Kui küsida, kes oli nõid, võib vastata. Nõid oli aitaja, kes lavastati pahatihti süüdi. Ta kutsuti kohale kusagilt kaugemalt. Ta tuli ja pani oma jaheda käe murelikult kannataja laubale ütles mõned sõnad, jagas näpunäiteid, mille järgi talitada. Mõnikord luges lähedalise voodi juures pikka rei värsilise loitsu kel käsi parandada kelmanni haav. Nõiad tulid, kes salvihkes sarmiga öeldakse Johvritšoosseri rüütliloos. Nii on see olnud juba aastatuhandeid sarman nõiale alati vajalikuks osutunud. Kuid vahel nõid keeldus tegemast seda, mida temalt oodati. Juhtused taud laastas küla vaatamata tema sõnumisele ja tema rohtudele. Tuli etet. Nõid oli kedagi sajatanud kas pulmadele või varrudele kutsumata jätmise eest. Teisal tahtis ta tulla lapse ristimisele või vanade naiste ketrusõhtule Lapuliseks kuid teda kardeti ta silmadest peituva põlu pärast. 16. sajandil hulkusid ringi rändavad trikimeistrid, Nemadki võisid karistuse alla langeda. Veel võidi nõia pähe kinni võtta lihtsalt rahurikkuja mees, kellele miski ega keegi ei sobinud nikes noris tüli mõne mõisa ametimehe, näiteks kupja, aidamehe võimelisega. Ning lõpuks võisid karjapoisid õitsilised või vanad naised kõike, mis näis neile õudne või tundmatu seletada laanes luusiva libahundiga. Nõiaajastu huvitavaim paradoks on see, et suurim vaimupimedus lokkas kõrvuti esmaklassiliste, tehnoloogiliste, leiutiste ja kultuurisaavutustega. Oli aasta 1600 ja juhtus palju tähtsat. Alustab oma loetelu teadusfilosoof Robert Mats. Itaalias tegutses Rowens oma helitöid, kirjutas fresko valdi. Orkestrites võeti kasutusele har. Shakespeari Hamlet läks edukalt täissaalidele. Napolis asuti ehitama kuningapaleed. Rõivastuses läksid moodi viigid ja Vedikud. Asutati Briti Ida-India Kompanii Prantsusmaa kuningas Henri neljas abiellus Maria dimeediksiga. Pooled Frankfurdi algkooli õpetajatest olid naised. Inglismaal müüdi tubakat kaalu järgi, nende raskus ekviValendis, õde Shellingedega. Savipiibud levisid üle kontinendi prantsuse kaupmehed rajasid kauba posti, säält Lorenzi poolsaarele. Kolm aastat hiljem asustas šamplen oma inimestega njuufaundlandi Nova Scotti ja uus Prantsusmaa. Francis Peikon lõi uue teadvuse reegleid. Tööko pra ja Johannes Kepler tegid Prahas astronoomilise vaatlusi. William Gilbert avaldas raamatu magnetist. Hollandi optikud leiutasid teleskoobi ja Antanaasius, kergher oma imelambikaart oli juba sündinud. Kõik see esindaks pealtnäha just nagu eeskujulikku kultuuri ühiskonda. Kuid mõjukas loetelu jätab mainimata, et just samal ajal põletati massiliselt küla heidikuid. Eriti vanemaid naisi, kes olid kedagi sajatanud või kedagi valesti radinud. Nagu paljudes vanades kultuurides eksisteeris uusaegses Euroopas otse mõistuse triumfi jalamil. Kohutav vägivald. Koloniseeritud on haridusele väga vaevaline juurdepääs ning tema pilk haarab maailma hoopis teisiti kui koloniseerija oma. Tegelikult ja, ja eestlase ja sakslase vaheline lõhe seitsmeteistkümnendal sajandil nii sügavaks, et saksa rahval, kui nad otseselt mõisa majandamisega ei tegelenud ei olnud vähimatki asja maarahvapsühholoogilise või vaimsete eripäradega ega ka mingit põhjust neid tundma õppida. Mõisaküla oli väga lahku kasvanud. Kui alustada algusest, siis oli keskajal kõige tähtsamaks ideeliseks alguspunktiks Jeesuse ristisurm Kolgatal ja tema ülestõusmine. See ja ainult see kodifitseeris õhtumaist mõtlemist kuni skeptiliste teaduse algusaegadeni 18. sajandil. Jeesus saatis korda imesid. Pärast oma surma ilmus ta korduvalt jüngritele. Neitsi Maarja ja pühakute nägemine õhutas usulist