Seitsmeteistkümnendal sajandil kimbutasid inimesi mitmed psühhosomaatilised hädad mida tänapäeval tuntakse teiste nimede all. Marutõbi jagunes staadiumideks hüdrof, obja, FW kartus ja Marbus demoniakkus ehk teemani tõbi. Püha liituse tants, flegma palavik, mis on tegelikult ajukelme põletik. Sinivill ehk karbunkel eestlaste hulgas võrdlemisi laialt levinud naha mädapõletik, mis tihti põhjustas üldist veremürgitust ja sageli lõppes surmaga. Nõrgenemine veresoonte lõhkemine, tolmu haigus ära nõiutud stigma armastuse haigus ja nii edasi. Kunagise tuntud haiguse luupus Insanya ehk hundihullus, diagnoosimist ja ravi on neljanda sajandi lõpul kõige põhjalikumalt käsitlenud Roomast pärit kirjamees Marcellus, empiirikus ka ebaarst Marcellus eks nimetatud oma 32. ravipeatükis. Ta kirjutab. Kes hundi või koerahaigusesse haigestuvad, need jooksevad veebruarikuul välja ja käituvad nagu hundid või koerad. Pühakutepäevadel ka täiesti avalikult. Olen saanud muuhulgas teada, et nad on näost kahvatud hullunud pilguga ega nuta. Sa näed, et nende tühjalt silmad ja kuiv must keel on millegipärast Jaanus. Need, keda koer on hammustanud, on ka kuivad ja istuvad ravida, nagu sulle selge. Neid ei saa. Ärgid hoolsamad. Kuid meil on vaja teada, kas selle tõi melanhoolia või toosama hammustus. Millistel aegadel tuleb pealmist veeni lõigata, tema hinge päästa ja haigele selle kaudu head toitu anda. Ka sooja vanni tarvitatakse siin see järele anda puhastuseks kolm korda Ruhvuse arheogeenese Justiuse ürt, arbuusimahla, iga kord veidi vahet pidades, kuni rohi hakkab mõjuma. Pärast seda tuleb tarvitada mao ter, jakki ja muud melanhooliat peletavad. Õhtul ründab haigus taas siis märg mähis lõhnaainetega pea ümber Nad tundku ookeanit misjärel tuleb ka unerohtu joota. Lõik Marcello sealt võib tekitada vastakaid arvamusi, sest pärast koera hammustust ringi jooksva patsiendi dioloogia viib mõtted hoopis marutõve. Kahtlusele. Ei ole enam muinasjutt noa otsast leiba. Võtvast libahundist. On püstitatud huvitavaid hüpoteese selle kohta, et neil polegi võimalik tajuda, mida libahundiks jooksja tegelikult tunneb. Sest tegu on retroviirusega, mis pärineb sellest ajast, mille inimene alles eraldus loomariigist retroviirus levivat hammustamisega. Selle haiguse põhjuste otsimisel on spekuleeritud näiteks con genitaalse hariliku hüper trihhoosiga. Kuid see on äärmiselt harvaesinev geneetiline haigus, mille tagajärjel näole kasvavad juuksed. Uskumatu, et see oli hundilugude põhjuseks, tähendaks omaks võtta, et väga paljudel oli just see geenimutatsioon. See pole võimalik. Keskaja lõpul oli väga levinud omistada halvaendelise teemani jooniga kassile. Kas oli nõialoo ehk imp, kuna kuumus oli ettearvamatu ja eluviis hulkuv? Taani günekoloog Toomas partoliin annab teada ühest hüljatud tüdrukust, kes oli väga kassi sarnane. Ta seletas seda asjaoluga, et kas oli ehmatanud tüdruku ema, kui too oli rase. Et diagnoosi panemisel arvestati deemonitega, näeme 1654. aastal ette tulnud juhtumi põhjal mille seesama partoliin oli hoolikalt üles tähendanud. Novembris 1653 jäi noorel aadlidaamil emal vagiina ootamatult nähtava põhjuseta kõhnaks ja tekitas erinevaid valusid. Vagiina pind omandas vaha ja värvi ja selle poolkeralt vähenesid kreeka pähklimõõtu. Patsiendi tabasid pidevad iiveldushood ning ta oksendas vedeliku ja valuhoogude ajal muutusse, kassic räunumise laadseks köhaks. Maagu tühjendati alakõht rasseeriti ja mähiti operatsiooni ajaks misjärel veenduti, et deemonid on asunud ta suguorganit rõhuma. 