Järgmisel päeval, kui vana daami afekt, mis talle öösel palavikku oli tekitanud, oli veidi vaibunud, sõitsid ema ja tütar ja lapselapsed otsekui triumfi ka jälle Emmy tagasisõidu. Seal olid nad äärmiselt lõbusad, heitsid nalja jääger leopardo üle, kes istus ees kutsaripukis ja ema ütles margiisile, et ta paneb tähele, kuidas markiis näost punaseks läheb. Niipea, kui ta leopardi laia selga vaatab. Markiis vastastunde liigutusega, mis oli pooleldi ohe, pooleldi naeratus kes teab, kes lõpuks veel kolmanda mai kell 11 hommikul, meile ilmub. See Karel, mida lähemale Emmile jõuti, seda tõsisemaks läksid meeled nende otsustavate stseenide eel aimuses, mis neil veel ees seisid. Provodi kee, laskmata oma plaanidest midagi välja paista. Viis tütre, kui nad olid ja eest õlast maha astunud jälle tema vanadesse tubadesse, ütles, et seatkuda ennast mugavasti sisse ja ta on kohe jälle tema juures ning lipsas minema. Tunni aja pärast tuli ta ülijuhetaval näol tagasi. On, aga Toomas ütles ja seal rõõmuga hinges. Missugune uskumatu. Toomas, kas mul ei võtnud tervelt tund aega, et teda veenda. Aga nüüd ta istub ja nutab. Kes küsis markis, tema vastas ema, kes muu kui see, kellel on selleks kõige rohkem põhjust. Ega ometi mitte isa, hüüdis markiis. Nagu laps, vastas ema. Nii et kui ma poleks pidanud ise endal pisaraid silmis tühkima, oleksime naerma hakanud, niipea kui uksest välja sain. Sest seda minu pärast küsis markiis ning tõusis püsti. Siin mina peaksin siin jää paigale, ütles provodigi. Miks ta dikteeris mulle selle kirja. Siit otsib ta sind üles, kui ta tahab mind, nii kaua, kui ma elan, jälle leida. Mu kallis ema, anus markis armuandmatult lõikas koloneliproua ta jutu läbi, miks ta võttis püstoli. Aga ma palun teid, sa ei pea seda tegema, lausus provodi kee tütart tagasi tugitooli surudes. Ja kui ta ei tule veel enne täna õhtut, et lähen ma homme sinuga edasi. Markis nimetas seda talitusviisi julmaks ja ebaõiglaseks. Kui tema vastas, rahune. Sest just kuulis ta kedagi kõvasti nuuksudes eemalt lähenemas. Ta tuleb juba kust, küsis markiis kuulates kas keegi on ukse taga. See igatahes lausus proua Tigee. Ta tahab, et me talle ukse lahti teeksime. Laske mind, hüüdis markiis ja kargas toolilt üles, ent kui sa mulle head tahad, Juliet ta lausus koloneliproua, siis jääb paigale. Sel silmapilgul astus ka juba komandant rätikut näo ees hoides sisse. Ema sättis ennast laialt tütre ette ja pööras komandandile selja. Mu kallis isa hüüdis markiis ja sirutas käed tema poole. Jää paigale, ütles proua digikas, kuuled. Komandant seisis toas ja nuttis. Ta peab sult andeks paluma, jätkas prouade kee. Miks on ta nii äge ja miks on ta nii kangekaelne? Ma armastan teda, aga sind ka, ma austan teda, aga sind ka. Ja kui ma pean valima, siis oled sina parem kui tema ja jään sinu juurde. Komandant vajus päris küüru ja nuttis, nii et seinad kaikusid. Mu jumal küll, ütles markiis, andis äkki emale järele ja võttis oma rätiku, et pisarateni voolata lasta. Proua digiütles. Ta ei saa ainult rääkida. Tõmbus väheke kõrvale. Seepeale tõusis markiis püsti embas komandandi ja palus tal rahuneda. Ta nuttis ise ägedasti. Ta küsis komandandilt, kas too ei võtaks istet. Ta tahtis teda ühele toolile tõmmata, ta lükkas talle tooli lähemale, ta istuks sellele, kuid komandant ei vastanud. Teda ei saanud paigastki. Ta ei istunud ja see siis ainult pea sügavale rinnale langetatud ja nuttis. Markiis, ütles teda püsti hoides pooleldi ema suunas. Jääb haigeks. Isa tõmbles täiesti krampides oli ema ise juba vaprust kaotamas. Aga kui komandant oli lõpuks tütre korduvate palvete peale istet võtnud ja tütar oli otsatute hellitustega tema jalge ette langenud, siis