Algavas saates Ringkäik räägivad arhitektuuriajaloolased Oliver Oro ja Ingrid Ruudi 1980.-te aastate lõpul ja 1990.-te aastate algul eesti arhitektuurielus ja ruumilises keskkonnas aset leidnud muudatustest. Nõukogude aja lõpuks oli üsna selgelt välja kujunenud arhitektuuri institutsioonide võrgustik ja arhitektid valdavalt töötasid suurtes projekteerimisinstituutides, mis olid ka rohkemal või vähemal määral spetsialiseerunud kõige suurem ja vägevam siis Eesti projekt. Kommunaalprojekt tegeles linnade suurte kommunaalobjektidega kui ka näiteks olemasolevate majade renoveerimisprojektide tegemisega maaehitusprojekt, maa hoonestusega, sealhulgas kolhoosikeskustega. Aga selle kõrvale oli veel tekkinud eraldi projekteerimisbüroo, EKE projekt. Lisaks oli olemas tööstusprojekt, mis tööstushoonete kõrval kavandas ka mõningaid suuri ühiskondlikke ehitisi, kasvõi näiteks Tallinna linnahall. Vähemalt insenerliku poole pealt oli ka just nimelt projekteerimisinstituudis tööstusprojekt kavandatud üsna mõjukas ühiskonnas ja aktiivne oli arhitektide liit arhitektide liidu sees. Pisut varem olid juba toimunud ju ka suured vaidlused ja võitlused pisut nooremate ja vanemate arhitektide vahel ja 80.-te teiseks pooleks Arhitektide liidus ka juhtivatel positsioonidel olid pigem siis noorema põlve arhitektid ja arhitektide liit, ka 80.-te lõpu suurte ühiskondlike muudatustega läks kaasa ja oli ka üks aktiivsemaid loomeliitude seas tolle aja poliitilisele maastikul, kus loomeliidud juba tugevasti kaasa rääkisid seda arhitektuuri ja ehituse valdkonda tookord kõige laiemas mõttes kureeris Eesti NSV ehituskomitee mis siis oli sisuliselt eraldi ministeeriumi staatuses ja tegeledki siis kogu ehitusvaldkonnaga ja perestroika tuules. Juba nõukogude aja lõpul see seni aastaid suhteliselt staatilisena püsinud institutsionaalne maastik kas ka kiiresti muutuma? See aeg on muidugi huvitav selle poolest, et muutused olid hästi kiired aga samas ega kõike sündinud paugupealt. Need suured projektbürood hakkasid tõepoolest lagunema, aga see protsess toimus järk-järgult ja paljudel arhitektidel hakkas tekkima eratööd sinna kõrvale. Nii et hästi juba tegelikult enne taasiseseisvumist, 90. aastal olid Jüri Okas ja Marika Lõoke esimesed julged, kes registreerisid ennast eraldi väikese arhitektuuribüroole ja siis järgmine oli Aadee higi ja siis vaheEmil Urbel ja Ülo Peil. Aga samal ajal suured projekt, piraat jätkasid ikkagi ka tegevust, insenerid jäid padjad sinna. Nii et see maastik oli üksjagu segane, ka esialgu arhitektide liit üritas seda olukorda korrastada, näiteks arvas Arhitektide Liit, et peab kehtestama tasume. Arvad, et palju arhitektid peavad projekti tegemise eest palka saama, kui nad nüüd omapead tegutsevad, et ei oleks liiga odavalt. Reisiarhitektide hulgas oli selles suhtes arvamusi erinevaid, et kas turumajanduse seas see on mõistlik või mitte. Ja samas oli ka see, et päris alguses need esimesed arhitektuuri lood olid kuidagi eristaatuses, kui siiski Soome ettevõtted, et neil olid maksusoodustused, kui nad olid ennast loome-ettevõtjana registreerinud. Ja tulebki öelda, et nagu arhitektide eneseteadvus selles muutuste ajas kohanes ka järk-järgult, et näiteks ütleme, 80.-te esimestel aastatel oli väga rasked, tellimused vähenesid oluliselt, tellimusi oli palju, 80.-te viimastel aastatel, kui reisil oli palju rublasid ja inflatsioon oli kiire ja plaane oli palju, aga vahetult taasiseseisvumise järel ja krooni tulles siis kuivasid tellimused võrdlemisi kokku. Aga arhitektid näiteks jätkuvalt arvasid, et ennast reklaamida võib-olla ikka ei ole päris nagu kena arusaam, et, et arhitektuur on sealjuures ka äriline ettevõtmine, jõudis nendeni võib-olla natukene hiljem. Laiemalt seda ehitatud keskkonda ja ehitustegevust mõjutas muidugi ka see, et kuni 1990.-te alguseni Cavel perestroika ajal suured nõukogude ajal loodud ehitusorganisatsioonid jätkasid tegevust. Ühelt poolt oldi hädas selle kehva ehituskvaliteediga, mida need erinevad ehitustrusti ehitusvalitsused pakkuda suutsid. Teisalt aga olid olemas siis ikkagi sellised suured võimsad tehnikaga varustatud organisatsioonid, mis suutsid ka küllalt suuri objekte ehitada. Nüüd Eesti vabariigi taasiseseisvudes need ka kadusid ära, mis siis tegelikult omakorda kas ka ehitusmaterjalide kasutust ja ehitusturgu see läbika projekteerimist mõjutama. Tekkis väga palju väikesi ehitusfirmasid. Aga veel kuni 90.-te alguseni jätkus ka majaehitus, kombinaatide tegevus ja paneelmajade ehitamine kuigi nendesse paneelasumitesse enne ka selle tõttu, et sinna said korterid väga sageli muudest Nõukogude liidu osadest tulnud inimesed, suhtuti ka väga kriitiliselt. Mäletame kõik neid laulva revolutsiooni aegseid laule, peatage Lasnamäe ja loosungeid ning poliitilist retoorikat selles stiilis. Aga tegelikult Lasnamäe ehitamine ja ka üldse mujal Eestis paneelkorterelamute ehitamine jätkus kuni 1900. 