Päevatee suvekülaline. Päevade sume külaline on kauaaegne Eesti NSV riikliku noorsooteatri ja Tallinna linnateatri helimees helitehnik ja heliala juhataja Vootele Pappel. Mina olen Ülle Karu. Saates kõlavad laulud noorsooteatri lavastustest. Päevadel on külas Vootele Pappel, mees, kes on omaaegses noorsooteatris linnateatris töötanud 35 aastat või pisut rohkem. Teie olete just see inimene, keda ja laval näha ei saa või olete te laval ka mõnikord olnud? Ikka lavatagune. Ja teie amet oli helitehnik. Maalin tähendab, heliala juhataja nimetas muidugi seal palgalehel muutus, vahel olin ma eli ala inseneri vahel olin režissöör ja nii kuidas just andis paremini palkama. Aga töö oli ikka ühesugune öö. Kust te selle ameti selgeks õppisid? Aitäh selle ameti peale ma sattusin tänu Hanspremelile, see peaks olema raadios tuttav nimi, nüüd on ta kadunud mees Taali Antsuga kokku puutunud juba Draamateatris ja kui Pansusele teatri lõi, siis ta kutsus Antsu sinna Eli tegema. Antsuga koos me töötasime Tallinna raadiosõlmes helitehnikaosakonnas, Ants oli seal inseneriametis, aga tol ajal ei tohtinud inseneril tehniline töötaja kohakaaslust teha. Ja siis Ants sokutas mind sinna, ma hakkasin siis Antsu asemel käima, sinna teatrisse heli tegema. No niikaua, kui ükskord tantsud ta enam ei viitsi, et kuule, et kas sa ei taha minna ja muidugi oli siis meil asedirektor teatris, tol ajal Almer Tulvi ja see oli siis niisugune, ütles, et mis sa seal ikka oled, tule ära teatrisse päris. No ja nii see asi läks ja sellesama ametikoha peale kohe algusest peale. Kust te seda ametit õppisite siis aga põhiliselt ikka töö käigus Ants trumli juures, sest siis siis ma ikka olin, on hästi palju küll, kontsertsaalis tuli teha kontserdi võimendusi ja meeletult üle vabariigilisest, rohkem kedagi sellist asutust ei olnud tol ajal, kellel oleks olnud aparaat tuur võimenduse tegemiseks ja meil olid kõik laulupeovõimendused ja rahvakunstiõhtud ja kõik tantsupeod komsomoli staadionil, nii et vot sealt see asi, kas peale, eks see oli võib-olla väike huvi juba niimoodi. Te pidite tundma huvi nii muusika kui tehnika vastu, sama. Noh, muusikat omal ajal kunagi said lauldud Estonias ooperikooris ja eks sealt, et see asi natuke hakkas külge ja ja sissekuulatud muidugi palju muusikat hästi plaatide pealt, sest kus sa muidu õppisid? Omal tuli ju tihtipeale lindistada nii muusikat, kui ei olnud kuskilt seda asja tähendab õppida siis plaadi pealt kuulasid muusikat ja panid tähele, mismoodi režissöörid seda tööd teevad. Võtsid sealt natukene õppust. Mis aastal teie noorsooteatrisse läksite? Vaat sellega on niimoodi, et kuskil ametlikult vast 67, kaheksa, aga ma hakkasin seal varem käima, mitte päris algusest, üks aasta või paar peale teatri loomist. Ta ei olnud nii väga uus, kuna ma olin ise päris hulk aastaid olnud Tammsaare-nimelise rahvateatri. Seal sai üht-teist mängitud ja tehtud lavalga. Nii et lavale olete ikkagi esinenud, no nüüd tegutseb. Räägime, mis teese helitehniku töö on, kui me läheme SÕNA teatrisse draamalavastust vaatama, siis me ausalt öeldes väga ei pane tähelegi muusikat. Aga ega ei panegi teatrisse minnes tähele ei ühtegi lava, Monteerijatega lavameestega valgustajatega helitehnik ka mitte ei saagi seda panna tähele, sest ega siis heli kasutatakse põhiliselt, et ikkagi etenduses taustana. Noh, muidugi on ka mingit pildivahetuse muusikat ja niisugused asjad, kus tuleb tähendab noh, muusika esile tuua, aga muidu on ta põhiliselt ikka taustaks või siis lauljale fonogrammi mahamängimine. Niisugused. Te teete ikkagi koostööd lavastajaga. Proovide ajal lavastajaga aga etenduse käigus juba ikkagi vaatad näitlejale suhu, hoiad näppu nupu peal, millal nüüd vajutad nupu peale juba näetima hingamisest ära, millal õige aeg on? Millised on teie mälestused noorsooteatri algusaastatest? Võib-olla järjepanu kas või direktoritest, neid oli seitse või kaheksa minu teatri ja aja jooksul. Esimene oli Eino Laks. Tema oli sõjaväelise taustaga töötanud sõjakomissariaadis, sealt ta teatrisse tuli. Panso kutsus, tema Panso kutsus, nad olid