Hea meel taas kohtuda. Taas rahvateenrite. Kell saab kohe 11 ja viis minutit ja nagu igal laupäeval siis siin vikerraadio stuudios rahvast teenimas täna raadio kantslist teenivad rahvast Mart Linnart kolleeg ETVst Heikki Talving, uudistevabrik Baltic News Service ja mina saatejuhina Aarne Rannamäe, samuti ETVst. Oli õnn või õnnetus olla nädal aega Eestist ära ja alles eile õhtul sai lennuki rattad maha, nii et ma küsiksin, head kolleegid e-poest kõigepealt, et mis siis vahepeal juhtunud? Palju võiks, ühesõnaga nii kui sa täpsustaksid. No sündmusi oli sel lõppeval nädalal ikka hästi-hästi palju, sest sisepoliitikast lõpetades välismaaga meie suhted naaberriikidega, meie läher lähiriikides toimub kaugemal toimuv, nii et igavaks seda nädalat küll nimetada ei saa. Uudiseid uudiseid meie poolt on tulnud, ulatanud piisavalt aga tegelikult see ei ole mingi näitaja, näitaja oleks hoopis see, kui ma küsisin pele inimese käest mardi käest, et milles sinu avalood olid, sest et see, mida aktuaalne kaamera paneb oma avalooks, see peaks olema sellel päeval tähtsal tähtsal sündmus, meie teeme need noh päeva jooksul natukene rohkem salt tähtsama mitte tähtsama esiletõstmine on. Suleti. Nonii Mart Linnart, ETV värske töötaja. See avalood olid nädala esimesel poolel tervishoiutöötajate palgavaidlustest ja nädala teisel poolel siis väidetavast sõjatehnika veost parvlaeval Estonia 94. aastal. Et need sassis, teadke ei ajanud. Sest kui ma tulen koju ja, ja ego lennukis võtan lehe lahti või siis kodus ja vaatan Lopo ülemist, nagu juhtunud on, siis mõttetud. Las tulevad välismaalt mingisuguse, noh, suure asja juurest, eks ole, kas mõnest nagu tippkohtumiselt või, või mingid niuksed reaalselt tähtsust omava omava sündmuse juurest, et siis on nagu vaatad, et issand küll on need Eesti asjad pisikesed ja, ja millises väikeses supikausis me seda, seda lobi endal keedame siin aga, aga seekord oli tõesti nagu vastupidi. Võib-olla see tulenes ka sellest, et mul oli nagu seekord nagu teistsugune sõita, et ma olin nagu seotud eesti asjadega ja ja, ja sai ka lähemalt natuke suhelda Eesti peaministriga selle sõidu vältel ja rääkida eesti asjadest, aga poolest need asjad, mida te nimetasite, siis kõigepealt need meditsiini asjad ja katastroofiseisus olev meditsiini rahastamise küsimus, väidetavalt siis katastroofiseisus ja Estonia asjad ja loomulikult meie oma julgeolekuprobleemid. Mis mulle siin silma torkas, siis ikka jätkub üha teravnev vastuolu ja vaidlus, kas Balti presidendid peaksid üheksandal mail järgmine aasta Moskvasse minema ja loomulikult puhtalt, mis tegelikult on samuti Eesti julgeolekuasjad, nagu näiteks Ukraina on, on tõepoolest teevad nädala selliseks suureks ja päris päris kopsakad sündmuste poolest. Alustame sellest, mis nagu ihule absoluutselt kõige lähemal, ehk need arstiasjad. Need Mul on nendest asjadest jäänud ikka niisugune mulje, et, et me võime rääkida neist asjadest nii palju, kui me tahame ja ja minna süvitsi kui detailidesse välja tahes. Kõik taandub ikkagi ühele asjale. Seda päevaraha on ikka õudselt lähe. Nojah, seda, mida ei ole või on liiga vähe, ei, on nagu väga raske otstarbekohaselt ümber jaotada, nii et kui tekk on liiga pisike, siis sellega kõik ele kata kuidagi ei õnnestu. Aga mis, nagu mulle sellest vaidlusest jäi, jäi silma, oli see, et vähemalt arstid väitsid niimoodi, et haigekassa poolt tehtud need kulupõhised arvestused olid kohati tehtud niimoodi, et, et kui raha on liiga vähe, siis me võime näidata seal mingeid teenuseid, mingeid materjale lihtsalt odavama, nagu nad tegelikult on. Radioloogide seltsi esimees näiteks väitis, et röntgeni röntgenifilmi hind on näidatud sellesse kulupõhises aruandes pea poole väiksemana selle selle filmituruhinnast ja noh, küllap muude asjadega niimoodi. Et kui me näitame asju omal ajal, siis ega nad sellest odavamaks ei lähe, maksavad ikka nii palju, maksavad, tegelikult ta lihtsalt teeb asja segasemaks. Mul on siin ees ekskolleegide Postimehe artikkel, kus on kirjas, et arstide erialaseltsi teha haiglate liidu arvutuste järgi oleks eriarstiabis ja hooldusravis juurde vaja 784 miljonit kroon. Pluss palgatõusuks veel mingi paarsada miljonit, need kõik kokku teeb tegelikult peaaegu miljardi ära kokkade peaaegu miljardi ära ja. Palgatõusuks perearstide 160 ja siis haiglatöötajatele vist 360 või midagi niisugust. Jah, 365 on siin kirjas. Keeruline värk, on olemas termin, mille nimi on meditsiiniökonoomika. Tunnistan ausalt ja puhtsüdamlikult, et mina sellest asjast eriti kompetentne rääkima ei oleks. Aga nii palju on. Väga kõrvaltvaataja mulje jäänud, et ega see asi nüüd päris ühte väravasse minna nüüd kah ei saa. Jaaguse väidel nüüd haigekassa südametunnistusele, kui tulid, kas oli nüüd kolmapäeval või neljapäeval, tuli mingisugune pressiteade kui oli just perearstide. Teema kõige teravam, et näiteks osa perearste kipub võtma raha välja aasta lõpus dividendidena, et see muudab nii, nagu kui see väide on tõene, ma ütlen, et see jääb jagu haigekassa südametunnistusele. See väide. Aga kui see on tõene, siis pildile mingi sihukese nüansi annab juurde küll. See on see, mida ma praegu tahtsin öelda, ainult. Jah, see paratamatult paneb mõtlema, et kas kiidetud pearaha süsteem nii nagu ta on, meil praegu käib, et kas ikkagi toimib nii nagu vaja näiteks kasvõi see, et perearst ei ole huvitatud oma patsiendi suunamisest lisauuringutele, sest need rahad lähevad ka tema sealt kogu eelarvest maha ja ja mulje, et see nagu motiveerib erid tegema asju, mis ei ole patsiendi huvides. Nojah, praegu ma tean, et lülitatakse mingisugust lahendust leida, sellega üritatakse vähendada haigekassa reservi. Seaduseelnõu peaks riigikogus üsna varsti konna alla tulema. Teine teine asi, mida sotsiaalminister on öelnud, on see, lükatakse edasi, kaob üldse ära. Sõnastuse võin ka eksida. Selline kava. Arsti juurde maakonnakeskusesse sõit, seal maksti, Pulpus oleks olnud bussipilet kinni makstud, et või osaliselt, et seda enam ei tule, sealt tuleb