154 William Shakespeare'i soneti. Sonett number seitse. Näe, idakaarest voogab õnnist valgust, pead leegitsevad, tõstab päike, noor ja hardalt, tervitab uut päeva algust ta pilku püüdes surelike koor. Päev tõuseb järsu taeva, künkaharja käib täies noorus, jõuska kesk ja teel. Ning maised pilgud jumaldust, ei varja ta palve rändu saates ikka veel. Ent teha tunniks tuhmub päevas äramäelt väsinud vankril laskuv rändur, loid truud imetlejad pöörduvatest ära uut, otsib nende pilk ja poolehoid. Nii kustutsa maailm, ükskõik see moega, ei märkagi sind. Kui jääsust poega. William Shakespeari saleti number seitse luges Madis Kalmet.