mõlemad Kivimäe poisid. Aga tal jäid ju sõjakomissariaati tuttavad maha ja see tuli pärast kasuks. Kui hakati näitlejaid sõjaväkke kutsuma Ja meil oli Ulfsakiga, ma mäletan, täpselt, oli nii roosat, mängis Panso lavastuses kevade kiik ja siis võeti noormees sõjaväkke, siis laks sättis selle jälle sõjakomissariaadi tutvuste kaudu niimoodi, et poissi ei saadetud kuskile kaugele, vaid jäi siia Eestisse. Minu meelest oli see tollel mingi miilitsapataljon. Nii et Lembit käis õhtuti linna peal patrullis ja siis tuli muidugi teatrisse mööda minnes võttis miilitsavormi seljast ära ja pani kiire kostüümi selge ja tegi etenduse ära, siis jälle läks linna peale patrulli tagasi ja nii oli mitmetel-mitmetel meestel sellest kasu, kes pääsesid kaugele saatmisest. Teine mees oli siis meil direktoriks Aarne Vahtra, noh, omal ajal ka tuntud ja tuttav nimi, eks oli vist malevate taustaga õpilasmalevate taustaga ja ühel turismireisil välismaal hadusta ära kadus ära, noh nagu tol ajal öeldi, hüppas ära ja me olime jälle ilma direktorit. Kas teatril probleeme ka sellega oli? Olnud erilisi ei olnud, minu mäletamist mööda küll ei olnud tema järel siis tuli Kalev Raave tuli põllumajandusministeeriumist tuli ja ta oli küll mitmed aastad ja ta oli väga mõnus mees, tema ju lõineid, tsehh, plus ja sõprussidemeid küll kolhooside ja ettevõtetega tuleb meelde, kuidas tolleaegses Lauristini nimelises kolhoosis. Me olime siis nagu seiklusvahekorras, no tol ajal olid jah, no olid olid ja siis ühel aastapäeval aastapäeva peol aurusti kolhoosi esindajat siis kinkisid, tead, põrsa kinkisid põrsa, aga nad ei toonud seda kohale, nad ütlesid, et me kasvatame suureks, siis toome siiamaani selle põrsa saatusest ei tea ma midagi, igatahes teatrisse ta jõudnud ei ole, sest kolhooside aeg sai lihtsalt läbi ja oligi nii. Aga rahvast nii palju, et tema oli ikkagi maainimeste ja kolhooside tema algatatud ja oli omal ajal Võrtsjärve mängud ja ja siis ta läks meilt teatrite särada. Aga miks ta üldse teatrisse tuli, miks ta tuli põllumajanduses tuli täiesti ala peale. Ju ta mõtles, et proovib, ta arvas, et võib-olla istuks töö, aga ei istunud, tema hing igatses ikkagi maainimeste ja maaelu järgi ja nii ta meilt läkski kuskile sinna. Pühajärve kanti tagasi jälle tagasi ja siis hiljem ta muidugi küllap seda veel võib-olla mäletatakse, tal oli seal pahandused ja kohtuasjad ja siis ta hakkas Halliste kirikut üles ehitama. Ja muidugi tegigi, ehitaski üles, oli seal Jens õpetaja, eksis, mitmekülgne mees oli, oli, siis oli vahepeal üks mees, keegi Tarmak lühikest aega oli, oli ta meil ja see oli jälle omapära Lääne selles mõttes, et teda teatris oli väga vähe näha, võib-olla kord või kaks nädalas. Aga teda nähti linnas tabel ja Kopli trammis ja kui ta teatrisse sattus, siis tuli ju näidata, et ta on direktor kutsus kokku juhtkonna. Ma mäletan ühte koosolekut, juhtkonna koosolekud ja raamatupidaja alli, mõistlik, aga kas midagi tööalast küsima? Noh, kuna Tarmak ei olnud nende teatriasjadega eriti kursis, need ei huvitanud teda ilmselt nii väga. Ütles, et kuulge, ega siin ei ole pressikonverentsi ette mu käest midagi küsima hakkate. Niisuguseid mehi jõnga? Aga töötegemist ei seganud, vähemalt. Ei, ta ei seganud, sest sest noh, tublid asedirektorid olid ja hala juhid, kes tegid oma töö ära. Nii kellest veel direktoritest võiks rääkida Jaak mammers televisiooni taustaga. Ja siis oli Märt Kubo Praegune direktor, mina olin nende ajal nende kõigiga. Kas kas andis igapäevatöös tunda ka, et te tegite kogu aeg oma tööd, direktorid vahetusid, kas mõni üritas ümberkorraldusi teha või teie tööd ka muuta? Teate ei mõjutanud, sest noh, just eriti algusaastatel meil oli niisugune mees asedirektoriks nagu Almer, tulvil sellest mehest. Kahjuks ei ole keegi raamatut kirjutanud. Aga võiks olla Tallinn nii hingelt ikkagi päris diaatri mees suure tähega juba eluaegne küll draamateatri katusel sõja ajal tuld kustutanud siis sinimägedesse sattunud leegioni poisina, sealt hiljem siis taas võrgutas tagasi tuli, noh siis ta ei saanudki direktori kohta