Emmis ülem Itaalia tähtsas linnas avaldas leseks jäänud markisti O. Laitmatu kuulsusega naine ja mitme kombeka lapse ema ajalehes kuulutuse ette olevat enese teadmata käima peale saanud et sündimist ootava lapse isa teata kui endast. Ja et arvestades perekonda olevat markiis otsustanud temaga abielluda. Daam, kes muutumatu olukorra sunnil astus säärase kindlusega nii kummalise maailma pilget äratava sammu oli härradigi Emmy juures asuvat sitta tellid. Komandandi tütar. Umbes kolme aasta eest oli ta kaotanud oma abikaasa marki keda ta kõige siiramalt ja õrnemalt armastas. Juhtusse sõidul, mis marki oli teinud perekonna asjus Pariisi. Proua Tigee oma väärika ema soovil oli markiis pärast mehe surma jätnud mõisa vee lähedal, kus ta seni oli elanud ja koos oma kahe lapsega isa juurde komandandimajja tagasi pöördunud. Siin oli ta järgnevad aastad mööda saatnud suurimas eraldatuses kunstilugemise, laste kasvatamise ja oma vanemate eest hoolitsemisega, kuni sõda täitis järsku ümbruskonna peaaegu kõigi võimude vägedega ka vene omadega. Kolonel Tigee, kellel oli käsk tsitadelli kaitsta, palus oma abikaasat ja tütart tõmbuda tagasi kas viimase või oma poja mõisa, mis asus vee juures. Aga veel enne, kui valiksin kindluses ähvardava kitsikuse ja seal tasamaal ähvardavate koleduste vahel oli naiste arupidamise kaalul ära otsustatud ründasid tsitadelli juba Vene väed, nõudes allaandmist. Kolonel teatas oma perekonnale, et ta toimib nüüd nii, nagu poleks perekonda olemas. Ning vastaskuulide ja granaatidega vaenlane Omalt poolt pommitas tsitadelli. Ta pani ladudele tule otsa, vallutas ühe välikindluse ja kui komandant pärast järjekordset nõudmist alistumisega viivitas, andis vaenlane käsu öiseks rünnakuks ning vallutas kindluse tormijooksuga. Just siis, kui Vene väed ägeda haubitsa tule saatel väljast sisse tungisid võttis komandandi maja vasak tiib tuld ning sundis naisi sealt lahkuma. Lastega trepist alla pagevale tütrele järele tõtates, hüüdis koloneliproua, et jääda, kui kokku ja põgenete alumistesse võlvkäikudesse. Aga üks granaat, mis parajasti majas lõhkes, tekitas täieliku segaduse. Markiis tuli koos oma mõlema lapsega lossiesisele platsile, kus juba kõige ägedamas võitluses lasud läbi öös ähvisid mis ajasid ta arutuna, kuhu nüüd minna põlevasse hoonesse tagasi. Siin kohtas ta õnnetuseks silmapilgul, kui ta tahtis tagauksest välja lipsata salka vaenlase täpsuslaskurid, kes jäid teda nähes äkki vait, riputasid püssid õlale ning viisid partiisid koledaid žeste tehes endaga kaasa. Asjata hüüdis markiis, keda omavahel kisklevad hirmus jõuk kord siia, kord sinna rebis oma väriseva värava kaudu tagasi page väid teenijannasid appi. Ta veeti tagumisse lossihoovi, kus ta oli kõige nurjatu oma jõhkrusega kohelduna maha varisemas. Kui daami hädakisa peale ilmus üks vene ohvitser ja need koerad, kes säärast saaki himustasid vihaste hoopidega laiali, ajas markeesile paististe taeva inglina. Mees äigas veel viimasele elajalikule lurjusele, kes markisi saleda keha ümbert kinni hoidis mõõga pidemega näkku, nii et see veresuust pulbitsedes tagasi tuikus pakkus, siis daamile teda viisakalt prantsuse keeli kõnetades käsivart ning viis ta, kes ta oli pärastest stseenidest keeletu, teise, veel leekidest puutumata palee tiiba, kus Mark kiiska täiesti teadvusetult kokku vajus. Kui sinna tagasi ilmusid, markisi kohkunud teenijannad, kandis ohvitser hoolt arstikutsumise eest, kinnitas kübarat pähe pannes, et markiis toibub peagi ning pöördus tagasi võitlusse. Lühikese ajaga vallutati kindlus täielikult ja komandant, kes pani veel ainult sellepärast vastu, et talle ei tahetud armu anda tõmbus kahanemate jõududega