Oma nurjatute suhete kirjeldamiseks on süüdistatavad mõnikord kasutanud nii pöörast fantaasialendu et seda ei saa seletada ainult piinamisega. Eesti nõiaprotsesside uurimise üks pioneere Villem uus puu on sellastanud. Ma dioloogide. Ta ei ole mõeldav selliste pikkade ülekuulamiste korraldamine, kus lehekülgede viisi räägitakse vaid kuradist ja usulistest küsimustest. Kuna saavutatud tunnistused kippusid maakohtule kui ka Tartu õuekohtule üle jõu, siis kutsuti kirikuõpetajad abiks. Ka nendel puudub küsimuse kohta kindel seisukoht ja nad avaldavad ühe või teise tunnistuse kohta vaid imestust. Kirikuõpetaja osales nõiaprotsessides harilikult siis, kui ta talupoegi ja nende eluolu ei tundnud. Kõrgest kantslist jutlust pidavale saksa soost jumalasulasele jäi talupoegade maakeelne madin üsna arusaamatuks. Seepärast olidki just algajad pastorid, eriti agarad nõidu süüdi mõistma. 1615. aastal andis Ambla õpetaja Johannes Faber nõiakohtule vanglast välja nõid surro roopi. Šaabi maalt pärit Faber oli selleks hetkeks oma kogudust teeninud kolm aastat ja elanud Eestimaal kokku vaid 10 aastat. Mahu ehk Viru-Nigula õpetaja Elias Klandsin süüdistas nõidu 1640. aastal. Grantsin oli abiõpetaja ametis olnud kaheksa aastat. Kongla anne protsessi tagajärgede eest külas oli ilmselt vastutav kirikuõpetaja. 1640. aastal mõisteti kongla ann süüdi mõisniku tütre surnuksnõidumise eest ja põletati Viru-Nigula kiriku lähedal. Ent üldiselt kehtis Eestis sama reegel, mis Lääne-Euroopas nõiaprotsess ei korraldanud, kirikuvõimud neid korraldasid valdavalt ilmalikud võimud. Kiriku kaasteadmisel. Küsimustega, mis sa tegid ja millal sa tegid, saadakse protsessidel kiiresti hakkama. Kui kohtualune teeb suured silmad ning on näha, et ei kavatse omaks võtta ei kunstide tundmist, jäi lausumistega libahundiks jooksmist. Siis leidub alati mõni külaelanik mõisniku poolt määratud küla kohtumees, kes tunnistab süüdistatava kahjuks kas õigluse nimel või selleks, et kaitsta küla nõia eest ja on valmis isegi kogu tema sugupuu üles lugema. Nõnda see oli näiteks Trevli Bertali protsessile Emmastes 1694. aastal. Kohtumehed olid vajalikud sellekski, et mõisnikud saaksid ütelda. Talupojad ise mõistsid omasugustele kohut oma seisuse piires. Mõisaomanik sai seejärel Pilatuse kombel käed puhtaks pesta. Kui talupoeg ise teist omasugust represseerib, on mõisnik ju süütu. Harilikult oli nõiakohtu esmane huvi uurida, kes on süüdistatav, kes on temaga seotud ja kust on pärit tema salapärane taust ning kuradilt õpitut kunstid. Kõige sagedamini on keegi kolmas isik esitanud kohtule kaebuse, et kusagilt kaugest nurgast pärit isik on süüdi nende inimeste ja loomade surmas, kes on teda uskunud. Need on kas ainult haigestunud või lisaks veel. Viie, seitsme üheksa päeva pärast surnud. Kohtukirjutajate ülestähendused on gooti ehk vanas saksa kirjas. Reeglina on need tehtud suure kiiruga, sest üleskirjutamise aeg oli napp. Ilmselt seetõttu on mõnikord eksitud ka tolleaegse saksa keelereeglite vastu või kasutatud absurdseid lühendeid eestikeelseid väljendeid, laused ja isegi tekstilõike kohta protokollides enam kui üks kord. Arusaadavuse huvides on eestikeelsed osad kirjutatud hoopis selgema antiikmaa kirjas mistõttu praeguse aja eestlasel on neid üpris hõlbus lugeda. Ladinakeelsed juriidilised väljendid on protokollides samuti selgemalt välja toodud. Sellegipoolest on nõiaprotokollides väga palju segast vaieldavad ning vasturääkivad sest eestikeelsete lausete selgus põimub