taotleda, kuigi ta oleks seda väärinud. Aga teatrist asedirektorina oli ja tema siis ütles Vaher tuli jutuks, tollel ministeeriumis töötas üks Raul viies ja kui tuli vahel jutuks, et kuule tulijat, seal võiks hakata direktoriks siis ta ütles nii, ah ei. Ma olen parem Teatris, teine mees kui ministeeriumis viies. Ta oli hea sõnaseadja. Noh, temast võiks rääkida. Me olime temaga lugematu arv päevi, lausa hommikul päikesetõusust kuni hilisõhtuni merel mõlemad kalamehed ja istusime paadis, päevad pikad päevad küll Matsalu lahe seal suudmes, jaa jaa. Puise ja kiideva kandis. Ja seal sai siis neid Te kuuldud küll sellest tema sinimägedes olekust ja küll vangipõlvest ja igalt poolt vahel, kui me mere peal sai küsitud, ma küsisin ta käest, et ei tea, kui sügasin on, et noh, vaata sa pead ju arvestama, kui seal antimis umbes selle sügavusega, siis tema vastus oli nii, et no mis ta siin on, jalad ulatuvad põhja igal pool, aga pea ei ulata igal pool välja. Noh, see selleks siis tuleb meelde veel üks lugu jälle nii selge ja vaikne, ilm oli, päike säras ja me lihtsalt laisklesime paadis mere peal. Ja ma küsisin, et huvitav, kui kaugele saaks minna, et siit võtaks nüüd suuna lääne poole ja hakkaks minema. Natuke mõtles, ütles, mis siit on. Nüüd kui hakata minema, siis vasakut kätt paistab Moho ja Saaremaa siis hakkab paistma Hiiumaa ja siis paistab tükk aega, Siber. Noh, piiritsoon ja range piiri. Siis üks tore ütlemine oli tal niisugune, kui ta tuli ministeeriumist mõnelt nõupidamiselt või nad küsisid, et mis seal räägiti ja seal oli, istusin, kuulasin aruannet siis mõtlesin, et kus on siin aru, kus on anne. Niisugused olid tema ütlemised, mõnus mees oli, aga tööd, seda diaatri tööta tegi, ta oskas ja ta tahtis seda teha. Näiteks oli suguse asjaga defitsiit, kõik ta välja ajas kuldtooli, lubades esimesse ritta teatrisse ja telefonitsi kõik tööda, tegi ta ja asjad ajas korda telefoniga. Mäletan ükskord mul oli vaja stereo magnetofoni ja tulid müügile kaubamajja. Jupiter, magnetofoni, mar. Mina vaatan nukra näoga ja, ja kaubamajas oli siis niimoodi, et seal öeldi, et ei, südameasutus Ta ei müü ülekandega. See on defitsiit ja see läheb otse inimestele müügiks. Oleksin kurva näoga muidugi tolli juurde seda kurtma, et oleks väga vaja toolvi, me kutsusime teda kenaks meheks, ta vaatab otsa, ütleb niimoodi. Kena mees, sa tuled nüüd, kus aseni olid potist telefoni tõmmas endale ligemale, keeras käised üles, ütles nüüd, läheb spordiks. Jälle, lubas telefonitsi, kellega ta rääkis. Rääkinud lõpetas, pani toru hargile, ütles, mine too. See asi oli korda aetud. Veel üks tore tolli ütelus kuskil koosolekul või kus oli palju rahvast koos ja tulvil pidi siis sõna võtma. Siis ta läks ette, vaata selle saali. Siia on kogunenud need kõik väga toredad inimesed kokku, välja arvatud mõned erandid, kes on eriti toredad kõik kuulama, et mis sealt nüüd tuleb. Kes need erandid, need olid, need eriti toredad. Kõlas laulu katkend lavastusest 80 päevaga ümber maailma. Helitehnik puutub ka näitlejatega väga tihedasti kokku. Näitlejatest nii palju, võib-olla näiteks Rudolf vallabert, kellega me saime ka pika, ta oli ka pikka aega meil peanäitejuhiks. Aga mis tuleb meelde, kui ta oli veel näitlejana istuli ringreis lavastusega armastus, sina, kallis, magus mesi ja tolleaegsed ringreisid, kuna meil oma maja ei olnud Tallinnas, siis olid kevadel ja sügisel ikka ringreisid meil kuukuninga, kas pikad ja vahel oli niimoodi, et kaks nädalat, kolm nädalat ei pääsenud üldse koju Tallinnasse? Tol korral ma mäletan, olime Võru peale, seal oli turismibaas ja elasime siis ümberringi, sõitsime välja kolhoosidesse, igale poole klubits etendusi tegema. No oli üks jõumasina juhtmeil soome rahvusest ja temal tuli tädi Soomest külla, oli vaja Tallinnasse tulla, Talle tädiga kokku saada. Aga no autot oli vaja ka juhtida, tuli leida mees, leidsime Rudolf vallaberdi, temal olid tõesti load taskus, aga ta ei olnud sellel alal üldse töötanud ega auto väga vähe vist sõitnud. Tulime siis kas oli liin Taagolhoos? Kuskilt tulime õhtul hilja juba pimedal