võttis ema jälle sõna. Ütles, et see on komandandi, läheb paras, et küllap ta nüüd tuleb mõistusele ja lahkus toast, jättes nad kahekesi. Niipea kui ta oli toast väljas, pühkis ta silmad kuivaks, mõtles, kas see äge vapustus, milleni ta oli mehe viinud ei või viimaks suhtlik olla ja kas poleks nõu, kas arsti kutsuda? Ta keetis meile köögis õhtuks kõike kosutavat ja rahustavat, mida iganes oskas leida, tegi talle voodi ära ja soojendas teda, et mees kohe voodisse panna, nii kui ta tütre käekõrval välja ilmub ja hiilis, kui teda ikka veel ei tulnud. Ning õhtusöögile laud oli juba kaetud markisi toa juurde, et kuulata, mis seal sünnib. Kõrva õrnalt ukse vastu surudes ja kuulates kostis talle kätte, tasane, parajasti vaibub, sosin, mis tuli markisilt, nagu talle näis. Ja kui ta läbi lukuaugu vaatas, istus markiis komandandi süles, mida too poleks muidu ilmaski sallinud. Seepeale avasta lõpuks ukse ning nägi nüüd ja ta süda paisus rõõmust tütart vaikselt, pea kuklasse vajunud, silmad kõvasti kinni, isa käte vahel lebamas, kusjuures too tugitoolis istudes surusta suurlepik Giguumi ning janunevad suudlusi, suured silmad täis sätendavaid pisaraid. Justkui mõni armunu tütar ei rääkinud, isa ei rääkinud tütre kohale, kummardunud näoga istus ta otsekui oma esimese armastatu kohal ja sättis tütre suu õigeks ja suudles teda. Emal oli õnnis tunne. Märkamatuna mehe tooli taga seistes viivitas oma majale osaks saanud taevaliku lepituse rõõmu häirimisega. Lõpuks astus ta isa ligi ja vaatas talle, kes ta oli jälle sõrmede ja huultega ära ütlematus, naudingus oma tütre suu kohale, ametis ennast ümber tooli painutades külje pealt otsa. Teda märgates langetas komandant jälle päris segaselt näo ja tahtis midagi öelda, kuid ema hüüatas. Oo, mis nägu see on, suudles teda nüüd ka omalt poolt nagu kord ja kohus ning tegime liigutusele naljatustega lõppu. Ta kutsus ja viis nad mõlemad, kes sammusid nagu pruutpaar õhtusöögilauda, kus komandant oli küll väga rõõmsameelne, kuid nuuksetas veel aeg-ajalt sõi, rääkis vähe, vahtis taldrikule ja mängis tütre käega. Järgmise päeva koites oli nüüd küsimus selles, kes küll taeva pärast homme kell 11 ennast näitab sest homme oli kardetud kolmas. Isa ja ema ja vend, kes oli samuti tulnud ning ära leppinud, olid tingimata abielu poolt. Kui isik on vaid veidigi vastuvõetav pidi sündima kõik, mis võimalik, et vaid markisi olukorda õnnelikuks teha. Kui aga selle isiku asjad peaksid olema säärase moega, et nad isegi siis, kui neid veidi tagant aidata margiisi oludest liiga kaugele jäävad siis olid vanemad abielu vastu. Nad otsustasid markeesi endistviisi enda juurde jätta ja lapse adopteerida. Markeesil seevastu näis olevat tahtmine igal juhul, kui vaid see isik pole nurjatu antud sõna pidada ja lapsele maksku mis maksab isa muretseda õhtul küsisema, kuidas siis selle isiku vastuvõtmisega jääb. Komandant arvas, et kõige kohasem oleks markiis kell 11 üksinda jätta. Markisse vastu jäi nõudmise juurde, et mõlemad vanemad ja vend viibiksid juures, sest ta ei tahtvat selle isikuga mingeid saladusi jagada. Samuti arvas ta, et see soov paistab olevat väljendatud isegi tolle isiku vastuses kuna kokkusaamiseks on pakutud komandandi maja asjaolu, mistõttu, nagu ta peab siiralt tunnistama. Just see vastus oli talle väga meeldinud. Ema juhtis tähelepanu sobimatule, osale, mida naljavennal tuleks sealjuures mängida, palus tütart lubada meestel eemale jääda, mis sees ta ise tahtis tütre sooviga pärija häda ja selle isiku vastuvõtu juures olla. Pärast tütrepoolset lühidalt kaalumist võeti viimane ettepanek lõpuks vastu. Siis jõudiski pärast kõige pinevamas ootuses veedetud ööd kätte kardetud kolmanda hommik. Kui kell lõi 11, istusid mõlemad naised pidulikult riides nagu Kistlusteks külalistetoas. Süda tagus neil nii, et seda oleks kuulda olnud, kui päevakera oleks vakka jäänud. 