1684. aastal toimus Inglismaal viimane nõiaprotsess. Prantsuse kuningas oli juba lasknud nõidluse kriminaalseadustikus eemaldada. Ent Ungaris kestis veel nõidade vaenamise kõrgaeg. Nõiaprotsessid toimusid ka Salzburgis, kus suurim hukkamiste laine oli olnud aastatel 1000 678679. Salzburgis oli tol ajal peamisteks süüalusteks lapsed. Umbes 90 inimest, 133-st hukatust olid alla 21 eluaasta vanad. Samas suhtarvus prevaleerisid, surma mõistetud mehed. Norbert Shinler on sedalaadi epideemiat põhjendanud suure hulga laps kerjustega kes mõistsid kõikvõimalikke kahtlasi trikke. Veel otsiti taga Sauber Jakli vana ja vilunud nõida. Seoses temaga süüdistati paljusid tema õpilasi, kes kaotasid oma elu võllas. See aastail 1675 kuni 1690 kestnud tragöödia oli viimane nõiaprotsesside laine pühas Saksa-Rooma keisririigis. Eestis on nõiaprotsessid läbi aegade toimunud külades. Seal, kus peetakse põldu ja kus elavad inimesed mitte seal, kus pesitsevad hundid ja karud. Nonii kartograafi Gerardus walki, 1686. aastal valminud kaardi Liivi ja Kuramaa järgi oli Pärnumaa põhiliselt kaetud soode ja metsadega. Ka Võrumaal oli ja metsa palju valgi kaardil tähistavad viirutatud alad, asustamata paiku. Oli teadaolev maailm ja oli lihtsalt kauge kõnnumaa kus rahva arvates elasid metsavaimud. Inimlaste seast võis kõrvenurkadesse ja kõnnumaale elama eksida vaid mõni üksik metsaerak. Siiski ei elanud mitte igas metsas ega igal kõnnumaal üksnes vaimud. Mihkli küla, kus 1680. aastal talupoeg ralli Hansu üle kuulati, oli umbes päevatee kaugusel Lasmi soost. Selles kohas oli iidsel ajal põldu peetud, kuid nagu ikka Läänemaal kippusid põllud olema liivased. Näljahädad, millest 1680. aastal oli möödunud enam kui inimpõlv tabasid neid piirkondi raskelt. Rally Hansu tütrelt lemmitsa külast ongi üles kirjutatud oluline lausumine, mis on üks vanemaid eesti rahvalaulu üleskirjutusi. Tänapäeva keelde ümber pannes tuleks välja nõela laul. Nõtkun lõtku, nõelakene nõkku lõtku neitsikene ära. Nõelakene kadus nõeley kaduntukkudes, nõel kadus nõeludes pisuke raudne pihus. Kohtuprotokolli järgi elas Rally Hans Lihulas oma õega patuelu. Õde suri, Hans võttis ta lapsed endale et elatist teenida saadud Hansama sulase tütre Ello ja selle lapsed talust tallu käima, lippu lehvitama ja torupilli saatel laulma. Vello laulise ees lapsed järgi. Ridalepa lapsed järgnesid neile 14 päeva mardipäevast saati ja laupäeva õhtuti, kuni kolmekuningapäevani Torupillimehe sulane niimoodi käia ei tahtnud, aga ta pidi ja ta oli kuulekas ning sestap viibiti kahes pulmas mida sel ajal Audru kihelkonnas peeti. End purjus seltskond olevat lastelaulus palju aru saanud. Rally Hansu õelaps võttis Kariname külas, kus nad siis elasid metsiku ja viis ta seljas piirini, siis seal tantsiti, lauldi Ello ees häälel nõelakese laulu kogu laupäeva õhtu. Lisaks oli veel metsiku laul. Seda olevat laulnud Maria Lauri Andres külatee, kuhu ta oma kada jättis olnud mõni miil pikk eel oleks 70 sammud gaasia sajatas aga 30 tolli, temast eemalda selja taga olnud linaste juuste ja musta mütsiga mehike nagu Bergel. Lennuk põletati majapidamises Rally Hanstandi karistuseks kiriklikku häbipostiralli Hansu oli üle kuulanud pastor vestring. Pärast vestringi teenis Mihkli kirikus edasi tema poeg. Ja 1724. aasta nelipühi paiku kuulis ta lugemisel koguduseliikmelt ühte vaimulugu milles kandvate tegelastena esinesid Hans