90. isegi 91. aastani. 1990. aastal Pärnu maakonnas valmis 47 korterelamut, see on siis linn ja väiksemad maa-asulad kokku ja Võru maakonnas 22 korterelamut riiklike ehitusorganisatsioonide ehitatuna. Noh, see hõlmab nüüd nii tellistest kui ka paneelidest maju samal ajal püütiga ja natuke neid paneelelamurajoone ja niisugust tüüpkorterelamuehitust hakata kohaldama, muutunud oludele ja kuidagi neid ebainimlikuks, külmaks ja normaalseks, eluks sobimatuks ja imet tuks peetud tüüpelamuprojekte modifitseerima, nii et neid saaks näiteks paremini ehitada, aga kesklinnadesse noh, ilmselt kõige tuntumaks selliseks näiteks on 1988. aasta suveks Tallinnas vana kalamaja tänavas valminud maja, mis siis pidi olema selline paneelelamutüüp, mida saaks kasutada olevate puitelamurajoonide saneerimisel. Tegelikult konkurss selleks, mille võitis arhitekt Erkki Valdre, oli toimunud juba 80.-te keskpaigas. Aga valmidesse maja sai siiski päris palju kriitikat, et elamuehituskombinaat oli valmis tegema ikkagi ainult suhteliselt kosmeetilisi muutusi ja pigem otsustati, et selliste projektide ka ei tasu edasi minna. Viljandis Männimäe elamurajoonis on niisugusi maju, kus tavalisele paneelelamule püüti 80.-te lõpus anda väikese ruuduline aknajaotus ja teha peale kaldkatused, siis kohaldada neid kuidagi vastavaks väikelinnaoludele. See peatage Lasnamäe loosung, see tõepoolest kuulsaks sai Alo Mattiiseni vooluga välja, oli öeldud ta Aado Eigi poolt 88. aasta kevade loominguliste liitude pleenumil. Kui siis kõik loomevaldkondade esindajad pidasid pikki programmilisi kõnesid, mismoodi ühiskond peaks muutuma hakkama ja tõepoolest arhitektidel oli sealjuures ka võrdlemisi suur roll. Ja täiesti ametlikult sellesama aasta lõpuks 88. lõpuks, siis otsustati tüüpprojekte vähemalt rohkem juurde. Lõpeta see ehitamine küll, tõepoolest mõnevõrra kestis, edasi. Huvitavad ja vastuolulised on sellel ajal tehtud linnaehituslikud ettepanekud vanade elurajoonide saneerimiseks. Kui varem arvati, et puitelamurajoonid, eriti just suuremates linnades kuuluvad perspektiivis lammutamisele, siis kaheksa kümnendatel, eriti kümnendi lõpus hakati jõudma järeldusele, et neid mingis ulatuses peaks säilitama. Näiteks Kadriorus sooviti lausa moodustada muinsuskaitseala ja Kadrioru vanas Labodaad ehk lossi alevit isegi liita liiduliselt kaitstavate linnaehituslike mälestiste nimekirja. Samal ajal süda Tatari kvartalis kaua aega käisid sellised vaidlused kas seal on midagi kaitsmisväärset või mitte. See oli tõepoolest väga pikk protsess, see, et hakati tasapisi hindama ka linnas puitrajoone ja olemasolevat vanemat kihistust või ka näiteks Rotermanni kvartalit. Et seda ääri-veeri oli juba pandud Irina Raua 84. aasta planeeringusse selliste postmodernistlikke tuulte tulles suhtuda natukene alalhoidlikumalt kihistustesse, mis juba on olemas ja, ja mitte kõike sellise Tabula Rasa põhimõttel uusehitistega, kata. Süda-Tatari asukoht on ikkagi väga selline süda linnaline ja kui oli loobutud sellest Peep Jänese ooperiteatri ideest, mis pidi sinna saama, siis 89. aastal korraldati uus arhitektuurivõistlus. Võistluse eesmärgiks oligi välja selgitada, et kas sellesse kvartalisse ooperiteatri üldse mahuks ja mis selle kõigega teha. Enamik arhitektide planeeringu projekte, mis sinna võistlusele esitati, nägid ette kõik terve selle süda. Tatari kvartali suures mahus lammutamise ei ole midagi erakordset. Näiteks vahetult enne konkursi. Villem raam oli kirjutanud sirbis ja vasaras, et tõepoolest, selles arhitektuuris ei ole midagi erakordset säilitamisväärset ja see on kesklinnaline krunt ja seal peab linn arenema ja ei ole nagu arhitektuuriajaloolist põhjust neid asju säilitada. Süda-Tatari planeeringu konkursi kõige väljapaistvamad projektid olid siis Jüri Okase, Maarika lõokese lahendus või ka kolmanda koha saanud Andres Siim ja Hanno Kreis, kes pikendasid seal Rävala puiestee läbimurret tunneliga ja nägid sinna ette suure kõrghoone ja ja väga palju moodsaid hoonestust. Aga tõepoolest, kohalikele elanikele see ei meeldinud ja seal korraldati rahvaküsitlus. Malia tiit omiste tegid alternatiivsed leeringu aasta hiljem seda rahvaküsitlust arvesse võtma Nendes, püüdes säilitada seda olemasolevat hoonestust nii palju kui võimalik ja tegid ettepaneku, et terve selle kvartali võiks võtta kaitse alla. Kui kultuurilooliselt väärtuslikku poleemikat jätkus, leiti siis, et, et kaitsta vaid pigem ütleme Kadriorgu. Aga see on siiski liiga kesklinnaline ala, et sellist madalat hoonestust seal säilitada. Sarnased protsessid käisid mitmetes linnarajoonides ja mitmetes ka väikelinnades kus siis muinsusmeelsemad, arhitektid või kultuurimälestiste riiklikus projekteerimisinstituudis või hiljem sellest välja kasvanud erabüroodes töötavad arhitektid tegid ühesuguse planeeringu lahenduse ja samal ajal arhitekt tellis