just maja portaali poole tagasi. Kui sealt astus väga kuuma näoga välja vene ohvitser ning talle hüüdis, et alla annaks komandant vastased, seda nõudmist on ta oodanudki, ulatas talle oma mõõga ning palus luba lossi minna ja vaadata, mis ta perekonnast on saanud. Vene ohvitser, kes selle osa järgi otsustades, mida ta etendas, näis olevat üks tormijooksujuhte andis talle valve saatel selle vabaduse asus ilmse rutuga ühe jao etteotsa otsustas võitluse tulemused, kus see näis veel kahtlane olevat ning mehitas kärmesti Fordi kindlustatud punktid. Seejärel pöördus ta peagi arsenali platsile tagasi andis käsu vihaselt levima hakkavale tule leegile piir panna ning tegi seejuures ise imet kogu jõudu pingutades, kui tema käske küllalt agaralt ei täidetud. Kord ronis ta voolik käes, kes põlevaid maja viile ning juhtis veejuga kordolidaasiaatlikule loomusele õudusttekitavalt relvaladudes ning veeretas püssirohuvaate ja täidetud pomme välja. Vahepeal majja astunud komandandi viis teade margiisi tabanud õnnetusest äärmisse jahmatusse. Mart Kiis, kes oli ilma arstiabita, nagu vene ohvitser ennist öelnud, juba täiesti oma minestuses toibunud ning rõõmust näha kõiki omakseid tervete ja puutumatutena püsis voodis veel ainult selleks, et nende ülemäärast muret vaigistada kinnitas komandandile, et tal pole muud soovi kui üles tõusta, et oma päästjale tänu avaldada. Ta teadis juba, et see oli krahh. Jäägri korpuse alampolkovnik ning teenete ja mitme muu ordeni kavaler. Ta palus isa, et see annaks krahvile üle siira palve mitte enne tsitaadist lahkuda, kui ta on ennast hetkeks lossis näidanud. Komandant, austades tütre tunnet, pöörduski viivitamatult forti tagasi. Ning kuna krahh lakkamatult lahingukorraldusi andes ringi liikus ja paremat juhust ei olnud leida siis kandis komandant talle oma liigutatud tütre soovi demüüridel, kus krahv parajasti hõrendatud rühmi revideeris. Krahv kinnitas talle, et ainult ootab seda silmapilku, mille ta võib oma toimetustelt ära näpistada, et Martiisile au paklikust avaldada. Ta tahtis veel kuulda, kuidas proua markiis ennast tunneb kui mitme ohvitseri raportid ta juba jälle sõjamöllu tagasi kiskusid. Päeva koite silmus vene vägede ülemjuhataja ja vaatas fordi üle. Ta avaldas komandandile austust, kahetses, et õnn polnud tema vaprust paremini toetanud. Ja andis talle ausõna peale vabaduse minna, kuhu ta soovib. Komandant kinnitas talle oma tänulikkust ning väljendas, kui palju ta on sel päeval tänu võlgu venelastele üldse. Ja eriti noorele krahv F-ile jäägri korpuse alampolkovnik. Kuule. Kindral küsis, mis siis on juhtunud ja kui talle räägiti kõlvatuse kallaletungist komandandi tütrele ilmutas ta äärmist nördimust. Ta hüüdis krahh effi nimepidi välja, olles kõigepealt pidanud Grafile tema õilsa käitumise pärast. Lühidalt kiidukõne, mis juures krahh näost üleni punaseks läks lõpetas kindral, et ta tahab need kaabakad, kes keisri nime häbistasid maha lasta ja käskis krahvile öelda, kes nad on. Krahh eff vastas segaselt, et ta polevat suuteline nende nimesid ütlema kuna tal olnud lossiõues laternate nõrgas kuumas võimatu nende nägusid ära tunda. Kindral, kes oli kuulnud, et loss oli siis juba leekides olnud, pani seda imeks. Ta tähendas, et tuttavaid inimesi võib öösel häälegi järgi ära tunda ning tegi kohmetult õlgu kehitavale Grafile ülesandeks asja kõige suurema agaruse ja rangusega järele uurida. Samas teatas keegi tagumistest ridadest ette tungides, et komandandi inimesed olid ühe krahh eff poolt haavatud looriustest, kes oli koridoris kokku varisenud vahikambrisse vedanud, kus ta veelgi asuvat. Seepeale laskis kindral valvel mehe kohale tuua ta lühidalt üle kuulata