ekstaasi veelgi. Taranta poe mund, kes issand, inglise kergitatuna Antiookia müürile jõudis Barthlemi Peetri unenägu pühast odast ja tema tuleproov kuuenda sajandi paavsti Evaagriuse jutustatud lugu juudi poisikesest, kes võttis vastu püha ristimise, mispeale ta isa teda needis ja tuleriidale mõistis, kust inglite vigastatuna pääsesid. Kõik need imed näitasid, et inimeste jaoks toimus üleloomulikus maailmas palju enam kui igapäevases elus. Keskaegse maailmapildi intensiivsus tingis vihase arveteõiendamised igaühega, kes kippus taolise kirglikku ja nägemusliku elukorralduse õigsuses kahtlema. Teisitimõtlejaid jälitati ja tapeti ka keskajal enam kui piisavalt. Keskaja algul peeti õigeks ja pühaks pürgimust saada Väike-formaadis Kristuseks hilisematel sajanditel asenduse kohustusega Kristust südames kanda. Selle hoiakuga kaasnes aga ka õnnistegija, sallimatus nende vastu, kes ei tunnista elava jumala poega. Vana testamendi kirjakohad, mille alusel nõidumise patuga vahelejäänuid karistati, kuulutasid. Sa ei tohi nõida ellu jätta. Kui keegi pöördub vaimude ja teadjate poole järgides neid hoora viisil, siis pööran mina oma palge niisuguse inimese vastu ja hävitan tema ta rahva seast. Ärgu leidub usu keskel kedagi, kes laseb oma poega ja tütart tulest läbi käia. Ei ennustajat, ei pilvest lausujat, ei märkide seletajatega nõida ei manajat, vaimude ja tarkade küsitlejat ega surnutelt nõu otsijat. Ent juba 16. sajandil oli siiski nii mõnedki õpetlased juba arvamusel, et nõidumises süüdistatuid tuleks pidada pigem elanhoolikuteks ja vaimuhaigeteks. Niisiis saab uusajal peamiselt aastatel 1450 kuni 1750 aset leidnud nõiaprotsessid kvalifitseerida massihüsteeria või moraalse paanika ilminguks mille käigus võimudega rahvahulgad mõistsid süüdi neile võõraid või arusaamatuid inimesi. Pärisorjus aegses külas, kus kõik tundsid äratasime iga võõras otsekohe kahtlust. Lisaks oli nõiaprotsessidel kumulatiivne efekt. Iga inkvisiitori püha kohus oli paljastada võimalikult palju nõidu. Nõiaprotsessid kestsid sel ajavahemikul edasi koos reformatsiooni ja kolmekümneaastase sõjaga. Nende ohvreid oli üle Euroopa erinevatel andmetel 40000. Ajaloolane Brien Levak on teoses nõiajaht varauusaegses Euroopas võtnud statistilises keskmiseks ühe protsessi tavapärase surmaotsuste arvu ning saanud tulemuseks 60000 hukatud. Ajaloolane Änboe Linbarsto anna raamatus nõiahullus väitnud, et Levaki number on liiga väike, kuna see baseerub ainult teadaoleval dokumentatsioonile ega arvesta hävinud andmeid. Ta ise esitab nõiaprotsesside ohvrite arvuks 100000. Ajaloolase Gustav Henning seni arvates on ka 100000 vähe, sest näiteks Hispaania külades keegi hukkunute üle arvet ei pidanud. Samas elas Euroopas 1450. aastal 50 miljonit 1550. aastal umbes 65 miljonit, 1650. aastal 78 miljonit ja 1750. aastal 140 miljonit inimest. See tähendab, et kuigi nõidumis süüdistused enamikku inimestest valusalt ei puudutanud on kuni 100000 hukkunut siiski piisav arv, et olla kontinenti tabanud ägeda kollektiivse trauma tunnuseks ning kõigile toonastele asukatele hoiatuseks. Praegusel ajal on võimatu leida inimest, kelle lähedaste saatust poleks kuidagiviisi vorminud teine maailmasõda. Nõiahulluse puhul aga võib väita, et tol ajal ei olnud kedagi, kes ei tundnud kedagi kes poleks kuidagi puutumuses olnud nõiatrikkide või üleloomuliku ravimisega. Samuti oli ka Eestis. Nõiaprotsesside temaatika puudutab tegelikult kõiki eestlase sest tuule targalt on käinud abi otsimas suurem osa meie esivanemaid. Ning Läti targad teadsid nii Nikastus sõnu kui Kavoolme