hoopis teistsuguse planeeringu lahenduse mõnelt teiselt büroolt või teiselt arhitektilt ja algul selline justkui kaootiline olukord või ka sellised erimeelsused erialaringkondades mõjusid ehmatavalt. Ja eks tegelikult ole see ka ju osa normaalsest demokraatlikust ühiskonnast, et ka erialaringkondade sees teatud küsimustes inimesed ongi erinevad arvamusel ja võivadki esineda alternatiivsete ettepanekutega. See on ka oluline osa just sellest demokratiseerumis protsessist olnud, mis tollel ajastul aset leidis. Avalik ruum sai ka avalike debattide objektiks. Kuigi samas peab tunnistama, et sel ajal ikkagi valitses veel väga tugevalt selline nõukogude ajast säilinud usk, spetsialist Eesti kultuuri, et ikkagi arhitekt on see, kes ütleb, kuidas planeering peab olema ja kuidas peab arhitektuuri tegema. Tavaliste inimeste või kasutajate kaasamine jõudis ikkagi, ma arvan, kümmekond aastat hiljem. See, mida teha nende paneelelamurajoonide ja kuidas nende areng võiks edasi minna ja kas neil üldse on mingit perspektiivi selle üle muidugi diskuteeriti ka pärast Eesti taasiseseisvumist oli poliitikuid ja ka mõningaid arhitekte, kes arvasid või lootsid, et peagi need majad üldse lammutatakse. Inimesed kolivad sealt ära. Tegelikult muidugi algas aktiivne korterite erastamise protsess ka nõukogude aegsetes paneelelamurajoonides ja sellega kaasnev selline küllalt stiihiline ehitustegevus, kus näiteks inimesed ehitasid massiliselt oma rõdusid kinni. Mingil määral ka muidugi linnaarhitektide ja linnade juhtivpoliitikud püüdsid kuidagi nendesse protsessidesse sekkuda ja arhitektid püüdsid oma panuse anda, et neid paneelelamurajoone ka kaasajastada ja uutele nõuetele vastavamaks kohaldada, tuua sinna sisse uusi funktsioone. Ma arvan, et üks huvitavamaid on Jüri Okas 1993.-st aastast, kus siis suurpaneelelamute nurkadesse või otstesse pakuti välja kas siis büroohooneid või kaubanduspindasid, mis pidid ka kaootilist kioski majandust aitama ühe katuse alla koondada. Ja seda projekti tutvustades siis arhitekt on ise öelnud, et olulist tähtsust omab suuremõõtmeline reklaam. Mis siis pidi nende paneelelamute nurkadesse, Vi otstesse, lisatavate uute mahtude katustel, fassaadidel olema ja aitama ka siis kuidagi selliste uuele kapitalistlikus maailmale kohast ilmet tuua. Nendesse nõukogudeaegsetesse paneelelamurajoonidesse tegelikult sellisel kujul teostamist ei leidnud. Kogu see lokkav putkandus on, on sellele ajastule väga ise loomulik, seda on tõlgendatud ka kui inimeste poolt oma linnaruumi nagu tagasi haaramist sellise lihtsakoelise või isegi banaalse ettevõtlikkuse kaudu. Putkamajandus oli muuhulgas oluline sissetuleku allikas Kädi hinnale, kes tolereerivad seda võrdlemisi rahulikult, kuivõrd tegemist oli ajutiste ehitistega ja, ja need ei saa pikemas plaanis siiski linnale eriti palju kahju teha. Andresele Oliver on rääkinud toredat lugu, kuidas ärimees, kes oli saanud enda valdusesse selle krundi Viru tänaval, kus praegu seisab Pelagardii, kus enne seda oli pikk ja väga popule laadne putkade rivi. Ärimehel läks hästi ja siis tuli ta Alveri juurde. Tahaksin kahekorruselist putkade rivi, et oma äri laiendada. Selle aja linna arenguid mõjutasid väga palju just see, kui avara pilgulised või intelligentsed ja mõistlikud olid need, kelle käes hetkel parasjagu raha oli. Seda kahekorruselist putkade rivi muidugi ta ei saanud, kuna arhitekt rääkis ta ümber, aga loomulikult ei oleks ta saanud selleks ka luba. Aga just seal, nagu sellele ajale väga iseloomulik oportunistliku ruumi ja võimaluse kiire ärakasutamise lähtes, aga ka mitmed arhitektid üritasite putka andustesteetilisemaks muuta näiteks tipparhitektid. Küllap kavandas maneeži tänavale sellise perforeeritud metallekraaniga putka ja, ja Tammsaare pargis oli niinimetatud Uus-Vargamäe, oli see ettevõtmine okas ja lõokese tehtud ja Lapin tegi minu meelest ühe putka tüüpprojekti, mida oli mitmel pool. Neid püüdeid kuidagi seda putka ja turumajandust korrastada oli mitmeid, millest siis paljud jäid ka paberile. 1993. aastal arhitektide Raul Vaiksoo ja Jüri Renter tegid Nõmme turu korrastamise projekti, millega Robert daatuse projekteeritud eestiaegne turuhoone nähti ette alles jätta ja restaureerida. Aga sinna ümber pidi siis tulema ka veel terve hulk just selliseid arhitektide kujundatud puidust kaubandushooneid, aga seda siis ei teostatud. 1993. aastal valmis ka Tallinna keskturuhoone, mis oli olnud pikka aega ehitamisel juba 10 aastat varem oli tehtud see projekt ja praeguseni seal seisev maja sai valmides ka muidugi üsna palju kriitikat mõjudes algusest peale vananenuna sellisel defitsiidiajastul 80.