ja kogu jõugu. Kui too oli nimelt nimetanud arvult viis maha lasta. See korda aetud, andis kindral väikest garnisoni paigale, jättes käsu ülejäänud vägede üldiseks liikuma hakkamiseks. Ohvitserid läksid kähku oma korpuste juurde. Krahh astus läbi laiali tõttava Segadiku komandandi ette ja kahetses, et ta peab neil asjaoludel proua margiisile alandlikult terviseid saatma. Ning vähem kui tunni ajaga oli kogu fort jälle venelastest tühi. Perekond mõtles vaid sellele, kuidas leida tulevikus võimalust Grafile oma tänulikkusest mingit märki anda. Ent milline oli nende kohkumus, kui nad kuulsid, et krahv oli veel fordist teelemineku päeval lahingus vaenlase vägedega surma leidnud. Kuller, kes selle teate emm tõi, oli oma silmaga näinud teda surmavalt läbi rinnalastuna peesse kantavat. Oli nagu kindlasti teati, samal silmapilgul, kui kandjad tahtsid teda õlalt maha panna. Hinge heitnud komandant läinud, ise postimajja ja juhtumi lähemaid asjaolusid järele pärinud, kuulis veel, et hetkel, mil kuul teda lahinguväljal tabanud, hüüdnud krahv Juliette see kuul maksab sinu eest kätte. Ja seejärel oma huuled igaveseks sulgenud. Markiis oli trööstitu, et ta oli lasknud mööda juhuse krahvi jalge ette viskuda. Ta tegi endale kõige ägedamaid etteheiteid, et ta polnud krahvi tema arvatavast tagasihoidlikkusest tulenenud keeldumise peale lossi tulla. Ise üles otsinud. Kahetses seda õnnetut oma nimekaimu, kellele krahv veel surres oli mõtelnud. Püüdis asjatult tema asupaika välja uurida, et talle sest õnnetust ja liigutavast juhtumist teatada. Ja möödus mitu kuud, enne kui ta ise suutis selle unustada. Perekond pidi nüüd komandandimajast lahkuma, et Vene sõjapealikule kohta anda. Algul mõeldi, kas ei tuleks komandandimõis asuda, mille poole markiis suuresti kaldus. Aga kuna kolonel ei armastanud maaelu, siis kolistada perekond ühte linna majja ning seadis selle endale alaliseks elupaigaks sisse. Kõik hakkas nüüd taas oma vana rada käima. Markiis jätkas lastele õpetuse andmist, mis oli pikaks ajaks katkenud ning puhketundideks otsis välja oma maalipuki raamatud. Kui ta nüüd muidu tervisejumalanna ise tundis ennast korduvalt haiglasena, mis tegi ta terveteks nädalateks seltskonnavõimetuks. Ta kannatas iivelduse ja pöörituste ja minestushoogude all ega teadnud, mis ta pidi sellest kummalisest seisundist arvama. Perekond istus teelauas ja isa oli hetkeks toast välja läinud ütles markiis pikast hajevil olekust ärgates oma emale. Kui mõni naine mulle ütleks, et tal on niisugune tunne nagu minul praegu tassi võttes siis mõtleksin, et ta on õnnistatud olukorras. Proua kee kostis, et ei mõista tütart. Markiis ütles veelkord, et tal oli just sama olnud tunne nagu tookord, kui ta oma teist tütart kandis. Proua kee ütles, et ta sünnitab ehk fantasose ja naeris. Vähemalt Morpheus vastas markiis on lapse isaks. Või siis mõni unenägu tema saatjaskonnast ning naljatas samuti. Aga kolonel tuli tagasi, vestlus jäi katki ja kuna markiis mõne päevaga jälle toibus, siis unustati kogu see asi. Varsti pärast seda just sel ajal, kui majja oli saabunud ka metsaülemkee komandandipoeg sai perekonnale osaks läbi elada isevärki ehmatus. Nimelt kui tuppa astus kammerteener ja teatas krahh effi tulekust. Krahh. Ütlesid isa ja tütar ühest suust ning üllatusest jäid kõik keeletuks. Kammerteener kinnitas, et ta oli õigesti näinud ja kuulnud ning et krahv seisab juba eestoas ja ohutab. Komandant hüppas otsekohe püsti, et talle ise ust avada. Mispeale krahh ilus nagu noor jumal, näost veidi kahvatum sisse astus. Kui arusaamatu imestusest stseen oli möödas ja krahh vanemate hämmingus väite peale, et ta peab ju surnud olema, oli