11-st kellalöök kumises veel, kui sisse astus lõpardo see jääger, kelle isa oli endalegi roolist saata lasknud. Naised kahvatasid teda nähes krahh. Eff ütles, ta on ette sõitnud ja laseb endast teatada. Krahh ehk hüüdsid mõlemad ühekorraga jahmatusest jahmatusse paisatuna. Markiis hüüdis. Pange uksed kinni, tema jaoks pole meid kodus. Tõusis püsti, et ise ust riivi panna ja tahtis parajasti jäägrid, kes talle teele ette jäi välja lükata. Kui juba krahv täpselt selles samas sõja kuues ordenit relvadega, nagu ta oli neid kindluse vallutamisel kandnud tema juurde sisse astus. Markiis arvas, segadusest maa alla vajuvad. Ta haaras rätiku, mille oli toolile jätnud ja tahtis kõrvaltuppa pageda. Kuid proua Tigee hüüdis tal käest kinni võttes Juljeta ja jäi otsekui mõtest lämbununa keeletuks. Ta kinnitas pilgu kindlalt Grafile ja kordas. Ma palun sind jõleda margiisi enda järel tõmmates. Keda me siis õieti ootame? Marki süüdis äkki ümber pöördudes? Teda ju ometi mitte. Ja tabas krahvi pilguga, mis sähvas nagu piksenool, samas kui üle ta näo lendas. Surnu kahvatus. Krahv oli tema ette ühele põlvele laskunud. Parem käsi südamel, pea pehmelt rinnale langetatud, põlvitas ta ja vaatas näost üleni hõõrudes enda ette maha ning oli vait. Keda muud, hüüdis koloneliproua surutud häälel, keda muud meie arulagedat, kuid teda partiis seisis tardunult krahvi kohal ja ütles. Ema, ma lähen hulluks. Todik vastas, ema tõmbas ta enda juurde ja sosistas talle midagi kõrva. Markiis pöördus ümber ja langes käed näo ees. Sophale. Ema hüüdis. Õnnetu, mis sul viga on, mis on siis juhtunud, milleks sa poleks valmis olnud? Krahh ei eemaldunud koloneliproua kõrvalt ikka veel põlvili, haaras ta tema kleidi palistusest ja suudles seda. Kallis, armuline austusväärne, sosistas ta ja pisar restel põske mööda alla. Koloneliproua ütles. Tõuske üles, härra krahv, tõuske üles, lohutagi teda, siis oleme kõik ära leppinud, siis on kõik andeks antud ja unustatud. Krahv tõusis nuttes püsti. Ta laskus uuesti margiisijate põlvili, võttis tal tasakesi käest kinni, nagu oleks kullast. Ja tema käehõng võiks seda ehmastada. Kuid markiis hüüdis püsti tõustes. Kaduge siit. Kaduge siit. Ma olin valmis nägema, räägib vahelist, aga mitte kuradit vabas krahvi otsekui katkutõbise eest kõrvale põigates toa ukse ja ütles. Kutsuge kolonel. Juliet, ta hüüdis koloneliproua üllatunult. Markiis vaatas tapva meeletusega, kord krahvi, kord ema poole. Ta rind, lõõtsus, nägu lõõmas. CAF uurija ei vaata kohutavamal pilgul. Kolonel ja metsaülem tulid selle mehega. Isa ütles markiis, kui nad alles uksel seisid, ei võima abielluda. Pistis pühitsetud veenõusse, mis oli tagumise ukse külge kinnitatud, piserdas sellega suures kaares isa ja ema ja venda ning lahkus. Komandant küsis, sest ise ärelikust stseenist jahmununa, mis on juhtunud ja kahvatas, kui nägisel otsustaval silmapilgul krahv effi toas olevat. Ema võttis krahvil käest kinni ja ütles. Ära päri, see noormees kahetseb südamest kõike, mis sündinud. Anna oma õnnistus, anna, anna siis lõpeb kõik veel õnnelikult. Krahh seisis nagu hävitatud. Komandant pani oma käe Ta peale krahvi silma ripsmed Tuksatasid, ta huuled olid valged kui kriit. Kadugu taeva needus nende peade kohalt hüüdis komandant. Millal mõtlete abielluda? Homme vastasema krahvi eest, sest too ei suutnud sõnagi öelda homme või täna nii nagu soovid härra krahvile, kes on ilmutanud nii palju kena agarust, et oma eksisammu heaks teha, on lähim tund ikka kõige meelepärasem. Niisiis on