Hea luulesõber. Tänases luuleruumi saates esitab Mehis Heinsaar valiku ilmunud ja ilmumata luuletusi ning mõtiskleb oma kokku puuteist inimolemise nähtamatute sfääridega. Saate toimetaja ja muusikaline kujundaja on Joonas Hellerma, helirežissöör Külliki Valdma. Midagi kihutab järele jätmata läbi pea läbi hinge ja ihu mingi tuul, mingi aeg, mingid hobused, midagi kihutab. Ja ometi kõik on ju kohal. Mu armastus. Siinsamas köögis koorimas õunu see teekann hõõguva pliidil toore Auge õhtune valgus. Ja ometi sõrmedes hinges ja ajus midagi kihutav järele jätmata. Mingi tuul, mingi aeg, mingid hobused, midagi kihutav. Nii et silmad täis liiva ja pori. Nii et hing üha kummis, kui puri. Sean viksilt valmis terekäe ja lipsu kaela ümber seon sest kaugeid külalisi teel ma juba siiapoole näen. Tere, hirm ja igavus siis tere, uneluski. Karm. Ning tere, ahnus, kadedus ja tere rõõm ja tere surm. Oi tere, sõge meeleke. Küll ruum on napp ja lahjad. Road on siiski tulite. Ma ei tea, kui suur on see mets. See on hea. Hoian valguse meeldivalt hämaraaegsena, ekseldas võrade varjus kuskil haugas topsurm vana rebase kujul. Laane püüna mu elu paos mätaste vahel. Teda säärases valguses kätte ei saa. Üha püsida hämaras. Liiga valgeks ei tohi siin minna. Ehk polegi Laant, muidu märkan vaid ahtake salu keskraba. See sünnitaks sängi liigpimedus jällegi kaost. Kuulata arglikult ärkavaid linde. Olla pelk peegeldus. Lasta ööl ennast suudelda minus silma piirina kaldadelt janu ta iseenesega. Kauguskadu. Olla pelk peegeldus linnulennujälg tumedal tiigil pokaal, millelt õhtuti Helendub Üks elule alla jäänud nägu. Kaugete mägede nukrus on tagasi. Ava piminal ukse ja astub su sisse, kui koju paneb pintsaku varna ja teekannu tulele istub maha. Tere, Mehis. Tere, Joonas, kuulates nüüd neid luuletusi siin, mulle tundub, et ühelt poolt Ta on tekstid, väga psühholoogilised. Nad on kõnekad selles mõttes, et nad annaksid justkui märku nendest erinevatest salakäikudest, kus sa ise nagu elus liigud või kuhu mingisugused sündmused sind panevad ja mida sa siis tunned. Ja koged ja siin on nüüd valik, mõned inimesed, kuidagi noh, jäävad tunnete kogemustega koos elama, nii et ega nad neis palju ei räägi või, või neist midagi ei tee. Aga nüüd sinu tee on olnud kuidagi siis selline, et sai siiski otsustatud neid kuidagi vaadelda ja ka vormida millekski. Nojah, see on üks elus küsimiseni elus olemasolemise viis. Ütleme nii, et selle kõigi nende asjade üle mõtisklemine, see on ka see, mis seda huvi elu küljes hoiab. Ja. Kõik nende raamatute lugemist ja mõtiskluste tulemus on siis see, et mõnel harval hetkel, siis kui tekib see õige tunne tavaline elamine on nagu kuidas mõtlen Stahlis kas siis korrustelt kõnnid alla allakäigu trepist üles või siis üleskäigutrepist olla. Või siis mõnikord on ka lihtsalt trepist üles trepist alla, et noh, minu arvates ruumiliselt võttes on igav päeva elu tavaelu kuidagi nagu korruste kaupa, et inimene püsib mingisuguses meeleolus ja ta ei saa sellest meeleolust eriti ei üles ega alla. Seal on iseenesest halb. Aga ütleme niimoodi, et alati inimese sees on tahtmine ikkagi elult saada midagi enamat, jõuda koju ehk siis jõuda nagu kirgastunud seisundisse, kus, kus kõik need elukorrused oleks korraga tunda. Noh, ütleme nii, et see on siis ma ei tea, kas 100 või tuhandekorruseline maja või või Paabeli torni kõrgune