saksakeelsete lausete keerukusega. Ka on palju arhiivimaterjali aegade keerises kadunud. Säilikut kaovad arhiivist, sõjamöllus, neid rikub teisi. Mõisates aset leidnud protsesside kohta pole meil enamasti midagi talletatud, sest 1905. aastal pandi paljudele mõisatele tuli otsa ning arhiivid hävisid koos härberitega. Tallinna linnaarhiivimaterjale on näiteks juba esimese maailmasõja-aastail sattunud Venemaal. Teise maailmasõja-aastail hävis 15 protsenti Eesti arhiivide materjalidest. Mõnikord võivad arhiividest oma jälgi koristada ka pahatahtlikud eri huvidega inimesed. Osa süüdistusmaterjale võidi kõrvaldada Tartu Ülikooli kriminalistika lektorit. Eduard asenberilerid tabanud skandaali ajal. Edward asenbrügen oli Holsteini pärit õigusteadlane, kes töötas aastatel 1843 kuni 1851 Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professorina. Elu näinud ning laia silmaringiga inimesena märkas osem rööver Liivima kitsaid olusid ja kritiseeris Liivimaal kehtinud balti Pravintsiaal õigust. Tema kirjade Liivimas kitsid oli riigivõimu meelest ässitav ning konfiskeeriti. Neljandal juulil 1851. aastal. Hausenberg arreteeriti ja saadeti ülekuulamisele Peterburi, kus langetati otsus. Professor asen prügaril on demokraatlik vaim. Et ta oli välismaalane, siis leiti, et kõige otstarbekam on ta Venemaalt üldse välja saada. Sarnaselt teiste baltisaksa elementidega kuulus Hosenbrügari sümpaatia kohalikule talupojale ja oma sõbra Felmani eeskujul talletada isegi eesti rahvaluulet. Aset leidnud nõiaprotsesse. Ka see tekitas mõisnike seltskonnas pahameelt. Nädala kirjutas inland 1848. aasta kümnendas numbris avaldati Ossenbrügeni artiklitele anonüümne vastukaja pealkirjaga. Kuidas langetaks kristus nõiaprotsessil otsuse. Seal seisis, et selline mees nagu asembrigen ei tohiks sirguvad noorpõlve õpetada. Kuidas ta tohib ütelda, et auväärsed rüütlid kedagi asjata tapnud? Nõiaprotsessid olevat läinud asja ette, sest nõidu soovitab tapaga piibel. Need nõiad mässasid oma leivavanemate vastu, mispärast neid haletseda? Asenbrügeni kaitseks sama ajakirja veergudel elamine diskuteeritud ehkki mehele endale lubati vastata. Ja ta kirjutas, et nõiaprotsessid on igand. Arvatavasti oli Ossenbüüdeni vastase jõududel ligipääs arhiividele ja nad toimetasid suurema skandaali ärahoidmiseks sealt nii mõndagi kõrvale. Seitsmeteistkümnenda sajandi alguse protokollid on enamasti kadunud ja säilinud vaid tänu ümber jutustustele. Võiks aga ka uskuda, et paljud protokollid ei jõudnudki arhiivi tolmusid pakkidesse kokku seotuna kusagil ja neid kasutati näiteks tulehakatis. Eks ajalooandmed, mida protokollid sisaldasid, läksid kaotsi. Nõidade üle peetud istungitest on tunda kohtu ja kohtukirjutaja taktilist suhtumist eestlastesse. Nõiaütlused on siin nagu eksempel. Teadvustatakse pahategu, mille ohtlikkust kõik peavad tajuma, kui nad ei taha ise samamoodi lõpetada. Eesti nõiaprotsesside kirjeldustes näeme omapärast elementi, mis näiteks Saksamaa kontekstis nii selgelt ei kajastu. See on nõiamoraliseeriv kokkuvõtte omaenesetegudest. Näiteks Nahkur, Volmeri kokkuvõte 1626. aastal Harju-Jaanis. Ka mind, jumal, ega kurat. Ja keegi ei hakka mind põletama. Rapla Jürgeni kokkuvõte 1647, kui mina suren, siis peavad paljud surema. Oma vaest poega ma enam ei näe. Lükkede kurt, 1616. Kui mind vette visatakse, siis peab ka kedagi teist Vettelisatama. Tamme augu on 1622. Kui mina süüta suren, siis peab ka palju teisi surema. Tavaliselt kehtib tüüpmõtlemine, kui juba mind hukatakse, siis peaks ka kedagi teist hukkadama. Nõiakokkuvõtte oma tegudest on aga õpetliku sisuga neile, kes peaksid protokolli lugema. Ärge teie nii tehke. Talust ära jooksnud nõida ajasid taga pärisorjad. Soldoteid rakendati vaid erandjuhul. Põgenikku küüti määratud orjad pidid süüdlase üles leidma, muidu said nad ise karistada. Põgeniku küüdi hakati kasutama siis, kui talupoeg jäi täiesti sunnismaiseks. Sedalaadi juhtumeid on teada juba 16.