ajal sinna kobiale paasi. Halla märtsis selle veoautoga jäi tulema deklaratsioonidega ja üks lavamees oli ka temaga kaasas. Ta eks ise ära jõudis üks tund-poolteist peale trupi sinna võru kobiale turismibaasi ja seal oli siis vaja auku tagurdada puude vahel, aga see oli looduskaitseala. Rudolf saatis selle lava, mehed, kuule, mine vaata, tagati läheki, astu mõnda puud, see oli niisugune natuke aeglase võitu, mees, lavamees, serblast, tule, tule, tulekoi aitab, aga siis oli juba männi pealt akva pihupesasuurune tükk koort maas. Mis teha, öine aeg ja siis oli seal valvur, kes seda asja kõrvalt pealt nägi segu gospraalima Rudolfi kõige, ega tema ei teadnud, et me ei olegi autosõiduk. Rahaliselt sa kuradi haldaja, sa kuradi halga ja nad ei teadnud, et Truits ongi alluda ja rohu lõppes niimoodi, et kuna meil oli trukid Ma hobiks oli maalimine, orhideesid põhiliselt maalis ja maani maali ja tal olid alati värvid ja Meie pintslit kaasas sai siis Tõnu aetud ülesse ja taskulambi valgel siis Tõnu tuli siis selle värviga, tegi selle valge kohasel ära pruuniks piinseldas, nii et see kohe silma ei hakanud ta sinna see asi jäigi ega suurt pahandust tulla. Aastaseid. Oma Ei loodusel. Kiusatust mees. Ma ka ta on kudunud Keva, ta ei ta ja iial meiegi ta ei, ta ei armutuulega, nii et kahju, tal võiks ju juhtuda. Suundume Margareta ta tundma, sa tõesti Reiu gootkel tema ja vald ja. Aga ta on Lui kevaka. Iial meiegi ta ta mäe armutuulega võitju tuhka. Margare, ta. Ju kuhugi sain Youtu. Aga arvunud udu ei sandi Alvastaatu. Marca Keva, aga ta jäi sealnegi, ta ei ta mäe. Mu tuulega kahju tal võitiumatud. Juku koormaastaviaal nab juku, no luust ka, käi. Juku on kuiv Harris haa, ei sedagi, kui ka tuul. Ma arvan ka, et ta on, kui ta ei, ta ei kiida, aga ta ei arvu tuulega. Nii et ta võis juhtuda. Aga üks kordoometi, Juku lootus, täine läks õnn Talvi maaks, marga tal armastust ja usud. Aga ta pooleenaga, sest ta ta nõudis, armuda, aga ainult ta päevas mängis ta. Ja ta. See oli laul Margareeta lavastusest, oh armastus, sina kallis, magus mesi. Laulsid Tõnu Tamm ja Kaarel Kilvet. Täna on päevade suvekülaline kauaaegne noorsooteatri ja Tallinna linnateatri helimees Vootele Pappel. Te ütlesite, et te peate väga täpselt etenduse ajal näitlejat jälgima, kas siis näitleja iga kord võib isemoodi midagi teha või? No loomulikult ei ole nii, et on kokku lepitud. Kadeski etendusel teisega sarnane. No miks tähendab jälgi, vaat hilja on siis, kui juba märgusõna tuleb. Steli mehel on tekstiraamat ees. Siis kui sa ootad märgusõna, no siis on juba, millal makk käivitub ja millal sa stardid, sa pead selle pärast hetk enne enne seda jagama selle momenti välja. Ja see on terve etendus aeg. Mees on kogu aeg puldis ja kogu aeg peab jälgi. Jah, ega niisuguseid etendusi ma isegi ei mäleta, kus lausa piuksugi ei olnud vaja lindi pealt heli lasta. Aga see helilaskmine helilaskmiseks, see töö ise eelnev töö. Sel ajal olid ju lindi magnetofonid suure hädaga ja tutvustega saime kaks Mess kahtekümmend, kaheksa, mis raadios olid raadios, nii nendega, aga lint tuli ju monteerida teinekord öö läbi, koos muusikaalajuhatajaga. Näpuotsad olid villis sellest lindilõikamisest ja kleepimisest muusikale. Et ajad olid mul ka, kõik nagu tuntud koostöö käis tihedas pidevalt, ainult. Meil oligi muusika juhataja oligi enamasti kõige tihedam koost. Kes meil olid, Viive Ernesaks, päris pikka aega siis tuli Ehala, vist. Siis oli raadiomaja Heljo Roomere joru mere ja siis oli jälle Ehala ja Tõnu Raadik ja niimoodi nad vaheldusid, aga nad olid kõik ikkagi ikkagi oma ala suured tunded. Kas nemad siis ütlesite eile, mida on vaja teha? Esitati mingeid imelikke nõudmisi kommuni. Ei tähendanud nemad olid need, kes otsisid välja muusika ja, ja kooskõlastasid muusikalõigud vastajaga, kuhu panna, kui pikalt ja niimoodi ainuke mees lavastajatest oli. Mati Unt, temal oli alati kodus valmis kuulatud dist peaaegu sekundi pealt muusikalõigud talise suur muusikaarmastaja. Ja ta tuli täpselt ütles, vot siit plaadi pealt võtame selle siitmaalt siiamaani nii ja see