mingisugust raha kokkuhoid. Aga, aga ma kardan, et need on kah selliseid aukude lappimised ja. Tõenäoliselt jaotasid need inimesed, kes asjast rohkem teavad ja kelle käes on pädevusse otsustada mingisuguseid muid lahendusi leidma. Millised eakum? Küsimus on ikkagi, nagu ma aru saan, väga nagu põhimõtteline. Raha on vähe ja raha tuleb kuidagi juurde tekitada. See on siis kas mingite muude asjade arvelt riigieelarve menetlemine nagu on põhimõtteliselt ju enam-vähem katuse all, eks ole. Pikad ööd riigikogu saalis on, on läbi ja, ja kolmandal lugemisel nagu midagi suurt ette võtta ei, ei saa. See 2005. aasta riigieelarve võetakse vastu nii nagu ta on. Koalitsiooni kokkulepped siis maksude osas on, on paigal, kas need praegu ei muutu need suured kaklused jäiki tegelikult sel aastal olema olemata ei, ei tulnud sellist sellist vormi nagu, nagu eelmine osa selles lepik lepiti ju kokku just just teksti, milles nüüd nagu see nagu, nagu nagu see välja üldse võiks olla, Eesti elanikkond vananeb, pensionärid tahavad elada, sotsiaalmaksu tõsta ei saa seepärast, et ta on täis, hakkavad ettevõtjad just ja, ja on selge, et see 13 protsenti on, on vähe. Mis läheb siis sealt sotsiaalmaksust nii-öelda tervishoiukulutustele, et kus see, kus siis see lahendus olla. Tehakse siis tulema kusagilt muut, riigieelarve realt, aga, aga samas. Või kas järgmised valimised võidab tõesti see erakond, kes, kes teeb tohutu panuse inimeste tervisele, ütleb, et ma võtan sealt ja ja noh, panen sinna niisuguse summa, et sellest tõesti jätkub. Oh, sa esitad küsimusi, aga nüüd on küsimus, et seisavad riigi ees riigi riigivalitsemise Kui kunagi mindi valimistele loosungiga vali kord, siis nüüd minnakse vali tervise, näiteks. No see oleks juba ammu tegelikult, kui, kui riik on nii väike elanikkond on nii väike ja kahaneb sellises tempos, nagu ta meil siin kahaneb, siis on ju selge, et tervisele panustamine on ainuke, ainuüksi ainuke tõsine asi, millele tegelikult võib võib ju panustada, et, et see ongi see küsimus, iive ja tervis, et need kaks asja on need, mis aitavad nagu tervet rahvast taastoota. Nojah, siin on nagu kaks lahendust, kas võtta riigieelarves millegi arvelt raha ära või siis suurendada riigieelarvet, milleks oleks ehk vaja ilmselt maksudest, aga, aga meil on võetud suund pigem ikkagi maksude alandamisega. Valikute küsimus. Teate küsimus ja ainult on see vist selge, et praegune koalitsioon nagu neid valikuid väga-väga teha ei taha või isegi ei saa, sellepärast et see kokku lide, mis neid kolme ühendab, on, on vist liiga õbluke, et seal hakata suuri niisugusi kardinaalseid muutusi läbi viima, siis võib nagu kett katkeda. Teadmata on ainult kuskohast. See on mõnevõrra küll jah, teine teema teema kui hakkaks rääkima praegu koalitsioonierakondade omavahelistest suhetest. Ma ei tea, sotsiaalmaksu tõstmine ja saite tundub olevat küll välistatud ja üldse igasugune maksukoormuse tõstmine praeguse koalitsiooni poolt välistatud. Maksude parem kokkukorjamine, noh, eks sellest sellest ole ka kogu aeg räägitud. Aga. Et maksud lihtsalt laekuksid, nad laekuvad ju peres, ma ütleksin rahuldavalt ei ole ju probleeme olnud, tähendab, järjest paremini hakanud laekuma. No ma seda kindlasti, aga võin kihla vedada, et mitte kõik võime nimetada riike, kes ehitavad oma oma eelarved üles sellele, et keerame kruvisid kinni, tõhustame maksuameti tööd ja, ja küll see eelarve siis täitub, eks ole, täitub ülegi. Ka Eesti riigieelarve on tegelikult üle ületäitunud mitme aasta jooksul. Nojaa, aga sellest ma, see, see on ka nüüd selge, et ega kõik, mis maksudeks peaks tulema, ei saa korrata üheski riigis kokku seal. Ei, see on selge, see on selge see annaks ainult, et me oleme liigub kihikumas tõesti ka selles suunas igava põhjamaa poole, et, et, et meil on, need asjad on tegelikult läinud paremaks enne seda muidugi, ja kui me võtame kas või viimase viie või seitsme aasta lõikes Külakesse meditsiin läheb ka paremaks laevadelt. Ära surra ja kõik võtab aega ja. Sa tahtsid midagi öelda või? Sa raputad pead? See on teine teema, mis meil nagu skandaalina siin esile purskus ja on tõesti see, et me ikka elame minevikus ja uurime ja puurime neid mineviku asju. Mõnikord tundub, et rohkem ja antud juhul on ilmselt tegu siiski asjaga, mis mis võib liigutada mägesid, kui, kui, kui seal taga tõesti midagi on jutt, siis jälle sellest Estonia skandaalist mis mingisuguseid teadmisi me oleme saanud, eks ole, tähendab midagi nende laevadega või tolle laevaga seal tol ajal siis 10 aastat tagasi sügisel midagi seal veeti. Mida täpsemalt tähendab ilmselt seda, mis õnnestus Eestist ja võib-olla ka siit lähiümbrusest kogunenud Nõukogude Liitu kätte saada ja nii palju, kui või Vene armeelt õnnestus varastada, siis põhimõtteliselt venelastel endil, Vene sõjaväelastel endil oli see kaup seal peal. Ja nüüd on tõesti sõna otseses mõttes tegu nagu speku spekulatsiooniga, et kas kõik see, mida me nüüd teame ja kas see kaup, mida peeti, kas see on mingisugust nii-öelda lisaväärtust, kui ka uurime Euroopa Estonia huku, et neid seoseid vist ei ole nüüd küll ühtegi veel välja tulla. Ja olla ja samas muidugi võib-olla praegu ei ole vist ühtegi fakti, mis viitaks sellele, et oli samas noh Rootsi kaitsevägi väidab, et selle reisiga, mille Estonia hukkus, ei veetud mitte midagi niisugust. Samas mäletame ju neid spekulatsioone, kuulujutte, et väidetavalt hoiti laeva sadamas kinni, et veel üks veoki jõuaks sinna peale ja noh, kas see oli õige. Vale räägid siis tollest traagilisest mälestusväärsest õhtuse seisuga Estonia viimast korda. Lihtsalt see tuli meelde sellega seoses, et, et kui nüüd räägiti, et veeti neid salajasse Ei no see on selge, et kui rootslased alustasid nüüd selle relvakaubanduse või relvastus võis sõjaliste seadmete täpselt ei oska praegu öelda uurimist, siis surve sellele, et hakatakse uuesti uurima, hukku, ennast suureneb, suureneb. Suure tõenäosusega hakkavad need nõudmised, tuleb hakata seda traagilist tööd ennast uurima tuleb varem või hiljem