Deemoni usu aluseks on keskaegne mõtteviis, ehkki mitte ainuvaldav, et inimese ümber on tuhandeid kahjulikke jõude. Need on deemonid. Üleloomulike olenditega läksid kirja asjaolud, millele tänapäeval antakse hoopis lihtsamaid seletusi. Näiteks inimese silmanägemise peensused. Ostamoloogidele pole juba ammu saladuseks, et inimese silmavedelikus on mikroskoopilised õhumullid, mida nähakse punktikestena. Maagia, usku inimesele võiksid need paista kõikjal tema ümber lendavate deemonitena. Legendi järgi on saatan suur naljamees. Suur naljamees, edukas teadlane. Eriti tubli Anda matemaatikas. Muidugi tunneb kurat teoloogiat. Seitsmeteistkümnenda sajandi alguseni olid Malefitsi, eks aiatajad ja posijad, Venefitsi, soolapuhujad, Susijad ja matemaatika tähetargad lausa sünonüümid. Kuna arvutamisoskus oli keeruline ja mõneti haruldane võis seal abiks olla ainult kurat. Nojaa, ajastu ühest klassikalisest tekstist. 16. sajandil Saksamaal ilmunud rahva raamatust doktor Faust, selgub matemaatiku saavutusvajadus. Faust kutsub Mehhistoffelise appi, et saavutada teaduses paremat taset. Selleks antakse kolm tilka verd ja küsitakse armuaega, mille lõppedes õnnetu Fausti hing põrgusse viiakse. Enamikus Fausti lugudest on selleks 24 aastat. Iga aasta ööpäeva ühe tunni kohta milles pikem ajatsükkel kopeerib lühemat. Ja eks ole selline ümber arutaminegi täheteadus. Samas võeti täheteadust väga tõsiselt, mida näitab kasvõi Stockholmis tegutsenud saksa astronoomi Salos Vaileri kiri 1588. aasta astroloogilise tausta kohta mida hoitakse Tallinna linnaarhiivis Purioosa nimelises kaustas ning kus võetakse läbi kõik asjaolud, mida on sellest aastast oodata. See prognastikon näib olevat osa suuremast tsüklist, aga ühtlasi tavaline ennustamine, millega ei kaasnenud mingit riski, kuna see oli kirjutatud ülemuste jaoks. Saatana ülesanded olid palju keerulisemad kui inimeste omad. Eriti hiilgas vana saadan oma viis või kuusnurgaomaduste matemaatiliste omaduste leidmisele. Ühes 14. sajandi Oxfordi käsikirjas joonistab kurat leidlikud moel viisnurki. Kuraatori arvudes alati täpne ega võtnud kunagi seda, mis ei olnud talle kuulunud. Ka Eesti rahvajuttudes tahab vala pagal alati kontrahti teha. Näidet temas on hea juristi ainest, ent see anne on hiljem kaduma läinud. Vanapagana-l on aga sulane Hans kes talle kõiges vingerpussi mängib. Vingerbussid lähevad läbi tänu sellele, et kurat peab reeglitest kinni, Ants, aga mitte. Nii, saadame Ants oma vanema venna asemel kuradiga võitlema. Karu. Noorema venna asemel saadata jooksuvõistlusele jänese. Ja seda just siis, kui vana paganalon parasjagu püksid rebadel. Ta petab vaest pagalat odrateradega ja rasedal juua paljast vett. Ta jagab vanapagan aga põllupooleks. Mispeale nänn küsib, kas lõikad ise oma Pole enne või lõikad pärast. Ants lubab lõigata enne ja lõikab põigiti. Ehk kõik rukkiterad varrelt, jättes vana tagalale kõlkad. Vanapagan, käsi Vansulama talule silmi pilduda, kui reega minu teeotsa jõuad. Antsaga tapab ta lapsed noaga ja pillub nende silmad vanapagana talu poole. Siia juurde kuuluvad veel talvised käesoojendamise lood pigistama puule mu vahel sulatina silma kallamise juhtumid, pugemised raha katlasse, mida vanapagan tahab just ära virutada ja palju muudkui situatsioon hakkab pöörduma vanapagana, kahjuks. Siis sekkub kuningas kukk aegsasti oma lauluga. Mattias Johann Eisen on Eesti imede ilmast hingede öö, tähendustest ja ennetest nõnda kirjutanud. Ühes vanapagan aga onu