oli tõesti välja mõõdetutel sekundite pealt ja nii jäi, nii läkski see see jupp etendusse sisse, sest tal oli teksti järgi see kõik läbi mõeldud. Ühesõnaga, ja see sobis ja tõesti sobis. Teinekord mõtlesin, ta kinnitas ise, ei, tema ei tea muusikast suurt midagi. Aga kui sa kuulasid teda ja tema väljapakutud neid muusikalõikusi Need sobisid nii suurepärast täpselt õigesse kohta. Lavastuses. Seal ei olnud niimoodi, nagu te ütlesite, et iga etendus on erinev, et vahel mõni asi nihkesse läks. Sellepärast pidigi Eli mees istuma koha, muidu oleks võinud automaatika peale selle asja sättida. Sellepärast pidigi Eline siis tema kohal. Sest ega siis vahel juhtus ka seda, et jäi kuskilt mingi lõik, näitlejal unustas ära ja, ja ja siis pinki jälgima kogu aeg tekstist. Nüüd midagi ikkagi juhtub, ekstreemset. No mis sai ekstreemselt juhtuda, esimestel aastatel ju ei olnud isegi mitte teipi linti kleepimiseks ja Neid kleepe kohti võis olla ühes etenduses neli, viis 60, mis tulid kokku liimida ja juhtus ju küll, et Maggie startimas momendil läks liimikoht lahti. Siis tuli lint tõmmata põrandale, ta ikkagi jooksis helipeade ja rullide vahel raadioski juhtunud ja tõmbasid lihtsalt põrandale, ükskõik kui pikk see juhtus, siis olema see lõik. Siukseid asju luhtus. Pealtvaataja ei saanud aru sellistest asjadest. Ei pealtvaataja nendest asjadest muidugi aru saanud, kui ma nüüd endale tuhka pähe raputaks, pisut. See oli ka ikkagi üks. Olime Saaremaal Mary Poppins etendusega oli meil siis tolleaegses Kingissepas kultuurimajas etendus ja helimees oli, siis istus orkestriaugus, orkestriauk oli lahti pealt ja istusin, orkester, triaugus, kõik aparatuur, makid ja võimendusega seal. Aga eks eelmine õhtu läks vist natukene õhtusööki scale. Ja teate, hommikune varane etendus, lasteetendus ja mul olid muidugi alati näpud nuppude peal hakkamas niimoodi. Ja jäin tukkuma. Marjääme Söör mängis Mary Poppins, temal oli üks märgusõna, oli just niimoodi, et seal istubki kiriku trepil linnumemm ja laulab selle peale pidi tulema monogramm heidule. Ta ütles natuke kõvema häälega alistubki linnumäel ja laulab Eidule muusikat, siis ta tuli sinna orkestriaugu ääre peale, põrutas jalaga vastu põrandad tehtud ja seal magabki linnumemme. See oli etenduses, see läks muidugi etenduses ja no siis oli küll niimoodi, et enne, kui ma silmad lahti sain, enne juba muusika läks. Kuna näpulikega hakkamas nukk Nüüd kõlab linnumemme laul Shermani muusikalist Mary Poppins, laulab Marje Metsur. Nii. Vanageeri. Üksi linnu Meeemmi tuumas. Sulee nuusutab ta hästi. Täna on päevade suvekülaline, kauaaegne noorsooteatri ja Tallinna linnateatri helimees Vootele Pappel. Kas teil oli mõne inimesega eriliselt hea koostöö ja võib-olla mõned ei ole nii hästi ei klappinud või te ei mõelnud üldse nende peale teed, et ikka oma tööd. Sest see on ikkagi koostöö ju? Teate, kuidagi, meil klappis kõigiga või kapite teie kõigiga lihtsalt. Ei tea, tähendab, ma siin nimetasin, eks ole, peanäitejuht, aga no on, lavastaja käis ju läbi ikka mitmeid kümneid, kellega sai töötajat. Ja igalühel on natuke omad soovid ja omad mõtted, aga. Ikkagi arvestasid tihtipeale ka sellega, mis mina välja pakkusin, noh teinekord ei saanud ju juba tehnika ei lubanud kõiki asju teha, mida nad oleks võib-olla tahtnud. Aga sai ikka alati kokku jõutud ja lindistused muidugi käisid külmne, tegime näitestoonias, seal oli parem aparatuur. Sest ükskõik, kas võtta Ehala või Viive Ernesaks, nendel oli ju kokku tolleaegne muusikute paremik olid kõik tuttavad ja alati oli võimalus kutsuda lindistustele see heliloojate majas tegime palju lindistusi. Mäletan Tom soierit ja muusikalised asjad, mis tehtud. Mõned asjad olid ka otse, kus pillimehed otse mängisid. Jah, oli ka suures saalis Salme tänavas, aga laia tänava väikses Stahlis seal oli ju Kilvet tegi päris mitmeid ja mitmeid niisuguseid lavastusi seal Perand, see laulude õhtu ja ja Bellmanni laulud, õhk, kus olid ikkagi tuli otsa mikrofonid üles panna ja suures saalis olid seal on ja see oli ka mikrofonidega omal ajal. Ruja tegi meil see oli