ja tema naine, kes olid 1710. aastal katku surnud. Üks peremees oli läinud kirikust koju. Kuulnud inglihääli ja näinud, avanevad põrgu suud kuradi lõugadega, kus palju kaebamist ja ohkeid, kostis kaks kaebajad olidki patuselanud rallid, kes siiapoole jääjaid vallutasid, vooruses elama, vagalt issandat tunnistama ja ligimestele head soovima. Nood endise aja inimesed pidid olema erakordsed isiksused, et neid veel ligi 50 aastat hiljem mäletati. Põrgu suust kaebavad patused meenutavad pigem Hernhuutlike vaga pilte. 50 aasta jooksul oli rahva vaimsus juba muutuda jõudnud. Viru-Järvamees kohtu ees seisis 21. juulil 1682. aastal käru talunaine Anno rohumõisast sai süüdistuse vilja nõidumises ja teda oli juba Tallinnas üle kuulatud. Istungid presideeris parun Stackelberg, mõõdriku ja Rägavere päris härra kohtu ette oli aga naise toonud major veerenud Taube kajastus süüdistatutest Hanno noorim vaid kolmekümneaastane, kahekümneaastase plika, näoli Anno Taube arvates jumalateenistust vältinud omandanud nõiakombed aadrilaskmise ja rukkipõllul kaebamas käinud. Piinamisel võttis ta omaks, et oli töö ajal purjus. Aga nõidust eitas spetsiaal ja tõi välja, et Annololi konflikt mõisakupjaga kellele ta Suviste päeval paljugi vastu ütles. Kubjas seletas, et oli annud korraks kõrist pigistanud aga noorik nõidunud seedele ära nii tema kui möldri. Neljanda tunnistajana läkski sõna avanduse möldrile, kes oli Anno nõidumistest viljas ja heinas juba aastaid teadnud. Edasi küsitles kohus põhjalikult mitut tunnistajat. Uuris nende eluseiku, tahtis teada, kust Anno oli käru ilmunud ja mis võis mõjutada tunnistajate suhteid. Hannoga. Kõik seitse tunnistajat oli hea ja töökaaslased parimas töö eas mehed. Nende hulgas oli vaid üks naine. Tunnistused takerdusid vastu rääkivustesse. Üks tunnistaja iste eitas, et Mölder oli haigeks jäänud. Kohtuprotokolli lehekülgedel kuus seitse selgus veel üks põhjus, miks oli vaja Anno elukäiku uurida. Kohus oli kokku tulnud parimal rukkilõikuse ajal. Aga seal leheküljel on juttu naise halvast teost rukkivihku köitmisel või Rõuku viimisel. Kas ta ei köitnud, küsiti möldrilt, ta ei köitnud, vastas, too. Annud peksti karistuseks 20 paarihüvitistega. Tema nõiduse olemust ei ole lähemalt seletatud. 1683. aastal on Tallinna raekohus tähele pannud, et Moonzilambur Lapimaalinn oli 20 aasta eest teretulnud ja end Mihkli kiriku hingekirja pannud. Tema peale tõstis kaebust mõisa omanik Kaarel Anderson, kes käis läbi Moonzi sihvriga ehk mõisa lamba karjusega ja tundis end seejärel haigena. Lambur oli mõni aeg pärast seda oma kodust lahkunud ja teda oli Revalis nähtud kord leitud üks tunnistaja, kes Moonzilt küsinud kas ta suudab inimest lühemaks ja pikemaks nägijaks ja pimedaks nõiduda tema vastu ja pean virk olema, et mu oskusi tähele pandaks. Ühte Tallinna naist küsitleti Linhaasius. Kas tema teada oskab nõidust ja on pärit Lapimaalt ja nii on kinnitatud. On saksale haigust saatnud. Ja nii on räägitud, kuidas ta nõidus. Ta pani kaks V3 soolatera hapuvee sisse. Kaebealune olnud kõva pillimees. Ülekuulajad lasid Linhol minna? 