-te lõpul, kui kvaliteet ehitusmaterjale ei olnud saada, siis sinna välisviimistluseks kavandatud keraamilistel plaatidest. Lahendus oli see siis, mis valmimisel 93. aastal mõjus juba kuidagi aegununa ja kohatuna ja niisugusi, turgude, saneerimise või korrastamise projekt tehti ka mitmetes väikelinnades, mis valdavalt jällegi jäid paberile. Samal ajal kavandati ja ka teostati mõningaid huvitavaid linnaehituslikke väikevorme. Näiteks mitmed arhitektid kavandasid põnevaid bussiootepaviljone. Võib-olla paljud kuulajad mäletavad ühte põnevat postmodernistliku arhitektuurikeelega bussiootepaviljoni Pirita teel või huvitavaid metallkonstruktsioone mis olid linna hälli trammipeatuses suure Rannavärava juures. Praeguseks neid ka kahjuks enam olemas ei ole, need on ka asendatud niisuguste võib-olla igavamate standardlahendustega ja põnev asi ja mis ka sellest ajast meelde tuleb, on Tallinnas tühjadele, tulemüüridele või majade otsaseintele tehtud supergraafika. Tallinna tulles kunstnik Urmas Miku ettevõtmine määraltzee kannab edasi ideid, mida kasutati juba olümpia-aasta linnakujunduses. Ta lihtsalt leidis neile nüüd uusi väljundeid. Ta ise kavandas mitmeid super graafikaid, näiteks Juhkentali tänavale. Bussikoondis oli seal siis tervemad, Ajaots sai täis suuri autokummijälgi ja siis kosmose kõrvalmaja otsale Pärnu maantee alguses telliste Mari Kurismaalt. Ühe supergraafikaga on muidugi selline osa linnakeskkonnast, mis kõige kehvemini säilib ja mis võib-olla oligi ka selles ajas ajutisele mõeldud, sest et linnakunstnikuna Tal oli võrdlemisi keeruline positsioon kõikide nende väikevormidega, nende bussipeatuste, haljastuse ja kõige muu jaoks sellel kasina najal oli nagu kõige vähem raha. See oli ka ju selles mõttes põnev aeg, kui linnaruumist kadusid mitmed senised ausambad. Kui võeti maha, siis kõikvõimalikke punamonumente kõikjal üle Eesti. Samal ajal taastati usinasti vabadussõja mälestussambaid uusi monumente, kui need taastatavad vabadussõja mälestussambad välja arvata, püstitati suhteliselt vähe kavandeid rohkem kui seda, mis tegelikult teostatud. Teostatud asjadest võiks nimetada Andres Siimu, Hanno kreisi ja skulptor Ekke Väli kavandatud Paul Kerese monumenti Tallinnas Tõnismäel mille kavand valmis 1987. aastal, aga mis siis? Valmis saadi alles 91. aastal Eesti taasiseseisvumise järel või ka siis ka just perestroika aegu Pirita teele püstitatud hukkunud langevarjuri šarl ruu monumenti. Sellised objektid näitavad aga kuidas siis noorema põlve arhitektid ja skulptorid püüdsid ka selliste väga traditsiooniliste alalhoidlikkus žanri nagu mälestussambad kuidagi ümber. Arvestada, mis puudutab monumente, siis tõesti, kogu aur läks tagasi vaatelisele mõttele just nende kunagiste vabadus monumentide taastamisele ja neid üle Eesti siis kokku kokku kas vanade kavandite või tükkide või alles jäänud osade põhjali abil taastati kokku üle 120, niiet sellest nagu mingis mõttes on kahju, et, et selles valguses jäi ära debatt, milline peaks olema või võiks olla kaasaegne monument. Võib-olla kõige rohkem oli Estonial hukkunute mälestusmärgi suhtes, kellele kõigepealt pandi Paksu Margareeta esisele künkale see valge rist. Ja siis konkursi põhjal sai sinna aasta hiljem Villu Jaanisoo kavandatud mälestusmärk katkenud liin mida selle valmimise järel ajakirjanduses kohati nimetati liiga abstraktseks või liiga külmaks valget risti peeti isegi omasemaks. Mis puudutab veel selliseid mäluobjekte, siis huvitavam, et selliseid iseenesest täiesti aktsepteeritavad ja isegi just selle aja rahvuslikus vaimsuses eriti olulised väike objektid nagu kultuuritegelaste mälestustahvlid majadel, mida nõukogude ajal oli ka väga usinasti pandud paljuski just sel ajal läksid kaduma, sest 1009 90.-te algul algas kase vägev metallivarguste laine. Ja omakorda muinsuskaitsjad, kartes neid vargusi, hakkasid ka teadlikult ära korjama linnaruumist mälestustahvleid, mis siis nõukogude ajal, kui raha oli suhteliselt palju selliste objektide tegemiseks kultuurisfääris, siis olid sageli tehtud ka just väärikatest materjalidest, eriti pronksist tänapäeval küllalt paljud korteriühistud tulevad siis kas linnadisainer või kohaliku muinsuskaitseinspektori juurde sellise jutuga, et vanemad elanikud mäletavad, et meie majal oli kunagi mälestustahvel ühele või teisele isikule, aga ei tea, kuhu see küll on saanud. Vahel isegi enam ei mäletata, kellele see just oli või kes see oli, kes seal majas elas. Aga nüüd siis on tekkinud soov seda siiski taastada. Paraku on selgunud, et ka meete, et teadlikult ära korjatud ja justkui kuhugi varjule viidud linnas skulptuurid ja mälestustahvlid on praeguseks ära kadunud või hävinud sest see oli see aeg, kui igasugused munitsipaalinstitutsioonid, riiklikud institutsioonid, kord tekkisid, kord kadusid ja seal ka mingit mõistlikku järjepidevust ning korralikku ladustamist paraku ei suudetud tagada. Eesti NSV aja lõpul kavandati vähemal määral ka ehitati väga palju uusi suuri kultuuriga seotud objekte Eestis näiteks kultuurimaju. Just siis need viimased Eesti NSV lõpuaastatel ehitatud kultuurimajad on tohutu suured, mis