Alustanud nädala eest matka läbi meie sajandi levimuusika jõudsime heita pilgu sajandi esimese aastakümne meelisviisidele. Jätkakem siis sealt, kuhu peatuma jäime. Sajandi teise kümnendiku populaarseimaks ajaviite muusika autoriks kujunes austria viiuldaja Fritz Graysler, kes 10 aastaselt oli lõpetanud Viini ja 12 aastaselt Pariisi konservatooriumi. Viimases oli ta Leo deliibi juhendamisel õppinud ka kompositsiooni. 1910. aastal ilmus temalt korraga rida viiulipalu, mis hakkasid kõlama pea kõigi maade kohvikutes Viini kapriis, armurõõm, armupiin, Hiinad, amburiin ja ilus rosmariin. Chrysleri miniatuuride romantiline elegants ja Viini rahvaliku muusikaga seotud meloodiline väljendusrikkus ei jätnud ühtki sajandi alguse muusikasõpra külmaks. Kuulake siinkohal tema ilusat rosmariini. Samas, 1910.-st aastast on aga pärit üks tänaseni haljana püsinud hoopis teist laadi karakteriga meloodia. Shelton Brucci. Kunagi. Sellest viisist tuli üks varaseid džässi ja tantsumuusika levinumaid teemasid, mis läks kasutusele ka mitmes filmis. Vähemalt paaril korral koos esmaesitaja Sofi takeriga. Džässimuusikutest on seda teemat heli plaadistanud väga paljud meenutuseks katkenud Sidney Pežee versioonist. Sajandi teine aastakümme kujunes hiilgeajaks Nadežda appleviitskajale, kes oli vene varase estraadikunstnik kolmas täht möödunud saates kuuldud varjabanina ja Anastasia Vialtseva kõrval. Tema elukäik kujunes lausa seiklusfilmistsenaariumiks. Vaene lapsepõlv, Kurski lähedal maal kolm klassi külakooli sulgumine kloostrisse ja sealt põgenemine elu rändtsirkuses, rahvakooris ja balletitrupis. Hiilgav menu Moskva, Peterburi ja teiste linnade lavadel. Heliplaadid alates 1910.-st aastast. Näitleja rollid tummfilmides. Rindeelu halastajaõena esimeses maailmasõjas esinemised, punaarmee väeosades langemine valge kaartlaste vangistusse. Immigratsioon Türgis, uus tõus Euroopa ja USA lavadel kuni täieliku unustuse langemiseni Pariisi odavates restoranides. Elu lõpul sattus Plevitskaja oma kolmanda mehe, valge kindral skooblini kaudu ühe poliitilise afääri keerisesse ja mõisteti prantsuse kohtu poolt 20-ks aastaks sunnitööle kus ta hitlerliku okupatsiooni ajal hukkus. Niisuguse filmi stsenaariumi väljamõtlejad süüdistaks kriitika arvatavasti fantaasia liigses Muhamises. Aga see kõik oli Nadežda Plevitskaja tegelik elu. 1929. aastal kirjutas ta juba emigratsioonis, olles oma mälestustes. Nüüd, kui ma lõpeta neid ridu, laulab minu akna all tihedas mooruspuu heledasti lind. Kas pole see mitte tervitus kodukandist? Kas polnud sama lind soojal suveõhtul morowskino metsas? Ja kas ei laulnud ta sirelipõõsas mu ema haual? Tänan, armas laulik. Kummardan sinu ees selle laulu eest. Sul on väledad tiivad, lendad kuhu tahad. Mul on vaid üks tiib ja see ükski on vigane. Oma tormilise elu jooksul plaadistas Nadezdablevitskaja üle 20 laulu. Kuulake Jakov Prii kuusi, laulu, uljas kaupmees mis on vormilt väga lühikese perioodiga salmilaul. Ometi leiab lauljatar iga kordamise jaoks midagi uut, nii et esitus ei muutu igavaks. Sajandi teiseks aastakümneks polnud Räkk taim veel kaugeltki surnud, kuigi esikohale hakkas pretendeeri uusi tantse. 