maja, kus siis kogu see inimese elu on, ütleme originaalselt sees nagu korruste kaupa käimine. Aga igal inimesel see elu totaalne absoluutne tunnetus on erineval moel. Ja mulle ta annad ennast siis kätte mõnikord headel või harvadel juhtudel, kui tuleb see luuletunne siis ta tuleb ikka kui kingitus. See on nagu psüühiline seisund. Et see on nagu selles mõttes jumalik ingellik, lift, mis sõidab kõigi läbi nende korruste ning spiraaliate korruste. Ma läbistan neid kõiki meeleolu korruseid ühekorraga mingisuguses tunde seisundis. Ja see on nagu selline musikaalne lihtkus, ristuvad muusika mõte ja veel miski, ütleme selline on keemiline seisund, kus ma haaran ikkagi kogu selle elamised taju ühte hetkesse, jõuan nii-öelda koju või mingisugusesse kirgastunud seisundisse, kuhu inimene alati püüdleb. Ja siis see nagu minu kojujõudmise hetk või aeg. Ja sellel hetkel, kui see lift läbi nende korruste sõidab, haarates kõiki meeleolusid keldrist kuni torni tipuni välja võtta siis seda elu kui maja või lossi, siis seal tegelikult ajatu seisund, et see võib lineaarse aja järgi kesta, ütleme 10 minutit. Aga tegelikult on see igavikuline seisund, see, selles hetkes on lased leidnud mingisugune igavikuline protsess ja ja hea on, kui sellest tunnetusest siis luuletuse kaudu mingisuguse sõnumi või meeleolu kuidagi niimoodi noh edasi anda, et see ka teistele kohale jõuab. Nälg sellest sellest suurest olemise rõõmust ministeeriumist. Me arv on väike-lehelind. Me ise eri kliimad. Salõuna kirbet maastikud, ma põhja niisked ilmad on aimama tud vahemaad täis õnnist lennuvaeva. Me Armon, väike-lehelind, ta ümber põimunud taevad. Ilu elab su näol omaette elu. Tal on omad rajad, mis kulgevad piki su palet ja salajased lehtlat, mille teid sai tunne. Raugete tiikide kaldal toidab ta oma sammudega rohelisi linde. Vahel riietub lahti ja sukeldub silmade põhjatanuia ja kartlik. Löödoimusid põski ja kaela laskub ta vahel. Su ihu mõrkjas surgu jäädes uitama päevadeks, sinna pole miskit lühist su kiirete õhtute, kõhkluste tujude, segaste öödega Su huulte ja kulmude hommikuis mõõdata parajaks. Vahel harva kastes oma silmi peegli jahedasse vette. Kohtuvate pilgud. Ehmunult uuritsa teda siis nagu laps, kelle ette on hüpanud hirv. Ühel päeval ta uinub sõnal. Et ärgata mujal. Su ihu on hetkede muuseum. Eksitav häärber. Täiuslik ulm on tugev. Korduma on uksi kust avaneb tühjus. On peegleid, mis tuhmuvad niipea. Kui märkan end neis seintel, troonivad kuni portreid minuni, no sinu hammastega. Igast ruumist, kus saabun, lahkutud äsja õhk veel kajamas Luslikest häältest. Riiuleil tuhandeid nimeta raamatuid sosinal lugemas end. On tube, kus vajun, kui laukasse jäädaski aluselt uppuma, on varjatud aknaid. Suvalasti Nõmmed, lahkudes majast tunnen tuhandeaastase väsimust. Armastus siis on meid tapnud Me hingest ja ihust Me silmadest lahkumisele läbi siis jätab ta meid maha tavalisse ja külma aega. Mõttes kaevata neile sügavad argist päevade hauad. Aluste päevade hauad ja matad meid maha. Seal all me siis jätkame oma teekonda Tarkade rahulike surnutena, justkui polekski midagi olnud. Igaüks oma kitsas, haaras kirstus vastavalt võimalustele. Aga armastus jääb pärast seda, kui ta on meid tapnud et hoidama nurmede linn linnade jõgede ülevust tapnud. Selleks, et kergeks jääda pöördub ta tagasi koju oma lihtsate helgete tööde juurde. Nuttes