juurde. Kas viib nüüd tõesti huku enda uue uurimiseni, ei julge oma praegu öelda, aga surve selle uurimise alustamisest hakkab kindlasti olema. No see on jah, et näed jumal nagu maati, milles võib olla bensiin ja, ja kui sa tiku viskad, alles siis saad teada, kas kas plahvatab või plahvataks Estoniaga täpselt samuti. Puhas spekulatsioon ka kõige müstilisem ja kõige valem lõppkokkuvõttes võib selguda võib, võib lõppkokkuvõttes viia tõesti mingite selliste sündmusteni, mis, mis on täiesti ettearvamatu. Mind pisut üllatas Eesti valitsuse suhtumine sellesse uurimisse võeti positsioon, et see on Rootsi siseasi, nemad uurivad, me oleme valmis abi osutama, kui nad seda küsivad. Et nagu seal ei oleks Eestiga mingit seost, samas ikkagi päev, kuhu, millega neid veeti, väljus Tallinnast sinna peale laaditi lipu all ja sinna laaditine sõjatehnika ilmselt Tallinnas ja suure tõenäosusega parem parim pärines Eestis paiknenud vene sõjaväeosadelt, nii et vaieldamatult on see Eestiga seotud. Nojah, oled sa, oled sa kindel, et kusagil mingisuguses toompuiesteel asuvas ametis tegelikult vaikselt ei vaadata siin ringi, et mis siin toimus tollal 10 aastat tagasi. See on nende amet, nad ilmselt peaks vaatama. Ja ei, ma oletan ka, et London ikka ringi vaatad, kas see tähendab muidugi ametlikku uurimist, see on, see on teine asi. Aga, aga ma oletan, et informatsiooni kogutakse küll. Siin on muidugi palju aspekte, milles, millele võiks lähemalt peatuda või vähemalt ära märkida. Üks on muidugi see, et et tollal Eesti Eestile väga huvitav suhtumine, mida, mida paljud meie kõrged sõjaväelased on hiljem tund hiljem ka mõned juba siis kritiseerid erinevad, et need vene relvad ja kõik see, mis pakkus, nagu välismaale huvi, mõtleme rootsi, huvitus mingisugusest vene tehnikast, eks ole, aastal 90.-te alguses kuni 94., nii et nii et miks Eesti nagu omal ajal kõikidel nendel asjadel käpa peale ei pannud, mis on, mis oli, oleks võinud, tegelikult ju oli nagu haardeulatuses siin kindral Laaneots on ju rääkinud, et me ütlesime, ah, viskasime nagu suunaliselt õhkus selliseid lauseid. Ah, meil pole neid vaja. Loobusime tegelikult soomukit, testi tankidest ja käsirelvadest ja kõigest jumal teab millest veel ja, ja mõni aeg hiljem võtsime oma isiklikus riigikassast raha ja hakkasime neid endale nagu sisse ostma. Nojah, sel hetkel oli nagu põhimure see, et, et neist lahti saaks leheküljel 100 siia jääda. Aga, aga ütleme see sõjatehnika, millest, millest nüüd jutt käis, mida sinna roosi elektroonika. Jah, ja ilmselt väga-väga kõrgetasemeline elektroonika ma just eile vestlesin kindral Laaneotsa ning õhukaitsespetsialisti kolonel Roosimäega, kes ütlesid, et, et siin oli väga kõrgtasemel radaritehnoloogia. Laaneots ütles, et peale seda, kui Mattias Rust siit üle lendas ja Moskvas punasel väljakul maandus toodi siia ikka tippklassi tehnoloogia. Ja et siin oli, et ehk see, mis, mis rohkem oleks võinud läänele huvi pakkuda ja mida kindlasti venelased oleks kõige rohkem kartnud, selle kadumaminekut oli lennukite tuvastamissüsteem, mis teeb vahet, kas on oma võõralennukiga tegu. Et kui see oleks läinud kaduma, siis oleks tulnud kogu suures riigis, vaheta süsteem välja, mis oleks tohutult kalliks, läheb ka see, mis on Kremli kohal. Ja ma sinu küsimusele, et miks need 94 käpa peale pannud? Meil olid nagu teised Muledist tollal meil oli teised suunalt, siis võeti suund NATO pooleks ja noh, lisaks lisaks sellele Smart ütles, et tähtis oli, et võõrväed ära läheksid. Kui eesmärgiks NATO ja kõik teadsid ju, et on vaja NATO tehnikuga tehnikaga hakata juhinduma, siis ei olnud nagu erilist vajadust selle. Võtsid näide, noh, elektroonikaseadmetega nad neid tõenäoliselt üles ei pannud, nad ainult selleks, et neid uurida. Ja no meist targemad sõjaväespetsialistid on küll nüüd kinnitanud, et suund nato poole liikumisel ja NATO standard nii-öelda omaksvõtmisel on, oli õige, kuid igasugusteks õppeotstarbeliseks harjutusteks ja nii edasi oleks, oleksid need asjad käidud küll ja küll selles mõttes võib neid, meie, meie kindraleid tollaseid kolonele ja majori usaldada küll, et nad jäid, asjad jäävad, küsimus on selles, et pigem ma arvan, et meil ei olnud jõudu. Meil on ka neil ei olnud teadmisi, et nii-öelda õigel ajal õiges kohas olla ja oma riigis noh, niivõrd efektiivselt tegutseda, et oleks nendele asjadele nagu nagu käpa peale saanud. Võib-olla oleks neid saanud niimoodi altkäeosta mitteametlikus korras, noh, on ju teada, et Tšetšeenias viivad Vene sõjaväelased väga agaralt. Kui soovid suuresti tänu seemnesõda tänu sellele kestabki, et, et Vene armee on väga lahkelt kõike, on valmis andma ja müüma ja, ja, ja tegelikult on kogu endine NSV Liit ju suuresti relvastatud veel palju selle selle noh, tänaseks võib olla osaliselt vanarauaks muutunud asjadega, aga osaliselt ka mitte. Miks Kesk-Aasia riikidel, miks Taga-Kaukaasia riikidel on relvastuses hävitajaid näiteks, eks ole, mida, mida Eestil ei ole. Venelastelt päranduseks saadud asjad kõik, nii et arvan, et tol ajal me lihtsalt jah, läksime nagu rohkem idee peale ja vähem olime pragmaatilised ja pluss veel see, et, et meil oli liiga vähe teadmisi ja meie käed olid liiga lühikesed selleks habeametitel luureametitele, et nii-öelda õigel õigel ajal õigeid otsuseid teha. Siin ei näe põhjust vastu vaielda. Pole mingisugust vajadust, et kui me tegelikult oleksime tollal saanud nagu õiged asjad kätte, siis oleks meil ka võib-olla need väed läinud nii-öelda meiepoolse väikese, meeldiva šantaaži korras hoopis hoopis teistel tingimustel ja natukene kiiremini ja selles mõttes Sellepärast, et Nõukogude vägede lahkumine siit noh tollal juba Vene Föderatsiooni vägede lahkumine oli osa üldse nende tagasitõmbumise suurest tagasitõmbumist Päevakavas ja küsimus oli selles, et kui nad tol hetkel vähemalt paljud meie diplomaadid, kes nii-öelda nende läbirääkimiste juures olid, on, on kinnitanud, et kui, kui see ajakava oleks edasi nihkunud siis oleks teatud tingimustel olnud võimalik veel