toona võeti perestroika ajastu vaimustuses suure õhinaga vastu ja mille üle tunti uhkust. Aga mis mõõtmete kui ehituskvaliteedi tõttu on hiljem osutunud kaunis problemaatiliseks. Noh, olgu siin nimetatud paidesse ja Põlvasse arhitekt Hans Kõlli projekti järgi ehitatud kultuurimaja samale arhitektile valmis ka projekt Rakverre vägeva kultuurimaja ehitamiseks 1988. aastal, mis jäi ehitamata. Lihulas valmis küll pisut varem tehtud projekti järgi. Uus suur kultuurimaja arhitekt Rein Tomingas projekti järgi 1189 nendesse majadesse tellitiga kunstnikelt originaal sisekujundusi alates siis mööblist kuni vitraažide ja seina maalideni millest jälle osa jõuti teostada, osa mitte. Tallinnas oli sel ajal ka mitmeid suuri projektikonkursse uute kultuuriinstitutsioonide projektide saamiseks ja kavandati näiteks mitut uut teatrimaja. Selle aja nagu kõige märgilisem kultuuriobjekti ehitamine oli Rahvusraamatukogu ehitamine, mis olen nüüd juba 84. aastal Raine karbi projekti järgi, aga mis oli tohutult mastaapne, mida ehitusrahapuudusel ja tolle aja pärasust ette muudkui venis. Aga selle olulisust näitab näiteks see, et 88. aastal sellest on säilinud Need, kaadrid hoogtöö korras, inimesed tulid ehitusele appi, seal oli puudu kraav elektrikaabli paigaldamiseks ja siis piki Endla tänavat. Läheme siit kõik inimesed, kraavi kõrval oli puhkpilliorkester, hulk plakateid sellest, kuidas nüüd Ani imeajastu Isemajandav Eestis imeloosung, mis oli tohutult populaarne oli täiesti nagu selle aja märgiline ehitus, mis läks inimestele korda ja mis nagu kaasalöömise kaudu muutus veel rohkem omaks, nii et see lõpuks siis valmis 93. oma kogu uhkuses ja pompöösset. Aga teatrit test kavandati siis noorsooteatrit laiale tänavale. Ja see projekt pidi olema selline vägagi vanalinnaliik kontekstitundlik, vähemalt selles osas nii palju, kuid ja tänavate poole üldse paista jäi, et nagu kõik vajalik, selline uus sisu oleks siis pidanud jääma sinna krundi sügavusse. Aga see jäi samamoodi tegemata. Samuti jäi tegemata enam-vähem samal ajal olnud Eesti Rahva muuseum, mis nüüd värskelt valmis hoopis teisel kujul. Aga 93. aastal toimunud konkursiga plaaniti siis Rahva muuseumit Tartus Vallikraavi tänavale sinna rahvusarhiivi hoone ligidusse, kus väga palju ruumi küll ei olnud, aga samas oleks ta olnud ikkagi kesklinnalisem asukohaga. Ja see konkurss oli huvitav selle poolest, et et kui muidu ütleme, et üleminekuajaprojektid on orienteeritud rahvusvahelise leo modernistliku esteetikale ühesõnaga see ajastu üllatavalt väga sümboliterohke arhitektuuris, vaid pigem selline asjalik, kaine ja võib-olla isegi jahe siis Eesti Rahva Muuseumi konkursil oli kyll terve hulk töid, mis taotlesid just sellist väga Literatuurset sümboolset vormi. Oli seal töid, mis tuletasid ajavormi, eesti kaardi, kontuuridest või töid, mis osutasid ilma sambale või mingisugusele tõlgendusele eesti ma usundist. Ja võitis siis raal ukse ja Tanel Tuhali töö nimega põhja konn mis oli selline mõneti marsse vormiga murukatusega võrdlemisi plastiline tegelane seal Vallikraavi nõlval. Ja esialgu valid suur ühiskondlik valmisolek see valmis ehitada. Aga siis hakkasid kõlama hääled, et Eesti Rahva Muuseumi koht on siiski Raadil ja kuna uue muuseumi ehitus venis raadile juba korrastati hoidlaid, mida neil oli hädasti hädasti vaja ja sellest 93. aasta projektist loobuti, siis kümnendi lõpuks. Lisaks praeguse linnateatri toonase noorsooteatrimajale, mida oleks pidanud arhitekt Kalle Rõõmus projekti järgi hakata maja ehitama, aga mis siis jäi sel kujul ehitamata? Oli Tallinna vanalinna ja selle koha peale, kus praegu tegelikult seisab pela kardi kaubama ja mõeldud ka veel vanalinnastuudioteatrimaja, mille jaoks arhitektid Villem Künnapu ja Ain Padrik tegid ka projekti 1186 87. Aga mis siis ka pärast pikemaid diskussioone valmimata ja seal on siis omal moel tegemist ka sellise sümboolse kohaga, kuhu oli kavandatud teater ja siis pärast pikka tühjana seismist. Tegelikult kerkis arhitektuurselt iseenesest ka huvitav, aga siiski kaubamaja. Korduvalt kavandati ju ka Harju tänavale 1944. aasta pommitamise tagajärjel tekkinud tühja koha täisehitamist juba ka nõukogude aja varasematel kümnenditel. Aga kabeli juht siis ja laulva revolutsiooni eel ja ajal valmis mitu projekti remonti, tehti sinna ka veel arhitektuurivõistlus ja sinna pidid tulema ka suur kunstigalerii. Loomulikult siis üks suuremaid projekte oli toosama paljukõneldud ooperiteater süda Tatari kvartalisse, mis siis oleks pidanud Peep Jänese ja Henno Sepmanni arhitektuurikonkursi võidutöö järgi kerkima, aga mida ei jõutud isegi alustada. Põnev objekt, mis oli alustatud nõukogude ajal, aga mis siis ka just selliste laulva revolutsiooni meeleolude ajel. Siiski 90.