154 William Shakespeare'i soneti. Kas tulevikus üldse usub mind, kui sinu voorustega värsid täita? Need taevas teab, kui haua sammas sind ju peidavad ja pooltki sind ei näita. Kui kujutada võiks mu kenad read su veetluse ja võlu, tõelist rikkust. Sel laulik luiskap vangutataks pead, ei maises näolsmäe, sellist taevalikust. Naerdakse nagu Rauka lobasuud neid minu vanu kolletanud lehti. Ja sinu kiitmisest ei öeldaks muudkui, et mis veidralt muiste laule tehti. Ent elaks mõni sinu laps sel ajal. Sa püksiks temas ja mu luule najal. William Shakespeare'i soneti number 17 luges Toomas Suumann. Tõlkinud Harald Rajamets.