neid pidada siin mõnda aega ja see, see kahju oleks kahtlemata olnud korvamatu, aga see on juba nii-öelda juulilepete teema ja, ja väga-väga komplitseerib haritud ja, ja võib-olla siin polegi nagu olemegi ühest ühest vastust olemas, et oleks, oleks läinud nii, oleks olnud praegu nii või oleks olnud vastupidi, nii et seda on väga-väga keeruline öelda. Igal juhul. Sonia laevahukk muidugi. Ega, ega need vandenõuteooriad muidugi ei, ei kao mitte kuhugi ja, ja niikaua, kuni elavad need põlvkonnad, kes kelle, kes seda kaotust üle elasid omaksed ja sugulased ja kõik, et siis. Noh, vaevalt et oleks küllap hiljemgi, sellepärast et ajaloo selliste müstiliste sündmuste kohta kirjutatakse ju romaane ja erinevalt teooriat ka siis, kui see, mis ma ütlesin, mitusada uut Jajah, ega ega Titanicu puhul ütleme jäämäe versioon ei ole ju ainukene, eks ole, nii et ka neid asju aetakse, kes ikkagi topist, John Kennedy? Noh, need on juba näiteid, näitleja on palju. No nagu venevere asjade juurde. Me jõudsime, läheme siit edasi ka siis oma tänase saate juttudega noh, maikuu läheneb ja suur võiduaastapäev ja ja Kelleri kaotuse aastapäev ja, ja see on kõik vaja kuidagi tähistada. Aastapäevad on tähtsad ja et nad on tähtsad kõikidele rahvastele tegelikult maailmas ja sealtkaudu antakse ja võetakse neid signaale, mismoodi, nagu riikide suhted saavad edasi minna ja mõnikord on nii, et, et mineviku hindamisel minevikku hindamine ongi lõpuks see takistus, mis, mis tegelikult on nagu põhiliseks takistuseks, et riikide suhted ei saa edasi minna, on on 109. mai kindlasti üks üks ülimalt vastuoluline kuupäev. Ja kui ma kõigepealt teie käest küsin, head kolleegid, et kas üheksas mai peaks siis kolme presidenti kolme balti presidenti seal Lenini mausoleumi peal nägema ja vene vägede võiduparaadi ümmarguse juubeliaastapäeval, siis, siis mis te vist, miks sa kohe nii raske küsimus? Raesekretär. Presidendil on võimalus, kas minna või mitte minna uju, eks ju nagu teist või kolmandat võimalust enam ei ole. Kõik muud sellised surrogaatvõimalused, et avaldused ja saadame kellegi teise ja kõik, kõik see nii-öelda, noh, välispoliitika küsimus. Aga küsimus meie president. Ene Ergma juba ütles, et kutsun presidendile, temal ei ole nagu. Ja, ja ma arvan, et selles tingimustes me selle võimaluse võime nagu väljapraakida, kuigi mõned poliitikud on öelnud, et Rüütli asemel võiks minna Ergma sellepärast et kutse on presidendile ja mitte ainult sellepärast, vaid venelased ei esita kunagi kutset kellelegi teisele ja ei võta kedagi teist kunagi vastu maja kui ainult meie presidenti. Sõltumata sellest, et Eesti riigis, Läti riigi sõja ja Leedu riigis presidentide volitused on, on hoopis isesugused. Eksivad. Mul on tunne, et see kutse Venemaa poolt esitati arvestuse ja võib-olla ka lootusega, et Balti presidendid ei tule, et siis seda oleks võimalik üsna hästi ära kasutada radis poliitilisel areenil propagandamasinas kohe peale seda kutse esitamist ju Riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Gorbatšov esines väga noh, väga tungivate soovitustega, et et ikkagi tullakse ja luges väga konkreetsed üles, mis saab siis, kui nad ei tule, et siis on selgelt näha, kellega on tegu, on selgelt näha, et nad ei taha riikidevahelisi suhteid parandada ja nii edasi. Oota üks hetk, ma tunnistaksin ennast viletsaks saatejuhiks, kui ma jätaksin nagu oma küsimusele vastuse ära kuulamata jõuame analüüsini kohe. Kas jah või ei. Ja siis analüüs siis siis nagu põhjenduse sinna otsa. Aleks tõi, neil ei ole sellist võimalust, ei ole siin saates, sellist võimalust, ei ole võimalust, ei ole. Jah, teatud tingimustel, nii et president Rüütel koos teise kahe balti presidendiga peaks minema teatud tingimustel, millised need tingimused on, tähendab? See ei ole pelgalt minu väljamõeldis, ma kuulsin kusagil nädal-poolteist tagasi. See ei, see ei ole muidugi ka nädal-poolteist tagasi tulnud asi võtsin, vilksatas juba siis, kui oli see Venemaa Euroopa Liidu tippkohtumine kus niipalju kui infi välja tilkunud, seostati osalemine piirilepinguga. Ma kuulsin kuskil nädal-poolteist tagasi, et Eesti välispoliitik ka üle üle otsustajad või otsustamisel kaasa mängivates ringkondades mõeldakse selle võimaluse üle väga tõsiselt. Jah, võib-olla niimoodi. Et Venemaa sõnastus umbes niimoodi, et te saate piirilepingu, kui te tulete muud tõmbersonaalsuseks tulema kui Soome piirilepingu, mis kirjutatakse alla Euroopa Liidu liidrite silma all ja mis on siis nagu püsiv, sest et me võime ju rääkida ka sellest, et, et jah, et Euroopa Liit saab aru, et piirilepingut ei ole, sellepärast et Venemaa seda ei taha, aga samas on ju ka selges rahvusvahelises ajakirjanduses läbi vilksatanud asuda praegu peast meenutada, millistes aga, aga ma olen noh, ajalehtede refereerinud. Tunneb ebamugavust, sellepärast seal piirilepingut ei ole, see on vaieldamatu ja loomulikult. Jah, et, et muuta see asi siis selliseks, et jah, me tuleme, juhul kui me saame piirilepingu. No piirileping on hea küll, ma jätan praegu lausa pooleli. Mart, sinu vastus tegelikult. Kui ma hakkasin rääkima seda, mida sa nimetasid analüüsiks, siis ma mõtlesin ka sinna vastusena välja jõuda, et kui Venemaa esitas selle eeldusel, et nad ei tule, siis võib-olla oleks tõesti targem minna, sest et. See oleks ebameeldiv üllatus, kasvõi ära propaganda, nui nendega. Jah, sest esmalt noh, arutama seda, mida me kaotame, siis, kui nad sinna lähevad. Kas me sellega tunnistame okupatsiooni seaduslikuks? Minu meelest ei tunnista. Tähendab mingit niisugust konkreetset kahju ma nagu sellest ei näe, välja arvatud see, et noh, jah, eks see on teatav alandus muidugi, mida, mida Venemaa püüab nüüd peale suruda emotsionaalne. Muidu muidugi see nüüd ma hakkasin mõtlema, et sul võib olla õigus, et et kutse taga on jah, pigem soov see, et ei tuleks, sest et seesama riigiduuma avalduses siin oli novembri lõpus oli vist 24 kuupäev kas jutt oli balti Baltikumi vabastamisest ja nii edasi ja nii edasi see oli. Ju tegi selle jah-sõna ütlemise tunduvalt raskemaks. Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, kes ütles septembri alguses, et Rüütel peaks nagu minema pärast pärast seda 24. novembri avaldust muutis oma seisukohta, ütles, et see külma sõja vaimus tehtud avaldus teeb peaaegu võimatuks. Ütlesin, ma sõidan. Nii et Venemaa mängib praegu ka seda, seda mängu, et teeb selle asja veelgi meelega raskeks. Ma saan aru, et Martin vastas oli, jah? Jah, peaks minema sinu oma ka teatud tingimustel. Muidugi tegu on, tegu on vaieldamatult keerulise asjaga, siin pole öelda midagi, aga. Kui veel eile kuulsin ja lugesin sellest, et Venemaa on seadnud nagu selle minemise või mitteminemise sõltuvuse piirilepingusse piirilepingu sõltuvusse sellest kas kas tullakse või ei tulda sealt Balti riikides, siis on see tegelikult noh, ikka äärmiselt selline küüniline ta pole niisuguste laste mängu, et ei tule sina siia, siis sa saad või, või ema ütleb lapsele, et kus sa selle ära teed, siis sa saad kooki ka. Et see on, et, et see on nüüd see puhas Santaaž kõige kõige ehedamal kujul ja ja, ja ma arvan, et piirileping on midagi nii suurt kahe riigi suhetes. Sellega lõppude lõpuks seadustatakse Eesti poolt ära kahmatud alade nii-öelda kuulumine Vene föderatsioonile. Euroopa liidul on piirilepingut vaja ainult kas Eestil seda on vaja igasuguse hinnaga? See on see, see on tõsi, et on kummaline, et Venemaa seda pakub Eestile nagu mingisugust kompveki. Samas miks on Eestis seda piirilepingut niivõrd palju rohkem vaja kui Venemaal? Ka Venemaal on tegelikult vaja, et tal oleks Euroopa Liiduga piir paigas. Samas tekib huvitav nüanss, kogu aeg on Venemaa väitnud, et ta ei saa piirilepingut alla kirjutada, sellepärast et Balti riikides on probleeme vene vähemusega. Kui nüüd Balti presidendid sõidavad üheksandal mail Moskvasse, kas siis järsku ained vähemuse probleemid lahendatud hoobilt? Ja neid tegelikult tuletame ikkagi lähiajaloost meelde neid sündmusi, mille puhul Venemaal on öelnud, et kui te teete seda ja kui te näitate kas või tahet, siis meie teeme niimoodi. Alati on kõikide osutunud valeks. Et kui Venemaa jah, annab mingi lubaduse, et tõesti piirileping alla kirjutatakse, siis noh, ma ei kujuta ette olukorda, et Rüütel läheb sinna ja, ja istub sinna laua taha, võtab pastaka kätte, aga mõlemad on piirileping. Ja seda ma nüüd ei usu, eks ole, see see nagu ei ole võimalik. Minu jaoks, küsimus on ikka hoopis muus. Bee selle üheksanda maini on, on, on piisavalt aega. Ja kui selle aja jooksul Venemaa näitab, et ta, et ta tahab suhteid parandada, ta näitab seda mitte sõnades vaid tegudes, rääkisime. Perse see ropp sõim meie aadressil lähevad need need lõpmatud avaldused, kui, kui Vene lennukid ei, ei riku enam meie õhupiiri mis on täitsa selge, selge jõudemonstratsioon. Kui, kui lennatakse Kaliningradi, tullakse pooleks minutiks kilomeetri võrra, eks ole, kusjuures nad nende, nende seadmed näitavad täpselt, kus nad on. Kusjuures, kui nad on seda piiri rikkunud, nad alati eitavad seda. Kuigi ei, seal ei ole mitte mingit kahtlust, et kui meie ehk siis NATO radarid näitavad, et lennuk siin oli, siis ta siin ka oli, meil ei ole põhjust nagu selles mõttes ju. Ta vaidlema, ega, ega see see asi ei kuule üldse vaidlemise. Ja, ja kui nad seda ikkagi eitavad, nad ütlevad, et nad ei palu mitte vabandust, et näed, jälle juhtus vaid, et, et me mingisugust kiusu, sest et meil rikutakse venelaste õigusi. Vot vot sellel sellel ruunid arvan ma ei ole rüütel võimalik sõita Moskvasse. Vot seda ma tahtsingi. Sinagi siin nendel tingimustel ei ole, kui need asjad jõuavad vabaneda enne ja pärast jõule, siis, siis, siis mina ei näe nagu mingisugust põhimõttelist sellist noh, hea küll saanud on, no see on ebameeldiv seal Lenini mausoleumi tribüünil. Okei, seal on Schröderi ja Chiraci ja Bush, eks ole, ja Putin ja kõik teised suured ja väiksed kõik koos. Peale siis koos seda leppimise päeva, et ma ei näe selles nagu mingit mingit, noh, okei, tähistame, et suur sõda sai läbi ja mispärast edasise suhtes noh, võime olla mõnes suhtes ka suuremeelsed. Nojah, tähendab, Venemaa asevälisminister Tšižoff väitis eile, et kutse saadeti 54-le riigile. Mõtlen, noh, need on tema sõnad, ma ei saa neid kontrollida. Väga väitis ka, et väitis, et enamus riigipäid on selle jupaal niimoodi vastu võtnud. Tallu ütles sellesama Bushi, Schröderi Berlusconi loetles üles, kui sinna läheb ka Barroso, Euroopa Komisjoni esimees. Ja kellelgi neist ei ole ju põhjust mitte minna? Ei ole sellist põhjust, nagu on meil, eks ole. Nahas redelil vaimule. Kas nendel ei teki ka NSV Liidu hümni kuulates, mida seal mängitakse, eks ole, ei teki selliseid emotsioone nagu, nagu meil kõigil. Ja sõduril, kui, kui persoonid, kui, kui sotsiaaldemokraatlikul kantsleril ei ole, ütleme neid reid kimbatusena küll ma mäletan, kuidas kontsert Koolil oli, Helmut koolil oli, olid, need, tähendab tema, temal oli nagu nagu füüsiliselt vastik, tähendab nendel tingimustel suhelda. No ei tea, koolja põrgu koolja jätsin olid ikka väga suured, olid isiklikud sõbrad, jah, aga ütleme, ta ei pidanud ka olema sellistes oludes. Korras, et jah, 10 aastat tagasi vist oli ka samalaadne ürituseks. Ja Moskvas ja siis Lennart Meri ei läinud ta kutsubki. Väidetavalt olevat kutsutud. Aga siis me jõuame edasi selle jutuga, et kuivõrd iseseisvate ikkagi nendes ka välispoliitika asjades oleme, et ja, ja siin on igasuguseid liine praegu võimalikud. Sest mitte see moskva asi pole ainus, mis meid tegelikult see välispoliitika igapäevane töö sunnib, sunnib meid tegema ju kogu aeg valikuid ja need valikud ei ole tegelikult ütleme olulisemateks asjadeks, mitte kunagi head või väga head need alati on, on põhimõtteliselt halva ja väga halva vahel. Nojah, niisugune asi nagu reaalpoliiti. Ja kui siin mõned kriitikud meie välispoliitikakujundajatele ja tipp-poliitikutele ütlevad, et rohkem peaks nagu Euroopa poole vaatame, kujundame, et nagu ma siin leheski lugesin, et, et kuidas me saame nõuda nõuda Euroopa Liidult ühtset