154 William Shakespeare'i sonett. Sonett number viis, seesama aeg, mis kunsti peenelt voolib, kõik, mis on armas silmale ning hea, nii julmalt vähe enda tehtust hoolib. Et kauni näo teeb näotuks õige pea. Sest aeg ei puhka, soojad suvekuud viib ära, hukutab nad talvevilus, maht tardub külmast jube raagus puud ja lume all kõik õilmitseb ning ilus. Ja poleks suve sunnist õiehingust meid klaasis piiskadena vangis siis. Kas miski meenutaks kesk tuulte vingust veel ilu, mille talv meilt ära viis? Ent lillest Mil küll närtsinud õis ja leht on alles lõhn ta olu hõrk ja eht. William seikspiri soneti number viis luges Ain Lutsepp.