Raadioteater. 154 William Shakespeare'i soneti. Sonett number 12. Kui kuulen, kuidas aega mõõdab kell ja näen, kuis õhtu peidab päeva palge kuis lörtsib lill, mis puhkes kevadel ja tume juus hõbelevalt valge kui uhked krooni raagus näen ma puul, mis varjas kuuma eest nii veist, karjast ja vankril tõug, nii haljas jaanikuul. Kui laudselt näitab valget tara harjast. Siis mõtlema su ilu peale pean, et lähed ka ju kõige maise radu. Sest elu ise hülgadenud, ma tean. Meie kasv on vana kiire kadu. Ei aja vikatit sa trotsi, muuga kui oma seemnest tõusva noorepuuga. William seik spiri soneti number 12 luges Martin Veinmann.