154 William Shakespeare'i soneti. Sonett number üheksa tähist. Aega kaard, küüned, lõvil tõmbiks, kääna, maalaps, jõgi, tasalase maad, suust, kihvad kurjal tiigril välja vääna ja veres fööniks põleta, kui saad. Oo, kärme jalgne head ja halvajaga. Tee kõik, mis tahad, aeg sa püsimatu maailmaga ja kõige kaduvaga. Ent keelan küll sulle hirmsa patu, et minu armsa paled saiva aastaks ja sinna jooni peitliga idaks. Ta kaunidus, Su kiire kulg ei laostaks, et ilunäidis iialgi ei kaoks. Kui aga oled siiski aeg nii karm mu värsis ikka nooreks jääb mu arm. William Shakespeare'i soneti number 19 luges Jaan Rekkor.