1911. aastal kirjutas Göring Berlin laulu Alexander Shrek. Taimbänd saavutas märkimisväärse populaarsuse, kuid sai tõeliseks ever kliiniks alles 28 aastat hiljem seoses samanimelise filmiga. Nõnda see viis kõlab seade tükkima tänapäevasem. Sirvides samal aastal välja antud täielist eesti keele blattede nimekirja leiame sealt 20 laulu, tenor Lukelt 10, bariton J-Din Felinskilt kaheksa stuudioosus, Leonhard Mõimannilt kaheksa, bariton Otto pahmanilt. Hulk laule on sopranite Aino Tammelt, Paulo preemilt ja Matilde Lüdixinkelilt. Tervelt 16 nalja laulu Tallinna eesti teatri esimeselt näitejuhilt näitlejanna Paul pinnalt ja samapalju Tallinna eesti teatritegelasele Gustav Frichilt. Tollased plaadid olid juba uutena kaunis suure kahinaga, aga kõva kuulamine metallnõelaga viis nad niisugusesse seisukorda. Nagu demonstreerib järgnev pala. Paul Pinna laulab nalja laulu üks, kaks, kolm. Meile võib lugeda, et neid võib koodita selle peale noormees leiti ruttu kohale. Ja kostja Birgalt pitsal hõljus. Soovita ka. 1912. aasta on tänaseni püsinud viiside poolest üllatavalt rikas. Sellest aastast on pärit tšauhh Williamsi laul Pikkondee typereerisse mis oli samal kümnendil alanud esimeses maailmasõjas üks populaarsemaid sõdurilaule muidugi ainult inglise armees. Meeldivat viise on samal aastal ilmunud Fremli operetis jaanimardikas Paul linke. Loominguline püssirohusarv hakkas juba tühjaks saama, kuid tema operetis Krii oli veel paar laiema populaarsusega meloodiat, siiami vaht, paraad ja tüki nimi, meloodia valss, krigri. Inglise autor Ivan Vitkam jutustab uskumatuna tunduva loo seoses 1912. aasta löök lauluga. Selle autor Burnett saadeti koos teistega 1900 seitsmeteistkümnendal aastal USAst Prantsusmaale sõdima. Seal saida, raskesti haavata ja tema identifitseerimismärk läks kogemata vahetusse, nii et koju läks teade tema surmast. Paranemise puhul selgus, et raske põrutus oli tekitanud pöörnetile täieliku mälukaotuse. Ta ei teadnud, kes ta on või kust pärit. Sõda oli juba lõppenud, kui sinna haiglasse, kus helilooja veel põdes tuli väike estraaditrupp ja üks laulja esitas Berniti laulu Mu melanhoolne lapsuke. Seda kuuldes hüüatas helilooja. See on ju minu laul. Talle tehti selgeks, et need on surnud kuid oma meloodia ära tundmisest piisas heliloojale, et alustada järelpärimisi, mis lõpuks viisid omastega kokkusaamiseni. 1912. aasta on märkimisväärne ka sellepärast, et siis avaldas William Christopher händi oma kolm aastat varem loodud Memphise pluusi. See oli esimene pluus, mis pääses trüki. 1913. aastal alustas võidukäiku tänaseni vist küll populaarseimana püsinud tango Eld shoklo. Lisage met kuuldud tango hispaaniakeelne pealkiri ei ole ühemõtteliselt tõlgitav. Choklo on Argentiinas, raskuskoorem Kesk-Ameerikas aga maisitõlvik. Vist seepärast saigi tango endale ingliskeelses tõlkes pealkirjaks tuline suudlus. 1913.-st aastast on pärit veel üks haljana püsinud meloodia, mis nagu varem kuulatud Aleksander Shrek taim. Bänd alustas oma teist võidukäiku alles helifilmiajastul 30.-te aastate lõpul. See on James Monaco laul. Sa panid mind ennast armastama. Tõlge on väga ebapoeetiline, aga mõte on edasi antud. Sellest sai noorukese jutiga Hollandi üks suurimaid menulaule. Aasta 1914 on jäänud ajalukku meie sajandi esimese suure sõja algusaastana. Kui meenutada selle aasta pärandatud viise, siis pole nende hulgas veel kuigi palju sõjaga seotud, kuid ja ega neid veel palju jõutudki luua. Sest pärast Franz Ferdinandi tapmist 28. juunil möödus täpselt kuu kuni Austria-Ungari Serbiale sõja kuulutas. Teised liitusid peamiselt augustikuus. Nii jäi seda aastat järele vaid neli kuud. Aga ega ka järgnevad aastad toonud midagi püsivamat sõja temaatiliste laulude osas. Laulukesed, milles jutustati sellest, et õde suusi õmbleb sõduritele särke et sõdur peab pakkima oma mured seljakoti aina naeratama. Ja et jänki poisid peavad õppima prantsuse keeles tütarlastega kurameerima. Need kõik on jäänud tolm oma ajalooriiulile. Euroopas sai populaarsemaks