-st sajandist. Hilisemal ajal saadeti süüdlast otsima mõisa vahimees. Mõisatulek käis käsu ja kohtu peale. Nõiakohtute kirjutamata ja kirjutatud statuut kujunes välja järk-järgult. Protsess arenes aegamööda. Asi võis alata peaaegu tsiviilsüüdistusega oli tekkinud näiteks mingi ulmeline konflikt mis muutus millekski tõsisemaks. Niipea kui kohtunikud olid esimesed kruvid kinnitanud. Kaebealune nägi kohe, et üles tunnistada tuleb midagi hoopis loomu vastasemad, kui ta seni oli arvanud. Saksa seitsmeteistkümnenda sajandi nõiakohtus allutati ülekuulatav juurde mõeldavale kuradi teenistusele tasapisi. Alles protsessi käigus toome siin klassikalise näite. 1628. aasta Reinimaalt loo Laanershalmi topeltmeest. Selles külas süüdistati vanemat naist nimega Els miseler, et too naabri kuke ja kaksiga ära teinud sega naabrit kahjustanud. Ka on ta ühes apoloonia Beltsariga. Olen Bushi vastase roosiaias nõiatantse tantsinud, mille käigus ta jumalast lahti ütles ja kuradi nõusse hakkas. Ülekuulamisel torgati tal nael läbi jalaluu. Nii et see teisest otsast välja ulatus ja jalgise pakkust kõrgemale jäi. Kaelsus vasakusse rinda aeti üks sõrmejämedune kruvi. Esmasel keeramisel ei teinud ülekuulatav häält, mille järgi naela meister võis järeldada, et tema kliendil käis parasjagu vestlus saatanaga. Maala konversatsio. Timuka nimetamine naela meistriks näitas tema kuuluvust tsunfti. Mõnda aega vaikinud hüüab Ells, et Jeesus tuleks ja võtaks tema rinnast naelad ära. Veerand tunni pärast on süüaluse jalad painutatud pakkust allapoole misjärel süüalune ei ole enam reageerijad. Seega on tortuur lõpetatud. Ells üles toibutatud ja valitseja härra on asunud teda üle kuulama piinamisega naist hoiatatud selles osas, mis võib edaspidi juhtuda, kui ta kõrvale põigleb. Hels tunnistab, et ta neli aastat elanud oma mehe Joachedega helgermooreni juures Palmershimis. Möödunud suvel läinud ta Schweienhaini viimale teele, kus on neli hauda. Kohe tulnud teda küsitlema must mees, kelle silmade alt paistis teine mees. Mikson ta surnuaial. Els vastanud, ta ei leina kedagi. Edasi on kõrge esitanud küsimuse, kas Elson kurjale teele libastunud. ELS olevat korduvalt kurjale teele linastunud. Sabati teema esineb siin kogunisti kahes järgus. Kõigepealt olla Ells tantsinud polooniaga hiljem ka neljas ilmse mehena. ELS pole täitnud ülekuulajate kõiki soove, sest ta pole üles tunnistanud loomade murdmise ja inimeste mürgitamise kuritegusid. Ülekuulatava tunnistused liisivad juba sabatile, sest alguses on ta üles tunnistanud vaid nõiatantsud, hiljem aga selgub, et tal on siiski piisavalt kokkupuuteid saatanaga. Samuti on saatan väga selgesti ilmunud tema mehele Joachim ele. Alguses võetakse omaks vaid halb tegu, hiljem ka saadat. Nõiasabati teemalistel maalidel kujutatakse kuradid tulemas mustast suitsupilvest ja naisele. Dakar kaotamas. Väga tihti oli saatan hajutatud erinevatesse loomadesse. Kes olid sel juhul nõia family aarid ehk saatana käsilased saksa usutegelase Hildegaardwalm pingeni õpetuse järgi ei suutnud kurat laulda, ta