1687. aastal laskis vaimast vere mõisa omanik oma talupoja peda küla jaani Tartu maakohtu ette viia mõisnik vaimast mere kõrtsmik ja vana peda küla Jaan olnud kõik hobustega Riiga teel, kusjuures kõrtsmik ja Jaan olid mõisa omaniku käsul hobused ära vahetanud. Volmarei kandis aga tungisid neile röövlid kallale ja tülitasid kõik vaeseomaks. Selle järel hakkas mõisnik Palmstrov Jaani kahtlustama sest too oskas mitmeid nõiatempe. Ta arstis tagurpidi issameie ja usutunnistusega väikeste laste kõrvahaigusi ja luges haigetesse kõrvadesse. Katekismuse viis peatükki. Eel tegi ta verega märke teiste inimeste laudaustele. Hiljem selgus, et see olnud seotud seatapmisega. Asja arutamine kestis kuus päeva, sest mõlemalt poolt toodi ette mitu tunnistajat. Jaan selgitas, et ta on väga vaga ja tegelikult võtab mõisahärra makse liiga suure mõõduga. Veel lisas Jaan, et üks kaebaja tunnistajaid on varguse toime pannud. Kolmas tunnistaja olevat aga härraste juures suures armus. Üks tunnistaja mõra Rein võis kolmekümneaastase tutvuse tõttu nii-öelda kaebealuse kohta järgmist. Ta käivad korralikult laua kirikus, armastavad palvetada. Teine tunnistaja lisas mõnede arvamuste vaigistamiseks juurde, et kaebealusel on see suur viga, et kui ta on joonud, siis ta tahab kõiki kunste teada alati saksa keelt kõnelda ja rohkem mõista kui teised. Kohtunikud on uskunud nõidumist üldiselt. Peda küla Jaani süüd aga mitte. Ja asjandusest ei puudu mänguline element metakommunikatsioon ja vajadus proovida asju nii nagu ei peaharu korrilon, kaebus nõiapeale täiesti ebarealistlik. Kusjuures seda ei ole saavutatud piinamisega, mis oli tavaline praktika. 1687. aasta teisel augustil süüdistab kaja vere valitseja Hans niiman talupoega Lukat Ennot ehk Tõnu nõidumises ja kuradiga ühenduses olemises. Jäigi tunnis täiesti ütleb ka, et kaebealune ütelnud ise, tema on kuradiga ühenduses ja viimane tulnud temale vastu verise kirvega siis heinakoormat vedava hiirena ja viimaks Kuuepeaga vana mehena, kellel olnud käes must ja valge raamat. Kirjutanud oma nime valgesse raamatusse. Luka Tenno Jeans liimani kohtu protokollist. Saame detailsemaid tunnistusi. Valitseja Hans niiman süüdistas Tõnu pakti sõlmimisest saatanaga, kes Tõnu kaudu on häda saatnud kaupa Jürgeni pojale tole Jürgeni sulasele. Selle ütluse kaitseks tõi niiman välja, et Polli Hans käis nendega kõrtsis 10 kuni 12 korda ja siis ori. Teises kohas surmati kauppe Aado kinnitas, etaan kaebealust. Tõnu näinud kolmel korral. Esimesel korral verise kirvega, kui Tõnu sosistas nõiasõnu teinekord hiirena, kes vedas värske heinakoormat ja kolmas kord kuuejalgse vana mehena, kes kandis kaenlas kaht raamatut. Ma Ado kirjutas oma nime valgesse raamatusse. Savormart süüdistas Tõnu tooli soola laiali puhunud kurrat oli tulnud soola peale ja ühes temaga einestanud Jake Jahni boik. Jaak selgitas, et õlu oli talle teinud seitse tükki ja Kabale. Jürgen ütles, et Jake jaagu, isa või poeg oli surnud hilisemal ülekuulamisel tulijaga välja. Tõnu oskas ka maarjasõna. Ehkki vähesed härrad võimaldasid oma talumeestele haridust saada, teadis talupoeg ometi, mis on raamat, mis seostus tema vaatepunktist katekismuse ja selle peatükkidega. Peatükke veerimata või vähemalt neid teadmata ei võinud talupojad laste ainult kirglikult laulatada. Sajand pärast neid sündmusi selgitas Hupel, et ühiselt piiblit uurides võisid talupojad sealt välja lugeda küllalt kahtlasi ja mässulisi asju. Pärnu maakohtu ees seisis 23. juunil 1687 taas üks talumees vurri Jaakob Naušist. Süüdistus oli nõidumine ehk punkto Veneziitsi. Ukseni oli külake Ruhja lähedal. Sega Pärnust väga kaugel. Pärnu maakohus tegi ka väljasõiduistungeid. Nõidumisega oli seotud veel kuus talupoega, nende hulgas mustlase jaht. Süüdistuse järgi tegelesid mõned talupojad ka ebausuga. Asja ei arutanud mitte mõisakohus