154 William Shakespeare'i soneti. Sonett number üks. Kes kaunis on, peab andma vastse võsu. Et iialgi ei hääbuks iluroos vaid kui saab vanast põõsast surma hõzum. Ta mälestus jääks kestma järel soos. Kuid sind on köitnud enda silme sära. Su enda ollust õgib sinul lõke. Nii keset küllust nälgida võib ära sa iseenda vaenlane ja tõkkemaailma värske ehe oled praegu. Ja rõõmus kevad sinu kannul käib. Ent aardeid matad eos, sa ilmaaegu suihnsus, lausa raiskamine, näib. Kui sul maailmast kahju on. Siis keela, et tema jagu sinus haud ei neela. William Shakespeare'i soneti number üks luges Rein Oja.