Venemaa poliitikat, kui me ise astume mõnes asjas hoopis teist jalga siis on see minu arvates kui lihtne ja must-valge lähenemine, et, et kui me, kui me igas asjas nii-öelda vaatame Pariisi ja Londoni ja ja Berliini poole, et mis, nagu need ütlevad jälle püüame seal vahet ainult nagu kompromissi leida siis siis paku otseselt kellelegi huvi. Aga Eesti rahvuslikud huvid, mida siis välispoliitika kaudu nagu, nagu teostatakse, ei ei ole ju kuhugi kadunud kuul, kui ükspuha millisesse galaktilise universumis organisatsioon. Nojah, välispoliitiline orienteerumine ainult Euroopa liidule, selle juures tuleb alati arvestada sellega, et Euroopa liidu juhtriigid, Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia on huvitatud suvede suhete arendamisest Venemaaga. Ja kui me nüüd peame panema kaalukausile selle, et kas suhelda rohkem Euroopa Liiduga või rohkem USA, kas siis ei saa anda ära suhtle suhtlemist USAga selle eest, et suvel ta rohkem Euroopa Liidu Sa tahad öelda, et peab, peab suhtlema ameeriklastega sellepärast et sealt tuleb nagu meie reaalne julgeoleku garantii. Põhimõtteliselt lihtsalt tahad sa seda öelda? Nojah, ma muidugi ei oska öelda praegu, milliseks saab president Bushi, Venemaa poliitika teise presidendiaja jooksul on sul selle kohta? No sellel teemal me oleme siin saates näidelnud ja päris tuliselt paaril paaril korral, et see on täiesti ettearvamatu ja väga raske on aimata, kas, kas presidendid, kes mõlemad on tagasi valitud, nii Putin kui kui Bush, et kas nad nende Lätis hakkab domineerima puhas pragmatismi ja kõikidele muudele nii-öelda eetika ja moraali asjadele pigistatakse silm kinni või, või toimub midagi muud, noh, ühed ennustavad ühte ja teised teist, et ootame-vaatame buss, bussi, teine ametiaeg, ütleme nii, pole veel alanudki ja kabineti muudatused alles jõuavad lõmaar Amsterdamis. Sai vist nagu paiku nüüd lõpuks viimasena. Muide, kui me läksime juba sinna Euroopa ühtse poliitika toetamise peale, siis sa oled, olite Iisraelis, Gazas, peaministriga, mida sina arvad tema soovitusest, et Euroopa Liit peaks ilmutama Iisraeli suhtes senisest pehmemat joont? Mida sina sellest arvad? Tähendab see on, see on üks osa sellest kahtlemata ja suhted Iisraeliga kui, kui päikesega, kuid samas maailmariigiga, kelle, kelle tähtsus on üüratu, eks ole, nii Kapitooliumi künkal kui ka kui ka Euroopa liidus ei möödu hetki, kus, kus sel teemal ei räägita. Pangaski sina vaatasid nimelt seda, seda ja see, mis sinuni jõudis. Mis mulje see jättis sulle? No mulle jättis pisut veidra mulje, ausalt öelda selles kasvõi sellesama pärast, et kui me siin räägime välispoliitika eetilisusest küll USA poolt vaadates praegu, siis noh, on täiesti selge, et Iisrael palestiinlaste suhtes ei käitu just kuidas seda nüüd öelda kraatlikult kätte ja, ja kui siis rahvusvahelisel areenil juhitakse sellele tähelepanu ja kritiseeritakse, siis me väidame, et, et seda ei peaks tegema. Ja me ei ole niimoodi väitnud, tähendab Marcel Partsi Jeruusalemmas väitis küll rohkem seda, et see poliitika Euroopa Liidu poliitika Iisraeli suhtes Lähis-Ida konflikti suhtes peaks olema tasakaalustatud. See on see sõnum, mida, mida parts läks Jeruusalemma viimasel üks nendest sõnumitest. Kas Euroopa Liidu poliitika Lähis-Ida suhtes on vähem tasakaalustatud kui näiteks USA oma? Ei ole seal järgmine küsimus, kui sa niimoodi otse küsid, ma vastan otse. Ei ole. Sest et president Bushi ajal on, on see asi läinud loomulikult tasakaalust välja ka ütleme, kui tuletame meelde seda, mida tegigi Clintoni administratsioon kaheksa aasta jooksul, siis, siis on palju muutunud. Clinton hoidis hoopis hoopis teist 1000 esimest korda nii-öelda on ameeriklased avaldanud toetust just nimelt Iisraelile jätnud nii-öelda palestiina, kuigi nüüd ilmselt hakkab ka see olukord muutuma, kui palestiinlased endale uue presidendi valima. Aga see on jällegi nii-öelda tuleviku küsimus. Aga minu jaoks on, on see suund, mis on nagu võetud, on põhimõtteliselt õige, mitte asi ei puuduta üksnes Iisraeli. Et keegi valesti, jumal hoidku, aru ei saaks. Tähendab, tuleb võtta pragmaatiline suut. Semitismi küsimus on Eesti jaoks väga oluline küsimus. Parts läks Jeruusalemma ja ütles, me sooviksime, et Euroopa Liit ajaks Lähis-Ida konfliktis õiglasemat või tasakaalustatumat poliitikat. See oli see, mida meie andsime, mida me saime vastu. Saime vastu selle, et äärmiselt üldsõnaliselt räägiti kõikidel kohtumistel antisemitismi, st kõige, kõige üldisemal kujul, et Prantsusmaal tõstab pead, et Euroopas tekitab muret. Aga Eestis ei ole mitte mingi probleem. Kas arvavad, et see oli muidu valifraim. Zuroff avaldab nördimust Juhan Partsi seisukohtade üle. Mida, mida Iisraeli valitsusele ta edastas? Siis Iisraeli valitsus ei andnud mitte mingit vastulööki. Sellel valitsusel ei olnud sooja ega külma sellest, mida nagu nagu praegu ajab taga, siis on minu jaoks Eesti välispoliitika suur võit. Reaalpoliitik nagu jah, mulle mulle ka sinu, sõnas. Pragmatismi, absoluutselt sealpool on teisest teisel pool ei just nimelt ja, ja ei saa selles praeguses olukorras minu arvates ajada üldse mitte mingisugust teist sellist nii-öelda ideaal politiikud anda. Ma ei tea, kas selline terminoloogiline olema, aga samas nagu teiste välispoliitiliste partnerite poolt me ootame või loodame selle peale. No need on naised, kes loodavad, lähme minema. Ta oli selles, et Lähis-Idas ja seal suunal Eesti peab pragmaatilist poliitikat, teised teisel pool, mitte nagu. Viis minutit teise täie küladest. Meie näiteks Ida poliitikas ei pea olema pragmaatikat sa kümmekond minutit tagasi, umbes niimoodi väitsid. Ei, me peame olema pragmaatikat, sellepärast et ka see on pragmatismi, kui me ajame selja sirgu teatud olukorras, ütleme et siit edasi enam kaugemale minna ei saanud, ma, see on ka noh, poliitika ja sirgeseljalised poliitika, näitame kui nii igasugust näiteid võib tuua, meie president käis äsja Armeenias tegi selle avalduse, mida ka meie kuulajad teavad hästi ja, ja et, et Türgi on nagu