koos basturitega, vaid see läks maakohtu ette. Maakohus tahtis vastuseid tavapärastele küsimustele. Kas usub Kristust, mis vahendeid tema kasutab, kes on tema inimesed. Jaakob eitas süüdistusi. Teda karistati 15 paari vitsaga. Iga paariga löödi mitu korda. Nõrgemad võisid sellest karistusest surra. Tänapäevases maailmas ollakse harjunud info üleküllusega. Infot oli külluses ka varauusajal, sest märke loeti loodusest. Karjapoisid-tüdrukud ja vanad naised võisid tunda enam maarohtusid kui tänapäeva loodusravitsejad. See kontingent oli harjunud rohtudega tegutsema just seetõttu, et piisavalt vanal või piisavalt noorel rahval oli rohkem aega maailma avastada, aasal jämetsas käia. Omadused, mis sünnitasid libahundi, võisid lähtuda millestki hallutsinogeensetest. Mõis võitis paremad karjamaad ära ja talunikke karjamaad lõikusid mõisa omade sisse, moodustades välja mõõdetuna keerukaid kujundeid. Eriti pärast mõisate taasriigistamise ja põhjasõda. Juhtus, et pärisori sai omale karjamaid mõisamaade kõrval. Karjapoisid, kes olid määratud lehmakarju valvama. Loobusid portsjonkarjatamist, see tähendab karjatamise viisist, mille puhul lehm sööb lagedaks territooriumi. Kuuda köis ulatub. Karjapoisid, rändasid ühes karjaga uute mahlakate heinakoplite otsinguil ringi. Käidi nii puisniitudel, kus kännud vikatit nürisid kui koos, kus kasvav hein lehmadele väga maitses. Võõrastel aladel loomi karjatades tutvusid nii karjapoisid kui ka lehmad tundmatute taimedega, mille mõju võis olla vägagi eripärane. Näiteks ise tolmlevad õistaimed, uimastav raihein ja põldrõigas. Need kasvasid küpsema vilja sees. Nende söömine tekitas kurgupaistetust, mis võis muuta hääletooni ja väljendusviisi. Sümptomid kadusid pärast korralikku und. Sama ootamatu efekti andis lustete pruukimine. Kui talupojad tegid odrast õlut, lisasid nad sinna mõnikord kallusteid ehk raiheina sest üks lustete kasvukeskkondi on just odrapõld. Väga vihmasel küpsemisperioodil raihein ergotiseerub. Räägi teravilja järgotismi puhul on täheldatud, et seda teravilja manustanud looma käitumine muutub. Näiteks sellist teravilja pruukinud muul viskab oma koorma maha ja jookseb ära. Lehmad võisid nälja ajal süüa igasuguseid umbrohtusid ning tasuda peremehe hooletuse eest lihtsalt mürgitatud piimaga. Vahel ajavad lehmad maitsva ristiku segi härgheinaga mistõttu nende piim muutub kergelt sinakaks. Sealt võisidki tulla kuulujutud piima andmisest koos verega. Nõiaprotsess on ajaloonähtus, mis paljuski põhineb kuulujuttudel. Võtkem kasvõi nõiajoogid. Kus need tulid. On teada, et mungad tõid Liivimaale musta belladonna mis on tugev hallutsinogeen. Et ei saa kuidagi olla kindel, et must belladonna jäi üksnes kultuurtaimeks. Mõisa aias võis tekkida palju sele metsikuid vorme. Lisaks võis olla veel taimi, mis on loodusest kadunud ja millest me midagi ei tea. Ning alati on olnud inimesi, kes teavad taimede omadusi ja oskavad teid ära kasutada. Teadja võis vahel olla karjapoiss, kel oli lehmade kõrvalt aega maailma avastada. Aga enamasti olid taimetundjad vanemad, naised. 1835. aastal juhtus näiteks kurnas õnnetus vabadiku poja papi mardiga, kes doseeris üle koerapöörirohuvedelikku, mille tagajärjel ta üsna kiiresti suri. Koerapöörirohuleotis on haavaravim, kus mürgiseid taimeosi on õige vähe. Nooruke vabadiku poeg polnud seega ilmselt õige isik selle taimekorjamiseks ja õige koostisega leotis valmistamiseks oleks tulnud küsida nõu vanadelt naistelt. Ahju taga.