ja ometi naerdes pöördub ta tagasi, et ehitada torne, et külvata vilja ja istutada metsi üha uutele paabujahile. Ja ometi mõnel haruldased hommikul kõigi helgete tööde Ingliste vahepeal mingi kentsaka tuju ajel nagu jumala Elika tuleb tal meelde ammune surnu kummaline naeratus suul, siis kaevata üles rohtu kasvanud haualastes ühel meist tagasi tulla. Täis hämmingut kõnnib do laatsarus siis kahvatu ehmununa surilinasse mähitult valgusest pimestatuna üle kergete kergete põldude rõõmule vastu. Kui päev jõuab õhtusse ning lõpeb ühe kääbustähe türannia avab öö oma aknad. Ja miljardid päikesed õrnades kaugustes pääsevad paistma neile. Ma võin joonistada enesele suu ja silmad ja öelda, et olen olemas. Ma võin enesele mõelda hingesõnad suhu ja nende abil öelda, et olen olemas. Võin välja mõelda ühe konkreetse asja, nimetada selle eluks ja joosta selle ümber mõningad tiirud. Ma võin enda kõrval näha mingit kühmu ja taibata, et see olen mina. Võin endal suu ja silmad täis valetada sellest, kes olen vene endale selga sõnuda mantli ja salli kätte vineerist kohvri ning jääda hetk hiljem teadmata kadunuks. Ma võin endale pähe mõelda hundi näo ja ulatada käemehele, keda iial ei sünni. Võin tunduda sooja puudutust, enese pihus ja veenduda, et on minust tervem, targem ja rohkem elamist väärt. Võin olla ta peale kade. Aga ma võin seda ka mitte teha. Võin olla niisama liikumatult kui tool või kivi või ahi võin minna hulluks, täiesti segi peast, joonistada õhku tohutu ala ja puudutada sõrmega ta niisket soomust. Võin pöörata enesele selja ja olla küljega taeva suunas. Võin silmagi pilgutamata elada 3000 aastat vanaks. Enne oma sündi. Mõelda enesel hambad suust hinge seest ja sõnad keelelt. Võin olla nagu tühjus, kirikukujuline tühjus. Ja ometi ma ei tea, ma ei tea. Piisab selleks, et võiksin hommikul ärgates hõisata rõõmust et olen olemas, et olen ärganud üles ja vaiast, mu lihas on puhkenud taas rändurikepp. Sellisest kohalolemisest või, või rahust, sellest on mulle tundub praegusele seal ka nagu päris palju juttu, sest inimesed salaja ikkagi selliste spirituaalselt võisodeerilist harrastustega nagu tegelevad, kuigi see ei ole võib-olla väga avalik, siis mis on sinu puhul ikkagi seal sellist, et selles tervikus selles absoluudis kuidagi olles siis või noh, mingit kontakti omades sa siiski otsustad luua mitte lihtsalt olla või, või kuidagi seal lihtsalt seda asja nautida, et mingi rahutus sinna ometi sisse siis ikkagi veel jääb? Jah, tähelepanek on selles mõttes õiget, ideaalis ju võiks lihtsalt olla või seista siis kas vastavalt kuskil jõe kaldal või keset tühja tuba ja lihtsalt niisama olla Vi, olla mõningate meeldivate inimeste keskel koos ja vaikida nendega kogu aeg ikkagi midagi toimub või midagi liigub, elame sellises maailmas, kus tardseisund või see päris kivi või tühjuse eimiski on võib-olla sellisel kujul ma tea, saavutamatu võib-olla budistid, Metzen, budistid või mingid muud pühad mehed on selle saavutanud, aga no ma räägin siin nagu mina sellest. Kuidas oskan seda tunda. Et saab ikkagi mingisuguse protsessi kaudu kirjutamiseni musikaalse või mingi rütmi kaudu sellisele kosmilise sfääride muusikale kõige lähemale, et see ongi raske kirjeldada tegelikult. Tundub ka, et sellel kõiksuse tundel on nagu kaks poolt, et üks on, on võib-olla see siis, kui seda läbistab mingi selline helge olek kõrge