sai ainult häälitseda. Kuna laulu on inimestele õpetanud inglid. Saatan oli legendi järgi issanda, ah nõiasabati vanim variant oligi just nõidade Vaiga haldjate pidu mille keskmes oli kurat. Seal olid osa nõidadest veel noored Noviitsid, kes pidid oma kurjust tõestama ja mõne eriti jõleda teoga näiteks tooma väikesi lapsi rasvakeetmiseks. Teised olid vanemad ja nendega astus saatan esimesena vahekorda. Läbi õhulendajaid nimetati neuromantseriteks, nagu seda teadis, kirjutas Insitooris. Keskaja nõiasabati kirjeldustes on kombeks mainida, kui kurat ilmub tantsijate sekka suure kärnkonna, hobuse, hundi või mõne muu veidra loomana siis kuulum, infame ehk häbi, suudlus antakse tallesaba alla. Esimest korda mainiti seesugust ühes 1459. aasta allikas. Ilge koha suudlemisega püüab nõid näidata, et tal puuduvad kõik psühholoogilised tõkked ja ta usaldab peremeest. Ainult sel juhul saavutab ta koha kuradi hierarhias ning võib teostada translokatsiooni, see tähendab, ta saab omale luua istumise alla, et lennata läbi õhu. Liiklemisvahendeid ja muud kraami jagab alati peremees ise. Noored mehed on igiammustest aegadest peljanud vanade ja inetute kontrollishimuliste, naiste võimu ja tembeldatud nõia moorideks eelkõige just neid. 16. sajandi lõpu briti jutlustaja John kool teadis näiteks täpselt, keda tuleb nõidusest süüdistada. Iga kortsus näo Kiplas, kulmude, habemesuu, kõõrd, silmade ja pimeda häälega vanamoor iga terava kattulise keele ja pealuukübaraga hat, kes hoiab käes kedervart ja oma kõrvalkoera või kassi tuleks kohe nõiaks kuulutada. Vanad ja inetud naised vastasid aga omaenda teemanoloogiaga ning nende käsitluses olid läbi õhulendajad nende sookaaslased kuid noored ja häbematult ilusad. Nii oli nõiduse ühiskonnas otse kui kuum kartul. Kollektiivne süü, mida veeretati isikult isikule. Ning pole imestada, et tõe pähe võeti kõige fantastilisemaid lugusid. Kuna kõiksugused tollest ajast pärinevad väljamõeldud faktid leiavad massiliselt uskumist veel tänapäevalgi. Mida enam võttis võimust nõiahüsteeria näiteks seitsmeteistkümnenda sajandi Šotimaal, seda kahjulikum oli naise tervisele öösiti ära olla, eriti ilma mehe teadmata. Enamgi veel, piisas sellest, kui naise uni oli rahutu. Ning juba tekkiski kahtlus, et emake võib parasjagu olla seal. Kui naine kas või mööblit ümber tõstis või siis ise kodunt lahkus võis külavanem teada, et juua ollakse põrguvürsti kõige jäledamal teenistusel. Ka Eesti varasemad protsessid viitavad väga äärmuslikku fanatismi-ile. Eesti sinise mäe ehk kuradi peo traditsioonid on koomilised ja grotesksed. Neid võiks võrrelda Saksamaal asuva blogsbergi mäe, veidra ja koguni armsalt naljaka õhustikuga. Nõiad tulevad plaksbergile luua, seljas nende hüüd on, lähme, ei kuhugi. Talutatakse hobust, kelle saba jõhvide otsas kõrgub armulaua leib. Siis on kõik koos, söövad ja joovad, tantsivad nööri külge seotuna paremale ja vasakule. Vanem naid lööb trummi ja musitseerib seapealuul. Hakatakse vaime välja kutsuma. Kurjad vaimud tulevad musta kassisitasitika koerte ja nahkhiirte kujul. Plaksbergile minnes sammutakse pulli järel. Mehed riietuvad naisteks, naised meesteks. Armukese moodi. Vaimude väljakutsumise hind on üks preisi, Kulden. Neile tuuakse piima ja muud toitu, aga ka ostjat ja musta heiet. Eesti ja saksa traditsiooni üks erinevusi selles ongi, et sakslastel toimub kõik mäe peal plaksbergil kuid eestlastel on vaja tavaliselt kuhugi alla minna. Lükkede kurdi protsessil 1615 mindi näiteks kivi alla.