see protsess, Komissarovi lavastus, seal tuli veel kadunud Alender Alender ja oli siis ja kogu Ruja oma koosseisuga oli etenduses hõivatud ja kõik tulivõimetud. Mis taseme see võimendus oli, esialgu võis olla suhteliselt kehv. Kuulge sai alustatud niimoodi Salme tänaval laval, et iga etenduse ees tõstsid süles kaks 50 vatist kõlarit lava kõrvale kardinate vahele tooli peale panid oma maki ja võimelda ja, ja seal sa istusid ja sealt tegid etendust ja siis said muidugi hakatud tasapisi kuskilt mingit aparatuuri saada ei olnud, kõik oli ju lampaparaat, tuur, pooljuht, aportuuritud hiljem juba. Nii et nendega oli ka, kui ikka reisile läksid ja võtsid omal võimendajad ja makid kaasa, siis kindel tööriist, mis pidi kaasas olema, oli TV3 ja kruvikeerajat, kruvikeerajat ja Campolati nutamiseks. Tina. Ta oli seda palju vaja teha just ringreisidel. Juht ei teadnud ju, mis olukorrad seal on. Mis juhtus ja aparatuuri osas ju niimoodi, et paljud asjad tihti pärast tuli endale valmis teha. Noh, kuskile siia Tallinna mäleta, kas Raasikule kuskil sinnakanti oli meil etendus, sõitsime kohale, Mac ei tööta, suuruurin ainult tuleb. Noh, enam-vähem juba tead, et küsimus on seal maki alaldis. Vana makisest kolikambrist, kultuurimaja kolikambrist sai välja tinutatud kiiresti üks elektrolüüt kondensaator pandud oma maki sisse ja läks etens käima. Sellist asja ei olnud, et üldse ei saa, makk ei tööta, ei saagi teha, et oleks lausa etendus ära etenduse ära rikkunud. Kui nad vist ei jäänud tõest ühtegi etendust helisi pärast ära? Mulle ei meenugi. Kui palju nende aastate jooksul helitehnikaülimehe töö on muutunud? Tehnika on muutunud. Töö on ju sama, töö on sama, ikka tuleb see muusika panna ridadesse, noh tol ajal oli lint vaja kleepida, nüüd on arvutid, arvutid, eks ole, ja ja aga töö ise on, on sama, ikkagi pead istuma ja jälgima ja, ja millal ja kuhu ja ja selle muusika kokku panema juba enne lavastuse väljatulekut proovidesse. Sest ega siis helimees istub ju proovides ka ikka kuu aega või enne lavale minekut istub ju proovida, kõik tuleb ju täpseks ajada. No ikka koos näitlejatega proov ja tekst ees ja, ja kus märgitud koha peal lased oma muusika ja sest noh, sedapidi ju kogu aeg ka timmima, kas ta läks teksti alla või tuli ta vaikseks võtta, kui oli tekstipause kuskil lükkasid pisut juurde jälle seda helitugevust ja nii see töö käib. Teatriinimesed üldiselt väga teistesse teatrisse ei satu, sest teevad tööd sel ajal aga teiste teatrite helimeeste tööd olete jälginud või oli see töö kõigil enam-vähem ühesugune või rääkisite omavahel? Kui kuskil kokku saime, võib-olla ikka üht-teist rääkisime, aga noh, ringreisidel, kui läksid jõukas Ugalas või Vanemuisesse või Pärnusse siis ikkagi helimees oli seal ka kohal ja siis sai loomulikult räägitud probleemidest tööst. Kõige suurem mure oli alati ikkagi aparatuuriga. See oli põhiline mure ja kui õnnelik, siis jälle teine ja sai jälle rinna ette ajada, kui tal õnnestus saada kuskilt mingi parem makku ei või. Võimendi vä? Kui palju te ise etendust näha saite, kui te tegelete heliga, siis te tegelesite ikkagi tehnikaga. Kas te mõnda etendust saite ka ise nautida, et see etendus väga meeldis teile? Loomulikult pidevalt ja pidid jälgima ja jälgis ja oli noh, mul ei lähe meelest ära, kuni ikkagi seesama Panso kevade lavastust seal oli Peep Seppik mängiskestrid. No ta tegi seda nii võrratult, et kogu kõik grimmeerija ja kostümmeerijad ja kõik olid selleks ajaks, kui tema etteaste oli lavad. Kõik tulid kardinate vahele vaatama, naersid kõhtu kinni hoides, sest ta tegi seda niivõrd kihvtilt. Ikkagi jälgisid ja vaatasid kogu aeg. Kas kaasa saab elada, äkki jääd nii kaasa elama unustada? Nuppu sisse panemas? Kui vaadata ja vaatasidki, eks ole laval toimuvat, aga näpud olid nukkide peal, nii et segantest. On teil meenutatud toredaid lavastusi, mis teile meelde jäänud siin aastakümnete tagant? Pansoga üks esimesi lavastusi, mis sai tehtud, oli pingviinide elu. Seda mängisime mitmel pool linna peal põhilisest ris Kirjanike Maja Kirjanike majas ja see oli huvitav kasvõi