õnnis seisund. Aga kuna ta on nii totaalne, siis, siis pöörates selle medali teise külje võivad sedasama totaalsuse saavutada selliseid deemondlikud jõud. Nendega käibki selline tants, tegelikult saab neid endast välja testelleerida, vinnid saab vaadelda kui mingisuguseid üksusi. Neid saab vaadelda jah. Aga kui, nagu järgi annad või elumugavustes sukeldud loomuldasa ei ole kõige parem, mis seal on, siis nad poevad vargsi tõesti silmade kõrvade nina sõrmete kaudu sisse. Nad samastuvad sinuga või noh, ühel hetkel sa näed, et ma mõtlen nagu mingeid asju või mõtteid. Tunnen mingeid tundeid, mis on nagu oleksin ära tehtud või nagu oleks mind mingi paha vaim haaranud. Aga kõik need on ikkagi, ma arvan, looduse osa või mingisugused üürg, vaimud. Ja kellega mäng kestab terve elu, et tuleb olla vääriline vastane oma deemonitele veel selline, kuidas öelda Kaval-Ants või veidrik. Minister või selline noh, inimese võimuses, son. Ära ealeski arva. Kui leiad mu tuppa astudes üksi, et olen siis üksi. Meid on siin rohkem oma 10 või enamgi. See, et sa ei näe, ei tee neid veel olematuks. See on vaikne, ei räägi veel vaikusest. Miski pole siin õdusas toas, nii süütu, kui paistab. Suurte ja valvsetena, seljad küürus, et mitte lüüa oma koletuid päid vastu lage ja häirida mu rahu. Nad seisavad ümber mu laua tummalt ja liikumatult. Tiivad mässitud ümber keha, küünised tõmmatud sisse, peaaegu nurrudes. Peaaegu mind armastades. Nad ootavad aega, neil on. Mida enam ma väsin, seda enam nad ärkavad. Kuni kaob mu keskendumus, kuni kaob osavus, olla ma ise olla mõtisklev, ärgas ja terav, kuni muretus võtab mult relvad. Siis olen nende äki paiskudes tohutu parvena lendu. Tajun neid häältena Ki määrlikke öölinnuhäältena, mida ilmsi ei kuule. Disometi rappivad hinge tiireldes ümber mu pea ja mu keha justkui allilma torm. Marxi põgedes sisse mu sõõrmeist silmist kõrvadest, saades üheks mu vere, mu vaimu ja meeltega, kuni olengi nemad klaasistunud pilgul huultel võõras, janune naer. Haaran mantli ja salli. Ikaal. Hulgun läbi kesköise linnasingi juukseid pidi järel. Lohistan teda läbi lokaalide läbi läppunud õhuga kõrtside läbi mõrtsuk kasiinode uinutava muusika. Läbi Liisunud õlle, lebra ja higi läbi suitsupilvede ja naljaka kurbuse läbi löökivate sosistavate suude läbi Milbetes saladuste ja pühade tõotuste, läbi tühjade ilusate silmade ja kolme minuti armastuste läbi äravaevatud ihade. Hullumeelse rõõmu läbi pühade madonna silmade. Millal kutsuvad rinnad läbi viinast sündinud kosmostaja, vaimustav ja läbi pooletunniste, paradiiside ja kolmetunniste põrgute läbi armukadeduse ja raevukat unistuste läbi saama himude tühjuse, ängi läbi omaniku rõõmu ja Tiiraste mahlade pilve läbi üksindusest, lõdisevate pilkude läbi Ühele, urgaste rentslite pori nagu katkist lapsepõlvelukku, kellest kahju on loobuda. Miks sa seda küll minuga teed? Küsite? Vahel? Ära karda, lohutan teda kui hirmunud last, siis on vaid päevade küsimus. Leian siit teeraja üles selguse, headuse, valguse poole. On vaid päevade küsimus, mil avaneb labürint. Imelik, et ikka veel usud sa mind, sama õnnetu hing ja mina su uskumist. Lüridus kükitab koljus ja nokitseb aega ajude vahelt. Kujutan teda ette ja inimese rist Subutisena mõttetu, tühise teema nina, kes mu argipäevade saatja vahel kaob kuhugi ära. Olemas koht, kuhu pöörduda tagasi, kus on soe ja piisavalt