sõnu. Kui talupoeg haigeks jääb, siis ta läheb nõia juurde kirjutaski Orgmantseelius raamatus lätipostil, kuid hoiatas. Samas. Te kuulete ja näete, kuidas nõiad leekides põlevad nagu sead vardas. Kuidas nendest tuhk saab, kuidas litse posti küljes pekstakse, kuidas mõrtsukaid rattal hukatakse, kui nad kisendades surevad ja kuidas võllas on, varganägusid täis. Kui te seda kõike kuulete ja näete siis pöörduge ära neist pattudest. Värvikas ja reljeefne kõnepruuk Tartu Ülikooli viienda rektori suust kuid tol ajastul valitsenud ärevaid meeleolusid peegeldav see üsna täpselt. Nõid oli küla ravitseja, kes teadis Salumisi, mis oli paljudel juhtudel regivärsivormis rahvaeluga vähem kursis olevaid pastoreid Tanjaga regilaul õlgu kehitama või ajas neile koguni hirmu nahka, sest juba laulu rütm oli kuidagi sootuks muud kui kirikulaulul. Veel tundis külatark metsataimi ja metsa. Ning mets oli noil aegadel suur ja laimetsaalune oli taimedest rikkam kui praegu. Ja need taimed võisid sisaldada väga mitmesuguseid mõjuaineid. Protsessis kurna nõidade üle leidsid naised metsast magusaid uuri, mis tunnistuste järgi ajendas neid libahundijooksule. Niisugust magusat juurt 21. sajandi metsast ei leia. Seitsmeteistkümnenda sajandi metsas võis ta muidugi kasvada, ainult seda tõestada on võimatu. See võis olla eeterlikke õlisid sisaldav karukold. Herman friisbyria andmetel puhastavad organismi hästi katakkijad, harapotk rahustava toimega on kahtlemata palderjan. Mõned nõidumises süüdistatud võisid nimme jagada inimestele teatud rohtusid, et neid inimesi kontrolli all hoida. Kui siis kellelgi hakkas halb ja mürgistus oli väga tugev, läks ta uuesti sama isiku juurde. Kesis leevendas ta kannatusi. Ka toimingut punase kärbseseenega ei võimalda kuidagi saatanale viidata. Punase kärbseseeneleotis iga raviti vanasti jooksvat. Seda määriti haigele kohale. Leotis ja manustamise tagajärjel tekib aga hingeilm. Voolav ja hõljuv pilt, mis sisaldab ümarat lõpetatud mustrilist harmooniat ja laseb näha maailma kõiksust saatanat punase kärbseseene mõjul nähtud visioonides. Igatahes pole. Iseasi, kui psühhoaktiivset ainet tarbitakse mürgistuseni. Sel juhul manipuleerib šamaan teadlikult oma ajuga. Omas maailmas viibiva aju juurde kuulub kellelegi kolmanda juuresoleku tajumine kellegi, keda tegelikult ei ole. Nii näitas Kanada teadlase Maicel Singeri katse mõjutada nõrga magnetväljaga paremat ajupoolkera. Et võivad tekkida probleemid iseenese piiride tajumisega. Sa oled veel kuskil. Aga seda tajutakse teisena. Eksperiment andis võimaluse oletada, et mingil kujul võiks saatanat näha ka siis, kui aju on keemiliselt manipuleeritud üksnes ravimtaimede baasil ilma et kasutataks nüüdisaegset, kontsentreeritud keemiat. Niisugune avastus ei anna meile aga midagi juurde nõiaprotsesside mõistmisele vaid valgustab üksnes seda, kuidas võisid kunagised usujuhid saatanat näha. Nõiaprotsesside tekkepõhjuseid on mitmeid. Olulisimaks neist võib pidada naistevastast viha kuna kohtunikud ja uurijad olid mehed ning nende ohvrid enamjaolt vanemad naised. Naiste töö tarvitas mõis meeste omast mõnevõrra vähem. Naine oli kodune, ta polnud nii koormatud, seega oli tal ju ka rohkem aega tegeleda millegi kahtlase või kahjulikum. Samuti polnud viljakast east välja jõudnud vanem naine enamasti atraktiivne. Ta võis seetõttu olla mõnevõrra tõrjutud. Ning juba lapsedki teavad, et tõrjutud tegelane võib olla potentsiaalne kahju tekitaja. Ei kardetegi vana naist kortsulise näoga eite, kes on sootuks midagi muud kui noor ja ilus naispool, kes veel emaks