-te alguses, kui ka väga vaestel ja rasketel aegadel kõige kiuste valmis ehitati, oli Tartu laululava seal siis konkurss oli olnud 1180, seitse-kaheksakümmend kaheksa ja Tartu laululava valmis 1994 arhitekt Roman smus kinni projekti järgi ja muidugi seda, et ta on nagu Tallinna laululava väiksem vend. Mõnevõrra algusest peale kritiseeriti Meriti arhitektuuriringkondades, arvati, et sina oleks võinud teha mõne sootuks originaalse lahenduse. Samas erialaringkondadest kaugemal seisvad tava tartlased olid väga õnnelikud, et see objekt pooleli ei jäänud ja siiski valmis ehitada suudeti ja selline rahvalik retseptsioon oli pigem hästi positiivne. 1189 oli veel ka siis konservatooriumi ehk praeguse Eesti Muusikaakadeemia maja konkurss ja see oli ka üks väheseid objekte, mis 90.-te algul ka enam-vähem valmis ehitada suudeti. Kuigi seal ka jäi osa teostamata ja oma uuest saalist on Muusikaakadeemia seniajani unistanud ja seda hakatakse ehitama alles nüüd kavandati veel ka mitmeid väga suurejoonelisi restaureerimise ja mitmesuguste siis kultuuriinstitutsioonide tarbeks. Huvitava projektina võib nimetada Stenbocki maja meie praegust Eesti vabariigi valitsusega ja mis siis kaua aega seisis tühjana ja laguneb ana sellest peale, kui kohtuinstitutsioonid ja muud seal olnud asutused olid välja kolinud seda tervet hiiglasliku kompleksi mõeldi restaureerida Eesti teatri- ja muusikamuuseumile laulva revolutsiooni ajal. Aga noh, seda muidugi teostada ei suudetud. Näiteks raadiomajale, kus me praegu istume uue ja vana raadiomaja vahele oli mõeldud suurejooneline juurdeehitus, milleks arhitekt Ado Eigi tegi 1009 92. aastal vägeva projekti. Väga, mis jäi teostamata. Ma arvan, et arhitektuuri kultuuri seisukohalt oleme me kindlasti väga õnnelikud selle üle, et Rotermanni soolaladu ka pärast pikki vaidlusi 90.-te algul õnnestus saada Eesti kultuurile ja kohaldada arhitektuurimuuseumiks ja näitusesaaliks algul ka Eesti kunstimuuseumile tehti kunstimuuseumi enda maja veel sel ajal ei olnud 1994 95 ja 90.-te alguses kindlasti KUMU konkurss, oligi ka üks meie vägevamaid arhitektuurivõistlusi. Kumu oli ka selles mõttes hea proovikivi eesti arhitekt konnale, kuna tegemist oli rahvusvahelise võistlusega ja mitmed meelepahaks ei saanud seal ühtegi auhinnalist kohta ükski eesti arhitekt läksid valdavalt kõik soomlastele. Kumu konkursile eelnes tegelikult märksa pikem ja vaevalisem eellugu. Kunstimuuseumide otsiti kohta pikalt ja kaheksakümnendad keskel oli planeeritud kunstimuuseumi uus hoone, kassis. Aga sellele neid vastu muuseumi enda töötajad väga aktiivselt ja saavutasid siis selle, et 88. aastal toimus selline võrdlemisi pretsedenditu ettevõtmine, nagu asukoha konkurss valiti välja kaheksa, üheksa. Võimalik kui kohta Tallinna linnas, seal olid siis ootuspärasemad kohad nagu paar kohta Kadrioru lossi ligiduses, aga ka näiteks hundikuristiku juures, millest siis loodeti seost lauluväljakuga maarjamägi oli kaalumise all praegune okupatsioonimuuseumi krunt. Ja jagati need kohad erinevatele arhitektidele ja paluti läbi lahendada et saada siis tulemuseks arusaam, kuhu oleks võimalik muuseumi teha, kui palju see maksma läheks, kuna nad pidid andma hinnangu ka sellele, kas seal oleks vaja rajada uusi kommunikatsioone ja nii edasi. Selles mõttes oli see kummaline konkurss, et vähemuse headus tingimata ei öelnud midagi krundi kohta, vaid ikkagi pigem arhitekti võimekuse kohta seda krunti läbi lahendada. Aga see oli just siis see, mille alusel valiti välja see asukoht, kus kui ma praeguseks on ehk Lasnamäe klindi mida tol ajal 88. lahendas, läbisisene, aurik, ja 94 toimus Eesti kunstimuuseumi praeguse hoone konkurss, mille võitjaks oli speka vaba voori tol ajal väga noor soome arhitekt, kelle jaoks see oli põhimõtteliselt esimene suurem töö jäiga aastateks. Tema suureks põhitööks on leitud, et see on üks väheseid Ida roopa uutest kunstimuuseumitest, mis oma arhitektuurset Tormis on nii nagu neutraalne. Ja, ja mõte selline sümboolselt raskelt laetud, mida sellelt perioodilt võiks oodata. Samas võib-olla see maja kõige paremini ei kasutanud ära oma keerulist asukohta Lasnamäepoolse küljega kuigivõrd siiski suhelda ei julge. Konkursi ajal oli nii arhitekte kui kriitikuid, kes jäid tugevate ikkagi eriarvamusele, et kas muuseum mitte ei peaks suhestuma rohkem kesklinnalise ruumiga ja olema ka olemuselt rohkem nagu avalik, kust kõnetele kaasev. Vaimne vabanemine, mis siis ühiskonnas selles ajastus oli, alates siis Gorbatšovi perestroika algusest tõi kaasa ka selle, et selline arhitektuurne žanr nagu sakraalhooned üldse aktualiseerus siinsete arhitektide jaoks esimesed objektid kiriku sarnaselt, millega sai hakata tegelema surnuaia kabelit Põlvamaal Rosma kalmistul valmis 1987. aastal sest küllalt tagasihoidlikkus surnuaiakabel ja Haljala kalmistu Kabelile tehti projektikonkurss, mis osutus hästi populaarseks. Ja samal ajal 1988 89 hakati ette valmistama ja korraldama esimesi arhitektuurivõistlusi uute kirikute kavandamiseks mis valdavalt paberile jäidki, aga iseenesest on meeste ajastu märkidena päris huvitavad. 