väga süüdi 15. aasta genotsiidis armeenlaste vastu ja, ja peaks nagu need asjad ära klaarima. Ma arvan, et seda avaldust sellisel kujul ei olnud presidendi. Kas ei ole ka mitte Euroopa parlament umbes samasuguse asja ära teinud, nii et see oli mõnevõrra nagu tagantjärele? Ja see tähendab, ma ei olnud ju juures, ma ei olnud seal auditooriumis, kui Rüütel kohtusse oli vist ühe ülikooli tudengitega ja ja, ja see oli nagu vastus küsimus tänu sellele, et kuidas, kuidas Eesti nagu suhtub sellesse asja võtame ikkagi arvesse väga lihtsat asja, Armeenia, see on väike venemeelne enklaav kusagil seal, kelle, kelle suhtlemisest praegu meil nagu midagi ei tõuse, kes on oma oma valikud teinud selgelt Moskva kasuks, kes ajab selgelt vene vene-meelset poliitikat. Ja Ühel pool on, on veel türgi, eks ole, kellel on, meil on väga, kellest meil on väga palju loota just nimelt Vene suunal, kes on alati aastakümnete vältel ajanud väga selgelt Vene poliitikat. Anname väga, kujutasin ette, kuidas täpselt enam-vähem samasugust juttu räägitakse. Kusagil USA presidendi nõunike seas. Eesti on väike, vähetähtis Venemaa mõjusfääri kuuluv riik. Eesti ei ole väike ja võib-olla vähetähtis, kuid, kuid mitte Venemaa mõjusfääri puru riik, aga ta võiks olla need ajad, need seerublikul ületati mõne aasta eest, nagu me teame seoses meie astumisega teatud organisatsioone. Oleks võinud jääda ületamata, aga oleks lihtsam oleks olnud võib-olla ajatada. Võib-olla olekski. Kas kas sina näiteks Mart, arvad selle selle türgi asja suhtes nagu teistmoodi? Või see, mis, mis, mis, mis rüütel nagu, nagu Jerevanis välja tõi? Nojah, võib-olla oleksid võinud seda kuidagi öelda diplomaatilisemalt või. Ja see ongi õige, mõned asjad tuleb öelda diplomaatiliselt ja mõned asjad tuleb öelda ütlemata kusjuures on selge, mil, mille pärast need asjad jäetakse ütlemata. Mõnusaid asju lihtsalt ei saa välja öelda, sellepärast et neid ei öelda välja. See ei ole meile kasulik. Kui, kui Rüütel oleks vastanud stiilis a'la me oleme väga huvitatud, et Türgi Armeenia suhted arenevad väga hästi. Et mineviku vastuolud saaksid ületatud. Et me tahame teha täis väärtuslikku koostööd mõlema riigiga, me oleme huvitatud kogu piirkonna stabiilsuse tagamisest, me teeme kõik selleks Euroopa Liidus ja NATO-s. See oleks olnud minu arust suurepärane vastus ja me loodame, et sageli poole valimine on, on, on väga-väga hukatuslik. Ja lisada sinna jõuda, et me tahaksime, et 1905. aasta sündmustele antakse 15-ni 15. aasta sündmustele antakse ajalooliselt Õiglane hinnang näiteks jah, palun väga. Sest türklaste jaoks on praegu, kuna asja Türgis käinud kuu aega poolteist kuud tagasi. See on nagu punane rätik, tähendab kõik see, mis nagu on osmanite impeeriumi teod ja see, mis pärast Atatürk revolutsiooni näide suhtuvad täiesti nagu, nagu erinevatesse asjadesse, nii et aga meie, et veel kord, et me ei pea võtma nagu hinnangut igas asjas, et, et see ei ole meile, meie huvidest lähtuvalt, ei ole neile meile kasu. Jah, selle konkreetse armeenia näite puhul ma olen, olen suga ehk nõus, aga aga kui jutt läks väga väga sellise pragmatismi põhise poliitika ajamise peale, siis ei saa sellega ka minna väga kaugele või, või täiestiäärmusesse. Hea küll, Mart, sina oled Eesti vabariigi peaminister, sinul on ees valida isal esitab sulle ametliku kutse tulla siis ametlikule visiidile, mis tähendab teatavasti puhkpilliorkestrite punast vaipa. Muuseumi külastavad postimuuseumi nagunii see see on, kuulub abriorib asja juurde ja ka mitteametlikke visiite pulgaga. Iisrael on huvitatud ka töövisiitide ajal, ministrid tuleksid ja paneksid sinna pärjad. Või kui ta aga tihti siis võib-olla iga kord mitte, aga, aga nädal aega tagasi pani pärja, siis ütleme kaks nädalat pausi, okei siis mis, mis oleks olnud sinu nagu need nii-öelda välispoliitilised sammud, et sa lähed, kuid holokausti muuseumi, see omakorda jätame kõrvale, räägime nüüd Iisraeli ja palestiinlasi. Ma arvan, et see avaldus oleks võinud olla umbes samas laadis, nagu me arutasime siin praegu selle jerevani avaldus ümber. Et Eesti loodab, et Iisraeli-Palestiina konflikt lahendatakse rahumeelselt ja nii edasi ja nii edasi. Seda ütlevad ju meie välisvälisminister, ütleb iga kord, kui on jutt sellest piirkonnast, viitab ka sellele niinimetatud tee mopiplaanile, nii et seda Eesti valitsuse umbes selliseid avaldusi Teestrateegia portsis oli, selles ei ole nagu üldse kahtlusi, et tähendab väga paljud seda, mis seal tegime ja ajakirjandus see lihtsalt ei jõudnud. Partsi kõne, mis oli, oli väga hea kõne, kui ta Sharoni kõrval seisis ja jama talle eraldatud kolme minutit kasutas, et see oli väga-väga hea, et ma arvan, isegi see oli hea, et oma kõnes kui Sharon rääkis enne ja oli rääkinud nii-öelda antisemitismi uutest puhangutest ja nimetas ära ka, et Eestis hukati teise maailmasõja ajal 2000 eesti juuti ja kola sotsialistid, kes natsidega koos töötasid ja kõik kõik see oli seal samas et isegi et Partsi ei vastanud sellele kas ta ei vastanud sellepärast, et tal oli kindel Dexteesial, ta pidas vajalikuks ette lugeda või noh, ta ei pidanudki õigeks vastata, sellele ka võimalus, eks ole, avati, võib improviseerida natuke kõne kõne piires. See oli väga hea, minu meelest ta ei vastanud, ta rääkis hoopis sellest, kuidas kaks väike riik võivad oma suhteid arendada kaubandussuhteid ja poliitilisi ja ja et need ei pea nii nadid olema, kui, kui nad praegu on 10 miljoni dollarise kaubavahetus. Mulle jäi õigesti meelde mingi Iisraeli president, istun mingil ajal Eestisse tulla. Loo ettevalmistused selleks käivad ühe aja ajakava, nagu nagu veel ei ole. Kuhu me jäime? Aitäh, niisugune lugu, et palestiinlastega suhtlemisel tähendab, kas sa arvad, et Juhan Parts oleks pidanud minema Arafati hauale ja, ja kasvõi seal pärja panema või ka isegi kõne pidama, nii nagu seda Jack Straw tegi äsja. Ja selle eest tema ja Sharoni kohtumine nagu ära jäeti? Ei, ma ei arva, et oleks pidanud sinna minema, aga minu meelest ei oleks olnud ka põhjust öelda, et