öösi, kõik kurivaimud liikvel. Tondid astuvad tegevusse. Kodukäijad tulevad hauast välja, tuli hännad, varastavad vilja ja raha. Puugid toovad võid ja piimakoll otsib ohvreid, luupainaja tallab inimesi ja loomi. Lühidalt. Kõik kurivaimud huvitavad looduses, kuni kuningas Kukkama lauluga nende tegevusele piiri paneb. Neid nende kargastesse tagasi kutsudes. Rumala vanapagana lugude ajalooline taust on alati äratuntav. Ajal, mil ei eksisteerinud mitte ainult mäletatud ajalugu, vaid polnud ka paberile kirjutatud ajalugu. Ehk seitsmeteistkümnendast sajandist 20. sajandi algu pooleni olid vanapagana lood tüüpilised meeste naljad, millega aasiti saamatumaid. Talupoegi. Leidus igas külas mõni abitum tegelane, kellel põllumajandusega võis pisut äparduda. Nende lugude tagamõte oli käpard järje peale aidata, vahel tegi seda isegi mõisnik. Need lood ei pruukinud olla eriti pahatahtlikud. Vanapagana pajatus oli, nagu öeldud, meeste jutt. Meenutagem kas või paunvere kihelkonna koolipoiste õhtust vastust küsimusele, milliseid jutte nad kuulata tahavad. Pagana juttusid, vanapagana juttusid. Kurradi naljakamad omadused tulenevad just tema esialgsest kohutavusest milles püüti huumoriga üle olla. Teine lugu on Vana-Liivimaa keskajaga, mil talupojad ise võisid paganat jaks nimetada neid kes olid keeldunud Kristuse armuõpetusest või järgisid veel vanu kombeid. Hilisladina sõnal paganlus on neutraalne tähendus, see tähendas talupoega. Liivimaal muutus mõiste paganlik aegsasti negatiivseks. Kuid seda vaid nähtavasti kirikuõpetajad ja nende mõne ustava jüngri jaoks. Pagana teised nimekujud on Buick pauk. Puuke ehk ratt on seotud läti sõnaga pukis mis tähendab nii koduvaimu kui ka lohet. Rudolf vinkler on toonud ilmeka näidisloo seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigast. Üks mees süüdistas kohtu ees, et naine olla talle öelnud. Sina paken, gaasisid minema ja ärgu sul olgu tööga õnne. Mees süüdistas seepeale sina, paken ja tule raag, miks mu kätes ükski töö ei õnnestunud ja miks ma jumala käske ootan. Peale tüli tuli välja, nagu oleks nõid teda ähvardanud. Kui ta talle tuleroog ütles, vastas naine. Tõesta mulle, et ma nõid oled. Annaks jumal, et sa siit kiiremini kui mina Kasiksid. Ja kui ta oli kuulnud, mida mees talle tülis ütles, vastas talle. Mina teen kõik kuradi ees edasi karistaks. Poken on saksa keeles kaetama, kuid ega see ei ole seotud eestikeelse sõnaga Buicken. Või on seos kaudne? Paul Ariste on huvi tundnud. 1649. aasta Harju mees kohtus aset leinud solvamisega seotud protsessil esinenud nõiasõnade vastu. Seal sõimas Raasiku talupoeg Maugi Simon valitseja Ludwig süldised, sina veri paska, sina, Boycerik. 1642. aasta Karksi nõiaprotsessid aga olnud nõidadel puhik kes käinud laudas lehmadel piima inimas. Wiedemanni sõnastikus tähendas Buick, näki luuk on ka sabaga tulekera. Ruhja kihelkonna 1479. aasta vaguse nimistu järgi on Ruijena kandis olnud koguni kaks seda nime kandvad talupoega punk ehk puuk ja raatenis ehk kratimees või kratiiviis. Teatavasti toovad kratia puuk vana tühjalt varandust. Tulejutt selja taga. Huvitav on küsimus sellest, millal asuti Liivimaal pagana idia nende juhti, vanapaganat marginaliseerima sättima, jooned ta sinna, kuhu Risti inimesed enam asja ei olnud. Alates 1198.