1189 olid saksi kiriku ja palivere kiriku konkursid ja neid oli veel mõned väiksemad kirikud ja palvemajad ka valmisid näiteks 1188 arhitekt Peeter püssimi projekti järgi Ridala baptisti palvemaja. Ja üldse on ajastule iseloomulik, et väiksemad konfessioonid, eriti baptistid, olid aktiivsed. Mitmed projektid ongi baptisti või metodisti kiriku või palvemaja jaoks. Palju tähelepanu saanud oli ka elu sõna liikumine mis ja oli selles mõttes nagu rohkem ühiskondlikult suunatud ja võib-olla isegi jagus sõjakas omal moel, nad väitsid, et palvetamine on nagu vaimne sõjapidamine ja palvetamine on tegevus Opressiivse nõukogude režiimi vastu ja sedakaudu said omale väga suure hulga järgijaid, olid noorte hulgas väga populaarsed. Ruume vajasid siis kõik need konfessioonid ja väga paljud neist üritasid hakata omale kirikuhooneid ehitama. Aga tuleb tunnistada, et ainult Eesti evangeelne luterlik kirik oli see, mis korraldas nagu ambitsioonika maid arhitektuurikonkursse. Ja samamoodi tuleb tunnistada, et need just enamuses jäid ehitamata ja ehitatud said oma asjad näiteks Jehoova tunnistaja Need, kes kasutavad tüüpprojekti, mille autoritki pole võimalik tuvastada ja ka mitmed teised, kelle ambitsioonid arhitektuurselt olid märksa tagasihoidlikumad ja kes nagu teadvustasid oma rolli või vastutust ka selles suhtes ilmselt märksa vähem. Nendest tegelikult metodisti kirik, Viljandi linnapuu oma, mis on Narva maanteel 94.-st aastast, on selgelt kõige tähelepanuväärsem, kõige eneseteadlikum nende uute kirikut, et iseloomulik ühine joon sageli on see, et nad ühendavad kirikufunktsiooni ja mingisuguse kogudusemaja või seltsimaja või on sinna isegi rohkem funktsioone pandud, näiteks nagu see Pärnu Agape keskus. Et ennast on seal seal siis ka ümber defini keerimas kirik ise, et milline roll tal peaks olema, mida kirikus üldse tegema peaks, kas sa tuled sinna ainult jumalateenistusele või siis taotletakse, püütakse ka mingit mitmekesisemalt kogukonna kaasatust, raamatukogu, ühistegevus ja muu, mis edeneb neid siis paremal või, või halvemal viisil. See suur religioosne taasärkamine, mis 80.-te lõpul see laine oli, võib-olla väga pikalt vastu ei pidanudki ja 90.-test juba tegelikult tuleb selle peale uus selline New Page laine. Erinevate väiksemate konfessioonide palvemaju ja selliseid kogukonnakeskusi sinna juurde kavandati tõesti palju ka maale ja väikelinnades, millest vist üsna vähesed valmis ehitati. Valmis ehitatutest võib võib-olla veel nimetada arhitekt Priit Kalja Pulga projekti järgi Kuressaare siiani kirikut aga paljud jäid paberile, noh, näiteks kasvõi Tallinnas kalamajas kalju tänaval asuvale baptisti palvemajale või siis nõndanimetatud kalju kirikule. Mis on siis 20. sajandi alguse paekivist ehitis, arhitekti Irina raud 80.-te lõpul kalamaja üldplaneeringut tehes nägi ka ette sellise suure juurdeehituse, millele ta tegi ka sellise postmodernistlikus laadis eskiisprojekti, mida ka ei ole kunagi ehitatud. Samal ajal ka vanade kirikutega seoses toimusid küllalt huvitavad arengud mitmeid nõukogude ajal mingi õnnetuse tõttu näiteks varemetesse jäänud ja taastamata kirikuid hakati taastama, Kambjas alustati, aga see jäi mõnevõrra venima ja valmis alles hilja. Aga hallistes ka nõukogude ajal maha põlenud kirik jõuti 80.-te lõpul 90.-te algul ka tervikuna üles ehitada ja see on üks meie põnevamaid moodsaid kiriku interjöör tükkis Jüri Arraku altarimaaliga. Üheks niisuguseks kapitalistliku ajastu märgiks Tallinna linnapildis on muidugi ka uued kõrghooned ja unistatud nendest teisteski linnades Tartus ka mõni selline kõrgem Mahta teostatud. Valmima hakkasid need alles tegelikult oluliselt hiljem. Samas kui selline ihalus kõrghoonete järele oli vähemasti Tallinnas juba mõnda aega ja lisaks siis olümpia hotellile ja Viru hotellile oli juba nõukogude ajal kavandatud Tallinna mitmeid kõrghooneid tehtud ka uurimistöid selles osas, kuhu siis vanalinna silueti kahjustamata neid paigutada annaks ja mitmed planeeringud, nägidki etega kõrghooned just sellesse kanti, kuhu need tegelikult hiljem tulidki praeguse Tartu maantee läbimurdeümbrusesse. Kuuekümnendatel räägiti väga hoogsalt kõrghoonete võimalikkusest Tallinnas ja 68.-lt tegid Mart Port ja Malle Meelak niinimetatud kesklinna eksperimentaalprojekti, kus suisa väga suur osa kesklinnast plaaniti hoonestada 22 20 neljakorruselist kõrghoonet kätega. Ja mingil kujul läks see idee siis ka tollasesse linna üldplaneeringusse sisse. Aga see 84. aasta planeering oli märksa alalhoidlikum ja kujutas siis Tallinna võrdlemisi rahulikku viie-kuuekordse hoonestusega linnana. 80.