kinnitanud, et ta elab pöördustas sügavasti liigutatud näol tütre poole ja tema esimene küsimus oli kohe, kuidas markiis ennast tunneb. Markiis kinnitas, et väga hästi ja tahtis ainult seda teada, kuidas tema ellu on ärganud. Kuid krahh vastas oma teema juurde jäädes, et markiis ei räägi talletatu. Et tema nägu väljendavat imelikku kurnatust. Et kas näivus petab teda või ei tunne markiis ennast hästi ja kannatab südamlikus, millega ta seda ütles? Viis margiisi heasse meeleollu ja ta lausus, et jah, kui krahv soovib, siis võib seda kurnatust pidada haiglase oleku jäljeks, mille käes ta oli mõne nädala eest kannatanud. Aga et ta ei karda, et sellel oleks rohkemaid tagajärgi. Mispeale krahh vastas rõõmust säratades, et temaga mitte ja lisas, et kas markiis ei tahaks temaga abielluda. Markiis ei teadnud, mida sellest käitumisest arvata. Näost õhetades vaatas ta emale otsa ning too omakorda kohmetult pojale ja isale. Kuna krahh astus margiisijate ja tema kätt haarates, nagu tahaks ta seda suudelda, kordas, et kas markiis mõistis teda. Komandant ütles, et kas krahh ei tahaks istet võtta ning lükkas talle viisakalt, kuigi mõnevõrra tõsiselt tooli lähemale. Koloneliproua ütles. Tõepoolest, me usume, te olete vaim, kuni te pole meile avaldanud, kuidas te hauast kuudeid p, skanti üles tõusite. Krahh võttis daamil käest lahti lastes istet ja ütles, et asjaolude sunnil peab ta tegema väga lühidalt. Et teda oli surmavalt rinnast läbistatuna peesse viidud. Et ta oli seal mitu kuud hinge vaakunud. Et proua markiis oli see aeg olnud tema ainus mõte et ta ei või kirjeldada rõõmu ja valu, mis olid selles mõttes põimunud. Et ta lõpuks pärast terveks saamist oli jälle armeesse läinud. Et ta oli tundnud seal kõige suuremat rahutust. Et ta oli võtnud mitu korda sule kätte, et kirjas härra kolonelile ja proua markisile südant kergendada. Et teda oli järsku depressidega Naapolisse saadetud. Et ta ei tea, kas teda ehk Konstantinoopolisse edasi ei lähetata. Et vahest tuleb tal isegi Peterburgi minna. Et tal olevat see aeg võimatu kauem edasi elada, jõudmata selgusele oma hinge pakilises nõudmises. Et ta polevat suutnud vastu panna tungile läbisõidul ennist selleks tarbeks mõningaid samme astuda. Lühidalt, et ta hellitab soovi proua markisi käe omandamisega õnnelikuks saada. Ja ta palub kõige au paklikumalt, siiramalt ja tungivamalt talle selles asjas lahkesti oma otsuse öelda. Komandant vastas pärast pikka pausi, et kui see ettepanek on tõsiselt mõeldud, nagu ta ka ei kahtle, siis on see talle väga meeldib. Ta oma abikaasa markeedi o surma korral olevat tema tütar aga otsustanud mitte enam teist korda abielluda. Ent kuna krahv on talle hiljuti säärase teene osutanud, siis polevat võimatu, et see muudab markisi otsust krahvi soovide kohaselt. Tema paluvad siiski anda tütrele luba selle üle mõnda aega vaikselt järele mõtelda. Krahh kinnitas, et see lahke vastus rahuldab kõik ta lootused et teistel asjaoludel teeks seda täiesti õnnelikuks. Et ta tunneb kogu sobimatust seda mitte piisavaks pidada. Aga et tungivad olud, mille kohta ta on võimetu lähemalt seletust andma, teevad kindlama vastuse talle ülimalt soovituks. Et tõld, mis peab ta Naapolisse viima, seisab ukse ees ja ta palub kõigest südamest, kui miski selles majas tema kasuks räägib. Seejuures vaatas ta margiisile otsa, mitte lasta tal ilma lahke vastuseta ära sõita. Sellisest käitumisest veidi kohmetunud kolonel vastas, et tänulikkus, mida markiis tema vastu tunneb, annab talle küll õiguse suurteks eelisteks kuid mitte nii suurteks, et säärase sammu puhul, kus küsimuse all on tema eluõnn ei talita markiis mitte ilma vajaliku arukuseta. Olevat hädatarvilik, et