikeriikide kadumist. Suits toetub neis arutlusi silmnähtavalt kaudski teosele. Rahvuste vabastamine. Lenin seevastu ei olnud. Nad ei varjanud, et muudel võrdsetel tingimustel kaitseb teadlik Proveta reaat alati suuremat riiki ja võitleb keskaegse particularismi vastu. Sest suure riigi majanduselu tagab Promentaarse löögirusikatugevuse ja parema koostöö võitluses kodanluse vastu. Kaudski pakkus niisiis sellele vaatele moodsat alternatiivi soosides uute rahvusriikide teket mitte ainult poliitilise lahkulöömisõiguse tunnustamisega, vaid põhjendades seda ka majanduslikult. Jätkab Jaan Undusk Eestlaste territoriaalse ühtsuse kõrval ei jäta suits eduka riigiloome eeldusena mainimata Eesti territooriumi avatust muule maailmale, see tähendab tema väljapääseteed, maailmamerele suhtluse ja kaubanduse hõlbustajat. Kaseiin toetub kaudskile, sest kaudski ütleb oma teoses rahvuste vabastamine erilise rõhuasetusega, et igal moodsal riigil on vähemasti üks loomulik vajadus juurdepääs avamerele. Suugangtsumbeltme see olevatest moodsa, kapitalistliku vabale suhtlusele rajatud riigielu küsimus ning riik, mis ei piirne merega jääb alati sõltuvaks. Need on kaudski sõnad. Ma ei tea, kas need kehtivad ka tänapäeval, kui me lendame põhiliselt lennukitega. Eesti merepiir välisriikidega on on pikem kui maismaapiir. Eesti rannajoone pikkus on umbes 1240 kilomeetrit. Niisiis meri kui Eesti ala domineeriv looduslik element sai painavaks poliitiliseks kujundiks ja vabaduse sümboliks just Noor-Eesti liikumise ajal. 20. sajandi algul. Friedebert Tuglase poeemi eri tõdeksid kaheksa muuseas Eesti enamlaste juhi Jaan Anvelt üks meelisteoseid oli kuulsaim mereloomusest kõnelev tekst. Kuid selliseid kirjutasid teisedki suits, nende seas vene revolutsionääride lemmik Maksim Gorki laul tormilinnust ei jätnud oma mõju avaldamata. Samuti soomes kujud Eesti luule poliitilise kujundina väljendusmere kaudu alati ka igatsus Soome poole. Hõimu velled, soomlased olid Venemaa ainuke enam-vähem vaba rahvas, meri oli see, mis neist lahutus, meri oli järelikult vabaduse sümbol. See sõnum kandus edasi kuni Eesti iseseisvuse taastumiseni 1900 üheksakümnendatel aastatel. Lennart Meri jäädvustas presidendina Eesti mõttelukku mõned maksiimid. Üks neist, mille Taani välisministri Uffe Ellemann-Jenseni kaudu oli laenanud belglaste kuningalt Leopoldilt ja mida ise palju pruukis kõlas nõnda. Ükski riik, mis avaneb merele, ei saa olla väike. Nii kaua, kuni me ei unusta, et me oleme mereäärne merekultuuriga rahvas, valime oma maailma ise, jääme sõltumatuks mis tahes isolatsiooni poliitikast. Selle mereideoloogia alus loodi siis juba 1000 905. seitsmeteistkümnenda aasta revolutsioonidest. Gustav Suitsu Eesti-Soome uniooni idee on vaikimisi seotud mitte ainult kaht hõimurahvast lahutama, vaid ka neid ühendava merega. Just seetõttu jäta suits mainimata väljapääseteed maailma merele kui iseseisva riigi eeldust. Ning Soome ei olnud selleks silma pilguks mitte enam autonoomne vürstiriik vaid detsembris üheksa 17 end iseseisvaks kuulutanud ja sellisena enam lastelt ka tunnustuse saanud. Omamoodi paradoksaalne on see tõsiasi, et selles samas meres vabaduse sümboliks ja iseseisvusmõtte toestajas oli tol ajal alles hiljuti nähtud põhilist takistust Eesti iseseisvumise teel. Alates Baltikumi liidendamisest Venemaa külge. 