sobib. Seesuguse vanaeide nägemine põhjustab lisaks alateadlikku ängistust näidates meile seisundit, milleni kordne isega jõuame. Inimesed on aga teatavasti kombeks võidelda oma peegelpildijaama saatusega. Lisage veel, et kui toonases ühiskonnas keegi hirmu tekitas, siis levis paaniliselt ja välkkiirelt. Mees vastab nõia stereotüübina üksnes siis, kui ta täiesti erineb üldkehtivatest normidest. Eesti oli siiski üks väheseid piirkondi Euroopas, kus süüdi mõistetud naiste hulk ei ületanud eriti meeste hulka. See oli üks põhjus, võis olla asjaolu, et mõisnikelt polnud head ülevaadet oma piirkonnas elavatest talunaistest. Naiste üle peetud protsesse ei talletatud. Siiski on mitmes Eesti nõiaprotsessis kahtlusalused olnud just vanad naised. Teisel oktoobril 1636. aastal toimus Harju-Mees kohtus istung Karjamiku ja Dilbe Mareti üle. Matthias Johann Eisen tõlgendab kohtulugu nii. Mik olevat libahundina ära nõidunud, kurna mõisniku vilja ja herned aga Maret, õppinud nõidumist kelleltki vanalt kurna naiselt. See naine kutsunud ta metsa, andnud talle magusaid juuri süüa. Ja kohe hakanud mõlemad libahundina jooksma. Nende seltskonda kuulunud veel kaks kurna naist, üks Ausly naine ja pealekaebaja Mik. Miku libahunt olla kõige enam kartnud preili treiden, mõisahärra, tütar. Vahemärkusena olgu öeldud, et kahtlusaluste käitumist nõiaprotsessidele võisid mõjutada veel mitmed tegurid. Vana naine, võimalik, et palju kordi sünnitanud, teadis liigagi hästi, mis on valu küllap palju paremini kui mõni mees. Seega võisid naised piinamisel käituda kahte moodi. Valuga harjunud naine kas pani vastu viimse hetkeni või siis suutis ratsionaalselt ja kiiresti reageerida. Kui ma ütlen, et olen kohtunud kuradiga siis nad küll põletavalt mind, aga praegu saan piinadest vabaks. Nõiaprotsesside kõrgajal eriti vohama löönud naiste hirmu algupära on uskumuses, et naise võrgutav loomus teeb temast eriliselt patuse. Tihti ei päästa teda ka osasaamine. Abielus Agramendist. Saksa muinasjutu-uurijad, Jakob ja Wilhelm Grimm on rääkinud eemanlikes naistest nimetades neid naisteks. Ajastu koidikul, 1486. aastal ilmunud kurikuulsas inkvisitsiooni käsiraamatus nõiahaamer arutlesid Heinrich Insitooris, Jacobs bränger. Mis Elaine on kui sõpruse vastane, möödapääsmatu karistus, loomupärane pat, loomalik ahvatlus, ärritav, ihaldusalune, kodune oht, hubasuse purunemine, ilma kurjus, kõik maalitud eredate värvidega. Ja veel pruugib naisel vall mõtelda, kui ta juba sepitsebki halba. See tähendas, et insetoorisosbränger pidasid aega, mil naine omaette mõtiskles saatanaga täidetuks. Üldse tulenevad sõna- femina esitoorise meeles sõnadest see ja miinus ladina keeles vähem usk. Headeks naisteks pidasid institoorisel Spränger vaide, vanadest ameti naisi, juuditite voorat ja estrit. Ning muidugi ka jumalaema. Uusaja meessoost mõtlejad ei kiirustanud ümber mõtestama Aristotelisest pärit kontseptsiooni et naine on lihtsalt ebatäiuslik mees, kus mees on aus. Seal üritab naine teha Eva patu ning naine ei tee kunagi midagi puhtast huvist, kui see pole tema isiklik huvi. 400 aastat tagasi olid sellised mõtted üldlevinud ja valdavad. Suurte ilusate naiste peale, kaebasid vanaeided, kellel ahvatlemises aeg juba ammu läbi mahajäetud vanade emandate ja inetute mooride peale kaebasid mehed, kes üritasid neist vabaneda. Jõukate lesknaiste peale kaebasid nende nooremad sugulased, kes huvituksid varandusest. Naiste hirm, nagu öeldud, on nõiaprotsessides läbi algusest peale ning enne protsessi väljendusse hirmus naissoost ketsaride ees. Mungahirmus, kui ta oma trellitatud kloostri akna tagant vaatles õitsvat välismaailma. Igal ajastul on naine oma ilu ja aimasonaalsusega kippunud segama meeste ratsionaalselt ja enesekellast mõtlemist. Kuulsamaid nõiaprotsesse on populaarkirjanduses kujutatud totaalse vastasseisuna. Ühelt poolt kulli pilguline kohtunik, kelle eest ei saa midagi saladuseks jääda. Teisalt aga emotsionaalne ja piinatud naine, kelle huviks on säästa oma perekonnaliikmeid, keda nõiakohtunik peab tema kaasosalisteks. 