154 William Shakespeare'i soneti. Sonett number neli. Mu armas raiskaja, mis kius või vaen subpärandit, sind sunnib üksi kanduma. Kõike, mida loodus annab, on ju laen helde anda heldetele andma, eks kauni siis Nurbäerrast pruugist kulu suur, kus, mille andmiseks said kuis kasvada, võiks Arbest sulle tulu, kui ohtralt aaret ratsid. Väita vaid. Sest ainult enesega tehes äris ennast enda järelt vargaks muudad. Eks loodus viimsel tunnil aru päri, kui arv, et siis õigeks seada, suudad. Riid hauda, ilu enesega koos, ehk see küll kesta võiks. Su järelsoos? William Shakespeare ei saa Läti number neli luges Andrese.