1710. aastal oli Eesti ja Läti ala sadamaid hakatud käsitlema valgest merest kuni Musta mereni laiuva nelja miljoni ruutkilomeetri suuruse suur vene ehk sarmaatia lagendikku tänane Ida-Euroopa lauskmaa loomuliku lävena või eel postima Euroopasse Peeter esimene tuntud aken Euroopasse. Näiteks kirjutas Jaan Tõnisson veel 1905. aasta revolutsiooni päevil nõnda. Niikaua kui Venemaa seista tahab, olgu see ainuvalitsuse või vabariigi kujul ei saa tema läbi ilma balti maadeta ja Läänemere sadama deta. See on hellem koht vene ilma riigi keha küljes andes selgelt mõista, et ilma eesti ja Lätita, kui oma ihu hella kohata ei oleks Venemaa jätkusuutlik. 1900 seitsmeteistkümnenda aasta lõpuks oldi ometi nii kaugele jõutud, et julgete seda hellade kohtade retoorikat ignoreerida. Ka Gustav Suitsu geopoliitilises merefilosoofias pööratakse ots ümber ja püütakse lugejat harjutada lihtsa mõttega, et Venemaale nii vajalik. Eri Eesti rannad aga ei muuda Eestit veel kuidagi Venemaa omandiks. Suits kulutab üsna pikalt sulge tõestamaks, et Venemaa ainus häda oht Läänemerel võiks olla just Saksamaa. Nimelt juhul, kui see muudaks Eesti oma provintsiks teeks Soomest oma vasalli ja Läänemerest ühtlasi oma sisemere preisi järve, nagu suits ütleb. Vot sellise jutu eesmärk oli otsida Venemaaga ühist keelt ähvardava saksa okupatsiooni eel. Iseseisev Eesti-Venemaa meresõiduvõimalusi ei kitsendaks juhul, kui Venemaa käituks sõbrannat, suitsu seisukohad. Kõike seda kõneldes. Nõiad dub suits vaikimisi Lenini valitsuse alusdokumentidele, eriti just rahude kredile, mis, nagu öeldud, oli oma olemuselt vallutusõiguse kehtetuks muutmise deklaratsioon ja seda tagasiulatuva jõuga. Vallutusõigus, nagu oli kirjas rahu dekreedis, on demokraatliku õigusteadvuse jaoks kehtetu. Demokraatlikult mõtlevad Eestis see niisiis ei maksa ei sakslaste, vana ega venelaste uuem vallutusõigus. Suits visandab oma Iseseisvus traktaadis uue rahvusvahelise õiguse alaliigi, nimelt tööõiguse. Tema järgi on Eesti pind eestlaste rahvusajalooline TÖÖ territoorium mis on eesti rahva higi ja vaevaga muudetud kõnnumaast viljakandvaks haridusmaaks ning see ja üksnes see annab eestlastele eesõiguse rajada sellele territooriumile oma riik. Samas tööõigusest tuletab suits ka eestlaste riigi nime. Eesti töövabariik. Ka suitsutöö vabariigi idee on ilmselt idanema hakanud Karl kautskist, sest too sõnas, et töölisklassi esindaja aine võime ühe rahva asualana vaadelda vaid tema poolt haritavat töödeldavad territooriumi. Tasub hoida teada, et selline vallutusõiguse mittetunnustamine ei olnud tollases Euroopas üldsegi veel mitte iseenesestmõistetav. Alles 27. augustil 1928 võeti Pariisis vastu nõndanimetatud Briaan kellagi pakt millega tullakse, 38. aasta lõpuks oli liitunud 63 riiki. Ja selle paktiga keelustati sõda kui riikliku poliitika tegemise vahend ning tühistati ühtlasi vallutusõigus. Sündmus, mille mõjuni rahvusvahelisele õigusele kui ka kogu inimkonnale on hinnatud revolutsiooniliseks Lauri Mälksoo, sellest näiteks kirjutanud Gustav Suitsu mõttetihedas iseseisvus traktaadis on veel üks punkt mis teeb selle Eesti iseseisvusmanifesti otseseks eelkäijaks. Suits taotleb eestlastele küll iseseisvat rahvusriiki kuid peab selles riigis möödapääsmatuks k tsiteerin rahvuslikude vähemuste, venelaste, sakslaste, rootslaste ja teiste rahvuskultuurilisi autonoomia-õigusi nõudes ühtlasi kultuurilist autonoomiat eestlastele Venemaal. Niisiis pakutakse siin seda, mida veel 1000 905. aastal taotleti iseenese kui Vene riigivähemuse jaoks nüüd venelastele ja teistele rahvastele kui vähemustele juba eesti riigis. Ka 1918. aasta iseseisvusmanifestis pöördutakse nagu juba suitsukirjas