juba selle poolest, et loo autor oli seal kohal pikka aega proovides. Eks neid on palju küll, saiadetentsed. Kas teil rohkem meeldis teha selliseid, ütleme draamaetendusi, kus oli vähe muusikat, või muusikalavastusi, kus oli muusikat hästi palju kuna. See juba oli niimoodi välja kujunenud, et sa tundsid ennast. Sa ei saanud ilma teatrita olla, kas sind vaja oli või ei olnud, sa läksid ikkagi hommikul 10 paiku majja. Äkki oli kellelgi vaja sind päeva jooksul, no õhtul tegid veel etenduse sinna otsa, proovitavaliselt olid seal kuskil 11-st kolmeni, kui oli tüütu ja minu jaoks mitte väga huvitav lugu laval. Siis oli muidugi teretulnud, et seal võimalikult vähe muusikat, aga oli siiski põnev teha ikkagi suure muusikaga lugusi lindiga, mis läksid sedasama Meri Poppins selleks alguses ju orkestriga elav orkestriga, Viive Ernesaks ajas pillimehed kui ja ja läks orkestriga, aga teate, lasteetendus hommikul vara pühapäeva hommiku vaja mängida, pillimehed ei säält enamsti kohale, üks teine ja olid ikka puudu alati. Ja ma mäletan korda, kus ei olnud ühtegi pillimeest kohal ja siis etendus tuli ära teha, Viive istus klaveri taha ja tegi üksipäini selle etenduse ära. Klaveriga. Siis otsitigi linki just nimelt sellepärast, et noh, raske oli saada pillimehi. Nemad olid öösel kirjani restoranis mööda ja töölise neile istud. Harrane tulek. Kas te valge tee kutses ka tegite? Ja see oli ainult minu peal seal elav muusika, seal ei ela muusika, aja ikka mikrofonidega kõik niisama hiljem oli ju veel kuningHerman esimene ja seal küll eriti vist mikrofonidega palju ei olnud midagi, aga valged ja kutsus oli palju tegemist. Seal oli palju muusikat ja niisama siis need väikse saali lavastused, mis Kilvetegi seal oli ikka. No neli, viis, kuus mikrofoni oli alati mängu käigus. Tol ajal ju veel neid küljes mikrofon. On ei ole, ei eieiei andiga rahvalis jõudnud mäe otsas ja statiivi peal ja juhtme otsas. Et lauldes väga palju midagi teha ei saanud? Ei, ei, see oli proovide käigus, niimoodi sai paika pandud kõik, igaüks teadis, kuhu, mis suur mikrofoni ette läheb. Nüüd kõlab laul Helmi lavastusest valge tee kutse helilooja Raimond Valgre ja laulab Sulev Luike ess lavastuses Raimond Valgret kehastas. Et kuidas saaks korda miinus tants, kuivõrd talle andnud. Ja see mõnus muusika. Mulle näita mõnivoodias sammus, poksis, käin paarist sammust peaks ju aitama, et ma võiksin tantsida. Ja kui kõla lemmik oli sinine, vussis tassi siis kaob ja paradiis meile avatud, siis öeldi mulle, et kuidas saaks, kord kiilus tantsija, kui on alla normi piires ja särav õlu, missa. Ja kui kõla lemmiklilli sininuusistantsima maasid, siis kaob ja paradiis neile on, avastad siis Helmi mulle õpeta, kuidas saaks kord. Täna on päevade suvekülaline, kauaaegne noorsooteatri ja Tallinna linnateatri helimees Vootele Pappel. Kas teil seda mõtet kunagi ei ole olnud, et mõnda teise teatrisse minna proovima, või olete teinud? Mõnikord ei ole pähe kiidul niisugust mõtet ei ole, ei ole. Omal ajal, kui me tegime seda proovireisija surm, see oli Mikiveri lavastus, Heino mandri, Heino mandri võimas mäng siis Heino mandri juubeli puhul lubati meil teda mängida, mängisin Viljandis. Seal Heino torga oli ja Eino torga ütles, et kuule, ma võtan selle pappeli, võtan sult ära sealt noorsooteatrist, naamik, ütlesite ainult üle minu laiba, aga ega mul endal niisugust mõtet küll ei tulnud, et oleks kuskile mujale-tahtmine eiei. Kui sa oled ikka juba nende inimestega koos, me olime ju kõik noored, kui me alustasime ja meil oli nii tore koos olla ja tehast. Ega sel ajal ei tehtud ju raha pärast, palgad olid väiksed, aga, aga lihtsalt sa pidid olema teatriinimene, sulle pidi see asi istuma, siis sa said seal tööd. Aja jooksul näitlejate seltskond vahetus on teil kõikide näitlejatega olnud hea koostöö või meenutate parema meelega noorusaega, nagu me kõik noorusaeg on alati ilus aeg. No praegust aega ma ei saa meenutada, sest ma olen juba 13 aastat teatrist ära. Tol ajal oli küll, tähendab mis oli, mida imestati teistes teatrites. Et Salme tänaval oli meil nii vähe