-te lõpus tõepoolest mitmed varased, ütleme, kinnisvaraspekulandid tulid linna valitses mitmesuguste ideedega kõrghooneid. Plaaniti multifunktsionaalsed, et sellist ärihoonet hotelli kaubanduskeskust nimega slanda selle koha peale, kus praegu on Radissoni hotell ehk siis laikmaa tänavateljele olümpia vastaskrundile, mis siiani on tühiplaanid. Alguses olümpia kahte laiendusena, mille projekti tegid Alver ja trummal. Aga kuna olud muutusid pöörase kiirusega, siis juba paar aastat hiljem tehti sinna Hansapanga peahoone konkurss, mille võitsid siis Andressiimi Hanno Kreis. Sellise peegeldava kõrghoone tahukaga, mille alumine osa oli kinnine, tume, natuke tahuline, võib-olla mingit kaljut meenutav turistid. Kõrvale plaaniti hotelli baltlink, kunstiakadeemiale plaaniti juurdeehitust. See vist oligi tolle perioodi nendest kõrghoonetest esimene 88. aastal, kui ma ei eksi, Andres Alveri projekt. Selline väga sihvakas, ilmselt ehitusmaksumuse mõttes, mitte eriti homne kõrghoone. Ja kui siis 91. aastal tehti paberivabriku ehk mis on praegune Stockmanni kant selle ala visiooni projekte neli. Et katsetada siis selle kesklinnalise ala võimalikke arengustsenaariume ja ühtlasi katsetada ja nende linnavalitsusele laekunud ideede sobivust siis, kui need kõikide Need olid ühele plantšetile kokku pandud olis mulje juba võrdlemisi tihe ja, ja tõesti, kõrghoonete rohke. Nii et kui neid ideid arutati, siis see küsimus, kas Tallinnasse peaks tegema kõrghooneid, milliseid ja kui palju varjutas kõik muud kaalutlused, mida nende meeringutega ka läbi lahendada tegelikult püüti. Ilmselt tulebki öelda, et kui siis Raivo Puusepa ühispank 99. aastal lõpuks valmis siis see ongi nagu ühe ajastu lõpp või siis või siis nagu järgmise algus teatud mõttes. Need muudatused majanduse elus, arhitektuurielu, rahvusvahelisust tumine tõi ka kaasa muidugi uute ehitusmaterjalide kasutamise juurdeehituskonstruktsioonide kasutamise, mis mõjutas ka arhitektuuri kui mõned 90.-te esimesel poolel või keskpaigas ja 80.-te lõpul valminud hooned. Ka suuremad avalikud hooned on nagu näiteks kas või Tartu kaubahall ja, ja sinna kõrvale 1994 95 valminud Tartu uus peapostkontor olid oma materjali kasutuselt jaa, konstruktsioonidelt veel hästi alalhoidlikud välisviimistluse, väärika materjalina, endiselt pakuti terrassid krohvi, siis Tallinnas need samal ajal hakkasid valmima hooned, mis olid niuksed, julgemad, läänelikumad, pleki ja klaasi rohke kasutusega. Ja on huvitav, et mitmed neist on seotud autokultuuriga, mis oli ka sel ajal väga moodne ja populaarne nähtus. Ühiskonna muutumise üks indikaatoreid, eriti siis teatud jõukamate inimeste ringkondades. Sellised šeffid, külmad rohke tumeda klaasi ja tumeda plekikasutusega hooned, nagu näiteks 1993 94 Andres Siimu ja Hanno kreisiprojekti järgi ehitatud Nissani keskus või siis ka 1993 90 nelijärvele Raivo Puusepa projekti järgi ehitatud Toyota keskus, et need on ka siis just nimelt autokultuuriga seotud hooned. Nissani keskuse omas ajas oli ka üks selline märgiline maja kindlasti, et tal oli nagu üks esimesi, mis oma väljanägemiselt oli selline tohutult läänelik nende materjalide poolest. ETV arhiivis on tore saade, kus Andres siin seisab seal pooleliolevas Nissani keskuses räägib ehitamisest ja arhitektuurist üldse. Siis seinu tegid ka tavalistest silikaattellistest, et see ongi nagu selle aja iseloomulik hooned. Kõigepealt vahetub kest majadele uus nahk ümber kõikvõimalikud konstruktiivsed materjalid ja lahendused olid esialgu ikka veel kallid ja, ja sageli kättesaamatud. Teine niisugune hoone žanr, kus klaasfassaadi esteetika kõige esimesena avaldus, on muidugi ikka pangahooned. No nagu näiteks väliseesti arhitekti Heino Sillaste kavandatud Kawe Plaza, Vabaduse väljaku, Pärnu maantee ja Tatari tänava nurgal või sealsamas Vabaduse väljaku ühel teisel nurgal, Tallinna pangamaja, 1995.-st 96.-st aastast, need olid ka üldse ühed esimesed moodsad büroohooned, mis siis Tallinna kesklinnas valmima hakkasid, sest et 90.-te alguse suured projektid valdavalt jäid kõik teostamata olid kas samas mõned märgilised objektid, mis siis siiski ka vaestel aegadel ja keerulistele kiiresti muutuvatele aegadel valmis ehitati, mis on siis sageli just seotud ka kohaidentiteedi taastamistegamis olid tollele ajale omane tendents, nagu näiteks Paide vallitorni uuesti ülesehitamine, mille taganevad Vene väed 41. aastal olid paides õhku lasknud ja Paide laste jaoks oli nagu tohutult oluline laulva revolutsiooni ajal ja Eesti taasiseseisvumise perioodil see linna sümbol taastada. Me oleme võib-olla harjunud suhtuma sellesse aega kui mingisse kummalisse kaootilise perioodi, kus ei osatud veel nii teha, nagu praegu õigeks peetakse. Ja mul on tunne, et sellesse on suhtutud mõnevõrra halvustavalt. Aga tegelikult on seal ka palju, mis on Oli ka hästi aktiivse õppimise aeg ja kõikide variantide katsetamise aeg, selline avatud aeg mida praeguses märksa reglementeeritumas õhustikus võib-olla mõni ka taga igatseb. Saates Ringkäik esinesid arhitektuuriajaloolased Oliver Oro ja Ingrid Ruudi.