üleskutsega mitte eesti rahva, vaid täiesti teadlikult kõigi Eestimaa rahvaste poole Suitsu tekstis loetletud rahvustele, seega venelastele, sakslastele, rootslastele lisanduvad iseseisvusmanifestis veel juudid. Pik suits juute ei nimeta, see võib olla nii õhus kui ka teadlik valik. Viimasel juhul pole välistatud, et suits lähtus umbes laadsetest kaalutlustest, mis sundisid ka Stalinit viis aastat varem juute rahvuste loendist välja arvama. Oma territooriumite rahvas ei saa olla rahvus. Hilisemad kultuurautonoomia seadust, mis hakkas Eestis kehtima, vaadatakse 25. aastal kasutasidki enese tarbeks peale sakslaste ju teatavasti ainult juudid. Geneetiline sõltuvus Gustav Suitsu märgukirja iseseisvusmanifesti vahel väljendub selles, et suitsu märgukirja alusel valmis maanõukogu tolleaegse, siis end siin valitsevaks võimuks tunnistanud omavalitsusorgani maanõu kogu selgitus Eesti poliitilise seisukorra kohta pealkirjaga iseseisev eesti rahva riik mille Ants Piibu teatel olevat koostanud põhiliselt tema mis ilmus trükis viiendal jaanuaril 1918. Selle dokumendi ja suitsu märgukirja sarnasusest pole mingit kahtlust. Otsesed viited Lenindikele alusdokumentidele on siis maanõukogu selgituses kustutatud ehkki sisse on jäetud poliitiliselt hädavajalik tunnustus oktoobrikuu Proventaarlisele revolutsioonile, mis tõi Venemaa rahvastele täielise enesemääramise õiguse teleloogilise kontsekventsiga kuni Venemaast lahku löömiseni. See tsitaat oli hädavajalik, sest lahkulöömisest mujal juttu ei olnud. Need välja jäetud rõhuasetused olid tingitud nõukogu seletuskirja adresseeritud, sest mitte enam Petrograadile, vaid kogu maailma avalikkusele. Suitsu märgukiri oli seevastu kavatsetud saata Venemaa rahvakomissaride nõukogule ja Soome parlamendi sotsialistide fraktsioonile. Esseerida Iseseisvuskava Eesti töövabariigi rajamiseks. Saavutas võiduga teisel Eesti sõjaväelaste kongressil kus selle üle hääletati uue kalendri järgi 25. jaanuaril 1918. See hääletus oligi sisuliselt Eesti iseseisvusmanifesti peaproov. Esimesel veebruaril 1918 vana kalendri järgi mindi Venemaale üle uuele kooriusa kalendrile, mis tähendas, et 1900 18. Aasta veebruar hakkas pihta kohe Neljateistkümnenda kuupäevaga iseseisvusmanifesti väljakuulutamise. Nii jäi siis vaid kümmekond päeva. Iseseisvus manifesti koos täna on meie kultuurimällu kinnistunud eeskätt kunagise nooresti liikumisest osavõtja hilisema tööerakondlase, mitmekordse ministri, riigivanema, pankuri ja majandusmehe Juhangu ikka nimi. Tema abiliste mainitud mitmeid teisi kuid iseseisvusmanifest ei sündinud tekstina tühjale kohale. Selle eelduseks olevate tekstide pikas reas oli vägagi alust, rajab luuletaja Gustav Suitsu koostatud Iseseisvus traktaat. Nii et mingis mõttes on minu tänane jutt ka Gustav Suitsu rolli eriline rõhutamine, Eesti vabariigi ideoloogilise aluse loojana. Mitte ainult poliitikud vaid ka kirjanikud, vaid juba tookord, nagu ka 980.-te aastate lõpul, 90.-te algul olid ka kirjanikud Eesti riigi loomisel hädavajalikud ja hädavajalikud just seetõttu, et kirjanikud suutsid alati mõelda kas või tsipakene julgemalt kui enamasti pragmaatilised poliitikud. Iseseisvusmanifesti kompositsioon meenutab miniaturist suitsu märgukirja struktuuri ajaloolisse raami paigutatud otsa kui põhiseadust ettevalmistavate sätete plokk. Raam ise on tehtud poeetilisemaks rahvalikumaks viidud tagasi 19. sajandi ärkamisajameeleollu. Näiteks raamistavad iseseisvusmanifesti alguse ja lõpuna kalevipoja lõpuread. Aga