tema tütrele saaks enne otsuse langetamist osaks õnn graafiga lähemalt tutvuda. Ta palub graafi pärast oma reisi lõpetamist Emmyy tagasi pöörduda ja mõneks ajaks tema majas külaline olla. Kui proua markiis võib siis loota Grafiga õnnelikuks saada, siis aga mitte varem kuuleks ka tema rõõmuga, et markiis on talle kindla vastuse andnud. Krahv ütles näost punetama lüües, et ta oli oma kärsitutele soovidele kogu reisi kestel säärast saatust ennustanud. Et ta näeb ennast seeläbi vahepealseks ajaks äärmisse muresse heidetuna. Oma soodsa rolli juures, mida ta on praegu sunnitud mängima ei saa lähem tutvus olla midagi muud kui kasulik. Et ta usub võivat oma hea nime eest vähendada, kui see kõigist omadustest kõige kahtlasem peaks kaalumisele tulema. Et ainus vääritu tegu, mis ta oma elus on teinud, pole maailmale teada ja et ta olevat juba valmis seda heaks tegema. Ühesõnaga et ta on aus mees ja palub vastu võtta kinnituse, et see kinnitus on tõsi. Komandant vastas kerge muigega, kuigi ilma irooniata, et ta kirjutab kõigile neile sõnadele alla. Veel polevat ta tutvunud ühegi noormehega, kes oleks nii lühikese aja jooksul ilmutanud nii palju suurepäraseid iseloomujooni. Ta on valmis uskuma, et lühike mõtlemise aeg kõrvaldab selle nõutuse, mis veel valitseb. Aga enne, kui ta on läbi rääkinud nii enda kui härra krahvi perekonnaga ei või olla muud vastust, kui see, mis anti. Seepeale ütles krahv, et ta on ilma vanemateta ja vaba. Tema onu on kindral ka, kelle nõusoleku eest ta vastutab. Ta lisas juurde, et on kenakese varanduse peremees ning võib otsustada Itaaliat oma isamaaks teha. Komandant kummardas talle viisakalt, teatas veel kord oma tahtest ja palus teda kuni reisi lõpetamiseni see asi katki jätta. Lühikese pausi järel, mille keskel krahv ilmutas suurima ärevuse märke, ütles ta ema poole pöördudes et ta oli teinud ülima käesolevast reisist pääsemiseks et sammud, mida ta oli söandanud selles asjas astuda senerallanšessi ja kindral ka oma onu juures kuid olnud kõige otsustavamalt, mida teha andis. Aga et oli arvatud teda nõnda oma kurvameelsusest üles raputada võivat, mis talle veel haigusest sisse oli jäänud. Ja et nüüd näete ennast seeläbi täielikult õnnetusse tõugatuna. Perekond ei teadnud, mida selle jutu peale kosta. Krahh jätkas otsaesist hõõrudes, et kui oleks mingitki lootust oma soovide sihile seeläbi lähemale pääseda lükkaks ta reisib päeva või paari võrra edasi, et seda üritada. Seejuures vaatas ta järgemööda komandandile, margiisile ja emale otsa. Komandant vahtist usaselt enda ette maha ega vastanud talle. Koloneliproua ütles. Minge, minge, härra krahv, sõitke Naapolisse kinkige meile tagasi, pöördudes oma kohale, kui õnn. Küll siis ülejäänu juba laheneb. Krahh istus hetke ja näis otsivat, mida teha. Seejärel püsti tõustes ja tooli kõrvale lükates ütles ta, et kuna tal tuleb oma lootusi, millega ta sellesse majja astus, ennatlikeks pidada ja perekond jääb, mida ta pahaks ei pane lähema tutvuse nõude juurde, siis saadata omade pessid tagasi peakorterisse, et keegi teine nad kohale viiks ning võtab vastu lahke pakkumise mõneks nädalaks selle maja külaline olla. Mispeale ta seisis veel toolist kinni hoides silmapilgu seina ääres paigal ja vaatas komandandi otsa. Komandant ütles, et tal oleks äärmiselt kahju, kui see kirg, mis näib olevat krahvi tema tütre vastu haaranud peaks talle tõsisemat laadi ebameeldivusi valmistama. Aga et krahv peab igatahes teadma, mida võtta ja mida jätta. Et ta võib depressid ära saata ja talle määratud tubadesse asuda. Nende sõnade peale läks krahh silmnähtavalt näost teist värvi. Suudles emale aupaklikult kätt, ülejäänutele kummardas ja lahkus.