toitu ta tühjusest pundunud kõhu jaoks nälga võta või jäta, ei suuda. Selleks puudub mul iseloom. Ja noh, las ta olla siis pealegi koera eest. Iga inimese hinge võib vaadelda kui mingit maastiku ja isegi ma julgeks öelda, et kui inimene loomult nõrk või ei ole kõige parem iseloomuga veidrik või isegi see moodustab seda haruldasem maastikku kui ta mingi kiiksuga, et selliste inimestega suhtlemine teinekord on eriti huvitav, see on ütleme niimoodi, et Tartu veidrikud, Erkki, hüva või? No ütleme, sellised kummalised inimesed võib-olla, kes ei saa endaga hakkama, pead seal nende hing on nagu selline haruldane maastik kuskil. Peruus Tšiilis või kus on sellised üksikud orudel puutumata loodusega jäänud, et mõni mingeid sihuke habras looduslik tasakaal, mida vett keskpäraste sihukeste üldisti vabadustega ja kiiresti ära rikkuda nagu buldooseriga üle sõita. Aga tegelikult on kõigis inimestes olemas puutumatu maastik ja see on väga oluline see alles jätta, muidu muidu minek. Sa oled ikkagi meesluuletaja, kui oluline osa sinu elamustest ja kogemustest moodustab see vajadus olla seotud naismaastikega. Noh, võib-olla mu luuletustest kuskil neljandik on ikkagi armastusluuletused. Ja paljud neist on pühendatud ikkagi ühele või mõnele konkreetsele inimesele mõnele naisterahvale, üks kaasaja samaniks olemise vorme, mull olla luuletaja. Luuletajana, ma ütlen ausalt näiteks naisterahvaga, elades pidevalt koos, ma kaotan oma jõu, ütleme niimoodi loomingulise inimesena ja on juhtub nii, et ma täiesti lahustun, jään naise ehk siis elukaaslase meelevalla alla. Lahustundma muutun kas samasuguseks asjaks nagu kapp või tool või mingi vesi, mis kraanist voolab, ja siis on lihtsam lihtsalt käske täita. Ühesõnaga ma kaon nagu täiesti ära minu struktuur kui selline mis on võib-olla nagu nähtamatu ainelise struktuur, mis moodustab tegelikult selle jõujoone, see lahustub. Ja kõik kaob mul veel roosasid mida võib nimetada siis naissoost muusad ja minu jaoks on nagu emand loodusemand vabadusse ja siis veel mõningate vaimolendid ja kes on ka nagu naissoost ja ka võib-olla kunst ise on selline liilitusliku, ehk siis Eeva vee üür, Keevalliku iseloomuga, muutub vägagi armukadedaks. Kui nüüd minul kui luuletajal tekib selline püsiv eluga mahlane ja ta muudab, võib muuta kõik põrguks. Ma räägin sellest mitte nüüd enda elust, vaid üldse kui mingisugusest asjast või yks asjast teataval teel loomeinimestele ikkagi paljuski sarnane ja ma kahtlustan, et ma kehastanud üsna tüüpilist loomeinimest, selles mõttes kunstnik on kuidas öelda inimkonna teenistuses tan, inimkonna tee, noh, selles mõttes ta pühenduda teenib midagi, mis on võib-olla inimeses püha v head või kõrgemale püüdlevad viharmooniale püüdlevad ja kunstnik on selle miski teenistuses. Noh, me kõik oleme selle miski teenistuses mis natuke paremaks saamine, natuke targemaks saamine, natuke õnnelikumaks saamine kui võib-olla eelmised põlvkonnad ja natukene lähemale saamine. Maailm on selles mõttes, et harmooniline läbisaamine ka teiste liikide, taimede, puude ja kõige kõige sellega, ühesõnaga natukese haavalgse protsess saabki arenetega midagi äkki ju siin sündida ei saa? Armastuse ahtad, lõkked, nännid põlemas, tumedal mälul, haprotelleekidena tulede vahel tükk pimedat maad, mis pilkasime eestki. Mis siis, et on päev. Ja mis siis, et on päike. Näen inimesi kummargil