ükskord algab aega, kus kõik peerud kahel otsal lausa lähvad lõkendama nii edasi ning Kalev tuleb koju ja siis lõpuna papa Janssoni kirjutatud tulevasest Eesti kümnist nopitud värsid. Kõik on kokku surutud ühele leheküljele nagu müürive lähe formaat. Seda nõuab räägiksingi siis pisut ka iseseisvusmanifesti sisse põimitud luulelistest kujunditest. Manifesti esimeses lõigus meenutatakse tuntud kujutelma eesti rahva pimedast orjaööst põlvest põlve. On temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eestis aeg tuleb mis kõik peerud kahel otsal lausa löövad Lakendama ja nii edasi. Selle motiivi pimeda orjaöö motiivi elemente võis erinevates kombinatsioonides nii luule kui ka proosavormis kohata paljude 19. sajandi eesti kirjanike juures. Ikka võrreldi pärisorjust Eesti- ja Liivimaal ö või pimeda ajaga pärisorjuse kaotamist keiser Aleksander esimese või teoorjuse lõpetamist Aleksander, teise ajal aga päeva alguse päikesetõusu ja koiduvalgusega. Selle kujundipesaga võib seoses võib nimetada Faehlmanni ja Kreutzwaldi teoseid. Koidula, Mihkel Veske, Ado Reinvald, Jaan Bergmanni, Martin lipu, Jakob Liivi, Adam Petersoni isamaa luulet, Carl Robert Jakobsoni kõnesid, eesti rahva valguse pimeduse koiduaeg, Jakob Hurda Villem Reimanni kõnesid ning paljude teiste tekste. Aga sõna orjaöö armastas just eriliselt oma luuletustes pruukida. Rahva seas populaarne luuletaja Ado Reinvald näiteks orjaöö sind kinni kattis hirmsa pimedusega ehavalgusmatis ja nii edasi või. Ja vaata nüüd ju päike pead, meil tõstab pime pilvevööst, ta saadab meile õnne, head, särab läbi orjaööst. Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsimaja nurgakivi panekul pimedast orjaööst näiski rahvuslikele liikumistele järgnenud surutise ajal vormuvad tarbeväljend pärisorise põlve märgistamiseks, aga samavõrd vihjasse ilmselt kirjutaja kaasajas ringlevaile poliitilistele muremõtetele. Eriti himukalt pruukis seda orja väljendit ajakirjanduse kõrval vististi küll kunstilise eneseväljenduse nii-öelda lihtsakoelisem osa. Võtkem näiteks haaras elanud Liisi kuusiku värsid esimesest eesti naisluule antoloogiast, mis muide ilmus juba 1897. Niisiis kirjutab Liisi kuusik. Priiusepõlve pidu järel tuli pime orjaöö eesti rahvast vabapoega sidus vangistuse vöö. Ja muidugi Eestigi 19. sajandi kirjakultuuri vaagimisel tuleb alati silmas pidada rahva seas kõige levinuma teose, nimelt luterliku lauluraamatu mõju mis ulatus kargi keeletarvitus mahlaulu raamatust leiame igasuguseid värsse. Näiteks ka sellise, et mööda läinud pime öö on jumal, sinu armutööpäev paistab meile selgesti, annab meile valgustust. Ja nõnda edasi. Pimedal ööl saksa Finstele maht Hispaania müstikute nootšoos. Kuura oli kristlikus traditsioonis enne iseseisvusmanifesti juba pikk eellugu. Aga tundub, et just iseseisvusmanifest kinnistas selle Orio kujundi kasutamiseks uue ja Jeroviseeriva kangelasliku malli mille tunnuseks sai vastandav konstruktsioon. Hoolimata pimedast orjaööst oleme täna seal, kus me oleme ebamärksa paremas põlves. Seejärel võetakse manifestis kontrasti põhimõttel ette juba mainitud kujund tsaaririigi põhjani purustatud pehastanud alustoed. Tsiteerin manifesti ennekuulmata, rahvaste heitlus on vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud. Nad on allakäiguretoorika, oli Venemaa kirjeldamisel dollar juba mõnda aega tavaline. Üldisemas plaanis oli see lagunemist võetiseeri stiil juurdunud koos Marx ja Engels kommunistliku partei manifest ikka, nagu öeldud, aga nii näiteks