mul au kohata teid homme kell 11 augu stiinlaste kirikus, ütles komandant, kummardas talle, kutsus naise ja poja kaasa, et markisi tuppa minna ja jättis krahvi seisma. Asjata nähti vaeva, et markeesilt tema kummalisele käitumisele seletust saada. Tal oli kõige ägedam palavik. Laulatusest ei tahtnud ta kuuldagi ja palus, et teda üksi jäetaks. Küsimuse peale, miks ta Läti oma otsust muutis ja mis teeb talle krahvi vastumeelsemaks, kui mõne teise vaatas ta isale hajameelselt suurisilmi otsa ega vastanud midagi. Koloneliproua küsis, kas ta on unustanud, et ta on ema mispeale markiis vastased. Praegusel juhul peab ta mõtlema rohkem enda kui lapse peale ning kinnitas kõiki ingleid ja pühakuid tunnistajaks kutsudes veelkord, et ta ei abiellu. Isa, nähes tema ilmselt ülespiitsutatud hingeseisundit, teatas ETAle. Tuleb oma sõna pidada, läks ära ja valmistas pärast realist kirjaliku kokkuleppimist Grafiga laulatuseks kõik ette. Ta esitas Grafile abielulepingu, milles krahv loobus kõigist abikaasa õigustest võttes endale seevastu kõik kohustused, mida temalt peaks nõutama. Krahv saatis paberipisarais läbi niisutatuna oma allkirjaga tagasi. Kui komandant järgmisel hommikul Martiisile selle paberi ulatas, oli markisi vaim veidi rahunenud. Veel voodis istudes luges ta selle mitu korda läbi voltis mõtlikult kokku, tegi lahti ning luges uuesti läbi. Seepeale teatas ta, et ta tuleb kella 11-ks augusti hiinlaste kirikusse. Ta tõusis üles, pani ennast sõnagi lausumata riidesse. Kui kell lõi, istus ta koos kõigi omastega tõlda ja sõitis kohale. Alles kiriku portaali juures oli graphil lubatud perekonnaga liituda. Tseremoonia seal vaatas markiis tardunud pilgul altari pilti mitte ainustki põgusat silmaheitu ei saanud osaks mehele, kellega ta sõrmused vahetas. Kui laulatus oli läbi, pakkus krahv talle oma käsivart. Ent niipea, kui nad olid jälle kirikust väljas, tegi krahvinna talle kummarduse. Komandant küsis, kas tal oleks aukrahvi vahetevahel tütre pool näha, mille peale krahv kogeles midagi kõigile arusaamatut kergitas seltskonna ees kübarat ja kadus. Ta võttis Emmis korteri, kus veetis mitu kuud tõstmata jalgagi komandandimajja, kelle juurde krahvinna oli jäänud ainult oma delikaatsetele väärikale ja täiesti laitmatult käitumisele. Kõikjal, kus ta perekonnaga kuidagi kokku puutus, võlgnes ta tänu, et teda kutsuti pärast krahvinna noore pojaga maha saamist selle poja ristsetele. Krahvinna, kes istus vaipadega kaetult nurgas voodis, nägi teda ainult silma pilguks, kui ta uksele astus ja teda eemalt aupaklikult peeretas. Kingituste hulka, millega külalised vastsündinud tervitasid, heitis ta kaks paberit lapse hällile, millest üks nagu pärast krahvi lahkumist selgus olid 20000 rubla kinkimine poisile. Ja teine oli testament, milles ta härrasoma surma korral ema kogu oma varanduse pärijaks. Sellest päevast peale kutsuti teda prouade kee eestvedamisel sagedamini külla. Maja oli tema tulekule avatud ja peagi ei möödunud ühtegi õhtut, mil ta poleks ennast seal näidanud. Kuna ta tunne ütles talle, et vigase maailmakorra pärast on ta kõigi käest andeks saanud hakkas ta uuesti krahvinnat oma abikaasat kosima ja sai temalt aasta möödudes teise ja sõna ning peetiga teised pulmad. Rõõmsamad kui esimesed, mille järel kogu perekond veesse kolis. Terve rida noori venelasi järgnes nüüd esimesele. Ja kui krahv kord ühel õnnelikul hetkel oma naiselt küsis, miks too sellel hirmsal kolmandamal, kui ta paistis olevat valmis kõige viimase matki pahelist nägema, tema kui kuradi eest oli pagenud vastas markiis talle kaela langedes, et mees poleks paistnud talle tookord kuradina, kui ta esimesel nägemisel Talle mitte inglina poleks tundunud.