Euroopa Liit peaks oma avaldusi pehmendama Iisraeli suhtes. Et, et ta oleks pidanud naguniisuguse seisukoha üldse võtma Euroopa Liidu Iisraeli poliitika suhtes Seisukohad, et kas kiitma, heaks või mõistma. Jah, et võib-olla oleks sellest teemast üldse möödanik. No siis ma kujutan ette, milline oleks olnud vastaspoole, kui seda, seda teemat ei oleks nagu parts üles tõstnud, ma kujutan ette, mis oleks siis räägitud, et siis oleks Zuroff. Ma panen, Harry Männil ja kõik teised oleks olnud ka nii-öelda Iisraeli juhtida mitte ainult surfi, kes, keda paljud Iisraelis ei teagi, vaid, vaid nende nende juhtide suus. Ehk siis Eestis on ka tänapäeval antisemitismi ilma ilminguid, Eesti valitsus ei tee piisavalt tööd selleks, et sellistel tingimustel ma arvan, seda kohtumist ei oleks toimunud. No iga selline kohtumine valmistatakse kuni detailideni ette ja kõik käib nagu, nagu stsenaariumi järgi. Kas sa tegelikult oled seisukohal, et Euroopa Liit Lähis-Ida konflikti suhtes on Jaboik? Ei, Euroopa liit, ehk siis kes ajab Euroopa liidus Lähis-Ida poliitikat, see on eeskätt Pariis ja London ja kõik, kõik väiksemad on on nagu teisejärgulise tähtsusega. Vähemalt nende nende hääl ei ole vähemalt nii, nii jõuline Iisraeli vastu. Ma arvan, et kohati on see ebaõiglane. Euroopa Liit on lihtsalt praegu lõhkise küna ees, ta on sinna Summinud miljardeid eurosid või vanu franke ja markasid ja, ja see on tahetud ennast nii-öelda sellesse protsessi sisse osta. Lihtsalt sularaha ja rahaga sisse osta ja see ei ole õnnestunud, see ajab, vajab Euroopa liidul harja punaseks. Mitte mitte mitte mingisugune tohutu palestiinlaste, armastan. No kui me lähtume eeldusest, et see on tõesti nii nagu parts ütles, et Euroopa Liit ongi selles küsimuses ebaõiglane siis ju nii-öelda idealistliku ja pragmatistliku poliitika vahel siin lõhet ei olegi. Isegi noh, ise küsimus on see, et kas me, kas me loeme Euroopa Liidu seisukohti ebaõiglaseks, Lähis-Ida kriisijuht No ma just ei jõua nagu praegu rohkem. Kuule, jah, ma mäletan, et kui paljusid Pühendame pioneerid pühendame saate viimased neli ja pool minutit teemale, mida me tegelikult alguses kavandasime nagu üheks põhiteemaks, aga, aga nii ta, nii ta paraku välja pahatihti kukub. Et Ukraina olukord on tegelikult ju väga murettekitav. Ja kui nüüd tõepoolest 26.-le detsembrile määratud valimiste järgmine voor või, või siis uued valimised toimuvad, siis siis mis te arvate, kas kas pärast 20 kuuendat saabub? Kuna lahendus Muudkui pole meil ennustama. Tähendab, kuni sinnamaani on jah, mingisugune tõenäoliselt rahunemine aga sõltub ju sellest, kuidas need valimised lähevad. Seda ma ei julge praegu ennustama hakata, sest et selge on see, et mõlema poole poolehoidjad ennast noh. Mobiliseerivalt öeldi vanasti või. Mina prognoosiksin, et võidab Juštšenko, kui, kui seal ei ei tehta nüüd jälle väga ulatuslikke võltsinguid. Minu jaoks nagu olulisem küsimus on see, et mida siis hakkab tegema, sõidame 100 osa ja kas kas minnakse separatismi teele või siiski jääb ukraina ühtseks. Ja, ja võib-olla kui Ida-Ukraina nüüd tõesti moodustaks mingi autonoomse üksuse, võiks olla vägagi Moskva huvides, kui tekiks seal mingisugune niisugune meistriäärse piirkonna analoogmaa monit, siis oleks, siis oleks. Moskva on juba teatanud, et, et nad ei soovi Ukraina lõhenemist. No nad ei saagi öelda. Ja, ja ma arvan, et väga palju jah, sõltub sellest, kuivõrd nii-öelda rahvusvaheline vaatlusseltskond suudab nii-öelda silma peal hoida sellel päeval. Et kuivõrd massiliselt kõige sellest sõltub kõigest see, et, et kas neid valimisi tunnustatakse siis legitiimseks või, või mitte, kas nüüd need tulemused võetakse nii-öelda täitmiseks ja Ukrainaga hakatakse nende valimiste järel suhtlema nagu nagu vaatliku riigiga või, või siis noh, ütleme, teatud puudustega, aga põhimõtteliselt demokraatliku riigiga või, või mitte. Et kui see vastasseis edasi püsib, nagu ta oli, siis muidugi sealt head nahka ei tule, sest ega lõpmatuseni orantse lipp tänavatel ei ei lehvita ja ühel hetkel on kellegi huvides, et provotseerida, ka vägivaldne vägivald puhkes, siis on see muidugi kohutav ukraina-suguses riigis. Ukraina on Euroopale liiga lähedal. See, mis oli Jugoslaavias, oli, oli muidugi kurb, traagiline, aga mitte vist niivõrd ohtlik Euroopa jaoks. Ja muidugi nii naiivsed me ka ei ole, et me usume, et nendel valimistel 26. ei üritata nii-öelda tulijad tulemusi võltsida, sest et noh, panused on ikkagi tohutu suured. Iseenesest on huvitav nüanss see, et on nagu igal pool maha tehtud, et jah võltsimised olid, oli vale mäng Janukovitši kasuks, et kas siis tõesti nagu püütakse uskuda, et Janukovitš ise seda ei teadnud? Teadis ja ta nüüd uuesti kandideerib, siis seda võiks võrrelda sellega, et noh, kui me mängiksime siin laua näiteks pokkerit ja tuleb välja, et ma olen näinud Heiki näiteks teeb sohki, siis ta ütleb, et noh, tegin sohki, jagame selle partii uuesti. Õiges pokkerimängus muidugi saab, seitse võitsid tina juba kulmude vahele selle aja peale, aga poliitikas on nagu teised teised mängureeglid igal juhul huvitavad ajad ootavad ja, ja Ukraina on tõesti võib-olla vaid mitte võib-olla vaid osta selle aasta sündmus number üks tegelikult Euroopa ja, ja meie jaoks sealjuures, sest et kõik see, mis on olnud nii-öelda noh, NATO laienemine, Euroopa Liidu laiem ja, ja kõik see oli nagu, nagu ettearvatavad sündmused, aga Ukraina on meeletult. Et minu jaoks oli isegi mõnevõrra üllatav ja ei teadnud seda Ukrainas siseolukorrani eestise Juštšenko Juštšenko nii suur toetus ja suure osa Ukrainast nii suur orienteeritus lääne poole. Ma teadsin, et see on olemas, aga, aga minu arvamus kippo kuna müügiga on nii jah ja aga aga et see olek ulatub kaugemale ja ütlen, et seal minu jaoks minu jaoks üllatus. Nonii aitäh, kolleegid Mart Linnart, Heikki Talving ja saatejuhina Aarne Rannamäe täna siin vikerraadio stuudios ja kuulake saate kordust ja järgmine kord taas eetris järgmisel laupäeval ja 11 ja viis minutit kaunist nädalavahetust.