kirjutas Lenin pärast veebruarirevolutsiooni tsaari monarhia roiskunud olekust ja Gustav suits kirjutas Pi mädanenud ise valitsuse süsteemidest. Ants-Peep meenutab, kuidas saksa rüütelkonna esindaja oli 1915. aastal kõnelnud üle mädanenud Venemaast. Ja Peep ise kasutab oma tagasivaates uppunud Venemaailma riigi laeva kujundit, mida Tuglas oli tarvitanud juba seitsmeteistkümnendal aastal tsiteerinud uglast. Mida kiiremini on läinud vene riigi lagunemise protsess, seda selgemini on hakanud kujundama mõtted meie hukka minema. Laevaga ühes põhja minna ei taha. Meil oli juba juttu mustast merest. Kuulge, mereni ulatuvad sarmaatia lagendikust. Millal laiutavat korralagedust, nenditakse ka Eesti iseseisvusmanifestis. Üle sarmaatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus. Sarvaatia lagendik oli Venemaa geograafiline võrk, pilt. Seda nimetatud ka Ida-Euroopa lauskmaaks varem vene lauskmaa suurune lagendik, vene tasandik ja nii edasi. Ent sarmaatia lagendikud pikuga halvustav ideoloogiline kujund, mis toonitas Vene riigi hiiglaslikku ebamäärasust stihhiliste loodusjõudude meelevallas sarmatist Mose haiguseks nimetati eriti Venemaal levinud kalduvust suuri sõnu teha et sellega oma loidu tegutsemist varjata. Ja arvati, et tsiteerin siinkohal postimehest aastat 915 et selle nähtuse sünnitamisel on inimeste loomu kõrval kahtlemata tähtsalt kaasa mõjunud sarmaatia, ääretu ulatus ja piiramatus. Jaan Tõnisson võitles sarmaatia ähvardusel isegi joomise vastu sest mis tegevat küll alkoholismist nõrgestatud Eesti rahvuskeha, kui idast sarmaatide lagendikul tõusevad laene, tule Balti pinna kokku löövad. Pärast iseseisvusteele asumist söandati sarmaati avarust üle juba päris võlad nalja visata. Nii näiteks toob ajakiri odamees 1900 19. aastal ajaloolase Hendrik Seppa pilaloo kodusõjaaegsest röövli moraalile allutatud Venemaast mille taustaks on mära aimamatut, kollektivismi sünnitav sarmaatia lagendik. Tsiteerin lõpmatuid sarmaatia lagendikudel hulguvad jällegi nomatiseerivad rahvakogud, uskudes omi juhtidesse. Muinashajul usuti Tšingis-khaani Tammer Laanesse sarmaatiana-Euroopale hädaohuks olnud Dalaialistel lume tuisust lõpmatuid rohtlaantes talvel ja pääle kiirkäigu tulevat lopsakat kevadet, tolmu sel suvel on kodu leidnud traditsioonilikult karja vaimus elavad hommikumaalased sest step on olnud sõjalaagriks ähvardavaks hirmuks individualistlikud kalduvustega Euroopale. Kas on Volga doni mail viibinud küütlane Petseenek tatarlane nomaadiseeriva kaldumusega, Slavlane, nad kõik on olnud ilme poolest vaenulikud individualistlikud Euroopa kultuurile sisse sarmaatia lagendikku, väljendi taust. Muuseas, meie kodust merd nimetatakse iseseisvusmanifestis nii Läänemereks kui ka balti mereks. Esimene neist nimetustest on pärit suitsu märgukirjast Läänemeri teine aga maanõukogu seletuskirjast, andes ilmselt märku viimase autori või autorite vene mõjulistest eelistustest. Balti meri. Mõiste tuli just vene keelest. Refesti lõpetab neli värsirida Johann Voldemar Janseni laulu Mu isamaa, mu õnn ja rõõm viimasest salmist mille teine ja kolmas rida vahele jäetud. Ei ole põhjust hakata siinkohal arutama tulevase Eesti hümni teksti päritolule, ka vaagida selle algupärasuse ja laenulisuse vahekorda. Seda mujal põhjalikult tehtud. Tähelepanu väärib laulu poliitiline staatus manifesti avaldamise ajal. Seda ei olegi niisama lihtne määratleda. Janseni eestikeelsed sõnad helilooja Fredrik patsiuse ja luuletaja Johann Ludwig rüüneberi laulule Tamme meie