-st aastast pühal toolil istunud Paavst Innocentius kolmas ning tema ametijärglased seadsid Liivimaa vastristitud erilise isalikku eeskoste alla. Samast sajandist asuti Euroopas rooma õigusest lähtudes nõidu jälitama. Ehkki punased läänemeresoome hõimud Liivimaal olid igakülgse vaimse turbe all, peeti neid metsikutes väärseteks paganat. Eks Liivimaad ennast aga imedemaaks, kus kurat on teinud terve meretäie trikke. 16. sajandi saksa kultuuriruumis pidigi Liivimaad kujutama Imedemaal. Ühest küljest oli sinna meritsi pääs raskendatud. Kaupmehed küll käisid, aga massiline väljaränne nendele territooriumitele ei olnud võimalik. Teisest küljest polnud see mitte ka päris võõras sest ühes seal räägitavast keelest saadi aru selle keele rääkijate muinasjutte ja ütlemisi teati. Ja nii jõudsid need Saksamaale küll moonutatud, kuid arusaadavas vormis. Liivimaa oli saksa linnade ja riikide jaoks otsekui kodustatud paradiis, kus ta oma madu ei puudunud. Liivimaa suured metsad romantiseerisid keskmise sakslase jaoks samuti. Siinset olukorda. Oli Ida-Euroopas alates 13.-st sajandist olnud üsna soe aeg. Sel perioodil võtsid talumehed rohkesti metsamaa, et rajada uudismaid ja tagada nii suurem sõltumatus oma isandast. 11 16. sajandi teise poole jaheneb kliima võrdsustas olukorra. Uudismaad kippusid võsastuma ja Saksamaa metsad hakkasid taastuma, mis tõi selle perioodi kultuurikihti. Rohkesti röövlilugusid. Müstifitseeritud teisi kohti, mitte ainult liivimaad. Keskaja prantsuse kultuuris laialt tuntud Brazeljani haldjamets olevat rüütliromaanide ja ballaadide järgi olnud kas Shapannis, Albioonis või Normandias. Aga alati kusagil äärealal või mõnes kummalises kohas. No ei ole hõlpsalt juurdepääsu. Sellistes kohtades võivad elada salapärased ärakud. Mets oli muinasjuttude ja müstikutel lemmikkoht, sest nagu me teame, nopitakse ühes tuntus, rees lilli, kuni eksitakse, jõutakse nõia majani. Teises ehtsalt baltisaksa sees läheb Eesti talupoeg metsa, kuuleb seal naise häält. Võta mind kaasa, talupoeg lööb risti ette ja läheb edasi. Paksus võsas on puuokstest onnike, seal istub naine lastega. Aga naise silmis on hundi pilk ja tema suu on verine. Naine küsib, miks sa risti ette lööd, sa pole ju meie oma. Võtab oma lapsed kaenlasse ja jookseb hundina metsa poole. Kui lähemalt uurida, kust eesti folkloori ilmunud vanapagan siis võib tema prototüübina ilmselt oletada külast eemal metsas elavad talupoega, kes ei ristilapsi, ei käi pruudiga lugemas, ei maksa kirikumaksu ega raatsi anda pask Bennist mulda säilitamise, juuresviibivale vaimulikule. Selline on vanapagana juttude tegelane. Jürgen sburgi kuulsa jumala libahunditeesi kohtuasi algaski 1692. aastal sellega et metsast saadi kätte üks taoline mees. Ta oskas issameie, aga ei hakanud seda lugema. Olen üsna kindel, et mõnedes teedest kaugemal asuvates kohtades suhtute ristiusku veel seitsmeteistkümnendal sajandil kui võõrasse jõudu. Seda enam, et pärast luteri reforme ei olnud enam ka pühakutekultust ega tunnistatud ingleid. Üheks omapäraseks tahaks, kus võis elada, vanapagan oli veski jahvatavad veskikivid tekitavat mürinat ning juhtumisi võib sealt välja karata koguni tulesäde. See on nagu põrguga öök. Selles maailmas võib võõras hall vanamees, kes nagu Kreutzwaldi muinasjutus vaeslapse käsikivi mille motiivid on kahtlemata pärit rahvasuust. Pakub ise jahvatavad, käsikivi pole seega juhused. Möldrid osalesid arvukates nõiaprotsessides nii süüaluste kui ka positiivsete ja negatiivsete tunnistajate rollis. 