ruumi, oli kaks garderoobi meestele üks garderoob naistele ja krimineerimise tuppa kõiku hunnikus koos ja sinna veel mahtusid siis ka tehnika. Mehed valgustavad vaatuse vaheajal oli seal ju ja lobiseda, külg külje kõrval, pisikeses garderoobi tehti rõõmuga, aga ei, tähendab mida teistes teatrites imestati, et kuidas meil on tehnika ja näitlejate omavaheline suhe, nii sõbralik seda lausa igal pool. Imestati. Ei olnud seda vahet, et ühed on näitlejad, teised on abitööline. Ei, ei nisust vahet tol ajal küll ei olnud, kõik olime nagu suured sõbrad omavahel. Kas mõnes teises teatris olete kuulnud erakordselt huvitavat muusikalist kujundust, mida te mõtlete, et ohoo, et küll see on nüüd hea. Eks neid ole siin Eestis ka olnud, aga tol ajal oli niimoodi, et ta meid ja mitmeid kordi käidud olid. Üleliiduliselt taati erimehed kokku kuskile. Kas Sevasto polis olime üks kord ja ükskord olime Ukrainasse Itomiris ja aeti seal nädalaks või 10-ks päevaks kokku ja see oli nagu seminar või niisugune. Ja seal siis muidugi demonstreeriti uuemate aparatuuri ja, ja käisime siis etendusi vaatama Toomas ja vene teatrites tol ajal kasutati hästi palju vene lavastajatele, meeldis hästi palju muusikat. Teist vahel silma ja kõrva ja kogemus, no ikka ikka kolleegidelt ja seal oli ikka tootvate tehaste insenerid olid tihti kohal ja kes tutvustasid oma uuemat aparatuuri ja ikka sai, sai ju juttu aetud omavahel ja ühel oli üks asi, mis oli teise jaoks uudis. Suured abimehed otseses mõttes olid ikkagi, kellega sai põhiliselt koostööd teha, olid muusikale juhatajad. Oi jumal, kus sai, ja lindistused käisid põhist öösel ja siis sai seda linti ikka tundide päevade kaupa liimitud, aga muusikale juhataja oli siis kogu aeg kõrvalt. Tuleb meelde, kui me Donzoierit lindistasime heliloojate majas, siis oli ju veel hoitise elus ja Oidi muusika oli hästi palju muusikat, et jah, head muusikat, siiamaani lauldakse laule need ja sealse kodulaul ja seda me tegime niimoodi, et, et siis kui lõpuks õhtul seda mitu päeva tehtud sest palju muusikuid oli seal ja kui see üks kõhtu siis lint kokku sai enam-vähem seal heliloojate majas, siis me võtsime ta 19 kiiruse peale ringi ja läksime siis salme. Mina pole veel õhtul 10 11 ajal istusime seal siis lavale maha ja hakkasime linti lõikama seda 19 kiirusega linti, see läks hommikuni välja. Aga see oli tore töö, nende eriti on mulle meelde jäänud ikkagi kui asjalik andekas oli Viive Ernesaks. Tema jaoks ei olnud probleem, ta leidis alati õige lahenduse. Isegi siis, kui muusikuid ei olnud. Klaver oli ikka olemas, isegi siis kui kaua te linnateatris töötasite? 35 aastat või pisut rohkem ligemale ja siis oli juba Linnateater, kui ära tulite. Mul sai lihtsalt aeg täis. Teie enda jaoks või teatriaks. Tähendab pensioni jaoks nagu mitmed aastad töötasin peale pensioni ja saabumist ka veel. Aga ei noh, lihtsalt leidsin omale tubli mehe asemikuks. Ja mõtlesin, et ei, no aitab. Ja ma olen rahul sellega, sest küll on teate ja pensionil, küll on mõnus. Kui palju te praegu linnateatris käite? Etendusi käite vaatamas? Ei käi, kui, siis väga üksikuid. Aga muidugi me saame seal kokku ikka nende inimestega, sest iga aasta on ju teatripäev ja loomulikult sealt ma ei ole puudumist, kuna ja seal siis näed kõiki neid, kes veel on endise aegadest ja. Kokkuvõttes võime öelda, et need teatriaastat olid ikkagi väga toredad aastad. Olid olid küll ainult võib-olla üks asi, mida ei olnud, oli raha seda oli alati väes. Aga see töö ise ja see huvi selle töö vastu, see kompenseeris väikse palka. Aitäh teile ootele pappel ja jõudu. Aitäh teile kutsumast. Päevade suvekülaline oli kauaaegne Eesti NSV riikliku noorsooteatri ja Tallinna linnateatri helimees helitehnik ja heliala juhataja Vootele papp. Bel saates kõlasid laulud Eesti NSV riikliku noorsooteatri lavastustest. Mina olen Ülle Karu. Saate lõpul kõlab laul lavastuses Tom Sawyeri seiklused, Aarne Oit, sõnad Juhan Saar laul, kodust laulavad Uno Loop ja Ülle Tooming. Viine. Väiksed madalad maa ja aastaid ja saame. Siis. Sääski veereda? Siis ma. Siin ei näe vaeva