maa või siis rootsi keeles algselt Ootland valmisid teatavasti 1869. aasta üldlaulupeoks millega tähistati pärisorjuse kaotamise viiekümnendat aastapäeva Liivimaal. Laulust kujunes armastatud rahvuslaul ning 1894. aasta Tartu ja 1896. aasta Tallinna laulupeol olevat seda esitatud juba püsti seistes paljapäi misjärel Postimees arvatavasti selle toimetaja Karl August Hermann otsustas küsida, kas lugu sobiks ehk nimetada eesti rahva hümniks ning vastas küsimusele taktikalistel kaalutlustel siiski ebalevalt. Tegu olevat ikkagi isamaa lauluga, mis keisrilauluga ehk siis Venemaa hümniga võistlema ei kipu. Sisuliselt oli aga rahvushümni mõiste ühes sellega ometi juba lendu lastud. Gustav Suitsu, Karl Eduard Söödi toimetatud eesti luule antoloogias teeks ta 10, esitletakse seda teost Isamaalauluna Auguste Kaarna eesti luuleilmas 1913 Isamaa hümnusena teosele alates 19. sajandi lõpust pidulikel puhkudel pidevalt kavas. Teda lauldi 1905. seda oktoobri sündmuste ajal Tartus ning, nagu öeldud, esimest ja viimast korda kõlanud Petrogradis Tauria palees 26. märtsil 1009 17. Eestlaste suure rongkäigu ajal. See oli kindlasti üks poliitiliselt otsustavamaid silmapilke selle laulu kujunemisel riigihümniks. Nii lauldi seda ka 1009 seitsmeteistkümnenda aasta 28. novembril maanõukogus, kui ta tunnistas end ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis ning 23. veebruaril Pärnus, seejärel teistes linnades, kui kuulutati välja Eesti vabariigi iseseisvus. Samas aga puuduvat laulu Mu isamaa, mu õnn ja rõõm tarvitamise kohta siiani selged õiguslikud sätted ning nõnda on see Eesti riigihümniks kujunenud tavaõiguslikul alusel, nagu juristid ütlevad. Ainus õigusakt, kus hümn on osaliselt ära trükitud, olevatki Eesti iseseisvusmanifest. Aegade jooksul on palju mõtteid vahetatud selle üle kas on üldse sobivad kahel iseseisval riigil, Soomel ja Eestil on sisuliselt üks ja see sama hümn. Ehkki soome rootsikeelne laul sündis paarkümmend aastat enne Eesti laulu muutusse eesti keeles rahva omaseks ehk isegi pisut varem kui soome keeles. Rahvushümni tunnuseid nakas laul mõlemal pool lahte omandama umbkaudu 19. sajandi viimasel kümnendil, mistõttu pole põhjust karta eesti hümni Belka laenulisust. Pigem oli tegu kahe rahvushümni, osalt rööpsa arenguga jagu Gustav Suitsu plaanitud eesti soome uni joonist ei saanudki asja. Siis jäi seda ideed ometi meenutama kahe hõimuriigi ühine hümn. Võib-olla, et üleüldse kõige emotsionaalsem riiklik lilleside Soome ja Eesti vahel. Manifest kõigile Eestimaa rahvastele. Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eestis aeg tuleb, mil kõik piirud kahel otsal lausa löövad lõkendama ja et kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma. Nüüd on see aeg käes. Ennekuulmatu rahvaste heitlus on vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud. Üle sarmaatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma Allamata kõiki rahvaid, kes endise vene riigi piirides asuvad. Lääne poolt lähenevad Saksamaa võidukad väed, et Venemaa pärandusest omale osa nõuda ja kõigepealt just balti mere rannamaid oma alla võtta. Sel saatuslikul tunnil on Eesti maapäev kui maa ja rahva seaduslik esitaja ühemeelsele otsusele, jõudes rahvavalitsuse alusel seisvate eesti poliitiliste parteidega ja organisatsioonidega, toetades rahvaste enesemääramise õiguse peale tarvilikuks tunnistanud Eesti maa ja rahva saatuse määramiseks järgmisi otsustavaid samme astuda. Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides kuulutatakse tänasest peale iseseisvaks demokraatlikeks vabariigiks. Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad. Harjumaa Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga Tartuma Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa, ühes Läänemere saartega, Saare-Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. Wabariigi piiride lõpulik kindlaksmääramine Lätimaa ja vene riigipiiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel, kui praegune ilmasõda lõppenud. Eeltähendatud maakohtades on ainsamaks kõrgemaks ja korraldavaks võimuks Eesti maapäeva poolt loodud rahva võim Eestimaa päästmise komitee näol. Kõigi naaberriikide ja rahvaste vastu tahab Eesti Vabariik täielikku poliitilist erapooletust pidada ja loodab ühtlasi kindlaste, et tema erapooletus nende poolt niisama ka täieliku erapooletuse ka vastatakse. Eesti sõjavägi vähendatakse selle määrani, mis sisemise korra alalhoidmiseks tarvilik. Eesti sõjamehed, kes Vene vägedes teenivad kutsutakse koju ja tee mobiliseeritakse. Kuni Eesti asutav kogu, kes üleüldise otsekohese, salajase ja proportsionaalse hääletamise põhjal kokku astub maa valitsemise korra lõpulikult kindlaks määrab, jääb kõik valitsemise ja seaduse andmise võim Eesti maapäeva ja selle poolt loodud Eesti ajutise valitsuse kätte, kes oma tegevuses järgmiste juhtmõtete järele peab käima. Esiteks kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees. Teiseks vabariigi piirides elavatele rahvuslikele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskultuurilised autonoomia õigused. Kolmandaks kõik kodanikuvabadused, sõna-trükiusukoosolekute, ühisuste liitude ja streikide vabadused, niisama isiku ja kodukolde puutumatus peavad kogu Eesti riigi piirides vääramata maksma seaduste alusel, mida valitsus viibimata peab välja töötama. Neljandaks ajutisele valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata kohtuasutusi sisse seada. Kodanikud ei, julgeoleku kaitseks. Kõik poliitilised vangid tulevad otsekohe vabastada. Viiendaks. Linna ja maakonna ja vallaomavalitsuse asutused kutsutakse viibimata oma vägivaldselt katkestatud tööd jätkama. Kuuendaks omavalitsuse all seisev rahvamiilits tuleb avaliku korra alalhoidmiseks otsekohe elusse kutsuda, niisama ka kodanikud ja enesekaitseorganisatsioonid linnades ja maal. Seitsmendaks. Ajutisele valitsusele tehakse ülesandeks viibimate seaduse eelnõu välja töötada maaküsimuse tööliste küsimuse toitlusasjanduse ja rahaasjanduse küsimuste lahendamiseks laialistel demograafilistel alustel. Eesti. Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus saab vabalt ja iseseisvalt oma saatust võib määrata ja juhtida asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres. Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinege, kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös. Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda. Meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks. Su üle jumal valvaku ja võtku rohkest õnnista, mis iial ette võtad, sa mu kallis isamaa, elagu iseseisev demo, kraatiline Eesti vabariik. Elagu rahvaste rahu. Akadeemik Jaan Undusk kõnelejast teemal Eesti iseseisvusmanifesti intertekstuaalsus. Teise saate alapealkiri oli luuletaja ja luulemanifesti sünnil. Manifesti luges ette, et Eesti muusika ja teatriakadeemia lavakunstikooli neljanda kursuse üliõpilane Christopher Rajaveer. Täname Tallinna linnateatrit. Aitäh, Indrek diisel. Saate panid kokku Külli tüli ja Riina Roose. Raadioteater 2016.