1542. aastal Rakveres kaotas nõidumises süüdistuste tõttu oma elu Mölder Nano. 1615. aastal sattus ühes Harjumaaprotsessis väidetavaks ohvriks mölder Hans. Keegi tatrast sandi Mihkel olla 1699. aastal möldrile niimoodi vett silma valanud, nagu olnuks kõige ilusam maja. Käru talunaist andnud süüdistati 1682. aastal möldri nõidumises. Noh, ja sõnadesse segati tegelastena ka Jeesus ja Maarja, kuid kindlasti mitte sel moel, nagu neid tõlgendas kirik. Mõne valjuma loomuga ja eriti seaduskuuleka pastori jaoks võisid eesti talupojamaagilised värsid seetõttu näida kohutava pühaduseteadlasena. Põrguvürst, kui absoluutse kurjuse kehastus oli aga eesti rahvausundis tundmatu. Nii oli nõidusest süüdistatud talupoegadel suuri raskusi inkvisitsiooni kohtule selgituste jagamisega. Et neid saaks korralikult süüdi mõista, pidid nad üles tunnistama liidu kõigeväelise kuradiga kelle olemusest ja kommetest suurt midagi ei mõistnud. Selgus, et nad on kuulekad õpilased. Ja neil on iseendale süütegude väljamõtlemisel rikkalik fantaasia. Algas kõik sellest, et preestrid elasid must-valges maailmas, kus vastandusid hea ja kuri. Eestlane aga surnuid ei kartnud ning oli harjunud nendega rahus elama. Ent ristiusku astunud jaoks oli kõik teisitimaalt ei kõnelenud enam mitte surnud esivanem vaid suisa kurat. Ka ühes nõiaprotsessid unistuses on pöördutud üleloomuliku isiku poole, kes jääb justkui kristliku jumala ja hävitaja tootemlikku kaitsevaimu vahepeale. Kui hoolimata raskest elust Põhjasõja ajal toimusid Vigalas 1704. aastal suured mihkli joodud pruukis Görahmats seal sõnu, mida tänapäevasesse keelde võiksime tõlkida nii. Kallis, püha Avine, võta n n, kes palvetab, teeb temast joodukese Augaljakese kõigile peab kahja saama selle vastu, et vili sattus viletsasse hobuse eest, viib kiriku ukse eest kirikuesisele. Jumala auks ja tänuks silita kõikide karvaste jalakesi. Lase tõprad tõusta, kari kasvada ja hästi vägevad. Kahja ehk ohvrit kallati maaemale, kes oli neitsi Maarjale pühendatud, ma analoog, et Avine oli tegija, seda näitab konkreetsele kuuluvusele viitav neet liide. Et me ei tea, kuivõrd seda vaimu saab ühendusse viia kristliku jumalaga. Nõiakohtul oli väga hõlbus tõlgendada selline ütlemine allilma isanda kätetööks. See oli maagiline väe otsing, millel ei olnud mingit pistmist ametlike doktriinidega. Tolle aja arusaamine mõistis hukka igasuguse maagilise toimimise väljaspool kirikut, sedastab Villem uus puu. Ja jätkab. Sellest mõtteviisist ei suutnud aga eesti nõiad aru saada või ei leppinud selle mõtteviisi nõudega ja on harrastanud keelust hoolimata rahva pärast nõidust. Kriminaalajaloos kalduvad kurjategijad tavaliselt eneseõigustusena. Kuidas kõnelejad, mõrvar? Jah, vaadake, ma tapsin selle mehe küll, aga ta solvas mu naist ja tal oli veel muidki patte. Tavalistele kurjategijatele oli see ka suureks abiks, et inkvisiitorid süütuid nõidade pähe kohtus süüdi mõistsid. Ja iga lurjus võis sealjuures näpuga näidata. Vaadake nõida. Tema saadab meile läbi õhu, kurja nuga pole minu käes olnud. Kui pühenduti vanade naiste kuritegevusele siis jäid tähelepanu alt välja nood kes tavaliselt kõige enam kuritegusid sooritavad. Kahekümnendates eluaastates mehed. Nõiaprotsessidest ülevaatliku ajaliini koostanud Hans Ferdinand tööbler on viidanud sellele, kui palju jäi avastamata tavalisi kuritegusid, millel polnud nõiduse tunnuseid. Seltskond soovib tähelepanu omaenese kuritegudelt kõrvale juhtida. Siis loob ta pseudoprobleemi ehk politoloogia, mõistes tühja tähistaja. Sinna kanaliseeritakse kõik hirmuäratav sest ühiskonna liikmed soovivad, et negatiivne oleks silme alt ära.