viisiks hoopis Rudolf džinski meloodiline Viini laul, friin muu unelmate linn. Ookeani taga ilmus üks kõigi aegade soositumaid pluuse. Võib-olla on see ühtlasi ka tunnetuid, jazzi pala William Christopher händi sänd Lõvi pluus Carlo poolenderia, Karl-Heinz Holler kinnitavad oma džässijuhis koguni, et see pala olevat 21 aastat hiljem saanud Etioopia plaste sõjahümniks kui Itaalia Etioopia-le kallaletungis. Selle teabe tõepärasuse eest ei julge ma küll kätt tulle panna. Igatahes on Saint Louis bluusi heli plaadistanud kaugelt üle 70 džässikuulsuse vähem tuntud esitajaid on sadu. Teise maailmasõja ajal tegi Glenn Miller sellest palast Marsi ja seda varianti on sobiv meenutada ka seoses 1914. aastaga. 1914. aastal sai muide teoks esimene kergemuusika kontsert New Yorgi kaanegi hoolis. Seal esines afroameeriklastest koosnev Chimm riisi tantsuorkester, ennetades 10 aastaga pool Vaitmani kontserti. George Kööshini rapsoodia esiettekandega. 1915. aasta tõi kaasa Imre Kalmani opereti Silva, mis on ka 75 aastat hiljem hea tervise juures. Maal sai populaarseks Aleksandri vertinski, kes esitas oma laule PRO grimmis ja kostüümis, pannes aluse omapärasele žanrile miniatuursete muusikaliste novellide teatraalsele esitamisele. Peenetundeliselt intiimses laadis. Rohkete intonatsiooninüansside ja žestidega. Järgnev laul vertinski repertuaarist on plaadistatud küll tunduvalt hiljem, kuid iseloomustab hästi selle muusikalaadi, mis teda populaarseks tegi. Aleksandr Vettinski oli siis juba üle 10 aasta surnud, kui sellest laulust tuli inglanna Mary Hopkinsi esituses rahvusvaheline bestseller. See oli 1968. aastal. Märkigem veel, et 1915. aastal asutas pool Whitman oma orkestri, millega hiljem teenis endale džässikuninga nimetuse, olles siiski tegelikult Tšassist üsnagi kaugel. 1916. aastal ilmunud viisidest torkab silma briti armee majori Effhei riketsi marss kolonel puugi avaldatud Kenneshei äll Fordi varjunime all. Tänapäevase populaarsuse pälvis pala alles 1957. aastal tehtud filmist. Sild üle gway jõe. Filmi peaosaline Alec Guinness oli Marsi ilmumise ajal poolteist aastat vana. 1916. aastal ilmus laul, mul pole kedagi. Järgmisel kümnendil muutus soositud džässistandardiks, olles Lui aastangi päts vooleri ööl Hainsi pessis missi ja paljude teiste nimekate solistide repertuaaris. Laulu esiesitaja oli aga sajandi alguse populaarseim Broadway lauljatar Maal sündinud Sofi Taker. Laulu autorina märgitakse harilikud Spence Williamsi kuid mõnedel andmetel oli tegelik autor Charles horfiild, kes laulu levitamise huvides lubas Williamsil märkida ainult kaasautoriks. Hiljem aga kaotas üldse õigused oma teosele. See, et kirjastajad, orkestrijuhid, mänedžeride ja teised tegelased nõudsid heliloojatelt kaasautorlust oli omal ajal väga levinud komme. Nii laulis kõnelus laulu Sofi Taker. 1900 seitsmeteistkümnes aasta tõi suuri vapustusi senisesse maailmakorda paljugi sellest, mida oldi harjutud pidama igaveseks ja muutumatuks, leidis põhjalikku ümberhindamist. Muidugi ei osanud tollane levimuusika töölisliikumise tõusu ja suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni võitu kuidagiviisi kajastada. Nagu teame, tulid ühiskondliku eluga otseselt seotud tuuled levimuusikasse alles pool sajandit hiljem. Varem olid kriitilised noodid populaarsetes lauludes harvaesinevat, eks eranditeks. Siiski leiame 1900 seitsmeteistkümnendal aastal ilmunud nootide loetelust rea tõsisemaid laule. Need on afro Ameerikas, Pirituaalid, sügav jõgi, keegi ei tunne minu muret, lasku maha tuline vanker ja mõned teisedki. Spirituaalidel on USA musta elanikkonna võitluses kodanikuõiguste eest olnud märkimisväärne koht ja pole ime, et neid esitas selge poliitilise tagamõttega ka pool roobson. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal tegi Original Dixilanšans bänd esimesed džässiplaadid. Nende hulgas oli üks, mis jäädvustas Nicklarokka samal aastal loodud pala tiger rääk. Selle aluseks olevat olnud üks New Orleansis pidudel mängitud prantsuse Kadrill. Hiljem on seda pala mänginud loendamatud kollektiivid, isegi Charlie Parker pole sellest mööda saanud. Nii kõlas Oricinal Dixile ainult sääs bändi algne versioon plaadistatud küll kaks aastat hiljem Londonis. 1918. aasta lööklauludest on tuntuimaks jäänud töörline Leyton'i, kui oled läinud, mis jällegi oli pärit Sofizzakeri repertuaarist. See meloodia on aga väga palju ka instrumentaalse džässiteemana kasutamist leidnud sealjuures üpris erinevatesse stiili suundadesse kuuluvate muusikute poolt. Nimetagem näiteks traditsioonilise džässi esindajaid Louis Armstrongi, Sydney Pežeed ja Rednikolsid svingi muusikuid peni Kudmeni ja Lionel Hamptoni piibopi, haardpopi esindajaist Charlie Parkerit ja sonistiti hilisemast veel Toshiga kioshid ja Charlie marjanud. Kõigi nende tõlgitsused on muidugi vastavalt nende stiilisuundadele eriilmelised. Kuulake neist Benny Goodmani üht versiooni, temal on neid sellest palast üsna mitu. Nii olemegi jõudnud sajandi teise kümnendi viimasesse, 1919.-sse aastasse. Versai rahuleping lõpetas esimese maailmasõja. Kuid ega seepärast veel rahu maa peale tulnud. Antanti riikidel jätkus veel mõnda aega püssirohtu interventsiooniks noore nõukogude maa vastu. Rahutusi oli mujalgi. Haitis tekkis ülestõus viis aastat kestnud USA okupatsiooni vastu. Ja värskelt Nobeli rahupreemia saanud president Wilson lamades halvatuna voodis neelas muude arstirohtude kõrval alla ka selle pilli, et tema riigi merejalavägi Haitis 1800 kodanikku igaveseks maha rahustas. Selle kõrval oli Chicago musta elanikkonna tänavarahutused 31 surnu ja 500 haavatuga päris pisiasi. Neli kuud köitis avalikkuse tähelepanu Henry Fordi protsess ajalehe Chicago Tribioon vastu. Autotööstur arvas, et lehe ühes juhtkirjas oli temast tehtud anarhist ja nõudis au haavamise eest miljon dollarit. Vandemehed hääletasid kaheksa korda, kuni lõplikult kohtuotsusega maha said. Ajalehel tuli fordile maksta kaheksa senti. 1919. aastal sai esimese õnnestunud lauluga tuntuks 21 aastane helilooja George kökhin. Laul soni oli pärit revist Sinbad. Kyushwini hilisema erakordselt ereda loominguga võrreldes pole ta samaväärselt elujõulisena püsinud. Noore köshiniga võrreldes olid tollal menukamaid 10 aastat vanem Perling Berlin ja koguni ligi 40 aastat vanem Victor Herbert, kelle opereti loomingust tollal vallatumarietta suurt tähelepanu köitis. 1919. aastal kirjutas Victor Herbert klaveripala pealkirjaga Ameerika idüll. 20 aastat hiljem helilooja puhkas siis juba mullas satusse. Pala kellelegi kätte viis näis meeldiv ja nii sündisid sellega sõnad. Laul sai uue pealkirja hilissuvi ja läks 1939. aasta bestsellerite hulka. Siiski on seda meloodiat hiljem ikka rohkem instrumentaalselt esitatud. 1919.-st aastast on pärit ka paar igihaljaks jäänud Dixinandi teemat õnnest seitsi. Maailm ootab päikesetõusu ning öelnud ja pläki tardanella. Esimese tõi Benny Goodman üht otsa pidi sving muusikasse, teine on jäänud põhiliselt Dixilanud ansamblitele repertuaari kõlagu, siis mõlemad mainitud teemad. Tänase saate hüvastijäetuna. 20.-te aastate esimese poole levimuusikasaaki kaalume kolme nädala pärast, kaheksandal juulil. Seniks kuuluma.