lõkete kohal soojendamas käsi, nende kahvatuid. Ülejäänud hulkumas vees aina hõikumas hõikamas, kedagi taga. Minagi teiste seas hoidmas kohmetunud käsi. Võõraste tulede kohal. Ei, need küll soojenda. Oma pole veel leidnud. Aasta-aastalt muutuvad Me kehad üha enam kadakasarnasteks saades tasapisi sugulasteks kivide, vanade veskite sammaldunud katustega. Räsitud sitked ning janused, juured sügaval mullas. Sügaval armastuses. Rändame iminal enesest ära lastesse vaikus vaid süda, see tuksub kui hüplema ununenud grammofon ikka ühtsama viit elada, elada, elada. Õrnus tuleb kaugelt nagu üksildane till on ta su poole teel. Viibides vahepeal rahulikult ja kaua mõne järve. Või luha kohal kus hobused söömas on rohtu. Ja sina võid veeta päevida, ootuses, tunda hirmu ja rahutust, käia täiesti alla, tunda Nerydat valu enese peas. Kuid Äravil hukku ära veel hukku. Sest õrnus viitas küll aega. Ei saa enam olla liig kaugel. Ootada ära. Ja sa näed, et üksainus päev kui liblika õhkkerge lend üle tiigi vee võib olla pikem kui sajand. Õhtute-ööde taevad hommikute järel laevad reas kui vaesed sõdurid. Teetolmus lämmatavas lauldes karme laule. Õhtud, ööde päevad, hommikute järel laevad reas kui hirmsad sõdurid. Viies nooruse õuelt, viies rõõmu valgelt õhtute-ööde päevad hommikul, seejärel lähevad reas. Kui hullunud sõdurid, teetolmus, lämmatavas sink ja laane poole. Oh kuhu küll, kuhu küll te narrid nõnda tõtate? Ei vasta ometi. Vaatan su silmade taha. Seal kohiseb med. Ürgsinine, sinine mets, sisenen sinna ja kuulata. Ta on kõik hääled ja hõiked. Iga puu, iga kivi lind, kõik heliseb sinust. Ja ometi pole siin-seal. Vaatanud belgliku hinge. Selles Jyvason linn, valge linn, täis tänavaid, maju, iga aken ja uks, iga nae, iga sosin seal. Kõik kõneleb sinust. Ja ometi pole sind seal. Vaatanud niuete orgu. Selle põhjas meri, mõrkjas, meri täis hämaraid soppe. Sukeldun sinna, kallid ja kalad, uppunud laevade hämarus. Kõik uneleks sinust. Ja ometi pole siin-seal. Oh kauge kaimuline kummaline kurbus, vil tuletsa milled, ei keegi tea kus päev kõik päikest täis ning kevade paju Urbub näe rõõmu asemel end manuliseks. Ja närbub kõik. Ent teisal ju, kus mõni müüdav hing on alla käinud aastaid ühtäkki avada ust lõpmatusse. Nagis sametist, kübar, und nägev, hobuste elust. Meri mehise magava tüdruku kuisas taamal paar valusat purje. Aueelsel tapeedil tärkamas kivid ja mürklid. Maa naasev loorkaku silma. Hääletult vallandab seosed. Su jõud, kus hulgub õhtu eel kui kõrvukrat, hiir, tasane talent Indiviid üle põldude, aprilli õhtuvaikuses. Ent sind ei ole, pole seal sees õrna õhtuvaikuses. Sest istud toas, õdusas disc naisi, lapsi tukkudes. Ehk aimad küll ju aimad, sa kuis miski laugle läheneb, kus miski õrnalt nõuab sind, et laskuda su õlale kuis tema hinge seesmuses on istumas lõbus mees, teekann ja räimi ja mõistatus. Kõik kolm on nimeks pandud Kell. Ehk aimad küll, ent lahkuda ei mõnda soojast majast sa ses toas, kus naine lastega hääbehme üha unelda. Kus hulgub jõud sul õhtu eel? Näe, luhal laskub kivile. Seal vaikselt vaatab kuulatav kuis maa ja mahlane. Ärkavad siis kaugus seda hõigatud. Kuid sind ei ole, pole seal. Sarjast eesti nooremat luulat kuulsite täna oma luuletusi esitamas ja neist kõnelemas Mehis Heinsaart. Saate autor ja muusikaline kujundaja oli Joonas Hellerma, helirežissöör Külliki Valdma. Raadioteater 2011.