1668. aastal raputas tervet hulka toolorna maakohti Põhja-Rootsis müütilise Sinimäe Blookila nõiaprotsesside jada. See kestis mitu aastat. Staatilised ja paranoilised kirikuteenrid hukkasid nii alaealisi kui ka terveid perekondi. Selle õuduste ahela, milles lapsed ise täitsid ja milles nende kohta väideti, et nad on kõrvalistest kohtadest saatanaga tantsinud, temaga kopuleerunud ning seejärel värdjaid sünnitanud käivitas 1668. aasta talvel tahtmatult karjuspoiss Mats Nilsson. Väike maitse andis üles ühe endast veidi vanema tüdruku, kes kirjeldas pisiasjadeni, kuidas plokk külalennud toimunud öösiti ja une pealt mistõttu võimud olid noortel jälil ja sidusid neid ööseks kinni või ei lastudki neil magada. See tähendas nende surma. Surmväsinud lapsed tulid kokku ja suuremad andsid väiksematele nõu, mida kohtunikule ütelda. Oli lapsi, keda hoiti vees teisi pakases ja kolmandaid vanglas kuni nad nõustusid ütlema täiskasvanud nõidade nimesid. Lapsi küsitleti ka väljaspool kohtut, mis hoidis nende mõtted lakkamatult. Taolise tegevuse juures. Oli naiste rismi, kes omavahel hoidsid kokku, kuid enam oli neid, kes võtsid kas süüdistajate või süüdistavate positsiooni. Imaginaarne saatan olla naistele esinenud kui võrgutav vanem mees, kel kaelas krookrae. Üheksa-aastasele Anna heeristoterile ütelnud saatan, et ta on piisavalt vana. Mistatud tüdruk võttis püksid jalast ja seeliku seljast. Saatan oli tüdrukud veennud, et aga oma vanemat kohale tooks. Ja anna lisas, et saatanal olla juba endal lapsed. Johannes, anna ja lasse. Selles tunnistuses peitus lapselik kujutelm saatana tervest ja tugevast perekonnast kuna tollel oli ju lausa kolm last. Nyyd tunnistanud tüdruk põletati. 70 aastane Kloopar Elin brünsbergistaga tunnistas piinamisel, et saatan ütles, et ta on 28 aastane mistõttu ta pidi saatanaga magama. Temagi leidis tapalaval oma otsa. Kohtuprotokolli järgi külades peaaegu polnudki naisi, keda saatan poleks erutanud. Kummalisel kombel esineb saatan siin ausalt džentelmeni kombel. 12 aastane kedrud Svens Tatter eeldaalenist kelle tunnistuste alusel need protsessid algasid, seletas juurdlejadlale. Ta pole saatanaga ühele asemel maganud, kuna saatan pidanud teda lihtsalt liig nooreks. Lastel olid terved instinktid, terve arusaam perekonnaelust. Ent kui massihüsteeria oli juba lahti päästetud, jäänud sellesse maanurka enam naljalt kedagi, kes poleks olnud saatana teener või tema käsilasi paljastanud. Miks massihüsteeria just nendel aegadel nii intensiivselt levis, on leitud erinevaid põhjuseid. Massihüsteeria võisid vallandada vähene haridusäärmuslik, patriarhaalsus, usuline fanatism ja tungalterarikas toit. Toonases kultuuris oli väga tugev tee monoloogiline kiht. Loeti saatana raamatuid kui mustade, punaste ja valgete tähtedega olnud kirja pandud kõikide saatuste jubedad üksikasjad. Ning mis lugejaid äärmiselt erutasid. Rootsis muutus nõiajaht intensiivseks veel ka sellepärast, et Rootsi suhted Euroopaga olid hapramad kui Baltimaadel. Rootsi muutumine impeeriumiks kulges valulikult. Tol ajal oli Rootsi veel perifeerne riik, põhjas.